3-23-1516/19 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Veiko Vaske (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika

Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. juulil 2025 Tallinnas

Haldusasja number

3-23-1516

Haldusasi

X kaebus Kose Vallavalitsuse 05.06.2023 korralduse

nr 349 „Kose alevikus asuva Ravila mnt 12

katastriüksuse detailplaneeringu kehtestamine“ ja

Kose Vallavalitsuse 03.10.2023 korralduse nr 616

„Ehitusloa andmine korterelamu püstitamiseks Kose

alevikus Ravila mnt 12 katastriüksusele“ ning selle

alusel antud ehitusloa tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja (apellant) – X

Vastustaja – Kose vald,

volitatud esindaja Talvo Rüütelmaa

Kolmas isik – Hansaviimistluse osaühing,

lepinguline esindaja v-adv Kristo Kallas

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 13.12.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata X taotlus jätta Hansaviimistluse osaühingu

apellatsioonkaebusele lisatud tõendid vastu võtmata ja võtta tõendid kohtutoimikusse.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13.12.2023 otsus

muutmata.

3. Mõista Xlt Hansaviimistluse osaühingu kasuks välja apellatsiooniastme

menetluskulud 933 eurot ja 75 senti.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 11.08.2025 (HKMS §

212 lg 1). Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 punkt 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-23-1516

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kose Vallavalitsus (edaspidi ka vastustaja) kehtestas 05.06.2023 korraldusega nr 349

„Kose alevikus asuva Ravila mnt 12 katastriüksuse detailplaneeringu kehtestamine“ Ravila

mnt 12 detailplaneeringu (planeeringu ID 101332, edaspidi ka DP).

2. Kose Vallavalitsuse 03.10.2023 korralduse nr 616 „Ehitusloa andmine korterelamu

püstitamiseks Kose alevikus Ravila mnt 12 katastriüksusele“ alusel andis vastustaja

05.10.2023 ehitusloa kortermaja püstitamiseks Ravila mnt 12 kinnistule.

3. Kose alevikus asuva Kalda tn 2 kinnisasja omanik X (kaebaja) esitas 05.07.2023 Tallinna

Halduskohtule kaebuse Kose Vallavalitsuse 05.06.2023 korralduse nr 349 tühistamiseks.

Kaebaja esitas 02.11.2023 kaebuse muutmise (täiendamise) taotluse Kose Vallavalitsuse

03.10.2023 korralduse nr 616 ja sellega seotud ehitusloa tühistamiseks.

DP ei ole õiguspärane. Kose veskijärvele kalda ehituskeeluvööndi (EKV) määramine ei ole

looduskaitseseaduse (LKS) § 38 lg 1 p 5 järgi (s.o 25 m) õiguspärane ning DP-s tulnuks

lähtuda LKS § 38 lg 1 p-s 3 sätestatud 50 meetri laiusest EKV-st. Nii vastustaja kui ka

Keskkonnaamet ja Rahandusministeerium on LKS § 38 lg 1 punkti 5 ebaõigesti tõlgendanud.

Kose veskijärvele EKV määramisel on lähtutud üksnes formaalselt Eesti looduse infosüsteemi

(EELIS) registriandmetesse märgitud Kose veskijärve veepeegli pindalast ning sisuliselt

arvestamata on jäetud, et EELIS-e andmete kohaselt ei vasta Kose veskijärvest läbi voolav

veekogu, s.o Pirita jõgi, LKS § 38 lg 1 punkti 5 tunnustele, kuna Pirita jõe valgala on 1977,8

km2 ehk üle 25 km2 ja veepeegli pindala on 201,98 ha ehk üle 10 ha. Sellest tulenevalt ei saa

ka Kose veskijärv sisuliselt vastata LKS § 38 lg 1 p 5 tunnustele.

Kose veskijärve kalda EKV laiusel on sisuline mõju Kose veskijärve läbivale ja ka ametlikes

kaardiandmetes Kose veskijärvega geograafiliselt kattuvale Pirita jõele, mistõttu on Kose

veskijärve kalda EKV-l läbi Pirita jõe mõju suuremale veekogule, kui LKS § 38 lg 1 p-s 5

sätestatud alla 10 ha veepeegli pindalaga järvele või veehoidlale või alla 25 km2 suuruse

valgalaga jõele või ojale. Seega puudub õiguslik alus LKS § 38 lg 1 p-s 5 sätestatud kalda

EKV kohaldamiseks. Vastavalt keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) §-le 8 tuleb

tagada keskkonna terviklik kaitse ja arvestada keskkonnamõju võimalikku ülekandumist ühelt

keskkonnaelemendilt teisele, mistõttu tuleb ka DP-s vältida Kose veskijärve väiksemast kalda

EKV-st tekkiva mõju ülekandumist Pirita jõele.

Kaebaja seisukoha õigsust kinnitab Keskkonnaameti 09.05.2023 vastus (kaebuse lisa 7), mille

p-de 4 ja 5 kohaselt nõustub Keskkonnaamet kaebajaga, et kuna Kose veskijärve läbib Pirita

jõgi, mille kalda EKV laiuseks on 50 m ja Pirita jõgi on Kose veskijärvest läbi voolava

veekoguna ka EELIS-es välja toodud, siis oleks õigem Kose veskijärve ulatuses ja ka muudel

taolistel juhtudel rakendada EKV ulatust 50 m.

25 m laiuse EKV määramisega Kose veskijärvele on DP-s sisuliselt vähendatud Pirita jõe

kalda EKV-d Kose veskijärvele langevas osas 50 meetrilt 25 meetrini ilma sisulise

hinnanguta, jättes arvestamata LKS § 40 lg 1 järgi Pirita jõe kalda kaitse eesmärgid ning

2(10)

3-23-1516

taimestiku, reljeefi, kõlvikute ja kinnisasjade piirid, olemasoleva teede- ja tehnovõrgu ning

väljakujunenud asustuse. On põhjendatud eeldada, DP-s Kose veskijärve kalda EKV

ebaõigest märkimisest tulenev mõjutus, mh ümbritsevale elukeskkonnale ning asjakohaste

veekogude looduskaitselistele eesmärkidele ja seega ka avalikule huvile on negatiivne ja

oluline. Pirita jõgi ja Kose veskijärv on mõlemad avalikud veekogud ning Pirita jõgi on

lõheliste kudemispaigana kaitsealune ala (reg.nr KLO3002558), s.h ka Kose veskijärve osas.

Kaebajal on kaebeõigus DP tühistamiseks ka subjektiivsete õiguste, sh omandiõiguse,

privaatsuse ja elukeskkonna rikkumise kaitseks, kuna tema kodu asub planeeringuala vahetus

läheduses. EKV vähendamise mõjutused ulatuvad kaebaja kinnistule, tuues kaasa kaebaja

kinnistult avanevate seniste eriliste looduskaunite vaadete ja igapäevase looduskauni

elukeskkonna halvenemise. Eelduslikult toob see kaasa ka kaebaja kodu turuväärtuse

vähenemise. Kaebaja kodu ümbritsevad vahetult üksnes 2-korruselised üksikelamud, kuid

Ravila mnt 12 kinnistule on planeeritud 3-korruseline kortermaja, mille ehitusalune pindala ja

eeldatav maht ning seega ka vastavast hoonest lähtuv ruumiline mõjutus nii vahetule

ümbruskonnale kui ka kaebaja kodule on ümbritsevatest hoonetest oluliselt suurem.

03.10.2023 ehitusluba ei vasta ehitusseadustiku (EhS) § 46 lg 2 p 2 mõistes ehitisele ja

ehitamisele esitatavatele nõuetele, kuna ehitatav kortermaja hakkaks paiknema õigusvastaselt

Kose veskijärve kalda EKV-s. Ehitise ehitamine veekogu kalda EKV-sse ei vasta ka heale

ehitustavale. Kavandatav hoone mõjutaks negatiivselt kogu lähiümbruskonna arhitektuurset

olukorda ja kvaliteeti, kuna uus hoone oleks seadusvastane ja ei vastaks kaasaegsele

seadusjärgsele nõudele LKS § 38 lg 1 p-de 3 ja 4 järgi, mistõttu väheneks ülejäänud

lähiümbruskonna kinnisvara perspektiivikus ning miljöö ja seeläbi ka kaebaja kinnistu

väärtus.

4. Vastustaja leidis vastuses kaebusele, et kaebus tuleb osas, milles see puudutab DP

tühistamise nõuet, jätta rahuldamata, ning osas, milles see puudutab ehitusloa tühistamise

nõuet, jätta läbi vaatamata, kuna ehitusluba ei saa vaidlustada avalikes huvides.

DP menetlus on teostatud kooskõlas kehtivate õigusaktidega ning sellesse on olnud kaasatud

lisaks kogukonnale Rahandusministeerium, Keskkonnaamet ja Keskkonnaministeerium.

Keskkonnaamet on 09.05.2023 vastuses nr 7-9/23/6477 3 (kaebuse lisa nr 7) selgitanud

piisavalt arusaadavalt, miks on Kose veskijärve seadusjärgne EKV 25 m. Veekogu tüübi

kindlakstegemiseks kasutab Keskkonnaamet EELIS-e andmeid. EELIS-e kohaselt on Kose

veskijärve puhul tegemist paisjärvega. Keskkonnaameti hinnangul kohaldub Kose veskijärve

puhul LKS § 38 lg 1 p 5, kus on lisaks järvele välja toodud ka veehoidlad. Mõiste „veehoidla“

puhul on tegu seaduses kasutatava termini ebatäpsusega, mille kõrvaldamiseks on

Keskkonnaamet tegemas LKS muutmise ettepanekut asendada sõna „veehoidla“ sõnaga

„tehisjärv“.

Keskkonnaministeerium (kiri 15.05.2023 nr 7-15/23/1497-1) on samuti selgitanud, et

põhikaardil kohas, kus Kose veskijärv ja Pirita jõgi looduses kattuvad, on kaardistatud ka

joonobjektina Pirita jõe telg, mis läbib Kose veskijärve. Kuna LKS § 35 lõike 2 kohaselt

mõõdetakse kitsendusi põhikaardile kantud veekogu veepiirist, siis paisjärve alal jõe

telgjoonest Pirita jõe EKV-d ei määrata.

Kose veskijärv on inimtekkeline tehis-paisjärv, mis tekkis Kose veskitammi rajamise

tulemusel. Kuna Kose veskijärv on inimtegevuse tulemus, siis ei ole tegemist loomuliku

looduskeskkonnaga, mida tuleks kaitsta lähtuvalt üldistest looduskaitselistest printsiipidest

50--meetrise ehituskeeluga, vaid selleks on piisav 25 m. Kuna Kose veskijärve veepeegli

pindala on ca 1,9 ha, siis lähtudes LKS § 38 lg 1 p-st 5 on EKV 25 meetrit ning DP arvestab

sellega. Ehituskeeluvöönd ei ole kaalutlusotsustus, vaid seadusest tulenev piirang ning seda

3(10)

3-23-1516

on järgitud. Ravila mnt 12 kinnistul ei ole EKV-d vähendatud. Asjakohased ametiasutused on

avaldanud seisukoha, et Ravila mnt 12 osas peab olema EKV 25 m. Tegemist ei ole valla

suvaga, vaid vald on lähtunud seadusest ja asjakohaste ametiasutuste seisukohtadest ning

kehtestanud detailplaneeringu õigesti. Ka teistel kinnistutel on antud piirkonnas EKV 25 m,

sh kaebajal.

Kaebaja väited subjektiivsete õiguste rikkumise kohta on otsitud, paljasõnalised ja

tõendamata, sest Ravila mnt 12 asub teisel pool paisjärve ning ei saa varjata tema kinnistult

avanevat vaadet paisjärvele. Samuti ei ole eluliselt usutav, et teisel pool paisjärve asuv

kaasaegne arhitektuur rikuks kaebaja subjektiivseid õigusi rohkem, kui seda tegi samal

kinnistul asunud võrreldava suurusega vana lagunev koolimaja. Väide kaebaja kodu turuhinna

vähenemisest seoses vaidlustatud haldusaktidega on subjektiivne ja paljasõnaline. Pigem

tõuseb kaebaja kinnistu hind ja vaade muutub ilusamaks, kui vana laguneva maja asemele

kerkib uus ja kaasaegne hoone.

Kaebaja seisukohad keskkonna seisundi halvenemisest otsitud ja põhjendamata. Kaebaja enda

maja ja paljude teiste majad on veepiirile lähemal ning see ei ole keskkonda kahjustanud.

5. Kolmanda isikuna halduskohtumenetlusse kaasatud Hansaviimistluse osaühing palus

jätta kaebuse DP osas rahuldamata ja ehitusloa osas läbi vaatamata.

DP lahendus arvestab Kose veskijärve EELIS-es registreeritud andmetest tuleneva EKV

ulatusega. DP menetlus on läbinud seadusega ette nähtud korras järelevalvemenetluse

Rahandusministeeriumis ning EKV ulatuse kohta asjakohaste seisukohtade ja tõlgenduse

saamiseks on kaasatud nii Keskkonnaamet kui Keskkonnaministeerium, kes on kõik

seisukohal, et Ravila mnt 12 kinnistu ulatuses kohaldub Kose veskijärvest tulenev 25-

meetrine EKV, mitte Pirita jõest tulenev 50-meetrine EKV.

Kaebaja on viidanud Keskkonnaameti 09.05.2023 kirja p-dele 4 ja 5, mille kohaselt oleks

Keskkonnaameti arvates õigem lähtuvalt Kose veskijärvest läbivoolavast Pirita jõest

rakendada Kose veskijärve ulatuses ja ka muudel taolistel juhtudel EKV ulatust 50 m. Kirjast

nähtub, et tegu on selgelt arvamusega ning arutlusega selle üle, mis tundub õige ja loogiline.

Samas kirjas on Keskkonnaamet sõnaselgelt öelnud, et kuna EELIS-es on Ravila mnt 12

kinnistu juures veekoguna registreeritud Kose veskijärv, kohaldub 25-meetrine

ehituskeeluvöönd (välja arvatud osaliselt kinnistu idaküljel sellele ulatuva Pirita jõe

ehituskeeluvööndi osas, mis on ka selgelt DP joonisele märgitud). EKV ulatuse osas ei ole

õiguslikku tähtsust asjaolul, et Pirita jõe katastriüksused on kantud Maa-ameti katastriüksuste

kaardile ning Pirita jõe katastriüksus L3 (katastritunnus 33801:001:1309) kattub Kose

veskijärve osas. Ametiasutuste läbiv ja ühtne tõlgendus on, et kuivõrd registrisse on kantud

eraldi objektina Kose veskijärv, siis ei lähtuta Pirita jõe EKV-st.

Ravila mnt 12 osas ei ole EKV-d vähendatud, kuid samas on seda tehtud mõnes teises

asukohas Kose veskijärve kaldal, mistõttu on kaebaja seisukoht Pirita jõe võimaliku

ohustamise kohta ilmselgelt liialdatud.

Kaebaja ei ole selgelt välja toonud, kas ja milliseid tema subjektiivseid õigusi DP-ga

rikutakse. See, et kaebajale DP lahendus ja kavandatav hoone ei meeldi, ei ole samastatav

õiguste rikkumisega. Kaebaja ei ole väitnud, et Ravila mnt 12 kinnistule ei saaks üldse mingit

ehitist ehitada. Kaebaja mainitud looduskaunid vaated ei sõltu sellest, kas võimalik ehitis asub

25 m lähemal või kaugemal.

6. Tallinna Halduskohus jättis 13.12.2023 otsusega kaebuse rahuldamata ja mõistis

kaebajalt osaliselt välja kolmanda isiku menetluskulud. Halduskohtu põhjendused olid

kokkuvõttes järgmised.

4(10)

3-23-1516

Avalikes huvides on kaebus esitatud põhjusel, et kaebaja hinnangul on DP-d kehtestades

kehtivat õigust ebaõigesti tõlgendatud ning jõutud eksliku seisukohani, justkui kohalduks

Kose veskijärvele 25 meetri laiune EKV. Vaidlust ei ole, et Kose veskijärv on kantud

paisjärvena EELIS-esse. Samuti ei ole vaidlust selles, et Kose veskijärvest voolab läbi Pirita

jõgi.

LKS § 35 lg 2 kohaselt on EKV arvestamise lähtejooneks ruumiandmete seaduse kohaselt

Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiir. LKS § 38 lg 1 p 4

kohaselt on EKV laius rannal või kaldal üle 10 ha suurusel järvel ja tehisjärvel ning üle 25

km2 suuruse valgalaga jõel, ojal, maaparandussüsteemi eesvoolul 50 m. Sama paragrahvi lg 1

p 5 kohaselt on EKV laius rannal või kaldal allikal ning kuni 10 ha suurusel järvel ja

veehoidlal ning kuni 25 km2 suuruse valgalaga jõel ja ojal 25 m. Olukorras, kus EELIS-st

nähtuvalt on Kose veskijärv registreeritud paisjärvena ning selle veepeegli pindala on 1,9 ha,

on vastustaja põhjendatult lähtunud LKS § 38 lg 1 punktis 5 sätestatud 25-meetrisest EKV-st.

Keskkonnaamet on 09.05.2023 kirjas nr 7-9/23/6477-3 selgitanud, et veekogu tüübi

kindlakstegemiseks kasutab Keskkonnaamet EELIS-e andmeid. EELIS-e kohaselt on Kose

veskijärve puhul tegemist paisjärvega, s.o vooluveekogule tehislikult rajatud veehoidlaga.

Seega on Keskkonnaameti hinnangul Kose veskijärve seadusejärgne EKV ulatus 25 m.

Keskkonnaameti seisukohad on põhjendatud ja jälgitavad.

Ka Keskkonnaministeerium on Rahandusministeeriumile saadetud 15.05.2023 kirjas nr 7-

15/23/1497-2 selgitanud, et Kose veskijärv ja Pirita jõgi on kantud andmekogusse eraldi

veekogudena ning mõlemal veekogul on kaardistatud oma kaldajoon. Põhikaardil on kohas,

kus Kose Veskijärv ja Pirita jõgi looduses kattuvad, kaardistatud ka joonobjektina Pirita jõe

telg, mis läbib Kose Veskijärve. Kuna LKS § 35 lg 2 kohaselt mõõdetakse kitsendusi

põhikaardile kantud veekogu veepiirist, siis paisjärve alal jõe telgjoonest Pirita jõe EKV-d ei

määrata.

Olukorras, kus kõikidele teistele Kose veskijärve kaldal asuvatele kinnistutele (sh kaebajale)

kohaldub 25 m laiune EKV, ei oleks üksnes Ravila mnt 12 kinnistu osas laiema EKV

sätestamine põhjendatud. Kaebaja esitatud vastupidised põhjendused ning selgitused, et DP

realiseerimisega võiksid kaasneda tõsised tagajärjed nii Kose veskijärvele kui Pirita jõe

looduskaitselistele eesmärkidele, ei ole veenvad.

Arvestades eeltoodut on vastustaja DP-d kehtestades järginud kehtivat regulatsiooni ning

lähtunud pädevate haldusorganite seisukohtadest. Keskkonnaamet kooskõlastas DP. Kohtule

ei nähtu, et sellises olukorras oleks vastustaja tegevus DP kehtestamisel olnud õigusvastane.

Seetõttu tuleb kõik kaebaja väited, mis seonduvad sellega, et DP kehtestamisel ei ole järgitud

kehtivat EKV-d ning DP lubab seadusevastaselt ehitada EKV-sse kortermaja, jätta

tähelepanuta.

Asjaolu, et vaidlusaluse DP-ga lubatakse Ravila mnt 12 kinnistule ehitada suurem hoone kui

seal senini asunud, tänaseks amortiseerunud hoone, ei tähenda, et DP oleks õigusvastane.

Kaebaja ei ole väitnud, et DP oleks üldplaneeringu või mõne muu kõrgema taseme

planeeringuga vastuolus.

Privaatsuse vähenemine ilma vastavasisulise servituudita võib viia naabri õiguste rikkumiseni

(vt Riigikohtu halduskolleegiumi 28.03.2012 otsus nr 3-3-1-4-12, p 12). Samas ei ole pelgalt

miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine subjektiivne õigus, vaid isikul tuleb leppida

võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda (Riigikohtu halduskolleegiumi

24.05.2010 otsus nr 3-3-1-29-10, p 20; nr 3-3-1-12-07).

5(10)

3-23-1516

Kaebaja väide tema kinnistu turuväärtuse vähenemise kohta on paljasõnaline. Kuna ka

kaebajale kuuluv hoone asub paisjärvele lähemal kui 50 m ning ka muudele paisjärve kaldal

asuvatele kinnistutele kohaldub 25 m laiune EKV, jääb arusaamatuks, kuidas DP

realiseerimine kaebaja kinnisasja turuväärtust vähendab. Kinnisasja väärtuse vähenemine

põhjusel, et teisele poole paisjärve ehitatakse senise lagunenud hoone asemele uus (küll

suurem ning veekogule lähemal asuv) kortermaja, on oletuslik. Isegi kui mõju esineks, oleks

see väheintensiivne. Kaebaja kinnisasi ei asu vahetult Ravila mnt 12 kinnisasja kõrval, vaid

teisel pool paisjärve ja Kalda tänavat. Seega on kaebaja väide, et DP-ga kavandatav 3-

korruseline kortermaja võib avaldada kaebaja kodule võrreldes olemasolevate kaebaja

kinnistut ümbritsevate 2-korruseliste üksikelamutega oluliselt suuremat „ruumilist mõjutust“

(vt kaebuse p 36.2), alusetu. Pelgalt üldsõnaline väide privaatsuse vähenemise kohta ei anna

alust haldusakti tühistamiseks.

Samadel põhjustel ei riku kaebaja õigusi ka ehitusluba.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Kaebaja esitas halduskohtu otsusele 12.01.2024 apellatsioonkaebuse, paludes

halduskohtu otsuse tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Valdavalt refereerib kaebaja

apellatsioonkaebuses oma varasemaid seisukohti, etteheited halduskohtu otsusele on

kokkuvõtlikult järgmised.

Halduskohus on vääralt kohaldanud LKS § 38 lg 1 punkti 5, kuna Pirita jõgi ei vasta selles

sättes nimetatud veekogu suurusele. Pirita jõgi on kajastatud Kose veskijärve EELIS-e

registriandmetes läbiva veekoguna, mistõttu on Pirita jõega seonduvaid asjaolusid formaalselt

võimalik ja sisuliselt vajalik arvestada Kose veskijärve kalda EKV laiuse määramisel. Seda

kinnitab LKS § 1 p 1, § 38 lg 1 p-de 3–5, § 40 lg-te 1, 3 ja 5 ning KeÜS §-de 8 ja 10

süsteemne ja eesmärgipärane tõlgendamine Pirita jõe keskkondliku kaitse terviklikuks

tagamiseks ja võimaliku keskkonnaohu vältimiseks. Väiksem EKV toob kaasa võimaliku

keskkonnaohu ülekandumise Pirita jõele ja tervikliku kaitse puudumise KeÜS § 8 mõttes,

kuna väiksemast EKV laiusest tuleneb veekogule kõrgem keskkonnaoht. LKS § 40 lg-te 1, 3

ja 5 järgi võib kalda EKV-d vähendada üksnes Keskkonnaameti hinnangu ja nõusoleku alusel

ehk keskkonnaohu puudumist tuleb igakordselt eraldi põhistada, mida pole aga DP

menetluses tehtud.

LKS § 38 lg 1 p-s 5 sätestatud õigusnormi eesmärk on kohalduda üksnes väikeste või suletud

veekogude suhtes, kus võimaliku negatiivse keskkonnamõju ülekandumine teisele

keskkonnaelemendile, s.h teisele veekogule KeÜS § 8 mõistes on oluliselt piiratud. Seda

kinnitab Keskkonnaameti 18.05.2022 vastus. Õiguse mõistmisel ei saa lähtuda Maa-ameti

kaardirakenduse ja arvutisüsteemi toimimise viisist, millele halduskohus on otsuse p-s 71

viidanud. Esineb vastuolu kitsenduste kaardirakenduses kuvatavate veekaitseliste piirangute ja

seadusest tulenevate kitsenduste vahel.

Kose veskijärve osas on looduskaitselistel eesmärkidel, s.h LKS § 1 p-i 1 tagamiseks

põhjendatud rakendada täiendavat järelevalvet Keskkonnaameti poolt ja nõuda LKS § 40 lg-

tes 1, 3 ja 5 sätestatud Keskkonnaameti igakordset hinnangut ja nõusolekut kaldale lähemale

kui 50m ehitamiseks, et kaitsta Pirita jõge ja selle looduslikku keskkonda. Looduskaitselistel

eesmärkidel on vaja välistada KeÜS § 10 mõttes võimaliku keskkonnaohu tekkimine

olukorras, kus tulevikus ehitatakse vaidlustatava DP alusel Ravila mnt 12 kinnistule uus

hoone juurde või planeeritava kortermaja asemele. Vastasel juhul oleks kaebeõigus vajaliku

keskkonnakaitse tagamiseks oluliselt piiratum.

6(10)

3-23-1516

Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine ning sellest lähtuv kaebeõigus ehitusloa

tühistamiseks on olemas juhul, kui kohus tuvastab, et DP kehtestamisel ei ole järgitud

kehtivat EKV-d ning DP lubab seadusevastaselt ehitada EKV-sse. Sellise hoone olemasolu

toob iseenesest kaasa lähiümbruse kinnisvara perspektiivikuse vähenemise.

Halduskohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata. Põhjendatud ei ole, miks on kohus

eelistanud ja pidanud põhjendatuks lähtuda üksnes Kose veskijärve EELIS-e registriandmetes

kajastatud veekogu tüübist ja suurusest, kuid pidanud põhjendamatuks arvestada Kose

veskijärve EELIS-e registriandmeid läbiva veekogu kohta. Veekogu suurus, tüüp ja läbivate

veekogude registrikanded EELIS-es on kõik võrdväärsed kanded, mistõttu tuleb hinnata kõiki

vastavaid kandeid kalda EKV määramisel sisuliselt, vastavalt LKS § 1 p-s 1 sätestatud

eesmärgile. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei pidanud põhjendatuks kaebaja väidet, et Kose

veskijärve kui paisjärve tüüp ei oma kohtuasja lahendamisel tähtsust, vaid oluline on

arvestada läbiva veekogu faktilisi omadusi.

Kohus ei arvestanud ka kaebaja põhjendustega, miks tuleb seaduse süsteemsest tõlgendusest

lähtudes eelistada kaebaja tõlgendust. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kaebaja

põhjendusega, et üksnes DP kehtestamise otsuse või Keskkonnaameti seisukoha põhjendatus

ja jälgitavus, sh 06.03.2023 kirjas esitatud kooskõlastus, ei muuda õiguspäraseks õigusvastast

DP--d. Kohtul tuleb lähtuda seadusest, mitte ametiasutuste otsustustest. Keskkonnaamet

eriteadmisi omava organina on 09.05.2023 vastuses kinnitanud, et DP-s kohaldatud seaduse

tõlgendus on ebaõige, ebaloogiline ja põhjendamatu. Seega oleks kohus pidanud õiguse

mõistmise teel tekkinud ebakõla lahendama kaebuse rahuldamisega.

Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kaebaja põhjendustega, et naaberkinnistute 25-

meetrine EKV ei saa põhistada õigusvastast EKV määramist. Kaebaja ja teiste kinnistute

EKV on õiguspärane muudel õiguslikel alustel. Üksikelamute kasutamise intensiivsus ei

mõjuta kaebaja elupiirkonda ja looduskeskkonda nii nagu plaanitud 33 eluruumiga

korterelamu. EKV-d on võimalik vähendada põhjendatud juhul. Iga täiendava hoonega

kaasnevat keskkonnaohtu tuleb vältida.

8. Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse ja

selle põhjendustega ning vaieldes vastu apellatsioonkaebuse väidetele.

Vastustaja on DP-d kehtestades järginud kehtivat regulatsiooni ning lähtunud pädevate

haldusorganite seisukohtadest. Apellandi loogika järgi oleks Kose veskijärve osa ka

Läänemeri Pirita jõe kaudu, sest Pirita jõgi suubub Tallinnas Pirital Tallinna lahte ehk

Läänemerre. Veepindalade liitmine ei ole põhjendatud, sest seda ei näe õigusaktid ette.

Lähtudes võrdse kohtlemise printsiibist olukorras, kus kõikidele teistele Kose veskijärve

kaldal asuvatele kinnistutele (sh apellandile endale) kohaldub 25 meetri laiune EKV, ei oleks

üksnes Ravila mnt 12 kinnistu osas laiema EKV sätestamine õiguspärane ega põhjendatud.

Kaebaja väited DP realiseerimisega kaasnevatest tõsistest tagajärgedest Kose veskijärvele ja

Pirita jõe looduskaitselistele eesmärkidele on paljasõnalised ning vastuolus tänase olukorraga.

Kaebaja nimetatud miljöö ja olemasoleva keskkonna muutumine ei ole apellandi õiguste

rikkumine ja elades tsiviliseeritud maailmas tuleb sellise võimalusega arvestada (Riigikohtu

halduskolleegiumi 24.05.2010 otsus nr 3-3-1-29-10, p 20; nr 3-3-1-12-07).

9. Kolmas isik jääb oma halduskohtus esitatud seisukohtade juurde ja palub jätta

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kolmas isik leiab, et kaebuse tegelik motiiv ei ole seotud

EKV-ga, vaid kantud soovist nihutada kavandatav sild kaugemale Pargi tn 11 ja Kalda tn 2a

kinnistutest. Muud argumendid on otsitud üksnes kantuna soovist DP elluviimist takistada.

7(10)

3-23-1516

10. Oma täiendavas seisukohas vaidleb kaebaja vastu vastustaja ja kolmanda isiku väidetele,

korrates sisuliselt oma varasemaid seisukohti, kolmanda isiku taotlusele täiendavate tõendite

vastuvõtmiseks ning kolmanda isiku menetluskulude taotlusele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse jätta kolmanda isiku

apellatsioonkaebuse vastusega esitatud täiendavad tõendid kohtutoimikusse võtmata. Kolmas

isik esitas täiendavad tõendid oma vastuväidete tõendamiseks ja põhjendas, et neid ei olnud

võimalik esitada halduskohtus, kuna need pärinevad ajast pärast halduskohtu otsuse teatavaks

tegemist. Tõendid ei ole ilmselgelt asjakohatud. Ringkonnakohus märgib siiski, et esitatud

tõenditel, mis puudutavad kaebaja väidetavaid kohtule avaldamata motiive kaebuse

esitamiseks, ei ole asja lahendamisel otsustavat tähendust. Halduskohus on kaebuse

menetlusse võtnud ja sisuliselt lahendanud ning kolmanda isiku väited ei anna alust kahelda

kaebaja kaebeõiguses. Ringkonnakohus võtab esitatud tõendid asja õigemaks lahendamiseks

asja materjalide juurde (HKMS § 198 lg 3).

12. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Halduskohtu

otsus on asjakohaselt ja piisavalt motiveeritud, kohtu järelduste kujunemine on jälgitav ja

otsuse resolutsioon tuleneb loogiliselt otsuse põhjendustest. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid HKMS § 201 lg 4 alusel ning vastab

kokkuvõtlikult vaid apellatsioonkaebuse väidetele.

13. Vaidluse õiguslik sisu taandub küsimusele, kas LKS § 35 lg 2 mõttes Eesti topograafia

andmekogu põhikaardile kantud paisjärve kalda EKV ulatus LKS § 38 lg 1 mõttes tuleb

kooskõlas seaduse grammatilise tõlgendusega määrata paisjärve pindala järgi või tuleneb

seaduse eesmärgipärasest tõlgendusest, et vooluveekogu kaitseks tuleb taolise paisjärve kalda

EKV ulatus määrata sellest läbivoolava jõe (VeeS § 174 lg 1 mõttes paisutatud

vooluveekogu) valgala järgi.

14. Vastustaja selgitustest nähtub, et kooskõlas Keskkonnaameti ja Keskkonnaministeeriumi

DP menetluses esitatud seisukohtadega on vastustaja DP kehtestamisel lugenud Kose

veskijärvega piirnevas osas Ravila mnt 12 kinnistul kalda EKV ulatuseks 25 m, lähtudes

sellest, et EELIS-es on registreeritud ja põhikaardile kantud Kose veskijärv eraldi veekoguna

ning kitsendused on kaardirakenduses mõõdetud põhikaardile kantud paisjärve veepiirist,

mitte sellega kattuvas osas kaardil joonobjektina märgitud jõe telgjoonest. Halduskohus luges

vastustaja käsituse õigeks.

15. Kaebaja kriitika nimetatud õiguslikule käsitusele põhineb kokkuvõttes väitel, et kuivõrd

Pirita jõgi läbib Kose veskijärve, siis tuleks kooskõlas keskkonnaõiguse põhimõtetega lugeda

EKV arvestamisel paisjärv õiguslikus mõttes paisutatud vooluveekogu osaks või sellega

kattuvaks (sh kaldajoone osas) ja vooluveekogu tervikliku kaitse tagamiseks tuleks kohaldada

sellist kalda EKV ulatust, mis on alternatiividest suurim, st antud juhul Pirita jõe kalda EKV

ulatust 50 m. Ringkonnakohus kaebaja käsitusega ei nõustu.

16. Eesti õiguskord eristab mõisteid „veekogu“ ja „veekogum“. VeeS § 3 lg 1 kohaselt on

veekogu püsiv või ajutine voolava, aeglaselt liikuva või seisva veega täidetud süvend, nagu

jõgi, oja, peakraav, sealhulgas nendel asuv paisjärv, kanal, paadikanal, allikas, järv, sealhulgas

tehisjärv, või meri. VeeS § 11 kohaselt on pinnaveekogum selgelt eristuv ja oluline osa

pinnaveest, nagu järv, jõgi, oja, paisjärv, peakraav, kanal, kraav või nende osa, siirdevesi või

rannikuvee osa. VeeS § 54 lg 4 kohaselt kuulub paisjärv, mis asub vooluveekogu peamises

voolusängis ja mille pindala on väiksem kui 50 hektarit, seda paisjärve läbiva vooluveekogu

pinnaveekogumisse. Kose veskijärve ei ole VeeS § 54 lg 7 ning § 61 lõigete 2 ja 4 alusel

kehtestatud keskkonnaministri 16.04.2020 määruse nr 19 „Pinnaveekogumite nimekiri,

8(10)

3-23-1516

pinnaveekogumite ja territoriaalmere seisundiklasside määramise kord, pinnaveekogumite

ökoloogiliste seisundiklasside kvaliteedinäitajate väärtused ja pinnaveekogumiga hõlmamata

veekogude kvaliteedinäitajate väärtused“ kohaselt eraldi pinnaveekogumiks loetud, vaid see

kuulub ühte neljast Pirita jõest moodustatud pinnaveekogumist, nr 1089200_2, Pirita Sae

paisust Kuivajõeni.

17. Sellest, et Kose veskijärv on arvatud ühe Pirita jõe lõigu pinnaveekogumi hulka, ei saa

aga teha järeldust, et Kose veskijärv tuleks lugeda ka Pirita jõega samaks veekoguks. Samuti

ei anna see õiguslikku alust käsitada järve kalda EKV ulatuse määramisel jõega füüsikalistelt

parameetritelt, sh kaldajoone mõttes kattuvana. Pinnaveekogumi kui õigusmõiste ja sellega

seotud regulatsiooni eesmärk VeeS-s on eelkõige määratleda arvestuslikult tekke, arengu,

veerežiimi või looduslike tingimuste poolest eristuvad pinnavee osad ja reguleerida nõudeid

pinnavee seisundile (vt § 54 lg 1, § 56 jne), mitte aga reguleerida veekogude kui geograafiliste

objektidega seotud kitsendusi. LKS § 35 lg 2 ja § 38 lg 1 kohaselt on seadusandja andnud

sõnaselgelt EKV ulatuse osas õigusliku tähenduse just põhikaardile kantud veekogule kui

objektile ja selle veepiirile. Veekogumil ei ole kitsenduse määramisel õiguslikku tähendust.

LKS § 38 lg 1 p-s 5 on eraldi veekogu liigina, mille veepiirist mõõdetakse kalda EKV-d, välja

toodud veehoidla. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses ja selles refereeritud

Keskkonnaameti 09.05.2023 kirjas esitatud seisukohaga, et mõistet „veehoidla“ saab selles

kontekstis käsitada samatähenduslikuna sama lõike p-s 4 kasutatud mõistega „tehisjärv“, mille

üheks ja sealjuures levinumaks alaliigiks on vooluveekogu paisutamisel tekkinud paisjärv.

Kuivõrd seadusandja ei ole LKS § 38 lg-s 1 sätestanud, et tehis- või paisjärve kalda EKV

ulatuse arvestamisel tuleks paisjärve käsitada osana vooluveekogust (millega seotud

veekogumisse võib see küll VeeS alusel kuuluda) või arvestada EKV ulatust vastavalt

paisjärve läbiva vooluveekogu füüsikalistele omadustele, puudub ka õiguslik alus taolise

omandiõiguse kitsenduse loomiseks tõlgenduse teel.

18. Kalda EKV on olemuselt omandiõiguse seadusjärgne kitsendus. EKV piirab intensiivselt

ehitusvabadust, mis on üks kinnisomandi kasutamise põhilistest viisidest ja sellisena

omandiõiguse immanentne element. Lähtuvalt põhiseaduse § 32 lg 2 teisest lausest tulenevast

omandikitsenduste seadusereservatsioonist ei saa taolist kitsendust kehtestada, kui selleks

puudub selge ja üheselt mõistetav seaduslik alus. Kuigi keskkonnakaitselised piirangud on

kantud tugevast üldisest huvist ja isiku kohustus selliseid piiranguid taluda on PS § 32 lg 2

kolmandast lausest tulenevalt üldjuhul kõrge, ei saa ka need tuua kaasa omandikitsenduste

seadmist ilma seadusest tuleneva aluseta. Sealjuures ei saa omaniku õigust enda omandit

vabalt kasutada kitsendada lähtudes seaduse tõlgendusest, mis võib olla seaduse eesmärgi

valguses teoreetiliselt võimalik, kuid mis on õigusnormi grammatilise tähendusega vastuolus.

19. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb LKS § 35 lg-st 2 ja § 38 lg-st 1, et põhikaardile

kantud tehisjärve või veehoidla, sh paisjärve kalda EKV ulatuse arvestamisel tuleb lähtuda

just kaardile kantud järve veepiirist ja järve pindalast. Kui seadusandja tahteks oleks olnud

sätestada paisjärvede puhul erand, et paisjärve kalda EKV määratakse mitte paisjärve, vaid

paisutatud vooluveekogu andmetest lähtuvalt, peaks selline täiendav omandipõhiõiguse

kitsendus olema seaduses sätestatud. Kuivõrd puudub vaidlus, et Kose veskijärvega piirnevas

ulatuses on Ravila mnt 12 kinnistul põhikaardile kantud Kose veskijärve, mitte Pirita jõe

kaldajoon, tuleb ka kalda EKV seadusjärgset ulatust sellest tulenevalt arvestada vastavalt

Kose veskijärve pindalale. Isegi kui kooskõlas KeÜS-i, LKS-i ja VeeS-i üldpõhimõtetega

oleks Pirita jõe tervikliku kaitse tagamiseks otstarbekam kehtestada laiema ulatusega EKV

(mille osas kohus seisukohta ei võta), ei saaks pelgalt tõlgenduslikult tuletada sellest

kolmanda isiku omandõiguse seadusjärgset kitsendust ega vastustaja kohustust LKS § 40

alusel kalda EKV suurendamiseks.

9(10)

3-23-1516

20. Ringkonnakohus märgib vastuseks kaebaja väidetele, et ehkki saab nõustuda, et laiem

kalda EKV tagab kõrgema keskkonnakaitse taseme, puudub kaebaja toodud põhjendustel alus

eelduseks, et seadusjärgne 25-meetrine EKV oleks ilmselt ebapiisav. LKS § 34 kohaselt on

kalda kaitse eesmärk rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest

lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning

seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. Asjaoludest ei nähtu, miks peaks kavandatav

ehitustegevus või ehitis kalda kaitse eesmärke kahjustama. Sealjuures on asjakohased

vastustaja toodud kaalutlused, et tegemist on ka varem hoonestatud kinnistuga tiheasustusalal

ning ka teistel Kose veskijärve ümbritsevatel kinnistutel on kalda EKV ulatus 25 m. Asjaolu,

et kavandatav ehitis on naaberhoonetest ja ka kinnistul varem asunud koolimajast suurem, ei

tähenda iseenesest, et just ehitisest lähtuks kõrgem keskkonnaoht. DP materjalidest nähtuvalt

on vastustaja ehitusõigusega lubatud hoone sobivust kaalunud ja DP on saanud pädevate

asutuste, sh Keskkonnaameti kooskõlastuse. Kaebaja poolt keskkonnaohuna esile toodud

Pirita jõe veekeskkonna kahjustamist maandavad sealjuures eelkõige mitte

ehituskeeluvööndist, vaid kalda piiranguvööndist (LKS § 37 lg 3) ja veekaitsevööndist (VeeS

§ 119) tulenevad seadusjärgsed piirangud, mille osas vaidlus käesolevas asjas puudub.

21. Ülejäänud apellatsioonkaebuse väidete osas on halduskohtu põhjendused ammendavad

ning ringkonnakohus ei korda neid, sh ei nähtu ringkonnakohtule kaebaja subjektiivsete

õiguste rikkumist tulenevalt tema kinnistu suhtes teisel pool teed ja paisjärve kavandatud

hoone suurusest (kahe korruse asemel kolm) või asukohast. Kaebaja etteheited halduskohtu

otsuse põhjendamispuudustele on ringkonnakohtu hinnangul retoorilised. Kaebaja on toonud

välja hulga oma kaebuse ja täiendavate seisukohtade punkte, millega mittenõustumist ei ole

halduskohus tema hinnangul põhjendanud. Kui menetlusosalised on esitanud vastandlikke

seisukohti ja kohus on põhjendanud, miks ta ühe seisukohaga nõustub, tuleneb sellest

loogiliselt ka põhjendus, miks ta vastupidise seisukohaga ei nõustu ning puudub mõistlik

põhjus esitada sama seisukohta eitavas vormis. Sh võib kohus HKMS § 165 lg 2 kohaselt

põhjendada oma seisukohta viitega haldusakti põhjendustele, kui ta nendega nõustub, nagu on

teinud käesoleval juhul halduskohus. Kohtuotsust ei muuda õigusvastaseks see, et

halduskohus on mõnedele kaebaja väidetele vastanud sisuliselt ja kokkuvõtlikult, lähtudes

nende mõttest, mitte vastates formaalselt igale üksikule kaebaja sõnastatud väitele, mis oma

sisult suures osas korduvad ja esitavad erinevast rakursist sama õiguslikku põhiväidet, et

paisjärve kalda EKV tuleb keskkonnaõiguse põhimõtetest tulenevalt määrata lähtuvalt sellest

läbivoolava jõe andmetest. Põhjendatud on ka halduskohtu sedastus, et kuivõrd kohus ei

tuvastanud, et DP oleks õigusvastane, tuleb jätta tähelepanuta kaebaja väited, mis põhinevad

eeldusel, et DP on õigusvastane.

22. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud HKMS §

108 lg 1 kohaselt kaebaja kanda. Vastustaja ei ole taotlenud oma menetluskulude hüvitamist.

Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab HKMS § 108 lg 8 kohaselt tema poole vastaspool

samade reeglite järgi nagu poolele. Kolmas isik osaleb kohtumenetluses vastustaja poolel ja

on taotlenud apellatsioonimenetlusega seotud õigusabikulude väljamõistmist kaebajalt 5,25

esindaja töötunni mahus summas 933,75 eurot ilma käibemaksuta. Menetluskulude

nimekirjale on lisatud kulude kandmise kohustuse tekkimist tõendavad Advokaadibüroo

DEM OÜ arved ja välja on toodud kohtumenetlusega seotud osa arvetel kajastatud

summadest. Kohus leiab, et nimetatud kulud on asja mahtu ja keerukust arvestades vajalikud

ja põhjendatud ning tuleb kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)