3-24-3192/86 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunikud

Janar Jäätma, Kaire Pikamäe ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. juuli 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3192

Haldusasi

R.W kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 29. oktoobri

2024. a otsuse nr 12407280001 tühistamiseks ning

Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja R.W , esindajad advokaadid Keijo Lindeberg

ja Kristina Ivanova

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Andrei

Krassilnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 5. märtsi 2025. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

R.W apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada R.W apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 5.

märtsi 2025. a otsus sissesõidukeelu ja menetluskulude osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada kaebus sissesõidukeelu osas.

Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 29. oktoobri 2024. a otsuse nr 12407280001

resolutsiooni punkt 4.

3. Ülejäänud osas jätta R.W apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 5. märtsi 2025. a otsus muutmata.

4. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt R.W kasuks välja menetluskulu 860 eurot.

Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

5. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 4. august 2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-24-3192

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R.W on Iraagi Vabariigi kodanik, kes saabus ebaseaduslikult 27. juulil 2024 Eesti

Vabariiki, et liikuda siit edasi Soome Vabariiki õe juurde. Rahvusvahelise kaitse taotluse

esitas ta 28. juulil 2024, kui ta peeti Tallinna Vanasadamas Soome lahkumisel kinni. Taotluse

kohaselt vajab taotleja kaitset, kuna tema endise naise pere soovib teda Iraagis tappa.

2. Politsei- ja Piirivalveamet luges (PPA) 29. oktoobri 2024. a otsusega nr 12407280001

taotleja 28. juuli 2024. a rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse

andmise seaduse (VRKS) § 20 kohaselt põhjendamatuks ning lükkas tagasi, kuna taotlus on

selgelt põhjendamatu VRKS § 201 p-de 4 ja 6 alusel (resolutsiooni punkt 1). Sama otsusega

tehti taotlejale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p-de 1, 2 ja 6

alusel sundtäidetav ettekirjutus lahkumiseks Iraaki (resolutsiooni punkt 2) ning kohaldati VSS

74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu Eestisse ja Schengeni viisaruumi viieks aastaks alates

lahkumiskohustuse täitmisest. PPA esitas otsuses kokkuvõtlikult järgmised põhjendused:

1) isiku ütlused pole usutavad. Taotleja on pidevalt muutnud abieluga ning tema suhtes

toimepandud rünnakutega seotud asjaolusid. Jääb mulje, et taotleja suurendab Iraagis

juhtunut, et tekitada arusaama sinna tagasipöördumise võimatusest. Vastupidiselt taotleja

käitumisele, kus ta naasis kodukohta isa haua külastamiseks ja juhilubade taotlemiseks, ei

naase inimene, kes tunneb enda elu pidevavalt ohus olevat, ohukoldesse. Euroopasse tulekuga

seotud asjaoludes on ebakõlad. Taotleja on isik, kelle peamine eesmärk oli otsida endale

Euroopas sobivam paik elamiseks;

2) hirm kodumaale tagasi pöörduda ei ole samastatav tagakiusuga. Taotlejal ei ole olnud

probleeme Iraagi ametivõimudega ning ta ei tunneta, et ametivõimud kiusaks teda taga.

Probleem on perekondlikku laadi. Esitatud dokumentidest nähtub, et taotleja on Iraagi

ametivõimude ja kohtuga suhelnud ning tal on olnud võimalik saada Iraagis kaitset. Iraagi

seadustes on hõimuvägivalla eest ette nähtud ranged karistused. Päritoluriigi informatsiooni

kohaselt on mehed ning nende ütlused nii Iraagi õigus- kui ka hõimusüsteemis eelisolukorras.

Seega on alust eeldada, et taotleja olukord ei ole nii kriitiline ja ebaõiglane, kui tema seda

väljendab. Abielulahutamise kohtudokumentidest nähtub, et taotleja ja tema endise naise

abielu lahutati mõlema osapoole kohalolekul ning üksmeelel. Ei ole usutav, et taotleja endine

abikaasa oleks vabatahtlikult lahutustoimingutel osalenud ja oma nõusoleku andnud, nagu see

tõenditel kirjas on, kui tema pere oleks olnud sellele kategooriliselt vastu. Kui taotleja endise

naise pere oleks niivõrd võimekas ja suuteline Iraagi võime mõjutama kaebaja kirjeldatud

määral, siis oleks nad tõenäoliselt lahutust takistanud esmalt usulise lahutuse protsessis või

sellest kaks kuud hiljem toimunud kohtuistungil;

3) taotleja ei vaja täiendavat kaitset, kuna ei nähtu VRKS § 4 lg-s 3 sätestatud asjaolude

esinemist;

4) alust vabatahtliku täitmise tähtajaga lahkumisettekirjutuse tegemiseks ei ole. Taotleja puhul

esineb põgenemisoht, kuna tema õde elab Soomes. Viimane oli ka tema sihtriik. Tervislikke,

sotsiaalseid ega majanduslikke põhjuseid lahkumisettekirjutuse tegemata jätmiseks ei esine.

Taotleja on Iraagi kodanik, kes on terve elu elanud Iraagis. Kuna taotleja puhul ei ole

kinnitust leidnud sellisel määral tagakius, et ta vajaks rahvusvahelist kaitset Iraagi eest, siis ei

ole alust arvata, et tema suhtes võiks kodakondsusjärgses riigis esineda ebainimlikku või

julma kohtlemist. Päritoluriigi informatsioonile toetudes on seaduse järgi inimestel võimalik

2(10)

3-24-3192

Iraagis siseriiklikult ümber paikneda, välismaale reisida ning sinna elama kolida ja kodumaale

tagasi pöörduda. Iraagis ei ole toimumas sellist relvakonflikti, mis taotlejat ohustada võiks;

5) taotlejale on põhjendatud kohaldada viieaastast sissesõidukeeldu, kuna puuduvad

humaansed kaalutlused selle kohaldamata jätmiseks või vähendamiseks.

3. R.W esitas halduskohtule kaebuse PPA 29. oktoobri 2024. a otsuse tühistamiseks ning

PPA kohustamiseks. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused:

1) õige pole see, et kaebajal pole Iraagi ametivõimudega konflikte olnud. Kaebaja selgitas

vastustajale, et tema ähvardajatel on suur mõjuvõim, kuna endise abikaasa pere on seotud

erinevate võimsate organisatsioonidega ja parteidega;

2) pärast kaebaja ründamist ja maja tulistamist esitatud kaebuste alusel ei võetud ründajatega

midagi ette ning neid ei karistatud. Sellest saab järeldada, et tema tagakiusajatel on mõjuvõim

Iraagi politseid mõjutada. Kalmistul isa haual käies ründasid ja peksid kaebajat kolm isikut,

kuid Najafi politseisse kaebama minnes vangistati kaebaja seitsmeks päevaks. Asjaolu, et

kaebaja on suhelnud Iraagi politsei ja kohtuga, ei tähenda, et temaga seotud asjaolusid

menetletaks seaduslikult. Samuti ei saa lahutuse kohtulikust kinnitamisest järeldada, et

kaebajat ei kiusata taga. Ehkki seaduses on märgitud, et hõimuvägivalla eest on ranged

karistused, siis ei tähenda see, et neid ka rakendatakse. Tegemist on kaebaja endise naise pere

meestega, kes teda ähvardavad ja tappa soovivad;

4) kui kaebaja mõni seletus jäi PPA-le arusaamatuks, siis oleks PPA pidanud nende asjaolude

osas kaebajaga suhtlema;

5) Iraak on pärast invasioone ja konflikte nõrk ja poliitiliselt lõhestunud. Riik ei kaitse

inimesi. Iraagi tänavatel on palju vägivalda ja tapmisjuhtumeid, mida ei ole uuritud. Väär on

PPA järeldus, et riigivõimudelt saab abi hõimude vahel tekkinud auprobleemide

lahendamisel. Selliseid probleeme lahendavad hõimud ise ning neisse riik ei sekku. Hõim,

millesse kaebaja kuulus ja kust kaebaja välja heideti, on endise abikaasa omaga võrreldes

nõrk ega suuda kaitset pakkuda;

6) kaebajat oleks tulnud tunnustada täiendava kaitse saajana VRKS § 4 lg 3 tähenduses;

7) lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld ei ole õiguspärased. PPA ei ole piisavalt

põhjendanud kaebajast lähtuvat põgenemisohtu ning arvestamata on jäetud perekondlikud

sidemed Soomes elava õega. Kaebaja puhul esineb VSS §-s 31 sätestatud sissesõidukeeldu

välistav asjaolu ning viieaastane sissesõidukeeld ei ole proportsionaalne.

4. PPA taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel:

1) tuvastatud pole, et kaebajat ohustaks riigipoolne tagakius. Kaebaja väited, et tema

tagakiusajad on seotud oluliste parteidega, on oletuslik. Pärast abielu lahutamist elas kaebaja

Iraagis veel 10 kuud, pöördudes korduvalt Iraagi politsei ja kohtu poole. Kui kaebaja

väidetavad tagakiusajad oleksid niivõrd mõjuvõimsad, ei oleks usutav, et teda üldse politsei

või kohtu poolt kuulda võetaks ja algatataks kriminaalmenetlus tema endise naise

perekonnaliikmete suhtes. Asjaolu, et vahistatu vabastati kautsjoni vastu ei tähenda, et

kaebaja väidetavatel tagakiusajatel oleks mõjuvõim politsei üle;

2) kaebaja esitas üldsõnalise ja oletusliku versiooni, et ta võis ütlusi andes närvis olla.

Kaebusest ei selgu, millise versiooni juurde kaebaja jääb. PPA ei pea usutavaks väsimust,

kuna abiellumine on siiski niivõrd suur muudatus elus, et abiellumise kuupäev üldjuhul ei

unune;

3) puutuvalt kaebaja esitatud fotodesse, siis nendelt küll nähtub peavigastustega isik, kuid

nendest ei tulene peavigastuste tekkepõhjus. Selgusetu on ka kaebaja väidetav arreteerimine

pärast seda, kui ta pöördus politseisse kaebuse esitamiseks. Kaebaja selgitused on

vastuolulised. Kui väidetavad tagakiusajad on niivõrd mõjuvõimsad, et kaebaja pöördumisel

politseisse avalduse kirjutamise sooviga vahistatakse hoopis kaebaja, siis oleks eeldatavasti

3(10)

3-24-3192

kaebaja kas vahetult pärast tema vahistamist või vabastamist tema tagakiusajatele üle antud,

mitte aga hakatud telefonikõnedes ähvardama;

4) kaebaja ei ole tõendanud, et tema endise abikaasa hõim oleks sedavõrd mõjuvõimas, et tal

puuduks võimalus saada riigilt kaitset. Kuigi sotsiaalmeedias avaldatud postitusi ei saa pidada

usaldusväärseks infoallikaks, siis sai PPA kaebaja esitatud materjalidest informatsiooni,

millele toetudes koguda täiendavat päritoluriigi informatsiooni (peamiselt hõimu nime

kirjapilt ning hõimuga seotud isikute nimed). Kogutud päritoluriigi informatsioonist nähtub,

et Tayy (ka Al-Tay või Al-Tayy) nime kandval hõimul on pikk ajalugu ning hõim paikneb nii

Iraagi kui Süüria territooriumil. Objektiivsetest allikatest aga ei tulene, et konkreetse hõimu

mõjuvõim oleks selline, et riigivõimud ei suudaks nende eest kaitset pakkuda. Kuigi

hõimusuhted on Iraagi ühiskonnas olulisel kohal ning hõimukonfliktidest tuleneva kättemaksu

või veritasu ohu puhul ei suuda politsei efektiivset kaitset pakkuda, siis jäävad alles

vasturääkivused kaebaja ütlustes. Näiteks nähtub päritoluriigi informatsioonist, et

hõimukonfliktide puhul võidakse inimese maja tulistada eesmärgiga sundida teda piirkonnast

lahkuma ning kaebaja on haldusmenetluses selgitanud, et tema maja ukse pihta on tulistatud

(ning on esitanud video tulistavatest isikutest). Kaebaja selgitas, et pärast ukse pihta

tulistamist isikud lahkusid, kuid siis tulid tagasi ning peksid kaebajat raudkangiga. Lisaks tõi

kaebaja välja, et tema ähvardamine jätkus ka pärast kodupiirkonnast lahkumist. Kui tulistajate

eesmärk oli sundida kaebajat piirkonnast lahkuma, siis jääb arusaamatuks, mis eesmärgil

väidetavad tulistajad lahkusid kaebaja maja juurest ainult selleks, et hiljem tagasi tulla ja

kaebajat peksta. Kui kaebaja ähvarduste tulemusel enda kodupiirkonnast lahkus, siis jääb

arusaamatuks ähvarduste jätkumine ka pärast kodupiirkonnast lahkumist. Märkimisväärselt,

kuigi kaebaja on esitanud videosalvestuse tulistavatest isikutest, ei ole kaebaja esitanud

videot, millest nähtuks samade isikute naasmine ning hoonesse sissetungimine. Kui kaebaja

endise abikaasa hõimu eesmärk on aumõrva sooritamine, siis jääb arusaamatuks kaebaja

väidetav peksmine, mitte aga ähvardatava teo lõpuleviimine;

5) kaebaja üritas esialgu tulla Euroopasse seaduslikult ning kui see ebaõnnestus, võttis

kaebaja ette ebaseadusliku teekonna smugeldajate abil. Kaebaja käitumine viitab, et

varjupaiga küsimine oli tema peamise eesmärgi kõrval (Soome õe juurde jõudmine) nii-öelda

tagavaraplaan. Vaatamata sellele, et kaebaja läbis oma teekonnal mitmeid Euroopa riike, ei

taotlenud ta varjupaika esimeses turvalises riigis. Usutav pole, et kaebaja olukorras isik, kes

põgeneb enda koduriigist tagakiusu eest ning kellel on Euroopa Liidu liikmesriigis elav

lähisugulane, ei oleks teadlik Euroopas varjupaiga taotlemise võimalusest ega kasutaks antud

võimalust esimeses turvalises riigis.

5. Tallinna Halduskohus jättis 5. märtsi 2025. a otsusega kaebuse rahuldamata.

Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused:

1) välistada ei saa seda, et kaebajat Iraagis rünnati ning seda võisid teha tema endise abikaasa

meessoost sugulased ja hõimukaaslased. Tegemist pole aga rahvusvahelise kaitse andmise

aluseks oleva tagakiusuga;

2) Iraagile on omane hõimuühiskond. Samas ei ole veritasu hõimukonfliktis üldjuhul esimene

valik ning üldjuhul on abielurikkumise korral veritasu ohus naised, mitte mehed. Kaebaja pole

suutnud põhistada, et Iraagi ametivõimud ei suuda talle piisavat kaitse pakkuda või et temaga

seotud asjaolusid ei menetletaks õigusaktidega kooskõlas. Kui kaebaja väidetavad

tagakiusajad oleks niivõrd mõjuvõimsad, et kaebaja pöördumisel politseisse avalduse

kirjutamise sooviga ta vahistatakse, siis oleks eeldatavasti kaebaja kas vahetult pärast tema

vahistamist või vabastamist tagakiusajatele üle antud. Seda aga ei tehtud. Samuti ei ole

loogiline, et kui kaebaja endise abikaasa hõimu- või perekonnaliikmete eesmärgiks oleks

kaebaja tapmine, siis oleks piirdutud üksnes kaebaja peksmisega. Kaebaja endise abikaasa

hõimu- või perekonnaliikmete tegevus võis olla suunatud tema hirmutamisele, et kaebaja

lahkuks oma kodukohast, kuid asjaolud ei kinnita reaalset tapmise soovi. Hirmutamist

4(10)

3-24-3192

kinnitab ka tõik, et kaebaja ukse pihta tulistati, mida peetakse hõimukonfliktides justnimelt

lahkuma hirmutamise osaks;

3) kaebaja esitas tõenditena enda 20. juuli 2023. a ütlused kohtunikule, kus ta süüdistab

endise abikaasa vendi koduukse pihta tulistamises. Ametivõimud alustasid uurimise, sh

andsid kaebaja endise abikaasa vendade suhtes välja vahistamismääruse ning üks vendadest

peeti kinni ja kuulati üle. Kaebaja sõnul peeti kinni endise naise isa. Ehkki kaebaja endise

naise vend vabastati kautsjoni vastu, siis on see kooskõlas Iraagi seadustega;

4) kaebaja esitatud tõenditest nähtub, et ta esitas kaebuse üksnes ukse tulistamise, mitte aga

peksmise episoodis. Kaebaja 20. juuli 2023. a avalduses on kirjas: „18.07.2023, kell 21.00

olin oma kodus, kui koputati uksele ja kui ma läksin ust avama, siis tulistati maja ukse pihta

kolm lasku ja ma läksin tuppa. Pärast seda vaatasin maja kaamerasalvestisi, kus oli näha kahte

inimest mootorrattaga. Üks neist koputas uksele ja teine võttis välja relva ja avas tule. Need

olid mu naise vennad.“. Kaebaja ei märkinud 22. augusti 2024. a vestlusel, et lisaks

tulistamisele oleks 2023. a juulis toimunud täiendav rünnak. Kaebaja selgitas, et tema endise

naise sugulased tungisid tema majja, tulistasid ja peksid teda. Usutav pole, et kui

tulistamisega samal päeval oleks kaebajat ka pekstud, oleks ta jätnud selle enda avalduses

välja toomata ja selgitanud üksnes tulistamise episoodi. Lisaks märkis kaebaja samal

vestlusel, et teda on ähvardatud korduvalt suuliselt, sh endise naise isa, misjärel kaebaja

lahkus Bagdadi. Et Bagdadis elades oleks endise naise vennad kaebaja üles otsinud vms, seda

vestlusest ei nähtu. Intsident isa haual leidis aset siis, kui kaebaja läks endisesse kodukohta

Najafi tagasi;

5) avalduste esitamise tulemusel pole Iraagi ametivõimud hakanud kaebajat taga kiusama.

Iraagi ametivõimud pole teinud koostööd endise naise perekonna ja hõimuga. Kaebaja enda

sõnul asus kohtusüsteem tema poolele. Väidetavalt pidasid Iraagi ametivõimud kaebaja

seitsmeks päevaks kinni, kuid ei andnud teda üle kaebaja endise abikaasa hõimu- või

perekonnaliimetele, vaid lasid tal lahkuda;

6) kaebaja ütlused enda lahutamisega seonduvalt on ajas muutuvad ning ebaloogilised.

Kaebaja selgitas 23. augusti 2024. a vestlusel, et ta lahutas juuli-august 2023 ning lahkus

Najafist Bagdadi 2023. a alguses. Kaebaja väidetavalt lahkus siis, kui asi läks pingeliseks ja

hõim ütles temast lahti. Samas hõim ütles kaebajast lahti alles 15. juunil 2023. Kaebaja

selgitas 8. oktoobri 2024. a vestlusel, et usulise lahutuse jaoks läks ta üksi usumehe juurde

ning kogu protsessi algatas kaebaja ise. 8. oktoobri 2023. a kohtuotsusest nähtub, et usuline

lahutus 15. augustil 2023 toimus lahutavate osapoolte juuresolekul. Seejärel rääkis kaebaja, et

tegelikult esimest korda lahutas ta abikaasast juba kodus, kui ta leidis ta kodus teise mehega ja

ta lausus kolm korda „olen lahutatud“. Kaebaja kirjeldab, et lahutamise järgselt pöördus

abikaasa kohtusse ja tahtis oma õigusi saada, esitas kaebuse kaebaja vastu, tal olid kaitsjad ja

kaebajal tekkis palju probleeme. Tõendeid selle kohta ei ole kaebaja esitanud. Seoses

lahutamisega vendade juuresolekul selgitas kaebaja järgmist: „Esiteks mis puudutab lahutust,

lahutus on mehe käes, mina algatasin ja ma saan seda teha. Teine asi, ma ütlesin, et lahutus,

mida tegin algul, tegin usumehe (imaam) juures, kahe kuu pärast läksin ja kinnitasin seda

Bagdadi kohtus. Algul nad ütlesid, et ära lahuta, sest see teotab meie au. Mina keeldusin ja

pärast seda tulid ähvardused ja peksmised, siis tulid tulistamised.“ Eeldusel, et kaebaja lahutas

abikaasast sõnadega „olen lahutatud“ vahetult pärast võõra mehe leidmist kodust kaebaja

endise abikaasa vendade ees, siis jääb arusaamatuks, miks tuli tal veel eraldi minna üksinda

lahutamiseks usumehe juurde. Iraagis on mehel usuliselt võimalik lahutada põhimõtteliselt

igal ajal ja igas kohas;

7) väidetav ähvardamine ja veritasu soov ei ole tõusetunud pärast juhtumi toimumist.

Väidetavad rünnakud toimusid mitu kuud pärast juhtumit;

8) vastuolu on ka selles, et kaebaja sõnul kolis ta Bagdadi juba 2023. a alguses, kuid

tulistamine toimus 2023. a juulis Najafis. Samuti nähtub dokumentidest, et kartuses oma elu

pärast ei heitunud kaebaja minemast usumehe juurde, algatamast kohtulikku lahutamist;

5(10)

3-24-3192

9) EUAA raportist nähtub, et üldjuhul eeldab hõimude vahelise konflikti lahendamine siiski

omavahelist kommunikatsiooni. Tulistamise intsident leidis aset alles 18. juulil 2023 ehk pärast

seda, kui kaebaja hõimust välja heideti. Ei nähtu, et enne seda oleks hõim püüdnud teda kuidagi

kaitsta või olukorda lahendada. Samuti ei ole enne seda intsidenti dokumenteeritud ühtegi

negatiivset sündmust, ehkki usuliselt lahutas kaebaja abikaasast juba 2023. a märtsis vendade

juuresolekul;

10) kaebaja pole toonud välja, et endise naise hõim või perekonnaliikmed oleks tema Iraagis

elavaid perekonnaliikmeid pärast tema lahkumist tülitanud;

11) pole usutav, et kui kaebaja endise abikaasa perekond või hõimuliikmed tõepoolest kaebajat

tappa soovivad, et siis oleks kaebaja suhteliselt pikaajaline tegutsemine Najafis jäänud

tähelepanuta. Kaebaja taotles Najafis viibides nii juhiluba kui ka Türgi viisat, samuti oli ta

piirkonnas ajal, kui ta usumehe juurde lahutamise sooviga pöördus ning kohtuliku lahutamise ajal.

Kõik need tegevused eeldavad siiski suhtlemist ametiasutustega ja väljas liikumist. Abielu

lahutamisega seonduv eeldab ka endise abikaasaga suhtlemist;

12) kaebaja saabus eelduslikult Euroopasse sooviga enda elujärge parandada. Selle kahtluse

muudab eluliselt usutavaks kaebaja lause, et talle soovitati juhiluba, kuna see pidavate Euroopas

kasulik olema;

13) kuna kaebajal on teadmised Iraagi hõimukultuurist ning seal valitsevatest probleemidest, siis

on ta suurendanud endaga toimunut, et väita Iraaki tagasipöördumise võimatust. Tõendid ja

kaebaja esitatud väited ei anna alust jaatada tagakiusu, mis oleks rahvusvahelise kaitse andmise

aluseks;

14) Iraak on piisavalt suur riik, et kaebajal oleks võimalik seal ümber paikneda ja turvaliselt

elada;

15) kaebaja ei kvalifitseeru täiendava kaitse saajana;

16) kaebajale on õiguspäraselt tehtud lahkumisettekirjutus ja kohaldatud sissesõidukeeldu.

Kaebajast lähtub põgenemisoht. Kaebaja sooviks oli lahkuda Eestist Soome õe juurde.

Kaebajal puudusid Eestisse sisenemisel isikut tõendavad dokumendid ning ta kasutas

smugeldajate abi. Kaebaja käitumine (nt valedokumentidega riigipiiri ületamine,

vahendajatele maksmine, esimeses turvalises riigis rahvusvahelise kaitse taotluse esitamata

jätmine) viitab soovile varjupaigasüsteemi kuritarvitada. Kaebaja on viibinud Eestis lühikest

aega ja tal ei ole sotsiaalseid ega isiklikke sidemeid. Puuduvad ka muud olulised asjaolud (nt

humaansed kaalutlused), mille tõttu tulnuks sissesõidukeelu kestust lühendada või jätta see

sootuks kohaldamata. Asjaolu, et kaebaja õde elab Soomes, ei muuda sissesõidukeeldu

õigusvastaseks. Kaebaja ei ole välja toonud, et tema side Soomes elava õega oleks selline, et

see võiks tuua endaga kaasa sissesõidukeelu lühendamise.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse

rahuldamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel:

1) päritoluriik pole suutnud kaebajale pakkuda kaitset tagakiusamise eest;

2) kaebajat ohustava hõimu suurus on 14 miljonit inimest ja riigi keskpiirkonnas on 2 miljonit

inimest. Halduskohus pole arvesse võtnud infot päritoluriigi kohta;

3) koduriigist põgenemine oli viimane abinõu;

4) kohus pole hinnanud, kuidas mõjutab kaebaja olukorda asjaolu, et Iraagi võimud vahistasid

endise naise isa, kes oli vahi all üks minut. Kautsjoni vastu vabastamise tagajärgede

hindamine kaebaja õigustele on jäetud hindamata;

5) kaebajale ei saa ette heita, et ta ei asunud kohe rääkima sellest, mis olid talle vaimselt väga

keerulised teemad;

6) kohus ei arvestanud sellega, et kuigi lahutus toimus väljaspool kohut, siis selle kinnitamise

protseduurid toimuvad kohtus;

6(10)

3-24-3192

7) kaebaja oli seletuste andmise ajal närvis ja võis eksida. PPA ei viinud haldusmenetlust läbi

korrektselt;

8) kaebaja mälu oli mõjutatud. Talle oli tehtud operatsioon. Ta oli päritoluriigis suure stressi

all, tal tekkisid unega ja alkoholiga probleemid;

9) kaebajat pole ära kuulatud. Kaebajale pole eelnevalt esitatud otsuse projekti;

10) kaebaja tagakiusajad ähvardasid kaebaja hõimu ja perekonda;

11) lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld on õigusvastased.

7. Vastustaja taotleb vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel

põhjendustel:

1) halduskohus on õigesti leidnud, et tagakiusuoht ei ole põhjendatud;

2) halduskohus võttis arvesse kaebaja kirjeldatud asjaolusid ning minevikusündmusi. Kohus

hindas ümberasumise võimalust mitte üksnes riigi territooriumi ja rahvaarvu alusel;

3) järeldada ei saa seda, et Iraagi võimud oleksid kaebajat taga kiusanud või et nad ei tegeleks

uurimisega;

4) kui hõimu eesmärk oleks olnud kaebaja tappa, siis ei oleks piirdutud üksnes kaebaja

peksmisega;

5) kuigi halduskohus ajas vahistamist puudutavas osas endise abikaasa venna ja isa segamini,

siis ei mõjuta see kohtu järeldust;

6) kaebajale pole rakendatud põhjendamatut tõendamiskoormist;

7) kaebaja väited mälu kohta on oletuslikud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Käesolevas rahvusvahelise kaitse asjas on vaidluse all küsimus, kas Iraagi ametivõimud

pakuvad kaebajale kaitset endise abikaasa hõimu väidetava kaebaja elu ja tervist ähvardava

tegevuse vastu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega rahvusvahelise

kaitse taotluse rahuldamata ja täiendava kaitse andmata jätmist puudutavas osas ega korda

kõiki neid üle (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohus märgib vastuseks apellatsioonkaebusele

järgmist.

9. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist,

tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ning direktiivi 2011/95/EL art 10 lg-s

1 nimetatud viiest põhjusest (rass, usk, rahvus, sotsiaalsesse gruppi kuulumine, poliitilised

veendumused) ning tagakiusamise (või selle vastu puuduva kaitse) ja eelnimetatud põhjuse

vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma VRKS § 22 lg-s 1 loetletud pagulasena

tunnustamist välistavad asjaolud.

10. Tagakiusamisena on käsitatav muu hulgas VRKS § 19 lg-s 2 (vt direktiivi 2011/95/EL art

9 lg 2) loetletud asjaolude esinemine. Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises

või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates

meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms

(vt VRKS § 19 lg-s 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s 2 esitatud näitlikud loetelud). Selleks,

et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest

piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste (nt õigus elule, piinamise ja

väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt) rasket

rikkumist, või 2) kogum meetmetest või erinevatest tegevustest (sh inimõiguste rikkumine),

mis on piisavalt rasked, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud eelmises punktis

(VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Tagakiusamise tuvastamisel ei tule siiski

rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku

suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus. Igasugune õiguste

7(10)

3-24-3192

riive või rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta isikut märkimisväärselt, ei

kujuta endast veel tagakiusamist VRKS § 4 lg 1 tähenduses.

11. Halduskohus on hinnanud Iraagi ametivõimude tegevust kaebaja endise naise sugulaste

suhtes menetluste läbiviimisel. Iraagi ametivõimude tegevus, võttes sh arvesse kaebaja

esitatud seletusi ja rahvusvaheliste organisatsioonide teavet, ei võimalda järeldada, et Iraagi

ametivõimud kas aktiivselt või passiivselt lubaksid kaebaja naise hõimul kahjustada kaebaja

inimõigusi. Asjaolu, et halduskohus on asjaolude kirjeldamisel kaebaja endise naise isa

asemel nimetanud kaebaja endise naise venda, ei mõjuta halduskohtu võetud seisukohtade

õigsust. Hinnang eelnevale ei sõltu sellest, kas tegemist oli kaebaja endise naise venna või

isaga, kes algselt vahistati ja seejärel kautsjoni vastu vabastati.

12. Kaebaja etteheide pole õige, et halduskohus on kaebaja ümberasumise ja naise hõimu

suuruse kontekstis arvestanud üksnes Iraagi territooriumi suurust ja rahvaarvu. Halduskohus

on arvesse võtnud, et pärast väidetavat ähvardamist lahkus kaebaja Bagdadi ning kaebaja

seletustest ei nähtu, et Bagdadis elades oleks endise naise vennad kaebaja üles otsinud.

Halduskohus tõi välja ka selle, et kaebaja viibis seletuste kohaselt sõbra juures ning tema

seletustest nähtus ka see, et kaebaja vabastati vahistamise järgselt ega antud teda endise naise

hõimu mõjussfääri. Antud kontekstis ei oma määravat tähendust see, millises piirkonnas ja

kui suur kaebaja endise naise hõim on. Kaebaja seletuste ja esitatud dokumentide alusel pole

võimalik järeldada, et kaebaja naise hõim omaks Iraagi ametivõimude üle sellist mõjuvõimu,

mille tõttu oleks alust rääkida kaebaja tagakiusust.

13. Halduskohus on hinnanud kaebaja 20. juuli ja 23. augusti 2024. a seletusi kogumis ja

nende pinnalt järeldanud, et kaebaja selgitused seletustes esinevate vastuolude kohta (nt

peksmise ja/või tulistamise episoodide kohta) pole veenvad (s.o, et kaebaja oli närvis ja selle

tõttu võis eksida). Halduskohus toob põhjendatult esile, et kaebaja eksis olulistes faktilistes

küsimustes. Kaebajal oli võimalus järgmiseks vestluseks vajadusel selgitada esinenud

ebakõlasid.

14. Kuigi halduskohus on joonealuses viites ekslikult kajastanud dtl 223 (õige viide on dtl

229), siis see ei mõjutanud halduskohtu otsuses esitatud seisukohtade õigsust. Viidatud teave

oli kajastatud teisel leheküljel, kuid sisaldus kohtutoimikus ja vaatamata kirjaveale on kohtu

põhjendus jälgitav.

15. Praeguse vaidluse lahendamisel ei oma määravat tähendust küsimus, millises järjekorras

lahutamisprotseduur toimus (nt algul suusõnaliselt ja seejärel kohtus). Need seletused ei

kirjelda seda, kas kaebajat ähvardab Iraagi ametivõimude poolne tagakius nt selle läbi, et

ametivõimud tahtlikult laseksid naise hõimul kahjustada kaebaja inimõigusi.

16. Halduskohus pole eksinud tõendamiskoormise jagamisel. Halduskohus tõi esile, et

kaebaja lahutas usuliselt 2023. a märtsis, esitatud tõendite alusel heideti kaebaja hõimust välja

15. juunil 2023 ning tulistamise juhtum leidis aset 18. juulil 2023. Halduskohus tugines

EUAA raportile (https://euaa.europa.eu/publications/iraq-arab-tribes-and-customary-law),

mille kohaselt eeldab hõimude vahelise konflikti lahendamine omavahelist

kommunikatsiooni. Halduskohus märkis, et kaebaja pole esitanud tõendeid selle kohta, et

enne 18. juulit 2023 oleks hõimud püüdnud olukorda lahendada või et enne tulistamise

juhtumit oleks teisi negatiivseid juhtumeid esinenud. Kui neid asjaolusid oleks esinenud, siis

oleks nende asjaolude tõendamine olnud kaebaja võimuses.

8(10)

3-24-3192

17. Enne rahvusvahelise kaitse taotluse kohta otsuse tegemist tuleb PPA-l taotleja ära kuulata

(haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40). Ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab, et

taotlejal on võimalus tutvuda PPA peamiste järeldustega, mis puudutavad nii taotlejaga seotud

isiklikke asjaolusid kui ka asjakohast päritoluriigi teavet. VRKS ega HMS ei reguleeri

täpsemalt, millisel viisil tuleb taotleja enne tema rahvusvahelise kaitse taotluse kohta

haldusakti andmist ära kuulata. See tähendab, et PPA võib otsustada ärakuulamise viisi

kaalutlusõiguse alusel (HMS § 5 lg 1) (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-23-1693, p 29).

18. PPA ja kaebaja vahel toimus 8. oktoobril 2024 vestlus kaebaja ära kuulamiseks (dtl 228–

234), milles käsitleti otsuse aluseks olevaid kõiki tähendust omavaid asjaolusid. Kaebaja pole

apellatsioonkaebuses välja toonud, millised olulised asjaolud jäid vestlusel käsitlemata ja mis

võisid asja otsustamist mõjutada. Seega pole võimalik ärakuulamisõiguse rikkumist järeldada.

19. Kaebaja esitas apellatsioonimenetluses hulgaliselt uusi dokumente, mis ringkonnakohtu

hinnangu ei sisalda sellist teavet, mille alusel saaks järeldada, et kaebajat tuleks tunnustada

rahvusvahelise kaitse saajana.

19.1. Kaebaja on esitanud koos apellatsioonkaebusega viis fotot, millel on kajastatud

meesterahvas kipsis jalaga. Need ei tõenda , et Iraagi ametivõimud laseksid kaebaja endise

naise hõimul kaebajat taga kiusata. Asjaolust, et kaebaja endise naise lähedased esitavad

väidetavalt kaebaja vastu kohtusse hagisid ja politseisse kaebuseid, ei järeldu kaebaja

tagakius. Nende faktiväidete alusel pole võimalik kirjeldada ametivõimude tegevust. Need

kirjeldavad üksnes ametivõimu poole pöördujate, mitte aga ametivõimude tegevust.

19.2. PPA toob õigesti välja, et dokumendid, mis kajastavad väidetavalt kaebaja endise

abikaasa isa tegevust (kirjeldamaks hõimu mõjuvõimu ulatust), samuti ei luba järeldada, et

kaebajat tuleks tunnustada rahvusvahelise kaitse saajana. Need dokumendid ei tõenda ohtu

kaebaja elule ja tervisele. PPA toob põhjendatult esile, et puuduvad selged andmed selle

kohta, millal, millistel asjaoludel ja millistelt allikatelt kaebaja tõendid sai ning miks neid ei

olnud võimalik varem esitada.

19.3. Ringkonnakohus nõustub PPA-ga, et ka Iisraeli ja Iraani vaheline konflikt ei ole

aluseks, et anda kaebajale rahvusvaheline kaitse. Tänase seisuga puuduvad andmed, et

viidatud konflikti tõttu oleks Iraagi tsiviilelanikkond, sh kaebaja ohus. Samuti puuduvad

kaebaja täpsed selgitused selle kohta, millisel viisil antud konflikt kaebajat isiklikult mõjutab.

20. Kaebajat ei olnud alust tunnustada täiendava kaitse saajana, sest teda ei ähvarda

päritoluriiki naasmisel tõsine oht VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Kaebaja ei satuks päritoluriiki

väljasaatmise korral tõsisesse ohtu, eelkõige ei ähvarda teda surmanuhtluse kohaldamine või

täideviimine, piinamine, ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine ega karistamine.

Samuti ei toimu sellist relvakonflikti, mis võiks tingida kaebaja elu ohtu sattumise või tema

kallal vägivalla rakendamise.

21. Kuna kaebajal puudub õiguslik alus Eestis viibimiseks, siis on halduskohus õiguspäraselt

jätnud kaebaja nõude tühistada lahkumisettekirjutus rahuldamata.

22. PPA kohaldas kaebajale VSS 74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu viieks aastaks alates

lahkumiskohustuse täitmisest. Samas pole PPA vaidlustatud otsuses põhjendanud, miks on

kaebaja Eestis või mõnes Schengeni viisaruumi riigis ebasoovitav (VSS § 6 lg 1) või milles

seisneb kaebaja ohtlikkus avalikule korrale või riigi julgeolekule. Teisisõnu pole PPA

9(10)

3-24-3192

põhjendanud, milles seisneb sissesõidukeelu ning selle viieaastase tähtaja vajadus ja eesmärk

(vrd RKHKo 3-23-1317, p 37). PPA otsus on selles osas õigusvastane ja tuleb tühistada.

23. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot ja apellatsioonkaebuse esitamisel

20 eurot. Kaebaja on apellatsiooniastmes kandnud õigusabikulu 4170,27 eurot (koos

käibemaksuga) ja tõlgitasu 122 eurot. Tegemis on põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga. Kohus

rahuldas kaebuse ligikaudu 1/5 ulatuses. PPA-lt tuleb välja mõista seega 860 eurot. Ülejäänud

menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja lg 2 ning § 109 lg 6)

24. Avaldatavas otsuses asendatakse kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 12.12.2025 otsusega

RIIGIKOHUS OTSUSTAB

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuli 2025. a otsuse resolutsiooni p-d 1, 2 ja 4.

3. Jätta tervikuna jõusse Tallinna Halduskohtu 5. märtsi 2025. a otsus, kuid täiendada

otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

4. Jätta R.W kassatsioonkaebus rahuldamata.

5. Jätta kaebajale antud menetlusabiga seotud kulud Eesti Vabariigi kanda. Jätta

ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda.

6. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

10(10)