2-25-7782/27 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots

Määruse tegemise aeg ja koht

03.07.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-7782

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku

paigutamiseks

psühhiaatriakliinikusse

tahtest

olenematule ravile

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 23.05.2025 määrus (esialgse õiguskaitse

pikendamine)

Kaebuse esitaja ja liik

I.F määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik I.F (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti,

lepinguline esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 23.05.2025 määruse resolutsioon muutmata, kuid

täiendada määruse põhjendusi.

2. Jätta I.F määruskaebus rahuldamata.

3. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad Eesti Vabariigi kanda, välja arvatud I.F

lepingulise esindaja kulud, mis jätta I.F kanda. Kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

2-25-7782

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja; PERH) esitas 20.05.2025 Harju

Maakohtule avalduse, milles taotles I.F (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse

rakendamist ja palus ühtlasi pikendada seda 40 päevani ning lubada kohaldada tema suhtes

tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.

1.1. Psühhiaatrite 21.05.2025 arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik statsionaarsel

psühhiaatrilisel ravil kaheksandat korda elus. Varasemast on teada, et puudutatud isik on

alates 14. eluaastast tarvitanud narkootilisi aineid, eelkõige amfetamiini ja kanepit. Ta on

saanud ärevushäirete tõttu ravi Austrias. 11.02.–13.02.2020 viibis puudutatud isik haiglaravil

ravimmürgistuse tõttu, kui ta võttis elukaaslasega tekkinud tüli käigus sisse suure koguse talle

määratud rohtusid. Puudutatud isikul diagnoositi 2020. a augustis buliimia (F50.2). Järgmine

hospitaliseerimine PERH-i psühhiaatriakliinikusse statsionaarsele ravile toimus 27.10.2020

stimulantide (peamiselt amfetamiin) tarvitamisest põhjustatud psühhoosi tõttu maniakaalses

seisundis. Selle haiglaravi jooksul lahkus puudutatud isik kolm korda omavoliliselt haiglast.

Jaanuaris 2021 diagnoositi tal aktiivsus- ja tähelepanuhäire (F90.0). Märtsist 2021 süvenesid

depressiivsed kaebused, diagnoositi bipolaarne meeleoluhäire. Puudutatud isik viibis viimati

PERH-i psühhiaatriakliinikus 20.04.–16.05.2025 bipolaarse häire ägenemisega, kui

puudutatud isik hospitaliseeriti kiirabi ja politsei saatel, kuna ta jooksis Tulika tänaval autode

vahel ringi, käitus ebaadekvaatselt ning avaldas, et peab endale põhjustama kannatusi, kuna

on selle ära teeninud. Tal diagnoositi psühhootiliste sümptomitega mania, tema seisund

stabiliseerus ja psühhootilised elamused taandusid meeleolu stabiliseeriva ravi foonil. Koju

minnes katkestas puudutatud isik koheselt temale määratud toetusravi.

1.2. Praegusel juhul toodi puudutatud isik psühhiaatriakliiniku valvetuppa kiirabi ja politsei

saatel. Politsei kutsus kiirabi, kuna puudutatud isik oli läinud politseijaoskonda temalt

eelnevalt konfiskeeritud kanepit tagasi nõudma, et viia see Pärnu Haiglas viibivale vennale.

Puudutatud isikul puudus enda käitumise ja nõudmiste osas kriitika. Valvetoas oli ta

agiteeritud, provotseeriv ja nõudis enda venna vabastamist haiglast ning kohest

konsulteerimist endise raviarstiga. Puudutatud isiku mõttekäik oli hüplik, ta oli

emotsionaalselt labiilne ja situatsioonis desorienteeritud ning ebaadekvaatse käitumisega.

Puudutatud isik hospitaliseeriti valvearsti tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

otsusega 19.05.2025 kell 16.38. Osakonnas lülitas puudutatud isik põhjuseta sisse

tuletõrjealarmi, oli sekeldava käitumise ja segase jutuga.

1.3. Alates ravi alustamisest ei ole puudutatud isik piisaval määral paranenud. Ta on

rahulikum, koostööaltim, kuid enda eelneva käitumise osas tal kriitika puudub ning

sümptomaatika osas on varjav. Puudutatud isik tunnistas, et jättis ära meeleolu stabiliseeriva

ravi, kuna see segas tema "reaalsustaju" ning nüüd tal on taas sisemine tunne, mis teda juhib.

Puudutatud isik on formaalselt nõus haiglaraviga, kuid arvestades tema psüühilist seisundit,

siis nõusoleku andmine ei ole sisuline.

1.4. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – bipolaarne häire psühhootiliste

sümptomiteta (F31.1). Tema käitumine on maniakaalsest seisundist juhituna ettearvamatu ja

ebaadekvaatne, mistõttu ta ohustab nii enda kui ka ümbritsevate turvalisust: ta võib

provotseerida endavastast vägivalda kui ka sattuda olukorda, kus tema elu on ohustatud. Oma

psüühikahäirest tulenevalt ei ole puudutatud isik võimeline enda tervislikku seisundit,

ravivajadust ega käitumist tagantjärele adekvaatselt hindama.

2-25-7782

2. Harju Maakohus rahuldas 21.05.2025 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas

kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 19.05.2025 kell 16.38 kuni 23.05.2025 kell

16.38 koos vajadusel tahtevastase ravimite manustamisega.

3. Arst-resident psühhiaatria erialal HV avaldas 21.05.2025 ärakuulamisel, et puudutatud

isiku seisund ei ole muutunud võrreldes arsti arvamuse andmise ajaga. Hetkel on bipolaarsest

tekkinud maniakaalne seisund. Kodus ravimeid ei võtnud, kuna see segas tema reaalsustaju.

Puudutatud isik on nõus jääma, aga ei tundu, et ta saaks aru, miks ta siin on. Ta võib olla enda

suhtes ohtlik, eelmine kord seikles sõiduteel autode vahel. Ta arvab, et ta peab endale

põhjustama kannatusi ja ta on selle välja teeninud.

4. Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel 21.05.2025 PERH-i psühhiaatriakliinikus järgmist:

„Ma tegelikult olin teel läbirääkimisi pidama oma raviarstiga. Selleks, et võtta kaasa politsei

juurest kanep tõendiks ja selle kiirtesti tulemused jõudsid siis, kui ma välja sain. Soovin oma

arstile tõestada, et selle kanepi THC sisaldus oli alla keelatud normi. Arst tegi minuga ränga

vea, ta kirjutas mingi ravimi välja, mis tekitas mulle seisundi, et ma ei kontrollinud enam oma

keha. /hakkab nutma/ Ma usun, et ta ei teinud seda meelega, ma ei tahtnud, et keegi peaks

kannatama selle haiguse all. Ma olen palju läbi elanud ja mul on maailma parim advokaat ja

ma mõtlesin kohtusse minna tema vastu. See haigus on väga hirmus, kuna keha teeb, mis ise

teha tahab. Mu vend ütles, et ta ühineb minuga ravil, ta valetas, et ta tarbib narkootikume. Ma

uskusin, et ma saan nüüd küsida abi ilma, et peaks kedagi kohtusse kaebama. Põhimõtte

pärast käsin, mitte selle pärast, et ma maksan advokaadi eest. Mulle määrati eelmine kord

haiglast lahkudes ravimiks liitium, ma võtsin seda esimesel õhtul, rohkem ei võtnud. Mu viga

oli, et ma ei pannud endale äratust selle kohta, ma nüüd parandan selle vea. Ma tunnen, et kui

mul reaalsustaju ei ole paigas, see loksus paika, kui ma ravimeid ei võtnud. Ma ei usu, et mul

oleks vaja ravi, aga kui te arvate, et ma vajan, siis ma võin vabatahtlikuna jääda.“

5. Puudutatud isikule määratud advokaat toetas taotlust.

6. Raviarsti 22.05.2025 arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund muutunud, tal

puudub koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel on ta ohtlik endale ja ümbritsevatele.

Maakohtu määrus ja põhjendused

7. Harju Maakohus pikendas 23.05.2025 määrusega (vaidlustatud määrus) puudutatud isiku

suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani

alates tema psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o alates 19.05.2025

kell 16.38 kuni 28.06.2025 kell 16.38 või kuni raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi

lõpetamiseks. Maakohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks

ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, sealhulgas psühhoosivastase,

meeleolu stabiliseeriva ja rahustava ravi manustamiseks ning elekterkrampravi teostamiseks

haiglatingimustes juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei

nõustu. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.

7.1. Maakohus tugines tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5 ning

psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-tele 1 ja 2.

7.2. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire –

bipolaarne häire psühhootiliste sümptomiteta (F31.1). Ravita jäämisel võib ta oma

2-25-7782

psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse käitumisega seada ohtu nii enda kui ümbritsevate tervise.

Seega oli täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 1 nimetatud eeldus.

7.3. Isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa

põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida

konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise

distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning et isiku ohtlikkus

lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Maakohtule jäi ärakuulamisel mulje, et isik

hetkel selgelt ei mõtle. Isiku vastused küsimustele olid laialivalguvad ja n.ö „mööda“ – ta ei

vastanud vahetult küsimusele, vaid rääkis oma lugu. Samuti on isikul ilmselgelt reaalsustaju

paigast, kui ta arvab, et peab oma raviarstile millegi tõestamiseks minema ja küsima politseilt

endalt konfiskeeritud kanepit tagasi. Isiku meeleolu oli vestluse ajal väga kõikuv, kuna ta

hakkas ravimi kõrvalmõjudest rääkides nutma. Arsti arvamuse kohaselt võib isik haiguse ajel

ebaadekvaatselt käitudes seada ohtu enda ja ümbritsevad. Maakohus nõustus, et isiku

ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Maakohtu hinnangul kujutab

puudutatud isik ohtu iseendale eeskätt põhjusel, et tegutseb haiguse ajel ebaadekvaatselt, võib

jätta end hooletusse või panna olukordadesse, kus satub ohtu. Isik on käesoleval ajal

psühhootiline, tema käitumine on maniakaalsest seisundist juhituna ettearvamatu ja

ebaadekvaatne. Nii tema mõtlemine kui ka käitumine on haigusest juhitud, arvestades tema

tegutsemist vahetult enne haiglasse sattumist võib ta oma tegevusega esile kutsuda vägivalla

enda suhtes. Isik võib olla ohtlik nii endale kui ka teistele. Väljaspool haiglat ei ole tagatud

ravimite võtmine. Isiku käitumine on psühhoosielamustest täiel määral juhitud. Oma

psüühikahäirest tulenevalt ei ole puudutatud isik võimeline enda tervislikku seisundit,

ravivajadust ega käitumist tagantjärgi adekvaatselt hindama. Maakohtu hinnangul on isiku

varasemast käitumisest ja haigusest tingituna põhjust eeldada, et ta võib samamoodi eelkõige

ennast ohustavalt käituda ja tegutseda ka edaspidi, kuna tema käesolev tervislik seisund on

väga sarnane eelmise haigestumise aegsele seisundile. Eeltoodust tulenevalt oli täidetud PsAS

§ 11 lg 1 p-s 2 nimetatud eeldus.

7.4. Maakohus leidis, et tulenevalt raskest psüühikahäirest võib isik olla ohtlik endale ning

teistele ja vajab jätkuvalt ravi psühhiaatriahaiglas. Tulenevalt oma seisundist on isik

psühhiaatrite hinnangul võimetu otsustama ravi vajaduse üle. Isiku seisundi hinnangust

lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Samuti ei ole

tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine – ise ta end haigeks ei pea ja

ravimeid tarvitama ei soostu. Tahtest olenematult saab aga isikut ravida ainult haigla

tingimustes.

Kohus on rakendanud esialgset õiguskaitset neli ööpäeva tema

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest. Arsti 22.05.2025 uuest arvamusest nähtub, et puudutatud

isiku seisund ei ole nelja päevaga paranenud ja ta vajab pikemat ravi. Maakohtu hinnangul ei

ole muu psühhiaatriline abi küllaldane, sest puudutatud isik on katkestanud ravi kodustes

tingimustes, mille tagajärjel on isiku seisund halvenenud. Arvestades seda leidis maakohus, et

puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Eeltoodust tulenevalt oli

täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 3 nimetatud eeldus.

7.5. Maakohus selgitas, et ei kuulanud ära teisi isikuid peale puudutatud isiku, talle määratud

esindaja ja puudutatud isiku raviarsti, kuna arvestades isiku psüühilist seisundit ja asja

kiireloomulisust, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.

Määruskaebus, avaldaja seisukoht ja menetluse edasine käik

8. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja teha

uus määrus, millega jätta avaldus rahuldamata.

2-25-7782

Määruskaebuse kohaselt on tahtest olenematu haiglaravi jätkamise avaldus 22.05.2025 e-kiri,

mis on allkirjastamata ning kus on kaks lauset: seisund pole muutunud ja raviks puudub

koostöövalmidus. Avaldaja taotluses pole toodud välja ühtegi argumenti, mille põhjal saaks

hinnata puudutatud isiku poolt enda või teiste isikute ohustamist. Ka paigutamisel ei nähtu

tsiviilasja materjalidest, et puudutatud isik oleks reaalselt ennast või teisi ohustanud või

avaldanud soovi seda tulevikus teha. Maakohus pole piisava põhjalikkusega hinnanud

ohtlikkuse olemasolu lähitulevikus. Järelikult on kohus ebaõigesti asunud seisukohale, et

kaebaja kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud. Asjas ei ole esitatud

ekspertarvamust. Maakohus ei ole põhjendanud puudutatud isiku kinnisesse asutusse

paigutamise tähtaja valikut. Maakohus ei kuulanud puudutatud isikut enne määruse tegemist

ära.

9. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu.

10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2¹

(koosmõjus §-ga 659) alusel jätta muutmata, kuid täiendada tuleb määruse põhjendusi.

Määruskaebus jääb rahuldamata.

12. TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku

kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja

viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli

päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest (TsMS § 534 lg 5 esimene lause). Pärast

isiku enda ärakuulamist võib esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40

päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS §

534 lg 5 teine lause).

13. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku

kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1. PsAS § 11 lg 1 kohaselt

võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise

abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata,

ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab

tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik

psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei

ole küllaldane.

14. Puudutatud isik leiab määruskaebuses, et esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega ei

oleks tohtinud pikendada, kuna 22.05.2025 e-kiri ei ole käsitatav eksperdiarvamusena ja

puudutatud isikut ei kuulatud enne määruse tegemist ära. TsMS § 537 lg 1 järgi võib kohus

isiku kinnisesse asutusse paigutada üksnes juhul, kui paigutamise eelduste kohta, muu hulgas

isiku ohtlikkuse prognoosi kohta, on olemas eksperdiarvamus. Samas sätestab TsMS § 537 lg

1 viimane lause, et selles lõikes sätestatu ei kehti esialgse õiguskaitse kohaldamisel. Ka

Riigikohus on märkinud, et esialgse õiguskaitse korras on võimaldatud paigutada isik

kinnisesse asutusse TsMS § 537 lg-s 1 nimetatud eksperdiarvamuseta isiku kohta (TsMS §

534 lg 1, § 537 lg 1 kuues lause ja lg 12), jätta isik ja tema lähedased esialgu ära kuulamata

2-25-7782

(TsMS § 534 lg-d 3 ja 4) ja jätta isikule esindaja alguses määramata (TsMS § 535 lg 2 teine

lause) (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 66.2). Seetõttu ei olnud vaidlustatud määruse

tegemise eelduseks ekspertiisi läbiviimine ja ekspertarvamuse olemasolu. Nõustuda ei saa ka

määruskaebuse väitega, et puudutatud isikut ei olnud maakohus ära kuulanud. Vaidlustatud

määrusest nähtub, et kohus kuulas isiku ära 21.05.2025 PERH-i psühhiaatriakliinikus ja

määruses on kajastatud puudutatud isiku ärakuulamisel avaldatu. Samuti on maakohus teinud

ärakuulamise tulemusest oma järelduse määruse põhjendavas osas.

15. Puudutatud isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

eeldused ei olnud tema suhtes esialgse õiguskaitse pikendamisel täidetud. Kolleegium sellega

ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud asjaolusid kogumis hinnates seisukohal, et eelduste

esinemine puudutatud isiku suhtes on esialgse õiguskaitse pikendamisel on olnud täidetud.

Samuti oli enne vaidlustatud määruse tegemist maakohus puudutatud isiku isiklikult ära

kuulanud ning puudutatud isiku raviarst esitanud maakohtule hinnangu, mille järgi oli esialgse

õiguskaitse pikendamine vajalik. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku

puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi

kohaldamiseks. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi

maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses, kuid täiendab neid osaliselt.

16. Maakohus on tuvastanud, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. Psühhiaatrite arvamusest nähtub, et

puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire – bipolaarne häire psühhootiliste

sümptomiteta (RKH-10 F31.1). Puudutatud isik oli hospitaliseerimisele eelnevalt läinud

politseijaoskonda temalt konfiskeeritud kanepit tagasi nõudma, et viia see Pärnu Haiglas

viibivale vennale. Puudutatud isikul puudus enda käitumise ja nõudmiste osas kriitika.

Määruskaebuse vastusest nähtuvalt oli puudutatud isik kõrgenenud meeleolus, ärritunud,

konfliktne ja tasakaalutu käitumisega. Ta keeldus ravikoostööst ning nõudis oma venna

vabastamist haiglast. Osakonnas oli ta jätkuvalt püsimatu ja allumatu oleku ning konfliktse ja

ründava käitumisega (sekeldav, emotsionaalselt tasakaalutu, kergesti vallandusid ärritus ja

agressiivsus – sõimles ebatsensuurselt, lõhkus inventari ning lülitas sisse tuletõrjealarmi).

Maakohus on vaidlustatud määruses märkinud, et ka ärakuulamisel jäi mulje, et puudutatud

isik hetkel selgelt ei mõtle. Isiku vastused küsimustele olid laialivalguvad ja nö „mööda“ – ta

ei vastanud vahetult küsimusele, vaid rääkis oma lugu. Samuti oli maakohtu arvates isikul

ilmselgelt reaalsustaju paigast, kui ta arvab, et peab oma raviarstile millegi tõestamiseks

minema ja küsima politseist endalt konfiskeeritud kanepit tagasi. Raviarsti avaldatust

nähtuvalt ei olnud puudutatud isiku seisund 22.05.2025 oluliselt paranenud. Eeltoodust

tulenevalt on maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul oli

diagnoositud raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda

juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1).

17. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt puudutatud isiku ohtlikkuse. Ringkonnakohus ei

nõustu määruskaebuse väitega, et maakohus ei ole piisavalt hinnanud puudutatud isiku

ohtlikkust ning on jätnud põhjendamata, miks puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus on

pigem kindel kui tõenäoline. Maakohus tugines vaidlustatud määruses psühhiaatrite

arvamusele ja põhjendas, et puudutatud isik kujutab ohtu iseendale eeskätt põhjusel, et

tegutseb haiguse ajel ebaadekvaatselt, võib jätta end hooletusse või panna olukordadesse, kus

satub ohtu. Puudutatud isik mõtlemine ja käitumine olid haigusest juhitud, arvestades tema

tegutsemist vahetult enne haiglasse sattumist võis ta oma tegevusega esile kutsuda vägivalla

enda suhtes. Puudutatud isik võis olla ohtlik nii endale kui ka teistele ning väljaspool haiglat

ei olnud tagatud ravimite võtmine. Puudutatud isiku varasemast käitumisest ja haigusest

tingituna oli maakohtu hinnangul põhjust eeldada, et ta võib samamoodi eelkõige ennast

2-25-7782

ohustavalt käituda ja tegutseda ka edaspidi, kuna tema käesolev tervislik seisund oli väga

sarnane eelmise haigestumise aegsele seisundile. Kolleegium märgib, et psühhiaatrite

arvamusest nähtuvalt oli puudutatud isik PERH-i psühhiaatriakliinikus tahtest olenematul

ravil alles hiljuti, 20.04–16.05.2025, kui ta hospitaliseeriti kiirabi ja politsei saatel, sest ta

jooksis Tulika tänaval autode vahel ringi ja avaldas, et peab endale põhjustama kannatusi,

kuna on selle ära teeninud. Kõigest kolm päeva hiljem hospitaliseeriti puudutatud isik uuesti,

mis oli käesolevas tsiviilasjas avalduse esitamise aluseks. Arvestades, et puudutatud isik viibis

vahetult enne praegust hospitaliseerimist samuti tahtest olenematul psühhiaatrilisel ravil, mille

põhjuseks oli puudutatud isiku enese ohtu seadmine (jooksmine tiheda liiklusega Tulika

tänaval autode vahel ning soov enesele kannatusi põhjustada) ning et puudutatud isikul

esinesid eelmise korraga sarnased sümptomid, oli põhjust eeldada, et ravita jäämisel võib

puudutatud isik samamoodi käituda nagu eelmisel korral ja ennast seeläbi ohtu seada. Lisaks

on avaldaja toonud määruskaebuse vastuses esile, et puudutatud isik käitus osakonnas nii

verbaalselt kui ka füüsiliselt agressiivselt ümbritsevate isikute ja inventari suhtes. Seega

kolleegiumi hinnangul nähtub psühhiaatrite arvamusest ja avaldaja vastusest

määruskaebusele, et puudutatud isik oli ohtlik nii endale kui ka teistele ning puudutatud isik

vajas pikemat ravi kui esialgselt rakendatud neli päeva. Arvestades, et psühhiaatriakliinikus

viibimise ajal oli puudutatud isiku käitumine endiselt ettearvamatu ja ebaadekvaatne, oli

pigem kindel kui tõenäoline, et puudutatud isik on esialgse õiguskaitse pikendamata jätmise

korral ohtlik iseendale PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses, kuid võis ohtu seada ka teisi.

Põhjendatud oli puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi pikendamine enne, kui haigus

veelgi ägeneb ja temast lähtuv oht realiseerub. Isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta

oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada (vt ka RKTKm

14.02.2018, 2-15-3662, p 14).

18. Samuti ei olnud alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi

meetmetest. Riigikohtu praktika kohaselt eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda,

et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm

19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Puudutatud isiku suhtes lõpetati tahtest olenematu ravi

16.05.2025 ning psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt lõpetas puudutatud isik kodus toetusravi

koheselt. Eelviidatud seisukohta kinnitab asjaolu, et puudutatud isikul esinesid kolm päeva

peale eelmist psühhiaatriahaiglas viibimist uuesti raske psüühikahäire sümptomid, mille tõttu

puudutatud isik oli ohtlik eelkõige enesele, kuid ka teistele. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt

on puudutatud isiku nõusolek haiglaraviks ja ravimite võtmiseks formaalne ning puudutatud

isik ise avaldas ärakuulamisel, et ta ei vaja ravi, kuid kui kohtunik arvab, et ta seda vajab, võib

ta vabatahtlikult jääda. Arvestades, et puudutatud isik katkestas eelmisel korral toetusravi koju

minnes koheselt, ei olnud ringkonnakohtu hinnangul võimalik osutada psühhiaatrilist abi

muul viisil kui puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Maakohus asus

seega põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule ei olnud võimalik osutada vältimatut

psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi

osutades (PsAS § 11 lg 1 p 3).

19. Määruskaebuse kohaselt on maakohus jätnud põhjendamata, miks oli esialgse õiguskaitse

rakendamise tähtaja pikendamine vajalik maksimaalseks ajaks, st 40 päevani. Isiku kinnisesse

asutusse paigutamisel tuleb kohtulahendis põhjendada ka isiku kinnisesse asutusse

paigutamise tähtaja valikut (RKTKm 10.10.2007, 3-2-1-81-07, p 12). Kuigi maakohus ei ole

otseselt põhjendanud vaidlustatud määruses, millistel põhjustel tuleb esialgse õiguskaitse

rakendamise tähtaega pikendada maksimaalseks tähtajaks, s.o 40 päevaks, nõustub

kolleegium maakohtu lõppjäreldusega, kuid täiendab maakohtu määruse põhjendusi. Asja

materjalide kohaselt on puudutatud isik korduvalt paigutatud kinnisesse asutusse talle tahtest

olenemata ravi kohaldamiseks. Kuna puudutatud isik lõpetas peale hiljutist tahtest olenematul

2-25-7782

ravil olemist koheselt talle määratud toetusravi ning haigussümptomid avaldusid uuesti loetud

päevade jooksul, ei ole põhjendatud arvata, et lühemast ajast kui 40 päeva oleks puudutatud

isiku ravimiseks piisanud.

20. Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused puudutatud isiku kinnisesse asutusse

paigutamiseks, mistõttu tuleb maakohtu määruse resolutsioon jätta muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

21. Määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese

lause alusel riigi kanda, välja arvatud puudutatud isiku lepingulise esindaja kulud, mis jäävad

puudutatud isiku kanda. Puudutatud isiku lepingulise esindaja kulude jätmine tema enda

kanda on ringkonnakohtu arvates õiglane ja isik suudab kulusid eeldatavasti kanda, kuna

lepinguline esindaja osales menetluses sõltumata sellest, et puudutatud isikule on määratud ka

riigi õigusabi korras esindaja ilma riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuseta. Kuna

lepingulise esindaja kulud jäävad puudutatud isiku kanda, puudub vajadus kulusid rahaliselt

kindlaks määrata.

22. TsMS § 543 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)