2-25-100993/13 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Külli Puusep

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. august 2025, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-100993

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi M.M. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

857 eurot 57 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046)

Hageja lepinguline esindaja Anu Volmer

Kostja M.M. (isikukood XXX), e-post

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta B2 Impact OÜ hagi M.M. vastu võlgnevuse nõudes rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda.

3. Määrata, et M.M.-ile hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

4. Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna luba lihtmenetlusotsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). See ei välista

samas edasikaebeõiguse kasutamist. Kohus selgitab aga, et lihtmenetluse asjas esitatud

apellatsioonkaebus võetakse Tartu Ringkonnakohtus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses

on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 637 lg 21).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 14. jaanuaril 2025 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse M.M. (kostja) vastu 780 euro 37 sendi saamiseks. Kohus koostas 15. jaanuaril 2025

makseettepaneku, mida ei õnnestunud võlgnikule mõistliku aja jooksul kätte toimetada.

Menetlusdokumentide kättetoimetamise võimatuse tõttu lõpetas kohtunikuabi 18. veebruaril 2025

maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

2. Tartu Maakohus kohustas 20. veebruari 2025 määrusega hagejat esitama nõude ja selle

põhjenduse hagiavaldusele ettenähtud vormis. Hageja esitas nõude hagiavalduse vormis 26. märtsil

2025.

2-25-100993

Hagiavaldusest nähtub, et kostja ja BB Finance OÜ (krediidiandja) sõlmisid 28. veebruaril 2022

krediidilepingu, millega krediidiandja võimaldas kostjale krediidilimiidi 770 euro kasutamist.

Kostja on kasutanud krediidiandja poolt võimaldatud laenulimiiti kokku 1046 eurot perioodil 28.

veebruar 2022 kuni 29. detsember 2023. Krediidilepingu ja Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo

Teabelehe kohaselt kohustus kostja tasuma intressi 36% aastas ehk 0,0986% päevas, viivisemääraga

24% aastas 60 kuu jooksul 60 tagasimaksega, minimaalne osamakse: 1/60 kasutusse võetud

krediidist, millele lisandub intress.

Kostja on kasutanud krediidiandja võimaldatud laenulimiiti, kuid ei teinud korrektselt

tagasimakseid. Kostja on krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid kokku 395 eurot 40 senti.

Kostja põhivõlgnevus hageja ees on 650 eurot 60 senti, intressivõlgnevus 49 eurot 48 senti,

viivisevõlgnevus 64 eurot 95 senti ja sissenõudmiskulu võlgnevus 20 eurot.

3. Kuna kostja rikkus lepingust tulenevat tagasimakse kohustust, jäädes viivitusse vähemalt kolme

järjestikuse tagasimaksega, see on 10. augusti 2024 tagasimaksega 10 eurot, 10. septembri 2024

tagasimaksega 18 eurot 90 senti ja 10. oktoobri 2024 tagasimaksega 12 senti, siis teatas algne

krediidiandaja 10. oktoobri 2024 teatisega, et täiendava tähtaja jooksul võlgnevuse likvideerimata

jätmisel või selle tasumise osas muule kokkuleppele mittejõudmisel, ütleb krediidiandaja sõlmitud

lepingu üles 25. oktoobri 2024 seisuga. Kuna kostja võlgnevust tähtajaks ei tasunud ning oli

viivituses vähemalt kolme järjestikuse tagasimakse tasumisega, ütles krediidiandja lepingu üles 25.

oktoobril 2024. Kostjale on 10. oktoobri 2024 teatis edastatud tsiviilseadustiku üldosa seaduses

(TsÜS) § 79 sätestatud vormis lepingu üldtingimuste punkti 3.1 alusel HyBa iseteeninduse

vahendusel lepingu sõlmimisel deklareeritud kostja e-posti aadressile XXX.

4. Hageja selgitas, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks hinnati kostja maksevõimet

pangakonto AccountScoringu analüüsi tulemusel saadud keskmisest netosissetulekust 397 eurost 4

sendist, pangakonto AccountScoringu analüüsi tulemusel saadud olemasolevatest

finantskohustustest 0 eurost (kostjal puudusid pangakonto väljavõttest tulenevalt

finantskohustused), muudest kuludest (majapidamiskulud) 234 eurost (Statistikaameti arvestuslikust

elatusmiinimumist, mis oli kõrgem kostja esitatust). Kostjal puudusid ülalpeetavad ning ka

pangakonto väljavõttelt ei nähtunud ülalpidamiskohustust. Kostja taotles tagatiseta tarbijakrediiti,

mille puhul kinnisasjade, sõidukite ja väärtpaberite olemasolu ei kontrollita. Maksevõime

hindamisel lähtutakse nõudest, et klient peab suutma teenindada laenu enda igapäevasest

sissetulekust.

5. Hageja selgitas, et kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise

põhimõtteid, siis võlaõigusseaduse (VÕS) § 4034 lg 7 ümberarvestuse kohaselt on kostja

krediidisumma krediidiandjale tasunud.

6. Hagiavalduse ja Tartu Maakohtu 31. märtsi 2025 määruse tsiviilasjas menetlusse võtmise kohta

ning hagiavaldusele vastamistähtaja määramise kohta on kostjale kätte toimetatud

kättetoimetamisportaali kaudu 7. juunil 2025. Kohus määras kostjale vastamise tähtaja 14 päeva.

Kostja omapoolset seisukohta hagiavaldusele ei esitanud, tähtaeg saabus 25. juunil 2025.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

7. Kohus jätab hagi rahuldamata. Kostja menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

8. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud

üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat,

mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. TsMS § 444 lg

2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas

piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

Kohus menetleb asja lihtmenetluses, mistõttu piirdub kohus otsuse põhjendavas osas alljärgnevalt

õigusliku põhjenduse ja tõendite märkimisega, millele kohus rajas oma järeldused.

2-25-100993

9. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale

tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka

seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud

vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu

poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo

4.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.

10. VÕS § 76 lg-st 1 ja § 82 lg-st 1 tuleneb, et kohustus tuleb täita nõuetekohasel viisil ning

kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Kui võlgnik on kohustust

rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg-st 1 tulenevalt

õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. Vastavalt VÕS § 113

lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Vaidlust ei ole, et krediidiandja ja kostja vahel sõlmiti 28. veebruaril 2022 krediidileping, millega

tekkis kostjal õigus krediidilimiidile 770 eurot (dtl 48), hagiavalduse kohaselt andis krediidiandja

kostjale krediiti kokku 1046 eurot (dtl 34). Kostja on lepingu katteks teinud tagasimakseid kokku

1055 eurot 7 senti. Kohus on tuvastanud, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool

majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes.

11. Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud laenutaotluse (dtl 40), pangakonto väljavõtte (dtl

41-43), rahvastikuregistri päringu väljavõtte (dtl 44), krediidiinfo päringu vastuse (dtl 45),

krediidiregistri päringu vastuse (dtl 46), krediidilepingu nr 1604973862107 (dtl 48), krediidilepingu

üldtingimused (dtl 49), Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (dtl 50-52), krediidi

väljamakse korraldused (dtl 55-65), laekumiste arvestuse (dtl 66-67), meeldetuletuskirjad (dtl 68-

70), teatis lepingu ülesütlemiseks (dtl 71), kokkuvõte edastatud teadetest (dtl 72-73), nõude

loovutamise teatis (dtl 74), nõudekiri (dtl 75), hagihoiatus (dtl 76-77).

12. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult

või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on

andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks

koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles

ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

Algne krediidiandja edastas 10. oktoobril 2024 kostjale teate lepingu täitmiseks täiendava tähtaja 14

päeva andmisest alates kirja saatmisest (dtl 71). Sama kirjaga andis krediidiandja kostjale teada, et

võlgnevuse täiendava tähtaja jooksul tasumata jätmisel loetakse lepingu ühepoolselt üles öelduks

(dtl 71). Seega järgis algne krediidiandja VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud nõuet anda võlgnikule

vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks.

13. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda

lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või

loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu

muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub

nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja

teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on

võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv.

Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus

võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Algne krediidiandja on loovutanud oma nõude hagejale

ning kostjat on sellest teavitatud 16. detsembri 2024 (dtl 34, 74).

2-25-100993

14. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 5. aprilli 1993 Euroopa

Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti

õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) §-des 402-421. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa

Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur

Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka

siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus

kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras

lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK).

Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma

õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus

võlausaldajal.

VÕS § 4034 lg 4 sätestab, et tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks

teavitab krediidiandja tarbijat, missuguse käesoleva paragrahvi lõikes 2 viidatud teabe, missugused

tõendid selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Krediidiandja

kontrollib tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50

lõigetele 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke

pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses

sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt

kättesaadavale teabele. Sama §-i lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja või -vahendaja tarbija

esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud

krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks.

VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise

tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses seega hagejal. Hageja selgitas hagiavalduses, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kontrollis kostja pangakonto väljavõtet, tegi

päringud Krediidiinfosse ja Krediidiregistrisse maksehäirete puudumise kohta (dtl 27, 30). Hageja

kinnitas, et ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid (dtl 206). Täiendavalt selgitas

hageja, et laenutaotluses on kostja märkinud enda sissetulekuks 1200 eurot ja finantskohustusteks

600 eurot ja muudeks kuludeks 200 eurot (dtl 104, 114-116). Hageja selgitas, et andmete kogumis

tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ning suudab täita

krediidilepingust tulenevad kohustused lepingus kokkulepitud tingimustel (dtl 30-31).

Alternatiivselt leidis hageja, et kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku

laenamise põhimõtteid, siis VÕS § 4034 lg 7 ümberarvestuse kohaselt on kostja krediidisumma

krediidiandjale tasunud (dtl 106).

Kohtu hinnangul ei ole kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenuandmise põhimõtte järgimist

tõendanud.

15. Kohus on seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet kostjaga 28.

veebruaril 2022 sõlmitud laenulepingu osas.

Riigikohus on 24. novembri 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-des 17-18 märkinud, et

kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit

tagasi maksta. /…/ Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste

tarbijaga seotud näitajate kohta:

1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p

1);

2-25-100993

2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav

teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb

krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4

järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul,

kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole

tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast

küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja

tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55).

16. Hagiavalduse kohaselt on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust vastavalt VÕS §

4034 lg-le 2 ja 4 ning KAVS § 49 ja § 50 kohaselt laenutaotlusel esitatud andmete, avalike

andmebaaside ja kostja automatiseeritud pangakonto väljavõtte põhjal.

Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi hageja päringud Krediidiinfosse ja

Krediidiregistrisse. Hageja on kinnitanud, et krediiditaotluse esitamise ajal kostjal kehtivaid ega

varasemaid maksehäireid polnud (dtl 30). Hageja on seisukohal, et laenutaotlemise ajal

maksehäirete puudumisel võis hageja järeldada kostja võimet täita lepingus toodud summas

osamaksega laenulepingut. Hageja sõnul on kostja laenu taotlemisel märkinud enda töötasuks 1200

eurot (dtl 104). Hageja hinnangul oli pangakonto väljavõtte kohaselt kostja sissetulekuks 397 eurot

4 senti (dtl 28). Hageja arvestas kostja majapidamiskuluna 234 eurot (dtl 28). Täiendavas

seisukohas selgitas hageja, et kostja märkis laenutaotluses ka finantskohustustena 600 eurot (dtl

104). Hageja poolt esitatud asjaoludest ja selgitustest nähtub, et laenuotsuse tegemisel ei ole hageja

kostja poolt märgitud finantskulu 600 eurot arvesse võtnud. Ka ei ole hageja arvestanud kostja kulu

hasartmängudele, mis nähtuvad pangakonto väljavõttest ja hageja automatiseeritud pangakonto

kokkuvõttest (dtl 41).

Kohtu hinnangul ei tõenda rahvastikuregistri (dtl 44), Krediidiinfo (dtl 45), krediidiregistri (dtl 45)

ja pangakonto automatiseeritud (dtl 41) väljavõtted vastutustundliku laenuandmise põhimõtte

järgimist.

Riigikohus on 24. novembri 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-des 20-22 märkinud, et

krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija

võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse

täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija

esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi

(VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse

sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja

sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema

mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis

on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg

3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust,

seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija

2-25-100993

pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab

laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja

krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab

eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo

31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kohtupraktikas on selgitatud, et piisav ei ole üksnes

laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka

muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada

(TlnRnKm 12.07.2023, 2-22-147995, p 12.1).

Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt,

tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast

sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja

sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene,

kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3).

17. Kohtule ei nähtu, et esialgne võlausaldaja oleks kogunud andmeid kostja varalise seisundi kohta

(nt registreeritud vallasvarana sõidukid jms ning kinnisvara olemasolu, samuti hoiused,

kogumispensioni olemasolu jmt), samuti ei ole küsitud kostjalt pangakonto väljavõtte kohta

selgitusi olukorras, kus kostja märkis laenutaotluses enda sissetulekuna 1200 eurot,

finantskohustustena 600 eurot ja muude kuludena 200 eurot, samas kui pangakonto väljavõttest

nähtub kostja sissetulekuna vaid Sotsiaalkindlustusameti poolt maksta pension 397 eurot 92 senti.

Hageja ei ole kontrollinud kostja varalist seisu, sissetulekute ja kohustuste suurust regulaarsust

kostjaga endaga suheldes.

Kostja automatiseeritud pangakonto väljavõttest perioodil 31. oktoober 2021 kuni 28. veebruar

2022 (dtl 41-43) nähtub, et laenu taotlemise eelselt on kostjal olnud regulaarne kulu

hasartmängudele, mis hageja analüüsi kohaselt on moodustanud periooditi kuni 52,59% kostja

sissetulekust. Seega kui hageja oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtteid ning küsinud

kostjalt selgitust nii taotluses märgitud sissetuleku kui pangakontole laekuva sissetuleku erinevuse

kohta ning hasartmängu kulu kohta, oleks hagejal olnud info kostja tegeliku sissetuleku,

finantskohustuste ja võimaliku hasartmängu sõltuvuse kohta.

18. Hinnates eeltoodut kogumis, leiab kohus, et esialgne võlausaldaja ei ole piisava hoolsusega

täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Kohus leiab, et hageja ei ole

tõendanud, et krediidiandja järgis kostjale krediidi andmisel vastutustundliku laenamise nõudeid,

selgitades välja kõik nõutud aspektid ning tehes mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi

asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 50 lg 3 p 3). Konto väljavõtte küsimise ja

muude päringute tegemise eesmärk ongi lisaks tarbija enda avaldusele koguda andmeid ja esitatud

andmeid kontrollida.

19. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja

krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS §

4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud

sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga

seotud tasude osas (sissenõudmiskulu).

Laenulepingu kohaselt olid pooled kokku leppinud lepingu sõlmimisel 28. veebruaril 2022

intressmäära 36% aastas. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0%, mis on

kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt nõuda intressi. Kostja

ei võlgne tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid.

Laenulepingu kohaselt võimaldas hageja kostjale krediiti summas 770 eurot (dtl 31), kohustusega

tagastada igakuiselt minimaalne osamaksena 1/60 kasutusse võetud krediidist, millele lisandus

intress (dtl 48). Tegelikkuses võimaldas krediidiandja kostjale kokku krediiti 1046 eurot.

2-25-100993

Kostja on krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid summas 1055 eurot 7 senti, millest

hageja arvestas krediidisumma katteks 395 eurot 40 senti, intressi katteks 628 eurot 86 senti,

meeldetuletuskirja tasude katteks 30 eurot ja viivise katteks 81 senti (dtl 32). Hagiavalduse kohaselt

on kostja põhivõlgnevus hageja ees summas 650 eurot 60 senti, intressi võlgnevus 49 eurot 48 senti,

viivise võlgnevus 64 eurot 95 senti, võla sissenõudmiskulu võlgnevus 20 eurot.

20. Hagiavaldusest nähtub, et kuigi kostja laenuvõimekust hindas hageja krediidisummana 770 euro

ulatuses, siis hageja on andnud kostjale krediiti kokku 1046 euro ulatuses, millest tagastamata

krediidijääk on 650 eurot 60 senti. Kokku on kostja enne krediidilepingu ülesütlemist tasunud

hagejale 1055 eurot 7 senti. Hageja selgitas, et kostjal ei olnud võimalik kasutada maksimaalsest

limiidist s.o 770 eurost suuremat krediidilimiiti, vaid kostja sai taas kasutusse võtta juba põhiosa

katteks tagasimakstud summasid, mille ulatuses vabanes uuesti krediidilimiit (dtl 103). Hageja ei

ole esitanud tõendeid esmase laenulimiidi suurendamisel kostja osas täiendava krediidivõimelisuse

hindamise läbiviimise kohta. Kostjale on 28. veebruaril 2022 väljastatud laenu 770 eurot (dtl 55), 3.

jaanuaril 2023 on väljamakse 1 euro (dtl 57), 6. jaanuaril 2023 on väljamakse 100 eurot (dtl 59), 28.

juunil 2023 on väljamakse 100 eurot (dtl 61), 25. augustil 2023 on väljamakse 25 eurot (dtl 63) ja

29. detsembril 2023 on väljamakse 50 eurot (dtl 65). Kui hageja hindas kostja krediidivõimelisust

enne 28. veebruari 2022 laenu väljastamist, siis aastal 2023 väljastatud laenumaksete osas ei ole

hageja kostja maksevõime hindamist läbi viinud. Ainuüksi asjaolu, et tegemist oli krediidilimiidiga,

mida ei ole laenude väljastamisel ületatud, ei saa järeldada, et peaaegu kuni kaks aastat peale kostja

maksevõime hindamist uuesti laenu väljastamisel on kostja maksevõime muutumatuna püsinud.

Arvestades asjaolu, et hagejal ei ole seoses vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumisega

õigus nõuda kostjalt intresse ega muid tasusid, siis tuleb arvestada kostja poolt juba hagejale tasutud

maksed 1055 eurot 7 laenu põhisumma, s.o 650 euro 60 sendi katteks.

21. Kuna laenulepingu erakorralise ülesütlemise aluseks oli algse tagasimaksegraafiku järgsete

maksetega viivitusse sattumine, kuid vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tuli

krediidiandjal vastavalt VÕS § 403⁴ lg-le 7 määrata uus tagasimaksegraafik, arvestades

intressimäära ja muude kulude vähendamist, ei saanud kostja olla laenulepingu ülesütlemise ajal

viivituses kolme uue maksegraafikujärgse järjestikuse osamakse tasumisega ning laenulepingu

ülesütlemiseks ei olnud alust. Arvestades kostja tehtud tagasimakseid (1055 eurot 7 senti) ja lepingu

tingimusi, ei oleks kostja uue maksegraafiku määramise korral tagasimaksetega viivituses olnud.

Hageja on hagiavalduses märkinud, et kui krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise

põhimõtteid, siis VÕS § 4034 lg 7 ümberarvestuse kohaselt on kostja krediidisumma krediidiandjale

tasunud (dtl 106). Seega on 28. veebruaril 2022 sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused

kostja poolt täidetud ning kostjal puudub võlgnevus hageja ees.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

22. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS §

173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse

kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel ja põhjusel, et kohus jätab hagi

rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.

23. Kostja ei ole menetluses osalenud, mistõttu ei ole kostjal menetluskulusid tekkinud.

24. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate

menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale

edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud

isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

2-25-100993

/allkirjastatud digitaalselt/

Külli Puusep

kohtunik