4-11-3346/28 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30.novembril 2011 kohtumajas Jõhvi Väärteoasja number 4- -3346 ( 2440,11,005157) 11 väärteoasi Kohtunik Inna Kirsipuu Kohtuistungi sekretär, tõlk Merike Erisalu, tõlk Inga Kaljus Väärteoasi kaebemenetluses K.N LS

kvalifitseeritava § 227 lg 2 järgi

väärte

o toimepanemises, milles K.N

tunni alusel ja karistati stati süüdi LS § 227 lg 2 rahatrahviga 85 trahviühikut ehk eurot 340 Menetlusalune isik

Kohtuväline menetleja

K.N , , isikukood xxx kodakondsuseta, elukohtxxx Vanemväärteomenetleja Meelis Kaev RESOLUTSIOON VTMS § 132 p 1 133-135 kohus ,

OTSUSTAS:

Jätta K.N-i kaebus Ida Prefektuuri vanemväärteomenetleja Meelis

Kaev´u 01.08.2011 otsuse peale väärteoasjas

2440,11,005157 rahuldamata ja nimetatud otsus muutmata.

Edasikaebamise kord.

Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtu kantseleis menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadav.

2 Kassatsiooni esitamise õigus on üksnes vandeadvokaadil.

Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru

Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 07.12.2011

Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 30.12.2011

Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest päev 30- ase

tähtaja möödumisel juhul kui ükski menetlusepool ei ole ehk 30.01.2012 kassatsiooni esitanud.

MENETLUSE

KÄIK

14.07.2011 koostas patrullpolitseinik V r E K.N-i suhtes xx xxx väärteoprotokolli AB1148980 (lk 11) fakti kohta, et xxx-xxx kilomeetril xxx vallas

xxx mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 125 km/h juhtis K.N (laiendmääramatus 4 km/h), lubatud kiirus antud teelõigul on 90 km/h, seega ületas kiirust mitte vähem, kui 31 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1. Tegu on kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 alusel.

01.08.2011 tegi vanemväärteomenetleja otsuse väärteoasjas, millega tunnistas K.N-i

süüdi LS § 227 lg 1 järgi ettenähtud väärteo toimepanemises ja määras

karistusena rahatrahv 85 trahviühikut summas 380 eurot.

26.08.2011 esitas ennast kaitsjana nimetatud J. ( lk 1-

Tolmatšov kohtule kaebuse 3) K.N-i suhtes 01.08.2011tehtud otsuse peale, mille kohus jättis käiguta, andes kaitsjale võimaluse esitada kohtule kaitsja haridust kinnitav dokument.

Kaitsjana ennast esitlenud J.

Tolmatšov jättis käiguta jätmise määrusele reageerimata.

14.09.2011 esitas K.N kohtule kaebuse ( lk 22-24) tema suhtes 01.08.2011

tehtud otsuse peale, mille kohus jättis käiguta, andes isikule võimaluse taotleda kohtult kaebuse esitamise tähtaja ennistamist.

27.09.2011 esitas K.N kohtule kaebuse koos taotlusega kaebetähtaja

ennistamiseks (lk 30-33). Kohus rahuldas ennistamise taotluse ja võttis kaebuse menetlusse (lk 34).

KABUSE SISU

Kaebuses väidab isik, et kohtuväline menetlus ei vastanud ausa menetlemise põhimõttele.

3

14.07.2011 peatas politseinik menetlusaluse isiku juhitud autot, näitas autojuhile näitu ja väitis, et menetlusalune isik kiiruse ületanud. Menetlusalune isik väitab, et ta sõitis õige kiirusega, mille kohta andis ta kohapeal vastavaid ütlusi.

Väärteoasjas tehtud otsuse kohaselt väärteo toimepanek on tõendatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistaja ütlustega.

1. Politseinik ei saa olla tunnistaja, sest ta on kohtuväline menetleja, kelle

kohustuseks on koguda tõendeid, mitte hakata tõendite asemel ütlusi anda. Osutatud Riigikohtu praktikale, mille kohaselt kohtuväline menetleja ei saa anda ütlusi väärteoga seotud faktiliste asjaolude kohta.

2. Seega ainukeseks süütõendiks on kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll. See ei ole objektiivne tõend, menetlusalune isik vaidleb sellele, ja leiab, et ei ole ühtegi tõendit, millest tuleneks, et mõõdetud oli just tema sõiduki kiirus. Kohtuväline menetleja ei loonud võimalust kasutada rikkumise tõendamiseks

objektiivset tõendit, näiteks salvestis). Sel põhjusel puuduvad tõsikindlad

süütõendid ja isik kuulub süütuse presumptsiooni põhimõttest lähtudes õigeksmõistmisele. Kahtlused tõlgendatakse isiku kasuks.

POOLTE SEISUKOHAD KOHTUISTUNGIL

Menetlusalune isik jäi kohtuistungil esitatud kaebuse juurde. Tema kokkuvõtlikul

seisukohal, kuigi salvestamise kasutamine ei ole liiklusjärelevalve kohustuslik,

peaks seda kasutama, tagades objektiivset süütõendit. Vastasel juhul jääb ja menetlusalusel isikul jäigi mulje, et mõõdetud oli mitte tema vaid teise isiku sõiduki kiirus. Politseiniku ütlusi ei saa kasutada tõendina, peamine keeld on KrMS § 66 lg

2. Kohtuvaidlustes väljendas isik muret, et tegelikult ei olnud talle tema õigused vastavalt seadusele selgeks tehtud, kuigi ta andis oma allkirja.

Kohtuväline menetleja jäi , et väärteo seisukohale toimepanemine on seadusega

kooskõlas tõendatud tõenditega kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli lubatud - ja tunnistaja ütlustega. ühtegi argumendi, mis võiks Menetlusalune isik ei esitanud

seada kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis kajastatud asjaolud ja

mõõtmistulemused kahtluse alla.. karistus on määratud sanktsiooni piires. Kohtuväline menetleja palus jätta kaebus rahuldamata, otsus muutmata.

KOHTUISTUNGIL UURI

TUD TÕENDID JA ANALÜÜS

Kohtuistungil andis

menetlusalune isik K.N kokkuvõtlikult järgmised ütlused.

Väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas sõitis ta lubatud kiirusega, ületada ei

saanud, sest sisse oli lülitatud püsikiirusehoidja., antud teelõigul sõitis temast mööda teine sõiduk, ta jõudis märgata selle sõiduki numbrit, mille järgi otsis hiljem sõiduki juhi üles ( kelleks osutus Sxxx Mxxx), kes ei saa kohtusse ilmuda, sest ei

4

viibi xxx. Ta oletab, et mõõdetud sai teise sõiduki kiirust, see on võimalik, aga kindel ta ei ole.

Sõiduk sooritas temast möödasõitu, ja pärast seda, kilomeetrites ta ei oska öelda,

võis olla 1 kilomeetri möödumisel, umbes 3 minutit hiljem fikseeriti kiiruse

ületamine. Politseiauto seisis vasakul pool. Ta nägi, kuidas politseiauto järgnes talle ja pani vilkurid tööle. Teine sõiduk jätkas sama kiiruse sõitis ka pärast möödasõidu sooristamist, kaugenes temast ja kui ta jõudis kohani, kui seisis politseiauto, oli see teine sõiduk veel tema vaateväljas. Tal on oletus, et mõõdetud oli selle teise sõiduki

kiirus.

Kohus suhtub menetlusaluse isiku kohtuliku arutamise käigus antud ütlustesse kriitiliselt ja seda järgmistel põhjustel.

Teoreetiliselt ei ole välistatud, kuid eluliselt on väga ebatõenäoline, et liikudes

maanteel, kus lubatud kiirus on 90 km/h, jätab autojuht meelde temast

möödasõitvate sõidukite numbrid, et hiljem e sõiduki juht esitada konkreetn

kohtusse tunnistaja , et na , tsitaat kaebusest lk 31: “,,, kes võib kinnitada, et

väärteoprotokollis ja väärteootsuses märgitud ajal juhtis kaebuse esitaja autot lubatud sõidukiirusega“. Menetlusalune isik ei selgitanud, miks just sellise sõiduki number jäi talle meelde. Kohtul tekkib kahtlus, et tegemist on menetlusaluse isiku püüdlusega luua tõend, mis võib olla oma olemuselt kunstlik.

Menetlusalune isik ei suutnud kohtule selgitada ka sedagi, kui tema väitel on

mõõdetud teise sõiduki kiirus, siis millise. Vastupidi, kohtule küsimustele vastas menetlusalune isik ettevaatlikult, et võimalik, kinnitada ei saa, see on tema oletus, et mõõdeti selle teise temast möödasõitu sooritanud sõiduki kiir Kohus märgib, et us.

menetlusalusel isikul on õig , muuhulgas andes ütlusi, mitte us ennast kaitsta

kahjustades oma positsiooni. Seega ei ole välistatud, et isik valib kaitsmistaktika,

mille tõttu ei saagi kirjeldada asjaolusid teatud täpsuse ja konkreetsusega.

Menetlusaluse isiku ütlustest nähtub piisava selgusega, et ta ei vaidle, et politsei

mõõtis kiirust, ei vaidle ka mõõtmise tulemuse vastu, kuid tema kaitseväite sisu seisneb selles, et mõõdeti teise liikuva objekti kiirus, seejuures ta ei väitnud kindlalt

kordagi, et kõik asjaolud viitavad sellele, et mõõdetud selle teise sõiduki kiirus,

mille roolis oli S. Matin. Menetlusaluse isiku ütlustest aga nähtub selgelt, et mõõtmise ajavahemiku kestel võisid mõõtmise nurka sattuda menetlusaluse isiku ja teise, nimelt S. Matini sõiduk. Menetlusaluse isiku ütlustest ei nähtu, et mõõtmise

ajal võiks mõõtmise nurka sattuda k Lähtudes menetlusaluse olmas liikuv objekt. isiku ütlustest peaks kohus tõdema, et kontrollimist vajab asjaolu, kas mõõdeti S.

Matini juhitud sõiduki kiirus. Menetlusalune isik taotles kaebuses selle isiku

tunnistajana ülekuulamist, näidates isiku elukohta. Saadetud kohtukutse tuli tagasi

kätte andmata. Menetlusalune isik selgitas, et tegelikult väljakutsutud isik ei

viibigi Eestis. Kohus lükkas asja arutamise edasi muuhulgas põhjusel, et tagada menetlusalusele isikule võimaluse tunnistajat üle kuulata. Korduv kutse tuli tagasi

kätte toimetamata. Menetlusalune isik selgitas kohtuistungil, et isik tegelikult

jätkuvalt ei viibi Eestis ja ta ei taotle enam kohtuistungi edasilükkamist. Seega

menetlusalune isik soovi esitada lt ei ole kohtule s kohtule tõend, mis tegeliku

5 kättesaadav ja seega kohtulikult kontrollitav. Seoses sellega peab kohus vajalikuks viidata Riigikohtu praktikale, lahend 3-1-1- -07, p 85 9.1:

„Riigikohus on korduvalt selgitanud, et juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta

aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või

vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui

end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 1999. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-112- 3-1-1-104- 99 - RT III 2000, 2, 20; 24 oktoobri 2005. a otsus nr 05 - RT III 2005, 36, 350). “

Sellest lähtudes märgib kohus, et menetlusaluse isiku katse esitada kohtule väidetavalt süüst vabastava tõendi osutus kõlbmatuks, sest isik ei loonud võimalust tõendi kontrollimiseks, mis on tema menetluslik kohustus. Sellest tulenevalt ei tekki kohtul kahtlust, mida saaks tõlgendada isiku kasuks.

Menetlusealuse isiku ütlused ja üldine kaitsepositsioon ei olnud kogu menetluse

käigus järjepidev ja üheseltmõistetav. Ka see annab kohtule aluse suhtuda

menetlusaluse isiku ütlustesse kriitiliselt. Olles ülekuulatud vahetult pärast

väidetava rikkumise toimepanemist, selgitas menetlusalune isik, et ta ei rikkunud

reegleid, sõitis kiirusega 93 km/h (lk 13). Kohtueelse uurimise käigus pole menetlusalune isik kordagi väitnud, et tegemist võib olla ebaõige mõõtmisega, sest

koos temaga liikus suurema kiirusega teine sõiduk. Sellist märkust ei ole menetlusalune isik teinud ka kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile (lk15). Ka

kohtule esitatud kaebuses ei ole menetlusalune isik kordagi osutanud sellele, et probleem seisneb selles, et mõõdetud võis saada teise sõiduki kiirus. Kaebusest on

välja rõhutatud põhiline väide loetav selgelt

, et politseinikel puudub rikkumise salvestis, ilma milleta ei saagi kunagi politseinikud väita, et isik oleks kiiruserežiimi

rikkunud, ja politseiniku ütlus ei ole tõend. Analüüsides isiku ütlusi kohtuvälises menetluses, kaebuses toodud väiteid ja isiku ütlusi kohtuliku arutamise käigus, jõuab

kohus järeldusele, et isiku tegelik motiiv on vabaneda vastutusest, millest ongi tingitud tema positsiooni ebamääravus.

Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis ( lk 15) nähtub, et xxx vallas xxx.

kilomeetril mõõdeti K.N-i juhtimisel sõiduki kiirus. Kasutati mõõtevahend

Stalker AS004170, mis on taadeldud. Mõõtmine toimus asulavälisel teel, hea nähtavusega, valgel ajal, sademeteta ilma juures, tee on kattega ja kuiv. Patrullauto asukohaks on seistes vasakul teepeenral. Mõõtmisseadele on sisse lülitatud režiim

paigal seistes. Sõiduk liikus pärissuunalisel. Täiendavalt märgitud, et segavaid

faktoreid ei ole. Doppleri signaal on ühtlaselt tõusev. Seadme lugem 125 km/h,

laiendmääramatus on 4 km/h. Ületamine 31 km/h. Isikule näidati radari näitu. Videotehnikat ei kasutatud. Menetlusalune isik märkis protokollile, et on näiduga

tutvustatud. Protokollile on allkirja andnud mõõtja, menetlusalune isik ning tunnistajana ja protokollijana kaasatud H. J . xxx

6

Protokollis ei ole märgitud, kas sõiduk liikus üksinda, liikus mitu sõidukit või

kolonnis. Samuti ei ole märgitud, mõõtmise ajal sõiduk lähenes või eemaldus patrullautost.

Tunnistaja H. Jxxx andis kohtuistungil ütlusi, et ta õpib politseiasutuses ja suveks läks tööle. Juhtumit mäletab, meelde jäi seetõttu, et menetlusalune isik avaldas xxx

kohapeal, et nüüd kohtume kohtus. Mõõtmise ajal vanemaks ja autojuhiks oli V.

Exxx. Tunnistaja istus patrullautos kõrvalistmel. Patrull auto seisis menetlusaluse isiku liikumissuuna suhtes vasakul poolel, teeäärel on „tasku“, kus võimalik parkida autot. V. E oli , tunnistaja viibid juures. Ta

xxx mõõtja jälgis seda mõõtmisprotsessi, sest vanem õpetas teda, kuidas kõik toimub ja kuidas seda tegema peab. Tunnistaja avaldas, et mõõtmise ajal oli juba valge aeg, teelõik oli sirge, segavaid faktoreid ei

olnud ja sõiduk liikus üksinda, kuna oli varahommikul. Sellist ei olnud, et teel menetlusalune isik esitas vastuväite, et mõõdetud teise sõiduki kiirust, sest teel ei olnud ju teist sõidukit, küll aga väitis, et ta nii kiiresti ei sõitnud.

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

VTMS § 133 kohaselt peab kohus kaebuse lahendamiseks selgitama muuhulgas järgmised küsimused: „2) kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse; 3) kas teo on pannud toime menetlusalune isik; 4) kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud;“

Esiteks peab kohus vajalikuks vastata eeskätt menetlusaluse isiku kaebuses toodud

väidetele, et tema rikkumine ei ole millegagi tõendatud, toimikus on ainult

kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll, kiirusemõõtja ei fikseeri sõiduki

andmeid, mõõtmise aega ja kohta, politseiautos peaks olema videokaamera või esitatud muu kindel tõend. Selline menetlusaluse isiku seisukoht on ebaõige ega tugine õigusaktidele.

Kohus selgitab menetlusalusele isikule, et puudub õigus nõuda, et isiku rikkumine

oleks tõendatud üksnes usaldusväärseteks tunduvate sellele isikule

teatud liiki ja tõenditega.

Eeskätt kohus selgitab menetlusalusele isikule, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll

(mis menetlusaluse isiku arvamusel ei ole tõend) ongi kiiruse ületamise faktis ja süüteomenetluses lubatud peamine süütõend, mille usaldusväärsusest ei ole kohtul konkreetsel juhtumil alust kahelda. Tunnistajana kaasatud patrullpolitseiniku

ülekuulamise käigus on võimalik kontrollida kiirusmõõteseadme kasutamisega

seonduvat.

Samuti puudub menetlusalusel isikul õigus nõuda, et tema rikkumine oleks tõendatud ainult ette kindlaksmääratud tõendiliiginavideosalvestisega. Riigikohtu

lahendis 3-1-1- - 41 06 p 7 on rõhutatud, et „ei näe menetlusseadustik ette, et mingisuguseid faktilisi asjaolusid võiks tõendada ainult kindlat liiki tõendi abil, vaid

7

asjaolu tõendatuse üle otsustab kohtuvälise menetleja ametnik või kohus, hinnates

kõiki tõendeid kogumis“. KrMS § 63 lg 1 kohaselt kuuluvad tõendite hulka kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlus, eksperdiarvamus, eksperdi antud ütlus, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või muu dokument ning foto või film või muu dokument. Liiklusjärelevalve teostamise

ja kiiruse fikseerimise tulemusena koostatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll on KrMS § 63 lg 1 mõttes lubatud tõend, nimelt „muu dokument “, mille

koostamine ja nõuded on kehtestatud õigusaktiga , VV 16.06.2011 määrusega nr 78

„Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ , nimelt § 10. Ei ole välistatud ka salvestise tegemine

LS § 196 p 11,12 korras, mis iseenesest ei ole seaduseandja poolt kohustuslikuks

tunnistatud, vaid liiklusjärelvalvetoimingu salvestamine on politseiniku õigus

.

Antud väärteoasjas otsustas kohtuväline menetleja piirduda kiirusmõõteseadme

kasutamise protokolli koostamisega, jättes rikkumise salvestamata, milles ei näe

kohus menetlusõiguse rikkumist. Jättes rikkumise salvestamata võtab kohtuväline

menetleja endale riski, et teatud juhtudel võib irusmõõteseadme ki kasutamise

protokolli ja tunnistajate ütluste kogum osutuda vastuolude kõrvaldamisel ebapiisavaks. Käesoleval juhul liiklusjärelevalvetoimingu salvestamata jätmine ei ole kohtueelset

ega kohtulikku menetlust mõjutanud selliselt, et kohtul oleks alust jõuda seisukohale, et rikkumine ei ole usaldusväärselt tõendatud.

Politseipatrull teostas liiklusjärelevalvet koosseisus 2 politseinikku, üks nendest

võttis endale kohtuvälise menetleja rolli, üks politseinik on menetlusse kaasatud

tunnistajana. Kaebuses viidatakse KrMS § 66 lg 2 sätestatule, et ei saa

kriminaalmenetluses osaleda uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses on

kriminaalasi; edasi refereeritakse Riigikohtu praktikat, mille kohaselt kui

kohtuvälise menetleja ametnik sai teada faktilistest asjaoludest, peab ta koostama

menetlustoimingu protokolli ehk seaduses sätestatud korras tõendida vormistama (3-1-1- -05, 3-1-1-142-05). 29 Viide on iseenesest õige ja kohtupraktikasse kindlalt

juurdunud. Vale on aga menetlusaluse isiku seisukoht, et igaüks politseinik on

automaatselt kohtuväline menetleja, tunnistajana kaasatud politseinik ei ole alati

kohtuväline menetleja, kes ei saa anda ütlusi faktiliste asjaolude kohta. ks

Materjalidest nähtub, et käesolevas väärteoasjas on politseipatrullis olevad

politseinikud esinesid menetluses igaüks kindlas rollis üks - , Vxxxr E , xxx on

kohtuväline menetleja, kelle ülesandeks koostada menetlusdokumente, viia läbi

menetlus, teine politseinik, Heimar Juhanson, on kohtueelsest menetlusest distantseerunud ja esineb selles asjas tunnistajana. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist lk 15 pöördel nähtub, et kohtuväline menetleja kasutas H Jxxxi abi ka

kaasas ta liiklusjärelevalve toimingu protokollimisele ja H. Jxxx on andnud oma allkirja, et ta oli nii protokollija kui ka tunnistaja. Kohus leiab, et protokollija, ehk isik, kes osutas protokolli koostamisel tehnilist abi ( tunnistaja H. Jxxxn selgitas, et ta vanem kolleeg õpetas teda, milline peab olema materjal), võib olla samas asjas tunnistaja, sest protokollijale ei laiene kohtuvälise menetleja õigused, kohustused ja

8

ülesanded Liiklusjärelevalve toimingi teostajana, kiiruse mõõtjana ja pärast seda .

kohtuvälise menetlejana esines antud asjas V. Exxx. Kohus selgitab menetlusalusele isikule, et kohtupraktikas on pikaajaliselt eksisteeriv seisukoht, et süüteomenetluses

süüteo avastamise juures olnud politseiniku ütlused on lubatud tõend (Riigikohtu

lahend 3-1-1- - 69 05, p 6 ja 7), mille usaldusväärsust tuleb igal konkreetsel juhul

kontrollida teiste tõendite kogumiga. Kohus selgitab, et politseinikest tunnistajate

ütlustele ei tohi omistada ette kindlaksmääratud jõudu, teisisõnu politseinike

ütlused ei ole oma tõendusliku tähenduse küljest eelnevalt kaalukamad või nõrgemad kui menetlusaluse isiku või näiteks

teiste tunnistaja te ütlused. Kohtupraktikas on korduvalt osutatud KrMS § 61 lg 1, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ( vt Riigikohtu lahend 3 09). KrMS § -1-1- - 82

61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid

kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse

alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6 ja nr 3-1-1-4-07, p 7.1). hinnata Tõendeid tuleb nende kogumis.

Eelnevalt on kohus juba märkinud, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll on

kiiruserežiimi rikkumise peamiseks tõendiks. Kiiruse mõõteseadme protokolli

analüüsimisel et ole kohus tuvastanud ühtegi asjaolu, mis võiks seada nimetatud tõendi usaldusvääruse kahtluse alla. Liiklusjärelevalve käigus võivad

politseini kontrollida autojuhtide poolt kiiruse kud režiimist kinnipidamist. Nimetatud õigus on sätestatud LS § 195 p 2.

Alates 12.07.2011 kehtima hakanud 16.06.2011 määruse nr 78 kohaselt (Nõuded

kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste

töötlemisele aktsepteeritud sõidukiiruse mõõtm kiirusmõõturite ja ), on isel

kiirusmõõtesüsteemide kasutamist mõõtemetoodika alusel. Mõõtemetoodika on

toodud nimetatud määruse 2.peatükis

. Nimetatud määruse § 10 sätestab, et

mõõtetulemusi protokollitakse ja on toodud miinimumstandart, mis peab olema

kohustuslikus korras protokollis kajastatud. Nimetatud määruse 1. lisa sätestab, et

paigalseisva kiirusmõõturiga mõõtmisel saadud kiiruse väärtusel 101-135km/h on

laiendmääramatus 4 , mis ühtib kiirusemõõteseadme km kasutamise protokollis

märgituga (lk 15). Kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli koostamisel on

täidetud nimetatud määruse § 10 sätestatud protokollimise miinimumstandart,

samuti on kajastatud vajalikud asjaolud, mille alusel on võimalik jõuda seisukohale, kas mõõtmine on jälgitav ja usaldusväärne.

Järelikult

peamiseks tõendiks, mis kajastab kiiruse mõõtmistulemusi

järelevalvemenetluses on nimetatud määruse nr 78 § 10

alusel koostatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll, mida on võimalik süütõendina kasutada ka süüteomenetluses. Kohus märgib, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll on koostatud vastavalt

määrusega nr 78 kehtestatud mõõte

metoodikale. Asjaolusid, millest tuleneks, et

9 mõõtmisel ei olnud järgitud vastavat , ei ole kohtuliku arutamise käigus metoodikat

tuvastatud. Kiiruse mõõtmisel ja mõõtetulemuste fikseerimisel on järgitud ka ausa

menetlemise põhumõtet, nimelt autojuhile on mõõtetulemus ette näidatud, mida

kinnitas menetlusalune isik protokollile oma allkirjaga, ja talle oli võimaldatud kanda protokollile oma avaldused ja märkused, mida ta , märkides, et on tegigi tutvunud radari näiduga.

Olukorras, kui politseinikul on piisavalt alust arvata, et liiklusjärelevalve käigus avastatakse rikkumine, milles tuleb alustada süüteomenetlust, peavad politseinikud

olema valmis viima läbi süüteomenetluse, mille lahutamata osa on süüteo

toimepanemise tõendite kogumine. Käesolevas juhtumis tegutses liiklusjärelevalve

teostaja õigesti, pärast rikkumise avastamist (mõõtmise protokoll lk 15, mõõtmine

toimus kl 05.31), asus kohtuvälise menetleja menetlusaluse isiku ülekuulamisele ( ile politseinikest tunnistaja (lk lk 13 , kl 05.46), pärast seda andis ütlusi protokoll 16, kl 06.04-06.16). Kohus leiab, et nii liiklusjärelevalve kui ka kohtueelse uurimise

teostamisel tegutses järelevalve teostaja ja kohtuväline menetleja kooskõlas seadusega ausa menetlemise põhimõttest lähtudes.

Menetlusalusele isikule selgitab kohus veel, et mõõtmine on õiguslikus mõttes

jälgitav, kui on järgitud Mõõteseaduse § st 5 tulenevad mõõtmise jälgitavuse - nõuded. Mõõteseaduse § 5 lg 1 sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud,

kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille

taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud

etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kui mõõtevahend on kantud käesoleva seaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse

ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad

eriseadusest, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse

läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Menetlusalune isik ei väljendanud kahtlust

mõõtja pädevuses või kas mõõteseade on taadeldud. Ka kohtul ei ole selle kohta kahtlusi. Antud juhtumil kasutatud mõõtevahend on kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt taadeldud ja vastav tunnistus olemas ( TTRSS- /00074 10 ). Nimetatud määruse nr 78 § 9 tuleneb, et radarmõõturi kasutamisel: 1) valitakse mõõtmiseks vastav mõõte ja suunarežiim; -

2) suunatakse mõõtur mõõteobjektile; 3) ei tohi mõõtmisel tekkiv Doppleri helisignaal olla katkendlik ja selle helikõrgus ei tohi muutuda hüppeliselt.

Kohtuliku arutamise käigus ei ole tuvastatud, et radarmõõturi kasutamisel oleks

mõõtja rikkunud § 9 sätestatud nõudeid. Protokollist nähtub, et Doppleri signaal on

ühtlane, mõõterežiim paigal seistes, suunarežiim pärissuunalisel rajal, segavaid faktoreid ei ole. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli, menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütluste pinnal leiab kohus, et antud juhul oli mõõtmine täiesti jälgitav Mõõteseaduse § 5 lg

1 mõttes, ehk mõõtmine on teostatud pädeva mõõtja poolt (Ida Prefektuur EAK

tunnistus nr 133 kehtivusega kuni 15.12.2011- märgitud kiirusmõõteseadme

kasutamise protokollis), taadeldud mõõteseadmega (taatlustunnistus TTTRSS-

10 10/00074- märgitud kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis) ning mõõtmisel ei

ole eksitud metoodika järgimisega. Menetlusaluse isiku argument, et talle ei ole mõõtmise asjaolud selged ja talle on jäänud mulje, et mõõdetud kiirus ei ole tema sõiduki kiirus, on paljasõnaline ega tugine tõsiseltvõetavatele argumentidele.

Kohus leiab, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistaja H. Juhansoni

ütluste, samuti osaliselt ka menetlusaluse isiku enda ütlustega (et teelõik 156.

kilomeetril oli sirge, ta nägi politseiautot vasakul poolel seistes ja pärast sellest

möödumist pani politseiauto vilkurid sisse ja sõitis tema järgi) on usaldusväärselt tõendatud K.N-i poolt järgmise väärteo toimepanemine:

xxx-xxxl mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 125 km/h juhtis K.N (laiendmääramatus 4 km/h), lubatud kiirus antud teelõigul on 90 km/h, seega ületas kiirust mitte vähem, kui 31 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1.

Liiklusseadus § 15. Sõidukiirus

(1) Suurim lubatud sõidukiirus on: 1) asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis;

Tegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 alusel.

Karistus nimetatud väärteo eest on määratud pädeva kohtuvälise menetleja poolt, milleks on Ida Prefektuur.

Kohus leiab, et antud väärteoasja menetlemisel on kohtuväline menetleja järginud

väärteomenetlusõiguse norme. Selle väärteoasja menetlemisel järgiti ka ausa menetlemise põhimõtet. Isikule tutvustati kiirusmõõteseadme näitu ja võimaldati

teha protokollile märkusi. Süüteo ilmnemisel jätkati süüteomenetluses, tagades menetlusalusele isikule VTMS § 19 tulenevate õiguste kasutamist.

Kohtuvaidlustes avaldas menetlusalune isik, et talle ei olnud väärteomenetluses

selgitatud tema õigused ja kohustused. Kohus märgib, et tegemist on olulise

momendiga selles mõttes, et õiguste teatavaks tegemine ja nende kasutamise võimaldamine on ausa menetluse läbiviimise eelduseks ja tingimuseks.

Kohus märgib, et isik ei ole kohtuvälise menetluse käigus kordagi menetlusalune

esinenud avaldusega, et õigused ei ole talle teatavaks tehtud ega selged. Menetlusaluse isiku ülekuulamisprotokollist lk 13 nähtub, et isik andis oma allkirja kinnitamiseks, et talle on selgitatud õigused VTMS § 19 järgi. Väärteoprotokolli

st lk 11 pöördel nähtub, et isik andis oma allkirja lahtrisse, milles on tema emakeeles toodud VTMS § 19 järgi ettenähtud õigused ja kohustused. Esitatud kaebuses ei ole

ühtegi väidet selle kohta, et menetlusõigust oleks oluliselt rikutud, kuna isikule ei ole

tema õigused seaduses ettenähtud korras teatavaks tehtud. Ütluste andmisel vabas vormis ei ole isik selgitanud, et ta ei olnud oma õigustest teadlik. Sellest tulenevalt on kohtul alust jõuda järeldusele, et vaidluses väljendatud seisukoht, nagu poleks

11 talle kohtuvälise menetluse käigus teatavaks tehtud tema õigused, on menetlusaluse isiku hilisem kohtuvaidluste ajaks kujunenud kaitseversioon.

VTMS § 65 lg 2 p 2 kohaselt märgitakse menetlusaluse isiku ülekuulamisprotokollile isikule tema õiguste teatavaks tegemine, millega tutvumise kohta annab isik protokollile eraldi allkirja. VTMS § 69 lg 1 p 8 kohaselt märgitakse väärteoprotokollile teave selle kohta et isikule on kindlaks tehtud tema õigused. Väärteoprotokollile ei ole isiku eraldi allkiri

õiguste teatavaks tegemise kohta isegi nõutav. Piisav, kui menetleja on vastava märkuse protokollile teinud.

Kuna kohtuväline menetlus on kirjalik, võib õiguste teatavaks tegemise nõude täitmist kontrollida eeskätt isiku allkirja andmise kaudu. Kohtupraktikas lähtutakse

sellest, et keskmiste teadmistega isik ei anna oma allkirja menetlustoimingu protokollile, mille tähendus ei ole talle piisavalt selge. Keskmiste teadmistega isik

peab mõistma, et igal ajahetkel oma allkirja tagasikutsumine ei ole riiklikus järelevalve ega süüteomenetluses aktsepteeritud. -

Kohus peab vajalikuks tsiteerida Riigikohtu lahendist 3-1-1-6-07, p 6:

„Esmalt märgib kolleegium, et kuna menetlusalusele isikule tema õiguste selgitamine on ausa menetluse üks eeldusi, siis peab menetleja täitma seda ülesannet

väga kohustundlikult. Õiguste ja kohustuste tegelikust ja sisulisest selgitamisest ei

saa rääkida siis, kui menetlusalusele isikule ulatatakse õiguste ja kohustuste kirjalikku loetelu sisaldav menetlusdokumendi blankett koos sõnadega "lugege läbi

ja kirjutage alla". Kooskõlas KrMS § 8 lg 1 p s 1 sätestatuga tähendab õiguste -

selgitamine süüteomenetluses esiteks nende suulist ettelugemist menetlusalusele isikule, vajadusel - kui seda tingivad menetlusaluse isiku vaimne seisund või tema

poolt esitatavad küsimused ka nende pikemat selgitamist ning lõpuks õiguste - -

tegelikuks kasutamiseks ka piisava aja andmist.

- ja kohustuste selgitamine kui faktiline

k enda allkirja Mõistetavalt on siin võimalikud ka erandid näiteks juhtumid, -

mil isikut on kas füüsiliselt sunnitud allkirja andma või on allkirja saamiseks kasutatud pettust.“ Kohtuliku arutamise käigus ei ole tuvastatud, et kohtuväline menetleja või muu isik

oleks kasutanud menetlusaluse isiku suhtes füüsilist sundi või pettust eesmärgiga saada isikult allkirja õiguste teatavaks tegemise kohta. Kohus leiab, et K.N pani väärteo toime otsese tahtlusega. KarS § 16 lg 3

sätestab, et isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta teab, et teostab

süüteokoosseisule vastava asjaolu ja soovib või vähemalt möönab seda. Sõites

kiirusepiiranguga 90 km/h teelõigul kiirusega vähemalt 121

km/h, oli K.N teadlik, et rikub kiirusepiirangut, liikudes edasi sama kiirusega möönis ta rikkumise esinemist ja jätkas seda.

12 Kohus ei tuvastanud K.N-i asjaolusid KarS- süüd välistavaid u 2. peatüki 2. jao tähenduses.

KARISTUS

Karistuse määramisel ja mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 sätestatust. Arvestada tuleb karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast

hoiduda edaspidi süütegude toimepanemist ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistamise aluseks on isiku süü toimepandust.

Viimasest lausest tuleneb, et karistamine on tegupõhine. Lubatust kiirema kiirusega

sõitmine ehk lubatud kiiruse ületamine on ohudelikt. Selle teo kergem väärteokoosseis on ette nähtud LS § lg 1 järgi kiiruse ületamine kuni 20 227 - km/h, mis näeb ette ka kergema karistuse kuni 30 trahviühikut, ehk kuni 120 eurot

. Isik

sõitis kiirusega vähemalt 121 km/h maanteel, mille 156. kilomeetril on lubatud kiirus 90 km/h. rikkudes ohustas isik teiste liiklejate turvalisust. Igal Kiiruse režiimi liiklejal on õigus eeldada, et kõik teised liiklejad järgivad liiklusnõudeid, muuhulgas

hoiavad lubatud kiirusest kinni. Sellest tulenevad prognoosivad liiklejad liiklusolukorda teel. Kiiruserežiimi rikkumiste tulemuseks on see, et liiklusolukorra ettenägemine muutub võimatuks, mille tagajärjel langeb liiklusturvalise tase.

K.N on varem karistamata isik. Menetlusalusel isikul on töökoht, seega piisav sissetulek.

Kohtuvälise menetlemise ega kohtuliku arutamise käigus ei ole

K.N-i vastutust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud.

LS § 227 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima

sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis

karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Keskmine karistuse määr on 50 trahviühikut summas 200 eurot. K.N-ile on määratud karistusena rahatrahv 85 trahviühikut summas 380 eurot ehk üle keskmise.

Kohus leiab, et kuigi rahatrahvi summa on karistusena määratud üle keskmise, puudub alus karistuse kergendamiseks. K.N ületas kiirust mitte vähem kui 31

km/h võrra, mis on LS § 227 lg 2 ettenähtud rikkumise vahemiku ( 21-40 km/h) keskmises määras. LS § 227 lg 1 järgi maksimummäär on 30 trahviühikut ehk 120

eurot. Sellest lähtuvalt oleks loogiline, et rahatrahvi määr LS § 227 lg 2 järgi

toimepandud väärteos, milles ületamine on rikkumise vahemikust keskmine (31 km/h, vahemik 21-40 km/h), jääb vahemi 100 trahviühikut. kusse 30-

Rahalise laadi karistuse puhul seisneb karistuse toime selles, et karistuse tõttu

muutuvad isiku majanduslikud võimalused tagasihoidlikumaks. Materiaalsed piirangud panevad isikut mõtlema ja ümber hindama toimepandud tegu. halise Ra

13

laadi karistuse mõju peab olema piisav, et isik seda tunnetaks. Rahatrahvi summa

mõju on erinev püsiva ja piisava sissetulekuta ja majanduslikult kindlustatud isikule. Kuigi karistus on tegupõhine, tuleb seda diffirintseerida lähtudes süüdlase isikust ja karistuse eesmärke ( et isik hoiduks edaspidi süütegude toimepanemisest) silmas pidades. Selles valguses võib olla põhjendatud K.N-ile määratud karistuse määr LS § 227 lg 2 sanktsiooni suuremal määral. keskmisest

Sellest lähtudes leiab kohus, et K.N-ile määratud karistus rahatrahv 85 trahviühikut summas 380 eurot on põhjendatud ja vastab karistuse eesmärkidele.

KOHTU MEE™ED

Kohus leiab, et K.N-i kaebus Ida Prefektuuri vanemväärteomenetleja

Meelis Kaev´u 01.08.2011 otsuse peale väärteoasjas 2440,11,005157 tuleb rahuldamata ja nimetatud otsus muutmata.

Kohtunik Inna Kirsipuu

Tartu Riigikohtu 16.02.2012.kohtumäärusega RESOLUTSIOON

Väärteom § märgitud aluste puudumise tõttu enetluse seadustiku 160 -s 5 lg

jätta K.N-i kaitsja vandeadvokaat Vladimir Rogulski kassatsioon menetlusse võtmata. Kohtuotsus .2012 jõustus Riigikohtu määrusega 16.04

№oremreferent

Liivi Õun