2-23-136238/8 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Merit Helm

Kohtujurist

Kertu Altin

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. august 2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-136238

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi I. P. vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

3327,74 eurot

Menetlusosalised ja esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (endine OK Incure OÜ, registrikood

11542046);

Kostja: I. P. (isikukood XXX, e-post XXX).

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta B2 Impact OÜ hagi I. P. vastu võla nõudes rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud hageja kanda. Kostjal menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates

otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt

tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks

peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS §187 lg 6).

Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 2811,23 eurot, intressi 227,09

eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 254,42 eurot.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

2. Kostja ja Omaraha OÜ sõlmisid 07.04.2020 refinantseerimislepingu nr R203888591, mille

alusel lepiti kokku laenusummas 3938,69 eurot. Laenusumma koosnes lepingute nr

S181662894 ja S181736950 põhiosa jääkidest. Lepingu nr S181662894 alusel sai kostja laenu

3000 eurot ning tagasimakseid on kostja poolt tehtud kokku summas 2499,76 eurot, millest

maksegraafikujärgsete põhiosamaksete katteks on arvestatud 893,22 eurot. Lepingu nr

S181736950 alusel sai kostja krediiti 2550 eurot ning tagasimakseid on kostja poolt tehtud

kokku summas 2055,01 eurot, millest maksegraafikujärgsete põhiosamaksete katteks on

arvestatud 718,09 eurot. Refinantseerimislepingu aastane intressimäär oli 25,02% ja

krediidikulukuse määr 28,1%. Kostja poolt on refinantseerimislepingu katteks tehtud

tagasimakseid kokku summas 3357,43 eurot, millest põhiosa katteks on arvestatud 1127,46

eurot, intressi katteks 2210,55 eurot ja viivise katteks 19,42 eurot.

3. Omaraha OÜ ütles refinantseerimislepingu 15.06.2023 üles ja loovutas nõude hagejale.

4. Hageja edastades pärast lepingu lõppemist nii e-posti kui ka posti teel kostjale tasulised

nõudekirjad 03.07.2023 maksumusega 25 eurot, 10.07.2023 maksumusega 5 eurot ja

18.07.2023 maksumusega 5 eurot.

Kostja seisukoht

5. Kostja vaidleb hagile vastu ning palub jätta hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda. Kostja arvab, et laenuandja rikkus

refinantseerimislepingu nr R203888591 sõlmimisel vastutustundliku laenamise

põhimõtet, kuna andmed kostja krediidivõimelisuse kohta olid 07.04.2020 seisuga uuendamata.

Samuti vormistas kostja 07.04.2020 üheaegselt lepinguga nr R203888591 summas 3938,69

eurot Omaraha OÜ-ga veel refinantseerimislepingu nr R203888604 summas 4 399,88 eurot ja

refinantseerimislepingu nr R203888605 summas 6 171,60 eurot ehk üheaegselt refinantseeris

kõik laenukohustused Omaraha OÜ ees kogusummas 14 510,17 eurot.

6. Krediidilepingutes puuduvad andmed VÕS § 404 lg-s 2 ette nähtud krediidi brutosumma kohta,

mistõttu tuleb lepingute intressimäärad vähendada seaduses sätestatud määrani ja muud tasud

eemaldada.

Kohtuotsuse põhjendused

7. Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohtadega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi

tuleb jätta rahuldamata.

8. Laenuandja Omaraha OÜ ja kostja sõlmisid 07.04.2020 refinantseerimislepingu (dtl 43-48),

mille alusel lepiti kokku laenusummas 3938,69 eurot. 07.04.2020 lepingu kohaselt on

krediidikulukuse määr 28,1% aastas, mis ei ületanud lepingu sõlmimise ajal VÕS § 4062 lg 1

esimeses lauses kehtestatud piirmäära.

9. Hageja on esitanud kostja vastu nõude mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 2811,23 eurot,

intress 227,09 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja 25.10.2023 seisuga sissenõutavaks

muutunud viivised 254,42 eurot.

10. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. Kostja ja laenuandja Omaraha OÜ sõlmisid 07.04.2020 tarbijakrediidilepingu

(dtl 43-48), mis on kostja poolt digitaalselt allkirjastatud. Kohus märgib, et digiallkirjaga

konteineris on ka Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht, milles on välja toodud ka

2 / 7

kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate

maksete kogusumma.

11. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda

lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või

loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu

muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel

astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui

võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et

loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui

loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja

andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Omaraha OÜ loovutas

oma nõude 15.06.2023 hagejale, millest teavitati kostjat 15.06.2023 teatisega (dtl 63). Seega on

hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.

12. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2

kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase

hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle

teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus

kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised

varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike

hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta

olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud

kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49

lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS

§ 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral

krediidiandja. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 alusel peab

krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga

kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika,

võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad:

1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas

regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside

suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste,

täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6)

krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast

täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse

suurus. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta

olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja

intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika,

mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi

muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema

3 / 7

mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja

võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral

talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.

13. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on

kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata,

kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija

krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse

täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad

mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab

krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja

kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise

seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste

täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju

kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid,

mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-

des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama

teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS §

49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks.

14. Hageja on hagiavalduses selgitanud, et laenu R203888591 puhul on tegemist Omaraha.ee

portaalis väljastatud laenulepingutest nr S181662894 ja S181736950 tulenevate laenude

refinantseerimisega, et vähendada kliendi igakuist kuumakset ja antud laenu puhul ei ole kostja

pangakontole tehtud väljamakset. Omaraha OÜ kontrollis põhjalikult kostja krediidivõimelisust

võttes arvesse enne refinantseerimislepingu sõlmimist olnud lepingute nr S181662894 ja

S181736950 sõlmimisel arvestatud kostja tausta, maksehäireid ning kostja poolt esitatud

andmete tõesust. Enne lepingu nr S181662894 sõlmimist märkis kostja taotlusel enda

sissetulekuks 900 eurot, finantskohustusteks 0 eurot ja muudeks kohustusteks 440 eurot. Enne

lepingu nr S181736950 sõlmimist märkis kostja taotlusel sissetulekuks 900 eurot,

4 / 7

finantskohustusteks 0 eurot ja muudeks kohustusteks 400 eurot. Taotlustel märkis kostja, et tal

pole ülalpeetavaid. Laenuandja kontorollis enne laenulepingute nr S181662894 ja S181736950

sõlmimist kostja andmeid avalikest andmebaasidest, tehes päringu AS-ile Creditinfo Eesti, OÜ-

le Krediidiregister ja Pensioniregister. Enne lepingu nr S181662894 sõlmimist arvestas

laenuandja kostja sissetulekuks 896,40 eurot (Pensioniregistrist saadud sissetulek 747 eurot,

millele lisati 20%, kuna laenutaotluses palju kõrgem sissetulek) ning kohustusteks 440 eurot.

Kostja maksevõimeks hinnati 456,40 eurot. Enne lepingu nr S181736950 sõlmimist arvestas

laenuandja kostja sissetulekuks 896,40 eurot (Pensioniregistrist saadud sissetulek 747 eurot,

millele lisati 20%, kuna laenutaotluses palju kõrgem sissetulek) ning kohustusteks 400 eurot.

Kostja maksevõimeks hinnati 496,40 eurot. Kehtivaid maksehäireid kostjal enne laenulepingute

nr S181662894 ja S181736950 sõlmimist ei olnud.

15. Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098 p-s 27 selgitanud, et tarbija ei saa mistahes lepinguga

võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega

võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda

vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu

tühisust kontrollib kohus omal algatusel. Selline kokkulepe on VÕS § 421 alusel tühine. Seega,

kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib

selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus ametiülesande korras

hindama. Kohus leiab, et analoogselt ei saa laenuandja refinantseerimislepingu sõlmimisega

kõrvaldada sama laenuandja poolt vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise

tagajärgesid. Seega leiab kohus, et kui laenude refinantseerimise lepingu sõlmimisel laenu

juurde ei antud, siis algsete laenude andmisel pidi laenuandja ikkagi vastutustundliku laenamise

kohustust täitma. Hageja selgituste kohaselt soovis kostja koondada varasemaid laene üheks

laenuks, kuna kostjal olid tekkinud makseraskused. Seega tuli refinantseerimislepingu

sõlmimisel laenuandjal järgida laenu refinantseerimise meetmete reegleid.

16. Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et laenuandja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja

oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime

kontrollimisel. Kohtu hinnangul ei ole laenuandja kogunud piisavalt teavet kostja igakuiste

sissetulekute ja väljaminekute kohta enne refinantseeritud laenude väljastamist ega tõendanud

kostjal maksehäirete puudumist. Hageja selgitustest nähtuvalt ei küsinud laenuandja enne

refinantseeritud laenude väljastamist kostjalt pangakontode väljavõtteid. Hagiavalduse kohaselt

tuvastas laenuandja kostja sissetulekuks Pensioniregistrist saadud andmete alusel 747 eurot

ning lisas krediidivõimelisuse hindamiseks sellele 20%, kuna laenutaotlusel oli kostja märkinud

kõrgema sissetuleku ja kõiki sissetulekuid ei pruugi päringus kajastada. Kohus on seisukohal, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks, tulnuks laenuandjal kostja kõigi

sissetulekute tuvastamiseks küsida kostja pangakonto väljavõtet või täiendavaid tõendeid

kostjalt endalt. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et Pensioniregistrist saadud andmed kostja

sissetuleku kohta ja maksehäire puudumine oli piisav teave, millest tulenevalt puudus vajadus

kostja pangakonto väljavõtete küsimiseks. Laenutaotleja esitatud ankeedist lähtumine ning

päringuid maksehäireregistrisse ja Pensioniregistrisse, ei saa lugeda piisavaks laenuandjal

lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Seejuures märgib kohus, et hagi lisas

2 esitatud väliste päringute väljavõttest (dtl 29-30) ei nähtu, kelle kohta vastavad päringud

tehtud on ega, millised on päringute vastused. Seega pole hageja tõendanud kostjal

maksehäirete puudumist. Kohtu hinnangul ei ole hageja ka piisavalt kontrollinud, et kostja

kulud olid üksnes 440 eurot 25.01.2018 laenutaotluse esitamisel ja 400 eurot 26.02.2018

taotluse esitamisel. Laenuandja on 26.02.2018 laenu väljastamisel arvestanud, et kostja

finantskohustuste suuruseks 0 eurot, kuid kostjal oli 26.02.2018 laenu väljastamise ajal

vähemalt üks laenuleping sama laenuandjaga juba sõlmitud. Eeltoodust tulenevalt on

laenuandja eiranud refinantseeritavate laenude väljastamisel VÕS § 4034 lg-s 2 ning KAVS §

5 / 7

50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi

võimaldamise osas. Laenuandja on eiranud VÕS §-s 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna

esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud. Kohus selgitab, et isegi, kui 07.04.2020

refinantseerimisleping ei muutnud olukorda kostja jaoks halvemaks, ei saa kohus

refinantseerimislepingu alusel mõista kostjalt välja hageja nõutud summasid, sest kohus

tuvastas, et refinantseeriti laene, mille andmisel sama laenuandja rikkus vastutustundliku

laenamise kohustust.

17. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem

varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei

võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei

kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lõigetele 3 ja 4

või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti. Kohus märgib, et kohtule ei ole esitatud andmeid, et laenuandja

oleks kostjalt küsinud andmeid ja kostja oleks need tahtlikult esitamata jätnud või et kostja

oleks midagi võltsinud. Seega on lepingud tühised intressi ja muude krediidiga seotud tasude

osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.

18. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi,

on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või

lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole

(https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on alates 25.01.2018 kuni 31.12.2022, sh

kogu refinantseeritud laenude perioodi, olnud vastav intress 0,00%.

19. Hageja selgituste kohaselt sai kostja lepingu nr S181662894 alusel laenu 3000 eurot ning tegi

tagasimakseid kokku 2499,76 eurot. Lepingu nr S181736950 alusel sai kostja laenu 2550 eurot

ja tegi tagasimakseid kokku 2055,01 eurot. Arvestades kõik tagasimaksed põhivõlgnevuste

katteks, oli refinantseerimislepingu sõlmimise seisuga kostja lepingust nr S181662894 tulenev

võlgnevus laenuandja eest 500,24 eurot ja lepingust nr S181736950 tulenev võlgnevus 494,99

eurot. Kostja poolt lepingu nr R203888591 katteks tehtud tagasimaksed on kokku 3357,43

eurot, mis ületab lepingutest nr S181662894 ja S181736950 tulenevate põhivõlgnevuste jääke.

Seega on kostja tasunud laenud tervikuna ning kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude

2811,23 euro ulatuses. Kuivõrd kostja intressi tasuma ei pidanud, jätab kohus rahuldamata ka

hageja intressinõude summas 227,09 eurot. Samuti jätab kohus rahuldamata hageja

sissenõudmiskulude 35 eurot ja viivisenõuded 254,42 eurot, kuivõrd kostja oli laenud tervikuna

tasunud.

20. Lähtudes eeltoodust tuleb hagi jätta rahuldamata.

21. TsMS § 124 lg 1, § 133 ja § 134 lg 1 alusel on hagihind 3327,74 eurot.

Menetluskulud

22. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude

jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab

hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb

menetluskulud jätta hageja kanda.

23. Kostja esitas 18.07.2025 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja kandnud

lepingulise esindaja O. K. tasu 450 eurot ajakuluga 5 tundi. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui

menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma

6 / 7

teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav

advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Tsiviilasja

materjalidest nähtuvalt ei ole kostjat käesolevas menetluses esindanud lepinguline esindaja ning

kostja on esitatud seisukohad allkirjastanud ise. Kohus selgitab kostjale, et kohtul on võimalik

lepingulise esindaja tasu välja mõista üksnes juhul, kui lepinguline esindaja on kostjat

esindanud kohtumenetluses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kostja taotluse

menetluskulude kindlaksmääramiseks 450 euro ulatuses. Kuivõrd kostja on ennast käesolevas

menetluses esindanud ise, loeb kohus, et kostjal väljamõistetavad menetluskulud puuduvad.

24. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Merit Helm

kohtunik

7 / 7