3-25-1872/7 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Kristjan Siigur ja

Veiko Vaske

Määruse tegemise aeg ja koht

17. juuli 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-1872

Haldusasi

G.U kaebus Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks

võimaldada kaebajal saada temale välja kirjutatud

retseptiravimit või alternatiivselt kohustada vabastama

kaebaja kinnipidamiskeskusest

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12. juuni 2025. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – G.U, esindajad Uljana Ponomarjova ja Nora

Kurik

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad

Kristiina-Marita Alliksoo ja Mirja Sarap

Menetluse alus ringkonnakohtus

G.U määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada G.U määruskaebus osaliselt.

2. Tallinna Halduskohtu 12. juuni 2025. a määruse haldusasjas nr 3-25-1872

resolutsiooni punkt 1 jätta muutmata.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 12. juuni 2025. a määruse haldusasjas nr 3-25-

1872 resolutsioon punkt 6 ning saata G.U kaebuses esitatud alternatiivne

kohustamisnõue menetluse jätkamiseks samale halduskohtule.

4. Tagastada G.U määruskaebuselt haldusasjas nr 3-25-1872 tasutud riigilõiv 20

(kakskümmend) eurot SA-le Eesti Inimõiguste Keskus (registrikood 90012202).

5. Määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni punkti 3 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva

jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

Ülejäänud osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 235 lg 1, § 252 lg 7).

3-25-1872

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 17.05.2025 Tallinnas kinni isiku, kes tuvastati

hiljem kui Venemaa Föderatsiooni kodanik G.U (sünd. XX.XX.XXXX). Isik esitas

rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA tuvastas, et rahvusvahelise kaitse menetluse läbiviimise

eest vastutab tõenäoliselt Holland ning esitas 23.05.2025 tagasivõtupalve, millele Holland on

02.06.2025 vastanud, et võtab isiku tagasi. PPA 18.05.2025 ja 17.06.2025 taotluste alusel on

Tallinna Halduskohus andnud 19.05.2025 ja 26.06.2025 määrustega haldusasjas nr 3-25-1472

loa isiku kinnipidamiskeskuses (KPK) kinnipidamiseks mitte kauemaks kui 26.10.2025.

2. G.U esitas Tallinna Halduskohtule 06.06.2025 kaebuse (täiendatud 12.06.2025), milles

palus kohustada PPA-d võimaldama kaebajal saada temale välja kirjutatud retseptile vastavat

ravimit või alternatiivselt kohustada PPA-d vabastama kaebaja viivitamata KPK-st, et

kaebajal oleks võimalik saada ligipääs talle vajalikele ravimitele iseseisvalt. Kaebus sisaldas

esialgse õiguskaitse taotlust kohustada PPA-d kohtumenetluse ajal tagama ligipääs talle

varem välja kirjutatud ravimitele või alternatiivselt kohustada PPA-d vabastama kaebaja

viivitamata KPK-st.

Kaebaja on transmees, kes alustas soolise üleminekuga 14-aastaselt ja on sellest ajast

tarvitanud hormoonravi. Kaebaja on varem taotlenud rahvusvahelist kaitset mh Hollandis ja

Tšehhis, kus talle võimaldati juurdepääs ka hädavajalikule ravimile Androgel. Tallinna

Halduskohus pidas 19.05.2025 määruses nr 3-25-1472 kaebaja kinnipidamist

proportsionaalseks eeldusel, et PPA tagab tema turvalisuse ja erivajaduste arvestamise.

Kaebaja esitas PPA-le 23.05.2025 avalduse, et saada ligipääsu temale igapäevaselt vajalikule

ravimile Androgel, mille varu oli lõppemas. Kaebaja pääses endokrinoloogi vastuvõtule alles

06.06.2025 ja selleks ajaks oli hormoonravim otsas. Arst ei kirjutanud siiski kaebajale ravimit

välja, vaid oli seisukohal, et kaebajal tuleb kogu diagnoosimise protsessi alustada algusest ja

saada ravimite väljakirjutamiseks ekspertkomisjoni otsus. Kaebaja ei ole seniajani saanud

PPA-lt vastust, mil viisil on plaanis kaebajale võimaldada juurdepääs temale varem välja

kirjutatud hormoonravimitele. Ravimitele ligipääsu puudumine ohustab kaebaja vaimset ja

füüsilist tervist ning riivab ülemääraselt kaebaja eraelu puutumatust.

PPA-l on kohustus tagada kinni peetud isikule vajalikud tervishoiuteenused ja ravimid, sh

tuleb kaebajale kui transsoolisele inimesele tagada juurdepääs temale vajalikule

hormoonravimile (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 11.07.2024 otsus nr 31842/20, W.W.

vs. Poola, p-d 82, 93). Kaebaja olukord on sarnane eelviidatud kohtulahendis kajastatuga.

Kuigi ravi kättesaadavuse puudumise tõttu oli kaebaja esimese retsepti raviks saanud alles

pärast Euroopa Liitu saabumist, on talle hormoonravi varem välja kirjutatud, mistõttu on uue

diagnoosimise protsessi läbimise nõue ebaproportsionaalne. Kui PPA-l puudub võimalus leida

tervishoiuteenuse pakkuja, kellelt kaebajal on võimalik saada vajalikku ravi, siis kaasneb

kinnipidamisega ülemäärane riive isiku eraelu puutumatusele. KPK-s viibiv arst väljastas

kaebajale algselt soovitud ravimit, kuna tal oli olemas retsept. Jääb arusaamatuks, miks ei ole

kaebajale nüüd enam võimalik retseptiravimit väljastada. KPK-st vabastamise korral oleks

isikul võimalik saada vajalikku arstiabi ja ravimeid Sotsiaalkindlustusameti kaudu ning

alternatiivselt pöörduda Tšehhi või Hollandi arstide poole, kes on temale varem retsepte

väljastanud. PPA-l oli samuti võimalik proovida võtta ühendust arstiga, kes varasema retsepti

väljastas. Konsultatsioonid saaks teha ka e-visiidina. PPA ei ole teinud piisavaid pingutusi, et

tagada kaebajale vajalik ravim, võimaldades vaid endokrinoloogi vastuvõttu. Hormoonravi

jätkamine on eelduseks, et vältida kaebaja sooidentiteediga vastuolus olevaid kehalisi nähtusi

ja terviseprobleeme. Endokrinoloogi seisukoha järgi võib ravi saamine olla võimalik alles ca

kaks aastat kestva protsessi tulemusel. Ravi pikaajalise katkemise riski ei maanda kaebaja

2(8)

3-25-1872

võimalik Dublini menetluse raames Hollandisse tagasi saatmine, kuna kaebaja soovib selle

otsuse vaidlustada, sest Hollandis ei olnud tagatud tema turvalisus. Sotsiaalministri

07.05.1999 määrus nr 32 ei ole kohaldatav kaebaja kui rahvusvahelise kaitse taotleja suhtes

või alternatiivselt tuleb see jätta kohaldamata vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega.

3. PPA palus 11.06.2025 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Eestis

reguleerib soo tunnustamise protsessi sotsiaalministri 07.05.1999 määrus nr 32, mis kehtestab

soovahetuse arstlike toimingute ühtsed nõuded. Määruse alusel on Lääne-Tallinna Keskhaigla

juurde moodustatud arstlik ekspertiisikomisjon, mis ei ole teinud otsust kaebaja soovahetuse

võimalikkuse kohta. Tegemist on meditsiinilise otsusega. Asjaolu, et hormoonravimit

Androgel on kaebajale varem Hollandis ja Tšehhis välja kirjutatud, ei tähenda, et seda saaks

automaatselt teha ka Eestis. Kaebaja ei ole selgitanud, milliste toimingute põhjal talle varem

ravim määrati. KPK tervishoiuteenuse osutaja on suunanud kaebaja arstivisiidile

põhjendamatu viivituseta (isik saabus Eestisse 17.05.2025 ja endokrinoloogi vastuvõtt toimus

06.06.2025). Vastustajale ei saa kuidagi heita ette seda, et endokrinoloog ei kirjutanud

kaebajale välja soovitud ravimit, vaid selgitas, milline protsess tuleb eelnevalt läbida. PPA ei

otsusta ravimite väljakirjutamist ega väljastamist, samuti puudub PPA-l täpsem teave, miks

arst ei pidanud võimalikuks ravimit välja kirjutada. Kaebajal on õigus taotleda üksnes seda, et

ta registreeritaks järgmistele arsti vastuvõttudele. Halduskohus ei saa PPA-d kohustada

toiminguteks, mis ei ole PPA pädevuses. PPA ei ole tervishoiuteenuse osutaja ja ei saa arstile

ette kirjutada, milliseid ravimeid määrata. KPK-st vabastamise korral kaebaja tõenäoliselt

lahkuks Eestist. Kaebaja kinnipidamise aluseks on olnud nimelt tema põgenemise oht. PPA

hinnangul on kaebaja jätkuv KPK-s kinnipidamine põhjendatud ja proportsionaalne.

4. Tallinna Halduskohus jättis 12.06.2025 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata (resolutsiooni p 1), võttis menetlusse kaebuse PPA kohustamiseks võimaldada

kaebajal saada KPK-s temale välja kirjutatud retseptile vastavat ravimit (resolutsiooni p 2)

ning ülejäänud osas tagastas kaebuse (resolutsiooni p 6).

Kaebus tuleb võtta menetlusse nõudes PPA kohustamiseks võimaldada kaebajal saada KPK-s

juurdepääs temale välja kirjutatud retseptile vastavale ravimile. Ülejäänud osas tuleb kaebus

HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel tagastada, sest KPK-s kinnipidamise vaidlustamiseks näeb

seadus ette eraldi menetluskorra. Kaebuses esitatud alternatiivse nõude PPA kohustamiseks

vabastada kaebaja viivitamata KPK-st lahendamine ei kuulu seega halduskohtu pädevusse.

Kaebaja on esitanud Tallinna Halduskohtu 19.05.2025 määruse nr 3-25-1472 peale

määruskaebuse ja saab selles menetluses esitada ringkonnakohtule oma argumendid seoses

erivajadustega. Esialgse õiguskaitse taotlus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

Halduskohus saab kohustada haldusorganit üksnes selleks, mis on haldusorgani pädevuses.

PPA ei paku tervishoiuteenust ja olukorras, kus kaebaja ei saanud endokrinoloogilt luba

vajaliku ravimi kasutamiseks ega sellega tema varustamiseks KPK-s, vaid isik suunati

analüüsidele, ei ole kohtul võimalik kohustada PPA-d võimaldama kaebajale kohtumenetluse

ajaks temale varem välja kirjutatud ravimeid. Kaebaja KPK-s kinnipidamise põhjendatust ja

proportsionaalsust hindab haldusasja nr 3-25-1472 raames ringkonnakohus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. G.U palub 16.06.2025 määruskaebuses (täiendatud 14.07.2025) tühistada halduskohtu

määruse resolutsiooni p-d 1 ja 6. Eestil on kohustus järgida vastuvõtutingimuste direktiivi

2013/33/EL1 art 19 nõudeid, mille kohaselt tuleb rahvusvahelise kaitse taotlejale tagada

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 direktiiv 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse

taotlejate vastuvõtu nõuded (uuesti sõnastatud)

3(8)

3-25-1872

vajalik arstiabi, sh juurdepääs ravile, mida oli alustatud enne liikmesriiki saabumist. Asjaolu,

et kaebaja on varem saanud Hollandis ja Tšehhis hormoonasendusravi, kinnitab meditsiinilist

vajadust ravimi järele. Eesti endokrinoloogi keeldumine ravimi Androgel väljakirjutamisest ei

põhinenud meditsiinilisel sobimatusel, vaid regulatiivsetel piirangutel. Riigil on kohustus

võtta vastu vajalikud meetmed selleks, et ravim oleks kaebajale kättesaadav. Sotsiaalministri

07.05.1999 määrus nr 32 „Soovahetuse arstlike toimingute ühtsed nõuded“ on üle 20 aasta

vana ja ei ole kunagi olnud mõeldud reguleerima ravi osutamist rahvusvahelise kaitse

taotlejatele. Eesti ei ole määrust kaasajastanud ega loonud alternatiivset õiguslikku alust, mis

võimaldaks arstidel seaduslikult määrata hormoonravi transsoolistele rahvusvahelise kaitse

taotlejatele. Kuna kaebaja viibib PPA järelevalve all, siis lasub vajalike meditsiiniliste

teenuste (mh ravi kättesaadavuse) tagamise kohustus PPA-l. Kui riigisisene õigusraamistik on

puudulik, siis saab lähtuda EL-i õigusest ja EIK-i praktikast. Kaugvastuvõtud

(videokonsultatsioonid) on tänapäeval tervishoius täiesti teostatavad. Süsteemne puudujääk

põhjustab kaebajale tõsist füüsilist ja psüühilist kahju (sh süvenev soodüsfooria,

emotsionaalne kurnatus jne). Tegu võib olla ebainimliku kohtlemisega ja eraelu puutumatuse

olulise rikkumisega (vt EIK 09.10.2012 otsus nr 24626/09, X vs. Türgi; 11.07.2024 otsus nr

31842/20, W.W. vs. Poola). Kaebaja leidis EL-s tegutseva kliiniku, mille kaudu oleks

võimalik arstiabi saada, ning on palunud PPA abi arstiga kohtumise korraldamiseks, kuid teda

suunati ikka Lääne-Tallinna Keskhaigla poole. Sotsiaalkindlustusamet kinnitas 06.06.2025, et

kaebajale tuleb tagada hormoonasendusravi ilma arstliku komisjoni läbimiseta. Eesti

riigiasutused ei ole väljendanud valmisolekut ega soovi kaebajat tekkinud olukorras abistada.

Kui kaebaja vabastataks KPK-st, oleks tal võimalik endal korraldada vajaliku ravi saamine.

Selle asemel KPK lihtsalt ei luba kaebaja esindajal endal arsti vastuvõttu organiseerida ega

ravimit oma kulul kaebajale KPK-sse toimetada. PPA ei ole ka 14.07.2025 seisuga

võimaldanud kaebajale psühhiaatri vastuvõttu, et diagnoosida tema transseksualism

(30.06.2025 vastuvõtul sellega ei tegeletud). Puudub ka teave, millal taotletud vastuvõtt

võimaldatakse.

6. PPA palub 20.06.2025 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus

muutmata. Ravimi väljakirjutamise õigus on üksnes tervishoiuteenuse osutajal meditsiinilistel

näidustustel (vt sotsiaalministri 01.03.2005 määruse nr 30 „Ravimite väljakirjutamine ja

apteekidest väljastamine ning retsepti vorm“ § 2 lg 2). Halduskohus saab vastustajat

kohustada üksnes toiminguteks, mis on PPA pädevuses. PPA ei saa otsustada selle üle, kas

hormoonravi puudutavad õigusaktid on iganenud või mitte. Tervishoiuvaldkonna õigusaktide

kaasajastamine ei ole PPA ülesanne. PPA ei ole piiranud kaebaja juurdepääsu

tervishoiuteenustele, kuid PPA-l puudub pädevus otsustada, milline teenus on kaebajale

vajalik. KPK-s ei ole kaebajal keelatud ka videosilla vahendusel tervishoiuteenuse osutajatega

konsulteerimist. Kaebaja alternatiivse nõude puhul märkis halduskohus õigesti, et see kuulub

lahendamisele haldusasjas nr 3-25-1472. Kaebaja viidatud EIK-i otsus asjas W.W. vs. Poola

ei ole asjassepuutuv, sest juhtumite asjaolud on erinevad. Kõnealuses kaasuses oli

meditsiiniline näidustus dokumentaalselt kindlaks tehtud. Lahendis X vs. Türgi oli tegemist

selge ja sügava riikliku hoolimatusega ning isiku vajaduste täieliku eiramisega. PPA ei ole

kaebaja suhtes hoolimatust üles näidanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus käsitleb esmalt kaebuse tagastamisega seonduvat, sest sellest oleneb

vaidluse ulatus, ning võtab seejärel seisukoha esialgse õiguskaitse kohaldamise küsimuses.

Kaebuse osaline tagastamine

4(8)

3-25-1872

8. Halduskohus tagastas 12.06.2025 määruse resolutsiooni p-ga 6 läbivaatamatult kaebaja

alternatiivse nõude kohustada PPA-d vabastama kaebaja viivitamata KPK-st. Õigusliku

alusena on viidatud HKMS § 121 lg 1 p-le 1 ehk halduskohtu pädevuse puudumisele. See ei

ole õige. KPK-s kinnipidamisega seotud vaidlus on selgelt avalik-õiguslikku laadi ja selle

lahendamiseks ei ole seaduses nähtud ette ühtegi teistsugust menetluskorda. Halduskohus on

HKMS § 4 lg 1 kohase teise menetluskorrana käsitanud HKMS §-des 264 ja 265 reguleeritud

haldustoiminguks loa andmise menetlust, mis on aga samuti halduskohtu pädevuses.

Arvatavasti on halduskohus pidanud siiski silmas, et kuivõrd kaebaja KPK-s kinnipidamise

aluseks on olnud halduskohtu poolt välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse

(VRKS) § 362 lg-te 2 ja 5 alusel juba antud või ka edaspidi antavad load, siis puudub isikul

kas kaebeõigus (HKMS § 121 lg 2 p 1) või on tegemist korduva kaebusega (HKMS § 43 lg

1).

9. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanuks halduskohus kaebuses esitatud alternatiivset

nõuet tagastada ka kaebeõiguse ilmselge puudumise ega kaebuse korduvuse argumendil.

Kohus ei ole arvestanud, et HKMS §-des 264 ja 265 ettenähtud menetluskorras annab

halduskohus üksnes loa taotletud haldustoiminguks, mitte ei tee toimingut ise. Tallinna

Halduskohtu 19.05.2025 ja 26.06.2025 määrustega on antud PPA-le üksnes luba kaebajalt

vabaduse võtmiseks nn Dublini menetluse lõpuleviimise tagamiseks, kuid isiku paigutas

KPK-sse ning pikendas tema KPK-s kinnipidamist siiski PPA, mitte halduskohus.

Halduskohus ei saa siinse vaidluse raames hakata uuesti lahendama PPA taotlusi isiku KPK-

sse paigutamiseks ja kinnipidamise pikendamiseks, kuid kohus saab kontrollida seda, kas

PPA on halduskohtu luba n-ö realiseerinud õiguspäraselt, sh kas isiku kinnipidamise alus ei

ole ära langenud ja kas PPA on pidanud kinni võimalikest loas (s.o loa andmise määruse

resolutsioonis) märgitud lisatingimustest. Kuna halduskohtu loa alusel tehakse toimingud

pärast loa andmist, siis ei ole loa andmisel võimalik etteulatuvalt anda hinnangut konkreetse

toimingu õiguspärasusele. Haldustoiminguks loa andmise raames toimub üksnes piiratud

ulatusega eelkontroll, mis ei anna halduskohtu loa alusel toimuvale tegevusele kaitset

vaidlustamise eest (nt Tallinna Ringkonnakohtu 08.07.2025 määrus nr 3-25-1429, p-d 9–10;

samuti vrd Riigikohtu 31.03.2025 määrus nr 3-23-2858, p 19; Tallinna Ringkonnakohtu

13.04.2023 määrus nr 3-23-643, p-d 10–12; 19.04.2023 määrus nr 3-23-641, p-d 10–12).

Kuna kaebajalt vabaduse võtmine riivab intensiivselt tema õigusi, siis on selle toiminguga

kaebaja õiguste rikkumine võimalik, mistõttu ei saa kaebeõigust välistada. Kuna haldusasjas

nr 3-25-1472 lahendati PPA taotlusi, ei saa olla tegemist ka korduva kaebusega, sest HKMS §

43 lg 1 kohaselt peaksid kaebuste samasuse korral kattuma nii kaebaja isik kui ka nõue ja

alus.

Esialgne õiguskaitse

10. Esialgne õiguskaitse on HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt ajutine abinõu, mida

kohaldatakse kaebaja õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o

kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud siis, kui kaebajat

ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu

või ebamõistlikult raske. Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärk on hoida üksnes ära

kaebaja oluliste õiguste pöördumatu kahjustamine kohtumenetluse ajal, mitte tekitada

kaebajale täiendavaid õigusi. Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid sel määral, kui see

on kaebaja õiguste kaitseks hädavajalik (nt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p 20;

13.11.2020 määrus nr 3-20-349, p 12). Tagajärjed, mille vältimiseks esialgse õiguskaitse

taotlus on esitatud, peavad olema ettenähtavad ja tõenäolised ning seotud kaebuse nõuete ja

eesmärkidega (vt HKMS § 251 lg 1). Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab kohus HKMS §

249 lg 3 kohaselt arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi

5(8)

3-25-1872

kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-

1-19-17, p 15). Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine ei ole välistatud ka olukorras, kus

kaebaja saavutaks sisuliselt oma eesmärgi (sh osaliselt) juba enne kaebuse sisulist

läbivaatamist. Sellisel juhul peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks aga esinema

ülekaalukas vajadus ning samas ei tohiks pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede

loomine põhjustada olulist kahju avalikule huvile või kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu

22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19).

11. Praeguses asjas ongi kaebaja taotlenud sellise esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist,

mille rakendamise korral saavutaks ta sisuliselt kaebuse eesmärgi, sest kohtumenetlus ei

pruugi lõppeda varem kui kaebaja suhtes toimuv üleandmismenetlus. Vaidlust ei ole, et

kaebaja on soolise ülemineku protsessis varasemalt tarvitanud hormoonravimit Androgel,

kuid 06.06.2025 vastuvõtul keeldus arst talle soovitud ravimit välja kirjutamast, selgitades, et

eelnevalt on vaja läbida sotsiaalministri 07.05.1999 määruses nr 32 ettenähtud menetlus.

Kohtule nii praeguses asjas kui ka haldusasjas nr 3-25-1472 esitatu põhjal on puudutatud

isikule KPK-s võimaldatud tarvitada temal kaasas olnud hormoonravimit, kuid see on

praeguseks otsa lõppenud ning isikul puudub kehtiv retsept, mille alusel oleks võimalik

ravimit juurde soetada. Esialgse õiguskaitse taotluse eesmärk on seega saada kehtiv retsept ja

selle alusel vajalikud ravimid. Usutav on see, et juba pikka aega väldanud soolise ülemineku

protsessi lõppemise või selle määramata ajaks katkemise (sh hormoonravimi manustamata

jätmisega kaasnevate füüsiliste muutuste) oht võib isiku vaimse tervise seisundit oluliselt

kahjustada. Tegemist oleks sellise tagajärjega, mida ei saaks asjas tehtava kohtulahendiga

hiljem kõrvaldada. Seega on kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus.

12. PPA on rõhutanud, et ta ei osuta KPK-s tervishoiuteenust ning ta ei saa sekkuda KPK-s

osutatava tervishoiuteenuse sisusse (sh ravimite väljakirjutamisse). VRKS § 363 lg-st 1 ning

VSS § 269 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on PPA kohustatud tagama KPK-s tervisekontrolli ja

vajalike tervishoiuteenuste kättesaadavuse, kuid tervishoiuteenuste osutamist korraldab

Tervisekassa ja tervishoiuteenuseid osutab perearsti kvalifikatsiooniga isik vastavalt

haiglavälise eriarstiabi osutamiseks ettenähtud korras (VSS § 269 lg-d 1 ja 3;

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 7 lg 2 p 2 ja lg 3, § 21). Seega ei ulatu PPA

tagamiskohustus osutatava tervishoiuteenuse vajalikkuse ega sisuni, mille üle saab otsustada

ainult tervishoiutöötaja. Kui KPK-s viibivale isikule võimaldatakse tervishoiutöötaja

vastuvõtt, kuid tervishoiutöötaja keeldub isiku soovitud ravimit välja kirjutamast, puudub alus

väita, et PPA oleks jätnud isiku arstiabita. Seda ei väära asjaolu, et kuna kinnipidamisrežiim

mõjutab paratamatult oluliselt ka arstiabi andmise praktilist korraldust, siis kuuluks mh KPK-

s tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidluste lahendamine samuti halduskohtu pädevusse

(vt Riigikohtu 21.06.2023 määrus nr 3-22-1557, p 9). Sedalaadi asjas oleks vastustajaks

ikkagi konkreetne tervishoiuteenuse osutaja, mitte PPA. Kaebaja ei ole praeguses asjas

vaidlustanud tervishoiuteenuse osutaja tegevust. Vastustajal on õigus selles, et halduskohus ei

saa kohustada PPA-d tegema selliseid toiminguid, mis ei ole PPA pädevuses.

13. Kaebaja on toonud välja, et PPA ei ole võimaldanud veebikonsultatsiooni Euroopa

Liidus tegutseva kliinikuga, mille kaudu võiks tal olla võimalik saada vajalikku

hormoonravimit. KPK 16.06.2025 vastusest (dtl 135) nähtuvalt kuulub taotletud

veebikonsultatsiooni korraldamine tervishoiuteenuste osutamise korraldaja (Tervisekassa) või

tervishoiuteenuse osutaja (Lääne-Tallinna Keskhaigla) pädevusse. PPA ei ole seega

keeldunud kaebaja taotluse rahuldamisest, vaid suunas selle lahendamiseks tervishoiuteenuse

osutajale. PPA on vastuses määruskaebusele samuti märkinud, et vastustaja ei keelaks

kaebajale videokonsultatsiooni võimaldamisest, kuid ta ei saa otsustada selle vajalikkuse üle.

Kaebaja esindaja on samasisulise taotluse 25.06.2025 esitanud ka tervishoiuteenuse osutajale

6(8)

3-25-1872

(dtl 183–184), millele AS Lääne-Tallinna Keskhaigla vastas 09.07.2025 (dtl 173), et selles

küsimuses tuleb pöörduda Tervisekassa poole. Seega ei ole kaebaja saanud oma taotlusele

seni sisulist vastust.

14. Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus KPK-s kinni peetavale isikule on küll

iseenesest olnud tagatud pädeva eriarsti vastuvõtt, kuid isik ei ole rahul arsti tegevuse või

raviotsustega ning soovib küsida n-ö teist arvamust, ei ole mõjuva põhjuseta alust keelduda

isikule selle võimaldamisest. Kaebaja esindaja on seejuures avaldanud valmisolekut taotletud

veebikonsultatsioon ise korraldada ja leida vahendid selle kulude katmiseks, mistõttu ei saa ka

eeldada, et PPA-l või tervishoiuteenuse osutajal esinenuks mõjuvaid põhjuseid seda mitte

lubada. Kaebaja esindaja viidatud Imago kliiniku veebilehe (www.imago.tg) põhjal võib küll

tekkida teatavaid kahtlusi, kas tegemist on usaldusväärse ja tunnustatud tervishoiuteenusega

(nt puuduvad täpsemad kontaktandmed), kuid seda peab sisuliselt hindama KPK

tervishoiuteenuse osutaja. Tuleb arvestada, et ehkki vabaduses viibides oleks isikul võimalik

omavahendite arvelt korraldada taotletud veebikonsultatsioon ja manustada ravimeid vastavalt

enda äranägemisele, toimub tervishoiuteenuste osutamine ja ravimite manustamine KPK-s

tervishoiuteenuse osutaja kontrolli all (vt siseministri 16.10.2014 määruse nr 44

„Kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskiri“ § 16). Kuna asja materjalidest ei nähtu, et PPA oleks

keelanud puudutatud isikule juurdepääsu neile tervishoiuteenustele, mida tervishoiuteenuse

osutaja on pidanud isikule vajalikuks, ning PPA-l ei ole pädevust otsustada tervishoiuteenuste

vajalikkuse üle, siis ei saa taotletud esialgse õiguskaitse abinõu rahuldada.

15. Eeltoodule vaatamata ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada aktsepteeritavaks seda, et

kaebaja jaoks selgelt elutähtsale küsimusele ei ole pööratud piisavat tähelepanu ning isik ei

ole saanud oma taotlustele sisulisi vastuseid. PPA ei osuta küll KPK-s tervishoiuteenuseid,

kuid tal on sellele vaatamata nii võimalus ja ka kohustus teha tervishoiuteenuse osutajaga

koostööd, et püüda leida kaebaja probleemile mõistlik lahendus. Tuleb arvestada, et KPK-s

kinni peetavatele isikutele tervishoiuteenuste osutamise eest tervikuna vastutab riik, sõltumata

asjaolust, et riik kasutab oma kohustuste täitmisel tervishoiuteenust osutava eraõigusliku isiku

abi (Riigikohtu 11.11.2022 määrus nr 3-21-924, p 12; 21.06.2023 määrus nr 3-22-1557, p 9).

Kuna praeguses asjas ei ole siiski vaidlustatud tervishoiuteenuse osutaja tegevust ja esialgse

õiguskaitse abinõu ei tohi väljuda kaebuse eseme piiridest (nt Riigikohtu 21.06.2024 määrus

nr 3-23-885, p 15; 16.06.2021 määrus nr 3-20-1245, p 16), siis ei saa ringkonnakohus

kohustada PPA-d tagama kaebajale juurdepääsu soovitud ravimitele. Kuna PPA on

kinnitanud, et võimaldaks kaebajale juurdepääsu nii veebikonsultatsioonile kui ka võimalikult

määratavatele retseptiravimitele siis, kui tervishoiuteenuse osutaja on pidanud seda kaebaja

terviseseisundist tulenevalt vajalikuks, ei ole põhjust kohaldada esialgset õiguskaitset ka

tingimuslikult, et kohustada PPA-d tagama kaebajale juurdepääs tervishoiuteenuse osutaja

poolt vajalikuks peetud teenustele ja ravimitele.

Kokkuvõte

16. Eelneva põhjal tuleb G.U määruskaebus rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab

Tallinna Halduskohtu 12.06.2025 määruse resolutsiooni p 6 ning saadab kaebuses esitatud

alternatiivse kohustamisnõude halduskohtule menetluse jätkamiseks. Halduskohtu määruse

resolutsiooni p 1 jääb muutmata.

17. SA Eesti Inimõiguste Keskus on tasunud G.U 16.06.2025 määruskaebuselt riigilõivu 20

eurot (16.06.2025 maksekorraldus nr 139). HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 22

lg 1 p 9 kohaselt ei nõuta haldusasjas esitatavalt määruskaebuselt riigilõivu. See laieneb ka

7(8)

3-25-1872

esialgse õiguskaitse määruse peale esitatavale määruskaebusele. Seega tuleb tasutud riigilõiv

HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8 ning RLS § 15 lg 1 p 1 alusel maksjale tagastada.

18. Kuna määrus sisaldab andmeid kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse ja eraelu kohta,

siis tuleb määruse avaldamisel kaebaja nimi ja sünniaeg asendada tähemärgiga (VRKS § 13 lg

1; HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)