2-25-9075/4 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Külli Puusep

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. august 2025, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-9075

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi m.v. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

1164 eurot 6 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ ( registrikood 11542046)

Hageja lepinguline esindaja Pille m.v.

Kostja m.v. (isikukood XXX), e-post XXX

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta B2 Impact OÜ hagi m.v. vastu võlgnevuse nõudes rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda.

3. Määrata, et m.v.-ile hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

4. Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna luba lihtmenetlusotsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). See ei välista

samas edasikaebeõiguse kasutamist. Kohus selgitab aga, et lihtmenetluse asjas esitatud

apellatsioonkaebus võetakse Tartu Ringkonnakohtus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses

on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 637 lg 21).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas Tartu Maakohtule hagiavalduse m.v. (kostja) vastu võlgnevuse

põhisummas 789 euro 70 sendi ja sissenõutavaks muutunud viivise 286 euro 38 sendi ning

lisanduva viivise väljamõistmiseks.

Hagiavaldusest nähtub, et kostja ja IPF Digital AS-ga (Credit24) (krediidiandja) sõlmisid 11. juunil

2021 krediidilepingu, millega krediidiandja võimaldas kostjale krediidilimiidi 1300 euro

kasutamist. Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe kohaselt kohustus kostja tasuma

intressi 47,16% aastas ehk 0,13% päevas, viivisemääraga 47,16% aastas ehk 0,13% päevas, 60 kuu

jooksul, minimaalne osamakse: 1/60 kasutusse võetud krediidist, millele lisandub intress.

2-25-9075

Perioodil 11. juuni 2021 kuni 27. september 2022 tegi kostja väljamakseid krediidikontolt summas

2700 eurot (dtl 4). Samuti on hagiavalduses märgitud, et perioodil 11. juuni 2021 kuni 27.

september 2023 tegi hageja kostjale väljamakseid 1331 eurot 57 senti (dtl 7).

Kostja on lepingu katteks teinud tagasimakseid kokku 1140 eurot 52 senti, millest on arvestatud

põhiosa katteks 47 eurot 70 senti, intressi katteks 1082 eurot 47 senti, teenustasude katteks 10 eurot

ja viiviste katteks 35 senti (dtl 7). Kostja tasus hagejale perioodil 9. jaanuar 2024 kuni 2. september

2024 kohtuväliselt kokku 494 eurot 80 senti (dtl 8). Kokku on kostja hagejale tasunud 1635 eurot

32 senti (1140,52+494,80).

Kostja rikkus omapoolseid kohustusi olles viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega,

jättes täielikult teostamata tagasimaksed 10. augustil 2023, 10. septembril 2023 ja 10. oktoobril

2023. Kostja põhivõlgnevus hageja ees hagi esitamise seisuga on 789 eurot 7 senti (1331,57 – 47,70

+ 494,80) (dtl 9) Hageja arvestab viivist alates viimasele maksele järgnevast päevast 3. septembrist

2024 kuni hagiavalduse esitamiseni 10. juunil 2025 intressiga võrdses määras. Kostja võlgneb

hagejale viivist 541 eurot 82 senti (dtl 9).

Algne krediidiandja edastas kostjale 11. oktoobril 2023 lepingu ülesütlemise teatise, milles andis

kostjale täiendava tähtaja 31. oktoober 2023 võlgnevuse tasumiseks (dtl 28). Kostja võlgnevust ei

tasunud ja algne krediidiandja ütles lepingu ühepoolselt üles alates 1. novembrist 2023 ja loovutas

nõude hagejale. Hageja saatis kostjale 1. novembril 2023 e-kirjaga nõudekirja, milles teavitas nõude

edaspidisest omandamisest ja info võlgnevuse tasumiseks (dtl 28).

Kostja on kasutanud krediidiandja võimaldatud laenulimiiti summas 1331 eurot 57 senti, kuid ei

teinud korrektselt tagasimakseid. Kostja on krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid

summas 1635 eurot 32 senti. Kostja põhivõlgnevus hageja ees on 789 eurot 70 senti ja

viivisevõlgnevus 286 eurot 38 senti.

2. Hageja selgitas, et on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hinnanud kostja

maksevõimet. Kostja krediidivõimelisuse hindamiseks kogutud teabe kontrollimiseks ja täiendava

teabe kogumiseks tegi algne krediidiandja ise või kolmanda isiku (Creditinfo) poolt krediidiandjale

pakutavaid infoteenuseid kasutades automaatsed päringud alljärgnevatesse andmebaasidesse:

www.creditinfo.ee ja www.taust.ee, www.ametlikudteadaandned.ee ja Pensioniregister. Taotlus

aktsepteeriti automaatprotsessis. Kostja regulaarse netosissetuleku hindamisel võeti esmalt aluseks

krediiditaotluses kostja poolt esitatud keskmise netosissetuleku andmed, mida võrreldi

Pensioniregistrist nähtuva keskmise netosissetuleku suurusega. Päring toimub IT süsteemide

vahendusel automatiseeritult ning saadud maksuandmete alusel arvutab krediidiandja IT-süsteem

välja kliendi keskmise netosissetuleku suuruse. Kostja märkis laenutaotluses enda sissetulekuks

1400 eurot ja majapidamiskuludena 350 eurot (dtl 5). Automaatses protsessis ei ole kliendilt

proportsionaalsuse ja mõistlikkuse põhimõtet arvestades lisaselgituste küsimine ette nähtud.

3. Hagiavalduse ja Tartu Maakohtu 16. juuni 2025 määruse tsiviilasjas menetlusse võtmise kohta

ning hagiavaldusele vastamistähtaja määramise kohta on kostjale kätte toimetatud

kättetoimetamisportaali kaudu 16. juunil 2025. Kohus määras kostjale vastamise tähtaja 14 päeva.

Kostja omapoolset seisukohta hagiavaldusele ei esitanud, tähtaeg saabus 30. juunil 2025.

4. Kohus selgitas 28. juulil 2025 hagejale vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimist, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamise koormis lasub hagejal (TsMS § 232 lg

1, VÕS § 4034 lg 13 (dtl 44-46). Kohus tegi hagejale ettepaneku täpsustada, kuidas jõuti kostja

krediidivõimelisuse hindamisel järeldusele, et kostjal on igakuine sissetulek 1400 eurot ja

igakuiseid finantskohustusi 350 euro ulatuses, kui hageja ei ole küsinud kostjalt pangakonto

väljavõtet. Kohus tegi hagejale ettepaneku esitada kohtule kostja laenutaotlus. Samuti palus kohus

hagejal täpsustada, millises summas on kostjale laenu antud, kas 2700 eurot või 1331 eurot 57 senti.

Hagejal tuli mh täpsustada, millal toimus kostja maksevõime hindamine 1300 eurose limiidi

ületamisel täiendava laenu väljastamiseks.

2-25-9075

Kohus tegi hagejale ka ettepaneku esitada vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise

tõendamiseks täiendavaid tõendeid, sh kostja maksevõime hindamise analüüs vms või esitada nõude

ümberarvestus vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7. Kohus selgitas hagejale, et vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgmist peab kohus kontrollima sisuliselt, mis omakorda eeldab kostja

krediidivõimelisust kajastavate alusdokumentide ning tarbija krediidivõimelisuse hindamise

metoodika tõendamist.

5. Hageja selgitas vastuses kohtunõudele (dtl 48-49), et kohus on lähtunud Euroopa Kohtu

praktikast ning jätnud kohaldamata Eesti Vabariigi tsiviilkohtumenetluse seadustiku. Kohus on

asunud kostja asemel kogu hagimenetluses esitatud tõenditele vastu vaidlema, viidates seejuures EL

praktikale, mitte Eesti Vabariigi seadustele ja kostja vastutus on täielikult minimeeritud. Nähtuvalt

hagejale esitatud nõudest, ei ole kostjal ühtegi kohustust sh lepingu täitmises või võlgnevuse

tagastamises. Hageja on juba koos hagiavaldusega esitanud tõendina ammendava krediidiandja

analüüsi kostja maksevõime väljaselgitamiseks ning ei saa seda tagasiulatuvalt teha uuesti.

Kohus ei saa teha suva järgi uusi nõudeid hagimenetluses, vaid peab järgima laenu väljastamise ajal

kehtinud Eesti Vabariigi seadusi sh Finantsinspektsiooni korraldusi, kuni neid ei ole kehtetuks

tunnistatud või muudetud. Kostja ei ole haginõudele vastu vaielnud ega seisukohta esitanud. Kohus

ei ole menetlusosaline. Hageja jäi haginõudes esitatu juurde ja palus kohtul haginõue lahendada

kehtiva seaduse kohaselt, arvestades seejuures poolte poolt esitatud tõendeid ja laenu väljastamise

ajal kehtinud seadusandlikku regulatsiooni.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

6. Kohus jätab hagi rahuldamata. Kostja menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

7. TsMS § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud

korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist

on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500

eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi

lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja

tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus menetleb asja lihtmenetluses,

mistõttu piirdub kohus otsuse põhjendavas osas alljärgnevalt õigusliku põhjenduse ja tõendite

märkimisega, millele kohus rajas oma järeldused.

8. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale

tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka

seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud

vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu

poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo

4.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.

9. VÕS § 76 lg-st 1 ja § 82 lg-st 1 tuleneb, et kohustus tuleb täita nõuetekohasel viisil ning

kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Kui võlgnik on kohustust

rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg-st 1 tulenevalt

õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. Vastavalt VÕS § 113

lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

10. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Vaidlust ei ole, et krediidiandja ja kostja vahel sõlmiti 11. juunil 2021 krediidileping, millega tekkis

kostjal õigus krediidilimiidile summas 1300 eurot (dtl 3, 14). Hagiavalduse kohaselt andis

krediidiandja kostjale krediiti kokku 2700 eurot (dtl 4), hageja on märkinud hagiavalduses ka, et

kostja sai krediiti 1331 eurot 57 senti (dtl 8). Kostja on lepingu katteks teinud tagasimakseid kokku

1635 eurot 32 senti (1140,52+494,80). Kohus on tuvastanud, et füüsilisest isikust kostja võttis

2-25-9075

krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS §

402 lg 1 mõttes.

11. Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud lepingu nr 5095882 (dtl 14), krediidikonto

üldtingimused veebruar 2021 (dtl 15-19), Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (dtl 20-22),

krediidikonto väljamaksed (dtl 23-25), nõudearvestuse (dtl 26-27), laenulepingu ülesütlemise teate

(dtl 28), nõudekirjad (dtl 29-31), vastutustundliku laenamise põhimõtte selgituse (dtl 32-35).

12. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult

või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on

andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks

koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles

ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

Algne krediidiandja edastas 11. oktoobril 2023 kostjale teate lepingu täitmiseks täiendava tähtaja

31. oktoober 2023 andmisest (dtl 28). Sama kirjaga andis krediidiandja kostjale teada, et võlgnevuse

täiendava tähtaja jooksul tasumata jätmisel loetakse lepingu ühepoolselt üles öelduks. Seega järgis

algne krediidiandja VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud nõuet anda võlgnikule vähemalt kahenädalane

täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks.

13. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda

lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või

loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu

muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub

nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja

teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on

võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv.

Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus

võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Algne krediidiandja on loovutanud oma nõude hagejale

ning kostjat on sellest teavitatud 1. novembril 2023 (dtl 30).

14. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 5. aprilli 1993 Euroopa

Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti

õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) §-des 402-421. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa

Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur

Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka

siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus

kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras

lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK).

Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma

õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus

võlausaldajal.

VÕS § 4034 lg 4 sätestab, et tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks

teavitab krediidiandja tarbijat, missuguse käesoleva paragrahvi lõikes 2 viidatud teabe, missugused

tõendid selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Krediidiandja

kontrollib tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50

lõigetele 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke

pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses

sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt

kättesaadavale teabele. Sama §-i lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja või -vahendaja tarbija

esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud

2-25-9075

krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks.

VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise

tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses seega hagejal. Hageja selgitas hagiavalduses, et

kostja krediidivõimelisuse hindamiseks kogutud teabe kontrollimiseks ja täiendava teabe

kogumiseks tegi algne krediidiandja ise või kolmanda isiku (Creditinfo) poolt krediidiandjale

pakutavaid infoteenuseid kasutades automaatsed päringud alljärgnevatesse andmebaasidesse:

www.creditinfo.ee ja www.taust.ee, www.ametlikudteadaanded.ee ja Pensioniregister. Taotlus

aktsepteeriti automaatprotsessis. Kostja regulaarse netosissetuleku hindamisel võeti aluseks

krediiditaotluses kostja poolt esitatud keskmise netosissetuleku andmed, mida võrreldi

Pensioniregistrist nähtuva keskmise netosissetuleku suurusega. Päring toimub IT süsteemide

vahendusel automatiseeritult ning saadud maksuandmete alusel arvutab krediidiandja IT-süsteem

välja kliendi keskmise netosissetuleku suuruse. Kostja märkis laenutaotluses enda sissetulekuks

1400 eurot ja majapidamiskuludena 350 eurot (dtl 4-5). Hageja selgitas, et vastutustundliku

laenamise põhimõtted olid lepingu sõlmimise ajal sätestatud VÕS §-s 4034 ning neid nõudeid on

algne krediidiandja laenu andmisel järginud. Viidatud regulatsioon ei näinud ette, millistest

konkreetsetest allikatest saadud teabe alusel tuleb laenusaaja krediidivõimelisuse hindamine läbi

viia. Hageja selgitas, et esitas ammendava krediidiandja analüüsi kostja maksevõime

väljaselgitamiseks ning ei saa seda tagasiulatuvalt teha uuesti nagu kohus seda nõuab (dtl 48).

15. Kohtu hinnangul ei ole kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenuandmise põhimõtte

järgimist tõendanud. Kohus on seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet kostjaga 11. juunil 2021 sõlmitud laenulepingu osas.

Riigikohus on 24. novembri 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-des 17-18 märkinud, et

kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit

tagasi maksta. /…/ Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste

tarbijaga seotud näitajate kohta:

1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p

1);

2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav

teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb

krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4

järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul,

kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole

tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast

küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja

2-25-9075

tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55).

16. Hagiavalduse kohaselt on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust tehes automaatsed

päringuid andmebaasidesse: www.creditinfo.ee ja www.taust.ee, www.ametlikudteadaanded.ee ja

Pensioniregister (dtl 4).Hageja ei ole päringute tulemusi hagiavaldusele lisanud. Hageja sõnul on

kostja laenu taotlemisel märkinud enda töötasuks 1400 eurot ja majapidamiskuludeks 350 eurot (dtl

5). Kohus kohustas hagejat esitama kohtule kostja laenutaotlus (dtl 46). Hageja vastas

kohtunõudele, et on koos hagiavaldusega kõik asjaolud ja tõendid esitanud (dtl 48), hageja kostja

laenutaotlust ei esitanud. Hageja ei ole küsinud kostjalt enne laenuotsuse tegemist pangakonto

väljavõtet. Hageja ei ole tõendanud, et tegi kostjale enne laenu andmist päringud andmebaasidesse.

Samuti ei ole hageja tõendanud kostja poolt hagiavalduses toodud andmete esitamist.

Riigikohus on 24. novembri 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-des 20-22 märkinud, et

krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija

võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse

täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija

esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi

(VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse

sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja

sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema

mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis

on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg

3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust,

seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija

pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab

laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja

krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab

eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo

31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kohtupraktikas on selgitatud, et piisav ei ole üksnes

laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka

muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada

(TlnRnKm 12.07.2023, 2-22-147995, p 12.1).

Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt,

tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast

sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja

sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene,

kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3).

17. Kohtule ei nähtu, et esialgne võlausaldaja oleks kogunud andmeid kostja varalise seisundi kohta

(nt registreeritud vallasvarana sõidukid jms ning kinnisvara olemasolu, samuti hoiused,

kogumispensioni olemasolu jmt), samuti ei ole küsitud kostjalt pangakonto väljavõtet. Hageja ei ole

kontrollinud kostja varalist seisu, sissetulekute ja kohustuste suurust regulaarsust kostjaga endaga

suheldes. Hageja on kinnitanud, et taotlus aktsepteeriti automaatprotsessis (dtl 4).

18. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja järgis kostjale krediidi andmisel

vastutustundliku laenamise nõudeid, selgitades välja kõik nõutud aspektid ning tehes mõistlikke

pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks

ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 50 lg 3 p 3).

Konto väljavõtte küsimise ja muude päringute tegemise eesmärk ongi lisaks tarbija enda avaldusele

koguda andmeid ja esitatud andmeid kontrollida.

2-25-9075

19. Seega ei ole laenuandja veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034

lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et

tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid

tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping

tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (sissenõudmiskulu).

Laenulepingu kohaselt olid pooled kokku leppinud lepingu sõlmimisel 11. juunil 2021 intressmäära

47,16% aastas. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0%, mis on

kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt nõuda intressi. Kostja

ei võlgne tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid.

20. Laenulepingu kohaselt võimaldas hageja kostjale krediiti summas 1300 eurot, kohustusega

tagastada igakuiselt 10 kuupäevaks osamaksena, millele lisandus intress 47,16% aastas (dtl 14).

Tegelikkuses võimaldas krediidiandja kostjale kokku krediiti 1331 eurot 57 eurot (dtl 8, 23-25).

Kuigi hageja on hagiavalduses märkinud ka, et kostjale teostati perioodil 11. juuni 2021 kuni 27.

september 2022 väljamakseid summas 2700 eurot (dtl 4), ei ole antud summas väljamaksed hageja

poolt esitatud tõenditega tõendatud. Kohus palus hagejal ka täpsustada kostjale väljamakstud

laenusummat (dtl 46), kuid hageja antud selgitust kohtule vastates ei esitanud (dtl 48-49). Seega

kohus lähtub sellest, et kostjale on tehtud laenumakseid summas 1331 eurot 57 senti.

Kostja on krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid kokku summas 1635 eurot 32 senti.

Summas 1140 eurot 52 senti on hageja arvestanud põhiosa katteks 47 eurot 70 senti, intressi katteks

1082 eurot 47 senti, teenustasude katteks 10 eurot ja viiviste katteks 35 senti (dtl 7). Täiendavalt

tasus kostja hagejale enne hagiavalduse esitamist 494 eurot 80 senti (dtl 8). Hageja ei ole selgitanud

milliste nõuete katteks on ta antud summa arvestanud.

21. Hagiavaldusest nähtub, et kuigi kostja laenuvõimekust hindas hageja krediidisummana 1300

euro ulatuses, siis hageja on andnud kostjale krediiti kokku 1331 euro 57 sendi ulatuses, millest

tagastamata krediidijääk on 789 eurot 70 senti. Kokku on kostja enne krediidilepingu ülesütlemist

tasunud hagejale 1140 eurot 52 senti ja peale lepingu ülesütlemist 494 eurot 80 senti. Hageja ei ole

esitanud tõendeid esmase laenulimiidi suurendamisel kostja osas täiendava krediidivõimelisuse

hindamise läbiviimise kohta. Kostjale on 11. juunil 2021 väljastatud laenu 450 eurot ja 27. juunil

2021 on väljamakse 150 eurot (dtl 23), perioodil 3. juuli kuni 27. juuli 2021 on tehtud kokku

väljamakseid summas 701 eurot 57 senti (dtl 24) ja 27. septembril 2022 on tehtud väljamakse 30

eurot (dtl 25). Kui hageja hindas kostja krediidivõimelisust enne 11. juuni 2021. laenu väljastamist,

siis aastal 2022 väljastatud laenumakse osas ei ole hageja kostja maksevõime hindamist läbi viinud.

Arvestades asjaolu, et hagejal ei ole seoses vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumisega

õigus nõuda kostjalt intresse ega muid tasusid, siis tuleb arvestada kostja poolt juba hagejale tasutud

maksed 1635 eurot 32 laenu põhisumma, s.o 789 euro 70 sendi katteks.

22. Kuna laenulepingu erakorralise ülesütlemise aluseks oli algse tagasimaksegraafiku järgsete

maksetega viivitusse sattumine, kuid vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tuli

krediidiandjal vastavalt VÕS § 403⁴ lg-le 7 määrata uus tagasimaksegraafik, arvestades

intressimäära ja muude kulude vähendamist, ei saanud kostja olla laenulepingu ülesütlemise ajal

viivituses kolme uue maksegraafikujärgse järjestikuse osamakse tasumisega ning laenulepingu

ülesütlemiseks ei olnud alust. Arvestades kostja tehtud tagasimakseid enne laenulepingu üles

ütlemist 1140 eurot 52 senti ja lepingu tingimusi, ei oleks kostja uue maksegraafiku määramise

korral tagasimaksetega viivituses olnud.

VÕS § 4034 lg 7 sätestab krediidiandja kohustuse määrata uuesti tagasimaksed. Arvestades, et

kostja on laenulepingu katteks tasunud enne laenulepingu ülesütlemist 1140 eurot 52 senti ja peale

laenulepingu ülesütlemist täiendavalt 494 eurot 80 senti, on 11. juunil 2021 sõlmitud

krediidilepingust tulenevad kohustused kostja poolt täidetud ning kostjal puudub võlgnevus hageja

ees.

2-25-9075

23. Hageja asus vastuses kohtunõudele seisukohale, et „Kohus ei saa teha suva järgi uusi nõudeid

hagimenetluses, vaid peab järgima laenu väljastamise ajal kehtinud Eesti Vabariigi seadusi sh

Finantsinspektsiooni korraldusi, kuni neid ei ole kehtetuks tunnistatud või muudetud.“ (dtl 49)

Kohus selgitas hagejale kohtunõudes ja kordab veelkord, et krediidiasutustele on krediidi andmisel

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist

2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis. KAVS § 49 lg 1 sätestab nõuded

tarbija krediidivõimelisuse hindamise korrale, sh nõuded tarbijalt kogutavale teabele. KAVS § 50

kohustab krediidiandjat kontrollima tarbija poolt esitatud teavet. Antud nõuded kehtivad alates 29.

märtsist 2015 (dtl 45-46). Krediidikonto leping nr 5095882 sõlmiti kostjaga 11. juunil 2021, seega

oli hagejal kohustus kontrollida kostja poolt esitatud teavet tema maksevõime kohta lepingu osas.

Kohtu hinnangul ei ole algne krediidiandja järginud krediidikonto lepingu sõlmimise ajal kehtivaid

Eesti Vabariigi seadusi kostja tegelikku maksevõime kontrollimisel ega välja selgitanud kostja

tegelikke sissetulekuid ega kohustusi.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

24. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS §

173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse

kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel ja põhjusel, et kohus jätab hagi

rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.

25. Kostja ei ole menetluses osalenud, mistõttu ei ole kostjal menetluskulusid tekkinud.

26. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate

menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale

edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud

isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

Külli Puusep

kohtunik