2-23-5441/53 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks, Anneli Alekand

Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuli 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-5441

Tsiviilasi

Parem Kallas (pankrotis) pankrotimenetlus

Võlausaldajate nimekirja kinnitamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 19. septembri 2024 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Parem Kallas OÜ (pankrotis) määruskaebus

Osaühing Kalbro määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja I (võlgnik): Parem Kallas OÜ

(pankrotis, registrikood 10690537), juhatuse liige Ago

Kalmer

Pankrotihaldur: Vladimir Kutšmei

Määruskaebuse esitaja II (vastuväite saanud

võlausaldaja I):

Osaühing Kalbro (registrikood

10796744), lepinguline esindaja Ljudmila Tamar

Vastustaja (vastuväite saanud võlausaldaja II):

Tehnilise Ülevaatuse Osaühing

(registrikood

10646752), juhatuse liige Andres Kalmer

Puudutatud isik (vastuväite saanud võlausaldaja III):

OÜ Advokaadibüroo Tamar (registrikood 11133514),

juhatuse liige Ljudmila Tamar

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 19. septembri 2024 määrus osas, milles maakohus

tunnustas Tehnilise Ülevaatuse Osaühingu nõuet suuremas ulatuses kui 135

032,73 eurot ning teha tühistatud osas uus määrus, millega tunnustada Tehnilise

Ülevaatuse Osaühingu nõuet II rahuldamisjärgu nõudena kokku 135 032,73

eurot ning määrata II järgus uued jaotised.

2. Jätta Parem Kallas OÜ (pankrotis) määruskaebus läbi vaatamata.

3. Rahuldada Osaühing Kalbro määruskaebus osaliselt.

4. Lugeda määruse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Kinnitada võlausaldajate nimekiri Parem Kallas OÜ (pankrotis; registrikood

10690537) pankrotimenetluses järgnevalt:

2. rahuldamisjärk – muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded (PankrS §

153 lg 1 p 2)

Jrk

nr

Võlausaldaja nimi,

registri- või isikukood

Tunnustatud nõude

suurus eurodes

Jaotis

%-na

Tehnilise Ülevaatuse Osaühing (10646752)1

135 032,73

93,78%

Osaühing Kalbro (10796744)

8963,10

6,22%

Kokku

143 995,83

100%

Ühegi nõude puhul ei ole tegemist solidaarkohustusega või tingimuslikust tehingust või

kõrvaltingimusega haldusaktist tuleneva nõudega.

1 Tehnilise Ülevaatuse Osaühingu nõude suhtes kehtib võlgniku vastuväide.

4.2.

Jätta Parem Kallas OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses osaliselt tunnustamata

Tehnilise Ülevaatuse Osaühingu nõue 37 347,59 euro ulatuses.

4.3.

Jätta Parem Kallas OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses osaliselt tunnustamata

Osaühing Kalbro nõue 90,79 euro ulatuses.

4.4.

Jätta Parem Kallas OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses täielikult tunnustamata

OÜ Advokaadibüroo Tamar nõue 79 eurot.

4.5.

Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

4.6.

Avaldada teade võlausaldajate nimekirja kinnitamise kohta väljaandes

Ametlikud Teadaanded.

5. Jätta Parem Kallas OÜ (pankrotis) juhatuse liikme Ago Kalmeri määruskaebuse

menetlemise kulud Parem Kallas OÜ (pankrotis) juhatuse liikme Ago Kalmeri kanda.

6. Jätta Osaühing Kalbro määruskaebuse menetlemise kulud Osaühing Kalbro kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võivad haldur, vastuväite esitanud võlgnik, vastuväite esitanud või vastuväite

saanud võlausaldaja ja võlausaldaja, kelle nõude ennistamise taotlust ei rahuldatud, esitada

määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetatuks

lugemisest. Määrus loetakse pankrotiseaduse (PankrS) § 6 lg 3 esimese lause järgi

kättetoimetatuks viie päeva möödumisel määruse postitamisest või selle e-toimikus nähtavaks

tegemisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Võlausaldaja Tehnilise Ülevaatuse Osaühing (võlausaldaja II; edaspidi TÜV) esitas 10.

aprillil 2023 maakohtule avalduse Parem Kallas OÜ (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.

Kohus kuulutas 27. veebruari 2024 määrusega võlgniku pankroti välja ning nimetas

pankrotihalduriks Vladimir Kutšmei. Nõudeavalduste esitamise tähtaeg oli 29. aprill 2024

(pankrotiseaduse (PankrS) § 93 lg 1).

Tähtajaks esitasid kolm nõudeavaldust kokku 181 454,72 eurot järgmised võlausaldajad:

1) TÜV 172 380,32 eurot, alternatiivselt 167 021,79 eurot;

2) Osaühing Kalbro 8996,40 eurot;

3) OÜ Advokaadibüroo Tamar 78 eurot.

2. Pankrotihaldur avaldas 19. mail 2024 väljaandes Ametlikud Teadaanded teate esialgse

võlausaldajate nimekirjaga tutvumise kohta. Nimekirjaga tutvumise ja pankrotihaldurile

vastuväidete esitamise tähtaeg oli 7. juuni 2024.

3. 29. juulil 2024 esitas pankrotihaldur tulenevalt PankrS § 1002 lg-st 1 kohtule kinnitamiseks

lõpliku võlausaldajate nimekirja koos vastuväidetega nõudeavaldustele ja täiendavate

seisukohtadega.

Pankrotihalduri esitatud nimekirja kohaselt esitasid TÜV-i nõudeavaldusele vastuväite

pankrotihaldur, Osaühing Kalbro, OÜ Advokaadibüroo Tamar ja võlgnik. Pankrotihaldur vaidleb

vastu TÜV alusetu rikastumise sätete alusel esitatud nõudele 172 380,32 eurot täies ulatuses.

Pankrotihaldur on loobunud vastuväitest TÜV-i alternatiivselt (laenulepingu alusel) esitatud

nõudele 167 021,79 eurot. Osaühing Kalbro, OÜ Advokaadibüroo Tamar ja võlgnik vaidlevad

samuti vastu TÜV nõudele, mis on esitatud alusetu rikastumise sätete alusel.

4. TÜV esitas nõude 172 380,32 eurot (alternatiivselt 167 021,79 eurot). Nõudeavalduse

kohaselt tegi ta võlgnikule makseid viitega 1. oktoobri 2017 kuupäevaga laenulepingule, mille

alusel andis TÜV võlgnikule pikaajalist laenu kuni 160 000 eurot, tagasimaksetähtpäevaga 30.

september 2022. Võlausaldaja hinnangul on tegemist tühise tehinguga, kuna leping vormistati

tagantjärele, sõlmiti ajal, mil juhatuse liikme volitused ei olnud kehtivad, see sisaldas

võlausaldaja jaoks ebasoodsaid tingimusi ning puudus osanike heakskiit. Samuti ei kasutatud

laenuraha täielikult lepingus märgitud sihtotstarbel. Nõude suurus 27. veebruaril 2024 oli 172

380,32 eurot, millest põhinõue oli 135 000 eurot, intress 5358,53 eurot ja viivis 32 021,79 eurot.

Alternatiivnõude suurus lepingutingimuste järgi on 167 021,79 eurot.

5. Halduri vastuväite kohaselt on võlausaldaja tõendanud võlgnikule raha üleandmise üksnes

50 kuni 500 euro ulatuses, kusjuures ülekannete selgituseks on märgitud „pikaajaline laen“. Kui

võlausaldaja eitab seoseid 1. oktoobri 2017 laenulepinguga, tuleb tal tõendada, et ülekanded tehti

mõne muu kehtiva lepingu alusel. Selgitustest tulenevalt on tegemist laenuga, mistõttu puudub

alusetu rikastumise sätete kohaldamise alus. Võlgnik on aastatel 2018 ja 2021 maksnud tagasi

kokku 19 000 eurot, mis tuleb arvestada laenu põhiosa katteks, kuna lepingujärgne intressimäär

kuni 1 jaanuarini 2023 oli 0%. Seega oli 30. septembril 2022 tagastamata põhiosa 31 500 eurot.

Alates 1. oktoobrist 2022 on võlausaldajal õigus seadusjärgsele viivisele 4804,85 eurot. Haldur

vaidleb vastu alusetu rikastumise alusel esitatud nõudele täies ulatuses (172 380,32 eurot) ning

alternatiivnõudele osaliselt, ulatuses, mis ületab 36 304,85 eurot.

6. Osaühing Kalbro, OÜ Advokaadibüroo Tamar ja võlgnik paluvad jätta võlausaldaja nõue

läbi vaatamata või tunnustamata. Nad märgivad, et kui võlausaldaja tugineb alusetule

rikastumisele, väites, et laenuleping on näilik ja tühine, peab ta seda tõendama, aga

nõudeavalduses esitatud väited on tõendamata. Poolte käitumine on olnud kooskõlas

laenulepingu tingimustega – leping on sõlmitud, laen antud ja seda kasutatud sihtotstarbeliselt,

mistõttu puudub alus käsitada tehingut näilikuna. Äriregistri andmetel olid Ago Kalmeri kui

TÜV-i juhatuse liikme volitused lepingu sõlmimise ajal kehtivad ning tema õigusi ei ole piiratud

tsiviilasjas nr 2-21-14300 tehtud määrusega. Osanike otsust ei olnud vaja, kuna tegemist oli kahe

äriühingu vahelise turutingimustel sõlmitud tehinguga, mis ei väljunud tavapärase

majandustegevuse raamidest. Leping ei olnud võlausaldajale kahjulik – laen anti viieks aastaks

seadusjärgse intressimääraga, laenu tagamiseks puudus objektiivne vajadus ning pooled kuulusid

samasse kontserni. Ei ole tõendatud, et leping sõlmiti tagantjärele või et laenuraha kasutati

mittesihipäraselt. Samuti puudub alus nõuda intressi ja viivist alusetu rikastumise sätete alusel.

MAAKOHTU LAHEND

7. Maakohus kinnitas võlausaldajate nimekirja võlgniku pankrotimenetluses järgnevalt:

II rahuldamisjärk – muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded (PankrS § 153 lg 1 p 2)

Jrk

nr

Võlausaldaja nimi,

registri- või isikukood

Tunnustatud nõude

suurus eurodes

Jaotis

%-na

Tehnilise Ülevaatuse Osaühing (10646752)

167 054,52

94,91%

Osaühing Kalbro (10796744)

8963,10

5,09%

Kokku

176 017,62

100%

Ühegi nõude puhul ei ole tegemist solidaarkohustusega või tingimuslikust tehingust või

kõrvaltingimusega haldusaktist tuleneva nõudega.

TÜV nõude suhtes kehtib võlgniku vastuväide.

Maakohus jättis tunnustamata järgmised nõuded:

1) TÜV-i nõue 5325,80 eurot.

2) Osaühing Kalbro nõue 90,79 eurot.

3) OÜ Advokaadibüroo Tamar nõue 78 eurot.

Maakohus jättis võlausaldajate kulud nende endi kanda.

Maakohus lahendas vastuväited võlausaldaja TÜV-i nõudeavaldusele järgmiselt.

Vaidlust ei ole selles, et ajavahemikus 4. jaanuarist 2016 kuni võlgniku pankroti

väljakuulutamiseni 27. veebruaril 2024 on võlausaldaja arvelduskontolt võlgniku

arvelduskontole kantud raha, millest 135 000 eurot on võlausaldajale tagastamata. Vaidlus on

selle üle, kas raha kanti üle õiguslikul alusel või õigusliku aluseta. Pankrotihaldur on õigesti

osundanud, et võlausaldaja nõudele, mis on esitatud alternatiivsel (laenulepingu) alusel, ei ole

Osaühing Kalbro, OÜ Advokaadibüroo Tamar ega võlgnik sisulisi vastuväiteid esitanud.

Üksnes raha ülekandmine võlgniku arvelduskontole ei anna alust lugeda laenulepingut poolte

vahel sõlmituks, samuti ei ole piisavaks aluseks maksekorralduse selgitus „pikaajaline laen“.

1. oktoobril 2017 dateeritud laenulepingust selgub, et pooled leppisid kokku pikaajalise laenu

andmises võlgnikule kokku kuni 160 000 eurot. Leping piirab laenu sihtotstarvet, nähes ette, et

võlgnik võib saadud vahendeid kasutada üksnes Pärnu Linnavalitsuse 27. juuni 2017 korralduse

nr 348 tühistamisest tulenevate kohtumenetluskulude katteks. Lepingu kohaselt on tegemist

tasulise krediidilepinguga VÕS § 401 lg 1 mõttes, laen makstakse ja tagastatakse osade kaupa,

lõpptähtajaga 30. september 2022. Lepingu on mõlema poole nimel allkirjastanud Ago Kalmer.

Kohus leidis, et viidatud laenulepinguga ei saanud olla hõlmatud ajavahemikul 4. jaanuarist

2016 kuni 1. oktoobrini 2017 tehtud ülekanded, sest lepingujärgsed õigused ja kohustused

tekkisid alles lepingu sõlmimisega. Puuduvad tõendid varasema laenu- või muu võlasuhte

kohta ning väide varasemate kohustuste refinantseerimisest ei ole lepinguga kooskõlas ega

tõendatud. Seetõttu luges kohus nimetatud ajavahemiku ülekanded õigusliku aluseta tehtuks

ning kohaldab VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1.

Kohus leidis, et 1. oktoobriga 2017 dateeritud laenuleping on näilik ega vasta sisult tegelikule

laenusuhtele. Laenulepingu kirjutas alla inimene, kes esindas mõlemat poolt, mis võimaldas tal

lepingu sisu ja kuupäeva ainuisikuliselt määrata. Lepingu tingimused, sealhulgas 0%

intressimäär, tagatiste puudumine, laenu suurus ning asjaolu, et võlausaldaja ei ole

finantsteenuse pakkuja – ei ole kooskõlas turutingimustel sõlmitava laenulepinguga. Samuti ei

viita ülekannete selgitused konkreetsele lepingule ega ole esitatud tõendeid varasema

laenulepingu või muu võlasuhte olemasolu kohta. Võlausaldaja on teinud usutavaks, et leping

on koostatud hiljem, tagantjärele õigussuhte näitamiseks. Seega luges kohus lepingu näilikuks

ja sellest tulenevalt puudub tõendatud alus ajavahemikul 4. jaanuar 2016 – 1. oktoober 2017

tehtud ülekannetele.

Maakohus nõustus võlausaldajaga, et vaidlusaluse tehingu tegi esindusõiguseta isik ning see ei

ole TsÜS § 129 lg 1 kohaselt kehtiv, kuna puudub hilisem heakskiit. Võlausaldaja juhatuse

liikmete volitused lõppesid 10. juunil 2013 ning puuduvad tõendid nende ametiaja pikendamise

või uue juhatuse määramise kohta. Seega ei olnud Ago Kalmeril tehingu tegemise ajal

esindusõigust. Ka juhul, kui juhatuse liikmel oli varem õigus käsutada ühingu vara, peab

käsutus toimuma õiguslikul alusel, mida antud juhul ei ole tõendatud.

Kuna vaidlusalune rahasumma tuleb tagastada alusetu rikastumise sätete alusel, ei ole intressi

maksmine üldjuhul kohustuslik. VÕS § 1035 lg 3 p 2 kohaselt on intressi maksmise kohustus

ette nähtud vaid pahausksele saajale. Arvestades, et väidetava tehingu mõlema poole esindaja

oli Ago Kalmer, kellel oli täielik kontroll ülekannete üle, ning võlgnik teadis raha ülekandmise

õigusliku aluse puudumisest, järeldas maakohus, et võlgnik oli pahauskne. Seetõttu on alust

kohaldada seadusjärgset intressi VÕS § 94 lg 1 alusel kuni viivituse tekkimiseni. Võlausaldaja

esitas tagastamisnõude 17. septembril 2021 ja peab võlgnikku viivituses olevaks alates 1.

oktoobrist 2021. Seega on intress 4. jaanuarist 2016 kuni 1. oktoobrini 2021 kokku 32,73 eurot.

Alates viivituse tekkimisest asendub intressi maksmise kohustus viivise maksmise kohustusega.

Kui võlgnik viivitab alusetult saadu tagastamisega, on võlausaldajal õigus nõuda viivist VÕS §

101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 2 alusel. Kuna võlausaldaja teavitas võlgnikku nõudest 17. septembril

2021 ning peab viivituse alguseks 1. oktoobrit 2021, on tal õigus viivisele alates sellest

kuupäevast. Võlausaldaja esitatud arvestuse ja viiviseraportite kohaselt ulatub viivisenõue

seadusjärgsest viivisemäärast lähtudes 1. oktoobrist 2021 kuni 27. veebruarini 2024 kokku 32

021,79 euroni (VÕS § 94 intressimäär + 8% aastas).

Maakohus märkis, et tunnustab TÜV-i alusetu rikastumise sätetel põhinevat nõuet 167 055,31

eurot II rahuldamisjärgu nõudena pankrotiseaduse § 153 lg 1 p 2 alusel, millest 135 000 eurot

on põhinõue, 32,73 eurot intress ning 32 021,79 eurot viivis. Ülejäänud osa nõudest 5325,01

eurot (172 380,32 – 167 055,31) jäeti tunnustamata.

MÄÄRUSKAEBUSTE ESITAJATE TAOTLUSED JA SEISUKOHAD

8. Võlgnik ja Osaühing Kalbro esitasid samasisulised määruskaebused, milles paluvad

tühistada maakohtu määruse resolutsiooni p 1 ning jätta TÜV-i nõuded tunnustamata või

alternatiivselt tunnustada TÜV-i ja Kalbro OÜ nõuded kolmanda rahuldamisjärgu nõuetena.

8.1. Kaebajad leiavad, et maakohus on põhjendamatult tunnustanud TÜV-i nõudeid, kuigi

esines alus nõude läbi vaatamata jätmiseks. Võlgnik ning võlausaldajad OÜ Kalbro ja OÜ

Advokaadibüroo Tamar esitasid vastuväiteid, mille kohaselt TÜV-i nõuded ei vasta PankrS §

94 lg 1 nõuetele ning esitatud laenulepingu tühisus ega näilikkus ei ole tõendatud. Kaebajate

hinnangul puuduvad tõendid, mis kinnitaksid väidetavat alusetut rikastumist. Haldur ega kohus

ei ole kontrollinud TÜV-i nõudeavalduse sisulist põhjendatust ega esitatud tõendite

asjakohasust ning on jätnud teiste menetlusosaliste vastuväited sisuliselt tähelepanuta. Sellest

tulenevalt oleks tulnud TÜV-i nõudeavaldus jätta läbi vaatamata.

8.2. Kuigi TÜV esitas pankrotihalduri, Osaühingu Kalbro ja OÜ Advokaadibüroo Tamar

vastuväidetele täiendavaid seisukohti ja lisas mitmeid dokumente, ei ole haldur neid

Osaühingule Kalbro ega OÜ-le Advokaadibüroo Tamar tutvustanud.

8.3. Kui kohus pidas TÜV-i nõudeavaldust nõuetekohaseks koos asjakohaste tõenditega, siis oli

TÜV-i kandmine võlausaldajate nimekirja 172 380,32 euroga põhjendamatu. Nimelt ei esitanud

alternatiivnõudele 167 021,79 eurot vastuväidet ei Osaühing Kalbro, OÜ Advokaadibüroo

Tamar, võlgnik ega haldur, viimane loobus ka esialgsest vastuväitest.

Maakohus otsustas tunnustada TÜV-i nõuet vaieldaval alusel, mille kohta esitati sisulised

vastuväited, sealhulgas küsimuses, kas 4. jaanuarist 2016 kuni 27. veebruarini 2024 võlgnikule

kantud 135 000 eurot kanti üle õiguslikul alusel või mitte. Selline lähenemine on

põhjendamatu, sest maakohus eiras alternatiivnõude osa, millele vastuväiteid ei esitatud või

millest haldur oli loobunud, ning valis vaidlusaluse nõude, mille õiguslikud alused ja tõendatus

olid kahtluse alla seatud.

8.4. Maakohus ei käsitlenud 29. septembri 2024 määruses Osaühingu Kalbro, OÜ

Advokaadibüroo Tamar ega võlgniku esitatud vastuväiteid.

8.5. Maakohus tuvastas ekslikult 1. oktoobri 2017 laenulepingu tühisuse ja intellektuaalse

võltsimise, tuginedes üksnes TÜV-i esindaja väidetele ilma, et oleks hinnanud esitatud tõendite

tegelikku sisu või võimaldanud teistel menetlusosalistel nende kohta arvamust avaldada. Kohus

rikkus sellega menetlusosaliste võrdsuse ja menetluse võistlevuse põhimõtteid, kui jättis

Osaühingu Kalbro, OÜ Advokaadibüroo Tamar ja võlgniku vastuväited sisuliselt käsitlemata.

Tõendite esitamata jätmine ja meelevaldne tõlgendamine kujutab endast võlausaldaja esindaja

menetlusõiguste kuritarvitamist TsMS § 328 lg 1 ja § 200 lg 2 tähenduses. Maakohus lubas

eksitavat käitumist, millega kahjustati teiste menetlusosaliste õigust õiglasele menetlusele.

Laenulepingut ei sõlmitud tagantjärele ega võltsitud. Lepingu allkirjastamise kuupäevaks on

märgitud 1. oktoober 2017 ja vaidlust selle allkirjastamise fakti üle ei ole. Isegi juhul, kui

leping oleks allkirjastatud hiljem kui märgitud kuupäeval või pärast laenu väljamakseid, ei

muuda see lepingut näiliseks ega kehtetuks. Riigikohus on korduvalt kinnitanud, et dokumendi

allkirjastamine hiljem ei välista lepingu kehtivust (vt RKTKo 2-17-14766, p 15). Laenulepingu

väidetav tagantjärele koostamine ei ole tõendatud. Maakohus tugines meelevaldselt TÜV-i

esindaja väidetele failiajaloo kohta, millel puudub tõendusväärtus, kuna esitatud ei ole

vaatlusprotokolli ennast ega selle sisu selgitavat dokumenti. Faili hilisem avamine ei tõenda

dokumendi koostamise aega. Seega on kohtu järeldus laenulepingu tagantjärele koostamise

kohta põhjendamata ja tugineb eksitavale tõlgendusele tõendi nr 55 kohta, mille sisu on kohtule

moonutatult esitatud.

Maakohus tugines tõenditele, millel puudub seos praeguse asjaga. Kriminaalasjas nr 1-23-5392

esitatud tsiviilhagi ja muud tõendid (sh Tallinna Halduskohtu, Riigikohtu ja Pärnu Maakohtu

lahendid teistes asjades) käsitlevad teisi äriühinguid, teisi laenulepinguid ja muid menetlusi,

millest ei saa järeldada Parem Kallas OÜ suhtes ühegi lepingu näilikkust ega võltsimist. Kohus

rikkus TsMS § 436 lg-sid 2 ja 3 sätestatud põhimõtteid, tuginedes otsuses tõenditele, mida

menetlusosalised ei ole saanud uurida ega kommenteerida, kuna haldur ei ole TÜV-i

täiendavaid tõendeid teistele võlausaldajatele ega võlgnikule tutvustanud.

Laenuleping ei ole näilik. Kohtul puudub õiguslik alus järeldada laenulepingu näilikkust üksnes

pooltevahelistest suhetest ja subjektiivsest hinnangust lähtudes. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 järgi on tehing näilik üksnes juhul, kui pooled on kokku leppinud, et

tehtud tahteavaldustel ei ole õiguslikke tagajärgi. Antud juhul on pooled laenulepingu

allkirjastanud, laenuandja on kandnud raha üle laenusaajale, laenusaaja on raha reaalselt

kasutusse võtnud ning seda ka sihtotstarbeliselt – õigusabikulude katmiseks – kasutanud. Seega

oli poolte tegelik tahe suunatud õiguslike tagajärgede tekitamisele.

Maakohtu hinnang, et leping on näilik, põhineb oletustel (nt juhatuse liikme juurdepääs

internetipangale, laenu tingimuste ebatavalisus, tagatise puudumine jne), kuid mitte faktilistel

ega tõendatud asjaoludel. Kohtu viidatud asjaolud ei tõenda TsÜS § 89 tähenduses poolte ühist

soovi jätta üksnes mulje tehingu olemasolust ja varjata mõnda muud tehingut. Laenuleping ei

ole näilik ega kehtetu seetõttu, et seda peetakse turutingimustest erinevaks, leping allkirjastati

käsitsi paberil või et püsikorralduse selgituseks jäi samaks varasem laenutermin. Majandusaasta

aruannetes on pooled laenusuhet kajastanud, mis kinnitab lepingu olemasolu ja õiguslikku

tähendust. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole käsitsi allkirjastatud dokumendid ega hilisem

kuupäev iseenesest lepingut välistavad asjaolud. Samuti tuleb Riigikohtu praktika kohaselt (nt

otsus nr 3-2-1-95-11, p 12) tehingu näilikkust väitval poolel seda tõendada. TÜV ei ole aga

esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et pooled ei soovinud tehingule õiguslikke tagajärgi.

Ainuüksi ühe poole subjektiivne veendumus või tehingu hilisem vaidlustamine ei muuda

lepingut näilikuks.

Laenuleping ei ole sõlmitud kahjulikel tingimustel. Vastupidiselt kohtumääruses märgitule on

vaidlusaluse laenulepingu tingimused majanduslikult põhjendatud ja kooskõlas poolte

tavapärase praktikaga. Laen anti viieks aastaks seadusjärgse intressiga. Arvestades, et tol

perioodil oli pankade tähtajatute hoiuste intressimäär 0%, ei saa 5358,53 euro suuruse

intressiga rahapaigutust pidada kahjulikuks. Laenutingimuste tavapärasust kinnitab ka asjaolu,

et TÜV oli varem andnud kontserni sees ning ka kolmandatele isikutele laene.

Tagatise puudumine ei muuda lepingut ebamõistlikuks olukorras, kus leping sõlmiti

kontsernisiseste isikute vahel ning puudus risk, et laenusaaja ei täida kohustust. TÜV ei ole

tõendanud, et laenu andmine oleks tekitanud talle makseraskusi või takistanud oma kohustuste

täitmist.

8.6. Maakohtu väide, et laenuleping vormistati juhatuse liikme kontrollitud tingimustel, ei saa

ilma täiendavate tõenditeta muuta tehingut näilikuks. Juhatuse koosseisu valik on osaniku

pädevuses ega saa seada lepingu kehtivust kahtluse alla.

Laenulepingu sõlmis kehtivate volitustega juhatuse liige. Kohus on ekslikult leidnud, et Ago

Kalmeri volitused TÜV-i juhatuse liikmena lõppesid 10. juunil 2013 ega olnud laenulepingu

sõlmimise ajal 1. oktoobril 2017 kehtivad. Tegelikult olid Ago Kalmeri volitused jätkuvalt

kehtivad, sest:

1) ainuosaniku 10. juuni 2010 otsusega pikendati Ago Kalmeri volitusi kolmeks aastaks

(kuni 9. juunini 2013), vastavalt ÄS § 184 lg 2 toonasele redaktsioonile. Alates 1.

jaanuarist 2011 saab juhatuse liikme valida tähtajatult. Kuna seadusemuudatus jõustus

Kalmeri volituste kehtivuse ajal, muutusid tema volitused seadusjärgselt tähtajatuteks;

2) Ago Kalmer jätkas pärast 2013. aastat juhatuse liikmena tegutsemist: sõlmis lepinguid

(sh haldusleping Maanteeametiga), esitas majandusaasta aruandeid, esindas TÜV-i

kohtumenetlustes ning tema tegevust aktsepteerisid nii TÜV-i ainuosanik Agal Invest

OÜ kui ka teised juhatuse liikmed. See kujutab endast vähemalt konkludentset volituste

pikendamist, mis tuleneb nii ÄS § 181 lg-st 1 kui ka Riigikohtu praktikast (sh lahend nr

3-2-1-181-15, p 38 ja nr 2-16-11889, p 14);

3) kui kohus ei tunnista konkludentset volituste pikenemist, tuleb Ago Kalmeri tegevust

käsitada käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 tähenduses, arvestades, et see vastas

TÜV-i huvidele ja sai sellele osaniku heakskiidu vähemalt kaudselt (TsÜS § 68 lg 3

mõttes);

4) tsiviilasjas nr 2-21-14300 ei tuvastatud, et Ago Kalmeri volitused lõppesid 9. juunil

2013, menetlus lõpetati otsust tegemata;

5) ÄS § 180 lg 1 ja § 181 lg 1 alusel on juhatuse liikmel õigus käsutada osaühingu vara, sh

anda laenu.

Järelikult oli Ago Kalmeri esindusõigus laenulepingu sõlmimise ajal kehtiv ning laenuleping ei

ole tühine volituste puudumise tõttu.

8.7. TÜV-i nõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud. Maakohus rahuldas põhjendamatult

TÜV-i nõude, tuvastamata selleks vajalikke alusetu rikastumise materiaalõiguslikke eeldusi.

Riigikohus on rõhutanud (vt lahend nr 3-2-1-95-11, p 15), et ka näiliku või tühise lepingu

korral ei tulene sellest automaatselt alusetu rikastumise nõudeõigust pankrotivõlgniku vastu.

VÕS § 1028 lg 1 alusel eeldab alusetu rikastumise nõue muu hulgas seda, et isik oleks teise

isiku arvelt saanud varalist kasu. Praeguses asjas ei ole kohus tuvastanud võlgniku rikastumist

ega ole selle kohta esitatud ka asjakohaseid tõendeid.

Tegemist oli sihtotstarbelise laenuga, mille eesmärk oli katta võlgniku kohtumenetluste kulusid.

Raha kasutati sihtotstarbeliselt ning kohtuvaidlused on jätkunud ka pankrotimenetluse ajal.

Sellest tulenevalt ei ole võlgniku varaline seisund paranenud ning puudub alus lugeda

võlgnikku rikastunuks. Seega ei ole täidetud alusetu rikastumise nõude rahuldamise eeldused.

8.8. TÜV-il puudub õigus nõuda võlgnikult intressi ka kohtu määratud ulatuses 32,73 eurot.

Isegi juhul, kui laenuleping loetaks tühiseks ning TÜV-il oleks alusetu rikastumise nõue, ei ole

täidetud VÕS § 1035 lg 3 p 2 eeldused, kuna võlgnik ei teadnud ega pidanudki raha saamise

hetkel teadma, et selle tagasinõudmiseks võiks puududa õiguspärane alus. Seetõttu ei saa

võlgnikku lugeda pahauskselt rikastunuks ega kohustada intressi tasuma.

8.9. TÜV-il ei ole õigust nõuda võlgnikult viivist 32 021,79 eurot. Esiteks, intressi ja viivist ei

saa nõuda paralleelselt ning kuna TÜV on arvestanud intressi kuni pankroti väljakuulutamiseni,

ei saa ta sama aja eest nõuda viivist. Teiseks, viivisenõude eelduseks on kohustuse

sissenõutavaks muutumine, kuid puuduvad tõendid selle kohta, et TÜV oleks esitanud

võlgnikule tagastamisnõude enne 27. veebruari 2024. Sellest tulenevalt ei saanud ka

viivisearvestus alata enne nimetatud kuupäeva. Kuna pankroti väljakuulutamisega lõpeb viivise

arvestamine pankrotivõlgniku suhtes (PankrS § 35 lg 1 p 6), puudub alus viivise nõudmiseks ka

pärast seda kuupäeva.

9. TÜV-i juhatuse liige Ene Ahas esitas 28. oktoobril 2024 määruskaebustele vastuse, milles

palub määruskaebused jätta rahuldamata ja menetluskulud määruskaebuste esitajate kanda.

TÜV ei nõustunud ühegi määruskaebustes esitatud põhjendusega ning jäi varem

pankrotimenetluses esitatud seisukohtade ja vastuväidete juurde. Seisukoha lisana esitas TÜV

täiendavad tõendid.

10. TÜV-i juhatuse liikme Ene Ahase esindusõigus lõppes Tallinna Ringkonnakohtu 17.

jaanuaril 2025 tehtud otsuse jõustumisega 21. aprillil 2025 (tsiviilasjas nr 2-23-9064) ning 13.

mail 2025 on äriühingu juhatuse liikmena registrisse kantud Andres Kalmer.

11. TÜV-i uus juhatuse liige Andres Kalmer loobus 28. oktoobril 2024 esitatud vastuväidetest

ja täiendavalt esitatud tõenditest. TÜV nõustub määruskaebustes toodud põhjendustega ning

leiab, et maakohtu määruse resolutsiooni p 1 tuleb tühistada ja jätta TÜV-i nõuded

tunnustamata.

TÜV leiab, et maakohus ei ole nõuetega piisavalt põhjalikult tegelenud ning on jõudnud

põhjendamatult järeldusele, et TÜV-i ja võlgniku vahel sõlmitud laenuleping on näilik. Kohus

ei arvestanud Kalbro OÜ ja võlgniku vastuväiteid ega hinnanud sisuliselt nõudeavalduse

põhjendatust ja vastavust seadusele.

Kuigi TÜV on varem viidanud lepingu võimalikele puudustele, ei ole neid väiteid kunagi

tõendatud. Lepingu eesmärk – võlgniku kohtukulude katmine – oli teada ja on ka täidetud.

Maakohus tuvastas, et laenuraha kasutati sihtotstarbeliselt. Laenu andmine ei olnud ettevõtte

jaoks ebatavaline ega erandlik tegevus.

Tegemist ei olnud esindusõiguseta isiku sõlmitud tehinguga – Ago Kalmer tegutses faktiliselt

juhatuse liikmena ja esindas ettevõtet ka riigiasutustes, mis kinnitab tema kehtivat

esindusõigust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse osaliselt, osas, milles maakohus tunnustas

TÜV-i nõuet suuremas ulatuses kui 135 032,73 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue

määruse, millega tunnustab TÜV-i nõuet II rahuldamisjärgu nõudena kokku 135 032,73 eurot

ja muudab arvestades halduri 29. juuli 2024 võlausaldajate nimekirja jaotisi II järgus (TsMS §

667 lg 2).

13. Kohus lahendab võlausaldajate nimekirja kinnitamisel nimekirja juurde esitatud

vastuväited, seisukohad, taotlused ja avaldused sisuliselt, määrab nõuete suurused,

rahuldamisjärgud ja jaotised ning kinnitab võlausaldajate nimekirja 30 päeva jooksul selle

saamisest arvates kohtumäärusega (TsMS § 1003 lg 1). Praegusel juhul on TÜVi nõudele lisaks

võlausaldajatele esitanud vastuväite ka haldur ja võlgnik vastavalt PankrS § 1001 lg 4 ja § 104

lg 1 alusel.

Ringkonnakohus märgib, et võlgniku vastuväite menetlemise osas on pankrotiseaduses

sätestatud erikord. Nimelt ei mõjuta võlgniku vastuväide nõude tunnustamist

pankrotimenetluses, kuid sellisel juhul ei ole määrus, millest nähtuvad tunnustatud nõuded,

täitedokument PankrS § 168 tähenduses nõude osas, millele võlgnik esitas vastuväite (PankrS §

104 lg 1). Kui võlausaldaja soovib, et sellel määrusel oleks täitedokumendi tähendus, võib

võlausaldaja esitada taotluse selle nõude tunnustamiseks, millele võlgnik esitas vastuväite. Asja

materjalide kohaselt ei ole TÜV esitanud halduri kaudu kohtule PankrS § 104 lg 2 järgset

taotlust nõude tunnustamiseks. Samas on TÜVi võlausaldajate nimekirja kinnitamisele esitanud

lisaks võlgnikule määruskaebuse ka võlausaldaja Osaühing Kalbro, seega sõltub TÜVi nõude

menetlus eelkõige Osaühingu Kalbro vastuväite lahendusest.

Kuivõrd PankrS § 1003 lg 7 annab kaebeõiguse määruse peale, millega kohus on võlausaldajate

nimekirja kinnitanud, ainult neile, kelle õigusi on määrusega kitsendatud, ei ole praegusel juhul

võlgnikul määruskaebuse esitamise õigust, sest tema vastuväidet maakohus sisuliselt ei

lahendanud. Maakohus on võlgniku määruskaebuse ekslikult menetlusse võtnud.

Parem Kallas OÜ (pankrotis) määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata ja Osaühing Kalbro

määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

14. TÜV-i nõudeavaldus vastab PankrS § 94 lg 1 nõuetele. Avaldus on esitatud kirjalikult ning

selles on selgelt ja konkreetselt välja toodud nõude sisu, alus ja suurus, samuti märgitud, et

nõue ei ole tagatud. Avaldusele on lisatud 1. oktoobri 2017 laenuleping, pangakonto

väljavõtted ning muud dokumendid, mis võimaldavad hinnata nõude olemust ja tekkimise

aluseid. Nõudeavalduse on allkirjastanud äriühingu seaduslik esindaja.

15. Väide, et pankrotihaldur ei ole edastanud TÜV-i täiendavaid seisukohti ja dokumente

võlgniku esindajale ega võlausaldajale I, ei kujuta endast menetlusnormi rikkumist. PankrS §

1001 lg 5 järgi peab haldur nõudele esitatud vastuväited edastama vastuväite saanud

võlausaldajale ning PankrS § 1002 lg 4 järgi vastuväited, nende kohta esitatud seisukohad ja

taotlused koos võlausaldajate nimekirjaga kohtule. Pankrotiseadus ei sätesta haldurile kohustust

tutvustada vastuväite saanud võlausaldaja seisukohti ega esitatud tõendeid vastuväite esitajale.

16. Samuti ei saa nõustuda määruskaebustes esitatud väitega, justkui oleks maakohus

ebaõigesti eelistanud vaieldavat alternatiivset nõuet. Võlausaldaja esitas nõude kahel

alternatiivsel alusel: esiteks 172 380,32 eurot alusetust rikastumisest tulenev nõudena ning

teiseks 167 021,79 eurot, tuginedes 1. oktoobri 2017 laenulepingule. Maakohus rahuldas neist

esimese, pidades nõudeavaldust koos esitatud dokumentidega nõuetekohaseks ning piisavalt

põhjendatuks. Kuna nõuded vaadatakse läbi nende esitamise järjekorras, välistas esimese

alternatiivnõude rahuldamine vajaduse teise alternatiivi sisuliseks käsitlemiseks. Vastavalt

TsMS § 442 lg-le 8 ei pea kohus alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude

kohta eraldi seisukohta võtma ega seda põhjendama. Kohtu seisukohta alternatiivsete nõuete

lahendamise järjekorra valikul ei muuda ka asjaolu, et alternatiivse nõude suhtes sisulised

vastuväited puudusid.

17. Väide, et maakohus ei ole 29. septembri 2024 määruses käsitlenud OÜ Kalbro,

Advokaadibüroo Tamar ega võlgniku esitatud vastuväiteid, ei ole põhjendatud.

Määruskaebustes ei ole välja toodud ühtegi konkreetset vastuväidet või seisukohta, mille

maakohus on käsitlemata jätnud ega seda, kuidas see võis mõjutada kohtu lõppjäreldusi.

Maakohus on TÜV-i nõude kohta esitatud vastuväiteid analüüsinud ja hinnanud määruse p-des

7.5.1–7.5.8. Kohus on käsitlenud nii nõude õiguslikku alust, sh vaidlusaluse laenulepingu

näilikkust, alusetu rikastumise koosseisu olemasolu kui ka intressi- ja viivisenõude

põhjendatust. Maakohus on andnud sisulise hinnangu kõigile vaidlusalustele küsimustele.

18. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud, et 1. oktoobri 2017

laenuleping on näilik ja seega tühine. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled

on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele

vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata

tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad.

18.1.

Kaevatavast maakohtu lahendist ei nähtu, et kohus oleks TÜV-i nõude tunnustamisel

tuginenud ainuüksi kriminaalasjades kogutud tõenditele. Kohus viitas kriminaalasjale nr 1-23-

5392 üksnes sedastamaks, et selles menetluses on kogutud tõend vaidlusaluse laenulepingu

kohta ning puudub alus kahelda selle olemasolus. Lisaks märkis maakohus, et ka

kohtumenetlustes nr 1-18-5732 ja nr 3-16-2676 on Ago Kalmerile ette heidetud dokumentide,

sh arvete ja lepingute, võltsimist ja võltsitud dokumentide kasutamist.

18.2.

Väide, et tehingu näilikkusele tugineval poolel lasub selle tõendamise kohustus ning et

ainuüksi subjektiivne hinnang ei tee lepingut näilikuks, on iseenesest kooskõlas Riigikohtu

praktikas (nt lahendid nr 3-2-1-95-11, p 12; 3-2-1-137-09) kinnistatud põhimõttega, mille

kohaselt tuleb näilikkuse tuvastamiseks esitada vastavad faktilised asjaolud ja tõendid. Samas

on maakohus praeguses asjas hinnanud esitatud tõendeid kogumis ning leidnud, et asjaolud

viitavad laenulepingu näilikkusele.

Maakohus tugines eelkõige sellele, et lepingu sõlmisid juriidilised isikud, keda esindas üks ja

sama inimene, kellel oli võimalik kujundada lepingutingimused üksi ning hiljem kohandada

tingimused vastavaks varasematele ülekannetele. Lepingus ei olnud turutingimustele vastavaid

sätteid (puudusid tagatised, intress oli 0%) ning raha kasutamise sihtotstarvet ei järgitud.

Maakohus tugines lisaks asjaolule, et lepingudokumentide koostamise aeg oli ebamäärane ning

kriminaalmenetluses kogutud materjalid toetasid kohtu järeldust, et laenuleping on tagantjärele

koostatud. Seega ei põhinenud kohtu järeldus näilikkuse kohta üksnes subjektiivsel hinnangul,

vaid analüüsil, mis hõlmas nii esitatud dokumente, tehingu sisu, lepingupoolte rollide kattumist

kui ka ülekannete tegelikku toimumisaega. Kohtu järeldus vastab Riigikohtu praktikas

sätestatud kriteeriumidele ning TÜV ei olnud kohustatud esitama täiendavaid tõendeid, kui

asjaolud andsid piisava aluse lepingut näilikuks pidada.

Õigusvaidluse jätkumine Pärnu Linnavalitsuse 27. juuni 2017 korralduse tühistamise asjas

Euroopa Inimõiguste Kohtus ei kinnita iseenesest vaidlusaluse laenulepingu kehtivust ega

välista selle näilikkust.

18.3.

Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väidetega, nagu oleks vaidlusalune

laenuleping majanduslikult põhjendatud, mis välistab selle näilikkuse. Tegemist oli viieaastase

laenuga, mis anti ilma tagatiseta. Kuigi intressimäär oli seadusjärgne, ei vastanud see tegelikule

riskitasemele ega tüüpilistele ärilistele tingimustele. Intress 5358,53 eurot viie aasta peale ei

kompenseeri riski, mida kujutas endast laenu andmine varatule ja tagatiseta äriühingule, kelle

maksevõime kohta puudus objektiivselt hinnatav info. Laenutingimused olid selgelt kaldu

võlgniku poole, mistõttu ei saa rääkida tasakaalustatud ega tavapärastel tingimustel sõlmitud

lepingust.

Kaebajate viited sellele, et pankade pakutud tähtajatute hoiuste intressimäär oli samal ajal 0%,

ei õigusta sellise tingimustelt tasakaalustamata ja ärilises mõttes ebatavalise lepingu sõlmimist.

Krediidiasutuse hoius ja kõrge riskiga laen ettevõtjale ei ole võrreldavad – viimane eeldab

tavaliselt kas tagatist, kõrgemat intressi või mõlemat. Vaidlusalune tehing neid elemente ei

sisaldanud. Samuti ei tõenda laenu mõistlikkust ega kehtivust asjaolu, et TÜV on varem

andnud laene teistele isikutele, iga tehingut tuleb hinnata eraldi, konkreetsete asjaolude alusel.

18.4.

Samasse kontserni kuulumine ei välista kohustust sõlmida tehinguid äriliselt

põhjendatult, objektiivselt kontrollitavalt ja turutingimustele vastavalt. Oluline ei ole see, kas

laenuandja suutis pärast tehingut täita oma kohustusi, vaid see, kas vaidlusalune tehing on

tegelikult täidetud, majanduslikult põhjendatud ja õiguspärane.

18.5.

Määruskaebuse esitajate viide Euroopa Inimõiguste Kohtus (EIK) pooleliolevale

menetlusele ei ole asjakohane. Fakt, et EIK on kaebuse menetlusse võtnud ja määranud asjale

numbri, ei tähenda, et kaebuse rahuldamine oleks tõenäoline või et see oleks

pankrotimenetluses arvestatav varaline õigus. Ka EIK-i ettepanek alustada sõbraliku

kokkuleppe läbirääkimisi ei viita sellele, et riik oleks vaidluses järele andnud või kaebust

tunnistanud. Nõude väidetav suurus (üle 600 000 euro) tugineb üksnes avaldaja hinnangule,

mitte kohtuliku tuvastuse tulemile.

18.6.

Asjaolu, et Ago Kalmer sai üksi otsustada tehingu tingimused, sest emaettevõte ei

pidanud vajalikuks määrata TÜV-i juhatusse rohkem kui ühe liikme, ei saa õigustada tehingu

läbipaistmatust ega vähendada selle kaheldavat iseloomu. Juhatuse koosseis on äriühingu

sisemine juhtimisotsus, kuid see ei vähenda juhatuse liikme hoolsus-, lojaalsus- ja

vastutuskohustusi. Just sellises olukorras, kus puuduvad kontrollimehhanismid ja otsuseid

tehakse seotud isikute ringis, tuleb tehingu majanduslikku põhjendatust ja tegelikku sisu

hinnata tavapärasest põhjalikumalt.

18.7.

Lepingu kehtivust ei välista asjaolu, et see sõlmiti käsitsi ja paberil – sellises vormis

tehing on seadusega lubatud. Küll aga on tehingu kehtivuse ja tegeliku toimumise hindamisel

määrav see, kas leping kajastab poolte tegelikku tahet ning kas selle alusel vara tegelikult

liikus. Pelgalt lepingudokumendi olemasolu ja selle allkirjastamine ei ole piisav, kui muud

asjaolud viitavad võimalusele, et leping koostati tagantjärele või ei kajasta laenusuhte tegelikku

sisu.

18.8.

Samuti ei saa nõude olemasolu tõendada ainuüksi asjaolu, et ülekannete selgitus on

„pikaajaline laen“. Kui maksed on tehtud püsikorraldusena ning puuduvad otsesed seosed

konkreetse ja kehtiva laenulepinguga, ei saa ülekandeid pidada piisavaks tõendiks sisulise

laenusuhte olemasolu kohta.

18.9.

Ka raamatupidamiskanne ega majandusaasta aruandes kajastamine ei ole piisav tõend,

et tehing on toimunud. Majandusaasta aruanne on ühepoolne dokument, mis kajastab ettevõtte

enda hinnangut ega asenda sõltumatuid ja objektiivseid tõendeid.

19. Maakohus tuvastas õigesti Ago Kalmeri TÜV juhatuse liikme volituste lõppemise 10.

juunil 2013.

Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebustes toodud väidetega, seaduse muutmise tõttu

muutusid Ago Kalmeri volitused tähtajatuks. Selline käsitlus ei ole kooskõlas ÄS § 184 lg-te 1

ja 2 ega TÜV-i põhikirjaga p-ga 8.4. Viidatud põhikirja punkt sätestab selgesõnaliselt, et

juhatuse liikmed valib osanike koosolek kolmeks aastaks ning kutsub tagasi samuti osanike

koosolek. Juhatuse liikme volituste pikenemine eeldab osaniku uut, selgesõnalist otsust. Seega

ei saanud Ago Kalmeri volitused pärast 9. juunit 2013 pikeneda seaduse sõnastuse muutumise

tõttu. Muudatus andis võimaluse määrata juhatuse liikmed tähtajatult, kuid ei muutnud

tagasiulatuvalt juba varem antud tähtajalisi volitusi. Selline tõlgendus on kooskõlas ka

Riigikohtu praktikaga, mille kohaselt juhatuse liikme volituste jätkumiseks pärast tähtaja

möödumist on vajalik uus osaniku otsus (RKTKo 3-2-1-65-08, p 34).

Juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel, milleks on

vajalik mõlema poole tahteavaldus. Olemuslikult sarnaneb see suhe enim käsunduslepingule

VÕS § 619 mõttes. See suhe saab olla üksnes tähtajaline, st tähtaja möödudes see lõpeb

(RKTKm 3-2-1-39-05, p-d 14-17). Seadus ei näe ette selle suhte automaatset pikenemist tähtaja

möödudes, st juhatuse liikme ametikohustuste täitmist saab isik jätkata üksnes juhul, kui

osaühing kokkuleppel temaga ametiaega pikendab. Selleks on ÄS § 184 lg-te 1 ja 2 kohaselt

vaja osaühingu osanike otsust ja juhatuse liikme nõusolekut. Juhatuse liikme ametiaega ei saa

lugeda pikenenuks ainuüksi seetõttu, et isik jätkab tegutsemist juhatuse liikmena. Sellest võib

järeldada üldjuhul üksnes juhatuse liikme tahet jätkata juhatuse liikmena. Vaikimist või

tegevusetust ei loeta TsÜS § 68 lg 4 kohaselt üldjuhul tahteavalduseks (RKTKo 3-2-1-65-08, p

33).

Ago Kalmeri ametiaja möödumisel ei olnud osaühingu osanik Agal Invest OÜ langetanud

otsust tema juhatuse liikmeks jätmise või ametiaja pikendamise kohta. Ainuüksi asjaolu, et Ago

Kalmer jätkas faktiliselt tegutsemist juhatuse liikmena, sealhulgas esitas äriregistrile aruandeid

ja sõlmis lepinguid, ei tõenda juhatuse volituste jätkumist. Riigikohus on küll möönnud, et

teatud juhtudel võib ka majandusaasta aruande kinnitamine viidata juhatuse liikme ametiaja

tagantjärele pikendamisele, kuid see eeldab osanike otsust, millega kiidetakse heaks konkreetse

isiku jätkamine juhatuse liikmena (RKTKo 3-2-1-65-08, p 34). Olukorras, kus Ago Kalmer oli

ühtlasi osaniku Agal Invest OÜ juhatuse liige ning esitas ja kinnitas TÜV-i majandusaasta

aruandeid iseenda nimel nii juhatuse kui ka osaniku esindajana, ei saa sellist isikulist kattuvust

käsitada nõutava osanike otsuse asendajana. Asjaolu, et volituste lõppemist ei ole kohus eraldi

tuvastanud, ei tähenda, et volitused olid kehtivad.

Ringkonnakohus ei nõustu ka määruskaebuste väitega selle kohta, et Aleksandr Sorokin ja Ene

Ahas oleksid teadlikult Ago Kalmeri juhatuse liikme volitusi aktsepteerinud. Asjaolu, et nad

koostasid otsuse eelnõu Ago Kalmeri juhatusest tagasikutsumiseks, ei kinnita volituste

kehtivust. Vastupidi, juhatuse liikme tagasikutsumise eelnõu koostamine olukorras, kus Ago

Kalmeri volitused olid juba tähtaja möödumisel lõppenud, ei omanud enam õiguslikku

tähendust ega saanud kaasa tuua tagasikutsumise õiguslikke tagajärgi. Ago Kalmeri volitused

oli lõppenud määratud tähtaja möödumisel ega olnud kehtivalt pikendatud.

20. Riigikohus on selgitanud, et lepingu näilikkus ei too iseenesest automaatselt kaasa alusetu

rikastumise nõuet, selleks peavad olema täidetud VÕS § 1028 lg 1 eeldused (RKTKo 3-2-1-

95,11, p 15). Praeguses asjas on need eeldused tuvastatavad: TÜV-i ülekantud raha jõudis

Parem Kallas OÜ käsutusse, kuid väidetav laenuleping, millele tuginedes maksed tehti, oli

näilik. Seetõttu puudus maksete tegemiseks kehtiv õigussuhe ning vara saadi ilma õigusliku

aluseta, mis on alusetu rikastumise keskne tunnus.

Kalbro OÜ ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis välistaks vara saamise või näitaks, et võlgnik ei

rikastunud. Üksnes üldsõnaline väide, et raha kulutati sihtotstarbeliselt või et võlgniku varaline

seis ei paranenud, ei ole alusetu rikastumise nõude välistamiseks piisav. Selle nõude koosseisu

täitmiseks ei ole vaja tõendada, et võlgniku vara suurenes netoarvestuses või et saadud vara on

tema valduses. Piisab, kui isik sai vara ilma kehtiva aluseta ning kasutas seda enda huvides või

kontrolli all.

21. Väide, et raha kasutati kohtumenetluste finantseerimiseks, ei välista alusetu rikastumise

ega intressi nõuet. Makse aluseks olnud laenuleping oli näilik ega loonud kehtivat õigussuhet.

Raha kasutamise hilisem otstarve ei muuda asjaolu, et see kanti võlgnikule üle õigusliku

aluseta.

Intressinõue on põhjendatud VÕS § 1035 lg 3 p 2 alusel, kuna võlgnik pidi teadma, et raha

tuleb tagastada. Maakohus tuvastas, et Ago Kalmer kontrollis üheaegselt nii raha andjat kui ka

saajat ning tegutses mõlema äriühingu nimel. Sellises olukorras on pahausksus objektiivselt

tuvastatav ja intressikohustus põhjendatud.

22. Viivisenõude põhjendatust ei ole tõendatud. Maakohus on viivise arvestamise

alguskuupäevana võtnud aluseks 17. septembril 2021 esitatud tagastamisnõude, millele

tuginedes hakati viivist arvestama alates 1. oktoobrist 2021. Asja materjalides puuduvad aga

tõendid selle kohta, et nimetatud kuupäeval oleks võlgnikule esitatud nõue raha viivitamatuks

tagastamiseks. Puudub Martin Krupi allkirjastatud avaldus või muu dokument, mis kinnitaks

nõude esitamist, sisu või kättetoimetamist võlgnikule.

Kuna viivise arvestamise eelduseks on kohustuse sissenõutavaks muutumine (VÕS § 113 lg 1

ja 2), peab tuvastama, millal võlgnikule esitati nõue, mille täitmata jätmisel saab kõne alla tulla

viivitus. Praeguses asjas ei ole kohustuse sissenõutavaks muutumise kuupäeva võimalik

kindlaks teha, mistõttu puudub alus viivise arvestamiseks.

Tulenevalt PankrS § 35 lg 1 p-st 6 lõpeb võlgniku vastu suunatud nõudelt viivise arvestamine

pankroti väljakuulutamisega (27. veebruaril 2024). Viivise arvestamine oleks seega üldse

võimalik üksnes juhul, kui oleks tõendatud, et võlgnik viivitas kohustuse täitmisega juba enne

nimetatud kuupäeva. Kuna sellised tõendid puuduvad, ei ole viivisenõue 32 021,79 eurot

põhjendatud ning see tuleb jätta tunnustamata.

23. Menetluskulude jaotuse määramisele kohaldatakse PankrS § 3 lg 2 kohaselt

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Nõuete

tunnustamise menetlus on hagita menetlusena kõigi pankrotimenetluse osaliste huvides.

Vaidlusaluse määrusega ei lahendata mitte ainult nõuete tunnustamist, vaid kinnitatakse

võlausaldajate nimekiri ja jaotised, mistõttu on õiglane jätta määruskaebuste menetlemisega

seotud menetluskulud TsMS § 172 lg 1 järgi menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)