2-23-12468/75 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Anneli Alekand, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. juuli 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-12468

Tsiviilasi

Novus OIL OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Ly

Müürsoo hagi United Oil Teenused OÜ vastu tehingu

tagasivõitmise ja raha maksmise nõudes

Apellatsioonkaebuse hind

54 496 eurot 75 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 4. detsembri 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

United Oil Teenused OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

10. juuni 2025

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): United Oil Teenused OÜ (registrikood

14515334), esindaja Erki Casar

Vastustaja (hageja): Novus OIL OÜ (pankrotis)

(registrikood 12253143), esindaja vandeadvokaat Madis

Saar

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 4. detsembri 2024 otsuse resolutsioon muutmata, muutes

maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud United Oil Teenused OÜ kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Novus OIL OÜ (pankrotis) (võlgnik) esitas 31. augustil 2023 Harju Maakohtule hagi

United Oil Teenused OÜ (kostja) vastu. Hagi edastati 4. septembri 2023 määrusega

menetlemiseks Viru Maakohtule. Võlgnik palus tunnistada kehtetuks võlgniku ja kostja vahel

7. veebruaril 2019 sõlmitud nõude loovutamise lepingu ning mõista kostjalt võlgniku kasuks

välja 54 496 eurot 75 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 7. veebruaril 2019 nõude loovutamise lepingu

(leping), millega võlgnik loovutas kostjale täies ulatuses võlgniku ja Novutech OÜ

(likvideerimisel) (Novutech) vahel 18. detsembril 2014 sõlmitud müügilepingust ja

müügilepingu alusel 7. veebruaril 2019 võlgniku Novutechile väljastatud arvest nr 00004

tuleneva müügihinna lõppmakse nõude 200 000 eurot ja müügilepingu p-st 4.2 tuleneva

viivisenõude. Nõuete omand läks kostjale üle lepingu allkirjastamisel. Nõuded loovutati

kostjale tasuta.

Müügilepingu kohaselt müüs võlgnik Novutechile emulsioonõli tootmise seadme NOEM

TECH 30 hinnagi 600 000 eurot. Novutech pidi tasuma müügihinna neljas osas: ettemaksu

100 000 eurot 30. jaanuariks 2015, 200 000 eurot 20. märtsiks 2015, 100 000 eurot 30.

märtsiks 2015 ja lõppmakse 200 000 eurot 30. märtsiks 2018. Müügilepingu p 4.2 kohaselt oli

võlgnikul õigus nõuda viivist 0,5% päevas iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest.

Kostja esitas 31. detsembril 2020 Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohtule

(arbitraažikohus) Novutechi vastu hagi. Kostja palus müügilepingu alusel Novutechilt välja

mõista müügihinna 200 000 eurot ja viivised 200 000 eurot. Arbitraažikohus mõistis

Novutechilt kostja kasuks välja müügihinna 164 900 eurot 1 senti ja viivised 75 000 eurot.

Arbitraažikohus tuvastas, et võlgnik loovutas nõuded kostjale tasuta. Arbitraažikohtu otsus

jõustus 6. juulil 2021.

Kohtutäitur Elin Vilippus alustas kostja täitmisavalduse ja arbitraažikohtu otsuse alusel

Novutechi suhtes täitemenetlust täiteasjas nr 022/2021/4904. Täitemenetluses on nõuded

rahuldatud 54 496 euro 75 sendi ulatuses.

Viru Maakohtu 31. augusti 2020 määrusega kuulutati välja võlgnik pankrot. Määrusest

nähtub, et võlgnik oli 2018. a teises pooles maksejõuetu. Leping sõlmiti 7. veebruaril 2019, st

enne pankroti väljakuulutamist.

Tehing kahjustab võlgniku võlausaldajate huve seetõttu, et lepingu alusel loovutas võlgnik

talle kuulunud nõuded kostjale tasuta. Võlgnik oli lepingu sõlmimise ajal maksejõuetu.

Novutechil oli lepingu sõlmimise ajal vara müügilepingust tulenevate nõuete rahuldamiseks.

Kuna võlgnik loovutas nõuded kostjale tasuta, siis jäi võlgnik lepingu sõlmimise tõttu ilma

vähemalt 239 900 eurost 1 sendist. Lepingu teiseks pooleks on võlgniku lähikondne. Lepingu

sõlmimise ajal oli nii kostja kui võlgniku juhatuse liige ja ainuosanik Kristjan Olei. Kristjan

Olei allkirjastas lepingu nii võlgniku kui ka kostja esindajana.

Kuna võlgnik loovutas kostjale tasuta müügilepingust tulenevad nõuded, mille väärtus oli

lepingu sõlmimise hetkel vähemalt 239 900 eurot 1 sent, siis vähenes võlgniku vara 239 900

euro 1 sendi võrra. Seda arvestades kahjustas võlgnik lepingut sõlmides teadlikult oma

võlausaldajate huve. Kostja pidi võlgniku lähikondsena võlausaldajate huvide kahjustamisest

teadma.

Lepingu tagasivõitmise tagajärjel kuuluvad nõuded algusest peale võlgnikule. Tagasivõidetud

tehingu järgi üleantud vara tuleb tagastada. Võlgnikul on kostja vastu vähemalt 54 496 euro

75 sendi suurune rahaline nõue, sest täitmisavalduse ja arbitraažikohtu 6. juuli 2021 otsuse

alusel alustatud täitemenetluses on nõuded rahuldatud 54 496 euro 75 sendi ulatuses.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Võlgnik on nõudeõiguse loovutamise lepingu esitanud ilma lisadeta. Pankrotihaldurile on 20.

mai 2021 e-kirjaga saadetud lepingu lisa (tabel), milles kostja juhatuse liige on kinnitanud, et

vaidlusalune nõue on loovutatud kostjale sissenõudemenetluse läbiviimiseks ja peale nõude

sissenõudmist kohustub kostja nõude põhisumma, millest võib maha arvestada sissenõude- ja

kohtumenetluste kulud, võlgnikule tasuma.

Nõude loovutamise tingimused olid esitatud ajutisele pankrotihaldurile, kes on nõuded ajutise

halduri aruandes ja pankroti bilansis kajastanud. Seega on tegemist võlgnikule kuuluvate

nõuetega. Eelmine pankrotihaldur ei tuvastanud, et tehing kahjustab võlgniku võlausaldajate

huve. Pankrotimääruses leidis kohus, et võlgnikul puudusid likviidsed vahendid nõude

kohtulikuks sissenõudmiseks. Kui võlgnik ei oleks vaidlusalust nõuet 7. veebruaril 2019

kostjale sissenõudmiseks loovutanud, siis oleks nõue 3. märtsil 2020 aegunud ja võlgnikul

oleks jäänud nõue kohtulikult sisse nõudmata.

Kostja tasus nõude sissenõudmiseks arbitraažimenetluses kokku 34 101 eurot 60 senti. Lisaks

on kostja tasunud arbitraažiasja hagi tagamiseks tsiviilasjas 2-21-2199 riigilõivu 50 eurot ja

hagi tagamise tagatise 20 000 eurot. Kokku investeeris kostja nõude kohtulikuks

sissenõudmiseks üle 54 000 euro. Arvestades, et võlgnikule kuulub nõudeõigus kostja poolt

kohtulikult maksma pandud nõude põhisummale ja võlgnik ei ole pidanud nõude kohtulikuks

sissenõudmiseks raha kulutama, siis on kostja tegevuse tulemina võlgniku varaline olukord

164 900 euro (miinus kostja sissenõude- ja kohtumenetluste kulud) võrra paranenud.

Järelikult on kostja tegevus võlgniku vara suurendanud.

Hageja ei ole põhjendanud, kuidas hagi rahuldamine võimaldab tal paremini kaitsta

võlausaldajate huve. Hageja ei ole väitnud ega tuginenud asjaoludele, et hageja suudaks

kostjast ja täiturist edukamalt Novutechi suhtes toimuvat täitemenetlust läbi viia.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 4. detsembri 2024 otsusega hagi. Maakohus tunnistas 7. veebruaril

2019 sõlmitud nõude loovutamise lepingu kehtetuks ja mõistis kostjalt välja võlgniku

pankrotivarasse 54 496 eurot 75 sendi. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selles, et loovutuslepingut ei ole seni

tühistatud ega lõpetatud. Nõude omanikuks olemist on kostja arbitraažikohtus kinnitanud ning

arbitraažikohus on seda tunnustanud. Väites nõude kuulumist võlgnikule on kostja viidanud

võlgniku pankroti väljakuulutamise lahendi teksti osale, mis kajastab võlgniku ja kostja

esindaja väiteid, mitte kohtu seisukohta. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et nõuab nõude

täitmist võlgnikule.

Vaidlust ei ole selles, et võlgnikule nimetati ajutine haldur 9. juulil 2020, pankrot kuulutati

välja 31. augustil 2020 ja loovutusleping sõlmiti 7. veebruaril 2019. Seega sõlmiti leping enne

ajutise halduri nimetamist ja enne pankroti väljakuulutamist. Seeläbi on täidetud

tagasivõitmise esimene eeldus – tehing on sõlmitud enne võlgniku pankroti väljakuulutamist.

Täidetud on ka PankrS § 109 lg 1 teine eeldus – võlausaldajate huvide kahjustamine. Selle

eelduse kontrollimisel kohaldab kohus omakorda PankrS § 109 lg 1 alusel tehingu

tagasivõitmise üldalusena § 110 lg 1 p 3, mille kohaselt kohus tunnistab kehtetuks tehingu,

kui:



tehing tehti kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja



võlgnik kahjustas teadlikult võlausaldajate huve ning



tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate

huve.

Vaidlust ei ole selles, et tehing on tehtud 3 aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist.

Hageja on veenvalt põhistanud ja tõendanud, et võlgnik kahjustas teadlikult võlausaldajate

huve. Võlgnikul on vähemalt üks võlausaldaja. Võlgniku pankroti väljakuulutamise lahend on

jõustunud, seega maksejõuetuse osas vaidlust olla ei saa. Kohus luges maksejõuetuse

tekkinuks 2018. a teisest poolest. Seega oli kostja võlgniku lähikondsena 7. veebruaril 2019

tehingu tegemise ajal teadlik, et tehing kahjustab võlausaldajate huve.

Arvestades arbitraažikohtu otsust, millega Novutechilt mõisteti võlgniku kasuks välja 239 900

eurot 1 senti ja Novutechi tolle aja majandusaasta aruannet, võis eeldada, et Novutechil oli

piisav võimekus nõuet täita. Võlgnik, loovutades nõude kostjale tasuta, on vähendanud vara

kogumit, mida pankrotimenetluses saanuks ära kasutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.

7 kuud enne lepingu sõlmimist asutatud kostjal puudusid nõude sissenõudmiseks rahalised

vahendid. Nõude sissenõudmiseks vajaliku raha laenas kostjale tema ainuosanik K. Olei.

Puudub mõistlik selgitus, miks ta sai laenata seda raha kostjale, aga mitte võlgnikule. K. Olei

oli samaaegselt mõlema äriühingu seaduslik esindaja ja pidi olema teadlik mõlema äriühingu

majanduslikust olukorrast, tehingu(te) tegemise ajenditest ning eesmärkidest.

Kostja on vaidlustanud hageja väite, et nõue loovutati tasuta ning viitab selle tõendamiseks

väidetavale lepingu lisale. Tegemist ei ole lepingu lisaga. Viidatud tõendi on K. Olei

allkirjastanud 20. mail 2021, st ajal kui võlgnikul puudus Viru Maakohtu 9. juuli 2020

määruse alusel oma vara suhtes käsutusõigus. Puudub mõistlik selgitus, asjaolud ja tõendid,

mis näitaks lepingu lisa sõlmimist suuliselt. VÕS § 11 lg 3 alusel tuleb loovutusleping ja selle

lisad sõlmida samas vormis põhilepinguga.

Vaidlustatud tehingul on kinke iseloom. Ka kostja enda esitatud andmetel on vara loovutatud

ca poole odavamalt, ehk soorituse ja vastusoorituse vahe on 109 101 eurot 60 senti. Kostja ei

ole esitanud tõendeid, et vaidlustatud tehingus olid sooritus ja vastusooritus tasakaalus. Kostja

on väitnud, et nõuded, mille sissenõudmine võlgnikelt on raskendatud, ongi tavaliselt

väheväärtuslikud. Kostja ei ole seda väidet sidunud kaasuse asjaoludega.

Kuna tehingu kehtetuks tunnistamise nõue on põhjendatud, siis on põhjendatud mõista

kostjalt PankrS § 119 lg 1 ja lg 3 alusel pankrotivarasse välja 54 496 eurot 75 senti. Tegemist

on rahaga, mille kostja on saanud endale arbitraažikohtu 6. juuli 2021 otsuse täitmise

tulemusena täitemenetluse raames.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue

otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohtu otsuses ja varasemates

kohtulahendites vastuolud võlgniku varade vähenemise küsimuses. Võlgnik loovutas nõude

kostjale tingimusel, et viimane viib oma kuludega läbi sissenõudemenetluse ja tasub

võlgnikule kätte saadud põhiosa, millest võib maha arvestada sissenõudemenetluse kulud.

Nõude loovutamisega võlgniku vara ei vähenenud, sest võlgnik sai vastu samaväärse

tingimusliku nõude kostja vastu.

Nõude tagasivõitmine ei aita võlausaldajate nõudeid suuremas mahus rahuldada. Kohus jaotas

valesti tõendamiskoormise, leides, et kostja pidi esitama tõendid soorituse ja vastusoorituse

tasakaalu kohta. Nõude väärtust selle loovutamise hetkel ja kostjalt vastu saadud nõude

väärtust pidi tõendama hageja. Kuna soorituse ja vastusoorituse väärtuste erinevus on

tõendamata, siis puudub alus PankrS § 111 lg 1 p 2 kohaldamiseks.

Nõude väärtuse tuvastamiseks tagasivõitmise hetkel tuleb hinnata, kas ja millises osas on

Novutech võimeline nõuet tasuma.

Nõude tagasivõitmisel tekib kostjal nõudeõigus tehtud kulutuste ja kokkulepitud tasu

hüvitamiseks, mis kokkuvõttes vähendaks võlgniku vara kostja kantud menetluskulude võrra

suuremas summas, kui kostjal on õnnestunud Novutechilt sisse nõuda.

Kohus leidis valesti, et pärast esialgse lepingu sõlmimist ei tohtinud pooled täiendavaid

kokkuleppeid sõlmida. Seetõttu ei andnud kohus õiget hinnangut lepingu tasulisusele.

Kohus on kohaldanud valesti PankrS § 85 lg-t 1 ja TsÜS § 118 lg-t 1 ja 2, asudes seisukohale,

et K. Oleil ei olnud 20. mail 2021 õigust varasema kokkuleppe kirjalikuks vormistamiseks ja

kinnitamiseks.

Kohus ei tuvastanud, et tagasivõidetav nõue oleks hävinenud ega selle üleandmise võimatust,

seega ei ole põhjendatud PankrS § 119 lg lg 3 alusel kostjalt hüvitist nõuda. Täitmisel oleva

nõude jääk on 240 244 eurot 19 senti. Täitmisel olev nõue on suurem kui hageja

tagasivõitmiseks esitatud nõue 239 900 eurot 1 sent. Seega puudub alus nõuda kostjalt PankrS

§ 119 lg 4 kohast hüvitist, sest nõue ei ole vähenenud.

Kohus on vastuolus tõenditega leidnud, et kostja sai enda valdusse arbitraažikohtu 6. juuli

2021 otsuse täitmise tulemusena 54 496 eurot 75 senti.

Kohus jättis hindamata tõendid, sh ajutise halduri aruande, varasemate tsiviilasjade

kohtumäärused ja arbitraažimenetluse kulude sisu. Seetõttu on otsus ebapiisavalt põhjendatud

ega tugine täielikule tõendite analüüsile. Maakohus jättis hindamata nõuete väärtuse, lepingu

tasulisuse ja võlgniku varade tegeliku olukorra.

Pankrotihaldur on käitunud vastuoluliselt ja õigusi kuritarvitanud. Pankrotihaldur käitus

vastuolus hea usu põhimõttega.

Tagasivõitmine on majanduslikult ebaotstarbekas.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning

menetluskulude kostja kanda jätmist.

Hageja hinnangul ei ole kostja vaidlustanud, et:



leping sõlmiti enne võlgnikule ajutise halduri nimetamist ja enne võlgniku pankroti

väljakuulutamist (otsuse p 5);



leping sõlmiti 3 aasta jooksul enne võlgniku ajutise halduri nimetamist (otsuse p 6.1);



võlgnikul oli lepingu sõlmimise ajal vähemalt üks võlausaldaja (otsuse p 6.2.1.);



võlgniku maksejõuetus oli tekkinud 2018 teisest poolest (otsuse p 6.2.2);



kostja on võlgniku lähikondne (otsuse p 6.3);



kostja oli võlgniku lähikondsena lepingu sõlmimise ajal teadlik, et leping kahjustab

võlgniku võlausaldajate huve (otsuse p 6.2.2);



asjakohatud on kostja väited, mille kohaselt on võlgniku pankrotitoimkonna liikmed

huvide konfliktis ning hagejat on karistatud (otsuse p 12).

Apellatsioonkaebuse põhjendusi arvestades vaidlevad pooled selle üle, kas lepingu

sõlmimisega kahjustati võlgniku võlausaldajate huve ning kas hagejal on lepingu kehtetuks

tunnistamise korral õigus kostjalt välja nõuda 54 496 eurot 75 senti.

Lepingu sõlmimise ajal oli nõuete arvutuslik suurus kokku vähemalt 329 800 eurot 2 senti, sh

müügihinna lõppmakse tasumise nõue 164 900 eurot 1 senti ja viivised 164 900 eurot 1 senti

eurot. Arbitraažikohtu otsusega rahuldati nõuded kokku 239 900 euro 1 sendi ulatuses, sh

müügihinna lõppmakse nõue 164 900 eurot 1 sent ja viivis 75 000 eurot. Arbitraažikohtu

otsusega on tuvastatud, et nõuded olid vähemalt 239 900 euro 1 sendi ulatuses kehtivad.

Leping ei sisalda kostja kohustust maksta nõuete eest võlgnikule tasu. Sellist kokkulepet ei

sisalda ka lepingu lisad. Nõuete tasuta loovutamine on tuvastatud ka arbitraažikohtu otsuse p-

s 39.

Novutechil oli lepingu sõlmimise ajal vara müügilepingust tulenevate nõuete rahuldamiseks.

Lepingu alusel kostjale loovutatud nõuete väärtus oli lepingu sõlmimise hetkel võrdne nõuete

suurusega, so vähemalt 239 900 eurot 1 senti. Kuna võlgnik loovutas nõuded kostjale tasuta,

siis jäi võlgnik lepingu sõlmimise tõttu ilma vähemalt 239 900 eurost 1 sendist. Seetõttu

kahjustas võlgnik lepingut sõlmides teadlikult oma võlausaldajate huve.

Võlgniku ja kostja vahel puudub tasukokkulepe, kuna kostja sõnul lepingu lisaks olev tabel ei

ole lepingu osa ega ka lepingu lisa ning tabelis kajastatud tasukokkulepet ei ole kunagi

tegelikult sõlmitud. Tabel on koostatud tagantjärgi. Lepingul ei olnud selle sõlmimise ajal

mitte ühtegi lisa.

Tabeli allkirjastamise ajal puudus K. Oleil võlgniku vara käsutamise õigus. Kostja ei esitanud

tõendeid, mis kinnitaks 10. veebruaril 2019 suulise tasukokkuleppe sõlmimist. Suulise

tasukokkuleppe sõlmimine on ka eluliselt ebausutav.

Leping kahjustaks võlausaldajate huve ka juhul, kui nõuete loovutamine oleks toimunud

kostja väidetud tingimustel. Tabeli kohaselt loovutas võlgnik nõuded kostjale tingimusel, et

pärast nõuete rahuldamist kohustub kostja tasuma võlgnikule võlgnevuste põhiosa, millest

võib maha arvestada sissenõudmise kulud ning lisaks jäävad kostjale viivised ja intressid.

Tagasivõitmise hagi esitamise aja seisuga tuleb hinnata üksnes seda, kas tagasivõitmise kaudu

õnnestub suurendada pankrotivara. Hageja tõendas, et Novutechil oli lepingu sõlmimise ajal

nõuete täielikuks täitmiseks piisavalt vara. Täiteasjas nr 022/2021/4904 jõuti enne hagi

tagamise määruse alusel täitemenetluse peatamist Novutechilt sisse nõuda 54 496 eurot 75

senti. Seega on lepingu kehtetuks tunnistamise tulemusena koheselt võimalik võlgniku

pankrotivara suurendada vähemalt 54 496 euro 75 sendi võrra.

Maakohus ei ole otsuses nõuete väärtusega seonduvat tõendamiskoormist valesti jaganud.

Hageja on nõuete väärtust kinnitavad tõendid esitanud. Seetõttu ei saanud kostja hagile vastu

vaieldes piirduda ainult vastuväidetega. Kostja ei tõendanud oma vastuväidet, mille kohaselt

on nõuete väärtus nõuete suurusest väiksem. Maakohus tuvastas nõuete väärtuse 239 900

eurot 1 senti arbitraažikohtu otsuse ning Novutechi majandusaasta aruande andmete alusel.

Nõuete väärtuse ning võlgniku võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatuse välja selgitamisel ei

oma tähtsust võimalikud nõuete sissenõudmiseks kantud kulude hüvitamise nõuded.

Arbitraažikohtu otsusega on kostja kulud Novutechilt välja mõistetud. Seega saab kostja

kulude hüvitamist nõuda Novutechilt, mitte võlgnikult. Juhul, kui võlgnikul tekiks kostja

menetluskulude hüvitamise kohustus, saaks kostja vastava nõude võlgniku vastu esitada

üksnes PankrS § 119 lg 4 ja lg 5 sätestatud korras ja need nõuded rahuldatakse PankrS § 153

lg 1 p 3 alusel pärast kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. Seetõttu puudub kostja

väidetavatel vastunõuetel mõju võlgniku olemasolevate võlausaldajate nõuete rahuldamise

ulatusele.

Võlgniku väidetavad likviidsusprobleemid ei õigusta nõuete tasuta loovutamist kostjale.

Lepingu sõlmimise ja nõuete kostjale üle andmise järgselt on Novutech nõuete rahuldamiseks

kostjale tasunud 54 496 eurot 75 senti. Selles ulatuses on nõuded täitmisega lõppenud.

Lõppenud nõuete osas ei ole lepingu tagasivõitmise tagajärgede saabumine võimalik.

Kostja väidab, et kostjale maksti rahas ainult 35 248 eurot 43 senti ja 19 248 euro 32 sendi

ulatuses on nõuded vähenenud tasaarvestuse tulemusel. Tasaarvestus on VÕS § 186 p 2

kohaselt üks võlasuhte lõppemise alus. Seetõttu ei oma asjaolu, et kostja kasutas nõudeid

osaliselt enda kohustuste täitmiseks tasaarvestuse teel, nõuete täitmise ulatuse tuvastamisel

tähtsust. Kostja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et Novutech on täitemenetluses

nõuete asemel täitnud hoopis kostja menetluskulude hüvitamise nõuet.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p-st 2¹ lähtudes

tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas 7. veebruaril 2019 sõlmitud nõude

loovutamise lepinguga loovutati nõue tasuta, või alternatiivselt on alus lugeda soorituse ja

vastusoorituse ebavõrdsuse tõttu nõude loovutamine kinkeks. Samuti on vaidlus selles, mis

alusel ja mis ulatuses on võlgnikul õigus nõuda tagasitäitmist või loovutatud nõude väärtuse

hüvitamist ning kas ja mis alusel on kostjal õigus nõuda kulude hüvitamist.

8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et asjas esitatud asjaolud täidavad

PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud eeldused ja TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda neid kõiki

käesolevas otsuses.

PankrS § 109 lg 1 järgi tagasivõitmisel tunnistab kohus pankrotiseaduse §-des 110–114

sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti

väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Kuna tagasivõitmise hagi esitab

haldur, on halduri kohustuseks tõendada faktilise asjaoluna, et võlausaldajate huvid on

tegelikult kahjustatud.

Kostja väited, et nõude loovutamisega ei kahjutatud võlausaldajate huve, ei ole õiged.

Kinkelepingu tagajärjel võlgniku kui kinkija vara reeglina väheneb, kuna kinge tehakse ilma

vastusoorituseta. Riigikohtu praktika kohaselt võib igasugune võlgniku vara vähenemine olla

potentsiaalselt võlausaldajate huve kahjustav (RKTKo 13. veebruar 2019, 2-16-8552, p 33).

Praegusel juhul loovutas võlgnik nõude, mille sissenõudmise perspektiiv oli hea (seda

kinnitab kostja tegevus nõude sissenõudmisel ja saadud tulem) ja loovutus oli tasuta, seega

pidi olema nii võlgnikule kui kostjale olema arusaadav, et ta sellega kahjustatakse võlgniku

võlausaldajate huve.

9. Ringkonnakohus märgib, et maakohus kontrollis ekslikult hageja nõude põhjendatust

esmalt PankrS § 110 lg 1 p 3 üldaluse järgi, kuid see eksimus ei toonud lõppjäreldusena kaasa

ebaõiget kohtulahendit.

Kui on tegemist kinkelepingu tagasivõitmisega, tuleb kõigepealt kontrollida, kas

tagasivõitmine on võimalik §-de 111 alusel, kui aga mitte, siis on põhjendatud täiendavalt

kontrollida, kas tagasivõitmine on võimalik § 110 alusel.

PankrS § 111 lg 3 alusel võib kinkelepinguga samadel tingimustel kehtetuks tunnistada ka

muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli

kasvõi osaliselt kinke iseloom.

PankrS § 111 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti viie

aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui

kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud

maksejõuetuks kinkimise tõttu.

Kostja ei vaidlustanud maakohtus tuvastatud asjaolu, et nõue loovutati 7. veebruaril 2019,

seega enne võlgnikule ajutise halduri nimetamist ja enne võlgniku pankroti väljakuulutamist,

kuid PankrS § 111 lg 1 p 2 nimetatud viie aasta jooksul. Asjas ei ole vaidlust, et kostja oli

võlgniku lähikondne.

10. Kostja kordab apellatsioonkaebuses samu vastuväiteid, mida ta esitas maakohtule, et

nõuet ei loovutatud, vaid see anti kostjale põhinõude ulatuses summa tasumise vastu, samuti,

et tõendamata on loovutatud nõude väärtus ja tõendamata on ka soorituse ja vastusoorituse

väärtuste suhe. Ringkonnakohus leiab, et maakohus tuvastas õigesti, et nõue loovutati tasuta

ning et nõude loovutamise lepingul puudus lisa. Kostja apellatsioonimenetluses esitatud

väited ei anna alust maakohtu järeldusi muuta.

11. Kostja väited, et maakohus hindas tõendeid valesti ja pankrotihaldur S. Pildeni 20. mai

2021 e-kiri tõendab, et nõude loovutamise lepingule lisaks sõlmiti kokkulepe kostja esitatud

tingimustel (dtl 187), ei ole õiged. Viidatud e-kiri tõendab, et pankrotihaldur ei lugenud

kokkulepet sõlmituks ja palus K. Oleil esitada sellekohased tõendid. Praeguse asja menetluses

sellised tõendid puuduvad, seega hindas maakohus asjas esitatud tõendeid õigesti.

12. Kostja viited teistes asjades tehtud kohtulahendites esitatud seisukohtadele ei ole

asjakohased, kuna menetlusosalised on erinevad ja põhjendustes esitatud seisukohad ei ole

pooltele ega praegust asja läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

13. Põhjendamatu on kostja seisukoht, et tõendamata on nõude väärtus ja võimalik soorituse

ja vastusoorituse suhe. Maakohus on esitanud põhjendused nõude väärtuse kohta ning

alternatiivselt esitanud ka põhjendused juhuks, kui oleks tõendatud kostja väited

vastusoorituse kohta. Viimasel juhul jääks vastusooritus sooritusest poole väikesemaks, mis

annab aluse lugeda nõude loovutamine kinkeiseloomuga tehinguks. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu põhjendustega. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et praegusel juhul tuleb nõude

väärtuse tuvastamiseks hinnata, kas ja millises osas on Novutech võimeline praegusel ajal

nõuet täitma. Hageja nõue on suunatud juba täidetud nõude osale. Kostja väited oleksid

asjakohased juhul, kui kohaldamisele kuuluks PankrS § 119 lg 1 ja loovutatud nõue tuleks

võlgnikule tagasi anda.

14. Asjasse mittepuutuvad on kostja väited pankrotitoimkonnaga seoses. Hageja nõude alus ja

sellele esitatud vastuväited ei puuduta pankrotimenetluse toiminguid.

15. Ringkonnakohus leiab, et hageja tagasivõitmise nõue kuulub rahuldamisele PankrS § 111

lg 1 p 2 alusel ja võlgniku ning kostja vahel 7. veebruaril 2019 sõlmitud nõude loovutamise

leping kui käsutustehing tuleb tunnistada kehtetuks. Maakohus on esmalt kontrollinud PankrS

§ 110 lg 1 p 3 eeldusi ja leidnud, et loovutusleping tuleb nimetatud sätte alusel kehtetuks

tunnistada. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu põhjendused tuleb lugeda alternatiivselt

esitatuks, juhuks, kui kinkelepingu tagasivõitmine peaks ära langema.

16. PankrS § 119 lg 1 kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks,

on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu

kasuga. Ringkonnakohus leiab, et loovutatud nõue on 54 496 euro 75 sendi osas täitmisega

lõppenud.

PankrS § 119 lg 3 kohaselt tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise

korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool

hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise

aluseks olevatest asjaoludest.

Ringkonnakohus leiab, et eelnimetatud „muu alus“ on praegusel juhul asjaolu, et loovutatud

nõue on hagis toodud ulatuses täitmisega lõppenud, mistõttu loovutuse aluseks olevat nõuet ei

saa kostja võlgnikule tagastada PankrS § 119 lg 1 alusel. Eeltoodud põhjustel rahuldas

maakohus õigesti hageja nõude ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja Novus OIL

OÜ(pankrotis) pankrotivarasse 54 496 eurot 75 senti.

17. Kostja väited, et ta on loovutusega saadud nõudega seoses, sh selle sissenõudmiseks,

teinud kulutusi, mida tuleb praeguses asjas arvestada, ei ole õiged. Õige on hageja seisukoht,

et vahekohtu otsusega jäeti kostja menetluskulud Novutech OÜ kanda. Ka muude kulude

nõue ei ole praeguses asjas põhjendatud.

Õige on küll see, et tehingu tagasivõitmise järel tekib poolte vahel alusetu rikastumise

võlasuhe, mis eeldab vastastikust tagasitäitmist ja kostja saab esitada oma nõuded vastavalt

PankrS § 119 lg-tele 4-6. Praegusel juhul oli kostja võlgniku lähikondne, kellele asja

materjalide kohaselt loovutati nõue mõlema lepingupoole teadmisel selleks, et võlgnikult ei

saaks loovutatud nõude alusel saadut kinni pidada võlausaldaja (Maksu- ja Tolliamet)

sissenõutavaks muutunud nõuete katteks. Eeltoodut kinnitas kostja, kes väitis, et võlgnik ei

saanud nõuet ise sisse nõuda, kuna tema arved arestiti.

PankrS § 119 lg 5 kohaselt, kui teine pool teadis või pidi tehingu tegemisel teadma, et tehing

kahjustab teiste võlausaldajate huve, saab ta võlgnikule üleantu eest nõuda hüvitist üksnes

pankrotivõlausaldajana. Sel juhul loetakse teise poole hüvitisenõue tunnustatuks ja

rahuldatakse samas järgus pankrotiseaduse § 153 lõike 1 punktis 3 nimetatud nõuetega.

Kostja kui nõude loovutuse tehingu teine pool pidi tehingut tehes sellega arvestama, et tehes

võlgnikuga võlausaldajate huve kahjustava tehingu, võib ta tagasivõitmise korral jääda ilma

saadust, mis tuleb pankrotivarasse välja anda või see hüvitada, saamata enda poolt üleantut

tagasi ega ka reaalset hüvitist.

Kostja ei ole praeguses menetluses esitanud vastuhagi, kui kostja leiab, et tal on õigus saada

tagasivõitmise tagajärjena hüvitist, siis PankrS § 119 lg 6 järgi on tal õigus esitada nõue kuue

kuu jooksul tagasivõitmise korras tehingu teiselt poolelt vara väljamõistmise kohtuotsuse

jõustumisest.

18. Ringkonnakohus

jätab

apellatsioonkaebuse

rahuldamata

jätmise

tõttu

apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Vastavalt maakohtu

otsuses märgitule otsustab menetluskulude rahalise suuruse ning menetluskulude

väljamõistmise üle maakohus TsMS § 177 lg 2 ja § 179 lg 2 järgi eraldi määrusega pärast

kohtuotsuse (või menetlust lõpetava määruse) jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)