3-25-2217/4 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Määruse tegemise aeg ja koht

4. august 2025, Tartu

Kohtuasja number

3-25-2217

Kohtuasi

X-i kaebus Tartu Vangla peale seoses graafikuvälise

helistamise võimaldamata jätmisega

Menetlusosalised

Menetlustoimingud

Kaebaja – X

Vastustaja – Tartu Vangla

Kaebuse tagastamine

Taotluste lahendamine

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X-i kaebus.

2. Jätta X-i menetlusabi taotlus kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamiseks läbi vaatamata.

3. Jätta X-i riigi õigusabi taotlus rahuldamata.

4. Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punktide 1 – 3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule

15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 119 lg 1, § 121 lg 4, § 204 lg 1).

ASJAOLUD

1. Tartu Vanglas kinni peetav isik X (kaebaja) esitas 4. juulil 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse,

milles märgib kokkuvõtlikult järgmist.

Kaebaja esitas vanglale 22. mail 2025 taotluse nr 6-7/2-25/1926-1 graafikuväliseks helistamiseks

(dtl 23-24). Ta soovis lisa helistamise võimalust peresuhete arendamiseks, sest viibib juba pool

aastat täielikus eraldatuses. Vangla lubas helistada ainult ühele numbrile, mis on tema lapse

emapoolse vanaema number. Kaebajale jääb arusaamatuks, millist eesmärki selline taotluse

osaline rahuldamine täitis, kui eluosakonna kolm telefoni seisavad suurema osa ajast kasutuseta.

Kaebaja jaoks on alandav, et ta ei saa lukustatud kambris viibides oma pere ja lähedastega

normaalselt suhelda. Taotluse osaline rahuldamine tõendab, et vangla eesmärk on hoida kaebajat

3-25-2217

sotsiaalses isolatsioonis. Talle ei ole kordagi võimaldatud lisahelistamise teel suhelda

lähedastega.

Kaebaja peab valima kellega ja millal suhtleb, sest helistamist piiratakse agressiivselt. Tema

abielud on purunenud just suhtlemispiirangute tõttu. Vastustaja kohtleb teda teistest erinevalt,

sest paljud kinnipeetavad on kaebajale avaldanud, et nad saavad lukustatud kambris helistada

igapäevaselt. Tegemist on diskrimineerimisega. Ta on varem esitanud hulgaliselt taotlusi

graafikuvälise helistamise saamiseks, kuid tulutult. Vastutaja tegevus on suunatud kaebaja era- ja

perekonnaelu hävitamisele.

Alates 23. oktoobrist 2024 kehtib kaebaja osas erikorraldus nr 6-4/24/11-1, mille alusel kehtestati

põhiseadusvastane helistamise kord, kus kaebaja on kohustatud helistamiseks esitama vangla

ametnikele telefoninumbrid ja isikuandmed, kellele ta helistada soovib. Vastustajale on täpselt

teada, kellega kaebaja suhtleb ja kes kuuluvad kaebaja lähedaste hulka ning vastustajal on

piisavalt andmeid, et tagada kaebajale graafikuväline helistamine. Tartu Vanglas kehtiv korraldus

graafikuvälise helistamise õiguse realiseerimiseks on tugevalt amortiseerunud ja vastuolus

põhiseadusega.

Kaebaja peab oma õigusi rikkuvaks, et vangla ei ole võimaldanud talle erakorralist helistamist.

Tema taotlus graafikuväliseks helistamiseks jäeti õigusvastaselt rahuldamata. Ta leiab, et

vastustaja tegevus ja tegevusetus graafikuväliste helistamiste piiramisel tuleb tunnistada

põhiseadusvastaseks. Tartu Vangla 1. juuli 2025. a otsus nr 1-8/2-25/114-2 tuleb tunnistada

õigusvastaseks ning tuleb tühistada. Vanglal ei olnud õigust vaiet tagastada. Kaebaja palub

vabastada end riigilõivu tasumise kohustusest ning palub anda endale riigi õigusabi.

2. Vastuseks kohtunõudele edastas Tartu Vangla 14. juulil 2025 kohtule kaebaja taotluse

graafikuväliseks helistamiseks nr 6-7/2-25/1926-1, kaebaja vaide nr 1-8/2-25/114-1, vangla

otsuse nr 1-8/2-25/114-2 ning korralduse nr 6-4/24/11-1.

Vangla selgitas, et kaebaja ei täpsustanud esitatud taotluses isikute ringi, kellega soovib suhelda

ning ei toonud välja asjaolusid, millest nähtunuks vajadus enne järgmist graafikujärgset

helistamist täiendavalt helistada. Subjektiivne õigus sellistel põhjendustel ja isikutele

graafikuväliselt helistamise taotlemiseks kinnipeetavatel puudub. Küll aga võimaldati kaebajal

nimetatud taotluse alusel helistada läbi tema vanaema enda pojale, kellele ta helistas üksnes 24.

mail 2025 kestvusega 3 minutit. Üldsõnaliste taotluste puhul ei saa vangla veenduda süsteemis

piiranguid seadmata, et kinnipeetavad ei kuritarvita saadavat luba graafikuväliseks helistamiseks,

tehes kõnesid muudel põhjustel ja isikutele, kui on välja toodud esitatud taotluses. Kuigi kaebaja

avaldas 22. mai 2025. a taotluses soovi suhelda perekonnaga, üritas ta 24. mail 2025 helistada

kolmele isikule, kelle puhul ei ole tegemist tema pereliikmetega.

3. X esitas 16. juulil 2025 kohtule kaebuse täienduse, milles märgib, et taotles graafikuvälist

helistamist enda lähedastele, kelle andmed on vanglal olemas. Kuna tema suhtes kehtib

erikorraldus nr 6-4/24/11-1, siis ülejäänud numbrid on blokeeritud ja ta ei saa valida suvalisi

numbreid, millele helistada. Ta kasutas 24. mail 2025 helistamise võimalust lühiajaliselt, sest

laps ei olnud sel hetkel vanaema juurest kättesaadav. Samas oleks ta saanud helistada enda isale,

emale, elukaaslasele või õele jne. Ta saab lukustatud kambris viibides helistada kaks korda

nädalas 60 minutit, kuid kõik teised kinnipeetavad saavad helistada igapäevaselt. Kaebaja arvates

peab vangla talle eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal tagama samasugused tingimused

helistamiseks nagu kõigile teistele kinnipeetavatele.

3-25-2217

KOHTU SEISUKOHT

Kaebuse tagastamine

4. HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse

eseme. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja

tegelikust tahtest (HKMS § 2 lg 4).

Kohus mõistab X-i kaebust nii, et kaebaja soovib taotluse nr 6-7/2-25/1926-1 alusel osaliselt

helistamise mittevõimaldamise õigusvastasuse kindlakstegemist (HKMS § 37 lg 2 p 6), vangla

kohustamist tagada talle graafikuvälisel helistamisel teiste kinnipeetavatega samasugused

tingimused ehk lubada helistamist igapäevaselt (HKMS § 37 lg 2 p 2) ning Tartu Vangla 1. juuli

2025. a otsuse nr 1-8/2-25/114-2 (s.o vaide tagastamine) õigusvastasuse kindlakstegemist

(HKMS § 37 lg 2 p 6). Kuna viimati nimetatud otsuse puhul ei ole tegemist haldusaktiga, siis

selle otsuse tühistamise nõue ei ole asjakohane.

5. HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine

alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus on seisukohal, et kaebus tuleb

tagastada ning seda alljärgnevatel põhjustel.

6. HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja

ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.

6.1. HKMS § 47 lg-st 1 ja vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-st 5 tuleneb, et kinni peetav isik

peab enne kohtule vangla vastu kohustamiskaebuse esitamist läbima kohustusliku kohtueelse

menetluse. VangS § 11 lg 5 kohaselt on kinnipeetaval, arestialusel või vahistatul õigus esitada

vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus

sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav, arestialune või vahistatu on eelnevalt

esitanud vaide vanglateenistusele või Justiits- ja Digiministeeriumile ning vanglateenistus või

Justiits- ja Digiministeerium on vaide tagastanud, osaliselt rahuldanud, rahuldamata või

tähtaegselt lahendamata jätnud.

6.2. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks pöördunud vangla poole taotlusega, milles oleks

avaldanud konkreetset soovi, et talle võimaldataks teha igapäevaselt graafikuväliselt teha

telefonikõnesid. Ka vanglale esitatud vaides (dtl 17-22) sellist konkreetset nõuet ei sisaldu.

Kaebaja on vaides välja toonud, et soovib vastustaja tegevuse ja tegevusetuse (s.o graafikuvälise

helistamise piiramisel) põhiseadusvastaseks tunnistamist. Kohtu hinnangul on kaebajal

kohustamisnõude osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Selline kohustamisnõue ei

oleks ka kuigivõrd perspektiivikas, sest graafikuvälise helistamise võimaldamisel tuleb vanglal

teha igakordselt eraldiseisev otsustus (vt ka käesoleva määruse põhjenduste p 7.2).

6.3. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X-i kaebuse kohustamisnõude osas HKMS § 121 lg 1

p 4 alusel.

7. Osas, milles kaebaja palub kindlaks teha taotluse nr 6-7/2-25/1926-1 alusel osaliselt

helistamise mittevõimaldamise õigusvastasus, tagastab kohus X-i kaebuse HKMS § 121 lg 2 p-

le 21 alusel. Viidatud sätte kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse

rahuldamine ebatõenäoline.

7.1. Kohus leiab, et kaebusega kaitsta soovitava õiguse riivet ei saa praegusel juhul pidada

intensiivseks.

3-25-2217

Kaebaja 22. mai 2025. a taotluselt nr 6-7/2-25/1926-1 (reg nr 2-25/2-2/6466, dtl 23-24) nähtub,

et ta avaldas soovi helistada 24. mail 2025 ja 25. mail 2025 graafikuväliselt enda lähedastele.

Seejuures tõi kaebaja taotluses isikuliselt välja üksnes oma poja, kellele graafikuvälist

helistamist ka võimaldati. Helistamise vajadust ei ole kaebaja taotluses täpsemalt põhjendatud.

Ta on viidanud üksnes sellele, et toimuvad olulised sündmused, millega ta soovib kursis olla ning

täiendav helistamise võimalus on vajalik peresuhete arendamiseks. Taotluses ei ole viidatud

ühelegi erakorralisele sündmusele, mis põhjendaks graafikuvälise helistamise vajadust. Vaidlus

puudub selles, et vangla võimaldab kaebajal oma lähedastele vastavalt Tartu Vangla kodukorra

p-le 12.8.2 helistada kaks korda nädalas (esmaspäeviti ja neljapäeviti). Seega ei saa asuda

seisukohale, et vangla ei võimalda kaebajal oma lähedastega suhelda või piirab suhtlust oluliselt.

Peresuhete hoidmine ja arendamine on võimalik ka olukorras, kus helistada saab kahel päeval

nädalas. Lisaks on kaebajal võimalik oma lähedastega pidada kirjavahetust ning nendega kokku

saada (vangistusseaduse §-d 24, 25 ja 28). Kohus leiab seega, et kaebaja õiguste riivet kahel

päeval helistamise mittevõimaldamisel ei saa pidada intensiivseks.

7.2. Kohtu hinnangul ei ole ka tõenäoline, et kohus eelkirjeldatud tuvastamisnõude rahuldaks.

Kohus märgib, et põhimõtteliselt võiks tuvastamisnõue helistamisvõimaluse piiramise korral

lubatav preventiivse huvi olemasolul (vt Riigikohtu 14. veebruari 2023. a otsus asjas nr 3-19-

2164, p 17 ja seal viidatud praktika). Kohus aga sellise huvi olemasolu praegusel juhul ei

tähelda.

Asja materjalidest nähtub, et kaebaja ei ole täitnud kohustust esitada vanglale andmed isikute

kohta, kellele ta helistab. Seetõttu kohustas vangla kaebajat Tartu Vangla 23. oktoobri 2024. a

korraldusega nr 6-4/24/11-1 esitama andmed isikute kohta, kellele kinnipeetav soovib helistada,

enne telefonikõnede tegemist (vt dtl 14-15 ja justiitsministri 30. novembri 2000. a määrus nr 72

„Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 511 lõiked 1-21). Kohtule arusaadavalt on viidatud

korralduse puhul tegemist käesoleval ajal kehtiva haldusaktiga, mis on kaebajale täitmiseks

kohustuslik. Kohus märgib, et vanglal on seadusest tulenev õigus nõuda andmete esitamist ka

enne helistamist (vt VSkE § 511 lg 21), sest vanglal on julgeoleku tagamise huvides kohustus

kontrollida, kellega kaebaja telefoni teel suhtleb (VangS § 29 lg 21).

Kaebaja viitas 22. mai 2025. a taotluses nr 6-7/2-25/1926-1, et ta soovib helistada lähedastele,

jättes täpsustamata, kes need lähedased on. Taotlusest oli võimalik aru saada, et kaebaja soovib

helistada pojale, kuid teiste lähedaste isikute andmed puudusid. Pojale helistamist vangla

võimaldas. Taotluses puudusid andmed ka selle kohta, miks on vaja helistada erakorraliselt ehk

graafikuväliselt. Kohus märgib, et õigustatud ei ole kaebaja seisukoht, et vangla peaks talle

pidevalt võimaldama graafikuväliseid kõnesid lähedastega. Erakorralised helistamised on

üldjuhul ettenähtud helistamiseks vajadusel riigiasutusse, kohalikku omavalitsusse ja nende

ametiisikutele, samuti kaitsjale või advokaadist esindajale (VangS § 28 lg 3, Tartu Vangla

kodukorra p 12.8.4). Kohus ei välista, et teatud juhtudel võib olla põhjendatud ka kinnipeetava

soov oma lähedastele erakorraliselt helistada, kuid praegusel juhul ei nähtunud kaebaja taotlusest

nr 6-7/2-25/1926-1, kellele täpsemalt ja millisel põhjusel ta graafikuväliselt helistada soovib.

Asjaolu, kui palju võimaldatakse graafikuväliselt helistada teistel kinnipeetavatel, ei oma

praegusel juhul tähtsust, sest graafikuvälise helistamise võimaldamisel on tegemist igakordse

vangla kaalutlusotsusega. Arvestades seda, et kaebaja esitas graafikuväliseks helistamiseks

puudulike andmetega taotluse ning talle on tagatud graafikujärgselt helistamise võimalus kahel

päeval nädalas (vt Tartu Vangla kodukorra p 12.8.2), siis ei ole vangla kohtu hinnangul kaebaja

taotluse nr 6-7/2-25/1926-1 osaliselt rahuldamata jätmisel suure tõenäosusega õigusvastaselt

toiminud ning kaebaja tuvastamisnõude rahuldamine on ebatõenäoline.

3-25-2217

7.3. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel X-i kaebuse osas, milles

ta nõuab taotluse nr 6-7/2-25/1926-1 alusel osaliselt helistamise mittevõimaldamise

õigusvastasuse kindlakstegemist.

7.4. Kaebaja leiab, et vastustaja tegevus ja tegevusetus graafikuväliste helistamiste piiramisel

tuleb tunnistada põhiseadusvastaseks.

Kohus juhib kaebaja tähelepanu, et haldusasja lahendamisel ei hinnata mitte vastustaja toimingu

või tegevusetuse põhiseaduspärasust, vaid nende õiguspärasust ning õiguspärasuse hindamise

raames võib osutuda vajalikuks asjassepuutuvate õigusnormide põhiseaduspärasuse

analüüsimine. Kaebuse tagastamise tõttu ülal viidatud alusel ei lahenda kohus tuvastamisnõuet

sisuliselt ning seetõttu ei saa rääkida ka asjassepuutuvatest õigusnormidest, mille

põhiseaduspärasust vastavalt HKMS § 158 lg-le 4 hinnata.

8. Kaebaja vaidlustab tuvastamisnõudega ka Tartu Vangla 1. juuli 2025. a otsuse nr 1-8/2-

25/114-2 (s.o vaide tagastamine) ning nõuab otsuse õigusvastasuse kindlakstegemist

8.1. Kaebaja esitas 24. mai 2025. a vaides nr 1-8/2-25/114-1 (dtl 17-22) vanglale etteheiteid

seoses sellega, et tema graafikuvälise helistamise taotlus nr 6-7/2-25/1926-1 (dtl 23-24) jäi

osaliselt rahuldamata. Nõudena tõi kaebaja vaides välja selle, et vastustaja tegevus ja tegevusetus

tuleb tunnistada põhiseadusvastaseks, sest taotlus jäeti õigusvastaselt rahuldamata.

8.2. Vangla tagastas kaebaja vaide 1. juuli 2025. a otsusega nr 1-8/2-25/114-2 (dtl 25-26)

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 1 alusel läbivaatamatult, leides, et X-il puudub

esitatud nõude ning toimingu osas vaideõigus. Vangla märkis, et isik ei saa vaidemenetluse

käigus nõuda vangla tegevuse põhiseadusevastaseks tunnistamist. HMS § 72 lg 1 kohaselt võib

vaidemenetluse käigus nõuda: 1) haldusakti kehtetuks tunnistamist; 2) haldusakti osa kehtetuks

tunnistamist, kui seadus ei piira haldusakti osalist vaidlustamist; 3) ettekirjutuse tegemist

haldusakti andmiseks, asja uueks otsustamiseks või toimingu sooritamiseks. Vangla märkis

otsust põhjendades, et kuna X on suure halduskogemusega kinnipeetav, pole alust arvata, et ta ei

oleks HMS § 72 lg-s 1 sätestatust teadlik. HMS § 76 lg 2 p 5 kohaselt peab olema vaides

märgitud vaide esitaja selgelt esitatud nõue. Vangla märkis, et kuna tegemist on minevikus

toimuma pidanud toiminguga, mida ei saa uuesti teostada, ei saa vangla kinnipeetava vaiet

eesmärgipäraselt tõlgendades ise tema eest sobilikku nõuet vaidemenetluse läbiviimiseks valida.

8.3. HKMS § 45 lg 4 kohaselt võib vaideotsuse peale ilma vaide esemeks oleva haldusakti või

toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, sõltumata vaide esemest.

Sama kehtib muu kohtueelse menetluse käigus tehtud otsuse vaidlustamisel. Praegusel juhul

tuleb muu kohtueelse menetluse käigus tehtud otsusena mõista Tartu Vangla 1. juuli 2025. a

vaide tagastamise otsust nr 1-8/2-25/114-2. Kaebaja võib seda otsust eraldiseisvalt vaidlustada

vaid juhul, kui see rikub tema õigusi sõltumata vaide esemest. Praegusel juhul ei ole kohtule

äratuntav, et vaide tagastamine rikuks kaebaja õigusi sõltumata vaide esemest.

Kohus nõustub vanglaga, et kaebaja esitas oma vaides sellise nõude, mille esitamist

vaidemenetluses HMS ette ei näe. Vaidemenetluse raames ei ole võimalik taotleda vangla

tegevuse põhiseadusvastaseks või õigusvastaseks tunnistamist. Samuti ei saaks kaebaja mineviku

toimingu (helistamise takistamine) osas enda õigusi vaidemenetluses lubatavate nõuetega enam

kaitsta. Põhimõtteline õiguskaitse võimalus toimumata jäänud telefonikõnede puhul oleks kahju

hüvitamise nõude esitamine (VangS § 11 lg 5; riigivastutuse seaduse §-d 17 ja 18).

3-25-2217

8.4. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et kaebajal puudub vaide tagastamise otsuse

vaidlustamiseks ilmselgelt kaebeõigus. Kohus tagastab kaebuse selles osas HKMS § 121 lg 2 p 1

alusel.

9. Kohus tagastab kaebuse eeltoodut kokku võttes tervikuna. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta

kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti

halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

Taotluste lahendamine ja muud menetluslikud otsustused

10. Kaebuse tagastamise tõttu jätab kohus kaebaja menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel

riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.

11. Kaebaja on taotlenud ka riigi õigusabi korras esindaja määramist.

11.1. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes

oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku

õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik

seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja

majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus.

11.2. RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja

võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Võttes arvesse, et kohus tagastab kaebuse HKMS

§ 121 lg 1 p 4 ja HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, on kaebuse tagastamise aluste esinemisest

tulenevalt ka kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Samuti sätestab RÕS § 7 lg

1 p 1, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline oma õigusi kaitsma. Kaebajal on

olemas aastatepikkune halduskohtusse pöördumise kogemus, mistõttu on kohus veendunud, et

kaebaja saab vaidlustes vanglaga enda õiguste kaitsmisega iseseisvalt hakkama. Riigi õigusabi

andmist ei tingi ka viited sellele, et kaebajal on palju kohtuasju, mida ta ei suuda hallata, ning et

vastustaja piirab tema tahvelarvuti kasutamise aega. Neid argumente ei ole kohus juba mitmetes

haldusasjades pidanud kaebajale riigi õigusabi andmise aluseks ning kohus jääb varasemates

asjades esitatud seisukohtade juurde (vt nt Tartu Halduskohtu 22. mai 2025. a määrus asjas nr 3-

25-1454 ja 11. juuni 2025. a määrus asjas nr 3-25-1461).

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p 1 ja p

5 alusel rahuldamata.

12. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga X (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Sirje Kaljumäe

kohtunik