3-25-1926/14 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Kaire Pikamäe

Määruse tegemise aeg ja koht

31.07.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-1926

Haldusasi

C.X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 9. juuni 2025. a

otsuse nr 15.3-3.1/1424-1 ja 3. juuli 2025. a

ettekirjutuse nr 1052289178 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21. juuli 2025. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – C.X, esindaja v.adv Julia Gramma

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet

Menetluse alus ringkonnakohtus

C.X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse C.X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 21. juuli 2025. a

määruse haldusasjas nr 3-25-1926 resolutsiooni punkti 1 peale.

2. Rahuldada C.X määruskaebus.

3. Peatada Politsei- ja Piirivalveameti 3. juuli 2025. a ettekirjutuse nr 1052289178

sundtäitmine ja keelata C.X Eestist väljasaatmine kuni haldusasja nr 3-25-1926

menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.

4. Määruse avaldamisel asendada kaebaja ja tema poja nimed ning sünniajad

tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik C.X (sünd. XX.XX.XXXX Venemaal), kes saabus

Eestisse välismaalaste seaduse (VMS) § 150 lg 1 p 3 alusel antud 09.06.2023 tähtajalise

elamisloa (kehtivusega 31.03.2023–31.01.2025) alusel, esitas Politsei- ja Piirivalveametile

(PPA) 14.11.2024 taotluse tähtajalise elamisloa pikendamiseks VMS § 150 lg 1 p 3 alusel

elama asumiseks Eestis elava täisealise poja W (sünd. XX.XX.XXXX) juurde, kellele on

3-25-1926

2020. a-l antud VMS § 1901 alusel tähtajaline elamisluba töötamiseks. Taotluse kohaselt vajab

taotleja hooldust, mida tal ei ole võimalik saada Venemaal.

2. Politsei- ja Piirivalveamet keeldus 09.06.2025 otsusega nr 15.3-3.1/1424-1 VMS §

123 p-de 2 ja 3 ning § 150 lg 1 p 3 alusel C.X tähtajalise elamisloa pikendamisest, kuna

menetluse käigus kogutud materjalide alusel ei ole tõendatud taotleja hooldusvajadus ega see,

et taotlejal ei ole võimalik saada hooldust või ravi asukohajärgses või muus riigis. Eesti arstid

pole kinnitanud taotlejal osteopeenia (luude hõrenemise) diagnoosi. Taotleja on võimeline

iseseisvalt liikuma ja ka reisima, mida kinnitavad arvukad piiriületused. Arstitõendite kohaselt

põeb taotleja küll eakale inimesele omaseid haiguseid, kuid talle on määratud ravimid ja

füsioteraapia haiguse kontrolli all hoidmiseks, mis on kättesaadavad ka Venemaal. Taotleja on

võimeline iseseisvalt elama ja toimetama, kuivõrd taotleja ei ela Eestis poja juures ning poeg

külastab teda kolmel korral nädalas. Taotleja on saanud vajalikku arstiabi Venemaal, seda nii

seal elades kui ka Eestis elamise ajal, mil ta külastas sealseid kliinikuid. Taotleja perekonnal

on võimalik palgata talle Venemaal hooldaja ning samuti elab seal taotleja õde oma

perekonnaga. Taotleja side Venemaaga ei katkenud ainuüksi sealse kinnisvara müügiga.

Taotleja saab Venemaalt pensioni ning puuduvad ka andmed, et raha saatmine Venemaale

oleks absoluutselt võimatu. Taotlejale ei saaks anda tähtajalist elamisluba ka VMS §-de 2101–

2102 alusel, kuna ta ei ole elanud Eestis vähemalt kolm aastat (VMS § 2102 lg 1 p 1). Samuti

ei oleks põhjendatud elamisloa andmine erandkorras VMS § 2103 alusel, kuivõrd taotleja

senine tegevus ja Eestis viibitud aeg ei ole sellise kaaluga mis näitaks, et Eestist lahkumine on

ilmselgelt liiga koormav. Taotlejal tuli juba esmakordselt elamisloa taotlemisel arvestada, et

ka pikendamise taotlemisel kontrollitakse kõiki elamisloa andmise tingimusi ning et

elamisluba ei pikendata automaatselt.

3. C.X esitas Tallinna Halduskohtule 13.06.2025 kaebuse PPA 09.06.2025 otsuse nr 15.3-

3.1/1424-1 tühistamiseks (haldusasi nr 3-25-1926). Koos kaebusega esitatud esialgse

õiguskaitse taotluses palus kaebaja peatada elamisloa kehtivuse lõppemisest tulenev kohustus

Eestist lahkuda.

4. Politsei- ja Piirivalveamet palus 16.06.2025 seisukohas jätta C.X esialgse õiguskaitse

taotlus rahuldamata.

5. Tallinna Halduskohus jättis 17.06.2025 määrusega C.X esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata. Halduskohus leidis, et kuna PPA 09.06.2025 otsusest ei tulene kaebajale otsest

lahkumiskohustust, siis on kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus eesmärgiks saada tähtajaline

elamisluba, mille andmiseks kohustamine ei ole põhjendatud. C.X palus 02.07.2025

määruskaebuses rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus ja anda talle tähtajaline

elamisluba kuni haldusasja nr 3-25-1926 menetluse lõpuni. Tallinna Ringkonnakohus jättis

18.07.2025 määrusega C.X määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu 17.06.2025 määruse

muutmata. Ringkonnakohus leidis, et esialgse õiguskaitse korras PPA kohustamine anda

tähtajaline elamisluba on põhjendatud vaid juhul, kui kaebajal on selleks ülekaalukas esialgse

õiguskaitse vajadus ning kui kaebusel on ühtlasi väga head eduväljavaated. Praegusel juhul ei

ole kaebaja esialgse õiguskaitse vajadus ülekaalukas, kuna tema terviseseisund ei ole tal

takistanud Eestis elamise ajal korduvalt Venemaa külastamist ning kuna ei ole tõendatud, et

vastavat arstiabi ei oleks võimalik saada Venemaal. Venemaal saab kaebajat aidata ka tema

õde ning samuti on kaebajal Venemaal sissetulek (pension). Kaebuse rahuldamise korral

saaks kaebaja Eestisse naasta. Ka kaebuse eduväljavaated on pigem vähesed, kuna VMS §

150 lg 1 p 3 mõtteks pole võimaldada elamisluba kõikidele vanemaealistele inimestele, kellel

on tulenevalt vanusest eelduslikult suuremad vajadused. Kui isik vajab vanuse tõttu küll abi,

aga ta on võimeline iseenda eest hoolitsema, ei tähenda see VMS § 150 lg 1 p 3 mõttes

2(7)

3-25-1926

hooldusvajadust. Nii on see näiteks juhul, kui vanema inimese liikumine on küll vähesel

määral raskendatud, kuid sellegipoolest ilma suuremate raskusteta teostatav, sh abivahendiga

(Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2022 otsus nr 3-21-589, p 13). Samuti on kaebaja elanud

Eestis suhteliselt lühikest aega tähtajalise elamisloa alusel ning seega ei saanud tal tekkida

usaldust selles, et ta saab Eestis viibimist jätkata pärast elamisloa kehtivuse lõppu. Tähtajaline

elamisluba on riigis ajutiselt viibimise aluseks ning kaebajal tuli sellega oma elu

korraldamisel (sh ravi planeerimisel) arvestada (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.01.2024

määrus asjas nr 3-24-138, p 13). Ka kaebaja soov osaleda oma kohtuasja arutamisel ei ole

kaalukas argument esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.

6. Politsei- ja Piirivalveamet tegi C.X-ile 03.07.2025 ettekirjutuse nr 1052289178

lahkumiseks Venemaale (sundtäidetav alates 03.08.2025) ja kohaldas talle Schengeni

sissesõidukeeldu 1 kuuks. Isikul puudub alates PPA 09.06.2025 otsuse tegemisest seaduslik

alus Eestis viibimiseks ning siiani ei ole ka leidnud kinnitust tema hooldusvajadus. Isiku

Eestist väljasaatmine ei riiva tema perekonnaelu, kuna tema Eestis elav poeg on täiskasvanud

ja elab siin iseseisvalt oma abikaasaga. Ka asjaolu, et isikul puudub Venemaal elukoht, ei ole

väljasaatmisel takistuseks, kuna isikul on alati võimalus pöörduda selle murega oma koduriigi

ametivõimude poole. Kuna isik oli Eestis poja ülalpidamisel, siis ei tohiks tema pojal olla

probleeme oma ema ülalpidamisega (sh eluaseme pakkumisega) ka Venemaal.

7. C.X esitas Tallinna Halduskohtule 11.07.2025 kaebuse PPA 03.07.2025 ettekirjutuse nr

1052289178 tühistamiseks (haldusasi nr 3-25-2300). Koos kaebusega esitatud esialgse

õiguskaitse taotluses palus kaebaja peatada PPA 03.07.2025 lahkumisettekirjutuse

sundtäitmine ja keelata kaebaja Eestist väljasaatmine kuni haldusasja menetluse lõpuni.

Kaebajal ei ole Venemaal lähedasi, kes saaks tema eest hoolitseda, ning tal puudub seal ka

elukoht ja muu vara. Kaebajal on Venemaal küll Moskvas elav õde, kuid õel on oma perekond

ja kohustused ning samuti puudub kaebajal Moskvaga igasugune side (varasemalt elas ta

Krasnodaris, mis on Moskvast üle 1300 km kaugusel). Kaebaja ainsaks sissetulekuks on

Venemaa pension 14 358,28 rubla (ca 160 eurot), mis ei kata isegi igapäevaseid ravimeid.

Kaebajal on Venemaal 2022. ja 2023. a-l diagnoositud osteopeenia, mida Eestis aga ei

diagnoosita ja mida ravitakse Eestis alles siis, kui haigus on jõudnud osteoporoosi

staadiumisse. Kaebajal võib osteopeenia süveneda osteoporoosiks ning seetõttu vajab ta

pidevat jälgimist ja ravi. Kaebajal on haiguse tõttu süvenenud valud ja probleemid nimme-,

selja-, käte- ja jalgade piirkondades ning arst on soovitanud tal vältida füüsilist ülekoormust,

keha painutamist, raskuste tõstmist, staatilisi koormusi ja korduvaid liigutusi. Eestis on

kaebajal 21.12.2023 diagnoositud suurenenud kilpnääre, mis nõuab regulaarset kontrollimist.

Valude leevendamiseks määratud ravimite kasutamise tõttu kaotas kaebaja 08.06.2025

teadvuse. Samuti on kaebaja suunatud 07.08.2025 vastuvõtule neuroloogi juurde seoses käte

tuimusega, 12.08.2025 vastuvõtule nahaarsti juurde jalas tihendite uurimiseks ja

operatsioonile saatmise otsustamiseks ning 22.08.2025 vastuvõtule seoses vasaku jala

probleemidega. Tagasipöördumine Venemaale sunniks kaebajat ravi katkestama ja alustama

sellega uuesti, samuti tegelema uue elukoha otsimisega ilma igapäevase hooldaja toeta, mis

võib tuua kaasa tõsise tervisekahju. Venemaal ei saaks kaebaja tõenäoliselt kõiki vajalikke

uuringuid ja ravimeid. Seega tooks tagasipöördumine kaasa ebaproportsionaalse ja

tegelikkuses ületamatu elukorraldusliku koormuse.

Kuna Eesti krediidiasutused peatasid 2022. a-l Venemaa suunalised maksed, siis puuduks

kaebaja pojal reaalne võimalus kanda kaebajale Venemaale raha hooldaja palkamiseks või

ravimite soetamiseks. Kuna kaebaja poeg on Venemaa kodanik, kes allub ajateenistuse

kohustusele, siis tähendaks kaebaja poja Venemaale naasmine talle reaalset riski sattuda

3(7)

3-25-1926

sunniviisiliselt ajateenistusse. Sellisel juhul ei saaks kaebaja poeg teda enam üldse abistada

ega rahaliselt toetada. Seega seaks kaebaja Venemaale naasmine ohtu mitte üksnes kaebaja,

vaid ka tema poja põhiõigused ja perekonnaelu. Samuti soovib kaebaja olla Eestis oma

kohtuasja menetluse juures. Kaebaja Eestisse jäämine ei oleks ohuks avalikule korrale või

riigi julgeolekule. Puudub ka oht, et kaebaja hilisem väljasaatmine võiks kujuneda

raskendatuks või võimatuks, sest kaebaja teeb PPA-ga koostööd ja vastab vastustaja

pärimistele.

8. Tallinna Halduskohus jättis 21.07.2025 määrusega C.X esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata (resolutsiooni p 1) ning liitis haldusasjad nr 3-25-1926 ja 3-25-2300 ühte

menetlusse (liidetud haldusasi nr 3-25-1926). Kaebaja on uues esialgse õiguskaitse taotluses

korranud sisuliselt samu väiteid, mille alusel jätsid halduskohus ja ringkonnakohus tema

varasema esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kuigi kaebus lahkumisettekirjutuse

tühistamiseks ei ole ilmselgelt perspektiivitu, on selle eduväljavaated pigem väiksed,

arvestades elamisloa pikendamisest keeldumise peale esitatud kaebuse perspektiivitust.

Halduskohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu 18.07.2025 määruses väljendatud

seisukohtadega ja leiab, et kaebaja võttis endale teadliku riski, müües elukoha Venemaal.

Kaebajal ei saanud varasemalt elamisloa saamisest tekkida kindlust, et ta saab jätkata

määramata ajaks elamist poja juures Eestis. Samuti on kaebajal võimalus elukoha müügist

saadud vara arvelt soetada endale uus elukoht ja korraldada oma elu vajadustele sobivaks.

Kaebaja ei ole usutavalt põhistanud, et tal ei ole vastavat arstiabi võimalik saada Venemaal.

Kohus ei pea Venemaal ravi puudumist ka usutavaks. Kaebajal on Venemaal ka õde ning ta

saab Venemaa pensioni. Asjaolu, et kaebaja hinnangul on tema sissetulek väike, ei too kaasa

esialgse õiguskaitse vajadust. Kaebaja Venemaa kodanikust pojal on võimalik reisida kaebaja

juurde Venemaale ning hüpoteetiline on väide, et pojal on oht sattuda sunniviisiliselt

ajateenistusse. Kaebaja ei ole seda väidet põhistanud ega tõendanud (puudub vastav kutse

vms). Kuna kaebaja tervislik seisund on võimaldanud tal reisida, siis puudub tal vajadus

viibida kohtumenetluse ajal Eestis. Kaebajat esindab kohtus õigusteadmistega esindaja, kes

saab tagada tema õiguste kaitse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. C.X palub 28.07.2025 määruskaebuses tühistada halduskohtu 21.07.2025 määruse

resolutsiooni p 1 ja teha uus määrus, millega tema esialgse õiguskaitse taotlus rahuldada.

Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ei pea kaebuse eduväljavaated olema väga head ning ka

esialgse õiguskaitse vajadus ei pea olema ülekaalukas. Kui kaebaja peaks 02.08.2025 Eestist

lahkuma, tooks see talle kaasa väga rasked tagajärjed. Halduskohus ei analüüsinud piisavalt

kaebaja tervisega seotud asjaolusid ja väiteid, et ravi katkestamine ohustab tema tervist.

Kaebaja on Eesti perearsti järelevalve all seoses ravimiannuste reguleerimisega ja neuroloogi

järelevalve all seoses selja-, jala- ja käevalude uurimisega. Kaebaja esitab ka 15.07.2025

teostatud ultraheliuuringu, mida ta ei saanud kaebuse esitamise ajal esitada ja millega on

tuvastatud kaebaja vasakus sääres mitmete tihendite olemasolu. Isegi kui ravi jätkamine

Venemaal oleks võimalik, siis oleks Eestis määratud ravi katkestamine siiski

ebaproportsionaalne tagajärg. Kaebaja terviseprobleemid on süvenevad ega möödu ilma

spetsiaalse ravita. Valuhoogude tõttu on kaebajal raske seista, käia ja kummarduda ning ta ei

suuda ise poest toitu tuua ja süüa valmistada. Venemaale naastes ei aitaks kaebajat tema õde,

kellelt ta ei ole kunagi abi saanud, ning seega jääks ta ilma igasuguse abita. Kaebajal oli

Venemaal korteri müümisel pikaajaline kavatsus jääda püsivalt elama Eestisse ning naasmise

võimalust ta enam ei kaalunud. Kaebaja tervis ei ole alates 2023. a-l Eestisse saabumisest

paranenud, vaid üksnes halvenenud. Eestis elamise ajal käis kaebaja Venemaal kaks korda

4(7)

3-25-1926

korteri haldamiseks ja müümiseks ning ta ei viibinud seal üksinda, vaid teda abistas poja

abikaasa. Seega ei kinnita need reisid kaebaja võimekust iseseisvalt Venemaal hakkama

saada. Kaebaja pojale Venemaale naasmisel tekkiv oht sattuda ajateenistusse on reaalne ning

mobilisatsioonikutse saamisel kehtiks talle keeld riigist lahkuda. Kuna kaebaja poeg töötab ja

elab oma perega Eestis, siis ei saaks talt ka realistlikult eeldada oma ema Venemaal

hooldamist. Samuti soovib kaebaja teha Eestis terviseekspertiisid praeguse haldusasja tarbeks,

mis ei oleks võimalik tema Venemaal viibimisel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse

esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne

(HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele. Haldusasjas

määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

Kuna määruskaebus ei sisalda uusi olulisi asjaolusid ega väiteid ning kuna asjaoludest

tulenevalt tuleb määruskaebus lahendada lühikese aja jooksul, siis ei pea ringkonnakohus

vajalikuks ega põhjendatuks küsida PPA-lt määruskaebusele vastust, vaid arvestab PPA

varasemate seisukohtadega. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks

ringkonnakohtunik.

11. Praegusel juhul puudub kaebajal pärast PPA 09.06.2025 otsuse nr 15.3-3.1/1424-1

tegemist talle ajutiselt VMS §-st 130 tulenenud õigus Eestis viibida ning PPA on teinud talle

03.07.2025 ettekirjutuse nr 1052289178 lahkumiseks Venemaale, mida kaebaja saab

vabatahtlikult täita kuni 02.08.2025 (ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 03.08.2025).

Koos lahkumisettekirjutuse tühistamiseks esitatud kaebusega taotles kaebaja esialgse

õiguskaitse korras lahkumisettekirjutuse sundtäitmise (s.o Eestist väljasaatmise) keelamist.

Kohtud ei ole praeguses asjas varasemalt esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel selle

esialgse õiguskaitse abinõu osas seisukohta võtnud, kuivõrd halduskohtu 17.06.2025

määruses ja ringkonnakohtu 18.07.2025 määruses hinnati seda, kas on põhjendatud kohustada

esialgse õiguskaitse korras PPA-d andma kaebajale tähtajaline elamisluba kohtumenetluse ajal

Eestis viibimiseks. Erinevalt elamisloa andmiseks kohustamiseks ei pea lahkumisettekirjutuse

sundtäitmise peatamiseks olema kaebuse eduväljavaated väga head ning ka kaebaja esialgse

õiguskaitse vajadus ei pea olema ülekaalukas (Tallinna Ringkonnakohtu 15.02.2024 määrus

nr 3-24-138, p 16; 23.02.2023 määrus nr 3-22-2638). Esialgse õiguskaitse kohaldamise saaks

iseseisvalt välistada üksnes kaebusel igasuguste usutavate eduväljavaadete puudumine (nt

Riigikohtu 14.12.2004 määrus nr 3-3-1-85-04, p 16; 22.11.2004 määrus nr 3-3-1-76-04, p 8).

Samuti tuleb vajaduse korral esialgset õiguskaitset kohaldada ka siis, kui pöördumatute

tagajärgede saabumine pole kindel (nt Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 11).

Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel peab kohus HKMS § 249 lg-te 1 ja 3 järgi lisaks

arvestama erinevate lahenduste tagajärgi kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele.

12. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust välistada.

Kaebaja on piisavalt põhistanud ja tõendanud, et tal esinevad erinevad terviseprobleemid, mis

vajavad ravi ja täiendavaid terviseuuringuid (vt 11.07.2025 kaebuse lisad 7–13). Isegi kui

nende terviseprobleemide ravi ja uurimine on võimalik ka Venemaal, on eluliselt siiski

usutav, et Venemaale väljasaatmisel katkeks vähemasti ajutiselt kaebajale Eestis määratud

ravi, mis võib omakorda tuua kaasa kaebaja tervise halvenemise ja tervisekahjud. Kaebaja

terviseprobleemid ei ole samas ka sellised, mis eelduslikult võimaldaksid tal saada Venemaal

kohest abi erakorralise meditsiini korras. Kaebaja on ka tõendanud, et tal on Eestis

broneeritud vastuvõtud arstide juurde, kuhu tal ei oleks väljasaatmisel võimalik jõuda (vt

5(7)

3-25-1926

11.07.2025 kaebuse lisa 14). Tõenäoline on see, et Venemaal ei oleks kaebajal võimalik

lähiajal eriarsti vastuvõtule saada. Esialgse õiguskaitse vajaduse möönmiseks piisab ka sellest,

kui kaebajale kaasneksid välismaale ümberasumisega märkimisväärsed raskused igapäevasel

toimetulekul (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 23.02.2023 määrus nr 3-22-2638, p 12). Usutav

on kaebaja selgitus, et pärast Venemaal korteri võõrandamist ja Eestisse kolimist katkesid tal

olulisemad sidemed Venemaaga ning et Venemaale naastes ei oleks tal võimalik saada

vajalikku abi oma õelt, kes on samuti üle 50 aasta vana ning kellega kaebaja ei ole lähedane

(seda võib kaudselt järeldada tõsiasjast, et kaebaja ja tema õde elasid Venemaal suure

vahemaa taga). Kaebaja ainus sissetulek Venemaal oleks pension suuruses 14 358,28 rubla

(ca 160 eurot; vt 11.07.2025 kaebuse lisa 6), mis ei oleks tõenäoliselt piisav nii eluaseme kui

ka vajaliku ravi eest tasumiseks. PPA viidatud võimalus, et kaebaja Eestis elav ja töötav poeg

saaks teda Venemaal rahaliselt toetada, oleks reaalselt pigem raskesti teostatav. PPA ei ole

ümber lükanud kaebaja väidet, et rahaülekannete tegemine Venemaale on raskendatud või

võimatu, kuna Eestis tegutsevad krediidiasutused on lõpetanud rahaülekanded Venemaale.

Samuti ei oleks reaalselt jätkusuutlikuks ja mõistlikult teostatavaks lahenduseks kaebajale

Venemaale sularaha saatmine. Kuna praeguses haldusasjas on vaidlusküsimuseks see, kas

kaebaja terviseseisund tingib tema hooldusvajaduse, ning kuna kaebaja on viidanud soovile

teha hooldusvajaduse tõendamiseks täiendavaid terviseekspertiise, siis on tal ka sellest

tulenevalt vajadus kohtumenetluse ajal Eestis viibida.

13. Praeguses menetlusstaadiumis ei saa kaebust pidada ka ilmselgelt perspektiivituks.

Kuna halduskohus liitis kaebused PPA 09.06.2025 otsuse ja 03.07.2025 ettekirjutuse

tühistamiseks ühte menetlusse ning kuna lahkumisettekirjutuse õiguspärasus sõltub otseselt

elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse õiguspärasusest, siis tuleb praegusel juhul

eelkõige hinnata PPA 09.06.2025 otsuse tühistamiseks esitatud kaebuse perspektiivikust.

Vaidluse all olevad küsimused sellest, kas kaebajal on VMS § 150 lg 1 p 3 tähenduses

hooldusvajadus ning kas kaebajal oleks vajalikku hooldust võimalik saada Venemaal,

nõuavad põhjalikumat hindamist ning asjaolude täiendavat uurimist. Kahtluse korral ja

kaebaja nõusolekul saab hooldusvajadust välja selgitada ka kohtuliku ekspertiisiga (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2022 otsus nr 3-21-589, p 14). Välisriigis hoolduse saamise

hindamisel on vajalik hinnata, kas hoolduseks raha saatmine, välisriigis põetaja palkamine,

välisriigilt sotsiaalteenuste taotlemine või hooldus kaebaja Venemaal elava õe poolt on

võimalik ning milline oleks nende viiside prognoositav tulemus võrreldes kaebajale hoolduse

osutamisega Eestis tema poja poolt (vrd Riigikohtu 03.07.2012 otsus nr 3-3-1-44-11, p 88).

Samuti tuleks ringkonnakohtu hinnangul täiendavalt analüüsida, kas kaebajal saaks olla

kõrgendatud õigustatud ootus VMS § 150 lg 1 p 3 alusel elamisloa pikendamisele olukorras,

kus esialgse samal alusel elamisloa andmise seisuga võrreldes ei ole kaebaja olukord

(hooldusvajadus ja välisriigis hoolduse saamise võimalused) paranenud.

14. Esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu ei räägi ka ülekaalukas avalik huvi ning see ei

riivaks ka kolmandate isikute õigusi. PPA ei ole väitnud ning asjaoludest ei nähtu, et kaebaja

oleks ohuks avalikule korrale või riigi julgeolekule. Samuti puudub mõistlik põhjus arvata, et

kaebuse rahuldamata jäämise korral võiks kaebaja Eestist Venemaale väljasaatmine olla

raskendatud või võimatu. Kaebaja on senini näidanud üles valmidust koostööks ning kaebaja

isikut arvestades ei ole alust arvata, et ta võiks kaebuse rahuldamata jätmise korral põgeneda

mujale Euroopasse.

15. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus C.X määruskaebuse ja tühistab Tallinna

Halduskohtu 21.07.2025 määruse resolutsiooni p-i 1. Ringkonnakohus teeb selles osas uue

määruse, millega rahuldab kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ning peatab PPA 03.07.2025

6(7)

3-25-1926

ettekirjutuse nr 1052289178 sundtäitmine ja keelab C.X Eestist väljasaatmine kuni

haldusasja nr 3-25-1926 menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.

16. Kuna määrus sisaldab andmeid kaebaja tervise ja eraelu kohta, siis tuleb määruse

avaldamisel kaebaja ning tema poja nimed ja sünniajad asendada tähemärgiga (HKMS § 175

lg 3 ja § 179 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)