3-24-3500/48 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karolin Soo

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

02.07.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3500

Haldusasi

X. X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 03.12.2024 otsusele

nr P26-2024-184970 ning 19.12.2024 vaideotsusele nr 5.2-

3/36377-2 ühes kohustamisnõudega

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X. X

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

2. Menetluskulud jätta poolte endi kanda.

3. Kohtuotsuse avaldamisel asendada füüsiliste isikute nimed tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 01.08.2025 Kui apellant ei ole

apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus

kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse

kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja

jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 07.11.2024 esitas X. X Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse tööealisele inimesele puude

raskusastme tuvastamiseks ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuse määramiseks (digitaalse

kohtutoimikul lehekülg (dtl) 128 jj).

2. 03.12.2024 tegi SKA X. X suhtes otsused nr P26-2024-184970 (puude raskusastme

mittetuvastamine) ja nr P26-2024-18497-1 (toetuse mittemääramine) (dtl 48-52).

3. 19.12.2024 tegi SKA X. X suhtes vaideotsuse nr 5.2-3/36377-2, millega jättis kaebaja

05.12.2024 vaide SKA 03.12.2024 otsustele rahuldamata (dtl 54 jj).

4. 29.12.2024 registreeriti Tallinna Halduskohtus registreeriti X. X kaebus (dtl 1), mille kohus

08.01.2025 määrusega menetlusse võttis ja esitas SKA-le küsimused (dtl 95 jj).

5. 05.02.2025 esitas SKA vastuse kaebusele (dtl 179).

6. 24.04.2025 määrusega täpsustas kohuse kaebuse nõuet ja esitas SKA-le täiendavad

küsimused (dtl 194 jj)..

7. 25.04.2025 esitas kaebaja asja juurde täiendavad tõendid (dtl 204 jj).

8. 13.05.2025 vastas SKA kohtu küsimustele (dtl 269 jj).

9. 14.05.2025 määras kohus asja läbi vaatamiseks kirjalikus menetluses selgitades pooltele

ühtlasi käesoleva vaidluse keskseid küsimusi ja palus SKA-l hiljemalt 02.06.2025 teada anda,

kas SKA näeb võimalust asja lahendamiseks kompromissiga (dtl 278 jj).

10.

02.06.2025 teavitas SKA kohut, et ei näe võimalust lahendada asja kompromissiga ja

06.06.2025 esitas asja juurde täiendavad ekspertarvamused (dtl 292 jj).

11.

25.06.2025 esitas SKA vastuseks kohtunõudele ja asja uuendamise määrusele seisukoha

seoses kaebaja poolt 25.04.2025 esitatud tõenditega (dtl 331 jj).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

12. Kaebaja on esitanud kohtumenetluses järgmised põhjendused, millele tuginevalt leiab, et

SKA 03.12.2024 otsus ja 19.12.2024 vaideotsused on õigusvastased ja SKA peaks kaebaja

taotluse üle uuesti otsustama:

-

2015. aastal oli kaebajal südameatakk tööl, mille järgselt avastati kaebajal psühhiaatria

kliinikus ärevushäire. 2017. aastal tehti kaebajale Töötukassa poolt ekspertiis, mis näitas siis

kroonilist haigust. Diagnoosiks ärevushäire depressiooniga. 2024. aastal on kaebaja olnud

rohtude vahetuse pärast 3 korda Psühhiaatria haiglas.

-

Kaebajal on probleemid põiega. Kehakaal on rasvumine, aga ka saledana olid

tasakaaluhäired. Igapäeva keeleks on kirjakeel, mis ei tekita nii palju pinget, kui rääkimine.

Kodus telekat ei vaata, väsimus tekib ja ei huvita. Inimestega rääkimisel pikemalt kaebaja väsib

ära või tekivad mõtted, mis tekitavad depressiooni. Mingi aeg võib kaebaja olla üksi, siis

hakkab inimesi otsima. Raskeid poekotte ei jaksa tassida, kasutab poe käru vahest kuni koduni,

hiljem viin tagasi. Lapsed on väga ümber kooldunud st nad juba teavad jt, kuidas käituda ning

on harjunud sellega. Paraku see, mis on paberil ei ole reaalselt nii nagu siiani on hindamisel ja

vaidega läinud. Tihti tuleb kasutada vaherohtu Diazepeksi, et liikuda, püsti seista või rääkida.

Kaebaja magab palju. Tihemini on käinud 2024. aastal kiirabi, kuna vajas, kas rohtudega

lisatuge või haiglat. Tujud on erinevad.

-

Ühtlasi leiab kaebaja, et kaebajal varasemalt tuvastatud puude raskusastme tuvastamine ja

töövõime hindamisega seotud materjalid kinnitavad praegusel juhtumil puude raskusastme

määramist.

Vastustaja seisukohad

13. Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta kokkuvõttes järgnevatel põhjendustel:

-

Otsuses nr P26-2024-184970 on märgitud, et otsuse tegemisel on aluseks võetud tervise

infosüsteemis sisalduvad andmed, eriarst L. L poolt kirjeldatud terviseseisundi andmed, perearst

K. K poolt kirjeldatud terviseseisundi andmed ja SKAekspertarsti F. F arvamus. Vastustaja

ekspertarsti F. F arvamuse kohaselt ei esine kaebajal piiranguid vähemalt keskmise puude

raskusastme ulatuses.

2 (12)

-

Vastustaja pidas vajalikuks vaidemenetluses küsida täiendavat ekspertarvamust ekspertarst

M. M. Ekspertarst M. M on samuti seisukohal, et terviseandmetele tuginedes puudub alus

kaebajal puude raskusastme tuvastamiseks.

-

Kaebaja kirjutab kaebuses ka piiranguid seoses liikumisega. Nii töövõime hindamise kui

puude raskusastme tuvastamise ekspertiis on leidnud, et taotleja kirjeldatud piirangud liikumise

valdkonnas ei leidnud tervise infosüsteemi andmetel kinnitust, füüsilisi piiranguid

terviseandmed ei kirjelda. See asjaolu ei välista alanenud koormustaluvust ja väsimustunnet, ent

ilmselt ei ole nende kliiniline avaldumine olnud selline, et neid oleks haigusjuhtude

kokkuvõtetes raviarstide poolt eraldi käsitletud. Kaeba kirjelduse alusel võib küll oletada ka

tahteaktiivsuse alanemist, kuid see ei ole otsene füüsiline liikumispiirang. Ravimite kasutamise

vajadus ei ole iseenesest puude raskusastet põhjustav seik, kuna ravimeid ordineeritakse

piirangute vähendamise eesmärgil ja tervishoiuteenuste poole pöördumine on haiguste

ohjamisel täiesti tavapärane tegevus. Kaebaja sooritusvõimet vaimse soorituse valdkondades

(ravi foonil) on varasemalt hinnatud nii menetluse kui vaidemenetluse käigus ja käesolevalt ei

ole alust neid korrata

-

Vastustaja on seisukohal, et SKA03.12.2024 otsuse ja nr P26-2024-184971 ning 19.12.2024

vaideotsus on õiguspärased. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt

õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja

sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vastustaja on

pädev haldusorgan puude raskusastet tuvastama. Puude raskusastme tuvastamise menetlus on

läbi viidud puuetega inimeste sotisaaltoetuste seaduse (PISTS) alusel ja järgides

Sotsiaalkaitseministri määrusega täpsustatud puude raskusastme tuvastamise korda. Kaebaja

õigusi ei ole ebaproportsionaalselt piiratud. Haldusakti andmisel on arvesse võetud kõiki asjas

tähtsust omavaid asjaolusid ja vaidemenetluses on need üle kontrollitud. Haldusakt vastab

vorminõuetele. Vastustaja on seega õiguspäraselt tuvastanud, et puudub alus kaebajal vähemalt

keskmise puude raskusastme tuvastamiseks.

-

Vastustaja esitas asja juurde 06.06.2025 täiendavad ekspertarvamused F. Flt ja M. Milt, mis

SKA hinnangul kinnitavad varasemat SKA lõppjäreldust.

KOHTU PÕHJENDUSED

14. Käesoleva vaidluse keskne küsimus on, kas vastustaja on õigesti tuvastanud, et puudub

alus kaebajal puude raskusastme tuvastamiseks.

15. PISTS alusel selgitakse välja, kas inimesel on selline anatoomilise, füsioloogilise või

psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate

suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab tal ühiskonnaelus osalemist teistega

võrdsetel alustel (PISTS § 2 lg 1). Tööealisel inimesel tuvastatakse puude raskusaste siis, kui

see ületab teatud lävendi (PISTS § 2 lg 2¹). Puude raskusastme tuvastab SKA, kaasates vajaduse

korral arstiõppe läbinud isikuid (PISTS § 2³ lg 1).

16. „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese

toetuse tingimused“ on kehtestatud sotsiaalkaitseministri 29.02.2016 määrusega nr 18 (määrus

nr 18).

17. Kohus märgib, et võrreldes vaidlusaluste otsuste aja tegemise seisuga on määrust nr 18

muudetud. Kaebaja puude raskusastme määramise menetlusele kohaldus taotluse esitamise- ja

ekspertarvamuste andmise ajal kehtinud määrus (kehtiv kuni 31.05.2025 – määrus nr 18vr).

18. SKA tuvastab tööealise inimese puude raskusastme, võttes arvesse taotluses sisalduvaid

andmeid, arstiõppe läbinud isiku arvamust ja muid asjasse puutuvaid andmeid (vt PISTS § 2³ lg

6, määruse nr 18vr § 6 lg 1). Ekspertarst arvestab arvamuse andmisel ka taotleja

3 (12)

tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi järgimist

(määruse nr 18vr § 4 lg 2). Määruse nr 18vr § 6 lõike 1 punkti 2 kohaselt tuvastab SKA

tööealise inimese puude raskusastme, võttes arvesse arstiõppe läbinud isiku arvamuses määruse

18vr § 4 lõikes 5 nimetatud valdkondade võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute

raskusastmetele antud arvväärtused.

19. Määruse nr 18vr § 4 lõike 5 kohaselt annab tööealise inimese puhul ekspertiisi teostav arst

arvamuse isikul piirangute esinemise või puudumise kohta järgmiste valdkondade

võtmetegevustes: 1) liikumine – liikumine eri tasapindadel, ohutu ringiliikumine, seismine ja

istumine, muud liikumise piirangud; 2) käeline tegevus – käte sirutamine, asjade ülestõstmine ja

liigutamine, käteosavus, muud käelise tegevuse piirangud; 3) suhtlemine – nägemine, kuulmine

ja kõnelemine, teiste inimestega suhtlemine, muud suhtlemise piirangud; 4) teadvusel püsimine

ja enesehooldus – teadvusel püsimine ärkveloleku ajal, soole ja põie kontrollimine, söömine ja

joomine, muud teadvusel püsimise ja enesehoolduse piirangud; 5) õppimine ja tegevuste

elluviimine – tegevuste õppimine, tegevuste alustamine ja lõpetamine, muud õppimise ja

tegevuste elluviimise piirangud; 6) muutustega kohanemine ja ohu tajumine – väljaskäimine,

ohu tajumine, toimetulek muutustega, muud muutustega kohanemise ja ohu tajumise piirangud;

7) inimestevaheline lävimine ja suhted – sotsiaalsete olukordadega hakkamasaamine, olukorrale

kohane käitumine, muud inimestevahelise lävimise ja suhete piirangud.

20. Määruse nr 18vr § 4 lõike 6 kohaselt hindab ekspertiisi teostav arst antud valdkondi,

andes igale valdkonna võtmetegevusele vastava arvväärtuse skaalal: 0 – tegevuspiirang puudub;

1 – kerge piirang; 2 – mõõdukas piirang; 3 – raske piirang; 4 – täielik piirang. Puude

raskusastme tuvastamiseks arvutatakse iga valdkonna kohta (v.a suhtlemine) võtmetegevuste

sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine.

21. Puude raskusaste tuvastatakse määruse nr 18vr § 6 lõike 6 kohaselt määruse nr 18vr § 4

lõige 5 punktides 1–3 ja 5–7 nimetatud valdkondades esinevate piirangute alusel järgmiselt: 1)

kui vähemalt ühes valdkonnas on piirangu aritmeetiline keskmine 2–2,75 (teadvusel püsimise ja

enesehoolduse valdkonnas 2,76–3,49), esineb isikul raskusi igapäevases tegutsemises või

ühiskonnaelus osalemises ning tuvastatakse keskmine puue; 2) kui vähemalt ühes valdkonnas

on piirangu aritmeetiline keskmine 2,76–3,49 (teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas

3,5–4), on isiku igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine piiratud ja tuvastatakse

raske puue; 3) kui vähemalt ühes valdkonnas (v.a teadvusel püsimise ja enesehoolduse

valdkond) on piirangu aritmeetiline keskmine 3,5–4, on isiku igapäevane tegutsemine või

ühiskonnaelus osalemine täielikult takistatud ja tuvastatakse sügav puue. Puude raskusaste

tuvastatakse määruse nr 18vr § 6 lõike 7 kohaselt määruse nr 18 vr § 4 lõike 5 punktis 4

nimetatud valdkonnas esinevate piirangute alusel järgmiselt: 1) kui piirangu aritmeetiline

keskmine on 2,76–3,49, esineb isikul raskusi igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus

osalemises ja talle määratakse keskmine puue; 2) kui piirangu aritmeetiline keskmine on 3,5–4,

on isiku igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine täielikult takistatud ja talle

määratakse raske puue.

22. Haldusakti kontrollimisel on halduskohtu pädevuses tuvastada, kas haldusakti toetava

eksperdiarvamuse andja on kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel tervise infosüsteemi (TIS)

kantud andmeid õigesti (eelkõige võtmetegevuse raskusastme määramisel). Sellest sõltub puude

raskusastme tuvastamine. Puude raskusastme tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus on tõend,

mis on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav (RKHKo 05.09.2019 nr 3-17-

1110/84, p 24).

Kaebaja puude raskusastme hindamine

23. Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Haldusakti

põhjendamise nõude üheks eesmärgiks on tagada akti kontrollitavus. Põhjendused peavad olema

4 (12)

sedavõrd põhjalikud, et võimaldavad adressaadil otsuse laiemat konteksti arvestades selle

tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust. Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus

kaebeõiguse teostamise võimaluse (RKÜKo 19.06.2020 nr 3-20-1044/5

, p 14) ja täidab ka

haldusorgani enesekontrolli eesmärki (RKÜKo 31.05.2011 nr 3-3-1-85-10, p 26). Haldusakti

õigusliku ja faktilise aluse otsimine ei tohi kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse

(RKHKo nr 3-18-1740/36, p 18.4).

24. Üheks võimaluseks kontrollida eksperdiarvamuse õigsust, on küsida teise

tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja hinnangut esialgse

eksperdiarvamuse kohta. Menetluses ei piisa sellest, kui taotleja esitab üldsõnalise vastuväite

eksperdiarvamuse kohta. Eelkõige saab ekspertarvamuse ebaõigsus või ebaobjektiivsus olla

seotud sellega, et TIS-s kaebaja väited või kajastatud andmed on ilmselgelt arvesse võtmata

jäetud või on konkreetne hinnang neile tuginevalt ilmselgelt väär.

25. Järgnevalt kontrollib kohus, kas SKA on ekspertarstide hinnangutele tuginevalt kaebaja

terviseandmeid õigesti kajastanud ning kas järeldused on kontrollitavad.

Põhjendamispuudused ekspertarvamustele tuginevates 03.12.2024 ja 19.12.2024 otsustes

26. SKA 03.12.2024 otsuse (dtl 48-48) aluseks on ekspertarst F. F 02.12.2024 arvamus (dtl

138 jj). Vaidemenetluses (dtl 54-62) kaasas vastustaja täiendavalt ekspertarsti M. Mi, kes oma

16.12.2024 arvamuses nõustus varasema ekspertarsti järeldustega (dtl 177 jj).

27.

03.12.2024 otsuses (dtl 48-49) on toodud välja kokkuvõtte ekspertarvamuse järeldusest:

„Taotlejal on anamneesis fikseeritud ärevushäire, paanikahäire ning kahtlus skisotüüpsele

häirele. Taotleja viibis käesoleva aasta augustis psühhiaatria osakonnas statsionaarsel ravi.

Taotleja raviskeemi korrigeeritud, millega seisund stabiliseerus. Teostatud ka kognitiivse

funktsiooni uuring, mille alusel esines taotlejal vanusenormi madalal tasemel tulemused

tähelepanu funktsioonides, mälu funktsioonides ja täidesaatvates funktsioonides. Tulemused

lihttähelepanu ja lühimälu osas jäid vanusenormi keskmise alumisele kuni keskmisele tasemele.

Nii testisoorituse üleselt kui ka individuaalsetel vestlustel olid esiplaanil mõõdukad mõtlemise

vormilised häired, mõtlemise sisulist häiritust käesolevalt kinnitada ei saanud. Taotleja

kaebused on raviga leevendatavad ning vajadus regulaarse ravi või arstliku jälgimise järele ei

samastu püsipiirangutega. Taotleja terviseandmed ei kinnita kognitiivsete võimete või intellekti

langust ning taotleja on seega oma otsustel ja tegevustel iseseisev. Tuginedes aktuaalsetele

terviseandmetele on psüühikahäire raviga kompenseeritav ning puudub alus vaimse tervise

valdkonnas vähemalt keskmise puude raskusastme tuvastamiseks, seda hinnatuna ka erijuhtumi

kontekstis.“

28. Kuigi vaidlusaluses 03.12.2024 otsuses eneses puuduvad konkreetsed viited kaebaja

tervisandmetele, millele tuginedes järeldusele jõutud on, on kohtu hinnangul puude raskusastme

tuvastamisega seotud otsustes lubatav ja mõistlik kajastada eelkõige ekspertarsti

hinnangulõppjäreldust (vrdl nt RKHKo 14.10.2003 nr 3-3-1-54-03, p 36). Seda aga eeldusel, et

järeldusele jõudmise selgitused ühes viidetega tervisandmetele on arusaadavalt kajastatud

ekspertarvamuses (HMS § 56 lg 1 ls 2). Teisele dokumendile viidates peab lõppkokkuvõttes

olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon on osaks haldusakti

põhjendusest (RKHKo 03.12.2012 nr 3-3-1-47-12, p 15). Viidatav dokument peab olema

menetlusosalisele ka kättesaadav (vrd RKHKo 01.10.2019 nr 3-18-1891/46, p 17).

29. F. F 02.12.2024 (dtl 138 jj) arvamuses puuduvad viited konkreetsetele terviseandmetele.

Samuti ei ole põhjendusi valdkondade ja võtmetegevuste kaupa eristatud, vaid korratud on sama

seisukohta erinevate valdkondade ja võtmetegevuste all. Seetõttu ei ole arvamuses tehtavad

lõppjäreldused kaebaja terviseandmetega kokku viidavad ega lõppjärelduseni jõudmine

arusaadav. Ühtlasi ei ole ekspertarvamusest arusaadav, kas, millisel viisil ja milliseid

5 (12)

terviseandmeid hinnates on kaebaja terviseseisundit hinnatud erijuhtumi kontekstis (määrus nr

18vr § 2 p 7).

30. Vaideotsuses on tuginedes ekspertarstide hinnangule kirjeldatud piirangute raskusastme

arvväärtuseid ja ka selgitatud vastavaid õiguslikke aluseid, kuid kaebaja tervisandmeid ei ole

ekspertarstide lõppjäreldustega seostatud (dtl 54-60). Üldised viited sellele, et järeldused on

tehtud „terviseandmete põhjal“ ei võimalda kaebajal endal ega kohtul kontrollida, kas kaebaja

TIS andmeid on arvesse võetud. Ekspertarst M. M viitab oma vaidemenetluses antud arvamuses

(dtl 177 jj) diagnoosidele, seisundi halvenemise, haigla ravile, uuringutele, kuid neid ei ole

seostatud konkreetsete terviseandmetega. Seetõttu ei ole arvamuses toodud lõppjäreldusteni

jõudmine arusaadav.

31. Eelnevale tuginevalt leiab kohus 03.12.2024 otsus ühes vaideotsusega, mis tuginevad

ekspertarvamustele, on formaalselt õigusvastased, sest on oluliste põhjendamispuudustega – ei

nähtu milliste andmete alusel SKA tuginedes ekspertarvamustele oma järelduseni jõudnud on

ning otsustuse mõttekäik ei ole jälgitav.

32. Ekspertarst selgitas täiendavas arvamuses kohtule (dtl 295), et ühe ja sama seisukoha

kajastamine ekspertarvamuses erinevate võtmetegevuste all on süsteemi eripära. Kohus selgitab,

et sõltumata süsteemi poolt etteantud vormist, tuleb ekspertarvamuses kajastada taotleja

terviseseisundit võtmetegevuste kaupa vastavalt tema konkreetsetele terviseandmetele (määruse

nr 18vr § 6 lg 2, § 4 lg-d 8 ja 9). Süsteemi eripära ei saa olla aluseks haldusakti

põhjendamiskohustuse täitmata jätmisele. Seda eriti olukorras, kus SKA on vaidemenetluses

uue ekspertarvamuse palunud koostada.

33. SKA asus kohtumenetluses vastuses kohtunõudele algselt seisukohale, et

„eksperdiarvamus ei saa sisaldada detailseid viiteid sellele, milliste sissekannete alusel ekspert

on võtmetegevusi hinnates oma järeldustele jõudnud, kuna ekspertarstil on ülevaade kogu

terviseandmestikust (sh erinevate erialade arstide sissekanded) ja kujundab hinnangu kogu

andmestiku alusel.“ Veel märkis SKA järgmist: „Ekspertarst on kujundanud vaidemenetluses

oma arvamuse tervikvaates ja SKA-l puudub võimalus praegusel juhul analüüsida, milline

kliiniline/meditsiiniline mõttekäik viis konkreetsel juhul selliste järeldusteni, mida ta kinnitas.“

(dtl 269-273).

34. Kuigi on õige SKA seisukoht, et kõiki TIS andmeid ei tule ükshaaval ekspertarvamuses

kajastada, tuleb selgelt ja üheselt mõistetavalt viidata siiski nendele konkreetsetele andmetele,

millele tuginevalt ekspertarst oma järeldusele jõudnud on ning, mis on arvamuse kujundamisel

kõige kaalukamad eriti võtmetegevustes, mille puhul taotleja hinnang erineb arsti omast. Kohus

rõhutab, et ilma konkreetsete viideteta terviseandmetele ei ole esiteks taotlejal võimalik aru

saada, milliseid tervisandmeid on hindaja oluliseks pidanud ja kas kasutatud on kõik

asjakohaseid andmeid. Teiseks tagab terviseandmetele viitamine järelduse kontrollitavuse nii

vaide- kui kohtumenetluses. Üksnes arstiõppe läbinud isiku kinnitus, et kasutatud on kõiki

aktuaalseid andmeid ei ole piisav jaatamaks haldusorgani põhjendamiskohustuse täitmist.

Haldusaktis sisalduva otsustuse põhjendused peavad olema küllaldased, võimaldamaks inimesel

valmistuda halduse otsuse vaidlustamiseks (kaebeõigus).

35. Põhjendamiskohustuse täitmine ühes viidetega terviseandmetele on eriti oluline just puude

tuvastamisega seotud asjades, sest inimesel peab olema ilma kõrvalise abita võimalik mõista,

kas arstiõppe läbinud isik on hinnanud tema seisundit just neid andmeid arvesse võttes, mida

taotleja ise kõige olulisemaks peab. Just otsuse tegija järeldusele jõudmise mõttekäigu

kajastamine haldusaktis või sellele lisatud dokumendis on haldusorgani põhjendamiskohustuse

tuum. Põhjendamine peab tagama kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse.

6 (12)

Kaebaja puude raskusastme hindamise lõppjärelduse õigsus kohtumenetluses esitatud

täiendavaid ekspertarvamusi arvesse võttes

36. Kuigi vaidlusalune otsus on oluliste põhjendamispuudustega, ei too see praegusel juhul

siiski kaasa SKA haldusaktide tühistamist. Haldusakti selguse ja üheselt mõistetavuse nõue

kuulub HMS § 55 pealkirjast nähtuvalt haldusakti vorminõuete hulka. HMS §-st 58 tulenevalt

ei kuulu haldusakt tühistamisele vormivea tõttu, kui see ei võinud mõjutada asja otsustamist vt

nt TrtRnKo 21.11.2024 nr 3-17-195/32, p 7.3).

37. Haldusorganil on võimalik tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid kohtumenetluses

esitatud põhjendustest juhinduti tegelikult juba haldusakti andmise ajal (RKHKo 29.11.2013 nr

3-3-1-29-12, p 20; RKHKo 01.07.2022 nr 3-20-1214/98, p 11). SKA on kohtumenetluses

esitanud asja juurde ekspertarstide täiendavad arvamused, mis kajastavad kaebaja

terviseandmeid, millega kohus saab asja lahendamisel arvestada.

38. Kaebusest (dtl 93) nähtub, et kaebaja hinnangul kinnitab puude raskusastme määramise

vajadust eelkõige asjaolu, et kaebajal on diagnoositud ärevushäire.

39. Kuigi liikumise valdkonnas on kaebaja piiranguid kirjeldanud võtmetegevustes „1.1.

liikumine eri tasapindadel“ (dtl 131), „1.2. Ohutu ja takistusteta ringiliikumine“ (dtl 131), „1.3.

Seismine ja istumine“ (dtl 131-132), ei nähtu ka kohtu jaoks TIS andmeid (dtl 155-176, 240-

245, 308-330), mis kaebaja kirjeldatud vaevuseid ja vastavaid piiranguid kinnitaks.

Sealjuures on M. M oma kohtule esitatud arvamuses (dtl 299) viitega TIS andmetele (dtl 169-

170 – P. P 11.01.2021) täpsustanud, et „kaebajal on varasemalt kahtlustatud liigesepõletikku,

kuid reumatoloogi hinnangul seda alust diagnoosida ei ole ning terviseandmete põhjal võivad

liikumisraskused olla tingitud liigsest kehakaalust, mille osas on taotlejale soovitatud

elustiilimuutust. Tegemist on seega korrigeeritava faktoriga, mis ei ole püsipiiranguid

võimendav asjaolu. Muus osas ei leidnud püsipiirangud liikumise valdkonnas terviseandmete

alusel kinnitust“. Kohtu jaoks ei nähtu, et ka luumurrust (dtl 159-160) tulenevalt oleks kaebajal

edaspidi püsivaid piiranguid kirjeldatud. Kaebaja on arstile viidanud ka „jalgade haigusele“ (dtl

172, kuid püsivaid vaevusi TIS andmetest ei nähtu. Kokkuvõttes saab ekspertarsti F. F järeldust

piirangute puudumise osas (dtl 139) pidada põhjendatuks.

40. Kuigi käelise tegevuse valdkonnas on kaebaja piiranguid kirjeldanud võtmetegevuses

„2.3 Käteosavus“ (dtl 132) ei nähtu ka kohtu jaoks TIS andmeid (dtl 155-176, 240-245, 308-

330), mis kaebaja vaevusi ja piiranguid kinnitaks. Kokkuvõttes saab ekspertarsti järeldust

piirangute puudumise osas (dtl 141) pidada põhjendatuks. Epikriisidest ei nähtu viiteid sellele,

et diagnoositud ärevushäirest tulenevalt esineksid kaebajal vaevused käelises tegevuses.

41. Suhtlemise valdkonnas on kaebaja piiranguid kirjeldanud järgmistes võtmetegevustes:

„3.1. Teabe edasiandmine“, „3.2. Teabe vastuvõtmine“. Teadvusel püsimise ja enesehoolduse

valdkonnas on kaebaja piiranguid kirjeldanud järgmistes võtmetegevustes „4.1. Teadvusel

püsimine ärkveloleku ajal“ (dtl 133), „4.2. Soole ja põie kontrollimine“ (dtl 133) ja „4.3 .

Söömine ja joomine“ (dtl 133).

Epikriisidest ei nähtu viiteid sellele, et diagnoositud ärevushäirest tulenevalt esineksid piirangud

nimetatud valdkondades. Samuti ei nähtu TIS andmetes sellekohaseid kaebuseid. Sealjuures on

M. M seoses kaebaja diagnoosiga tuginevalt V. V ja Y. Y epikriisidele (dtl 157-159) täpsustanud

(dtl 299), et „Taotleja on võimeline elementaarsel määral osalema ühiskonnaelus, sest tema

psüühiline seisund võimaldab adekvaatselt tajuda ümbritsevat keskkonda, mõista inimsuhete

olemust ja sihipäraselt oma tegevust juhtida.“

42. Õppimise ja tegevuste elluviimise valdkonnas on kaebaja piiranguid kirjeldanud

järgmistes võtmetegevustes: „5.1. Tegevuste õppimine“ (dtl 134), „5.2. Tegevuste alustamine ja

7 (12)

lõpetamine“ (dtl 134). Ekspertarvamuses on valdkonna piirangu arvutatud väärtus ja raskusaste

1 (dtl 146).

Võtmetegevustes „5.1. Tegevuste õppimine“ on tuvastatud piirang kerge (dtl 146). F. F on oma

kohtumenetluses esitatud arvamuses seda seisukohta täpsemalt sisustanud (dtl 295) tuginedes

eelkõige psühhiaatri V. V epikriisile 13.08.2024 – 29.08.2024 (dtl 157-158). Ekspertarst

selgitas, et võtmetegevuse „5.1. Tegevuste õppimine“ all „hinnatakse pigem intellekti ja

kognitiivseid võimeid (tähelepanu, keskendumine, mälu) mitte aga tahet tegevusi õppida. Kui

ei ole diagnoositud kaasuvat intellektihäiret ega ravile allumatut aktiivsus- ja tähelepanuhäiret

(ATH), siis on piirang reeglina siin maksimaalselt kerge. Mõõdukaks ja rohkem saab piirangu

hinnata kaasuva intellektihäire korral. Tuleb ka silmas pidada, et taotleja subjektiivsed

hinnangud on tihtipeale nihkes objektiivsete andmetega. Häirest tulenevalt kipub taotleja sageli

oma seisundit võimendama.“. Kohtule nähtuvalt on ekspertarst selle järelduse tegemisel

arvestanud asjakohaste kaebaja tervisandmetega (dtl 157-158) ja ei nähtu asjakohaseid epikriise,

mis ilmselgelt oleks arvesse võtmata jäetud ja annaks ilmselge aluse järeldada piirangu suurema

raksusastme kaalumise vajadust.

Võtmetegevuses „5.2. Tegevuste alustamine ja lõpetamine“ on piirang kerge (dtl 147). F. F on

oma kohtumenetluses esitatud arvamuses selgitanud (dtl 295), et „võtmetegevuse 5.2 korral ei

ole terviseandmed kinnitanud, et taotleja vajaks püsivalt kõrvalist abi (ei tule iseseisvalt toime

igapäevatoimingute sooritamisega), mistõttu on piirang hinnatud kergeks. Püsiv raske piirang

esineb pigem siis, kui isik on pikalt olnud ajutisel töövõimetuslehel, vajab haiglaravi ja

igapäevast kõrvalist abi eluliste toimingute tegemisel. Kui ärevushäirega taotleja on saanud juba

ravi, tema funktsioonivõime on paranenud, siis peaks hindama praeguse seisundi, mitte

diagnoosi järgi. Püsiva ravi vajadus ei tähenda automaatselt püsivaid piiranguid. Analoogselt

eelmisele võtmetegevusel on taotleja subjektiivsed hinnangud tihtipeale nihkes objektiivsete

andmetega. Häirest tulenevalt kipub taotleja sageli oma seisundit võimendama. Eelpool toodule

on antud punktis hinnatud piirangud kergeks“. Kohtule nähtuvalt on ekspertarst selle järelduse

tegemisel arvestanud asjakohaste kaebaja tervisandmetega (dtl 157-158) ja ei nähtu

asjakohaseid epikriise, mis ilmselgelt oleks arvesse võtmata jäetud.

Eeltoodud järeldused õppimise ja tegevuste elluviimise ei ole ilmses vastuolus teistes

eprikriisides kajastatuga, mis on seotud kaebaja ärevushäirega (vt Y. Y 05.07.2024-26.07.2024

(dtl 158-159), L. L 06.09.2022 ja 18.08.2020 (dtl 171-174). Ühtlasi on see kooskõlaline dr M.

Mi kohtumenetluses esitatud täiendava selgitusega: „Puude raskusastme tuvastamise kontekstis

on oluline ka fakt, et taotlejal ei ole diagnoositud psüühikahäireid, mis püsivalt ja olulisel

määral piiraks tema otsustus- ja tegutsemisvõimet. Taotlejale on 2017. aastal teostatud

kognitiivse funktsiooni uuring, mille alusel esinevad psüühilises tegevuses orgaanilist tüüpi

tunnused (inertsus, mälu ja tähelepanu nõrgenemine, mõttekäigu laialivalguvus,

konkretisatsiooni raskused), kuid ei esine mõttekäiguhäireid ja psüühilised kõrvalekalded ei

andnud alust diagnoosida kognitsiooni- või intellektilangust. Sellest tulenevalt võimaldab

taotleja intellektuaalne tase objektiivsetele uuringutele tuginedes mõista igapäevategevuste läbi

viimise vajadust ja omandada selleks vajalikke oskusi.“ (dtl 298).

Kokkuvõttes on ekspertarsti järeldused õppimise ja tegevuste elluviimise valdkonna piirangu

arvutatud väärtuse ja raskusastme kohta 1 arusaadavalt põhjendatud (määrus nr 18vr § 6 lg 2 p

5, lg 6).

43. Kaebaja on muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas piiranguid kirjeldanud

järgmistes võtmetegevustes: „6.1.Väljaskäimine“ (dtl 134), „6.2. Ohu tajumine“ (dtl 135) ja

„6.3 Ohu tajumine“ (dtl 135). Ekspertarvamuses on valdkonna piirangu arvutatud väärtus ja

raskusaste 1.67 (dtl 148).

Võtmetegevuses „6.1. Väljakäimine“ on piirang hinnatud kergeks (dtl 149). F. F on oma

kohtumenetluses esitatud arvamuses täiendavalt selgitanud, et „Võtmetegevuse 6.1 all

8 (12)

hinnatakse viibimist väljaspool kodu (nt tänaval, asutustes, ühistranspordis, rahvahulkades). Kui

taotleja ei suuda ärevuse tõttu võõrastes kohtades liikuda, siis võiks kaaluda mõõdukat

piirangut. Kui taotleja vajab saatjat ka tuttavates kohtades, siis võiks kaaluda rasket piirangut

ning kui taotleja ei välju kodust isegi saatjaga, siis kaaluda täielikku piirangut. Antud juhul on

seega hinnatud piirangud kergeks, kuna pole kirjeldatud, et taotleja ei suudaks võõrastes

kohtades liikuda.“ Niisiis on ekspertarst selgitanud kõrvutades kaebaja poolt väljatoodut

võimalike raksemate piirangu väljendustega ja selgitanud piirangu kergeks määramise

põhjendusi tuginevalt V. V ekikriisile (dtl 296).

Võtmetegevuses „6.2. Ohu tajumine“ on piirang hinnatud mõõdukaks (dtl 149). F. F on oma

kohtumenetluses esitatud arvamuses täiendavalt selgitanud, et „Võtmetegevuse 6.2 all ei hinnata

ülemäärast ohutunnetust (ärevad taotlejad ülehindavad seda tegevust), hinnata tuleks pigem

ärevusega kaasnevaid tähelepanuraskusi, mis enamasti annavad kerge piirangu. Mõõdukat ja

enamat piirangut võiks kaaluda maania ja psühhoosiga kulgeva raske depressiooni esinemise

korral. Antud juhul on diagnoosidele ja objektiivsele leiule tuginedes hinnatud piirangud

mõõdukaks.“ Ekspertarst on piirangu mõõdukaks määramist selgitanud selgitanud kõrvutades

kaebaja poolt väljatoodut võimalike raksemate piirangu väljendustega ja selgitanud piirangu

kergeks määramise põhjendusi tuginevalt V. V epikriisile (dtl 296).

Võtmetegevuses „6.3. Toimetulek muutustega“ (dtl 150) on piirang hinnatud mõõdukaks. F. F

on oma kohtumenetluses esitatud arvamuses täiendavalt selgitanud, et „Võtmetegevuse 6.3

korral on neurootiliste häirete puhul pingetaluvus ja muutustega kohanemise võime alanenud.

Püsiva väljendunud neurootilise häire puhul on piirang tavaliselt mõõdukas. Kaasuva

isiksushäire muu psüühikahäire (ärevushäire, pervasiivne häire, söömishäire jt) korral peaks

hindama sümptomeid kogumis ning sellisel juhul kaaluda rasket ja enamat piirangut.“

Ekspertarst on piirangu mõõdukaks määramist selgitanud selgitanud kõrvutades kaebaja poolt

väljatoodut võimalike raksemate piirangu väljendustega ja selgitanud piirangu kergeks

määramise põhjendusi tuginevalt V. V epikriisile (dtl 296).

Kokkuvõttes on ekspertarsti järeldus muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonna

piirangu arvutatud väärtuse ja raskusastme kohta 1.67 põhjendatud. Alla arvväärtuse 2 puudub

alus puude tuvastamiseks muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas (määrus nr 18vr

§ 6 lg 2 p 6, lg 6). Ka teised asjakohased epikriisid (158-159, 171-174) ei kinnita kaebajal

diagnoositud ärevushäired ja sellega kaasnevaid piiranguid ilmselgelt raskemalt kui ekspertarst

on viidanud. Ei nähtu terviseandmeid, mille ekspertarstid kohtumenetluses oleks alusetult

tähelepanuta jätnud.

44. Inimestevahelise lävimise ja suhtlemise valdkonnas kirjeldab kaebaja piiranguid

võtmetegevustes „7.1. Sotisaalsete olukordadega hakkamasaamine“ (dtl 135) ja „7.2. Olukorrale

kohane käitumine“ (dtl 135). Ekspertarvamuses on valdkonna piirangu arvutatud väärtus ja

raskusaste 1.5 (dtl 151).

Võtmetegevuses „7.1. Sotisaalsete olukordadega hakkamasaamine“ on piirang hinnatud

mõõdukaks (dtl 152). Tuginevalt psühhiaater V. V epikriisile (dtl 157-158) on F. F täiendavas

arvamuse kohtule selgitanud, et „Võtmetegevuse 7.1 all hinnatakse inimestega suhtlemisel ja

sotsiaalsetes situatsioonides tekkivat ärevust. Piirangut tekitav ärevus võib tekkida ka

sotsiaalsete olukordade peale mõeldes (ootusärevus). Raske on piirang tavaliselt kaasuva

psüühikahäire (nt pervasiivne häire, skisoidne või vältiv isiksushäire) korral. Sellisel juhul on

isik tavaliselt ümbritsevast isoleerunud, väldib näost-näkku aktiivset suhtlemist, välja on

kujunenud suhtlemissituatsioone vältiv käitumine. Antud juhtumi korral ei ole kaasuvat

psüühikahäiret tuvastatud, seega on piirang hinnatud mõõdukaks.“ Nähtub, et ekspertarst on TIS

andmete alusel selgitanud, miks on põhjendatud piirang hinnata just mõõdukaks.

Võtmetegevuses „7.2. Olukorrale kohane käitumine“ on piirang hinnatud kergeks (dtl 153).

Tuginevalt psühhiaater V. V epikriisile on F. F täiendavas arvamuse kohtule selgitanud, et

9 (12)

„Võtmetegevuse 7.2 korral neurootiliste häirete puhul tavaliselt selles võtmetegevuses olulisi

piiranguid ei esine. Neurootiliste häirete puhul kaasnev kiire ärritumine ja verbaalne

agressiivsus on maksimaalselt hinnatav kerge piiranguna (kui neurootilised häire on ainuke

diagnoos). Eelpool toodule on seega tuvastatud kerge piirang“. Niisiis on ekspertarsti hinnanud

TIS andmete alusel kaebaja kaebustele vastavalt tuues välja ka selle, miks on tegemist just kerge

piiranguga.

Eelnev on kooskõlaline M. Mi arvamusega ning ka Y. Y 29.07.2024 (dtl 158-159) või L. L

06.09.2022 ja 18.08.2020 epikriisidest (171-174) ei nähtu andmeid, mis sellega vastuolulised

oleksid.

Kokkuvõttes on ekspertarsti järeldus valdkonna piirangu arvutatud väärtuse ja raskusastme

kohta 1.5 põhjendatud, kuna alla arvväärtuse 2 puudub alus puude tuvastamiseks

inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonnas (määrus nr 18vr § 6 lg 2 p 7, lg 6).

45. Kaebaja toob taotluses ühtlasi välja ravimi tarvitamisest tingitud kõrvaltoimed (dtl 136),

mis seisnevad selles, et kaebajal olid kolm nädalat ebareaalsed hirmud. TIS andmed ei kajasta

kaebaja viidatud vaevusi seoses ravimite kõrvaltoimetega. Vastupidi F. F kinnitab täiendavas

arvamuses, et kaebaja seisund on varasemalt ravi foonil paranenud ning terviseandmetele

tuginedes leidub edasist ravipotentsiaali (dtl 298).

46. Ekspertarst F. F on täiendavalt selgitanud ka seda, et kaebaja ärevushäire ei ole praegusel

juhtumil käsitatav erijuhtumina (dtl 295). Antud juhul on tervisehäired raviga

kompenseeritavad, mistõttu erijuhtumi rakendamiseks alus puudub (määrus nr 18vr § 6 lg 9).

47. Kokkuvõttes nähtub, et ekspertarst F. F on arvestanud arvamuse andmisel eelkõige V. V

epikriisiga (dtl 157-158). M. M on arvestanud arvamuse andmisel eelkõige Y. Y epikriisiga

29.07.2024 (dtl 158-159), V. 03.09.2024 epkiriisiga (dtl 157-158), L. L 06.09.2022 ja

18.08.2020 epikriisidega (171-172), P. P 11.01.2021 epikriiisiga (dtl 169-170). Kahe

ekspertarsti kohtumenetluses täpsustatud arvamused on sisus kokkulangevad ega ole

vastuolulised. Kohtule ei nähtu ja kaebaja ei ole välja toonud TIS andmeid, mis ilmselgelt

tähelepanuta oleks jäänud. Kohus juhib siinjuures tähelepanu asjaolule, et epikriisid, mis

kajastavad kaebaja ärevushäiret on dr V. V epikriis (dtl 157-158), dr Y. Y epikriis dtl 158-159)

ja dr L. L epikriisid (dtl 171-174). Muud epikriisid ei kajasta pikemalt kaebaja ärevushäiret.

Kohtule nähtub täiendavalt küll õde S. S telefonikonsultatsioon (dtl 167), kuid see ei kirjelda

kaebaja terviseseisundit peale diagnoosi pikemalt. Seega tuligi ekspertarstidel oma hinnang

kujundada just nendes epikriisides sisalduva informatsiooni alusel kõrvutades seda kaebaja

poolt taotluses välja tooduga.

Täiendavalt vastuseks kaebajale

48. Kaebaja on 25.04.2025 esitanud asja juurde väljavõtted enda terviseandmetega seoses (dtl

204-217). Kohus selgitab, et SKA on esitanud asja juurde väljavõtted kaebaja tervisandmetest

(dtl 155-175), mis olid kättesaadavad enne 03.12.2024 otsuse tegemist kaebaja suhtes.

Hilisemaid epikriise aastast 2025 (dtl 208-2010, 212, 214-215, 217), mille kaebaja on asja

juurde esitanud, vastustaja hinnata ei saanud.

Vaidluse all on 03.12.2024 otsuse ja 19.12.2024 vaideotsuse õiguspärasus. Puude raskusastme

tuvastamine saab tugineda üksnes aktuaalsetele andmetele ja hinnangutele. Kohus hindab otsuse

õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Järelikult ei saa kohus praeguses

asjas arvestada peale 03.12.2024 ja 19.12.2024 ilmnenud asjaoludega (TlnRnKo 08.06.2023 nr

3-21-2088, p 7).

10 (12)

49. Kaebaja on 25.04.2025 esitanud asja juurde tervisportaali väljavõtted (dtl 207 jj):

06.07.2024 kiirabikaart, 29.07.2024 haiglaravi, 14.08.2024 kiirabikaart, 16.09.2024 kiirabikaart,

03.09.2024 haiglaravi, 23.09.2024 kiirabikaart, 11.12.2024 kiirabikaart.

Kaebaja on viibinud 05.07.2024-26.07.2024 Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus

haiglaravil (dtl 158 jj). Epikriis on koostatud 29.07.2024. Vastustaja märgib seega kohaselt, et

06.07.2024 kiirabikaardi ja 29.07.2024 haiglaravi märge seotud järelikult eelnimetatud

haiglaraviga. Kaebaja on viibinud haiglaravil ka 13.08.2024-29.08.2024 (dtl 157), kuhu on

toodud kiirabi poolt. Epikriisi on koostatud 03.09.2024. Seega on 14.08.2024 kiirabikaardi ja

03.09.2024 haiglaravi märge seotud selle perioodi haiglaraviga. Kuigi kaebaja ülejäänud kiirabi

väljakutsed võivad kinnitada täiendavalt kaebaja diagnoosi (ärevushäire), ei saa need mõjutada

vastavast diagnoosist ekspertarvamuste tehtavaid järeldusi olukorras, kus nendele ei ole

järgnenud hospitaliseerimist.

50. Seoses varasemalt kaebajal puude raskusastme määramisega selgitab kohus, et puude

raskusastet hinnatakse igakordselt taotleja ajakohaste tervisandmete alusel. Kohtu hinnangul

hõlmab haldusorgani selgituskohustus siiski seda, et hilisemal puude mittetuvastamisel on

taotleja soovi korral haldusorganil kohustus selgitada, millest tulenevalt uus hinnang varasemast

erinev on. Kohtu hinnangul on seesugune selgituskohustus eriti oluline inimese tervisandmetega

seotud asjades, kus hindamine on valdavas osas dokumendipõhine. Kui SKA seda kohustust ei

täida on otsus selles osas põhjendamispuudusega (HMS § 58). See on nii ka praegusel juhul,

sest kaebaja (dtl 79-80) tugines vaides arusaadavalt sellele, et varasemalt on talle puude

raskusaste määratud.

Esitatud materjalidest nähtub aga kohtule, et kaebaja tervise hindamisel on varasemaga

võrreldes (vt eelkõige dtl 263) ekspertarstid asunud seisukohale, et piirangud ei avaldu enam

puude raskusastme tuvastamiseks piisava intensiivsusega võttes arvesse ka kohast ravi (määrus

nr 18vr § 4 lg 2). Ka 2018. aastal on viidatud osalisele remissiooni võimaluselle kohase ravi

järgimisel (dtl 233). M. M on märkinud (dtl 298), et „terviseandmete alusel on taotlejal 2015.

aastal diagnoositud esmakordselt paanikahäiret ning ta on sellest ajast regulaarselt käinud

psühhiaatri vastuvõtul ja tarvitanud erinevaid ravimeid, sealjuures on tema seisund eelnevalt

haiglaravi foonil paranenud.“

51. Seoses töövõime hindamisega selgitab kohus, et kuigi nii töövõime hindamine kui ka

puude raskusastme tuvastamine lähtuvad taotleja terviseseisundist, on nende menetluste

eesmärk ning seetõttu ka rakendatav metoodika erinev (nt TlnRnKo 03.06.2021 nr 3-20-1281, p

17). Seetõttu võib mõnel juhul inimesel töövõime puududa osaliselt või täielikult, kuid puude

raskusastet temal ei tuvastata.

52. Kohus rõhutab kaebajale, et terviseseisundi või muu asjasse puutuva olukorra muutumisel

võrrelduna varasema taotlusega on kaebajal võimalik esitada uus puude tuvastamise taotlus.

Selles taotluses saab kaebaja tugineda ka uutele 2025. aasta epikriisidele (määrus nr 18 § 7).

SKA-l on sellisel juhul kohustus uusi kaebaja terviseandmeid hinnata ja oma uut otsust selgitada

ühes viidetega asjakohastele terviseandmetele. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 7 kohaselt

on SKA-l selgitamis- ja abistamiskohustus.

Kokkuvõte

53. Kohus on seisukohal, et SKA 03.12.2024 ja 19.12.2024 otsused ühes nende aluseks

olevate ekspertarvamustega on oluliste põhjendamispuudustega ja seega formaalselt

õigusvastased (HMS § 54, 56 lg 1). SKA on aga kohtumenetluses esitanud asja juurde

täiendavad ekspertarvamused, mis selgitavad ekspertarvamustest toodud järeldusteni jõudmist

ühes viidetega kaebaja terviseandmetele viisil, et järelduseni jõudmine jälgitav ja kontrollitav.

Kohtul puudub alus kahelda, et eksperdid nendest andmetest ka otsuse tegemisel lähtusid (vt ka

11 (12)

dtl 246-249). Seetõttu kuulub kohaldamisele HMS § 58 – kuigi SKA haldusakt ei vasta ühes

ekspertarvamustega vorminõuetele (põhjendamiskohustus), siis see rikkumine ei võinud

mõjutada asja otsustamist. SKA-l tuleks samade andmete alusel asja uuesti otsustamisel anda

kohtu hinnangul välja samasisuline haldusakt.

54. Eelnevast tulenevalt puudub kohtul alus SKA 03.12.2024 ja 19.12.2024 otsuste

tühistamiseks ja SKA kohustamiseks asja uuesti otsustama.

Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused

55. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja enda kantud menetluskulud tema enda

kanda ning neid ei hüvitata (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja võimalikud kulud jäävad vastustaja

enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

56. Kohus asendab avaldatavas lahendis füüsiliste isikute nimed tähemärkidega. Kui

menetlusosaline soovib piirata kohtulahendi avalikustamist suuremas mahus (näiteks täielikult

kaebaja tervisandmeid puudutavas osas), tuleb esitada kohtule taotlus, mille kohus lahendab

määrusega (HKMS § 175 lg-d 4 ja 6).

(allkirjastatud digitaalselt)

12 (12)