3-24-2915/6 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-24-2915

Määruse kuupäev

3. juuli 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

L.Q (L.Q) kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks öörahu tagamata jätmisega 25. augustil 2024

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus asjas nr 3-24-2915.

2. Jätta kaebaja taotlus riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamiseks läbi vaatamata.

3. Jätta kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

4. Asendada määruse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 3 peale võib esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kätte kaebajale.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vanglas vahistatuna kinni peetav L.Q (edaspidi kaebaja) esitas 25. augustil 2024

Tartu Vanglale kahjunõude (registreeriti numbriga 1-13/24/499-1), milles taotles mittevaralise

kahju hüvitisena öörahu rikkumise eest 1000 eurot. Kaebaja selgitas, et laupäeva öösel vastu

pühapäeva (s.o 24. augusti 2024. a ööl vastu 25. augusti 2024) kella 3.00 paiku toodi Tartu

Vanglasse kainenema joobes isik, kes lõhkus ja karjus nii hullult, et oli võimatu magada.

Tartu Vangla kodukorra kohaselt kehtib vanglas öörahu kell 22.00-6.00 ja sellel ajal peab

olema vaikus. Öörahu on vajalik, et kinnipeetavad saaksid välja puhata

2. Tartu Vangla jättis 21. oktoobri 2024. a otsusega nr 1-13/24/499-2 kaebaja kahjunõude

rahuldamata.

3. Kaebaja esitas 22. oktoobril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse öörahu rikkumisega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt öörahu rikkumise

eest hüvitist 1000 eurot või alternatiivselt kohtu äranägemisel õiglases suuruses. Kaebaja

viitab seejuures Tartu Vangla 21. oktoobri 2024. a otsusele nr 1-13/24/499-2. Kaebuse

kohaselt on kaebaja proovinud asja lahendada heastamisega, kuid valvurite sõnul purjus

isikute puhul öörahu vanglas ei kehti ning neid ei saa karistada selle eest, kui karjuvad. Kuid

samas osakonnas on ka tavakinnipeetavad, keda karistatakse, kui nemad öösel karjuvad.

Samamoodi karistatakse kinnipeetavaid ka siis, kui nad pole ärkvel kell 6.00 ja kui nad ei ole

kell 7.50-8.00 loenduseks valmis. Vanglas kinnipeetavad ei saa valida, kuhu osakonda neid

panna. Kaebajat hoiti purjus isikutega koos 3 kuud. Vangla oli probleemist teadlik.

3-24-2915

4. Tartu Vangla esitas kohtule 2. juunil 2025 vastusena kohtunõudele kaebaja 25. augustil

2024 vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/24/499-1 ja Tartu Vangla 21.

oktoobri 2024. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse nr 1-13/24/499-2.

KOHTU SEISUKOHT

5. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt

selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei

esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

6. Kohus märgib esmalt, et tulenevalt HKMS § 2 lõike 4 teisest lausest ning HKMS § 44

lõikest 1 mõistab kohus kaebust selliselt, et see on suunatud üksnes kaebaja, mitte kõigi Tartu

Vangla kinnipeetavate õiguste kaitseks. Kaebaja on esitanud mittevaralise kahju hüvitamise

kaebuse (HKMS § 37 lõike 2 punkt 4). Arvestades kohtueelses menetluses esitatud kahju

hüvitamise taotluse nr 1-13/24/499-1 sisu ja kohtule esitatud kaebust, mõistab kohus, et

kaebaja nõuab Tartu Vanglalt hüvitist mittevaralise kahju eest, mille vangla tekitas talle 25.

augustil 2024 öörahu tagamata jätmisega. Kohus selgitab, et kaebaja saab kohtus nõuda kahju

hüvitamist ainult nende asjaoludega seoses, millega seoses ta nõudis enne kahju hüvitamist

vanglalt. Kaebaja ei saa kohtumenetluses oma kahjunõude ulatust laiendada

(vangistusseaduse (VangS) § 11 lõige 8). Käesolevas kohtuasjas on vaidluse esemeks

ühekordne juhtum, millele tuginedes kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/24/499-

1 kohtueelses menetluses.

7. Kohus leiab, et kaebaja kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel, mis

näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on

väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu

hinnangul on eelnimetatud sättes toodud eeldused praegusel juhul täidetud.

8. Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva

subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale

tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav

kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud

kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku,

riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22).

9. Kohtupraktikas on HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 puhul peetud võimalikuks lähtuda

analoogia korras HKMS § 133 lõikest 1, mis reguleerib lihtmenetluse eeldusi. Viimati

nimetatud sätte kohaselt eeldatakse riive väheintensiivsust juhul, kui hüve väärtus ei ületa

1000 eurot. Kuivõrd kaebaja taotletav hüvitis seda piiri ei ületa, siis saab juba nõutava

hüvitise suurust ja HKMS § 133 lõikes 1 sisalduvat regulatsiooni arvestades pidada kaebaja

õiguste riivet praeguses asjas väheintensiivseks. Samuti ei saa kohtu hinnangul vanglale

etteheidetavat tegevust (s.o ühel ööl öörahu tagamata jätmine) pidada kaebaja õigusi

intensiivselt riivavaks. Kohus möönab, et öörahu rikkumine võis olla häiriv ja põhjustada

kaebajale teatud ebamugavusi, kuid tegemist ei saa olla selliste ülemääraste ebamugavustega,

mis saaksid kaebajale intensiivseid kannatusi kaasa tuua.

10. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

3-24-2915

sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9

lõikest 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt

väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse

või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus selgitab, et

mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub eeltoodud sätetest tulenevalt rahuldamisele, kui

haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist

on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud isiku

subjektiivset õigust, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos

õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud,

puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

11. Kohus märgib, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga

Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid

kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas,

kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a

otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika).

12. Vanglal on kohustus tagada kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute inimväärikust

austav kohtlemine (VangS § 4¹ lõige 1). See hõlmab ka kaebaja magamis- ja olmetingimusi,

sh öörahu tagamist. Samas tuleb arvestada, et vanglas viibimisega kaasnevad paratamatult

teatud ebameeldivused, nt teistest vanglas viibivatest isikutest põhjustatud häiringud. Tartu

Vangla 21. oktoobri 2024. a otsusest nr 1-13/24/499-2 nähtub, et kaebaja paiknes 24. augusti

2024. a ööl vastu 25. augustit 2024 Tartu Vangla S1 osakonna kambris nr 103. Vangla on

otsuses selgitanud, et nimetatud osakonda paigutatakse ka kainenema toodud isikud. Vangla

kinnitusel tekitasid kainenema toodud isikud tõesti 24. augusti 2024 ööl vastu 25. augustit

2024 lärmi ning sellisel viisil lärmi tekitamine kostub paratamatult ka teistesse kambritesse ja

võib ka teise osakonda paigutatud isikute und häirida. Vangla aga selgitab, et vangla

tavapärases praktikas pööravad ametnikud kainenema toodud isikute lõhkumisele tähelepanu

ja proovivad neid veenda sellist tegevust lõpetama. Kohtul puudub alus vangla väidete

tõesuses kahelda. Kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, mis osutaksid vangla õigusvastasele

tegevusetusele öörahu tagamisel. Isegi juhul, kui vanglaametnikud ei reageerinud väidetavale

lärmile, ei nähtu kaebaja avaldustest asjaolusid, mis viitaksid võimalusele, et 25. augusti

2024. a ööl öörahu rikkumine oleks tekitanud kaebajale selliseid ülemääraseid kannatusi, mis

võiksid küündida mittevaralise kahju tekkimiseni. Seega ei ole kahju hüvitamise eeldused

täidetud ning kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline.

13. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kuivõrd kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne

ning kaebaja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmine oleks ebatõenäoline, siis tuleb kaebus

selle esitajale HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel tagastada.

14. Kuna kohus tagastab kaebuse, puudub vajadus kaebaja menetlusabi taotluse sisuliseks

lahendamiseks ja kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.

15. Kaebaja on esitanud ka riigi õigusabi taotluse. Kohtule arusaadavalt taotleb kaebaja riigi

õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3

punkt 5).

16. RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku

seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või

3-24-2915

suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda

pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 järgi ei anta

riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti ei anta RÕS § 7 lõike

1 punkti 5 alusel riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse

kaitseks ilmselt vähene. Kui esinevad RÕS § 7 lõikes 1 sätestatud alused riigi õigusabi

andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja

otsustamist.

17. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt

halduskohtumenetluses kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Eeltooduga on

tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja

advokaadi abi. Samuti saab sellest järeldada, et kaebaja ei ole halduskohtumenetluses

kogenematu isik. Tulenevalt uurimispõhimõttest on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat

suunata ja abistada. Kohus selgitab kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud ja õigusnormid

ning asjakohase kohtupraktika välja enda initsiatiivil. Seega ei ole kaebajale riigi õigusabi

andmine RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 kohaselt põhjendatud. Kohus ei pea põhjendatuks kaebajale

riigi õigusabi andmist ka RÕS § 7 lõike 1 punkti 5 alusel, sest kohus on eelnevalt hinnanud

kaebuse eduväljavaadet väga väheseks ja tagastab kaebuse.

18. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lõike

1 punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata.

19. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175

lõige 3 ja § 178 lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt)