3-25-828/21 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Veiko Vaske

Määruse tegemise aeg ja koht

16.07.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-828

Haldusasi

A.H kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 25.02.2025

otsuse nr 12409110014-1 tühistamiseks ja Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks vaadata uuesti läbi

kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 04.07.2025 määrus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja A.H, esindaja vandeadvokaat Veiko Parts

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Regina

Lider

Menetluse alus ringkonnakohtus

A.H määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse A.H määruskaebus Tallinna Halduskohtu 04.07.2025 määruse

peale.

2. Rahuldada A.H määruskaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 04.07.2025 määrus. Rahuldada A.H esialgse

õiguskaitse taotlus ning peatada Politsei- ja Piirivalveameti 25.02.2025 otsuse nr

12409110014-1 resolutsiooni punkti 3 (sundtäidetav lahkumisettekirjutus) täitmine kuni

menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-25-828.

4. Asendada avaldatavas kohtumääruses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) luges 25.02.2025 otsusega nr 12409110014-1

A.H rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse

(VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse

tagasilükkamise kohta (p 1); taotlus on selgelt põhjendamatu VRKS § 201 p 2 ja p 7 alusel (p

3-25-828

2); tegi A.H-le väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 1, 11 ja 4 alusel

ettekirjutuse lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni (edaspidi Venemaa) vabatahtliku

täitmistähtajaga 14 päeva. Lahkumisettekirjutus kuulub täitmisele A.H seadusliku

viibimisaluse lõppemise korral (p 3); kohaldas A.H-le VSS 74 lg 1 alusel sissesõidukeelu

kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 4).

2. A.H (kaebaja) esitas 31.03.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 25.02.2025

otsuse nr 12409110014-1 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja

rahvusvahelise kaitse taotlus.

3. Kaebaja esitas 09.06.2025 Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse peatada

PPA lahkumisettekirjutuse täitmine kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

Kaebaja soovib viibida oma kohtuasja menetlemise ajal Eestis juhul, kui kohus jätab kaebuse

rahuldamata.

4. Tallinna Halduskohus jättis 04.07.2025 otsusega kaebuse rahuldamata.

Väär on PPA järeldus, et kaebaja andis teadvalt valeselgitusi, sh selles osas, et kaebaja on

Venemaal kriminaalkorras karistatud ning ta on seetõttu tagaotsitav. Samas ei too eelnev

kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist. PPA järeldas asjaolusid hinnates kogumis õigesti, et

kaebaja ei vaja rahvusvahelist kaitset ega täiendavat kaitset.

Kaebaja profiili arvestades ei ole piisavalt suur tõenäosus, et teda võidakse Venemaale tagasi

pöördumisel karistada riigivõimu kritiseerimise või sõjapõgenike aitamise eest viisil, mis

ületab VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud tagakiusamise künnise. Pelgalt Venemaa riigivõimust

erinevate poliitiliste vaadete omamine, aga ka selliste vaadete avaldamise tõttu kinnipidamine,

küsitlemine või rahaline karistus ei oleks käsitatav tagakiusamisena VRKS § 4 lg 1

tähenduses (vt nt Ringkonnakohtu 03.07.2024 otsus nr 3-23-766). Samuti puudub alus

järelduseks, et kaebaja saab Venemaal mobilisatsioonikäsu minna sunniviisiliselt Ukraina

vastu sõtta.

Kaebajal puudub Venemaale tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu

VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga ei ole üldine ohutase Venemaal

nii suur, et tingiks vajaduse anda kaebajale täiendav kaitse. Sõda toimub Ukraina

territooriumil ja kaebajal on võimalik Venemaal ümber paikneda või siirduda väljapoole

Schengeni ala jäävatesse riikidesse. Intsidendid Venemaa pinnal, mis on seostatavad Ukraina

sõjaga, ei kvalifitseeru relvakonfliktiks, mis seaks kaebaja elu Venemaa territooriumil ohtu.

Varjupaiga õiguse eesmärk ei ole anda täiendavat kaitset kõigile isikutele, kellele on oma

kodakondsusjärgse riigi tegevus vastumeelne, vaid kaitse andmise eelduseks on reaalse ja

tõsise ohu olemasolu.

5. Tallinna Halduskohus jättis 04.07.2025 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse

taotluse rahuldamata.

VRKS § 251 lg 2 järgi on rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse vaidlustamisel

taotlejal kaebetähtajal ja kuni lõpliku otsuse tegemiseni käesolevas seaduses nimetatud

õigused ja kohustused, sealhulgas õigus viibida Eesti territooriumil. VRKS § 31 lg 1 p 2

kohaselt on lõplik otsus VRKS tähenduses Politsei- ja Piirivalveameti otsus taotluse

tagasilükkamise või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise kohta, mille peale esitatud

kaebuse on halduskohus jätnud rahuldamata. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.

2(5)

3-25-828

Halduskohus nõustus vastustajaga, et kaebajal puudub rahvusvahelise kaitse vajadus, mistõttu

on kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus olemas.

Vaatamata eelnevale ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud. Kaebaja viibimine

Eestis apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ei oleks tingimata vajalik, kuna kohtuistungi saab

korraldada ka video teel või lahendada asja kirjalikus menetluses. Kaebaja sai kohtuistungil

esitada omapoolsed seisukohad. Kaebajat esindab jätkuvalt vandeadvokaat, kes tagab kaebaja

õiguste kaitse järgnevates võimalikes kohtumenetlustes. Kohus lähtus eelneva seisukoha

kujundamisel ka asjaolust, et kaebajal puuduvad isikut tõendavad dokumendid ning ta

avaldas, et tal on seetõttu vajalik minna Venemaale.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Kaebaja palub määruskaebuses halduskohtu määruse tühistada ning uue määrusega

kohaldada esialgset õiguskaitset.

PPA poolt otsusega kaebajale Eestist vabatahtlikuks lahkumiseks antud 14-päevane tähtaeg

lõppeb 18.07.2025. Esialgse õiguskaitse abinõuga oleks välditav kaebaja sunnitud lahkumine

Venemaale ja tagatav tema õigus osaleda oma kohtuasja arutamise juures. Venemaal

kinnipeetuna või vangistatuna ei ole kaebajal faktiliselt võimalik teostada õigust olla oma

kohtuasja arutamise juures. Isegi kui oletada, et kaebaja vabadust Venemaal ei piirata, on

kaebaja võimalused juuresoleku õiguse teostamiseks ikkagi äärmiselt piiratud ega pruugi olla

tagatud. Venemaal kehtib alates 01.11.2019 seadus, mis võimaldab lõpetada

internetiühenduse välisserveritega. Venemaal Pihkva oblastis on ulatuslikud tõrked

internetiühendusega. Kaebajal puuduks seetõttu võimalus osaleda kohtuistungil ka

videokonverentsi teel või aktiivselt suhelda advokaadiga. Lisaks võivad Eesti asutuste või

isikutega suheldes paljastuda Vene Föderatsiooni võimuasutustele rahvusvahelise kaitse

menetluse asjaolud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on

tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning see vastab nõuetele. Määruskaebuse esitamine on

riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

8. Esialgne õiguskaitse on ajutine abinõu, mida kohus kohaldab isiku õiguste kaitsmiseks

enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks peab kaebajat ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava

hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Vajaduse korral tuleb esialgset

õiguskaitset kohaldada ka siis, kui pöördumatute tagajärgede saabumine pole kindel (vt

Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 11). Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel

peab kohus HKMS § 249 lg-te 1 ja 3 järgi arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate

lahenduste tagajärgi kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (vt Riigikohtu

27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 15). Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei eelda seejuures

kaebusel väga heade eduväljavaadete olemasolu, vaid esialgse õiguskaitse kohaldamise saaks

iseseisvalt välistada üksnes kaebusel igasuguste usutavate eduväljavaadete puudumine (nt

Riigikohtu 14.12.2004 määrus nr 3-3-1-85-04, p 16; 22.11.2004 määrus nr 3-3-1-76-04, p 8).

9. VRKS § 251 lg 2 kohaselt on rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse

vaidlustamisel taotlejal kaebetähtajal ja kohtumenetluse ajal VRKS-s nimetatud õigused ja

3(5)

3-25-828

kohustused, sh õigus viibida Eesti territooriumil kuni lõpliku otsuse tegemiseni. VRKS § 31 lg

1 p 2 kohaselt on lõplik otsus sama seaduse tähenduses PPA otsus taotluse tagasilükkamise

või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise kohta, mille peale esitatud kaebuse on

halduskohus jätnud rahuldamata (vt Riigikohtu 02.03.2017 määrus asjas nr 3-3-1-54-16, p

16). Pärast halduskohtu otsuse tegemist kaotas kaebaja seega rahvusvahelise kaitse taotleja

staatuse. See ei välista siiski kaebaja õigust taotleda kohtult esialgse õiguskaitse kohaldamist.

Kohus saab rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse vaidlustamisel esialgse

õiguskaitse kohaldamise teel säilitada isikule õiguse viibida Eestis (Riigikohtu 11.11.2019

määrus nr 3-19-681, p 11 ja 02.03.2017 määrus nr 3-3-1-54-16, p-d 17–18).

10. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta esialgse õiguskaitse vajadus osas. Kaebaja

kardab poliitilise tagakiusamise tõttu päritoluriiki tagasisaatmist ja soovib osaleda isiklikult

asja arutamisel. Kui kaebaja saadetakse praeguse asja menetluse kestel Eestis välja, võib tema

õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks, arvestades kaebaja

isiklike selgituste olulisust asja lahendamisel (vrd Riigikohtu 05.11.2020 otsus asjas nr 3-19-

990, p 26.5). Isiku väljasaatmise tagajärgi ei pruugi olla võimalik kõrvaldada ka

apellatsioonkaebuse võimaliku rahuldamise korral.

11. Kohtuasjas, kus väidetakse, et isiku riigist väljasaatmisel võib tema elu sattuda

päritoluriigis ohtu, saab valdava kohtupraktika kohaselt lubada kohtumenetluse ajal isikut

välja saata, kui kohtul ei jää kahtlust, et kaebusel pole edulootust, eelkõige juhul, kui taotlus

on asjaoludest nähtuvalt ilmselgelt esitatud varjupaigasüsteemi kuritarvitamiseks (Tallinna

Ringkonnakohtu 03.07.2024 määrus asjas 3-24-997, p 11; 09.10.2023 määrus asjas nr 3-23-

1683, p 12; 23.02.2022 määrus nr 3-21-2397, p 22; 05.10.2021 määrus nr 3-21-992, p 20;

14.04.2021 määrus asjas nr 3-21-174, p 12). Ettevaatlikku lähenemist on põhjendatud

kohaldada kõigil sellistel juhtudel, kui kohus ei saa olla veendunud, et kaebajat ei ähvardaks

päritoluriiki väljasaatmise korral piisavalt tõsised ja rasked tagajärjed, mille eest on ta

rahvusvahelist kaitset taotlenud ja mis annaksid alust tunnustada teda pagulasena või

täiendava kaitse saajana (vt Tallinna Ringkonnakohtu 11.05.2022 määrus asjas nr 3-22-494,

p 10). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegu tegemist sellise olukorraga. Praeguses

menetlusstaadiumis, kus apellatsioonkaebust ei ole veel esitatud, ei saa kaebuse

eduväljavaateid pidada küll suurteks, kuid neid ei ole alust hinnata ka ilmselgelt olematuteks,

mis välistaks esialgse õiguskaitse kohaldamise. Nimetatud küsimuses saabub suurem selgus

alles pärast apellatsioonkaebuse esitamist. Praeguse kohtuasja tulemus sõltub eeskätt tõendite

hindamisest. Seda, kas kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluses esitatud väited on põhjendatud

või täiendava kaitse andmise eeldused täidetud, saab hinnata apellatsioonkaebuse sisulisel

lahendamisel. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmiseks ei anna alust üksnes see, et esimese

astme kohus on jätnud kaebuse rahuldamata. Kõrgema astme kohus võib anda asjaoludele

teistsuguse õigusliku hinnangu kui madalama astme kohus (vt nt Riigikohtu 05.11.2020 otsus

nr 3-19-990 ja 09.09.2020 määrus nr 3-19-990; Tallinna Ringkonnakohtu 11.05.2022 määrus

asjas nr 3-22-494, p 11). Apellatsioonimenetluse eesmärgiks ongi kontrollida esimese astme

kohtu menetluse korrektsust ja otsuse põhjenduste õigsust. Oluline on seejuures, et praegusel

juhul lahendatakse sisulist vaidlust esimese, s.o mitte korduva varjupaigataotluse kohta tehtud

otsuse üle. Avalikes huvides on küll välistada rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamine,

kuid praegusel juhul ei nähtu, et isiku Eestis viibimine ohustaks avalikku korda või isikust

lähtuks mõni muu oht, mis õigustas tema kohest tagasisaatmist päritoluriiki.

12. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse ja tühistab halduskohtu määruse

ning teeb asjas uue määruse, millega rahuldab kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse. Kaebaja

õiguste kaitseks ja tema kohtumenetluse ajal Eestist väljasaatmise vältimiseks on kohane

peatada esialgse õiguskaitse korras PPA 25.02.2025 otsuse nr 12409110014-1 resolutsiooni

4(5)

3-25-828

punkti 3 (sundtäidetav lahkumisettekirjutus) täitmine kuni menetlust lõpetava lahendi

jõustumiseni praeguses haldusasjas.

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)