2-19-10346/128 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Liis Arrak ja Neve Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. juuli 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-10346

Kohtuasi

L.C hagi U.X-i vastu jagamata ühisvara täiendavaks

jagamiseks, ühisvara vähendamise eesmärgil teostatud

maksete ühisvara hulka arvamiseks ja hüvitise ning

viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 07.06.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

U.X-i apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): L.C (isikukood XXX), lepinguline

esindaja Kuldar Kirt

Kostja (apellant): U.X (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 07.06.2024 otsus osas, milles maakohus mõistis U.X-ilt

L.C kasuks välja viivise põhinõudelt 6029,17 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates 20.12.2021 kuni otsuse jõustumiseni. Tühistatud osas teha

uus otsus, millega jätta viivise nõue perioodi osas alates 20.12.2021 kuni otsuse

jõustumiseni rahuldamata. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Harju Maakohtu 07.06.2024 otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis

rahuldamata hageja viivise nõude perioodi 10.07.2019 kuni 19.12.2021 osas.

3. Otsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

3.1. Rahuldada hagi osaliselt.

3.2. Jätta U.X-i omandisse U.X-i hoiukontol nr KONTO1 olnud summa 2054 eurot

ning hoiukontol nr KONTO2 olnud summa 10 004,34 eurot. Mõista U.X-ilt

L.C kasuks välja omandi kaotuse hüvitis 6029,17 eurot.

2-19-10346

3.3. Mõista U.X-ilt L.C kasuks välja viivis põhinõudelt 6029,17 eurot

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude (6029,17 eurot) täitmiseni.

3.4. Jätta hagi rahuldamata viivise nõudes perioodi eest alates 10.07.2019 kuni

kohtuotsuse jõustumiseni.

3.5. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.

4. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. L.C esitas 09.07.2019 hagi U.X-i vastu jagamata ühisvara täiendavaks jagamiseks. Kohus

jättis 08.01.2023 määrusega hagi osaliselt läbi vaatamata ning lõpetas osades nõuetes

menetluse. Kohtu menetlusse jäi hageja nõue AS-i Swedbank kontodel olnud raha 12 058,34

euro jagamiseks ja hagejale hüvitise 6029,17 euro väljamõistmiseks, samuti viivise nõue.

2. Poolte abielu sõlmiti 22.05.1980 ning abielu lahutati 11.09.2013 kohtuotsusega, mis jõustus

26.02.2014. Poolte vahel on toimunud varasemalt kohtuvaidluseid ühisvara jagamiseks.

Tsiviilasjas nr 2-13-5799 ja tsiviilasjas nr 2-18-3761 on jäänud jagamata osa poolte

ühisvarast, mistõttu on vajalik ühisvara täiendav jagamine.

3. Kostja kandis 29.10.2012 enda Swedbank AS-i hoiukontole nr KONTO1 2054 eurot ning

26.07.2013 hoiukontole nr KONTO2 10 000 eurot. Kostja hoiukontol nr KONTO2 oli

varaühisuse lõppemise aja seisuga 10 004,34 eurot. See ühisvara on jäänud varasemalt

jagamata.

Kostja seisukoht

4. Kostja ei nõustunud hagiga ja palus jätta hagi läbi vaatamata. Tsiviilasjas nr 2-13-5799

ühisvara jagamise vaidluses on Swedbank AS-i kontodel ja hoiustel olev raha juba jagatud.

Hageja esitas sama vara jagamise nõude 05.02.2013 hagiavalduses tsiviilasjas nr 2-13-5799.

Isegi kui konkreetsetel hoiukontodel olevaid summasid ei ole tsiviilasjas nr 2-13-5799 tehtud

otsusega jagatud, siis tuleb ikkagi lugeda, et kostja pangakontodel olnud summad on

varasemate otsustega jagatud.

2-19-10346

5. Rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kohaselt on hagiavaldus ebaõigesti esitatud Eesti

Vabariigi kohtutele. Hagi oleks pidanud olema esitatud kostja alalise elukoha järgi Ukraina

kohtule.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, jättis kostja omandisse kostja hoiukontol nr KONTO1

olnud 2054 eurot ja hoiukontol nr KONTO2 olnud 10 004,34 eurot ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja omandi kaotuse eest hüvitise 6029,17 eurot. Samuti viivise põhinõudelt

6029,17 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 20.12.2021 kuni

põhinõude (6029,17 eurot) täitmiseni. Maakohus jättis hagi rahuldamata viivise nõudes

perioodi 10.07.2019-19.12.2021 eest. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

7. Vaidlus puudub selles, et poolte abielu on sõlmitud 22.05.1980 ning lahutatud 11.09.2013

kohtuotsusega, mis jõustus 26.02.2014. Poolte vahel on vaidlus selles, kas poolte ühisvara

hulka kuulub (ning peaks kuuluma täiendavale jagamisele) varaühisuse lõpetamise aja seisuga

kostja hoiukontol nr KONTO1 olnud 2054 eurot ning hoiukontol nr KONTO2 olnud 10

004,34 eurot. Vaidlus puudub ka selles, et kummagi abikaasa pangakontodel abielulahutuse

seisuga olnud rahalised vahendid kuulusid abikaasade ühisvara hulka.

8. Swedbank AS-i vastusest nähtub, et 24.03.2014 seisuga (s.o pärast abielulahutuse

jõustumist) oli kostja hoiukontol nr KONTO1 hoiusumma 2054 eurot ning hoiukontol nr

KONTO2 hoiusumma 10 003,84 eurot. Kohus järeldas, et 24.03.2014 seisuga kostja

hoiukontodel nr KONTO1 ja nr KONTO2 olnud rahasummad vastavalt 2054 eurot ja 10

003,84 eurot olid samadel hoiukontodel ka lahutuse jõustumise kuupäeva seisuga 26.02.2014.

Kostja ei ole toonud esile, et tegemist oleks olnud tema lahusvaraga.

9. Tsiviilasjas nr 2-13-5799 kohtule 05.02.2013 esitatud hagiavaldusest ja selle hilisematest

täpsustustest ei nähtu, et hageja oleks soovinud jagada hoiukontodel nr KONTO1 ja nr

KONTO2 olnud hoiusummasid. Hageja on tsiviilasjas nr 2-13-5799 taotlenud jagada muu

hulgas „AS Swedbank Estonia deposiitarvel 425 000.00 EUR, arve konto3 (lisa nr 6)“.

Viidatud lisa nr 6 tsiviilasja nr 2-13-5799 toimikus (sama dokument on praeguse menetluse I

kd, tl 29 ja 30) on Swedbank AS-i väljavõte, millel on märgitud kostja nimel registreeritud

hoiukontod, mille hoiustamise tähtaeg on ilmselt lõppenud ja mille hulka ei kuulu

vaidlusalused hoiukontod. Tsiviilasjas nr 2-13-5799 15.10.2013 esitatud hagi täpsustuses on

hageja soovinud jagada rahalised vahendid, mis on kostja deposiitkontol nr konto3. Seega ei

ole hageja taotlenud selle vara jagamist, mis oli 26.02.2014 seisuga kostja hoiukontodel nr

KONTO1 ja nr KONTO2.

10. Viidatud hoiukontodel oleva raha jagamist ei nähtu ka tsiviilasjas nr 2-13-5799 tehtud

kohtulahenditest. Harju Maakohtu 15.01.2015 otsusest tsiviilasjas nr 2-13-5799 nähtub, et

kostjale on jäetud ühisvara jagamisel tema kontodel olnud rahasummad kokku 4092 eurot.

Maakohtu otsus tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 07.03.2016 otsusega osaliselt, sh rahaliste

vahendite suuruse tuvastamise ja jagamise osas. Harju Maakohtu 14.02.2017 otsusest

tsiviilasjas nr 2-13-5799 nähtub, et poolte vahel puudus vaidlus selles, et seisuga 23.02.2014

(ekslik lahutuse jõustumise kuupäev, kohtu infosüsteemi andmete kohaselt oli õige kuupäev

26.02.2014) oli kostja pangakontodel 4091,69 eurot. Samas ei nähtu kohtuotsusest, mis

kontodel ja mis summadest see summa moodustub. Otsuse punktis 10 on küll tuvastatud, et

kostja arvelduskonto jääk 20.03.2013 seisuga moodustas 2057,07 eurot, kuid ei selgu, kui

suur oli jääk Swedbank AS-is ja mis kontodel 26.02.2014 seisuga. Tallinna Ringkonnakohtu

27.10.2017 otsusega tühistati 14.02.2017 otsus osas, milles maakohus määras uuesti

2-19-10346

varaühisuse lõppemise seisuga abikaasade arvelduskontodel olnud rahaliste vahendite

väärtuse. Jõusse jäi seega otsus muu hulgas osas, milles jagati kostja arvelduskontodel

23.02.2024 seisuga olnud rahalised vahendid kokku 4092 eurot. Kohus nõustus hageja

väitega, et arvestades hoiukontodel olnud rahasumma suurust (kokku 12 058,34 eurot) ja

tsiviilasjas nr 2-13-5799 jagatud kostja kontodel olevat rahasummat (kokku 4091,69 eurot) ei

ole võimalik, et varasemas menetluses on jagatud kogu kostja kontodel varaühisuse lõppemise

aja seisuga olnud raha.

11. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et varasema lahendiga tuleb lugeda jagatuks kõik kostja

Swedbank AS-i kontodel olnud rahalised vahendid. Vara ei saa lugeda jagatuks ainult

põhjusel, et seda oleks saanud juba varasemalt ära jagada. Kui kostja oleks varasemas

menetluses esitanud õige teabe enda kontodel oleva vara kohta, siis oleks vara varasema

lahendiga ka ära jagatud. Kostja on tsiviilasja nr 2-13-5799 menetluses esitatud vastuhagis

väitnud, et tema kontodel oli rahalisi vahendeid vaid 4091,69 eurot. Arvestades, et kahel

hoiukontol Swedbank AS-is oli kokku 12 058,34 eurot, on kostja esitanud varasemas

menetluses selgelt valeväiteid. Kuna nendel hoiukontodel oleva raha jagamist ei ole varem

taotletud ja kohus ei ole seda raha varasemalt jaganud, ei saa olla tegemist sama nõudega

samal alusel. Hagejal puudus teadmine sellest, et kostja hoiukontodel on veel rahalisi

vahendeid.

12. Perekonnaseaduse (PKS) § 37 lg 3 alusel tuleb poolte ühisvara hulka kuuluv kostja

hoiukontodel olnud 12 058,34 eurot jagada võrdsetes osades ning hageja kasuks tuleb välja

mõista hüvitis 6209,17 eurot (=12 058,34/2).

13. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis alates 20.12.2021 põhinõudelt (hüvitiselt)

6029,17 eurolt kuni põhinõude täitmiseni. Põhjendatud ei ole viivise väljamõistmine perioodi

eest enne 20.12.2021, kuna hageja on nõude nimetatud hoiukontodel oleva raha jagamiseks

esitanud alles 20.12.2021.

Apellatsioonkaebus

14. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada hagi

rahuldamise osas ja teha uue otsuse, millega lõpetada menetlus või jätta hagi läbi vaatamata.

Alternatiivselt jätta hagi rahuldamata.

15. Tsiviilasjas nr 2-13-5799 tehtud Harju Maakohtu 13.03.2014 määrusega nõudis kohus

välja muuhulgas kostjale kuulunud Swedbank AS-i kontode väljavõtted ning 24.03.2014

vastuses on välja toodud detailselt kõik kostjale kuulunud Swedbank AS-is asunud arveldus-

ja hoiukontod, sealhulgas arvelduskonto nr konto3 väljavõte, hoiukonto nr KONTO1

hoiusummaga 2054 eurot ja hoiukonto nr KONTO2 hoiusummaga 10 003,84 eurot. Seega on

tsiviilasjas nr 2-13-5799 tehtud jõustunud kohtulahenditega ära jagatud kõikidel Swedbank

AS-i kontodel, sh hoiukontodel olevad rahalised vahendid. Asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-13-

5799 jättis hageja, kas ekslikult või teadlikult, esitamata taotluse jagada konkreetselt

hoiukontol nr KONTO1 olevad rahalised vahendid hoiusummaga 2054,00 eurot ja hoiukontol

nr KONTO2 hoiusummaga 10 004,34 eurot, ei tähenda seda, et nimetatud hoiukontodel olev

vara ei oleks olnud hõlmatud tsiviilasja nr 2-13-5799 esemega, so nõudega „AS Swedbank

Estonia deposiitarvel 425 000 eurot“ jagamiseks. Käesolevas asjas esitatud hagi alus ja ese on

sama, mis oli tsiviilasjas nr 2-13-5799. Välistatud on sama vara osas ühisvara teistkordne

jagamine, mistõttu tuleb hagi jätta läbi vaatamata.

2-19-10346

16. Kostja jääb jätkuvalt ka oma seisukoha juurde, et rahvusvahelise kohtualluvuse sätete

kohaselt on hagiavaldus ebaõigesti esitatud Eesti Vabariigi kohtutele. Hagi oleks pidanud

olema esitatud kostja alalise elukoha järgi Ukraina kohtule. Kostja on esitanud maakohtule

tõendeid, et teistes asjades on hageja aktsepteerinud rahvusvahelise kohtualluvuse sätete

kohaselt analoogse ühisvara jagamise vaidluse allumist Ukraina kohtutele, kusjuures Ukraina

kohtutes käesoleval hetkel ka reaalselt toimub analoogne poolte vaheline vaidlus Ukrainas

asuva ühisvara jagamise osas. Jääb arusaamatuks, mis peaks käesolev vaidlus alaliselt

Ukrainas elava Venemaa Föderatsiooni kodaniku vastu jätkuma Eesti Vabariigi kohtutes. Kui

kohtule esitatakse avaldus, peab kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 75 lg 1

järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti

kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. 15.02.1995 on

vastu võetud Eesti Vabariigi ja Ukraina leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil- ning

kriminaalasjades, mille art 21(1) sätestab, et kui nimetatud leping ei näe ette teisiti, on

kummagi lepingupoole kohtud pädevad menetlema tsiviilasju, kui kostjal on tema

territooriumil elukoht. 26.01.1993 on vastu võetud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni

leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades, mille art 21(1)

sätestab, et kui nimetatud leping ei näe ette teisiti, on kummagi lepingupoole kohtud pädevad

arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. Seega on

kohtualluvuse seisukohalt mõlema Eesti poolt sõlmitud õigusabilepingu puhul määravaks

kostjaks oleva füüsilise isiku elukoht. Kostjal puudub Eesti Vabariigi kodakondsus ja kostja

on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Kostja ei ela alaliselt mitte Eesti Vabariigis ega Venemaa

Föderatsioonis, vaid kostja alaliseks elukohaks on Ukrainas /aadress/. Kostja on Ukrainas

uuesti abiellunud Ukraina kodanikuga ja tal on laps. Seega on kostjal Ukrainas pere. Kostja

lahkus 2013. aastal Eesti Vabariigist ja asus alaliselt elama Ukrainasse viisil, millest võib

järeldada isiku tahet oma elukohta muuta. Järelikult esines maakohtul seaduses sätestatud

õiguslik alus jätta hagi läbi vaatamata kohtu pädevuse puudumise tõttu.

17. Ebaõige ja põhjendamatu on mõista välja viivised alates 20.12.2021 kuni põhinõude

(6029,17 eurot) täitmiseni. Ühisvara loetakse jagatuks, sh tekib ühel abikaasal hüvitise

maksmise kohustus alates ühisvara jaganud ja hüvitise väljamõistnud kohtuotsuse

jõustumisest, mitte hagi esitamisest või hagimenetluses uue haginõude esitamisest.

Vastustaja seisukoht

18. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

19. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

viivise põhinõudelt 6029,17 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

20.12.2021 kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse,

millega jätab viivise nõude selle perioodi osas rahuldamata. Muus osas tuleb jätta maakohtu

otsus muutmata. TsMS § 654 lg 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni

tervikliku sõnastuse. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

20. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

2-19-10346

Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hageja viivisenõude

rahuldamata perioodi 10.07.2019 kuni 19.12.2021 osas. Selles ulatuses on maakohtu otsus

TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.

21. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust (VÕS § 113 lg

1) kui mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise perioodi eest enne kohtuotsuse jõustumist.

Muus osas kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega rikkunud

menetlusnorme. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule.

Nimetatud sätte kohaselt peab otsuse põhjendavas osas märkima kohtu poolt tuvastatud

asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti

seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või

kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Seda on maakohus

nõuetekohaselt ka teinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning

tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust ringkonnakohus neid põhjendusi ei korda. Vastuseks

apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

22. Pooled ei vaidle, et poolte abielu on lahutatud 11.09.2013 kohtuotsusega, mis jõustus

26.02.2014. Pooled ei vaidle ka selle üle, et varaühisuse lõpetamise aja seisuga oli kostja

hoiukontol nr KONTO1 hoius 2054 eurot ning hoiukontol nr KONTO2 hoius 10 004,34

eurot. Kostja ei ole esile toonud, et tegemist oleks kostja lahusvaraga, mistõttu järeldas

maakohus õigesti, et tegemist on ühisvaraga, mis kuulub poolte vahel jagamisele. Pooled

vaidlevad selle üle, kas need hoiuse summad on juba jagatud tsiviilasjas nr 2-13-5799.

23. Kostja leiab, et asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-13-5799 jättis hageja, kas ekslikult või

teadlikult, esitamata taotluse jagada konkreetselt hoiukontol nr KONTO1 olevad rahalised

vahendid hoiusummaga 2054,00 eurot ja hoiukontol nr KONTO2 hoiusummaga 10 004,34

eurot, ei tähenda seda, et nimetatud hoiukontodel olev vara ei oleks olnud hõlmatud tsiviilasja

nr 2-13-5799 esemega, s.o nõudega „AS Swedbank Estonia deposiitarvel 425 000 eurot“

jagamiseks. Ringkonnakohus kostja väitega ei nõustu ja põhjendab seda järgnevalt.

23.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole taotlenud tsiviilasjas nr 2-13-

5799 vara jagamist, mis oli 26.02.2014 seisuga kostja hoiukontodel nr KONTO1 ja nr

KONTO2. Ehkki tsiviilasjas nr 2-13-5799 oli 24.03.2014 (s.o enne maakohtu otsuse tegemist

15.01.2015) esitatud Swedbank AS-i vastus, millest nähtusid hoiukontod nr KONTO1

hoiusummaga 2054 eurot ja nr KONTO2 hoiusummaga 10 003,84 eurot (I kd, tl 144), ei saa

sellest järeldada, et hageja soovis nende summade jagamist. Tsiviilasjas nr 2-13-5799 esitatud

05.02.2013 hagiavalduses palus hageja jagada muuhulgas rahalised vahendid 425 000 eurot,

mis on kostja Swedbank AS-i deposiitkontol nr konto3 (hageja viitas seejuures hagi lisale nr

6) (I kd, tl 53–54). 05.02.2013 hagiavaldusele lisatud lisast nr 6 nähtub, et selles märgitud

tähtajalised hoiused moodustavad kokku 425 000 eurot (I kd, tl 29) ja nende hulgas ei ole

hoiuseid Swedbank AS-i hoiukontodel nr KONTO1 ja nr KONTO2. 15.10.2013 esitatud hagi

täpsustuses palus hageja jagada muuhulgas rahalised vahendid 425 000 eurot, mis on kostja

Swedbank AS-i deposiitkontol nr konto3 (I kd, tl 65–67). Ehkki hageja ei ole 15.10.2013 hagi

täpsustuses märkinud enam viidet lisale nr 6, ei saa sellest järeldada, et hageja oleks soovinud

lisas nr 6 märgitud hoiustele täiendavalt ka hoiukontodel nr KONTO1 ja nr KONTO2 asuvate

rahaliste vahendite jagamist. Hageja soovis endiselt Swedbank AS-i deposiitkontol nr konto3

oleva 425 000 euro jagamist.

2-19-10346

23.2. Tsiviilasjas nr 2-13-5799 tehtud otsustega jäi jõusse ühisvarana raha jagamine kostja

arvelduskontodel kokku 4092 euro ulatuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et

arvestades ka tsiviilasjas nr 2-13-5799 tuvastatud kostja pangakontodel olnud rahasumma

suurust (kokku 4091,69 eurot), ei ole hoiukontodel olnud rahasummade suurust arvestades

(kokku 12 058,34 eurot) neid summasid tsiviilasjas nr 2-13-5799 jagatud.

23.3. Seega ei ole käesolevas asjas tegemist sama hagiesemega samal alusel, mis oli

tsiviilasjas nr 2-13-5799 ning menetluse lõpetamiseks TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi ei ole alust.

24. Kostja hinnangul on hagiavaldus ebaõigesti esitatud Eesti Vabariigi kohtule. Hagi oleks

pidanud olema esitatud kostja alalise elukoha järgi Ukraina kohtule. Kostja on esile toonud, et

kostja on Vene Föderatsiooni kodanik ja tema alaline elukoht on Ukrainas /aadress/.

Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et antud juhul esineb alus TsMS § 423 lg 1 p 13 järgi

hagi läbi vaatamata jätmiseks. Kohtualluvus tähendab TsMS § 69 lg 1 järgi üldiselt isiku

õigust ja kohustust kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus. Rahvusvahelise

kohtualluvuse sätetega määratakse TsMS § 70 lg 1 järgi kindlaks see, millal võib asja

menetleda Eesti kohus. Kui kohtule esitatakse avaldus, peab kohus TsMS § 75 lg 1 järgi

kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule,

ja seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. Asi allub TsMS § 70 lg 2

järgi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete

kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene

teisiti. TsMS § 70 lg 4 järgi kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus rahvusvahelise

kohtualluvuse kohta sätestatut kohtualluvuse määramisel üksnes ulatuses, milles ei ole

sätestatud teisiti välislepingus või samas sättes nimetatud Euroopa Liidu määrustes. Seejuures

sätestab TsMS § 77, et kui kohus võttis asja õigesti menetlusse, lahendab kohus asja sisuliselt,

isegi kui kohtualluvuse määramise aluseks olevad asjaolud pärast avalduse menetlusse

võtmist muutusid. Kohtualluvust ning sellega seotud asjaolusid (nt kohtualluvuskokkuleppe

kehtivust, menetlusosaliste elu- või asukohta) kontrollib kohus avalduse esitamise aja seisuga

(TsMS I komm, § 77, p 3b). 05.09.2019 vastuses hagile on kostja märkinud enda elukohaks

/aadress/ Tallinn (I kd, tl 49–52). Samuti on kostja märkinud /aadress/ Tallinn oma elukoha

aadressiks järgnevates menetlusdokumentides ega ole tuginenud sellele, et maakohus võttis

hagi ebaõigesti menetlusse, kuna asi ei allu Eesti Vabariigi kohtule. Sellise vastuväite esitas

kostja maakohtule alles 14.10.2022 menetlusdokumendis (I kd, tl 147–159). Maakohus esitas

15.10.2022 pooltele oma seisukoha, milles märkis, et hagi on õigesti menetlusse võetud (I kd,

tl 184). Ringkonnakohus leiab, et arvestades eeltoodut ei ole maakohtust erinevale

seisukohale asumiseks käesoleval juhul alust ning maakohus on õigesti menetlenud hagi.

Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata kostja väidetele õigusabilepingute

kohaldatavuse kohta.

25. Kostja hinnangul on ebaõige ja põhjendamatu mõista kostjalt välja viivis alates

20.12.2021 kuni põhinõude (6029,17 eurot) täitmiseni. Ringkonnakohus nõustub kostjaga

osaliselt. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seega saab ühisvara jagamise asjas hüvitise välja

mõistmisel viivist nõuda alates hüvitise maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumisest.

PKS § 37 lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes

osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse § 77 lg 2 kohaselt otsustab kohus

jagamise viisi ja paneb kohustuse maksta teisele kaasomanikule välja teise kaasomaniku osa

rahas. Kuna kostja hoiukontodel nr KONTO1 ja nr KONTO2 olevad rahalised vahendid on

poolte ühisomandis kuni kohtuotsuse jõustumiseni ja kohus paneb teisele ühisomanikule

2-19-10346

kohustuse hüvitise maksmiseks alles kohtuotsusega, ei saa ringkonnakohtu hinnangul hageja

hüvitise nõue muutuda sissenõutavaks enne kohtuotsuse jõustumist. Seega saab viivise välja

mõista alates kohtuotsuse jõustumisest. Sellest tulenevalt ei saa hageja viivise nõuet rahuldada

perioodi eest enne kohtuotsuse jõustumist.

26. Ringkonnakohus leiab, et ehkki maakohtu otsus tühistatakse osaliselt viivise nõude osas,

ei mõjuta see menetluskulude jaotust maakohtus. TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises

abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Seega tuleb ka ühisvara jagamise asjas jätta

menetluskulud kummagi poole enda kanda. Antud juhul tingib menetluskulude poolte endi

kanda jätmise ka rahuldamata jäetud viivise nõude suurus – viivise nõue alates nõude

esitamisest (10.07.2019) kuni eeldatava otsuse jõustumise ajani moodustab (VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras) 3495 eurot, mis on enam kui pool hagejale makstavast

hüvitisest. Seega on antud juhul ka TsMS § 163 lg 1 alusel õige jätta maakohtu menetluskulud

poolte endi kanda.

27. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ka ringkonnakohtu menetluskulud jätta poolte endi

kanda. Apellatsioonkaebus on edukas osas, milles ringkonnakohus tühistab viivise nõude

perioodi osas alates 20.12.2021 kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Arvestades ringkonnakohtu

otsuse kuupäeva ei jõustu otsus enne 04.08.2025, mistõttu moodustab viivis perioodil alates

20.12.2021 kuni 04.08.2025 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 2315 eurot, mis

on 38% kostjalt hageja kasuks välja mõistetud hüvitisest. Põhjusel, et apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt ning arvestades, et tegemist on hagilise abieluasjaga, tuleb TsMS § 163

lg 1 ja § 171 lg 1 ning § 164 lg 1 alusel apellatsioonimenetluses kantud kulud samuti jätta

poolte endi kanda. Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, ei ole vaja neid kindlaks

määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)