3-25-1619/28 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Madis Ernits, Tiina Pappel

Määruse tegemise aeg ja koht

08.07.2025, Tartu

Haldusasja number

3-25-1619

Haldusasi

T.T. , R.R.-i , K.K. ja I.I. kaebus Võru Vallavalitsuse

03.09.2024. a korralduse nr 516 ja selle alusel

05.09.2024 antud ehitusloa nr 2412271/06348

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 20.06.2025. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T.T. , R.R.-i , K.K. ja I.I. määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebajad/määruskaebuse esitajad T.T. , R.R. , K.K. ja

I.I.

Esindaja Henno Nurmsalu

Vastustaja Võru vald

Kolmas isik OÜ Cone Forest

Esindaja v.adv. Raul Talts

Kaasatud haldusorgan Keskkonnaamet

RESOLUTSIOON

1. Võtta määruskaebuse lisad haldusasja materjalide juurde.

2. Tagastada kolmandale isikule 04.07.2025. a vastuse lisa.

3. Rahuldada määruskaebus, tühistada Tartu Halduskohtu 20.06.2025. a määrus ning

teha uus määrus, millega jätta OÜ Cone Forest 04.06.2025. a taotlus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus ei ole edasi kaevatav (HKMS § 252 lg 7 lause 2).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Võru Vallavalitsus otsustas 03.09.2024. a korraldusega nr 516 anda ehitusloa Võru vallas

Väimela alevikus Xxx maaüksusele (katastritunnus: xxx) kolme puurkaevu rajamiseks (PK-1:

ehitisregistri kood 221467187; PK-2: ehitisregistri kood 221467189 ja PK-3: ehitisregistri

kood 221467190). Võru Vallavalitsus andis 05.09.2024 ehitusloa nr 2412271/06348

eelnimetatud puurkaevude rajamiseks.

2. T.T. , R.R. , K.K. ja I.I. esitasid 30.05.2025 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nad

taotlesid Võru Vallavalitsuse 03.09.2024. a korralduse nr 516 kehtetuks tunnistamist ning

alternatiivselt korralduse nr 516 õigusvastasuse tuvastamist. Lisaks esitasid kaebajad esialgse

õiguskaitse taotluse, milles nad palusid peatada puurkaevude ehitustööd kuni asjas

kohtulahendi jõustumiseni. Kaebajate väitel on ehitusluba õigusvastane, sest detailplaneeringu

menetlus on pooleli ning seetõttu tuleb ehitusluba tühistada. Esineb olukord, kus kaevude

rajamise järgselt võib tekkida kaebajale oluline kahju (veekvaliteedi muutus, õhukvaliteedi

muutus jne), ka võib tekkida oluline keskkonnakahju piirkonnale. Puurkaevud on vajalikud

detailplaneeringu kehtestamise järgselt rajatava tööstuse tarbeks. Võttes arvesse kavandatavat

tootlikkust (iga kaevu osas on projekteeritud veevõtt 300 m³/ööpäevas), on vaja taotleda vee

erikasutusluba ja hinnata põhjavee varusid.

3. Tartu Halduskohus tagastas 30.05.2025. a määrusega kaebuse alternatiivse nõude osas

(resolutsiooni p 1) ja võttis kaebuse ülejäänud osas menetlusse (resolutsiooni p 2). Kohus

peatas korralduse nr 516 ja ehitusloa nr 2412271/06348 kehtivuse kuni 29.06.2025 (k.a) ning

keelas OÜ-l Cone Forest kuni 29.06.2025 (k.a) ehitada korralduses nr 516 ja ehitusloas nr

2412271/06348 nimetatud puurkaeve ning alustatud ehitustööd tuli peatada (resolutsiooni p

8).

4. OÜ Cone Forest esitas 04.06.2025 taotluse, milles ta palus tühistada Tartu Halduskohtu

30.05.2025. a määruse resolutsiooni p 8. Kolmas isik taotles esialgse õiguskaitse tühistamist

põhjusel, et tööde peatamise tõttu esineb tõsine oht, et puurkaevu ava vajub kokku.

Tõendamata on väide, et mädamunalõhn võis pärineda Xxx puurkaevu rajamisest. Ükski

ametiasutus ei ole leidnud, et tegemist oleks keskkonnale või tervisele ohtliku ilminguga ega

ole peatanud puurkaevu rajamist. Kui T.T. tundis nn mädamunalõhna, siis on tõenäoliselt

tegemist Väimela Alajärvest tuleneva lõhnaga, ka võis põhjuseks olla põldudel lagunev

sõnnik.

5. Tartu Halduskohus täiendas 05.06.2025. a määrusega 30.05.2025. a määruse resolutsiooni

p-i 8 ning lubas OÜ-l Cone Forest teha Xxx maaüksusel puurkaevude ehitamise peatamise

käigus seniste ehitustööde säilimiseks ja vara kaitseks vajalikke töid.

6. Võru vald märkis 06.06.2025. a seisukohas, et aktsepteerib kohtu poolt esialgse

õiguskaitse määramist ning nõustus 30.05.2025. a määruse p-i 8 täiendusega.

7. T.T. , R.R. , K.K. ja I.I. palusid 06.06.2025. a seisukohas jätta kolmanda isiku 04.06.2025.

a taotlus rahuldamata. Kaebajate väitel on esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine nende

tervise ja elukeskkonna säilitamiseks vajalik, kuni asjakohaste uuringute teostamisel saavad

pädevad asutused tuvastada, et gaasi (väävelvesiniku) edasine leke on välistatud ning oht

inimestele ja keskkonnale on kõrvaldatud.

8. Võru vald selgitas 11.06.2025. a vastuses, et ehitusnõunik külastas objekti 06.06.2025 ning

veendus, et puurimistööd olid peatatud.

9. KeA leidis 16.06.2025. a seisukohas, et kaebajatel puudub esialgse õiguskaitse vajadus.

Vaidlusaluste puurkaevude ehitamine ei ohusta kohalike elanike tervist (s.h ka seoses

puurimisel eralduvate keemiliste ainetega). Kuna puuraukude rajamisel plaanib puuraukude

rajaja kasutusele võtta väävelvesiniku detektorid ja asukoht on heade tingimustega

saasteainete hajumise osas soodne, ei näinud KeA kahjulike tagajärgede saabumise ohtu, kui

lugeda kahjulikuks tagajärjeks H2S-i piirväärtuse ületamist. Kui esialgset õiguskaitset

kohaldatakse, on põhjavee kaitseks oluline, et puuraugud konserveeritakse nõuetekohaselt.

10. T.T. , R.R. , K.K. ja I.I. märkisid 16.06.2025. a arvamuses, et kohtule esitatud J.J.

12.06.2025. a arvamusest nähtuvalt on tervisehäiringud võimalikud ning oluline on rakendada

ohutusmeetmeid ja teostada riskianalüüs, kuid seda ei ole tehtud.

11. Tartu Halduskohus rahuldas 20.06.2025. a määrusega kolmanda isiku 04.06.2025.

a taotluse ning tühistas Tartu Halduskohtu 30.05.2025. a määruse resolutsiooni p-ga 8

kohaldatud esialgse õiguskaitse (resolutsiooni p 1). Määruse põhjendused:

1) Tõenditest (dtl 3, 211-212) ei osuta ükski tõsikindlalt sellele, et Xxx kinnistul toimunud

puurimistööde käigus eraldus väävelvesinikku või muud mürgist ainet koguses, mis võis

piirkonnas viibivatele inimestele ohtlik olla. Kaebajad ei ole esitanud tervishoiutöötaja

tõendit, et mõnel Väimela elanikul oleks diagnoositud tervisekahjustus, mis viitaks mürgise

aine õhus leviku võimalusele inimest ohustaval määral. Ka ei ole esitatud meditsiinitöötaja

tõendit, millest nähtuks, et keegi Väimela elanikest oleks pöördunud õhusaastest tingitud

mürgituse kahtlusega raviasutuse poole. Ei saa lugeda tõendatuks, et vaidluse esemega seoses

oleks mõnel Väimela elanikul tekkinud väävelvesiniku või muu mürgise aine leviku tõttu

mürgitus või muu tervisekahjustus.

2) Tõendite põhjal ei saa välistada, et Väimela alevikus levis mai lõpus või juuni alguses õhus

väävelvesinik või muu spetsiifilist ebameeldivat lõhna tekitav gaas. Samas on esitatud teavet,

mis seavad väite õigsuse kahtluse alla. Maa- ja Ruumiameti geoportaali kaardirakenduse

andmetest nähtuvalt asub xxx kinnistu Xxx ja xxx vahelisel alal, mistõttu saab pidada

tõenäoliseks, et kui Xxx kinnistult kandus xxx kinnistule ebameeldiv hais, siis oleks pidanud

olema seda tunda ka xxx kinnistul. Välistada ei saa, et õhtusel ajal, mil P.P. tundis

ebameeldivat lõhna, olid xxx aadressil töötavad inimesed lahkunud. xxx asub Xxx kinnistu

kõrval, üle tee. Saab pidada tõenäoliseks, et kui Xxx kinnistult oleks mai lõpus ebameeldivat

tugevat haisu levinud, oleksid xxx kinnistul asuvat hoonet kasutavad inimesed seda tundnud.

Ei saa jätta tähelepanuta OÜ BALROCK esindaja kinnitust, et Xxx kinnistul puurimistöid

teostanud töötajad ei tundnud väävelvesiniku lõhna.

3) T.T. ja P.P.i kirjeldused osutavad suure H2S sisaldusega kaasnevatele sümptomitele

(hingamisteede ärritus, iiveldus, tugev kurguvalu). Samas on kolm kaebajat väitnud, et nad

tundsid üksnes ebameeldivat haisu – see osutab väävelvesiniku väga madalale

kontsentratsioonile. Nagu prof. Orru selgitusest nähtub, võib väävelvesiniku spetsiifilise

ebameeldiva lõhna tundmine tekitada ärritust ja ärevust, eriti kui inimesel tekib hirm, et gaas

võib olla ohtlik (dtl 219), kuid ainuüksi väävelvesiniku lõhna tundmisest ei saa teha järeldust,

et selle aine tase ületab õhukvaliteedi piirväärtust.

4) Ei ole alust KeA kui pädeva riikliku järelevalve organi seisukoha põhjendatuses kahelda.

5) Puurkaevu ehitamisele ei ole seatud seoses väävelvesiniku eraldumise ohuga eelnevate

uuringute või ehitusaegsete mõõtmiste teostamise kohustust. Tegemist ei ole olulise

keskkonnamõjuga tegevusega keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi

seaduse § 2² ja § 6 lg 1 tähenduses, mille korral on kohustuslik keskkonnamõjude hindamine.

Seadusandja ei ole pidanud alla 1000-meetrise sügavusega puuraukude ehitamist olemuslikult

inimese tervist ohustavaks tegevuseks ning väävelvesiniku eraldumise kohta uuringu või

riskianalüüsi tegemata jätmine ei loo eeldust ohu olemasolu kohta.

6) Puurauke ehitaval OÜ-l BALROCK on hüdrogeoloogiliste tööde tegevusluba (dtl 69),

osaühing plaanib KeA soovitusel võtta kasutusele väävelvesiniku detektorid ning vastustaja

teostab ehitustööde üle aktiivselt järelevalvet, seega on puurkaevude ehitamisel tekkida

võivad ohud minimeeritud. Tõenditest ei nähtu, et puurkaevude ehitamisel oleks tõenäoline

väävelvesiniku eraldumine koguses, mis oleks kaebajate tervisele ohtlik.

7) Kuna kaebajatel on võimalik kaitsta üksnes subjektiivseid õigusi, mitte avalikku huvi, ei

võtnud kohus kaebajate esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel arvesse väidet, et

puurkaevude rajamine võib tekitada piirkonnale olulist keskkonnakahju. Kaebajad on

üldsõnaliselt märkinud, et puurkaevude ehitamise tulemusel võib muutuda kaevudes

veekvaliteet. Kuna seda väidet ei ole põhistatud, ei olnud nimetatud kahjuliku tagajärje

saabumise oht kohtule äratuntav.

8) Kaebajatel puudub esialgse õiguskaitse vajadus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

12. T.T. , R.R. , K.K. ja I.I. esitasid 26.06.2025 määruskaebuse, milles nad paluvad

tühistada Tartu Halduskohtu 20.06.2025. a määruse resolutsiooni p 1 ning esialgse õiguskaitse

korras peatada halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 251 lg 1 p 5 alusel puurimistööd

kuni asjas kohtulahendi tegemiseni vältimaks olulist ja pöördumatut kahju kaebajatele. Ka

paluvad kaebajad, lähtudes HKMS § 251 lg 1 p-s 1 sätestatust, peatada vaidlustatava

haldusakti kehtivus või täitmine kuni menetluse lõpuni. Kaebajad esitasid 4 lisa.

Määruskaebuse põhjendused:

1) Kaebajad on teinud kõik endast oleneva, et reageerida olukorrale, kus õhus lendus mürgine

gaas, mis tõi kaasa äratuntavaid sümptomeid. Ohu põhjendamatu pisendamine ja

ignoreerimine ei ole asjakohane ning esialgse õiguskaitse korras puurimise peatamine kuni

asjakohaste uuringute läbiviimiseni ja terviseohu välistamine on minimaalne, mida kaebajad

saavad nõuda.

2) KeA arvamuses on põhjust kahelda, sest uuringuid ei ole läbi viidud. Lõhnahäiring viitab

mürgisele gaasile, mis kahjustab tervist. KeA ei ole põhjendanud, miks ta arvab, et

lõhnahäiring kaob.

3) AS Rauameister arvamuses (lisa 4) on selgitatud, et asjaolu, et ühel konkreetsel kuupäeval

ei esinenud töötajatel tervisehädasid, ei välista vajadust viia läbi keskkonnamõjude hindamine

seoses puurkaevude rajamisega. Õhust raskem väävelvesinik langeb maapinnale ja võib

koguneda maapinnal madalamates punktides, mis Väimela ümbruse reljeefkaardi (lisa 2)

kohaselt asub Alajärve ümbruses (s.h T.T. elukoha ümbruses). Sellises maapinna madalamas

punktis võib gaasi kontsentratsioon osutuda väga kõrgeks (näiteks tuulevaikse niiske ilma

kohal). Keemik M. Strandbergi arvamus (lisa 3) puudutab väävelvesiniku omadust koguneda

madalamatesse kohtadesse ja gaasi mürgisust.

4) KeA nimetas olukorda „lõhnahäiringuks”, kuid kaebajate esitatud asjatundja arvamus

viitab oluliselt tõsisematele tervisehäiringutele (dtl 219). Ka P.P.i pöördumine viitab

tervisehäiretele. P.P.i epikriisi väljavõte (lisa 1) tõendab, et ta pöördus 31.05.2025 EMO-sse

äratuntavate mürgistusnähtudega. Nimetatud tõendiga on ümber lükatud kohtu väite, et

kaebajad ei ole tõendanud tervisekahjude tekkimist.

5) Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise tühistamine oli ennatlikult. Arvestades kaebajate

võimalikke tervisehäiringuid ja kaebuse eesmärki ehitusloa tühistamiseks, ka

ettevaatusprintsiipi, mis peaks üles kaaluma äriühingu majanduslikud huvid, on vajalik

jätkuvalt esialgse õiguskaitse korras puurimistööd peatada.

13. Võru vald esitas 04.07.2025 vastuse määruskaebusele, milles märgib, et jääb jätkuvalt

varem esitatud seisukohtade juurde. Kui kohus leiab, et määruskaebuses kaebajate esitatud

väited on faktiliste tõenditega põhistatud, aktsepteerib vastustaja 30.05.2025. a Tartu

Halduskohtu määrusega kehtestatud esialgse õiguskaitse jõusse jätmist. Vastustaja lisas, et

asjas ei ole samas esitatud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et esineks õiguslik alus ehitusloa

kehtetuks tunnistamiseks.

14. OÜ Cone Forest esitas 04.07.2025 vastuse määrusekaebusele, milles palub jätta kaebajate

määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20.06.2025. a määruse resolutsiooni p 1

muutmata järgnevatel põhjendustel.

1) Halduskohus tuvastas õigesti, et kaebajatel ei esine esialgse õiguskaitse vajadust. Üks

kaebajatest on väitnud, et tundis 26.05.2025 tugevat ebameeldivat lõhna, mis ärritas ta

hindamisteid ja ajas iiveldama. Ebameeldiva lõhna tundmist on kirjeldanud ka teised

kaebajad, kuid neil ei tekkinud tervisemuresid. Kaebuses ei ole tõsikindlalt väidetud, et

ebameeldiv lõhn pärines Xxx kinnistult, kaebajad üksnes eeldavad seda. OÜ BALROCK

juhatuse liige selgitas 02.06.2025 e-kirjas (dtl 70), et senine kogemus Eestis ei kinnita, et

väävelvesinikku võiks esineda Lõuna-Eestis nendes geoloogilistes kihtides, mida on hetkel

puuritud. Kõige sagedasem on väävelvesiniku esinemine ühes konkreetses Ordoviitsium-

Kambriumi veekihis, mis Väimelas asub eeldataval sügavusel 535–580 m. Selleni ei ole

puurimine veel jõudnud. Esialgse õiguskaitse kohaldamise ajaks oli puuritud sügavuseni 345

m (Siluri karbonaatkivimitesse). Selles vahemikus lasuvad rohked savikihid ja merglid. Kui

väävelvesinikku sisaldav põhjavesi on 200 m sügavamal kui puuritud puurkaev, ei ole

võimalik väävelvesiniku levimine puurimistööde tõttu.

2) On oluline, et vaatamata mitmetele kaebustele ebameeldiva lõhna osas, ei ole ühelgi

inimesel tuvastatud terviseriket. Väävelvesinik on inimesele ohtlik alates teatud kogusest (dtl

219). Samas on inimese lõhnataju väävelvesiniku suhtes väga tundlik, mistõttu tekib

lõhnatundlikkus ja ebameeldivuse tunne isegi väga madalates kontsentratsioonides (0,75–1,5

µg/m3). Väävelvesinikule on keskkonnaministri 27.12.2016 määrusega nr 75 „Õhukvaliteedi

piir- ja sihtväärtused, õhukvaliteedi muud piirnormid ning õhukvaliteedi hindamispiirid“ lisa

1 tabeli 3 kohaselt seatud õhukvaliteedi piirväärtuseks 8 µg/m3. Eelnevast tuleneb, et

inimestel on erinev vastuvõtlikkuse aste väävelvesiniku lõhnale ning mõne inimese jaoks on

ka piirväärtusest mitu korda madalam väävelvesiniku tase äärmiselt ebameeldiv. Järelikult ei

saa väita, et mis tahes koguses väävelvesinik oleks tervisele ohtlik, samas on see

määruskaebuse põhiväide.

3) OÜ BALROCK on 02.06.2025. a e-kirjas välja toodud, et väävelvesinikku sisaldavasse

Ordoviitsium-Kambriumi veekihti on Lääne-Harjumaal ja Läänemaal rajatud arvukalt

puurkaeve ning sealt saadud vett kasutatakse tarbeveena (seda eelnevalt töödeldes).

Väävelvesiniku õhku lendumine puurkaevu puurimisel ei ole erakordne sündmus ja sellega on

osatud ja osatakse arvestada.

4) KeA on selgitanud, et vaidlusaluste puurkaevude rajamise käigus ei ole oodata

väävelvesiniku piirväärtuse ületamist ning puurkaevude ehitamine ei ohusta kohalike elanike

tervist. Puuraugu rajamise käigus võib teatud vee- ja kivimikihtidest läbipuurimisel

vesiniksulfiidi eralduda. Tegemist on ajutise võimaliku häiringuga ning pärast manteltoru

paigaldamist lõhnahäiring kaob. Kaebajate mureks on väävelvesiniku kogunemine

madalamatesse maapinna punktidesse. Kui see oleks aga tõesti probleemiks, peaks see

praeguseks olema juba juhtunud. Selle kohta aga teavet ei ole. Seda enam, et pärast

26.05.2025 ei ole kaebajatelt enam väävelvesiniku lendumise osas kaebusi laekunud, olgugi et

töid teostati kuni 30.05.2025. Ükski asjaolu ei osunda sellele, et tegemist oleks püsiva nähuga.

5) KeA on andnud OÜ-le BALROCK juhise kasutada väävelvesiniku detektoreid ning

nimetatud osaühing on kolmandale isikule kinnitanud, et ettevõttel on detektorid olemas, nad

on neid varasemalt kasutanud ning võtavad ka seekord kasutusele. Detektorid võimaldavad

edaspidi tuvastada väävelvesiniku lendumise puurkaevust.

6) Kolmas isik arvab jätkuvalt, et võimalik väävelvesinik võis levida Väimela Alajärvest, mis

on eutroofne veekogu, mille põhjakihtides sisaldub mh väävelvesinikku. Samuti on Väimela

aleviku ümbruses põllud, mida väetatakse ja väävelvesiniku lõhn võis olla tekkinud põldudel

lagunevast sõnnikust.

7) Kolmas isik selgitab, et kogemuslikult on tegelik veevõtt väiksem kui eeldatav tootlikkus

ning planeeritud veevõtt. Vaidlustatud ehitusloa aluseks oleva puurkaevu projekti (lisa 1) p-s

1.2. on märgitud, et pärast puurkaevude valmimist viiakse kõigis puurkaevudes läbi põhjavee

varude uuringud ja esitatakse sellekohane aruanne Põhjaveekomisjonile varude kinnitamiseks.

Seega otsustab Põhjaveekomisjon, millises mahus põhjavett tohib kolmas isik igast

puurkaevust ööpäevas jätkusuutlikult välja pumbata. See ei toimu kolmanda isiku suva alusel.

15. KeA esitas 04.07.2025 vastuse määruskaebusele, milles märgib, et vaidlustatud

halduskohtu määrus on õiguspärane. Samas ei vaidle KeA vastu asjas ka esialgse õiguskaitse

kohaldamisele, kuid rõhutab, et on oluline, et võimaliku uue esialgse õiguskaitse kohaldamise

korral puuraugud konserveeritaks nõuetekohaselt, et tagada põhjavee kaitse.

1) Vaidlusaluste puurkaevude ehitustöödega seoses on KeA järelevalveosakonnale laekunud

mitu teadet (sh kaebajate 06.06.2025 seisukoha lisad 1-2). Kõikidele laekunud teadetele on

KeA vastanud 09.06.2025. Uusi pöördumisi seoses vaidlusaluste puurkaevude rajamisel

välisõhku eralduva väävelvesinikuga KeA-le esitatud ei ole.

2) Teadete lahendamisel ei käinud järelevalveametnikud ise kohapeal lõhnahäiringut

tuvastamas, ning seda ei olnud võimalik ka tagantjärele teha, sest teated jõudsid KeA-ni

viivitusega.

3) KeA selgitas, et keskkonnauuringuid saab tellida iga isik. Enamasti tellib uuringud ja

kannab sellega seotud kulud kas keskkonnakaitseloa taotleja või omaja. Vajadusel määrab

KeA nõuetekohaseid mõõtmiskohustusi keskkonnakaitseloa andmisel, kuid mitte kohaliku

omavalitsuse ehitusloa menetluses puurkaevu või -augu ehitusloa taotluse kooskõlastamisel.

KeA juhib tähelepanu veel sellele, et pärast võimaliku esialgse õiguskaitse rakendamist ja

puurimistööde peatamist ei ole enam võimalik midagi mõõta, sest puuraugud on kinni. Seega

esialgse õiguskaitse kohaldamisel paralleelselt mõõtmistest rääkida ei ole kohane.

4) Kaebajate viide ametiabi korras mõõtmise teostamisele KeA poolt on ebaselge.

Halduskoostöö seaduse § 17 lg 1 sätestab, et haldusorgan annab käesolevas seaduses

sätestatud alustel ja korras akti või sooritab toimingu oma pädevuse piires teise haldusorgani

taotlusel selle haldusorgani ülesande täitmise toetamiseks (ametiabi). Keskkonnauuringute

Keskus on riigi äriühing, mitte haldusorgan. KeA ei ole pädev teostama mõõdistusi kohaliku

omavalitsuse menetluse raames. KeA esitas omapoolse kooskõlastuse puurkaevude projektile

vastavalt ehitusseadustiku §-s 126 ja keskkonnaministri 09.07.2025 määruses nr 431 toodule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. HKMS § 210 lg 3 sätestab, et kui ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud,

tühistab ta vaidlustatud määruse ja teeb võimaluse korral ise uue määruse. Ringkonnakohus

leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada, halduskohtu 20.06.2025. a määrus tühistada ning teha

uus määrus, millega jätta OÜ Cone Forest 04.06.2025. a taotlus rahuldamata.

17. HKMS § 249 lg 1 järgi võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel

teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul

võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks.

Riigikohus on kohtuotsuse täitmise võimatuseks pidanud ka tagajärgi, mida ei ole hiljem

mõistlik kõrvaldada1. Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist saab kaebaja nõuda selleks, et

põhivaidluse tulemuse selgumiseni oma õigusi kindlustada või kahjulikke mõjutusi tõrjuda.

Kui esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaebaja jaoks mingeid nn pöördumatuid

tagajärgi ei kaasne, on tegemist esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisega. Selliste

pöördumatute tagajärgede saabumine ei pea esialgse õiguskaitse määruse tegemisel olema

kindel, kohus peab arvestama ka kahjulike tagajärgede saabumise ohuga. Kohtupraktikas

tõlgendatakse esialgse õiguskaitse vajadust HKMS § 249 lg 1 ls-tes 1ja 2 esitatust laiemalt.

Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus ka juhul, kui kohtuotsusega on võimalik kaebaja

õigusi kaitsta, kuid kaebaja peab kohtumenetluse ajal taluma ebamõistlikke piiranguid. Samas

1 RKHKm 21.12.2001, 3-3-1-67-01; 08.04.2004, 3-3-1-13-04.

lihtsalt teatud ebamugavuste talumine kohtuvaidluse ajal ei ole piisav, et esialgse õiguskaitse

vajadust jaatada. Esialgse õiguskaitse vajadus puudub muu hulgas ka siis, kui kahjulike

tagajärgede saabumise oht ei realiseeru lähitulevikus või kui on ilmselge, et haldusorgan

kaebaja poolt kardetud viisil ei tegutse. Esialgse õiguskaitse vajaduse esinemist peab kaebaja

vajadusel põhistama. Taotluse esitaja peab negatiivse tagajärje saabumise võimaluse siduma

faktiliste asjaoludega, st muutma kohtu jaoks usutavaks, et väidetav negatiivne tagajärg võib

saabuda ka konkreetse taotleja suhtes. Esialgse õiguskaitse vajaduse põhistamisel ei ole

asjasse puutuv mitte vaidlustatava haldusakti või toimingu õigusvastasus, vaid kohtuotsuse

täitmise võimatus või raskendatus või ebamõistlike piirangute saabumise oht2.

18. Kaebusest, määruskaebusest ning kaebajate kohtumenetluses esitatud seisukohtadest saab

järeldada, et kaebajate hinnangul võib puurkaevude ehitamisega kaasneda oluline mõju

kaebajate elukeskkonnale, sh nii õhu - kui vee kvaliteedile. Ühtlasi kardavad kaebajad

puurimisel eralduva väävelvesiniku läbi enda tervise kahjustamist. Seega ei tugine kaebajad

enda esialgse õiguskaitse taotluse põhistamisel ainult puurkaevude väljaehitamise järgsele

mõjule, vaid ka sellele, et puurkaevude ehitustööd võivad keskkonda, sh nende tervist

lubamatult kahjustada.

19. Halduskohus tühistas kolmanda isiku 04.06.2025. a taotluse alusel 20.06.2026. a

määrusega enda 30.05.2025. a määruse resolutsiooni p-ga 8 kohaldatud esialgse õiguskaitse,

asudes määruses seisukohale, et kaebajatel puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Halduskohus

põhjendas oma seisukohta sellega, et kaebajad ei esitanud menetluses tõendeid, et Xxx

kinnistul toimunud puurimistööde käigus eraldus väävelvesinikku või muud mürgist ainet

koguses, mis võis piirkonnas viibivatele inimestele ohtlik olla ega ka meditsiinitöötaja tõendit

mõne Väimela elaniku mürgituse kahtluse kohta. Ka leidis halduskohus, et kuigi P.P.i ja

kaebaja T.T. kirjeldused osutavad suure H2S sisaldusega kaasnevatele sümptomitele, tundsid

kolm kaebajat üksnes ebameeldivat haisu, millest ainuüksi ei saa järeldada, et aine tase ületab

õhukvaliteedi piirväärtust. Halduskohus luges kaalukaks Keskkonnaameti seisukoha, mille

järgi ei ohusta puurkaevude ehitamine kohalike elanike tervist, samuti asjaolud, et

seadusandja ei pidanud alla 1000-meetrise sügavusega puuraukude ehitamist olemuslikult

inimese tervist ohustavaks ning KeHJS § 22 ja § 6 lg 1 ei näe ette kohustuslikku

keskkonnamõjude hindamist. Halduskohtu hinnangul saavad võimalikud ohud minimeeritud

seeläbi, et 3. isikul on hüdrogeoloogiliste tööde tegevusluba, kasutusele võetakse

väävelvesiniku detektorid ning vastustaja teostab ehitustööde üle aktiivset järelevalvet. Ka

pidas halduskohus oluliseks, et xxx ja xxx asuvate asutuste töötajad, samuti vahetus läheduses

asuva Rauameister AS-i esindaja kõnealustel kuupäevadel lõhnahäiringuid ei tundnud.

20. Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga kaebajate esialgse õiguskaitse vajaduse

puudumise osas ei nõustu. Kaebusest ilmneb, et kaebajad hakkasid tundma ebameeldivat

lõhna umbes samal ajal kui Xxx kinnistul alustati puurkaevude ehitustöödega. Puurkaevude

ehitustöödega alustamist kinnitas 30.05.2025 telefonivestluses halduskohtule ka vastustaja

ehitusspetsialist3. Väimela elaniku P.P.i 03.06.2025. a pöördumisest Võru valla, Terviseameti

ja Keskkonnaameti poole nähtub, et 30.05.2025 õhtul tekkisid tal kodus aiatöid tehes

ebameeldiva lõhna sissehingamisest hingamisraskused ja tugev kurguärritus, mille tõttu

pöördus P.P. järgmisel päeval EMO-sse ning helistas ka mürgistusteabekeskusesse (dtl

211-212). P.P.i 31.05.2025. a eriarsti vastuvõtul koostatud ravisoovitused „Uue

hingamisraskuse tekkel kutsuda kiirabi või pöörduda uuesti erakorraliselt“ ning „Hoiduda

2 Merusk, K., Pilving I., „Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne“2013, lk 686-687.

3 Vt halduskohtu 30.05.2025. a määruse p 18.

eemale puurkaevudest, kust tunda vesiniksulfiidi lõhna“ (dtl 318) viitavad sellele, et ka

eriarsti hinnangul peeti vesiniksulfiidist tekkinud mürgistust tõenäoliseks.

21. TÜ keskkonnatervishoiu professor H. Orru 05.06.2025. a kirja kohaselt on väävelvesinik

(H2S) terava ja ebameeldiva mädamuna meenutava lõhnaga gaas, mis tekitab juba väga

madalates kontsentratsioonides häiritust ja suurtel sisaldustel omab tervisele kahjulikke

mõjusid. H2S lõhn võib tekitada ca 750--1500 µg/m3 juures peavalu, ärritust, unehäireid ja

ärevust, keskmistel sisaldustel 3000--7500 µg/m3 juures limaskestade ja silmade ning nina ja

kurgu ärritust. Suurtel sisaldustel 10 000-75 000 µg/m3 võib tekkida ka tugev

hingamiselundkonna ärritus, valu kurgus, spasmid, hingamishäired, tugev silmade ärritus ja

iiveldus. H. Orru selgitusel on gaas õhust veidi raskem, mille tulemusena koguneb ta

maapinna lähedale ja lahustub kergesti vees (dtl 219). Kaebajate esitatud Väimela reljeefkaart

kinnitab, et maapind on Alajärve ääres, kus asub ka P.P.i kinnistu, selgelt madalam (dtl 319),

mistõttu peab ringkonnakohus võimalikuks õhust veidi raskema gaasi valgumist maapinna

madalamatesse kohtadesse, sh kõneks olnud kuupäeval P.P..- kinnistule. Ka keemik M.

Strandberg on vastuseks kaebajate küsimustele selgitanud, et H2S molekulaarmass on 34

g/mol, õhul 29 g/mol, mistõttu võib H2S koguneda madalamatesse kohtadesse, kui on

tuulevaikus või puudub ka vertikaalne konvektiivne õhuliikumine. Sellised madalamad kohad

võivad olla ka lohud maapinnal või näiteks hoonete keldrid (dtl 320). Hüdrobioloogia

filosoofiadoktor H. Mäemetsa selgituse järgi tekib vesiniksulfiidi ka veekogude põhjasetteis,

kui seal valitseb hapnikuvaegus, biogeensel teel, sulfaatide redutseerumise ja orgaanilise aine

koostises oleva väävli baasil. Väimela Alajärves on Eesti järvedest teadaolevalt kõige paksem

mudasette kiht (18 m) ning pikka aega on seda järve reostatud (muda ladestamist

hoogustatud), mis on soodustanud setete hapnikuvaegust. Seetõttu võiks esmapilgul H2S

mürgistusele sarnanevad nähud seostada järvesetetega, kus seda gaasi hapnikuvaesuse tõttu

mingis sügavuses kindlasti leidub. Siiski leiab H. Mäemets, et antud juhul pole see võimalik,

sest väävelvesiniku vabanemiseks oleks enne vaja sete liikuma panna, näiteks sette

väljapumpamisega või muu sellise tööga, mis hapnikuvaese kihi isolatsiooni lõpetab (dtl

216-217). Ringkonnakohtule ei ole esitatud tõendeid selliste tööde kohta Alajärves. Samas

nähtub H. Mäemetsa selgitusest ka see, et kaevud rajatakse endise laudakompleksi asemele,

mida kasutati erinevate jääkide ladestamiseks ning kinnistul on hoitud suurel hulgal

„tuhkasid“, millest kõige ohtlikuma baariumisisaldus oli 17 076,2 mg/kg, Tartu Ülikooli

füüsikute tipptehnikaga tehtud analüüsi järgi isegi 20 000 mg/kg (dtl 217). Kuna puuduvad

tõendid, mis kinnitaksid setete ja muda väljapumpamist Väimela Alajärvest ning sel viisil H2S

eraldumist, ei saa ringkonnakohtu hinnangul välistada gaasi tekkimise võimalikku seotust

Xxx kinnistul toimunud puurkaevude puurimistega ning sellega kaasnevat võimalikku ohtu

kaebajate kui kohalike elanike4 tervisele piirkonnas viibides.

22. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebajad enda esialgse õiguskaitse vajadust piisaval määral

põhistanud. Esialgse õiguskaitse vajaduse põhistamiseks ei ole vaja oodata esimese võimaliku

mürgistusjuhtumi tuvastamist EMO või erialaarsti poolt. Kuigi pöördumatute tagajärgede

saabumine ei ole ringkonnakohtu hinnangul kindel, on selliste kahjulike tagajärgede

saabumise oht siiski võimalik (vt ka RKHKm 21.06.2024, 3-23-885, p 12.2), mistõttu tuleb

kaebajate esialgse õiguskaitse vajadust jaatada. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda OÜ

BALROCK juhatuse liikme 02.06.2025 e--kirjas antud selgitused (dtl 70), mille järgi senine

kogemus Eestis ei kinnita, et väävelvesinikku võiks esineda Lõuna-Eestis nendes

geoloogilistes kihtides, mida on hetkel puuritud. Juhatuse liikme kinnitusel on kõige

sagedasem väävelvesiniku esinemine ühes konkreetses Ordoviitsium-Kambriumi veekihis,

mis Väimelas asub eeldataval sügavusel 535--580 m. Selleni ei ole puurimine veel jõudnud.

4 Kaebajate kinnistud jäävad Pära tee 7 kinnistust 600-1000 m kaugusele.

Esialgse õiguskaitse kohaldamise ajaks oli puuritud sügavuseni 345 m (Siluri

karbonaatkivimitesse). Ringkonnakohus nendib, et juhatuse liikme seletus põhineb tema

isiklikult kogemusel ning ei pruugi pädeda kõigis olukordades, mida juhatuse liige ka ise

möönab: „[h]üdrogeoloogias võib ette tulla olukordi, mille puhul ei saa kindlalt vastata jah

või ei“. Ühtlasi eeldaks sellele seisukohale asumine, et H2S eraldumisele on muu veenev

seletus. Selline seletus paraku puudub.

23. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kogutud tõendid ning kaebajate selgitused

viitavad H2S eraldumisele pigem puurimistööde kui Väimela Alajärves toimunud tegevuse

tulemusena, kuid juhatuse liikme kinnitusel ei ole puurimine veel väävelvesinikku sisaldava

maapinna sügavuseni jõudnud, esineb tugev eeldus, et puurimise jätkumine toob kaasa

senisest märksa suuremates kontsentratsioonides H2S eraldumise, mida ei saa välistada ka

väävelvesiniku detektorite kasutamine. Asjaolu, et Xxx kõrvalkrundil asuv AS Rauameister

töötajatel kaevetöödega seoses tervisemuresid ei esinenud, ei ole samuti piisav tõendamaks

mõjude täielikku puudumist. AS Rauameister juhataja asetäitja e-kirja kohaselt viibivad

töötajad mõjupiirkonnas piiratud aja jooksul, paljud neist kasutavad isikukaitsevahendeid, sh

respiraatoreid ning kontoritöötajad töötavad hoonete teisel korrusel, kuhu kaevetööde käigus

vabanev väävelvesinik ei pruugi jõuda (dtl 322). Seetõttu esineb kaebajatel esialgse

õiguskaitse vajadus.

24. HKMS § 249 lg 3 järgi arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel ka avalikku

huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse

määruse ettenähtavaid tagajärgi. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kaebust ei saa pidada

kuigi perspektiivikaks väite alusel, mille järgi on kolmandale isikule väljastatud ehitusluba

õigusvastane ainuüksi põhjusel, et detailplaneeringu menetlus on veel pooleli.

Ringkonnakohus möönab, et puurkaevu rajamist kavandav isik peab rajatava puurkaevu

asukoha kooskõlastama kohaliku omavalitsuse üksusega (EhS § 124 lg 1), kes arvestab

puurkaevu asukoha kooskõlastamisel mh üld- ja detailplaneeringut (lg 4). Samas ei näe PlanS

§-d 125 ja 126 ette eraldi detailplaneeringu koostamise kohustust puurkaevu rajamiseks.

Seega ei saa väita, et vaidlustatud ehitusluba on õigusvastane juba seetõttu, et ehitusloa

andmisele pidanuks eelnema detailplaneeringu koostamine. Küll aga on kohtupraktikas

sedastatud, et enne detailplaneeringu koostamist puurkaevu rajamisest tulenevad riskid jäävad

puurkaevu rajaja kanda (vt TlnHKo ja TlnRnKo asjas 3-20-945). Küll aga ei saa pidada

kaebust ilmselgelt perspektiivituks küsimuses, kas ehitusloa menetluses on puurkaevude

asukoha valikul piisavalt arvestatud piirkonna geoloogiliste ja hüdrogeoloogiliste

tingimustega või muude taotluse menetlemisel tähtsust omavate tingimustega (EhS § 126 lg 3

p-d 2-6). Ka peab ehitamine ja ehitamisega seonduv tegevus olema ohutu ega tohi põhjustada

ohtu inimesele ja keskkonnale (EhS § 8).

25. Kolmas isik on halduskohtumenetluses selgitanud, et iga päev, mil tööd on peatatud,

tähendab talle hinnanguliselt 7000 eurot rahalist kulu. Ringkonnakohus on seisukohal, et

kaebajate huvi kaitsta esialgse õiguskaitse kohaldamisega võimalikku kahju enda tervisele

kaalub käesoleval juhul üles kaebaja äritegevusega seotud kulud.

26. Kolmas isik esitas ringkonnakohtule 04.07.2025. a vastuse lisana Võrumaal Väimela

alevikus Xxx asuva kolme puurkaevu projekti. Vastuse lisa tuleb kolmandale isikule

tagastada, sest projekt on juba halduskohtumenetluses esitatud (dtl 220-227). Kaebajate

määruskaebuse lisad võtab ringkonnakohus haldusasja materjalide juurde.

27. Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus kaebajate määruskaebuse, tühistab

Tartu Halduskohtu 20.06.2025. a määruse ning teeb uue määruse, millega jätab kolmanda

isiku 04.06.2025. a taotluse rahuldamata. Seeläbi jääb kehtima halduskohtu poolt 30.05.2025.

a määrusega ja 05.06.2025. a määrusega kehtestatud esialgne õiguskaitse viisil, kus Võru

Vallavalitsuse 03.09.2024. a korraldusega nr 516 antud ehitusloa kehtivus on ehitustööde

tegemiseks kuni HKMS § 249 lg-s 4 sätestatud tähtpäevani peatatud, v.a Xxx maaüksusel

asuvate puurkaevude ehitustööde säilimiseks ja vara kaitsmiseks vajalikud tööd.

28. Mis puudutab KeA väidet, et pärast võimaliku esialgse õiguskaitse rakendamist ja

puurimistööde peatamist ei ole enam võimalik midagi mõõta, sest puuraugud on kinni ning

esialgse õiguskaitse kohaldamisel paralleelselt mõõtmistest rääkida ei ole kohane, leiab

ringkonnakohus, et esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamine ei saa välistada vajadusel

mõõtmiste teostamist, mille lubamise üle saab otsustada halduskohus vastava taotluse

saamisel, kui elanike kaitseks rakendatakse paralleelselt kõiki ohutusmeetmeid.

Ringkonnakohtu käesolev määrus ei tähenda ka seda, et esialgse abinõude kohaldamine peaks

tingimata kehtima käesoleva kohtuasja menetluse lõpuni. Näiteks võib kõne alla tulla esialgse

õiguskaitse abinõude tühistamine või muutmine ning puurimiste jätkamine ka juhul, kui

kohalik omavalitsus seab ehitusloale EhS § 42 alusel puurimisest mõjutatud elanike kaitseks

piisavad kõrvaltingimused, mis võivad lisaks väävelvesiniku detektorite kasutamisele olla

seotud ka puurimise ajaga (nt puurimine toimub ainult konkreetsetes tuule- ja ilmaoludes, mis

välistab gaasi leviku asustatud alale), elanike teavitamisega või muude tingimustega, mille

rakendamise osas saab kohalik omavalitsus nõu saamiseks pöörduda Terviseameti poole,

samuti ka juhtumil, kui kaebajad, kolmas või kaasatud isik esitab uuringud, mis kinnitavad

vaidlusaluste puuraukude puhul H2S levikust tuleneva ohu arvestatavat väiksust või välistavad

selle.

(allkirjastatud digitaalselt)