1-25-7/51 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-25-7

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuotsuse tegemise aeg ja

koht

2. juuli 2025, Tallinn

Kriminaalasja number

1-25-7

Kohtukoosseis

Sekretär

Eesistuja Inna Ombler, liikmed Pavel Gontsarov ja Orvi

Koik

Kea Lemming

Kriminaalasi

Aivo Kallaste süüdistuses KarS § 424 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 17. aprilli 2025 otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

Kaitsja Indrek Västrik

Prokurör

Asja arutamise aeg ja koht

Hendrik Rätsep, Ilona Litvinova,

1.juuli 2025, Tallinn

Süüdistatav

Aivo Kallaste, isikukood: 36904145712; Eesti Vabariigi

kodakondsus; elukoht: XXX; XXX; emakeel: eesti keel;

XXX; kehtivad kriminaalkaristused puuduvad

Kaitsja

Vandeadvokaat Indrek Västrik, määratud korras

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu 17. aprilli 2025 otsus muutmata.

2. Määrata Advokaadibüroo Valdma & Partnerid OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu

suuruseks vandeadvokaat Indrek Västriku poolt Aivo Kallastele apellatsioonimenetluses

osutatud riigi õigusabi eest koos käibemaksuga kokku 178,56 eurot eurot. Mõista

apellatsioonimenetluse kulu Eesti Vabariigi kasuks välja Aivo Kallastelt.

Edasikaebamise kord

1 / 7

1-25-7

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi

vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 17.04.2025 otsusega (terviktekst tehti pooltele kättesaadavaks 9.05.2025)

tunnistati A. Kallaste süüdi KarS § 424 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta ja 6 kuud. KarS

§ 73 lg-te 1 ja 3 alusel määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui Aivo Kallaste ei

pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja kulgemist loeti alates

kohtuotsuse kuulutamisest 17.04.2025. Maakohus tegi otsustused menetluskulude kohta.

2. A. Kallaste anti kohtu alla ja mõisteti KarS § 424 lg 1 järgi süüdi mootorsõiduki juhtimises

joobeseisundis kokkuvõtvalt järgmises teos. A. Kallaste juhtis 16.08.2023 ajavahemikul 22.30-

23.35 kehtivat mootorsõiduki juhtimisõigust omamata tahtlikult Harjumaal, Saue ja Lääne-Harju

valdades mootorsõidukit Hyundai Sonata, Soome registreerimismärk XXXXXX, olles

alkoholijoobes. 16.08.2023 õhtusel ajal tarbis Aivo Kallaste alkoholi ja oli vahetult enne sõitmist

teadlik, et on alkoholijoobes, mistõttu on mootorsõiduki juhtimine seadusega keelatud. Samuti oli

A. Kallaste teadlik, et tal puudub juhtimisõigus, kuid ta soovis juhtida sõidukit alkoholijoobe

seisundis ja juhtimisõigust omamata. A. Kallaste sõitis mootorsõidukiga Hyundai Sonata, Soome

registreerimismärk XXXXXX mööda Tallinn-Paldiski maanteed Keila linna suunas, möödus kella

22.30 ajal Saue vallas asuvast Tallinn-Paldiski maantee ja Vatsla tee ristmikust, seejärel jätkas

liikumist Keila linna suunas, sõitis linnast läbi, liikus edasi mööda Haapsalu maanteed ja jõudis

hiljemalt kella 23.35 ajal Lääne-Harju vallas, Rummu alevikus, XXX asuva maja nr X juurde, kus

peatas sõiduki.

Korrakaitseseaduse (KorS) § 36 lg 1 sätestab, et joobeseisund on alkoholi, narkootilise või

psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub

väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja

reaktsioonides. KorS § 36 lg 4 p 1 kohaselt on joobeseisundi üheks liigiks alkoholijoove.

Liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 järgi loetakse mootorsõidukijuht alkoholijoobes olevaks, kui juhi ühes

grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi

0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi teostatud uuringu

kohaselt leiti A. Kallaste verest etanooli 1,75 mg/g ± 0,06, k=2, s.o tuvastati, et tema ühes

grammis veres on vähemalt 1,69 milligrammi alkoholi. A. Kallaste rikkus kirjeldatud tegevusega

tahtlikult liiklusseaduse § 33 lg 11 p 2, mille kohaselt on juhil keelatud joobeseisundis juhtida

sõidukit, ning § 69 lg 1, milline sätestab, et juht ei tohi olla joobeseisundis.

3. Maakohus hindas esitatud tõendid lubatavaks ja usaldusväärseks ning A. Kallastele süüdistuses

etteheidetu täielikult tõendatuks. Kohus luges samas süüdistatava ütlused süüdistuse asjaolude

kohta ebausaldusväärseks ja tema versiooni toimunust tõele mittevastavaks. Maakohtu hinnangul

pani A. Kallaste KarS § 424 lg-s sätestatud teo toime kavatsetult.

APELLATSIOON

4. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist KrMS § 339 lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumise tõttu, mis tõi kaasa materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja A. Kallaste

põhjendamatu süüdimõistmise. Maakohus rikkus KrMS § 61 lg-s 2 sätestatut, sest tõendite

usaldusväärsuse hindamisel ei põhjendanud piisavalt seisukohti ja kohtu siseveendumuse

kujunemine pole piisavalt jälgitav. Maakohus ei arvestanud piisavalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud

süütuse presumptsiooni põhimõttega. Kaitsja taotleb ringkonnakohtul tõendid osaliselt ümber

2 / 7

1-25-7

hinnata, st tunnistajate KK ja JM ning süüdistatava kohtuistungil antud ütlused, neid uuesti

ristküsitledes.

5. Tunnistajad võisid lihtsalt eksida, kui identifitseerisid süüdistatava autot juhtinud isikuna. Kui

tunnistajate viibimise ajal süüdistatava kodu juures oli pime, nad olid eemal ja tänavavalgustus oli

piiratud, võisid nad mitte märgata, kuidas autost lahkus isik, kes seda juhtis, ja mingil hetkel peale

seda istus autosse süüdistatav. Tunnistaja KK kirjeldas kohtus kaks või kolm aastat tagasi nähtut,

sh et tegi video kahtlaselt sõitnud autost ning andsid abikaasaga info häirekeskusele edasi. Samuti

helistasid tunnistajad politsei välijuhile, kui sõitsid kahtlaselt liikkuvale sõidukile järele ja jälgisid

juhti kuni sõiduki parkimiseni ja patrulli saabumiseni. Tunnistaja istungil süüdistatavat ära ei

tundnud, kuid kinnitas, et autos oli üks isik, kes ei lahkunud auto juurest. Sama kinnitab tunnistaja

JM, kes täpsustab, et sündmuse lõpus oli õues pime.

6. Maakohus hindas süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks tuues välja, et tema kohtueelses

menetluses ja kohtus esitatud versioonid on vastuolus. Süüdistatava ütlustes aga ei ole vastuolu ja

ta seletas piisava selgusega kohtueelses menetluses antud ütlusi. Maakohtu põhjendused tema

ütlustele ei ole piisavad ega lükka ümber süüdistatava ütlusi, et auto tõi tema juurde remondiks P

(P), auto omanik. P oli talle öelnud, et autoga ei saa sõita, ragin on sees ja imestas, kuidas see

kohale toodi. Süüdistatava sõnutsi oli pime, kui ta autos istus ja teisi inimesi ümbruses polnud ja ta

jõi autos õlut.

7. Eeltoodu alusel saab väita, et maakohus tegi vigu tõendite hindamisel. Kuigi aktiivse

kaitseversiooni kontrollimiseks ei õnnestunud PPga kontakti saada ja tunnistajana üle kuulata ei

tähenda see, et süüdistatava süüs tekkinud kahtlused on automaatselt kõrvaldatud. Muude tõendite

alusel saab jõuda järeldusele, et kõrvaldamata on jäänud kahtlused, mis tuleb tõlgendada A.

Kallaste kasuks.

Prokuratuuri vastuväide apellatsioonile

8. Abiprokurör Hendrik Rätsep palub KrMS § 322 lg 3 alusel apellatsioonile esitatud kirjalikus

vastuväites jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, sest maakohus ei ole

kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkunud ega materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Apellandi

seisukohad ei ole põhjendatud ega anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Otsuse p-des 7-10

on põhjalikult käsitletud, miks on süüdistatava ebajärjepidevad ja eluliselt ebausutavad ütlused

valdavas osas ebausaldusväärsed ning kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Süüdistatav

muutis kohtumenetluse käigus oma kaitseväiteid ning alusetu on apellandi argument, et esitatud

väited ei ole omavahel vastuolus. Maakohus luges õigesti tunnistajate KK ja JM ütlused

usaldusväärseks. Kaitsja väide, et tunnistajad võisid eksida, sest oli pime, on pelgalt teoreetiline.

Mõlemad tunnistajad kinnitasid kahtlusteta asjaolu, et süüdistatav oli isik, kes mootorsõidukit

juhtis.

Menetlus ringkonnakohtus

9. Ringkonnakohtu istungil 1.07.2025 jäi kaitsja apellatsiooni juurde. Süüdistatav toetas kaitsja

apellatsiooni. Prokurör palus jätta apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

3 / 7

1-25-7

10. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust tühistada Harju Maakohtu 17.04.2025 otsust A.

Kallaste süüdimõistmises ja karistamises KarS § 424 lg 1 järgi. Maakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

11. Kohtukolleegium nõustub maakohtu süüdimõistva otsuse tõendite analüüsi ja järeldustega.

Erinevalt apellandist on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus järgis KrMS § 61 lg-s 2

sätestatut ja hindas tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Otsuses on põhjalikult

analüüsitud süüdistatava kui ka tunnistajate ütluste usaldusväärsust, arvestades kohtupraktikas

väljakujunenud kriteeriume. Maakohus on veenvalt selgitanud, miks ei ole alust ülejäänud

tõendikogumiga vastuolus olevaid süüdistatava ütlusi usutavaks pidada. Seejuures on maakohus

järginud otsuse põhistamise nõuet ning kohtu siseveendumuse kujunemine on lugejale jälgitav.

Seega jäävad edutuks kaitsja etteheited, et maakohus rikkus KrMS § 339 lg 2 tähenduses oluliselt

kriminaalmenetlusõigust, mis olevat kaasa toonud põhjendamatu kohtuotsuse. See, et apellant ei

nõustu tõendite hindamisel tehtud järeldusega, ei tähenda, et maakohus rikkus kriminaalmenetluse

norme ja eksis tõendite hindamisel.

12. Apellatsioonis toodu ei erine kaitsja varem esitatud väidetest, millele on maakohtu otsuses

juba vastatud. Sel põhjusel jätab ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-st esimese astme

kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vastates apellandi väidetele põhjendab oma seisukohta

järgnevalt.

13. Kaitsja seab tunnistajate ütluse usaldusväärsuse kahtluse alla argumendiga, et tunnistajad

võisid eksida mootorsõiduki juhi isikus, sest ei pruukinud pimeduse ning selle tõttu, et nende

sõiduk asus eemal, märgata, kui sõidukist lahkus seda juhtinud isik ja asemele tuli A. Kallaste.

Kolleegium apellandiga ei nõustu. Kaitsja arvamus, et tunnistajad KK ja JM võisid eksida sõidukit

juhtinud isikus, on oletuslik ega tugine uuritud tõenditele. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta,

et uuritud tõenditega haakuvatest tunnistajate ütlustest järeldub üheselt, et 16.08.2023 ei saanud

sõidukit Hyundai Sonata registreerimismärgiga XXXXXX juhtida keegi teine peale süüdistatava.

Tunnistajate ütluste pinnalt ei jää kahtlust, et sõiduk ja selle juht olid kogu süüdistuses kirjeldatud

sõiduteekonna ajal ning ka pärast parkimist kuni politsei saabumiseni tunnistajate vaateväljas.

Arvestades mõlema tunnistaja kirjeldatud tajumistingimusi, tähelepanelikkust, ütluste detailsust

ning samuti kauaaegsest kogemusest abipolitseinikuna, ei pea kolleegium soostuvalt maakohtuga

võimalikuks, et neile jäänuks tähelepanuta sõiduki ja selle juhiga seonduv, sh asjaolu, kui sõiduki

juht oleks vahetunud.

14. Pealegi jätab apellant tähelepanuta, et tunnistajate KK ja JM 25.02.2025 ristküsitluse

haakuvatest ütlustes kohaselt jälgisid nad A. Kallaste juhitud ebakindla ja ohtliku sõidustiiliga

mootorsõidukit Hyundai Sonata, Soome registreerimismärgiga XXXXXX, alates selle

märkamisest Tallinn - Paldiski maanteel kuni sõiduki peatumiseni. Tunnistajad järgnesid A.

Kallaste juhitud mootorsõidukile kogu süüdistuses kirjeldatud teekonna jooksul, st mööda Tallinn-

Paldiski maanteed Keila linna suunas ja linnast läbi ning mööda Haapsalu maanteed Lääne-Harju

valda, Rummu alevikku, kus süüdistatav peata sõiduki kella 23.35 paiku XXX tänaval asuva maja

nr X juures.

15. Tunnistajate KK ja JM usaldusväärsetest ütlustest ilmneb üheselt, et süüdistuses kirjeldatud

teekonnal viibis sõidukis ja seda juhtis kuni peatamiseni üks isik. Teisi isikuid sõidukis ei olnud.

Tunnistajate ütlustest ilmnevalt olid sõiduk ja selle juht A. Kallaste kuni politseipatrulli

saabumiseni nende pideva tähelepanu all ning hoolimata õhtuhämarusest piisavalt nähtaval.

Seejuures asus tunnistajate auto A. Kallaste sõidukist vaid mõne meetri kaugusel. Veelgi enam –

tunnistajad väljusid autost ja läksid toimuva paremini nägemiseks lähemale. Tunnistajate sõnutsi

4 / 7

1-25-7

oli süüdistatava juhitud sõiduk pargitud selliselt, et tunnistajad nägid selles toimuvat. Tunnistaja

JM ütlustest nähtub seegi, et süüdistatav sõitis parkides korduvalt kõnniteele nii, et sõiduki esiosa

põhi kraapis vastu kõnnitee serva. Tunnistaja kuulis süüdistatavat rääkimas telefonitsi

naisterahvaga ning hiljem valetamas politseile, et on parkinud juba mitu tundi (KoTo, tl-d 55-60).

16. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tunnistajate ütlused riimuvad maakohtus uuritud ja

otsuses kogumis analüüsitud tõenditega (vt otsuse p-d 6-24), s.o 18.04.2024 asitõendi

vaatlusprotokollis kajastatud häirekeskusele tehtud kõnega (KoTo, tl 21-22), 31.08.2023 asitõendi

vaatlusprotokollis kajastatud politsei vormikaamera salvestistel talletatuga (KoTo, tl 51-52),

31.08.2024 asitõendi vaatlusprotokolliga tunnistaja KK mobiiltelefoni videosalvestisele (KoTo, tl

23-24), 16.03.2023 sõiduki juhtimise kõrvaldamise otsuses märgituga (KoTo, tl 5), joobeseisundi

tuvastamise saatekirjaga (KoTo, tl 26) ning patrullpolitseinikust tunnistaja HK ristküsitlusel antud

ütlustega (KoTo, tl-d 60-62).

17. Taotledes ringkonnakohtult A. Kallaste õigeksmõistmist ei arvesta apellant eespool toodud

usaldusväärsete tõendite kogumiga, vaid tugineb üksnes maakohtu poolt kõrvale jäetud

süüdistatava A. Kallaste ütlustele. Apellandi arvates ei ole maakohtu põhjendused ütluste

ebausaldusväärseks hindamisel piisavad, sest neis ei esine vastuolusid. Kolleegium apellandiga ei

nõustu. Maakohus on otsuse p-des 7-14 ammendavalt põhjendanud, miks tuleb süüdistatava A.

Kallaste ütlused, et ta süüdistuses kirjeldatud kuritegu toime ei pannud, lugeda paljasõnaliseks,

vastuoluliseks ja ebausaldusväärseks. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et ükski

kohtumenetluses uuritud tõend ei toeta süüdistatava poolt alles kohtumenetluse esitatud versiooni,

et mootorsõidukit juhtis tema asemel keegi teine. Kordamata maakohtu põhjendusi märgib

ringkonnakohus süüdistatava ütluste ja esmakordselt alles esimese astme kohtus esitatud

kaitseversiooni kohta täiendavalt järgmist.

18. Ringkonnakohus peab vajalikuks välja tuua, et 21.01.2025 esitatud kaitseaktis ei ole

kajastatud kaitseversiooni, et 16.03.2023 juhtis mootorsõidukit Hyundai Sonata

registreerimismärgiga XXXXXX süüdistatava A. Kallaste asemel tegelikult keegi teine.

Kaitseaktis ei ole esitatud tõendeid ega taotlusi, mis lükkaksid ümber süüdistuse versiooni ning

pole taotletud kellegi kohtusse kutsumist. Äärmiselt lakoonilise sisuga kaitseaktis on pelgalt

märgitud, et kohtumenetluses soovitakse tugineda süüdistatava ütlustele ja taotletakse

süüdistusaktis nimetatud isikute kohtusse kutsumist (KoTo, tl 9). 4.02.2025 kohtu eelistungi

protokollist nähtuvalt ei soovinud kaitsja kaitseakti täiendada, sh ei esitanud kaitseväidet, et

süüdistatava asemel juhtis sõidukit keegi teine (KoTo, tl 16). Lisaks nähtub 17.03.2025

kohtuistungi protokollis prokuröri märgitust, et kohtueelse menetluse lõpuleviimisel ei esitanud

kaitsja ja süüdistatav ka prokuratuurile tõendeid ega taotlusi, mis lükkaksid ümber süüdistuse

versiooni, et A. Kallaste pani toime KarS § 424 lg 1 järgi etteheidetava teo.

19. Ringkonnakohus selgitab, et KrMS §-s 14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte

kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri

menetlussubjektid. KrMS §-s 14 sätestatud võistleva menetluse põhimõtteid silmas jääb

arusaamatuks, et olukorras, kus süüdistatavale ja kaitsjale oli teada tõendite sisu, sh tunnistajate

ütlused, juba kohtueelse menetluse lõpuleviimisel, esitas A. Kallaste kaitseversiooni süüdistuse

kummutamiseks alles kohtulikul uurimisel. Maakohtus esitatud kaitseväite tõsiseltvõetavust

kahandab veelgi enam see, et süüdistatava ütlused kaitseversiooni kohta on vastuolus tema poolt

kohtueelsel menetlusel kahtlustatavana antud ütlustega ning lisaks on ebajärjepidevad ja

vastuolulised ka süüdistatava ristküsitlusel antud ebamäärased ütlused. Näiteks väitis süüdistatav

kaitsjale esmasküsitlusel, et ei tea, kes ja kuidas tõi auto tema maja ette, selle uksed olevat olnud

lahti ning politsei tulles olevat ta joonud autos õlut ja kuulanud muusikat (KoTo, tl 67 pöördel).

5 / 7

1-25-7

Teisesküsitlusel väitis süüdistatav prokuröri küsimustele põiklevaid ja hägusaid vastuseid andes, et

auto toodi talle remontimiseks (KoTo, tl 68 pöördel); ta ei tea, kes auto tõi, vist oli P, kes olevat

jätnud talle õlled ja pudeli konjakit autosse (KoTo, tl 68 pöördel ja tl 69); ta ei ta, kas P oli ise

roolis või tema sõber (KoTo, tl 72).

20. Lisaks näitab kolleegiumi hinnangul süüdistatava esitatud kaitseversiooni ebausutavast

järgmine tõik. Kohtuliku uurimise lõpuleviimisel leidis süüdistatav, et „P“ võiks kohtusse kutsuda.

Maakohus määraski KrMS § 297 lg 1 alusel süüdistatava nimetatud isiku tunnistajana kohtusse

kutsumine. Paraku selgus, et süüdistatava esitatud teave PPks nimetatud isiku kohta ei võimaldagi

sellinimelisega kontakti saada – andmed isiku töökoha kohta osutusid vääraks, samuti ei saanud

maakohus isikuga kontakti süüdistatava antud telefoninumbril. Esitatud kaitseversiooni

paljasõnalisust kinnitab seegi, et kui maakohus määras lõpetada KrMS § 2861 lg 2 p 1 alusel

tõendi kogumise selle kättesaamatuse tõttu, ei vaielnud süüdistatav ja kaitsja sellele vastu ega

esitanud mingeid taotlusi kohtuliku uurimise täiendamiseks. Kokkuvõtvalt ei võimaldanud

süüdistatav seega menetlejal kontrollida ülejäänud tõendikogumiga vastuolus olevat

kaitseversiooni.

21. Kaitsja leiab, et kuigi süüdistatava aktiivset kaitseversiooni ei õnnestunud kontrollida, ei ole

kõrvaldatud A. Kallaste süüs tekkinud kahtlused ja neid tuleks tõlgendada tema kasuks.

Kolleegium apellandiga ei nõustu. Maakohtus on asjakohasele Riigikohtu praktikale viidates

õigesti selgitatud, et juhul, kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav ei loo reaalset võimalust oma

väidete kontrollimiseks, ei ole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida

tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (vt otsuse p 13). Kolleegium selgitab täiendavalt, et

kõrvaldamata kahtlus isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda, et olukorras, kus muud tõendid

kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks

süüdistatava jaoks soodsaim versioon. Kaitseversioon peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas

kinnitust leidnud tõendikogumiga ja kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust

puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes (vt nt RKKKo 13.10.2015, 3-1-1-77-

15, p-d 18–19; RKKKo 07.11.2019, 1-18-86/128, p 58). Praegusel juhul ei ole A. Kallaste

aktiivset kaitseväidet tõendanud ega loonud menetlejale reaalset võimalust oma väidete

kontrollimiseks. Samuti ei toeta uuritud tõendid kohtumenetluses esitatud kaitseversiooni.

Käesolevas asjas on maakohus ammendavalt ja väljaspool mõistlikku kahtlust põhjendanud, miks

saab jõuda järeldusele, et A. Kallaste pani toime KarS § 424 lg 1 järgi süüks arvatud teo

16.08.2023 nii, nagu on kirjeldatud süüdistuses. Järelikult ei ole maakohus KrMS §-s 7 sätestatud

süütuse presumptsiooni põhimõtteid eiranud.

21. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus mõistis õigesti A. Kallaste KarS § 424 lg 1

järgi süüdi ega eksinud A. Kallastele karistust mõistes.

22. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu

17.04.2025 otsuse muutmata ning apellatsiooni rahuldamata.

Menetluskulud

23. Kaitsja esitas ringkonnakohtule 9.06.2025 riigi õigusabi taotluse, mille kohaselt kulus

apellatsioonimenetluses A. Kallastele õigusabi andmisel toiminguteks, sh maakohtu otsusega

tutvumiseks, kliendiga suhtlemiseks ja apellatsiooni koostamiseks, kokku 90 minutit, mille eest

soovib kaitsja tasu 108 eurot, millele lisandub käibemaks 23,76 eurot, st kokku 131,76 eurot.

Kuigi apellatsioonis on kaitsja korranud valdavalt maakohtus esitatud argumente, peab

ringkonnakohus tasutaotluses näidatud toiminguteks kulunud aega kokkuvõtvalt, st koostoimes

6 / 7

1-25-7

maakohtu otsuse tutvumisele ja kliendiga suhtlemisele kulunud ajaga, põhjendatuks ja rahuldab

selle. Kuivõrd alates 1.07.2025 tõusis käibemaksumäär seniselt 22%-lt 24%-ni, kuulub kõnealune

tasutaotlus 108 eurot koos käibemaksuga 25,92 eurot hüvitamisele kokku summas 133,92 eurot.

Lisaks eeltoodule tuleb kaitsja 1.07.2025 esitatud tasutaotluse alusel hüvitada ringkonnakohtu

istungiks kulunud aeg, s.o 30 minutit, mille eest makstav tasu ilma käibemaksuta on 36 eurot ja

koos käibemaksuga 44,64 eurot. Seega kokku moodustavad apellatsioonimenetluse kulud koos

käibemaksuga 178,56 eurot, mille ringkonnakohus määrab Advokaadibüroo Valdma & Partnerid

OÜ-le apellatsioonimenetluses vandeadvokaat I. Västriku osutatud riigi õigusabi eest makstava

tasu suuruseks.

24. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis

1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud.

Seega tuleb riigi õigusabi kulu mõista välja süüdistatavalt A. Kallastelt.

/allkirjastatud digitaalselt/

7 / 7