2-24-15029/19 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Andrea Lega

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.07.2025, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-15029

Tsiviilasi

E. V. hagi AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali

vastu kahju hüvitamise nõudes

Tsiviilasja hind

20 000 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja: E. V. (sünd XXX; XXX);

Hageja lepinguline esindaja: O. V.-K.

(e-post: XXX);

Kostja: AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal

(registrikood 12831829; Pärnu mnt 141, Tallinn

11314; e-post: XXX);

Kostja lepinguline esindaja: T. S. (e-post: XXX).

Asja läbivaatamine

istung

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

2. Jätta menetluskulud E. V. kanda.

3. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks mõistliku aja jooksul pärast

kohtulahendi jõustumist.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud

tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

2-24-15029

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist..

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED

1. Hagiavaldusest nähtub, et 06.12.2023 toimus Loo alevikus, Lagedi teel liiklusõnnetus

sõidukite BMW 550 (r/m XXX) ja KIA Ceed (r/m XXX) vahel. Hageja on sõiduki BMW

550 omanik. Hageja sõiduk hävis liiklusõnnetuse tagajärjel.

2. Kostja tegi otsuse, et liiklusõnnetuse põhjustas KIA juhi tegevus ning BMW omanik on

kannatanu. Kostja tellis sõidukite vahel toimunud kokkupõrke asjaolude tuvastamiseks

ekspertiisi, mille viis läbi Raul P.. Kostja muutis oma otsust ning keeldus BMW

omanikule kahju hüvitamisest. Eksperdiarvamusest lähtuvalt vastutab liiklusõnnetuse

toimumise eest sõiduki BMW juht, sest teine liiklusõnnetuses osalenud sõiduk (KIA)

seisis. Kostja jõudis järelduseni, et BMW hävimine on põhjustatud selle juhi enda

tegevusest, mistõttu otsustas kostja vähendada kahjuhüvitist 100% ning jätta sõiduki

BMW omanikule tekkinud kahju hüvitamata.

3. Hageja ei nõustu kostja hüvitamisest keelduva otsusega. Hageja leidis, et kostja tellitud

ekspertiis on tehtud eesmärgiga vältida kindlustushüvitise tasumist. Õnnetuskohale kutsuti

politseipatrull ja kiirabi. Kostja pidi koguma teavet nii kiirabilt kui ka politseilt ning

esitama selle eksperdile. Kostja seda ei teinud. Muudetud otsus ei põhine piisavatel

tõenditel. Kostja väide, et KIA oli juhtimatu ja paigutati teadlikult teele õnnetuse

lavastamiseks, ei ole tõendatud. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et hageja põhjustas

õnnetuse tahtlikult kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Kostja süüdistused on alusetud ja

kahjustavad hageja mainet.

4. Liiklusõnnetuse toimumise hetkel oli sõidukil kehtiv tehnoülevaatus. Hageja sõiduki

keskmine väärtus ei ole väiksem kui 20 000 eurot. Näiteks Saksamaal maksab

samasugune, sama marki ja väljalaskeaastaga auto 23 000 eurot.

5. Eeltoodust tulenevalt palus hageja mõista kostjalt välja kahjuhüvitise 20 000 eurot või

alternatiivselt sarnase auto - BMW 550, 2014 a.

6. Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja järgmist. Hageja nõuab kahju hüvitamist nii

riskivastutusele tuginedes VÕS § 1056 alusel koos §-ga 1057, kui ka alternatiivselt kahju

hüvitamist kahju põhjustaja süülisele vastutusele tuginedes VÕS § 1043 alusel koostoimes

VÕS § 1045 lg 1.

Sõiduki KIA Ceed (r/m XXX) otsene valdaja vastutab suurema ohu allika valitsejana

tekkinud kahju eest sõltumata sellest, kas ta rikkus liikluses osaledes liikluseeskirja või

mitte või kas ta tegi seda süüliselt. Seda ei muuda asjaolu, et liiklusõnnetuses osaleb kaks

moorsõidukit kui suurema ohu allikat. Seega tekib VÕS § 1057 järgi mootorsõiduki otsese

valdaja riskivastutus ka juhul, kui kahju põhjustatakse mootorsõiduki kui suurema ohu

allikaga isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitseja.

Kui teise sõiduki juht jälgiks liiklusnõudeid, siis kokkupõrget ei oleks toimunud. Kahju

tekkis teise sõiduki juhi loodud ohu tagajärjel ning teise sõiduki juhi süü ehk

käibekohustuse rikkumine ei ole juhtumi asjaoludest tulenevalt ilmselgelt välistatud.

7. Ekspert R. P. võrdles sõidukit teiste, kuid kontekstist erinevate juhtumitega. Kostja

2-24-15029

esitatud ekspertiis ei ole sõltumatu ega käsitletav lõpliku tõendina, kuna ekspert ei võtnud

arvesse sõiduki tegelikku ajalugu ja seisukorda. Ekspert tugines BMW mootori

juhtmooduli veateadetele, kuid ei tõendanud, et need olid otseselt seotud avarii

toimumisega. Ekspert esitas arvamuse, mitte juriidiliselt siduva ekspertiisi.

Eksperdiarvamus ei põhine vahetult konkreetse liiklusõnnetuse sündmuskoha vaatlusel,

vaid oletustel, üldistel tehnilistel järeldustel ning võrdlusfotodel teistest õnnetustest. Fotod

ei kujuta käesoleva juhtumi konkreetseid asjaolusid, autosid ega tabamispunkte. Eksperdi

arvamusel ei saa olla määravat tõenduslikku väärtust, kuivõrd selle aluseks on üldised

konstruktsioonilised ja füüsikalised eeldused, mis ei välista, et kokkupõrke hetkel viibis

sõidukis KIA ka juht. Ekspert ei teinud sõidukile KIA vahetut ülevaatust – tema arvamus

põhineb kaudsetel andmetel (fotod ja võrdlusmaterjalid). Eksperdi kasutatud fotod

pärinevad teistest liiklusõnnetustest ega ole seotud konkreetse juhtumiga, mistõttu ei vasta

need objektiivse ekspertiisi põhimõttele. Ekspert ületab oma pädevuse piire, andes

hinnanguid, mis kuuluvad juriidilisse valdkonda (nt väited kindlustuspettusest), kuigi tema

ülesanne on tehniline analüüs.

Hageja väidab, et BMW juht järgis liikluseeskirju ja liikus peateel. Kokkupõrge toimus,

kui KIA tuli kõrvalteelt ja lõikas peateele ette. Liiklusseaduse kohaselt oli BMW juhil

eesõigus.

Ekspert teeb põhjapanevaid järeldusi ainult turvavöö asendi ja puuduvate salongijälgede

põhjal, välistades võimaluse, et juht viibis sõidukis, kuid ei olnud turvavööga korrektselt

kinnitatud. Selline eeldus on spekulatiivne ja ühekülgne.

8. Kohtuistungil andis tunnistaja A. P. ütlusi, milles ta kinnitas, et juhtis kokkupõrke hetkel

autot KIA ning tunnistas, et ei kandnud turvavööd oma hooletuse tõttu. Ta oli sõidukis

sees ja vastutas juhtunu eest. Seda kinnitab ka asjaolu, et kostja (kindlustusandja) maksis

Pavlovile kui süülisele isikule välja kindlustushüvitise.

9. Kostja seisukoht, et juhtum kutsuti esile tahtlikult kindlustushüvitise saamiseks, on

tõendamata ning põhineb oletustel, mitte faktidel. Kostja on ise tunnistanud õnnetuse

toimumist, makstes hüvitise A. P. kui KIA juhile.

10.Käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidluse all süüline vastutus kriminaalõiguse mõttes, vaid

kahju hüvitamise kohustus, mis eeldab üksnes tõenäolist põhjuslikku seost. Riigikohtu

lahendis RKTKo 3-2-1-35-14 on märgitud, et liiklusvaidlustes piisab kahju hüvitamise

määramiseks tõenäolisest põhjuslikust seosest ja piisavast tõendamistasemest, mitte

absoluutse kindluse nõudest.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

11.Kostja märgib, et hagi on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kostja märkis, et teise sõiduki

(KIA) valdaja oli sõlminud liikluskindlustuse lepingu kostjaga.

12.Liiklusõnnetuse kohta esitatud kahjuteadete kohaselt liikus BMW peateel, KIA juht ei

märganud kõrvalteelt peateele pöörates vasakult lähenevat BMW-d ning toimus

kokkupõrge. Kostja tegi 06.02.2024 KIA liikluskindlustuse kindlustusandjana otsuse, et

liiklusõnnetuse põhjustas KIA juhi tegevus ning BMW omanik on kannatanu. Hiljem,

13.03.2024 muutis kostja oma otsust ning keeldus BMW omanikule kahju hüvitamisest,

kuivõrd sündmuse kohta saabus ekspert R. P. arvamus, millest ilmnesid uued asjaolud.

2-24-15029

Eksperdiarvamusest nähtus, et KIA seisis kokkupõrke hetkel ning selles polnud juhti,

BMW juht ei pidurdanud ega keeranud rooli sirgel teelõigul seisva KIA-ga kokkupõrke

vältimiseks. Eelnimetatud asjaoludest järeldub, et sõidukite kokkupõrge kutsuti tahtlikult

esile. Hageja ei saa nõuda kostjalt kahju hüvitamist, sest VÕS § 1057 p 3 välistab kahju

tekitaja vastutuse, kui kahju põhjustas kannatanu tahtlik tegu. Hageja poolt VÕS § 1043

alusel nõude esitamiseks puudub kahju tekitamises õigusvastasus vastavalt VÕS § 1045 lg

2 p-le 1, sest kannatanu nõustus kahju tekitamisega.

Kostja hinnangul on hageja sõiduki BMW hävimine põhjustatud selle juhi enda

tegevusest. BMW ja KIA kokkupõrge ei olnud juhuslik liiklusõnnetus, vaid kutsuti esile

eesmärgiga saavutada kindlustushüvitise maksmine kostja poolt. BMW oli juhtumieelselt

halvas tehnilises seisukorras, mis oli motiiviks liiklusõnnetusena näiva kokkupõrke

korraldamisel.

13.Isegi juhul, kui hageja tegevuses pole võimalik tuvastada tahtlust või õigusvastasuse

puudumist, siis ei kuuluks hageja nõue rahuldamisele ka ainuüksi seetõttu, et hagejale

kuuluva sõiduki juhi tegevuses esines liiklusseaduse (LS) § 50 lg 3 p 1 nõuete rikkumine.

14.Kostja märkis, et hageja ei ole senini esitanud ühtegi arusaadavat mõttekäiku, milles

võiksid tema arvates seisneda eksperdi arvamuse puudused. Seega ei ole hageja esitanud

ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber kostja esitatud vastuväited hageja kahju hüvitamise

nõudele.

15.Hageja väide sõiduki väärtuse kohta on paljasõnaline. Ekspert R. P. 05.02.2024 sõiduki

BMW juhtumi eelse turuväärtuse kohta koostatud arvamusest nähtub, et see oli 11 000

eurot ning avariilise sõiduki väärtus 5 000 eurot. Seega ei saaks hageja nõue kostja vastu

olla suurem kui 11 000 eurot ja seda olukorras, kus hageja annab kostjale avariilise sõiduki

üle. Juhul, kui hageja avariilist sõidukit kostjale üle ei anna, saaks nõue olla 6 000 eurot

(11 000-5000=6000).

16.Hageja ei saa nõuda kostjalt samasugust BMW-d, kuna VÕS § 521 lg 1 kohaselt saab

kohustusliku vastutuskindlustuse kindlustusandjalt nõuda kahju hüvitamist üksnes rahalise

hüvitise maksmise vormis.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

17.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et

hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata.

18.TsMS § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise,

mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised.

TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike

väidetega. TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab,

mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub

rahuldamisele.

2-24-15029

19.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asja lahendamiseks oluliste asjaolude osas:



hageja on sõiduki BMW 550 (r/m XXX) omanik;



06.12.2023 toimus Loo alevikus, Lagedi teel liiklusõnnetus sõidukite BMW 550 (r/m

XXX) ja KIA Ceed (r/m XXX) vahel;



hageja sõiduk hävis liiklusõnnetuse tagajärjel;



KIA valdaja oli sõlminud liikluskindlustuse lepingu kostjaga;



kostja keeldus hagejale hüvitise tasumisest.

20.Hageja palub mõista kostjalt välja kahjuhüvitise 20 000 eurot või alternatiivselt sarnase

auto - BMW 550, 2014. a.

21.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja leiab, et: (i) kahju hüvitamiseks alus puudub, kuna

kahju on põhjustatud hageja enda tahtlik tegu; (ii) kahju hüvitamiseks alus puudub, kuna

hagejale kuuluva sõiduki juhi tegevuses esines LS § 50 lg 3 p 1 nõuete rikkumine; (iii)

nõude suurus on ülemäärane; (iv) kahju hüvitamine samaväärse auto andmise näol on

välistatud.

22.Hageja nõuab hagis kostjalt kui kindlustusandjalt liiklusõnnetuse põhjustanud isiku (teise

sõiduki valdaja) tekitatud kahju hüvitamist või alternatiivselt sarnast autot. Hageja kahju

seisneb tema valduses olnud sõiduki kahjustumises. Kuna praeguses asjas oli tegemist

liiklusõnnetusega, tuleb kahju hüvitamise nõude aluse ja ulatuse väljaselgitamiseks esmalt

analüüsida liikluskindlustuse seadus (LKindlS) sätteid.

23.Liiklusõnnetus toimus 06.12.2023, tegemist on kindlustusjuhtumiga LKindlS § 8 lg 1

tähenduses. Alates 01.10.2014 jõustunud LKindlS § 83 lg 1 sätestab, et

kindlustusjuhtumile kohaldatakse kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtinud

liikluskindlustuse seadust, arvestades viidatud paragrahvis sätestatud erisusi. Kuivõrd

käesolevas asjas ei esine LKindlS § 83 sätestatud erisusi, tuleb vaidluse lahendamisel

lähtuda liikluskindlustuse seadusest, mis kehtis õnnetuse toimumise ajal.

Kuni 30.11.2024 kehtinud LKindlS § 23 lg 1 p 1-3 sätestas, et kahjustatud isik võib

kindlustusjuhtumi toimumise korral esitada kahju hüvitamise nõude kindlustusandja vastu,

kui kindlustatud isik vastutab kahjustatud isiku ees:



võlaõigusseaduse § 1057 alusel;



võlaõigusseaduse õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamise sätete alusel või



reisijaveolepingu alusel.

Käesolevas asjas on asjakohased LKindlS § 23 lg 1 punktid 1 ja 2. Pooled ei vaidle, et

kostja oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal teise sõiduki (KIA) kindlustusandja. Viidatud

sätetest ning ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 521 lg 1 esimesest lausest tulenevalt võib kahju

hüvitamise nõude esitada liikluskahju eest vastutava isiku kindlustusandja vastu. Selline

nõue on oma olemuselt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue, mille aluseks

võivad olla VÕS § 1056 koos §-ga 1057 või VÕS § 1043 koostoimes VÕS § 1045 lg 1

(Riigikohtu 25.04.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-19-108066, p 14).

24.Esmalt analüüsib kohus hageja nõuet riskivastutusele tuginedes, st VÕS § 1056 alusel

koos §-ga 1057.

2-24-15029

VÕS § 1056 lg 1 esimese lause järgi vastutab eriti ohtlikule asjale või tegevusele

iseloomuliku ohu tagajärjel tekkinud kahju eest ohu allikat valitsenud isik sõltumata oma

süüst (riskivastutus). VÕS § 1056 lg 2 esimese lause järgi loetakse asja või tegevust

suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite

tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või

võib kahju tekkida sageli. Mootorsõiduki otsene valdaja vastutab riskivastutuse alusel

VÕS § 1057 järgi mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. Kahju tekitaja süü ega

kahju tekitamise õigusvastasus ei ole suurema ohu allika valitseja, sh mootorsõiduki otsese

valdaja riskivastutuse tekkimise eelduseks (vt ka Riigikohtu 10. veebruari 1997. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-17-97; 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 11).

Seega vastutab mootorsõiduki käitaja suurema ohu allika valitsejana tekkinud kahju eest

sõltumata sellest, kas ta rikkus liikluses osaledes liikluseeskirja või mitte või kas ta tegi

seda süüliselt. Seda ei muuda asjaolu, et liiklusõnnetuses osaleb kaks moorsõidukit kui

suurema ohu allikat. Seega tekib VÕS § 1057 järgi mootorsõiduki otsese valdaja

riskivastutus ka juhul, kui kahju põhjustatakse mootorsõiduki kui suurema ohu allikaga

isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitseja.

VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema

vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu

tagajärg (põhjuslik seos). Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel

põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille

kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese

sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud (vt Riigikohtu 18. juuni 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 17). Suurema ohu allikaga kahju põhjustamine

tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski, s.o suurema ohu allikale kui asjale või

tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel kahju tekkimist (vt

Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 11; 2. märtsi 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 11). Seega vastutab mootorsõiduki valdaja sõltumata oma

süüst liikluskahju eest, mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku ohu (riski)

realiseerumise tagajärjel.

Eeltoodust tulenevalt on riskivastutuse eeldused VÕS § 1056 lg-test 1 ja 2 tulenevalt

järgmised (Riigikohtu 4. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-11, p 9 ja 10; VÕS IV

kommenteeritud väljaanne, § 1056 p 3.1):



asja hävitamine või kahjustamine;



suurema ohu allika valitsemine;



suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumine suurema ohu allika valitsemise

käigus;



põhjuslik seos suurema ohu allikale iseloomulikust ohust tuleneva riski realiseerumise

ning asja kahjustumise vahel;



vastutust välistavate asjaolude puudumine.

25.Puudub vaidlus, et hagejale kuuluv sõiduk hävines kokkupõrke tulemusel KIA-ga. Seega

on täidetud riskivastutuse neli esimest eeldust.

26.Järgnevalt peab kohus analüüsima, kas esinevad vastutust välistavad asjaolud.

Mootorsõiduki valdaja ei vastuta tekkinud kahju eest, kui kahju põhjustas kannatanu

tahtlik tegu (VÕS § 1057 p 3) ehk kui kannatanul oli enesekahjustamise tahtlus.

2-24-15029

Kostja leiab, et kahju põhjustas hageja tahtlik tegu. Kostja on oma väite kinnitamiseks

esitanud asjatundja R. P. arvamuse (dtl 292-411), mida kohus käsitleb dokumentaalse

tõendina.

Asjatundja on mh märkinud järgmist:

„Sõiduki BMW turvasüsteemi juhtmoodulisse salvestunud EDR* andmete alusel (vt LISA

4) on sõiduk BMW liikunud vahetult enne kokkupõrget 5 sekundi jooksul otsesihis. Juht

on võtnud jala gaasipedaalilt 1,5 sekundit enne kokkupõrget. Pidurituled on 0,5 sekundit

enne kokkupõrget korraks süttinud, kuid pidurdatud pole – rakendunud pole ABS ega

teised juhiabisüsteemid. Lähtudes eeltoodust pole sõiduki BMW juht üritanud

kokkupõrget ära hoida, sõiduk BMW liikus ühtlaselt ja sirgjooneliselt vastu teist sõidukit

kiirusega 63 km/h.“ (dtl 304)

„Vigastuste kõrgust, tekkesuunda ja sihti arvestades pole sõiduki Kia kokkupõrkehetkel

liikunud (seisis paigal), sest Kia kapotil olevad nühkejäljed on tekkinud ühes ja

konkreetses sihis.“ (dtl 305)

„Märkimisväärne on asjaolu, et sõiduki Kia juhi turvavöö oli kokkupõrke hetkel küll

lukustunud asendis, millises turvavöö pannal ulatus turvavöö vastusesse, kuid mitte

ümber istmel istunud juhi rinnakorvi. Seega olenemata istme reguleeringutest turvavöö ja

istme vahel kokkupõrke hetkel kedagi ei viibinud. Juuresoleval fotoülesvõttel on näha

kinnitatud KIA vasak esimene turvavöö, esiiste on seatud kõige tagumisse asendisse. On

tuvastatav, et liiklusõnnetuse hetkel on sõiduki turvavöö olnud kinnitatud vastusesse, kuid

sõiduki juhti turvavöö ja vahel kedagi olnud ei ole. See on tõendatav asjaoluga, et

vaatamata sõiduki istme asendile (olenemata sellest, mis asendis iste on) ei mahu

alloleval pildil nähtaval viisil kinnitatud turvavöö ja istme vahele inimene. /…/ Ekspert

tuvastas, et turvavöö lindile on tekkinud spetsiifiline venitusjälg (vt. juuresolev

fotoülesvõte). See on tekkinud seetõttu, et enne õnnetust oli turvavöö lint juba pingul ning

liiklusõnnetuse hetkel pingutas turvavöö pürotehniline pinguti turvavöö linti veelgi.

Nähtavat nühkejälge turvavöö lindil ei teki juhul kui turvavöö ja istme vahel oleks

inimene, kelle riided ja keha võimaldaksid turvavöö elastset liikumist.“ (dtl 306)

„Kuna sõiduki Kia salongis puuduvad jäljed, mis viitaksid turvavööga kinnitamata juhi

paiskumisele kokkupõrke tagajärjel suunaga ette, asub ekspert seiskohale, et sõiduki Kia

vasak esiturvavöö oli kokkupõrke hetkel küll lukustatud, kuid sõidukis KIA kokkupõrke

hetkel juhti ei viibinud. /… / Turvavööga kinnitamata inimkeha paiskumisel ettesuunas

deformeerub armatuurlaud ja roolisammas.“ (dtl 308)

„Ristmikul paikneva sõiduki Kia asend kokkupõrkehetkel viitab küll vasakpöördele üle

vastassuunavööndi kuid arvestades asjaolu, et kokkupõrkehetkel sõiduk Kia seisis, oli

sõiduki BMW juhil võimalik kokkupõrge kas rooli keeramise- või sõiduki pidurdamisega

ära hoida.“ (dtl 312)

„Sõiduki BMW tehniline seisukord enne toimunud liiklusõnnetust on halb. Mootori

juhtmoodulisse salvestatud veateated viitavad mootoriremondi vajadusele. Arvestades

sõidukil BMW paikneva mootori iseärasusi on mootoriremondi maksumus

märkimisväärselt kõrge.“ (dtl 313)

Istungil märkis asjatundja R. P. järgmist:

2-24-15029

„Sellise vigastuse korral peaks inimene paiskuma põlvedega vastu armatuurlauda või

peaga vastu klaasi. Neid vigastusi sellel autol ei olnud.“ (dtl 575, protokolli ajamarker

01:23:20)

Täiendavalt kirjeldas asjatundja, mis toimub analoogsetel tingimustel kokkupõrke korral:

„juht paiskub ette, põlved tabavad armatuurlauda, see deformeerub rooli kõrvalt kindlasti.

Inimene paiskub ette, turvapadi avaneb, aga ei pruugi inimest kinni püüda, inimene kipub

peaga esiklaasi lendama, esiklaas KIA-l terve.“ (dtl 575, protokolli ajamarker 01:26:57)

„kui jõuab kinni hoida, siis oleks pidanud rool deformeeruma. Sellel autol rool

deformeerunud ei olnud. Roolipadi oli lahti. Olen näinud neid autosid, kus juht on roolist

kinni hoidnud silmnähtavalt on rool ovaalne või lapik. Kujust väljas. Kui ütles, et hoidis

roolist kinni, keha paiskub ikka ette, rool oleks pidanud deformeeruma. Löök on 45 kraadi

all umbes, juht oleks pidanud paiskuma turvapadjast mööda vastu klaasiposti. A piilaril

oleks pidanud peajälg olema. Roolipoolse küljel.“ (dtl 575-576, protokolli ajamarker

01:28:31)

„olen Eestis enim logisid vaatav inimene, sõltuvalt erialast. Reeglina kõik autod on

pidurdanud või hoogu vähendanud, ükskõik mis kiirusel ja situatsioonis see ei ole.

Analoogsete juhtumite uurimisel ilmneb muster, et võib olla tegemist tahtlusega. Auto

tehniline seisukord oli väga õnnetu.“ (dtl 576, protokolli ajamarker 01:33:29)

Eeltoodust tuleneb kokkuvõtlikult, et hagejale kuuluva BMW juht ei teinud midagi, et

kokkupõrget paigal seisva KIA-ga vältida. BMW tehniline seisukord oli halb, mis

omakorda tähendas kulukat remonti. Sündmuskohal tehtud fotodelt ei nähtu sedavõrd

raskeid ilmastikuolusid ega suuri lumevalle nagu kirjeldas istungil tunnistusi andnud KIA

juht – seega ei ole eluliselt usutav, et tunnistaja ei saanud näha lähenevat BMW-d. KIA

juhi ütlused on eluliselt mitteusutavad osas, mis puudutavad turvavöö mittekinnitamist –

tunnistaja märkis, et kinnitas mugavuse kaalutlusel (põhjusel, et seljas oli paks jope ja

müts, vt dtl 573, protokolli ajamarker 00:44:03) turvavöö enda selja tagant. Kuid samas

kirjeldas tunnistaja ka turvavöö paigaldamise protsessi, mis eluliselt paistab kõike muud

kui mugav ja tavapärane (vt dtl 573, protokolli ajamarker 00:54:38). Ühtlasi on

kummastav seos turvavöö kinnitamise ja üleriiete olemasolu vahel – esimene ei välista

teist ega teine välista esimest. Samuti ei saanud tunnistaja avarii tulemusel ühtegi

vigastust, kuigi asjatundja kinnitusel sõitis BMW tunnistaja autole otsa kiirusel 63 km/h

(dtl 304) ja tunnistajal oli turvavöö kinnitamata. Tunnistaja märkis, et hoidis end roolist

kinni ja surus vastu istet (vt dtl 571, protokolli ajamarker 00:10:16), kuid sõiduki salongis

ei viita sellele miski – puuduvad märgid rooli deformeerumisest ning salongidetailide

kahjustumisest. Asjatundja rõhutas, et kokkupõrke hetkel omandab inimkeha massi, mis

on mõõdetav tonnides, mistõttu ei ole kohtu hinnangul eluliselt võimalik, et tunnistaja

(sealjuures omamata ebatavaliselt tugevat kehaehitust) suutis enda ringipaiskumist vältida

kõigest rooli alumisest osast kinnihoidmisega. Märkimisväärne on ka asjaolu, et tunnistaja

sõnul sai BMW juht (kes oli turvavööga kinnitatud) kokkupõrke tulemusel kergeid

vigastusi, kuid KIA juht (kes ei olnud turvavööga kinnitatud) pääses igasuguste

vigastusteta. Seega leiab kohus, et tõendamist on leidnud asjaolu, et kokkupõrke hetkel ei

viibinud KIA-s juhti. Kuivõrd sõidukis ei viibinud juhti, ei saanud KIA olla ka kahju

põhjustajaks. Kahju põhjustaks oli BMW juht, kes ei teinud KIA-le otsasõidu vältimiseks

ühtegi toimingut ning käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades sootuks soovis KIA-le otsa

sõita.

2-24-15029

KIA juhi ütluste usaldusväärsuse seab kahtluse alla ka asjaolu, et istungil andis tunnistaja

vastuolulisi ütlusi seoses oma rolliga X OÜ-s. Kostja on põhistanud, et X OÜ juhatuse

liikmetel (kelleks olid G.K. ja tunnistaja A.P.) võis olla seos BMW-d juhtinud isikuga S.

I., kuivõrd kostja koostööpartner sai avariilise BMW valduse mitte selle juhi S. I. käest,

vaid tema volitusel just G. K. käest, kes omakorda oli tunnistaja kolleeg. Tegemist võib

olla väga ebatavalise kokkusattumusega või siis kokkupõrkes osalenud juhtide

koordineeritud tegevusega tehniliselt mitterahuldavas seisukorras oleva BMW n.ö

„mahakandmiseks“, et vältida sõiduki eelduslikult edutut või siis ootustele mittevastavat

ja vähetulukat müügiprotsessi.

Kõige eeltoodu põhjal leiab kohus, et riskivastutusel põhinev nõue on välistatud VÕS §

1057 p 3 alusel, kuivõrd kahju põhjustas BMW juhi tahtlik tegu ehk tal oli

enesekahjustamise (vaidlusalusel juhul siis sõiduki BMW kahjustamise) tahtlus.

27.Teise võimalusena võib kahju hüvitamist nõuda kahju põhjustaja süülisele vastutusele

tuginedes VÕS § 1043 alusel koostoimes VÕS § 1045 lg 1.

VÕS § 1056 lg-st 3 tulenevalt on tegemist materiaalõiguslikult erinevate, kuid

menetluslikus mõttes samasse hagiesemesse kuuluvate konkureerivate nõuetega. Kohus

peab nõude alternatiivse õigusliku põhjenduse olemasolul kontrollima nõuet mõlemal

alusel (Riigikohtu 19. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-7-13, p 17).

Deliktilise üldvastutuse eelduseks on õigusvastane tegu, millega on VÕS § 1045 lg 1 p 5

järgi tegemist, kui teoga kahjustati teise isiku asja. Konkureerivalt võib tegu olla

õigusvastane eelkõige VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel, kui isik põhjustas kahju liiklusreeglite

rikkumise tõttu. Õigusvastase teo toimepanejaks ja delikti eest vastutavaks isikuks on

esmajoones kahju otseselt põhjustanud isik, üldjuhul teisele mootorsõidukile otsa sõitnud

mootorsõiduki juht (Riigikohtu 19. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-7-13, p 17).

Riigikohus on otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p-s 24 märkinud, et kui kahju tekitajale

on etteheidetav tegevusetus, mille tagajärjel saabus väidetavalt kahju, tuleb olukorras, kus

puudub vastavat juhtumit reguleeriv kaitsenorm (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) kontrollida

lisaks, kas kahju tekitajal oli kohustus käituda mingil viisil, et kahju tekkimist ära hoida,

kuid ta ei käitunud vastavalt, st kas tal lasus selles olukorras käibekohustus, mida ta on

rikkunud (vt ka Riigikohtu 20.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10; 17.12.2012

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 10). Kolleegium on varem asunud seisukohale, et

käibekohustus tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 138 sätestatud hea usu

põhimõttest ning sellest tulenevalt peab isik õigusi teostades ja kohustusi täites tegema

üldise käibekohustuse tõttu kõik mõistliku selleks, et teistel isikutel ei tekiks kahju (vt

Riigikohtu 20.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10; 17.12.2012 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-161-12, p 10). Kuigi käibekohustuse rikkumine on kahju tekitamise

õigusvastasuse kontekstis olemuselt sarnane seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega

(VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3), eristab seda viimasest eelkõige tõik, et käibekohustus ei

sisaldu üldkehtivates õigusnormides, vaid kohus peab käibekohustuse rikkumisega

tekitatud kahjuhüvitamise nõude lahendamiseks esmalt tuvastama, kas kahju tekitajal lasus

käibekohustus ning milline oli selle käibekohustuse sisu ja ulatus. Kõige üldisemalt

tähendab käibekohustus ohu loonud või ohtlikku olukorda kontrolliva isiku

hoolsuskohustust, s.o kohustust võtta kasutusele kõik mõistlikult vajalikud ja sobilikud

abinõud, et kaitsta teisi isikuid ja nende õiguslikult kaitstud hüvesid ohu realiseerumise

2-24-15029

eest. Seega tuleb kohtul iga üksikjuhtumi puhul selgitada, kas kahju tekitajal oli juhtumi

asjaolusid arvestades käibekohustus kannatanule kahju tekitamise ärahoidmiseks. Kahju

tekitaja käibekohustuse olemasolule võib kolleegiumi arvates viidata mh see, et

realiseerunud oht oli tema mõjualas. Käibekohustuse täpse sisu ja ulatuse üle saab

otsustada, lähtudes üldisest käitumisstandardist realiseerunud ohuolukorras, st milliseid

abinõusid oleks kahju tekitaja pidanud mõistlikult ohu realiseerumise ärahoidmiseks

kasutama. Sõltumata üksikjuhtumi spetsiifikast, on ohtude realiseerumise vältimise

püüdluste osas iga kord tähtsus ähvardava kahju raskusastmel, kahju tekkimise

tõenäosusel ning kulutuste ja vaeva suurusel, mis on vajalikud ohu vältimiseks või

kõrvaldamiseks. Nimetatud parameetrite omavahelist suhet saab määrata selliselt, et mida

raskem on ähvardav kahju, mida suurem on kahju tekkimise tõenäosus ning mida väiksem

on kulu ja vaev kahju vältimiseks, seda suurem on tõenäosus, et eksisteerib käibekohustus.

Hageja peab tõendama, et kahju tekkis teise sõiduki juhi loodud ohu tagajärjel ning et teise

sõiduki juhi süü ehk käibekohustuse rikkumine ei ole juhtumi asjaoludest tulenevalt

ilmselgelt välistatud.

Kohus on ülal leidnud, et KIA ei saanud hageja sõidukile kahju põhjustada, kuivõrd KIA

roolis ei olnud kokkupõrke hetkel juhti. Samuti on kohus leidnud, et BMW sõitis KIA-le

otsa enesekahjustamise tahtlust omades. Seega ei tekkinud BMW omanikule kahju KIA

juhi loodud ohu tagajärjel, mistõttu on deliktil põhinev kahjunõue välistatud.

28.Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

29.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.

Menetluskulude jaotus

30.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus

menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab

kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse

kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus tegi otsuse hageja kahjuks, mistõttu

tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine

31.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses,

kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja

lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud

maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul,

kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel

leidis aset intensiivne vaidlus ning pooltevahelised erimeelsused näivad olevat ületamatud,

mida kinnitab ka menetluses kompromissile mittejõudmine. Eeltoodust tulenevalt leiab

2-24-15029

kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast

tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus

menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud

korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andrea Lega

kohtunik