3-25-1882/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ruth Prigoda

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

1. October 2025, Tallinn

Haldusasi

Aktsiaselts SEBE kaebus kohustada Mittetulundusühingut

Pärnumaa Ühistranspordikeskust viima riigihanke Avalik

liinivedu bussidega Pärnu linnaliinidel aastatel 2027 –

2036“ (viitenumber 290179) alusdokumendid õigusaktide

nõudega kooskõlla; tühistada Riigihangete

Vaidluskomisjoni 02.06.2025 otsus nr 112-25/290179 osas,

milles vaidlustus jäeti rahuldamata ning jaotati

menetluskulud

Vaidlustatud riigihanke

nimetus ja viitenumber

Avalik liinivedu bussidega Pärnu linnaliinidel aastatel 2027

– 2036; viitenumber 290179

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja (vaidlustaja) – Aktisaselts SEBE, lepinguline

esindaja vandeadvokaadi abi Kätlin Helena Sehver

Vastustaja

(hankija)

–

MTÜ

Pärnumaa

Ühistranspordikeskus, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Kristina Laarmaa

Vaidlustatud riigihangete

vaidlustuskomisjoni otsus

02.06.2025 otsus 112-25/290179

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta riigihangete registrist asja materjalide juurde riigihanke „Avalik liinivedu

bussidega Pärnu linnaliinidel aastatel 2027–2036“ (viitenumber 290179)

alusdokumendid vormid 3 ja 9.

2. Lõpetada menetlus nõudes

kohustada Mittetulundusühingut Pärnumaa

Ühistranspordikeskus viima kooskõlla õigusaktide nõuetega. RHAD Lisa 2 „ATL

projekt“ punkt 3.3 ja RHAD lisa 2 „ATL projekt“ lisa 8.

3. Rahuldada kaebus osaliselt ning tühistada Riigihangete Vaidlustuskomisjoni

02.06.2025 otsuse 112-25/290179 punkti 3 alapunkt 1. Teha selles osas uus otsus ja

mõista Aktsiaseltsilt SEBE Mittetulundusühingu Pärnumaa Ühistranspordikeskus

kasuks välja vaidlustusmenetluses kantud esindaja kulud 3334 eurot (käibemaksuta).

4. Muus osas jääb kaebus rahuldamata.

5. Mõista Mittetulundusühingult Pärnumaa Ühistranspordikeskus Aktsiaseltsi SEBE

kasuks välja kohtumenetluse menetluskulu summas 300 eurot.

6. Mõista Aktsiaseltsilt SEBE Mittetulundusühingu Pärnumaa Ühistranspordikeskus

kasuks välja kohtumenetluse menetluskulu summas 3000 eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 10 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 04.08.2025. Kui apellant ei ole

apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus

kirjaliku menetlusega. Hankeasjas ei ole vastuapellatsioonkaebuse esitamine lubatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mittetulundusühing Pärnumaa Ühistranspordikeskus (edaspidi hankija) avaldas 03.04.2025

riigihangete registris avatud hankemenetlusena läbi viidava riigihanke „Avalik liinivedu

bussidega Pärnu linnaliinidel aastatel 2027–2036“ (viitenumber 290179) (edaspidi riigihange)

hanketeate.

2. Aktsiaselts SEBE (edaspidi ka

vaidlustaja) esitas

02.05.2025

riigihangete

vaidlustuskomisjonile (edaspidi vaidlustuskomisjon või VAKO) vaidlustuse, milles taotles

järgmiste riigihanke alusdokumentide (edaspidi RHAD) tingimuste kooskõlla viimist

õigusaktidega ettenähtud nõuetega:

2.1. RHAD punktid 8.6, 8.7 ja 16.1, RHAD vorm 3 „Pakkumuse maksumus“ märkuste punktid

2 ja 3 ning vastavustingimus „Pakkumuse maksumuse esitamine“;

2.2. RHAD Lisa 1 „Tehniline kirjeldus“ punktid 2.1.1-2.1.3;

2.3. „Riigihanke alusdokumendid“ punkt 10.5;

2.4. RHAD Lisa 2 „ATL projekt“ punkt 3.3 ja RHAD Lisa 2 „ATL projekt“ lisa 8;

2.5. RHAD Lisa 2 „ATL projekt“ punkt 3.7;

2.6. RHAD Lisa 2 „ATL projekt“ punkt 6.1.6 ja „Riigihanke alusdokumendid“ punkt 10.6;

2.7. RHAD Lisa 2 „ATL projekt“ punkt 8.2.6;

2.8. RHAD Lisa 2 „ATL projekt“ punkt 8.2.11;

2.9. RHAD Lisa 2 „ATL projekt“ punkt 8.2.12;

2.10. RHAD Lisa 2 „ATL projekt“ punkt 8.7;

2.11. RHAD Lisa 2 „ATL projekt“ punkt 9.4;

2.12. RHAD Lisa 2 „ATL projekt“ punkt 11.5;

2.13. RHAD Lisa 2 „ATL projekt“ punkt 11.7;

2.14. kohustada riigihangete seaduse (edaspidi RHS) § 197 lg 1 punkt 5 alusel hankijat viima

vastavusse õigusaktidega ettenähtud nõuetega RHAD osas, milles need ei vasta RHS § 77 lg-tes

6-71 ning keskkonnaministri 16.02.2023 määruses nr 6 „Hankelepingu esemeks oleva

maanteesõiduki kohta riigihanke alusdokumentides kehtestatavad keskkonnahoidlikud

kriteeriumid ja tingimused“ sätestatud tingimustele;

2.15. kohustada RHS § 197 lg 1 punkti 5 alusel hankijat viima vastavusse õigusaktidega

ettenähtud nõuetega RHAD Lisa 2 „ATL projekt“ osas, milles see ei vasta Euroopa Parlamendi

ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1370/2007 sätestatud tingimustele.

3. Vaidlustuskomisjon lahendas esitatud vaidlustuse 02.06.2025 otsusega nr 112-25/290179

(edaspidi VAKO otsus). VAKO otsuse resolutsiooni punktiga 1 lõpetati vaidlustus osaliselt

kokkuleppega (punktid 2.2, 2.3, 2.6–2.10 ja 2.14 märgitud nõuetes. Muus osas (punktid 2.1.,

2 (16)

2.4, 2.5, 2.11–2.13 ja 2.15) jäeti vaidlustus rahuldamata (resolutsiooni punkt 2). Lisaks jättis

vaidlustuskomisjon vaidlustaja kanda nii tema enda kui ka hankija menetluskulud 5550 euro

ulatuses (resolutsiooni punkt 3). Halduskohtus vaidlustatud osas on VAKO otsuse põhjendused

kokkuvõetult järgmised:

3.1. Vaidlustaja põhjendustel ei ole RHAD p-d 8.6, 8.7 ja 16.1, RHAD Vorm 3 „Pakkumuse

maksumus“ märkuste p-d 2 ja 3 ning vastavustingimus „Pakkumuse maksumuse esitamine“

vastuolus õigusaktidega. Kui esineb vastuolu Vormil 3 näidatud liinikilomeetri hinna ja vormil

9 näidatud liinikilomeetri kulukomponentide vahel, on prioriteetseks vormil 9 näidatud

ühikhinnad. Vormil 9 ei pea olema näidatud aastamaksumust, kuna see on üheselt välja

arvutatav sellel vormil esitatud ühikhindade alusel kujunenud liinikilomeetri maksumuse

näidatud aastase läbisõidu korrutamisel.

3.2. ATL1 projekt (edaspidi ka ATL) on vastavuses Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega

(EÜ) nr 1370/2007. Määrus 1370/2007 kohustab hankijat kehtestama ATL-is või üldeeskirjades

näitajad, mille alusel tuleb hüvitis arvutada. Riigihankes soovib hankija sõlmida ATL-i määruse

1370/2007 art 5 lg 1 alusel ning määruse 1370/2007 art 4 lg 1 p-st b) (i) ei tulene hankijale

kohustust sätestada ülekompenseerimise vältimiseks ATL-is liinikilomeetri maksumuse

indekseerimise mehhanismi (mis välistaks nii üle- kui ka alakompenseerimise). Üksnes avaliku

teenindamise lepingute puhul, mis ei ole sõlmitud määruse 1370/2007 art 5 lg-te 1, 3 ja 3b

alusel ehk mis on sõlmitud väljaspool avatud riigihankemenetlust, tuleb ATL-s või

üldkehtivates õigusaktides (general rules) sätestada vedaja tasustamise parameetrid sel moel, et

oleks välistatud ülekompenseerimine lähtudes vedaja reaalsetest kuludest ja mõistlikust

kasumist (ehk lähtudes määruse 1370/2007 lisas 1 sätestatust). Avatud hankemenetlusena läbi

viidavad riigihankes sõlmitava ATL puhul ei näe määrus 1370/2007 ette ei vedaja tasustamise

detailset mehhanismi ega ka ülemäärase tasu tagasinõudmise mehhanismi. Vaidlustaja pole

viidanud ühelegi asjaolule, millest saaks järeldada, et hankija pole sätestanud objektiivseid ja

läbipaistvaid tingimused, mille alusel on pakkujal võimalik välja arvutada asjakohase hüvitise

(esitatava maksumuse) suurus.

3.3. ATL-i punkt 3.7, mis tagab liinikilomeetri korrigeerimise ainult tellija otsusel või poolte

kokkuleppel, ei ole vastuolus õigusaktidega. Määrus 1370/2007 ei kohusta hankijat ATL-s

liinikilomeetri hinda ilmtingimata indekseerima/korrigeerima. Ka Euroopa Kohtu otsustest C-

421/22 ja C-152/17 tuleneb, et vedaja tasu perioodilise indekseerimismudeli puudumine

hanketingimustes ei ole õigusvastane - avaliku liiniveo lepingute puhul ei ole pakkujal ei ole

subjektiivset õigust nõuda tema reaalsete kulude hüvitamist või lepingu hinna jooksvat

kaasajastamist võimaldava indekseerimismudeli sätestamist hanketingimustes. ATL-i kohaselt

on hankija võtnud endale kvartaalse kohustuse liinikilomeetri hinda kaaluda ning seda ka siis,

kui vedaja taotlust ei esita. Neid otsuseid saab edukas pakkuja ka kohtus vaidlustada.

3.4. ATL-i punkt 9.4 ei ole täitmistagatise tasumata jätmise leppetrahvi kohaldamise osas

õigusvastane. Õige on hankija väide, et täitmistagatis on oluline avaliku huvi kaitseks ja liiniveo

katkematuse tagamiseks puhuks kui vedaja mistahes põhjusel ei alusta liinivedu tähtaegselt või

katkestab liiniveo. Täitmistagatis peab olema esitatud enne ATL-i täitmisega alustamist.

Vaatamata sellele, et hankija on andnud täitmistagatise esitamise tähtaja, puudub mistahes

mõistlik põhjendus, miks peaks hankija ATL-ist taganema, kui täitmistagatisega on küll

hilinetud, aga see on esitatud enne ATL-i täitmise algust. Isegi siis, kui hankija ATL-ist taganeb

ja tal tekib õigus nõuda leppetrahvi, ei tulene ATL punktist 9.4, et leppetrahvi saab nõuda ainult

summas 650 000 eurot. Ka hankija selgitas, et ATL-i punkt 9.4. võimaldab hankijal kaaluda

rikkumise raskust ja sellest tekkivat kahju (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2018 otsus 3-

1 Avaliku teenindamise leping

3 (16)

18-752). Edukal pakkujal on õigus kasutada ka tema hinnangul ebamõislikult suure leppetrahvi

osas õiguskaitsevahendeid (näiteks VÕS § 162 lg 1).

3.5. Eelnevaga samadel põhjustel ei ole õigusaktidega vastuolus ka ATL punkt 11.5.

Riigihankes määrati täitmistagatise suurus 650 000 eurot arvestades ATL rikkumisest tekkiva

potentsiaalse kahju suurust. ATL p-ist ei tulene, et leppetrahvi rakendatakse kogu täitmistagatise

summas. Sõna „ulatuses“ tähendab kuni teatud piirini, mitte tingimata maksimumsummat.

Seega on tellijal õigus nõuda ATL p 11.5 alusel leppetrahvi kuni 650 000 eurot. Selle õigusega

kaasneb kohustus võtta arvesse ATL-i ülesütlemist tinginud lepingurikkumisi, nende raskust ja

muid asjaolusid.

3.6. Ka ATL punkt 11.7 ei ole õigusaktidega vastuolus ning riigihanke alusdokumentidest ei saa

järeldada, et edukas pakkuja peaks hakkama teenust tasuta osutama. Selles olukorras ATL-i

täitmise jätkamine tähendab selgelt seda, et ka tasu saab vedaja sel perioodil vastavalt ATL-ile

ja kehtivad kõik ATL-i tingimused.

3.7. Vaidlustatud oli kokku 13 regulatsiooni ja esitatud kaks taotlust. Neist 8 osas lõpeb

vaidlustusmenetlus poolte kokkuleppel ja vaidlustaja on nõus kandma nende osas oma

vaidlustusmenetluse kulud ise. Hankija esitas tähtaegselt kaks taotlust lepingulise esindaja

kulude väljamõistmiseks kokku summas 7178 eurot (käibemaksuta) 38,8 tunni õigusabi

osutamise eest tunnitasuga 185 eurot. Esitatud ulatuses ei ole hankija lepingulise esindaja kulud

põhjendatud ega ka vajalikud. Vaidlustusasi on küll keskmisest mahukam, kuid mistahes

vajadust keeruliste õiguslike küsimustega tegelemiseks ja mahukate dokumentide läbi

töötamiseks polnud. Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et hankija lepingulise esindaja kulud

on vajalikud ja põhjendatud summas 5550 eurot (käibemaksuta), 30 tunni õigusabi osutamise

eest.

4. Aktsiaselts SEBE esitas 09.06.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada VAKO otsuse

punktid 2 ja 3 ning teha asjas uus otsus, millega kohustada hankijat viima punktides 2.1., 2.5,

2.11–2.13 ja 2.15 märgitud osas riigihanke alusdokumendid õigusaktide nõuetega kooskõlla.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebaja seisukoht

5.1. RHAD punktid 8.6, 8.7 ja 16.1, RHAD vorm 3 „Pakkumuse maksumus“ märkuste punktid

2 ja 3 ning vastavustingimus „Pakkumuse maksumuse esitamine” moodustavad ebaselge

hindamiskriteeriumi. Vaidlustatud punktid on kehtestatud selleks, et ületada pakkumuses

esineda võivaid arvandmete lahknevusi. Punktid viitavad, et maksumuse tuvastamisel on

kõrgeim prioriteet RHAD vormil 9 kajastatud ühikuhindadel, kuid täpsustamata on jäetud,

millistest vormil 9 olevatest lahtritest lähtutakse. Hanketingimuste vastuolu ja ebaselgus tekib

RHAD punktist 16.1, mis ütleb, et juhul kui registri pakkumuse maksumuse vormil ja RHAD

Vormil 3 märgitud pakkumuse maksumuste vahel on erinevusi, lähtutakse ja loetakse

prioriteetseks RHAD Vormil 3 märgitud pakkumuse maksumuse andmed. Kui RHAD Vormil 3

esitatud pakkumuse maksumuse andmed on erinevad RHAD Vormil 9 esitatud maksumuse

andmetest, loetakse prioriteetseks RHAD Vormil 9 näidatud ühikhinnad. Eelnevast järeldub, et

olukorras, kus esinevad lahknevused registri töölehele märgitud andmetes, vormile 3 märgitud

andmetes ja vormile 9 märgitud andmetes, peaks RHAD p 16.1 järgi hankija pakkumuse

hindamisel aluseks võtma vormile 9 märgitud andmed. Kuid vormil 9 ei sisaldu ühtegi lahtrit,

mis kajastaks hindamiskriteeriumiks olevat näitajat ehk hankelepingu esemeks oleva sõitjateveo

teenuse 1 (ühe) aasta maksumust. Seega jääb ebaselgeks, kuidas saab hankija leida eduka

4 (16)

pakkuja vormile 9 märgitu põhjal. Samuti pole sellised vastuolulised punktid kooskõlas RHS §

85 lg-ga 1, kuna ei taga pakkumuste reaalset konkurentsi, rääkimata sellest, et on RHS § 3

punkti 1 mõttes ebaselged (läbipaistmatud). VAKO väide, et vormil 9 ei peagi olema eraldi

lahtris näidatud ühe aasta maksumust, kuna see on üheselt välja arvutatav vormil 9 esitatud

ühikhindade alusel kujunenud liinikilomeetri maksumuse ja mujal RHAD-s (sh vormil 3 ja

tehnilises kirjelduses) näidatud aastase läbisõidu korrutamisel ei vasta kaebaja küsimusele,

kuidas saab vastuoluliste andmete esitamise korral tuvastada edukat pakkumust kõige kõrgema

prioriteetsusega dokumendi ehk vorm 9 pinnalt. RHAD p 16.1 järgi ei ole lubatud eduka

pakkuja valimisel tugineda vormile 9. Hankijal on kohustus eduka pakkuja valimisel lähtuda

pakkujate poolt esitatud teenuse aastase maksumuse andmetest, mitte hakata ise vastavat

summat erinevatel vormidel esitatud ühikhindade alusel välja arvutama ja parandama.

5.2. RHAD lisa 2 „ATL projekt“ on vastuolus määrusega 1370/2007 ning väär on VAKO

järeldus, et määruse 1370/2007 art 4 lg-st 1 tulenev ülekompenseerimise keeld võistlevale

pakkumismenetlusele ehk avatud riigihankele ei kohaldu. Vastupidi, määruse art 6 lg 1 ja selle

tõlgendamiseks antud Euroopa Komisjoni teatise (KOM teatis) p-d 2.6.1 ja 2.6.3 viitavad

üheselt, et määruse art 4 lõikes 1 sätestatu kehtib kõikidele lepingutele, sh võistleva

pakkumismenetluse alusel sõlmitud lepingutele. Kuigi avatud riigihanke korraldamine aitab

ülekompenseerimist vältida, ei saa pelgalt sellest järeldada, et määruse nõuded oleks kohaselt

täidetud. KOM teatise punkti 2.6.3 kohaselt peavad pädevad asutused tegema korrapäraseid

järelkontrolle ülekompenseerimise tuvastamiseks ja nägema ATL-ides (mitte ükskõik kus

õigusaktides, nagu väitis vaidlustusmenetluses hankija) ette tagasinõude mehhanismid.

Praegusel juhul ei ole selliseid tegevusi kirjeldatud ATL projektis ega kusagil mujal

hanketingimuses. Seega tuleneb määrusest 1370/2007 ja ülalviidatud KOM teatisest, et ATL-i

regulatsioon peab hõlmama: (1) ülekompenseerimise keeldu, (2) reegleid, mille alusel

ülekompenseerimist kontrollitakse ja välditakse, (3) reegleid üleliigselt makstud hüvitise

tagasinõudmise kohta, kui ülekompenseerimise on tuvastatud. Kui ATL regulatsioon ei välista

ülemäärase hüvitise maksmist ega näe ette ülemäärase hüvitise vältimise järelkontrolli ega

ülemäärase hüvitise tagasinõudmise reegleid, on vastav ATL vastuolus määrusega 1370/2007.

Praegusel juhul ei ole hankija ega ka VAKO selgitanud, kuidas need reeglid ATL-is kajastuvad.

Kaebaja hinnangul ei saa ülekompenseerimise vältimise mehhanism olla osa indekseerimisest,

mille kaebaja on samuti vaidlustanud, kuna see ei toimu automaatselt, vaid sõltub hankija

otsusest. Juba ainuüksi põhjusel, et indekseerimine toimub hankija suva järgi, ei saa viidatud

säte tõhusalt tagada ülekompenseerimise vältimist. Mistahes pakkujale, sh ka kaebajale, on

oluline, et hankeleping sisaldaks kõiki klausleid, mis võivad teenuse osutamist ja selle eest

tasustamist mõjutada. Määrusest 1370/2007 tulenevate tingimuste seadmine hankelepingus on

pakkujate, sh kaebaja huvides seetõttu, et suudaks mõistlikult ette näha hankija tegevust teenuse

eest tasustamisel ja võimaliku ülekompenseerimise kontrollimisel ning võimaliku riigiabi

tagasinõudmisel.

5.3. ATL punkt 5.3, mis sätestab indekseerimise, ei ole kooskõlas RHS § 3 punktidega 1–3,

kuna see seab indekseerimise rakendamise sõltuvusse hankija diskretsioonist ja ühepoolsest

tahteavaldusest. Hankijal pole aga mingit kohustust sellist tahteavaldust teha. See tähendab, et

pakkujal pole ka mitte mingisugust garantiid, et indekseerimist rakendatakse või millal seda

tehakse. Selline olukord ei ole pakkuja jaoks ettenähtav ega läbipaistev. Kuivõrd ATL projekti

punktis 3.7 kajastatud indekseerimine sõltub hetkel hankija suvast, ei ole vedajale mingilgi viisil

tagatud, et indekseerimisega kaetakse tema tegelike kulude tõus ATL kehtivusajal. Seega ei

täida ATL projekti p-s 3.7 kajastatud indekseerimise regulatsioon ka eespool viidatud määrusest

1370/2007 ning ÜTS § 23 lg-st 2 tulenevat nn alakompenseerimise keelu nõuet. Pädev asutus ei

saa nõuda vedajalt ATL-i täitmist omal kulul ja kahjumlikult. KOM teatise p 2.6.8 kohaselt

peab vedajale avalikest vahenditest makstav hüvitis tagama ühistransporditeenuse kvaliteetse ja

5 (16)

majanduslikult jätkusuutliku osutamise; alarahastus kahjustab teenuse kvaliteeti, lisaks

kahjustab väga madal hüvitis ettevõtjate huvi osaleda vastavatel riigihangetel. Sama põhimõte

tuleneb ÜTS § 23 lg-st 2 (vt ka Riigikohtu otsus 3-18-1946, punkt 29). Lisaks liiniveo kulude

katmisele peab määruse 1370/2007 artikli 4(1)b)(ii) kohaselt avaliku teenuse osutaja saama

avaliku teenindamise lepingust mõistlikku kasumit (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu otsus 3-15-

127, punkt 31). Kaebaja ei nõustu hankija ja VAKO järeldusega, et kuna hankija kaalutlusotsust

indekseerimise rakendamiseks või mitterakendamiseks on võimalik halduskohtus vaidlustada,

siis ei ole see õigusvastane. Pakkujalt ei saa eeldada õigusvastaste hanketingimustega leppimist

lootuses, et äkki on võimalik hiljem hankijat kohtusse kaevata. Pakkujal on RHS § 190 lg 4 p-st

2 tulenevalt õigus nõuda hanketingimuste kooskõlla viimist õigusaktide nõuetega. VaKo on

otsuse p-s 10 selgitanud ATL projekti p 3.7 õiguspärasust sellega, et määrus 1370/2007 ning

asjaomane Euroopa Kohtu praktika ei kohusta hankijat ATL-s lkm hinda ilmtingimata

indekseerima/korrigeerima. Antud juhul ei ole see viide aga üldse asjakohane, kuivõrd vaidlus

ei käi selle üle, kas indekseerimise klausel peab ATL-is sisalduma. Kuna hankija on otsustanud

sellise klausli lisada, käib vaidlus selle üle, kas klausel on sisu poolest õiguspärane. Kaebaja

arvates on eelnevatest selgitustest ilmne, et õiguspärane ei saa olla hankija suvast sõltuv

indekseerimise klausel, mis vedaja tegelike kulude kompenseerimist ei taga.

5.4. ATL punktides 9.4 ja 11.5 hankija kehtestatud leppetrahvi suurus ning selle rakendamise

tingimused ei ole õiguspärased.

5.4.1. ATL projekti p-s 9.4 sätestatud leppetrahv kohaldub olukorras, kus ATL täitmise

periood on alles alanud ning vedaja ei ole hankijalt tasu saanud, kuigi on ise teinud

märkimisväärseid investeeringuid ettevalmistusteks (nt busside soetamine ja hanketingimustele

vastavaks kohendamine, elektribusside laadimistaristu rajamine). Leppetrahvinõude saab

hankija esitada koos lepingust taganemisega ehk leppetrahvi olukorras ATL-i sisuliselt täitma ei

hakatagi. Vedaja jaoks on täitmistagatise esitamata jätmise korral juba piisav „karistus“ see, kui

hankija taganeb ATL täitmise perioodi alguses lepingust – sel juhul jääks vedaja ilma ATL

alusel saadavast tasust ning teda jäävad koormama ATL ettevalmistuseks tehtud

märkimisväärsed kulud. 650 000 eurone leppetrahv ähvardab vedajat mh juhul, kui

täitmistagatise esitamisega hilinetakse ainult 1 päev – ATL projekti p 9.4 nimelt ei erista

hilinemise kestust ehk erineva kaaluga rikkumisi.

5.4.2. Punkt 11.5 ei lähtu kehtivast praktikast, kuna see erista erineva kaaluga rikkumisi, ei

lähtu rikkumise ulatusest või selle tagajärje raskusastmest ega võimalda ka hankijal nõutava

leppetrahvisummat valida. Igal juhul rakendub selle sätte alusel leppetrahv kogu täitmistagatise

summas (650 000 eurot). Hankija põhjendas vaidlustusmenetluses leppetrahvi suurust sellega, et

kuna teenuse katkemise korral peaks ta sõlmima ÜTS § 21 lg 3 p 2 alusel otselepingu, mis oleks

senise ATL-iga võrreldes oluliselt kallim, on vedajale lepingu erakorralise ülesütlemise juhuks

650 000-eurose leppetrahvi ettenägemine proportsionaalne. See põhjendus ei ole kohane, kuna

ATL projekti p 11.7 võimaldab hankijal otselepingu sõlmimise asemel kohustada senist vedajat

jätkama teenuse osutamist, mis toimuks hankija enda sõnul senise hinnaga. Seega puudub

vajadus suure leppetrahvi summaga „kompenseerida“ võimalikku otselepingust tulenevat

hinnavahet. Eriti arvestades, et hankijal on vajadusel võimalus esitada kahju hüvitamise nõudeid

VÕS alusel. Samuti ei ole kohane hankija ja VAKO põhjendus, et ATL projekti p 11.5 jätab

hankijale kaalutlusruumi leppetrahvi summa määramisel (vt VAKO otsuse p 12). ATL projekti

p 11.5 hankijale mingit kaalutlusruumi ei jäta, vaid sätestab ühemõtteliselt, et leppetrahvi saab

nõuda „lepingu täitmistagatise summa ulatuses“ ehk fikseeritud summas 650 000 eurot. Nii ei

arvesta leppetrahvisäte tegelikkuses rikkumise ulatuse ja kaaluga ja tagajärje raskusastmega,

nagu nõuab kehtiv haldus- ja kohtupraktika.

6 (16)

5.5. ATL projekti punkt 11.7 paneb ebaselge teenusega jätkamise kohustuse. Kaebaja jaoks jääb

ebaselgeks sõnastus, kus punkt kohaldub lepingu lõppemise järgsele ajale, kuid ometi paneb see

vedajale kohustuse jätkata lepingu täitmist. Kui leping on lõppenud, sellega ka lõppenud

pooltevaheline võlasuhe ning vedajal puuduvad hankija ees kohustused, mida täita. Kehtiva

õiguse järgi ei saa leping ei saa olla samal ajal lõppenud ning vedajale täitmiseks kohustuslik.

Lisaks eiselgu ATL projekti p 11.7 sõnastusest (ega ühestki teisest ATL projekti punktist), kas

ja millist tasu hankija vedajale lepingu lõppemise järgselt teenuse jätkamise eest maksab.

Olukorras, kus leping on lõppenud, puudub vedajal õiguslik alus hankijalt lepingus ettenähtud

tasu nõudmiseks. Vedajalt ei saa aga eeldada hankijale teenuse osutamist tasuta, eriti veel 6

kuud järjest. Seejuures on hankijal ÜTS § 21 lg 3 p 2 valguses põhjendamatu nõuda vedajalt

ATL lõppemisel teenusega jätkamist, kuivõrd hankijal on sellises olukorras võimalik sõlmida

kuni 2-aastane otseleping. Hankija õigused on seega piisavalt kaitstud ning puudub tegelik

vajadus sundida vedajat ATL projekti p 11.7 alusel teenusega jätkama. Selline erakorraline

meede, kus hankija sunnib vedaja ettevõtlusvabadust oluliselt riivates jätkuvalt teenust osutama,

olukorras kus pakkuja seda ei soovi ja leping on lõppenud (nt pakkuja enda ülesütlemise

tulemusel), ei ole põhjendatud ega proportsionaalne, eriti juhul kui seadus võimaldab hankijal

sõlmida otselepingut.

5.6. Vaidlustuskomisjon eksis menetluskulude jaotamisel. Kaebaja kokkuleppega nõustumise

tingimuseks see, et kokkuleppega hõlmatud punktide osas jäävad kummagi poole

vaidlustusmenetluse kulud poole enda kanda. Kuigi VAKO lõpetas kõikide kaebaja poolt

viidatud punktide osas vaidlustusmenetluse poolte kokkuleppel, jättis VAKO arvestamata

poolte kokkuleppega menetluskulude jaotuse osas. VAKO nimelt jättis oma otsuses kogu

hankija esindajakulu 5550 eurot kaebaja kanda. Kui läheneda menetluskulude määramisele

aritmeetiliselt vaidlustatud tingimuste arvust lähtudes, siis arvestades, et kaebaja esitas VaKo

menetluses vaidlustuse kokku 13 punkti kohta, millest 8 osas lõppes vaidlustusmenetlus poolte

kokkuleppel, pidanuks VaKo kaebaja seatud kokkuleppe tingimustest lähtuvalt jätma hankija

enda kanda 8/13 ehk 61,5% hankija menetluskuludest. 5550-eurosest kulust moodustab vastav

summa 3413,25 eurot. Kaebaja kanda saanuks seega jätta üksnes 5550-3413,25=2136,75 eurot.

6. Vastustaja (hankija) seisukoht

6.1. VAKO ja kohtud ei hinda hankelepingu tingimuste majanduslikku otstarbekust

(riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne lk 53, p 20; TrtHKo 318-1047 p 8, 13.2 ja

14.2). Sealjuures tuleb arvestada, et hanketingimused, mis on kõigile potentsiaalsetele

pakkujatele ühtmoodi ebasoodsad või ebameeldivad, kuid mille kehtestamiseks on hankijal

olnud asjakohane ja mõistlik põhjus, võivad küll olla ebaotstarbekad, kuid see ei anna pakkujale

veel õigust nõuda tingimuste muutmist (Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-20-1202, p

10). Hankija ei pea kujundama hankelepingu tingimusi selliselt, et need oleksid pakkujatele

võimalikult soodsad ja meelepärased (vt nt VAKO 16.05.2018 lahend 63-18/195194,

kohtulahend asjas 3-18-1047). Vaidlustatud hanketingimused on hankija eesmärke silmas

pidades sobivad, vajalikud ja mõõdukad, seejuures VAKO ja kohtute kontroll saab piirduda

ilmsete kaalutlusvigade tuvastamisega. Kui kaebaja leiab, et hanke tingimused ei ole temale

vastuvõetavad või lepinguga kaasnev äririsk põhjendamatult suur, on tal õigus jätta pakkumus

esitamata. Samuti on kaebajal võimalik sõlmitavas lepingus lepinguliste õiguste ja kohustuste

tasakaalustamiseks määrata pakkumuse hind selliselt, et see oleks hanketingimustes sätestatud

kohustusi ja riske arvestades piisav.

6.2. RHAD p 8.6, 8.7., 16.1, RHAD vorm 3 märkused 2 ja 3 ning vastavustingimus

„Pakkumuse maksumus“ on õiguspärased. Kaebaja ajab segamini hindamiskriteeriumi, milleks

on 1 aasta sõitjateveo teenuse maksumus, ja regulatsiooni prioriteetsuse kohta pakkumuses

7 (16)

esinevate arvandmete lahknevuse korral. Vormil 9 ei peagi olema eraldi lahtris näidatud ühe

aasta maksumust, sest see on üheselt välja arvutatav vormil 9 esitatud ühikhindade alusel

kujunenud liinikilomeetri maksumuse ja RHAD-is (sh vormil 3 ja tehnilises kirjelduses)

näidatud aastase läbisõidu korrutamisel. Hindamiskriteeriumi alusel tuvastatakse, milline on

vastavaks tunnistatud pakkumuste paremusjärjekord. Riigihankes kehtestatud ainus

hindamiskriteerium on selge ja ühemõtteline – sõitjateveo teenuse 1 (ühe) aasta maksumus –

mis tuleb pakkumuses esitada käibemaksuta, täpsusega kaks kohta peale koma (0,01) ning see

peab vastama RHAD Vormil 3 "Pakkumuse maksumus" esitatud pakkumuse maksumusele. “

Vormil 3 real „Pakkumuse maksumus“ ongi normaalbusside ja liigendbusside poolt aasta

jooksul läbitava eeldusliku liiniveomahu ja pakkuja poolt pakkumuses pakutava vastava

bussitüübi lkm hinna korrutiste summa nimetatud „Pakkumuse maksumus“. Seega pole mitte

mingit ebaselgust ega kahtlust hindamiskriteeriumi sisus – pakkumuste paremusjärjestus

kujuneb vastavalt sellele, millises pakkumuses pakutakse normaalbusside ja liigendbusside

läbisõite arvestades madalaimat aastast maksumust. Samas pole praktikas harvad juhtumid, kus

pakkumuses esitatavates arvandmetes on lahknevused. Selliste olukordade lahendamiseks nägi

hankija ette pakkumuses esitatud andmete prioriteetsuse järjekorra. Kui pakkuja on

hindamiskriteeriumite töölehel esitanud aastase maksumuse, mis ei lange kokku vormil 3

esitatud pakkumuse maksumusega, siis RHAD punkti 8.6 kohaselt loetakse prioriteetseks

vormil 3 näidatud pakkumuse maksumus. Et hankija saaks veenduda, et pakkuja poolt vormil 3

pakutud lkm hind on nii normaalbussi kui ka liigendbussi osas kooskõlas hanketingimustega

ning tegemist ei ole alapakkumusega, siis esitab pakkuja pakkumuses vormil 9 nii normaalbussi

lkm hinna kui ka liigendbussi lkm hinna kujunemise kohta detailse arvutuskäigu erinevate

kulukomponentide kaupa. Seega kui esineb vastuolu vormil 3 näidatud lkm hinna ja vormil 9

näidatud lkm kulukomponentide vahel, on prioriteetseks vormil 9 näidatud ühikhinnad. Kaebaja

väide, et talle pole arusaadav, millistest konkreetsetest vorm 9 lahtritest on juttu, on pahatahtlik

ja ilmselgelt otsitud – on ilmne, et vormil 9 on tabeli ridadel 1 – 4 näidatud erinevate

kulukomponentide ühikhinnad nii normaalbussi kui liigendbussi kohta, mis arvutuslikult kokku

peavad real 5 andma tulemuseks lkm maksumuse. Vaidlustatud hanketingimustes on läbivalt

viidatud justnimelt vormil 9 esitatud ühikhindade prioriteetsusele, mistõttu ei saa olla mõistlikul

moel usutav, et pakkuja peab ühikhinnaks nt vormil 9 näidatud üldläbisõitu või busside arvu.

Viide vormil 9 näidatud ühikhindadele on piisavalt täpne ja selge, sest juttu saab olla vaid

sellistest ühikhindadest, millest sõltub vormil 3 näidatud 1 lkm hinna kujunemine. Ka siis, kui

pakkumuses maksumuse kohta esitatud arveandmetes esineb lahknevusi, jääb

hindamiskriteerium samaks – selleks on jätkuvalt ATL alusel osutatava teenuse aastane

maksumus ning seda isegi siis, kui nt pakkumuses vormil 3 nimetatud 1 lkm hinna suhtes tuleb

parandada arvutusvead lähtudes vormil 9 esitatud ühikhindadest (või kui esineb arvutusviga

vormil 3 aastase maksumuse arvutamise korrutamis- või liitmistehetes). Seega pakkumuses

esinevate arvutusvigade puhuks andmete prioriteetsuse regulatsioon ei muuda mitte mingil moel

ebaselgeks pakkumuste hindamiskriteeriumi.

6.3. Hankija ei väida, et määruse 1370/2007 artikli 4 lg-st 1 tuleneva ülekompenseerimise keeld

võistlevas hankemenetluses ei kohaldu. Küll aga ei tulene määrusest 1370/2007 konkreetseid

reegleid sellele, kuidas täpselt tuleb reguleerida vedaja tasustamine (sh ülekompensatsiooni

vältimine) erinevalt võistleva hankemenetluse väliselt sõlmitud ATL-dest, mille suhtes määrus

1370/2007 sisaldab detailsemat regulatsiooni. Ka KOM teatisest nähtub, et võistlevas

hankemenetluses on ülekompenseerimise risk olemuslikult madal. ATL p 3.7 sisalduv vedaja

tasu indekseerimismudel, millega on vedaja tasu suurenemine piiratud 5%-ga ning võimaldatud

ka vedaja tasu vähenemine THI langemisel on juba iseenesest piisav viis ülekompensatsiooni

vältimiseks. Lisaks näeb ka Riigihankes kehtestatud ATL täiendavalt ette, et vedaja poolt tasu

saamise eelduseks peab vedaja esitama igakuiselt detailseid aruandeid ATL täitmise kulude

kohta vastavalt ATL punktis 7.1 ettenähtule ning kui vedaja selliseid aruandeid ei esita, ei teki

8 (16)

vedajal ka tasunõuet ATL p 3.8 kohaselt. Ka on aruannete mitte esitamine või neis ebaõigete

andmete esitamine sanktsioneeritud lepingurikkumisena. Ülekompenseerimise keelu järgimist

tagab ÜtS nõue pidada ATL kohta eraldi raamatupidamisarvestust koos ÜtS § 79 sätestatud

hankija õigusega nõuda raamatupidamisdokumentidele juurdepääsu. Nagu hankija on juba

12.05.2025 vastuses vaidlustusele 20.05.2025 täiendavate seisukohtade p 9 osundanud, tuleneb

võimalus ülekompenseerimise vältimiseks teostada regulaarseid kontrolle ÜtS §-st 79 ja

võimalus ülemäärase tasu tagasinõudeks alusetu rikastumise sätetest ja HMS § 102 lg-st 2.

Tähelepanuväärselt ei ole Kaebaja nendele väidetele mitte kunagi vastu vaielnud ja seega

möönab, et õigusaktides sisaldub tegelikult piisav regulatsioon nii järelkontrollideks kui ka

võimalikeks tagasinõueteks ülekompensatsiooni vältimiseks.

6.4. Vedaja tasu indekseerimine on kooskõlas kehtiva õigusega. Kaebaja ei vaidlustanud ATL

punkti 3.7 põhjusel, et selles sisalduv indekseerimismudel oleks põhimõtteliselt sobimatu vedaja

tasu perioodilise korrigeerimise skeem või et see ei võimaldaks põhimõtteliselt vedaja

muutunud kuludele reageerida või oleks muul moel vastuolus määrusega 1370/2007. Seepärast

tuleb tähelepanuta jätta kaebaja etteheited, et ATL punkt 3.7 ei taga, et „indekseerimisega

kaetakse tema tegelike kulude tõus ATL kehtivusajal“ ja et lisaks peab „avaliku teenuse osutaja

saama avaliku teenindamise lepingust mõistlikku kasumit“. Selles osas ei ole kaebaja

vaidlustusmenetlust läbinud. Et hanketingimustes ei pea üldse sisalduma indekseerimismudelit

ning hankija kohustus ei ole tagada, et ATL alusel makstav tasu kataks kõik vedaja reaalsed

kulud, sh tagaks ATL kehtivusperioodil suurenenud kulude hüvitamise on Euroopa Kohus

otsesõnu kinnitanud lahendis C-421/22 (vt Hankija 20.05.2025 menetlusdokumendi p 10 ja

alapunktid). Kaebuse p 62 viide Euroopa Kohtu lahendile C-614/20 ei ole käesolevas asjas

asjakohane, sest see käsitles riigi poolt kehtestatud sõidusoodustustest tulenevate kulude

kandmist vedaja poolt. Riigihankes sõlmitava ATL puhul ei sõltu vedaja tulu mitte mingil moel

reisijate piletitulust, vaid üksnes pakkuja enda poolt pakutavast liinikilomeetrihinnast. Seega

isegi kui Kaebaja oleks vaidlustanud ATL p 3.7 põhjusel, et selles sisalduv indekseerimismudel

ei taga vedaja reaalsete kulude katmist ja kasumit nagu Kaebaja alles nüüd kaebuses väidab, on

selline etteheide õigusliku aluseta ja kaebus ei kuuluks rahuldamisele. Kaebaja võib eelistada nn

automatiseeritud vedaja tasu muutmist, kuid see ei muuda ATL p 3.7 sätestatud

indekseerimismudelit ja indekseerimist haldusakti andmisega õigusvastaseks. Ka on

põhimõtteliselt vale Kaebaja korduv retoorika, et vedaja tasu indekseerimine ATL p 3.7 alusel

on hankija suvaotsus – kaalutlusotsus peab järgima kaalutlusõiguse teostamise reegleid ja

ilmselgelt kaalutlusotsus ei ole suvaotsus. Kaalutlusotsuse tegemisel peab hankija arvestama

kõiki vedaja tasu indekseerimisel tähtsust omavaid asjaolusid, mitte üksnes formaalselt valemi

järgi arvutustehet tegema.

6.5. ATL punkt 9.4 näeb ette maksimaalse leppetrahvi määra ning alusetu on kaebaja etteheide,

et see ei võimalda leppetrahvi suuruse määramisel arvestada rikkumise raskust ja isegi

täitmistagatise andmisega hilinemisel 1 päeva võrra on vältimatuks automaatseks tagajärjeks

ATL-st taganemine ja leppetrahvinõue maksimaalses ulatuses. ATL p 9.4 sätestatud

leppetrahvinõue eeldab, et täitmistagatise andmise kohustuse rikkumise tõttu on osutunud

vajalikuks ATL-st taganemine, mistõttu on kohatu demagoogitseda, et kuitahes väheolulise

hilinemise korral järgneb vältimatult maksimaalses võimalikus ulatuses leppetrahv. ATL-st

taganemine kui haldusakt on vaidlustatav mh proportsionaalsuse kaalutlustel. Rikkumine

täitmistagatise andmisel peab olema piisavalt kaalukas, et õigustada ATL-st taganemist.

Arusaadavalt ei tee Hankija ATL-st taganemise otsust kergekäeliselt, sest taganemise korral

lasub Hankijal kohustus korraldada avaliku liiniveo teenuse katkematus muul moel. Leppetrahvi

maksimaalse suuruse (mis vastab täitmisetagatise ulatusele) arvutuskäigu kohta on Hankija

samuti üksikasjalikud põhjendused esitanud 12.05.2025 menetlusdokumendi p 60 -

täitmistagatise maksimaalne suurus on määratud lähtudes eelduslikust hinnavahest avatud

9 (16)

hankemenetluses sõlmitud ATL ja kiireloomuliselt ÜtS alusel sõlmitud otselepingu vahel

puhuks, kui vedaja ei anna täitmistagatist ja kas ei alusta liinivedu üldse või katkestab liiniveo

alusetult.

Kaebaja dramatiseeritud kirjeldus sellest, kuidas vedaja teeb investeeringuid ATL täitmiseks ja

on täielikult valmis ATL teenindamisega alustama tähtaegselt, ent täitmistagatist ei anna, ei ole

realistlik ega eluliselt usutav. Tõenäolisem on stsenaarium, kus vedaja erinevatel põhjustel ei tee

ATL teenindamise alustamiseks vajalikke ettevalmistusi (nt ei valmi laadimistaristu või ei saabu

bussid), mistõttu satub ohtu liiniveo tähtaegne alustamine. Hankija on niigi sätestanud vedajat

soodustava regulatsiooni, et täitmistagatis tuleb anda vaid 5 tööpäeva enne ATL teenindamise

algusaega – Hankijale peab jääma vähemalt 5 tööpäeva, et vajadusel operatiivselt reageerida ja

vältida liiniveo katkemist. Liiniveo katkemist saab sellises olukorras saavutada vaid otselepingu

sõlmimise kaudu, milles lkm hind on oluliselt kallim.

6.6. Ka ATL projekti punkti 11.5 sätestatud leppetrahvi suurus on põhjendatud. Samasuguses

sõnastuses leppetrahviklausli õiguspärasust (sh kaalutlusõigust leppetrahvi määra üle

otsustamisel) on vaidlustus- ja kohtupraktikas korduvalt kinnitatud, sh VAKO 97-20/222644

otsuse p 15.2 ja selles viidatud kohtuasjas 3-18-752 tehtud lahendis.

6.7. ATL p 11.7 kohustus jätkata veoteenuse osutamist kuni 6 kuud kuni uue vedaja poolt

teenuse ülevõtmiseni on õiguspärane ning kaebaja viidatud ebaselgust ei esine. Tellija poolt

ATL ülesütlemisel kohustub Hankija järgima minimaalselt ATL-s sätestatud

etteteatamistähtaega 30 kalendripäeva (ATL p 11.4), kuid see ei vii mitte kuidagi järelduseni, et

Hankija soovil ei võiks etteteatamistähtaeg olla ka pikem. Täpselt seda olukorda ATL p 11.7 ka

reguleerib, sätestades, et Hankijal on võimalik ülesütlemisteates määrata ATL lõppemise

tähtajaks ka pikem periood, kuid mitte enam kui 6 kuud. Kaebaja argumendid on ilmselgelt

demagoogilised, sest ATL p 11.7 sõnastuse kohaselt on juttu lepingu täitmisega jätkamisest –

seega ei saa olla mõistlikku kahtlust, et teenuse osutamine jätkub ATL-s sätestatud tingimustel

ja korras, sh vedaja tasustamise osas.

6.8. VAKO otsus on menetluskulude jaotuse osas õiguspärane. VAKO arvestas, et juba

vaidlustusmenetluse esitatud esimeses menetlusdokumendis (12.05.2025 vastus vaidlustusele)

avaldas Hankija valmisolekut vaidlustusmenetluse lõpetamiseks kokkuleppel ja Vaidlustaja

nõustus Hankija ettepanekuga vaidlustusmenetluse lõpetamiseks – seetõttu osas, milles pooled

olid juba vaidlustusmenetluse algfaasis valmis sõlmima kokkuleppe, sisulist vaidlust enam ei

toimunud ja õigusabikulusid nende punktidega seoses enam ka ei tekkinud. Hankija taotles

vaidlustusmenetluses õigusabikulude väljamõistmist summas 7178 eurot ilma käibemaksuta

(VAKO otsuse p 14.2), ent VAKO on arvestanud vaidlustusmenetluses sisulise arutluse all

olnud küsimuste mahtu ja keerukust (sh seda, et kokkuleppega lõpetatud vaidlustatud

hanketingimuste osas sisulise vaidluse lõppemist vaidlustusmenetluse algfaasis) ning mõistis

välja Hankija menetluskulud vaid 5550 eurot ulatuses 30 töötunni eest (s.t. ca 75% Hankija

tegelikest õigusabikuludest). Teiseks, tuleb menetluskulude väljamõistmisel lähtuda mitte

aritmeetiliselt vaidlustatud hanketingimuste arvust nagu teeb seda Kaebaja kaebuse p 105, vaid

lähtuda tuleb vaidlustatud hanketingimuste mahukusest ja keerukusest. Tingimused, mille osas

sõlmiti kokkulepe, olid väheolulised nii mahult kui ka keerukuselt. Kõikides sisulist tähtsust

omavates ja õiguslikult keerukamates punktides vaidlustusmenetlus jätkus. Kuna Hankija

avaldas juba vastuses vaidlustusele ehk vaidlustusmenetluse alguses, et on väheolulistes

punktides valmis menetluse lõpetama kokkuleppel, et vaidluse ulatust koomale tõmmata, siis on

ilmne, et vaidlustusmenetluses kandis Hankija tegelikult õigusabikulu justnimelt nende

hanketingimustega seoses, mille osas vaidlustusmenetlus jätkus.

10 (16)

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohus võttis ekslikult menetlusse nõude, mida kaebaja ei esitanud. Nimelt võttis kohus

menetlusse ka nõude kohustada hankijat viima õigusaktidega kooskõlla RHAD Lisa 2 „ATL

projekt“ punkt 3.3 ja RHAD lisa 2 „ATL projekt“ lisa 8, kuid selles osas nõustus kaebaja

VAKO otsusega (vt ka kaebuse punkt 6). Kuna kaebaja selles osas kaebust kohtule ei esitanud,

siis tuleb selles osas menetlus lõpetada, kuna VAKO otsus on jõustunud.

8. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada osas, millega VAKO mõistis kaebajalt välja hankija

kasuks vaidlustusmenetluse õigusabikulu summas 5550 eurot. Muus osas tuleb kaebus jätta

rahuldamata. Riigihanke alusdokumendid on vaidlustatud osas kehtiva õigusega kooskõlas.

Kohus nõustub VAKO otsuse2 punktide 6–13 põhjendusega, ega pea vajalikuks kooskõlas

HKMS § 165 lg-ga 2 neid käesolevas otsuses korrata. Vastuseks kaebaja kohtumenetluses

esitatud väidetele märgib kohus järgmist.

9. Hankijal on hanketingimuste määratlemisel avar kaalutlusruum ning üksnes hankija enda

otsustada on, mida ja millistel tingimustel (sh millise hinna eest) ta hankida soovib. Hankija ei

pea kujundama hankelepingu tingimusi selliselt, et need oleksid pakkujatele võimalikult

soodsad ja meelepärased. Kui hankijal on konkreetsete hanketingimuste kehtestamiseks

asjakohane ja mõistlik põhjus, siis võivad need küll olla ebaotstarbekad ning võimalikele

pakkujatele ebasoodsad ja ebameelduvad, kuid see ei anna pakkujale veel õigust nõuda

tingimuste muutmist. Küll aga tuleb hankijal tagada, et kehtestatud hanketingimused oleks

võimalikele pakkujatele üheselt mõistetavad. Kuna hanketingimuste kehtestamine on hankija

kaalutlusotsus, siis on kohtulik kontroll piiratud ning VAKO ja kohtud ei saa hinnata

hankelepingu tingimuste majanduslikku otstarbekust (HKMS § 158 lg 3).

RHAD punktid 8.6, 8.7 ja 16.1, RHAD vorm 3 „Pakkumuse maksumus“ märkuste punktid 2 ja

3 ning vastavustingimus „Pakkumuse maksumuse esitamine“;

10. Tsiteerimata siinkohal RHAD-i punkte 8.6, 8.7 ja 16.1, vormi 33 märkusi 2 ja 3 ning

dokumendi „Vastavustingimused“ alapeatükki „Pakkumuse maksumuse esitamine“4, siis ei

nõustu kohus kaebajaga, et pakkumuse hindamise kriteerium oleks ebaselge või vastuoluline.

Kohus nõustub VAKO otsuse punktis 7 toodud põhjendustega, ega pea vajalikuks neid

siinkohal korrata. Nagu RHAD-i punktist 16.1 nähtub, siis ainsaks hindamiskriteeriumiks on

madalaim hind, mis tuleb esitada nii registri pakkumuse maksumuse vormil kui ka RHAD-i

vormil 3 ning mille kulukomponendid tuleb lahti kirjutada RHAD-i vormil 9 „Pakkumuse

maksumuse arvutus“. Kuna praktikas peaks RHAD-i vormi 9 arvutustehte alusel saadav

liinikilomeetri maksumus vastama RHAD-i vormil 3 märgitud numbrile, mis omakorda peaks

olema vastavuses ka registri pakkumuse maksumuse vormil märgituga, siis ei tohiks

teoreetiliselt tõusetuda ka olukorda, kus hankija peaks tema kehtestatud prioriteetsuse järjekorda

kasutama, st hoolas pakkuja peaks tagama, et tema pakutud liinikilomeetri maksumus on

pakkumuse üleselt ühesugune. Kuna aga hankija kogemus näitab, et praktikas ei ole harvad

juhtumid, kus pakkumuses esitatavates arvandmetes on lahknevused, siis otsustas hankija selle

olukorra lahendada sellist, et kehtestas pakkumuses esitatud andmetele prioriteetsuse järjekorra.

Asjaolu, et vormil 9 ei märgita sõitjateveo ühe (1) aasta maksumust ei tähenda, et hankija ei

saaks vormil 9 toodud andmete alusel seda välja arvestada, kuna vastavalt RHAD lisa 1

2 Dtl 291–345

3 Kohus võtab riigihangete registrist vormi 3 ja vormi 9 käesoleva asja materjalide juurde.

4 Kättesaadavad dtl 371–372 (punktid 8.6 ja 8.7), dtl 376–377 (punkt 16.1), dtl 379–380 (vastavustingimused)

11 (16)

„Tehniline kirjeldus“5 punktile 1.3 on liinide eelduslik läbisõit aastas 2 195 621 kilomeetrit,

millest normaalbusside läbisõit on 1 745 803 km ning liigendbusside läbisõit 449 818 km.

Seega oleks aastase maksumuse arvestamine matemaatiline tehe, kus liinikilomeetrid

korrutatakse vormil 9 esitatud ühikhinnaga.

11. Eelnevast tulenevalt ei nõustu kohus kaebajaga, et RHAD punktid 8.6, 8.7 ja 16.1, RHAD

vorm 3 „Pakkumuse maksumus“ märkuste punktid 2 ja 3 ning vastavustingimus „Pakkumuse

maksumuse esitamine“ on vastuolus RHS §-ga 3 või §-ga 85.

RHAD Lisa 2 „ATL projekt“ punkt 3.7

12. ATL projekti6 punkt 3.7 kehtestab liinikilomeetri indekseerimise ning vaidlust ei ole, et seda

saab teha kas hankija algatusel või edukaks osutunud vedaja taotlusel, kusjuures tasu ei saa

muutuda enam kui +/- 5% võrreldes korrigeerimisele eelnenud kvartali liinikilomeetri hinnaga

ning kui lepingupartnerid indekseerimise tulemuses kokkulepet ei saa, siis on hankijal õigus

ühepoolselt vedaja tasu korrigeerida.

13. Ka konkreetse tingimuse osas leiab kohus, et vastuolu õigusaktidega, sh ÜTS §-ga 23,

puudub ning kaebaja väited, et indekseerimine sõltub hankija suvast ja lepingus puudub

indekseerimise tagatis, ei ole põhjendatud. Samuti on meelevaldne kaebaja väide, et pakkujatel

puudub garantii, millal indekseerimist rakendatakse või millal seda tehakse. Kaebaja jätab

tähelepanuta, et punktis ATL projekti punktis 3.7 on sätestatud kaks alust indekseerimise

teostamiseks – esiteks edukaks osutunud pakkuja taotlus ning teiseks tellija algatus. Lisaks on

tegemist kvartaalse kohustusega (ATL projekti punkt 3.6), ehk teisisõnu isegi kui edukaks

osutunud pakkuja taotlust ei esita, siis on tellijal endal kohustus hinnata, kas tarbijahinna indeksi

muutus toob kaasa liinikilomeetri maksumuse muutumise.

14. Hinnates RHAD-is sätestatud indekseerimise regulatsiooni, siis sisuliselt on hankija võtnud

endale kohustuse igas hinna korrigeerimise menetluse läbiviimiseks ehk tegemist ongi

poolautomaatse menetlusega, mille arvutusliku poole eest vastutab masina asemel inimene ning

mille aluseks on tarbija hinna indeksi muutumine. Seega jääb kohtule arusaamatuks kaebaja

loogika, et ATL projekti punktis 3.7 sätestatud indekseerimise regulatsioon ei võimalda

automaatset indekseerimist. Seejuures ei ole välistatud, et valemi tulemusel võib liinikilomeetri

hind nii tõusta kui ka langeda kuni 5%.

15. Kohtu hinnangul on VAKO ja hankija põhjendamatult asunud arutlema indekseerimisel

hankija kaalutlusõiguse üle, kuna ATL projekti punkt 3.7 sellist kaalutlusõigust ette ei näe. Kui

tarbijahinna indeks on võrreldes eelneva kvartaliga tõusnud või langenud, siis on kord kvartalis

hankijal ka kohustus liinikilomeetri hinna maksumust korrigeerida.

16. Mis puudutab aga kaebaja väiteid, et indekseerimine ei taga mõistlikku kasumit, siis

olukorras, kus pakkuja teeb hankelepingu saamiseks alapakkumise või pakkumise, mis

mõistlikku kasumit ei sisalda, siis riigihanke alusdokumentides kehtestatud indekseerimine

tõepoolest ei võimaldaks seda saavutada ka tulevikus. Seega tuleb pakkumuste tehes ootused ja

riskid õigesti hinnastada ja kalkuleerida.

17. ÜTS § 23 lg 2 sätestab, et avaliku teenindamise lepingu alusel teostatava liiniveo kulud

kaetakse avaliku teenindamise lepingu alusel teostatava ühistranspordi eest saadava tuluga,

5 Dtl 347–354.

6 Dtl 355–365

12 (16)

sealhulgas piletituluga, riigieelarvest või omavalitsusüksuse eelarvest avalikule liiniveole

eraldatava toetusega ning muu tuluga, mis laekub avaliku teenindamise kohustuse täitmise tõttu.

Tulude ülekandmine vedaja teistesse ettevõtluse valdkondadesse on keelatud. Selle kohustuse

järgimine peab kajastuma vedaja tulude, kulude ja vara arvestuses. Sätte mõte on reguleerida,

millistest allikatest katab ATL täitmise kulud teenuse tellija ja teisalt kehtestada põhimõte, et

vedaja ei tohi ATL alusel saadud tulu ümber suunata teistesse ettevõtlusvaldkondadesse. Säte ei

näe ette, et avaliku liiniveo tellija riskivastutus on tagada vedaja reaalsete kulude hüvitamine.

18. Puutuvalt aga kaebaja väidetesse, et kogu hankelepingu perioodil tuleb tagada mõislik

kasum, siis on VAKO oma otsuses põhjalikult analüüsinud määruse 1370/2007 regulatsiooni

ning Euroopa Kohtu lahendit C-421/22 ja jõudnud õigele järeldusele, et õiguspärane oleks ka

selline hanketingimus, mis ei näe vedaja tasu perioodilist muutmist ette isegi kulude osas, mis ei

ole vedaja kontrolli all. Euroopa Kohus ning kohtujurist kinnitasid üheselt, et määrus 1370/2007

ega ühegi muu õigusaktiga ei ole vastuolus hanketingimustes nõuda fikseeritud hinnaga avaliku

liiniveo teenuse osutamist. Lahendis C-421/22 olid vaidluse asjaolud olulises osas samasugused

nagu käesolevas vaidluses: potentsiaalne pakkuja vaidlustas hanketingimused põhjusel, et

hankes sõlmitava ATL esimese 5 aasta jooksul ei olnud ette nähtud mistahes kujul ega mistahes

kulude osas vedaja tasu indekseerimist ega muud meetodit, millega oleks arvestatud vedaja

reaalsete kulude muutumist võrreldes pakkumuste esitamise ajaga, s.t. teisisõnu oli

hanketingimustes ette nähtud ATL kehtivuse esimese 5 aasta jooksul teenuse osutamine

pakkumuste esitamisel fikseeritud hinnaga. Kohtuasja C-421/22 esemeks olevas riigihankes

plaaniti ATL sõlmida 10-ks aastaks nii, et vedaja tasu korrigeeritakse üksnes teatud kuluartiklite

muutumise osas ATL kehtivuse 5–7 aasta jooksul (s.t. esimene vedaja tasu korrektsioon lähtub

5.aasta kulude muutumisest ehk pärast ATL kehtivuse 5.aasta lõppu) ning eeldusel, et vedaja

kulud on muutunud enam kui 5% (kohtujuristi arvamuse p 12). Ka selle kohtuvaidluse esemeks

olevas riigihankes tuli pakkumuste tehes arvestada majanduskeskkonna võimalikke muutusi

vähemalt 7–8 aastat ette ning Euroopa Kohus ja kohtujurist on kinnitanud, et sellised

hanketingimused ei ole ebaproportsionaalsed ega vastuolus määrusega 1370/2007, kui neis pole

ette nähtud ATL kehtivuse esimese 5 aasta jooksul mitte mingit indekseerimismudelit ega muud

mehhanismi vedaja reaalsete kulude muutumise kompenseerimiseks. Kohtu hinnangul ei ole

põhjust käesolevas asjas asuda teistsugusele järeldusele, seda enam, et praegusel juhul on

indekseerimise mudel ATL-is ette nähtud. Nt selle sama hankija toodud näite7 puhul, et kui THI

muutus on + 3,8%, siis oleks teenuse eest makstav tasu aastas normaalbusside korral ca 132 681

eurot suurem.

19. Täiendavalt märgib kohus ka seda, et lisaks ATL-is sätestatud indekseerimisele on ATL-i

poolteks olevatel isikutel õigus ka hankelepingu muutmiseks kooskõlas RHS §-ga 123.

ATL projektis ülemäärase toetuse tagasinõudmise regulatsiooni puudumine

20. Kohtu hinnangul on VAKO kaebaja väiteid piisava põhjalikkusega analüüsinud ning

kohus ei pea vajalikuks neid käesoleval juhul korrata. Määruse nr 1370/2007 artikli 4 lg 1 paneb

kohustuse kehtestada avaliku teenindamise lepingud selliselt, et selle tulemusel on välistatud

ülekompenseerimine. See aga ei tähenda, et selle tulemusel peaks hankelepingus olema igal

juhul punkt, kuidas ülekompenseerimise korral tasu tagasinõudmine toimuks. Ka KOM teatises

märgitakse, et määrusega nr 1370/2007 ei kehtesta siiski eritingimusi avaliku teenuse osutamise

eest makstava hüvitise kavandamiseks, kui seotud avaliku teenindamise leping sõlmitakse

7 Normaalbussi ühe liinikilomeetri maksumus vedaja pakkumuses on 2,000 euro/lkm (Np). Statistikaameti poolt

avaldatav tarbijahinnaindeksi muutus IV kv 2026 võrreldes pakkumuste esitamise tähtaja kvartaliga (THIIV2026) on

3,8% ehk 1,038. Normaalbussi ühe liinikilomeetri maksumus I kv 2027 oleks 2 euro/lkm asemel 2,076 euro/lkm

13 (16)

määruse nr 1370/2007 artikli 5 lg 3 kohaldamisel võistleva pakkumismenetluse alusel.

Võistlevas pakkumismenetluses on hankijal kohustus sõlmida hankeleping viisil, et

ülekompenseerimine oleks välistatud.

21. Riigihanke tulemusel sõlmitud avaliku teenindamise lepingute puhul on vedaja enda

kohustus hinnata ATL täitmise kulusid ning teha selle pinnalt riigihankes hinnapakkumine.

Eelnevat on kinnitanud ka Riigikohus oma otsuse nr 3-21-958 punktis 20. Ka Euroopa Kohus

on asjas Dobeles Autobusu Parks jt selgitanud, et liikmesriikide pädevatel asutustel on avaliku

teenindamise lepingu puhul kaalutlusruum hüvitise mehhanismi kujundamisel ning riskide

jaotus ei tohi olla ebaproportsionaalne (otsuse p-d 42, 44 ja 54; määruse 1370/2007, art 2a lg 1

teine lõik). Hankemenetlus tagab üldjuhul hanketingimuste proportsionaalsuse (Dobeles

Autobusu Parks jt p-d 56-58).

22. Praegusel juhul on hankija näinud riigihanke alusdokumentides ette, et tasu muutmine on

seotud tarbijahinna indeksiga. Samuti on selgelt ette nähtud, et pakkumust esitades tuleb

pakkujal välja tuua pakkumuse maksumuse arvutus (vorm 9), kus pakkujal tuleb tuua välja

vormil 3 toodud pakkumuse maksumuse aluseks oleva sõitjateveo ühe liinikilomeetri

maksumuse arvestuse.

23. Eelnevast tulenevalt ei nõustu kohus kaebajaga, et konkreetse regulatsiooni puudumine

ATL-is oleks vastuolus kehtiva õigusega.

Leppetrahvide suuruste ja rakendamise tingimuste õiguspärasus

24. Kaebaja on vaidlustanud ATL projekti punktid 9.4 ja 11.5, mis mõlemad reguleerivad

leppetrahvi kohaldamist. Kohus nõustub VAKO-ga, et viidatud ATL projekti punktid ei ole

kehtiva õigusega vastuolus.

24.1. ATL projekti punkt 9.4 sätestab, et täitmistagatis tuleb anda pärast lepingu sõlmimist ning

hiljemalt 30 päeva enne lepingu täitmise esimest tähtpäeva. Selle kohustuse rikkumisel on

tellijal õigus lepingust taganeda ja nõuda vedajalt leppetrahvi kuni summas, mis vastab

täitmistagatise täiele ulatusele. Eelnevast nähtub, et täitmistagatise mittetähtaegsel esitamisel

tekib hankijal õigus leppetrahvi nõuda ning seda ainult siis, kui ta samaaegselt otsustab ka

lepingust taganeda. Tegemist ei ole hankija kohustusega täitmistagatise esitamise ühe või

mõnepäevase hilinemise korral hankelepingust taganeda ja leppetrahvi nõuda. Seega ATL

projekti punktist 9.4 tuleneva õiguse kasutamisel tuleb vastustajal lähtuda hea usu põhimõttest

ning nõuda leppetrahvi tasumist üksnes ulatuses, mis väldib hankija alusetult rikastumist. Lisaks

nõustub kohus ka VAKO ja hankijaga, et ATL projekti punkt 9.4 näeb ette leppetrahvi

maksimaalse määra. Sellele viitab selgelt sõnastus „/…/nõuda vedajalt leppetrahvi kuni

summas, mis vastab täitmistagatise täiele ulatusele.“. Lisaks on vaidlusalusest tingimusest

selgelt näha, et tagatise ulatuses leppetrahvi nõudmine on vastustaja õigus, mitte kohustus.

24.2. ATL projekti punkt 11.5 sätestab leppetrahvi nõudmise õiguse olukorraks, kus hankija on

kohustatud hankelepingu erakorraliselt üles ütlema vedajast tingitud lepingurikkumise tõttu.

Seejuures nõustub kohus VAKO ja hankijaga, et kehtestatud lepingutingimus jätab hankijale

kaalutlusruumi. Sellele viitab selgelt punktis kasutatud sõnastus „/…/on tellijal õigus nõuda

vedajalt leppetrahvi lepingu täitmistagatise summa ulatuses“.

25. Eelnevale tuginedes leiab kohus, et täitmistagatise ulatuses ATL-s leppetrahvi kehtestamine

ei ole ebaproportsionaalne. Vastustajal on leppetrahvi nõude rakendamisel kohustus hinnata

rikkumise asjaolusid ning sellest tulenevate tagajärgede ulatust. ATL punktid 9.4 ja 11.5

sätestavad üksnes leppetrahvi maksimummäära, mille ulatuses on vastustajale jäetud

14 (16)

kaalutlusruum. Juhul, kui vedaja leiab, et vastustaja esitatud leppetrahvi nõue on õigusvastane,

on vedajal olemas õiguskaitsevahendid leppetrahvi nõude rakendamise ning nõude suuruse

vaidlustamiseks.

ATL projekti punkt 11.7

26. ATL projekti punktiga 11.7 on hankija kehtestanud tingimuse, et kui ta on kohustatud

lepingu ennetähtaegselt vedajast tingitud asjaolude tõttu lõpetama, siis kohustub vedaja kuue

kuu jooksul jätkama tellija nõudmisel lepingu täitmist seni, kuni tellija poolt leitud uus vedaja

alustab veoteenuse osutamist. Tellijal on õigus sätestada lühem periood, mille vältel vedaja on

kohustatud lepingu täitmist jätkama. Kohus nõustub hankija ja VAKO-ga, et vaidlustatud ATL-i

punkt on kooskõlas kehtiva õigusega ning kaebaja väited sätte mittevastavusest on otsitud.

Ühestki õigusaktist ei tulene, et lepingu ülesütlemisel oleks selline mõju, et selle tulemusel

lõppeb lepingu kehtivus koheselt. Vaidlustatud lepingu tingimusest tuleneb üheselt, et kui

vastustaja on vedajast tingitult kohustatud lepingu üles ütlema, siis võib ta vedajat kohustada

senistel tingimustel kuni kuue kuu kestel. Kohus nõustub VAKO-ga, et ATL punktist 11.7 ei ole

võimalik tuletada, et vedaja peaks teenust osutama tasuta. ATL-i täitmise jätkamine tähendab

selgelt seda, et ka tasu saab vedaja sel perioodil vastavalt ATL-ile ja kehtivad kõik ATL-i

tingimused.

VAKO väljamõistetud menetluskulud

27. Kaebaja vaidlustas ka VAKO otsust osas, milles jagati menetluskulud, kuna vaatamata

kaebaja ja vastustaja vahel sõlmitud kokkuleppele, millega hankija muutis vaidlustusest tingitult

osaliselt riigihanke alusdokumente, siis mõisteti hankija menetluskulud siiski tervikuna

kaebajalt välja. Esmalt märgib kohus, et VAKO ei mõistnud hankija menetluskulusid tervikuna

kaebajalt välja. Nimelt taotles vastustaja menetluskulude hüvitamist summas 7178 eurot

(käibemaksuta), kuid kaebajalt mõisteti välja 5550 eurot (käibemaksuta).

28. Vastuseks kaebusele ei väida kaebaja, et ta esitas vaidlustuskomisjonile menetluskulude

hüvitamise taotluse juba viisil, et sellest on välja jäetud VAKO otsuse punktis 1 märgitud

nõuetega seotud menetluskulud. Seejuures nõustub kohus kaebajaga, et kohtule ei nähtu, et

VAKO oleks menetluskulude arvestamisel üldse poolte omavahelist kokkulepet menetluskulude

jaotuse osas arvestanud. Vastustaja viide, et VAKO otsuse punktis 14 on märgitud, et

vaidlustaja on poolte kokkuleppel lõpetatud menetluse osas kandma oma vaidlustusmenetluse

kulud ise, ei anna alust järelduseks, et VAKO oleks ka tegelikult selles osas jätnud

menetluskulud vastustaja kanda. Hilisemalt on otsuses lihtsalt välja toodud, et

vaidlustuskomisjon on seisukohal, et esitatud ulatuses ei ole hankija lepingulise esindaja kulud

põhjendatud ega ka vajalikud. Vaidlustusasi on küll keskmisest mahukam, kuid mistahes

vajadust keeruliste õiguslike küsimustega tegelemiseks ja mahukate dokumentide läbi

töötamiseks polnud.

29. Vaidlust ei ole, et kaebaja vaidlustas vaidlustusmenetluses kokku 15 hanketingimust, milles

8 osas sõlmiti kokkulepe. Kuna hankija nõustus juba esimeses menetlusdokumendis riigihanke

alusdokumente muutma ning selles osas kokkulepet sõlmima, siis leib kohus, et

proportsionaalselt tuleks vähendada ka hankija õigusabikulusid, mis on hõlmatud arvega nr

2025-918. Kohtu hinnangul oleks viidatud arvest hüvitatavad menetluskulud 2055 eurot8. Kuna

arve 2025-920 aluseks olev menetlusdokument kokkuleppega hõlmatud hanketingimusi ei

käsita, siis selles osas ei ole vähendamine põhjendatud.

8 (4403÷15)x7

15 (16)

30. VAKO mõistis hankija menetluskulud välja ca 77% ulatuses. Kohus lähtub samast

proportsioonist. Seega tuleb selles osas kaebaja kaebus rahuldada ning muuta VAKO otsuse

resolutsiooni punkt 3. Kaebajalt tuleb hankija kasuks välja mõista vaidlustusmenetluse

menetluskulud summas 3334 eurot, mis moodustab 77% 4330 eurost.

Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused

31. Hankeasjade menetlemist reguleeriv HKMS 28. ptk ei sätesta erisusi menetluskulude

jaotamisel. Menetluskulud tuleb seega jaotada üldises, see tähendab HKMS 11. ptk-s sätestatud,

korras. HKMS § 108 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse (lg 1).

Kaebuse osalise rahuldamise korral tuleb menetluskulud mõista välja proportsionaalselt

rahuldatud osaga (HKMS § 108 lg 3).

32. Kohus leiab, et kaebaja kantud menetluskuludest tuleb hüvitada 300 eurot, mis vastab

sisuliselt advokaadi 1,5 töötunnile ning riigilõivule, mis oleks tulnud kaebajal tasuda siis, kui ta

oleks vaidlustanud VAKO otsust üksnes menetluskulude osas. Muus osas jäävad kaebaja

menetluskulud tema enda kanda.

33. Hankija taotleb menetluskulude hüvitamist summas 4218 eurot. Kohtu hinnangul ei ole

hankija menetluskulu hüvitamine koguulatuses põhjendatud. Hüvitatavate menetluskulude üle

otsustamisel tuleb lähtuda HKMS § 109 lg-st 6. Selle sätte tähenduses ei ole vajalike ja

põhjendatud esindajakulude suuruse kindlaks määramisel asjakohane ega vajalik üksikasjalikult

hinnata, kui palju aega võis konkreetsel esindajal kuluda ühe või teise menetlusdokumendi

koostamiseks, vaid üksikute dokumentide analüüsimise asemel tuleb eelkõige arvestada

läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust ja

kaalul olevaid huvisid (sh menetlustoimingute rohkust, mille tegemist oli menetlusosalise

õiguste tõhusaks kaitsmiseks põhjust esindajalt eeldada – nt kohtuistungitel osalemine,

kohtunõuetele vastamine). See tähendab, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude suurus on

eeskätt hinnanguline, mitte arvestuslik, ning kulude suurus tervikuna ei tohiks olla vaidluse

iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

29.11.2023 otsus nr 3-23-2038, punkt 29; 29.11.2023 otsus nr 3-23-2037, punkt 28; 15.09.2021

otsus nr 3-18-1711, punkt 41 ja neis viidatud kohtupraktika).

34. Praegusel juhul vaieldi kohtumenetluses vaidlustusmenetlusega võrreldes samadel

argumentidel. Seega peab kohus põhjendatuks mõista kaebajalt vastustaja kasuks välja

menetluskulu summas 3000 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

16 (16)