4-25-1505/18 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Väärteoasi nr 4-25-1505

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

10.06.2025.a Tallinn

Väärteoasja number

4-25-1505

Kohtukoosseis

Kohtunik Merle Parts

Kohtuistungi sekretär

Kadri Vlassov

Kohtuasi

S L (isikukood: xxx) väärteokaebus nr 4-25-1505

Vaidlustatud lahend

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju

politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi

02.04.2025.a otsus väärteoasjas nr. 2302,25,004260.

Asja läbivaatamise kuupäev

10.06.2025.a.

Istungil osalenud isikud

kaebuse esitaja S L

kaitsja Jüri Ploom

kohtuvälise menetleja esindaja, PPA Põhja prefektuuri

Lääne-Harju

politseijaoskonna

menetlustalituse

kohtuesindusgrupi esindaja Triinu Riigor

RESOLUTSIOON

Jätta S L kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri

Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi 02.04.2025.a otsus väärteoasjas nr.

2302,25,004260 muutmata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel,

kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamise

soovist Harju Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades

kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on avalikult teatavaks

tehtud. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks hiljemalt 02.07.2025.a.

Asjaolud

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalituse patrullpolitseinik

R J koostas 10.03.2025.a väärteoasjas nr. 2302,25,004260 väärteoprotokolli nr. xxx S Lle selle eest,

et tema, 10.03.2025.a kell 15:33 Harju maakonnas, Tallinnas, Ranna teel, Ranniku tee ja Võra tee

vahel, suunaga Võra tee, juhtis mootorsõidukit xxx reg nr. xxx, isikuna, kelle ühes liitris

väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,54 mg/l. Tõendusliku alkomeetri

mõõtetulemus 0,59 mg/l +/- 0,05mg/l. Juhtis mootorsõidukit kiirusega 65 km/h +/- 3 km/h. Lubatud

suurim kiirus sellel teelõigul 50 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 12 km/h. Juhtis

mootorsõidukit, kaustas telefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita. Sõiduki liikumise ajal hoidis

telefoni käes. Eelnimetatud käitumisega rikkus S L väärteoprotokolli kohaselt LS § 69 lg 3, § 15 lg 1 p

2, § 33 lg 11 p 1, pannes sellega toime LS § 224 lg 2, § 227 lg 1, § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritavad

väärteod.

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse

kohtuesindusgrupi uurija politseikapten K P koostas 02.04.2025.a väärteoasjas nr. 2302,25,004260 S L

suhtes väärteootsuse ning KarS § 481 lg 1, § 56 lg 1, § 63 lg 1 alusel karistas S Ld LS § 224 lg 2

alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kaheksaks kuuks.

S L lepinguline kaitsja vandeadvokaat Jüri Ploom esitas eelnimetatud otsuse peale kaebuse Harju

Maakohtule. Kaebuse kohaselt vaidlustab kaebuse esitaja otsust osas, millega karistati teda

juhtimisõiguse äravõtmisega kaheksaks kuuks. Kaebuse esitaja palub kohtul kaaluda võimalust temale

määrata eelneva asemel juhtimisõiguse ära võtmine kuueks kuuks ja vähendatud kahe kuu osas

kaaluda karistuse asendamist rahatrahvi määramisega. Karistuse määramisel tuleks arvestada, et

ületatud sõidukiirus ei olnud ulatuslik. Sellises määras kiiruse ületamine viitab inimlikule eksimusele,

mida ei saa tingimata seostada otseselt rikkuja isiksust tulenevate spetsiifiliste põhjuste ja tunnustega

ning tegu pandi toime ettevaatamatusest, täpsemalt kergemeelsusest. Kaebuse esitaja poolt sõiduki

liikumise ajal telefoni käes hoidmine spetsiifilist liiklusohtu ei põhjustanud. Kaebuse esitaja varasem

käitumine ei ole seotud kaebuse esitaja teadmiste puudujääkidega liiklusteooriasse puutuvalt, kuid

juhtimisõiguse äravõtmine pikemaks perioodiks kui kuus kuud tooks kaebuse esitajale kaasa

juhtimisõiguse taastamiseks nõude läbida liiklusteooria eksam ning seetõttu saabuks kaebuse esitajale

täiendav ning sisuliselt põhjendamatu ja tarbetud tagajärg. Sedavõrd pikaks perioodiks juhtimisõiguse

äravõtmine puudutab ka kaebuse esitaja lähedasi ning seetõttu on suuremaks kannatajaks tema

lähedased kui kaebuse esitaja. Kaebaja eakas ja haige xxx viibib xxx. Kaebuse esitaja vajab sõiduauto

kasutamise õiguse võimalikult kiiret taastamist enda sissetuleku hankimiseks, millega mh tasuda

hooldekodu kuutasu jmt kulusid. Lisaks on kaebuse esitajal kolm last, kellest kaks on alaealised ja

kelle elu korraldamiseks (sõidutamised erinevatesse koolidesse, vanavanemate külastamised väljaspool

Tallinna, trennidesse jmt huviringidesse) Loodab kaebuse esitaja samuti sõiduauto kasutamise õiguse

võimalikult kiiret taastamist. Kaebuse esitaja avaldab kahetsust, kui tema käitumist on arvatud olema

üleolev liiklusohutuse ja -reeglite suhtes. Kaebuse esitaja kahetseb oma varasemaid ja ka käesolevas

kaebuses käsitletud rikkumisi.

Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et ta jääb esitatud kaebuse juurde. Ta ei vaidlusta ühtegi

toimepandud rikkumist, kuid leiab, et karistus on liiga karm.

Kaitsja selgitas kohtuvaidlustes, et karistus on liiga range. Rikkumisi oli mitu, kuid rikkumised ei

olnud nii olulised ning kuus kuud juhtimisõiguse äravõtmist on see, millega kaebuse esitaja on

leppinud ja arvestanud.

Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta kaebuse rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsuse

muutmata. Kohtuvälise menetleja esindaja selgitas, et kaebuse esitajat on varem karistatud

mootorsõiduki joobes juhtimise eest. Mõistetav karistus ei peagi olema mugav, sest sel juhul ei täidaks

karistus eripreventiivset eesmärki. Karistus peab olema niivõrd ebamugav, et see paneb rikkujat ennast

järele mõtlema oma teole, oma teo ohtlikkusele ja sellega kaasneda võivatele tagajärgedele, samuti

sellele, milline käitumine on mootorsõiduki juhile liikluses lubatav ja milline mitte. Kohtuväline

menetleja ei ole rikkunud väärteo või materiaalõiguse norme. Kaebuse esitaja pani ühe teoga toime

kolm tegu ning kaebuses ei ole esitatud argumente, mis annaksid aluse otsusega mõistetud karistuse

kergendamiseks.

Kohtu põhjendused

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtule esitatud materjalidega, samuti kohtuistungil poolte

esitatud seisukohtadega, uurinud ja hinnanud tõendeid kogumis, jõudis järeldusele, et esitatud kaebus

rahuldamisele ei kuulu.

Kohus märgib esmalt, et väärteokaebuse lahendamisel peab kohus lähtuma väärteomenetluse

seadustiku (VTMS) §-st 133 ning VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise

aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja S L juhtis mootorsõidukit xxx reg nr.

xxx väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas lubatud alkoholi piirmäära ületades, ehk isikuna, kelle

ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,54 mg/l. Tõendusliku

alkomeetri mõõtetulemus 0,59 mg/l +/- 0,05mg/l. Juhtis mootorsõidukit kiirusega 65 km/h +/- 3 km/h.

Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 50 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 12 km/h.

Juhtis mootorsõidukit, kaustas telefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita. Sõiduki liikumise ajal hoidis

telefoni käes. Eelnimetatud rikkumisi kaebuse esitaja ka ei eita (tl 31) ning need asjaolud nähtuvad

üheselt väärteoasjas kogutud ja kohtuistungil uuritud kirjalikest tõenditest ning kohtuistungil

tunnistajana ülekuulatud M G ütlustest.

Esmalt leidis kohtus tõendamist, et S L pani toime lubatud alkoholi piirmäära ületavas seisundis

mootorsõiduki juhtimise liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2 järgi. Tõendusliku alkomeetri väljatrükist

nähtuvalt oli joobeseisundi tuvastamisele allutatud isikuks S L, kasutati tõenduslikku alkomeetrit

Dräger Alcotest 9510 EE nr ARTF-0036, mille lugemiks oli 0,59 mg/l kohta, laiendmääramatuseks

0,05 mg/l ning lõplikuks mõõtetulemuseks oli 0,54 mg/l (lk 4). Kaebuse esitaja on oma allkirjaga

kinnitanud, et on tutvunud nii mõõtetulemusega (lk 4), kui ka tõendusliku alkomeetri joobeseisundi

tuvastamise korraga (lk 5). Mõõtmine teostati taadeldud seadmega (lk 6) ning mõõtja oli läbinud

vastava koolituse (lk 7). Kaebuse esitaja poolt sõiduki juhtimine väärteoprotokollis ning otsuses

nimetatud ajal ja kohas nähtub ka nii sõiduki juhtimise kõrvaldamise otsusest (lk 14), kui ka sõiduki

hoiukohta teisaldamise aktist (lk 13).

Kohus on seisukohal, et nimetatud tõendid on lubatavad ja omavahel riimuvad ning puudub alus neis

kahelda. Kaebuse esitaja rikkumine on tõendamist leidnud lisaks eelrefereeritud kirjalikele tõenditele

ka tunnistaja M Gi poolt kohtuistungil antud ütlustega selle kohta, et ta mõõtis kiirust ning kaebuse

esitaja sõiduk ületas kiirust, ta teostas joobekontrolli, indikaatorvahend näitas alkoholi olemasolu ning

tunnistaja kutsus teise patrulli, kes teostas kontrolli tõendusliku alkomeetriga (tl 33). Kohus peab

tunnistaja ütlusi usaldusväärseks ja arvestab neid tõendina kuivõrd need riimuvad asjas kogutud ja

eelrefereeritud kirjalike tõenditega. Samuti kinnitavad antud rikkumise toimepanemist kaebuse esitaja

kohtuistungil antud selgitus selle kohta, et ta sõitis koerale järgi, aga kahjuks oli ta alkoholi tarbinud (tl

29).

Kohus on seisukohal, et antud juhul on kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõenditega, milliseid

kohus uuris, kinnitust leidnud kohtuvälise menetleja otsuses kajastatud väärteo toimepanemine LS §

224 lg 2 järgi S L poolt.

Samuti leidis kohtus tõendamist, et S L pani toime mootorsõidukijuhina lubatud suurima sõidukiiruse

ületamise LS § 227 lg 1 järgi. Kiiruskaamera LaserCam 4 salvestuse andmete väljatrükist (lk 9)

nähtub, et kaebuse esitaja juhitud sõiduk sõitis väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas kiirusega 65

km/h, lubatud suurim sõidukiirus oli antud kohas 50 km/h (lk 9). Mõõtmine teostati taadeldud

seadmega (lk 11) ning mõõtja oli läbinud pädeva mõõtja koolituse (lk 12). Kohus on seisukohal, et

eelrefereeritud kirjalikud tõendid on lubatavad ja omavahel riimuvad ning puudub alus neis kahelda.

Kaebuse esitaja rikkumine on tõendamist leidnud lisaks eelrefereeritud kirjalikele tõenditele ka

tunnistaja M Gi poolt kohtuistungil antud ütlustega selle kohta, et ta mõõtis kiirust ning kaebuse esitaja

sõiduk ületas kiirust (tl 33). Samuti kinnitavad antud rikkumise toimepanemist kaebuse esitaja

kohtuistungil antud selgitus selle kohta, et ületas Pirita teel kiirust (tl 30).

Kohus on seisukohal, et antud juhul on kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõenditega, milliseid

kohus uuris, kinnitust leidnud kohtuvälise menetleja otsuses kajastatud väärteo toimepanemine LS §

227 lg 1 järgi S L poolt.

Niisamuti leidis kohtus tõendamist, et S L, juhtides mootorsõidukit, kasutas telefoni ilma käsi vabaks

jätva vahendita, hoidis sõiduki liikumise ajal telefoni käes. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et

talle helistati sisse ning telefon ei olnud autoga ära ühendatud (tl 30). Lisaks kaebuse esitaja enese

poolt süü tunnistamisele antud rikkumise osas, tõendab kaebuse esitaja süüd ka tunnistaja M Gi poolt

kohtuistungil antud ütlused selle kohta, et peatades sõiduki märkas ta, et kaebuse esitajal oli käes

telefon, ta tegi seal kõnet (tl 33). Kohus on seisukohal, et antud juhul on kohtuvälise menetleja poolt

kogutud tõenditega, milliseid kohus uuris, kinnitust leidnud kohtuvälise menetleja otsuses kajastatud

väärteo toimepanemine S L poolt ka LS § 242 lg 1 järgi.

Kohus on seisukohal, et tõendamist on leidnud S L poolt väärteoprotokollis ja väärteootsuses märgitud

liiklusseaduse nõuete rikkumised. Rikutud on LS 69 lg 3, § 15 lg 1 p 2, § 33 lg 11 p 1 nõudeid. LS §

69 lg 3 kohaselt mootorsõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või

rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Käesoleval juhul S L

rikkus nimetatud sätet, kuivõrd tema väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,54

mg/l. LS § 15 lg 1 p 2 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 km/h. Käesoleval

juhul rikkus S L ka antud liiklusseaduse normi, kuivõrd ta juhtis mootorsõidukit kiirusega 65 km/h +/-

3 km/h. LS § 33 lg 11 p 1 kohaselt on juhil keelatud tegeleda juhtimise ajal toimingutega, mis võivad

segada juhtimist või liiklusolude tajumist, sealhulgas kasutada telefoni ilma käsi vabaks jätva

vahendita, sõiduki liikumise ajal hoida telefoni käes. S L rikkus ka antud liiklusseaduse sätet, kuivõrd

ta kasutas telefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita, sõiduki liikumise ajal hoidis telefoni käes.

Liiklusseaduse rikkumised on kohtu hinnangul väärteoprotokollis õigesti märgitud ning

kvalifitseeritud LS § 224 lg 2, § 227 lg 1, § 242 lg 1 järgi, s.o vastavalt lubatud alkoholi piirmäära

ületavas seisundis mootorsõiduki juhtimine; mootorsõidukijuhina lubatud suurima sõidukiiruse

ületamine; mootorsõiduki poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub LS §-des 201–203, 205–207,

209, 211, 212, 214–219, 221–224 ja 226–241 sätestatud väärteokoosseis.

Kohus asub seisukohale, et S L poolt LS § 224 lg 2, § 227 lg 1, § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritavate

väärtegude toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning

isiku süü tuvastamist leidnud.

Kohus ei tuvastanud rikkumisi väärteoasja menetlemisel. Nii on väärteoprotokollis kajastatud

konkreetsete rikkumiste asjaolud (lk 1) ning neist andmetest lähtuvalt on hilisemalt koostatud ka

väärteootsus (lk 17-18). Ka on kaebuse esitaja tutvunud oma õiguste ja kohustustega

väärteomenetluses (lk 2 pö), samuti on tutvunud ta joobeseisundi tuvastamise korraga (lk 5). Ka

tuvastas kohus, et mõõtetulemused teostati taadeldud seadmetega (lk 6, 11) ning mõõtmised teostasid

selleks pädevad ametnikud (lk 7, 12).

Kohus leiab, et S L on talle süüks pandava LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toime pannud

otsese tahtlusega, kuivõrd ta teadis enne sõiduki juhtima asumist, et on alkoholi tarbinud, ta vähemalt

möönis seda. Seejuures ei ole eluliselt usutav, et ta ei osanud arvata, et tarbis seda ,,sellises koguses“,

kuivõrd tegemist ei olnud nn jääknähtudega. Kohus ei nõustu kaitsjaga, et S L pani LS § 227 lg 1 järgi

kvalifitseeritava väärteo toime ettevaatamatusest, täpsemalt kergemeelsusest. S L ületas lubatud

sõidukiirust 50 km/h alas mitte vähem kui 12km/h. Antud kiiruse ületamine pidi olema isikule tajutav

ning mootorsõiduki juhina pidi kaebuse esitaja võimalikuks pidama, et paneb toime lubatud suurima

sõidukiiruse ületamise ning seda ka möönma, seega pani kaebuse esitaja lubatud piirkiiruse ületamise

toime vähemalt kaudse tahtlusega. Asjakohatu on väide, et kaebuse esitaja sõitis liiklusvoolus, kuivõrd

iga sõidukijuht peab järgima kehtestatud piirkiirust, mitte liiklusvoolu. Niisamuti on kohatu kaitsja

selgitus selle kohta, et liiklust ei tohi takistada. Kohus selgitab, et antud reegel kehtib siiski olukorras,

kus sõidetakse oluliselt aeglasemini kui sätestatud piirkiirus. Kohus on seisukohal, et LS § 242 lg 1

järgi kvalifitseeritava väärteo pani S L toime otsese tahtlusega. Ta selgitas, et ta telefon ei olnud autoga

ühendatud (tl 30), seega ta teadis, et ta peab telefoni kasutama ilma käsi vabaks jätva vahendita, ta

vähemalt möönis seda.

Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid.

Väärteomenetluses kogutud tõenditega on väärteokoosseisude olemasolu menetlusaluse isiku

käitumises tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2, §

227 lg 1, § 242 lg 1 ettenähtud väärtegudena. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud

väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et kaebuse

esitajale süüks arvatavad teod on aset leidnud (VTMS § 133 p 2) ning need on toime pannud kaebuse

esitaja (VTMS § 133 p 3). Kuna kaebuse esitaja rikkus LS § 69 lg 3, § 15 lg 1 p 2, § 33 lg 11 p 1

nõudeid, siis on tegemist väärtegudena vastavalt LS § 224 lg 2, § 227 lg 1 ja § 242 lg 1 mõttes ja need

süüteod on õigesti kvalifitseeritud (VTMS § 133 p 4). Riigikohtu praktika kohaselt väärteomenetluses

võib menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriume tuletada KrMS §-st 202, mis on VTMS § 2

kohaselt kohaldatav ka väärteomenetluses. Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü

on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist (RKKKo 3-1-1-9-07, p 9.1). Arvestades,

et isik pani ühe teoga toime kolm rikkumist, on kohus seisukohal, et käesoleval juhul ei saa pidada

isiku süüd väikeseks. Eelpool nimetatud põhjustel puudub kohtul igasugune põhjendus

väärteomenetluse lõpetamiseks ka otstarbekuse kaalutlusel.

Järgnevalt peatus kohus karistusel. Karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus

isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

KarS § 63 lg 1 kohaselt kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule,

siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse.

Kuivõrd S L pani LS § 224 lg 2, § 227 lg 1, § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod toime ühe

teoga, määratakse nende eest karistus KarS § 63 lg 1 kohaselt LS § 224 lg 2 järgi.

Seaduseandja on LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemisel ette näinud karistusena

rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne

kuuni. Antud juhul lähtuti karistamisel KarS § 56 lg 1 sätetest ning S Ld karistati KarS § 63 lg 1 alusel

LS § 224 lg 2 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega kahesaks kuuks, millist karistust peab kohus

põhjendatuks.

Karistust kergendava asjaoluna arvestab kohus süü tunnistamist ja kahetsust. Karistust raskendavaid

asjaolud kohus ei tuvastanud. Kohtus leidis tõendamist, et S L pani ühe teoga toime kolm rikkumist,

kaks neist otsese tahtlusega ja ühe vähemalt kaudse tahtlusega. Arvestades rikkumiste rohkust (kolm

erinevat liiklusrikkumist), samuti tegude ohtlikkust ja toimepanemise aega (argipäeval kell 15:33),

samuti asjaolu, et kaebuse esitaja alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus oli oluliselt üle

lubatud normi, st, et tegemist ei olnud nn jääknähtudega, on kohus seisukohal, et S L süü on

keskmisest suurem.

Kohus märgib, et karistusregistrist nähtuvalt (lk 20-21) on S Ll kaks kehtivat kriminaalkaristust ja seda

mootorsõiduki joobes juhtimise eest. Harju Maakohtu 23.02.2022.a otsusega kohaldati S L suhtes

lisakaristust juhtimisõiguse äravõtmise näol ja seda viieks kuuks (tl 22-23). Hoolimata eelmistest

kriminaalkaristustest ei ole kaebuse esitaja teinud järeldusi käituda seadusekuulekalt ning on jätkanud

liiklusalaste süütegude toimepanemist. Eelnimetatud käitumine ilmestab isiku ükskõikset suhtumist

liiklusreeglite täitmisesse ning seega ei täidaks kaitsja poolt taotletud karistus (lisakaristuse

kohaldamine kuueks kuuks ja vähendatud kahe kuu asemel rahatrahv) ka karistuse eesmärke.

Ka üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali,

justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil.

LS § 129 lg 1 kohaselt kui isikult on mootorsõiduki juhtimisõigus põhi- või lisakaristusena ära võetud

vähemalt kuueks kuuks, kuid vähemaks kui 12 kuuks, saab mootorsõiduki juhtimisõiguse taastada

juhul, kui isik sooritab edukalt liiklusteooriaeksami. Arvestades, et S L pani ühe teoga toime kolm

tegu, milledest kaks on enamohtlikud (piirkiiruse ületamine, lubatud alkoholi piirmäära ületamine), on

enam kui ilmne, et väärtushinnangute muutmiseks tuleb rakendada juhtimisõiguse äravõtmist

kaheksaks kuuks, st et kaebuse esitaja peab juhtimisõiguse taastamiseks sooritama

liiklusteooriaeksami.

Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et arvestades eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, on

juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena põhjendatud. Kohus selgitab, et KarS § 481 lg 2 kohaselt ei

tohi mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu.

Antud asjaolu käesoleval juhul ei esine ning väide, et isikul on juhtimisõigust vaja seoses isikliku

elukorraldusega (alaealised lapsed, isa hooldekodus) oli isikule teada ka väärtegude toimepanemise

ajal ning ta pidi arvestama võimalusega, et rikkudes korduvalt liikluseeskirju võib ta jääda

juhtimisõigusest ilma. Kohus selgitab lisaks, et teatavasti on võimalik punktist A punkti B liikuda

ühistranspordi või taksoga ning kaebuse esitaja ka ise selgitas vastuseks kohtule, et ega elu ei saa otsa

lõppeda sellest (juhtimisõiguse äravõtmisel) ning liigelda saab ka Boldiga (tl 32).

Arvestades eelloetletud asjaolusid (süü suurus, varasem karistatus, eri- ja üldpreventiivsed kaalutlused)

on isiku karistamine juhtimisõiguse äravõtmisega sanktsiooni keskmäärast rangemalt (kaheksa kuud)

põhjendatud. Kohtus ei ilmnenud täiendavaid asjaolusid, mis tingiksid karistuse kergendamise.

Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et puuduvad alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ka

karistuse osas. Kohus jätab S L kaebuse rahuldamata ning kohtuvälise menetleja Politsei- ja

Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi

02.04.2025.a otsuse väärteoasjas nr. 2302,25,004260 muutmata.

Kohus juhindub VTMS § 109-111, § 132 p 1, § 133-135, § 155-156.

Merle Parts

Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/