3-22-2474/29 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuli 2025, Tartu

Haldusasja number

3-22-2474

Haldusasi

Janor Metsalliku (füüsilisest isikust ettevõtja ärinimi

Metsalliku Mesindustalu) kaebus Põllumajanduse

Registrite ja Informatsiooni Ameti 17. jaanuari 2022. a

otsuse nr 12-6/22/64 osaliseks tühistamiseks ja

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti

kohustamiseks vaadata taotlus vaidlustatud osas uuesti

läbi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29. jaanuari 2025. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Janor Metsalliku apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Janor Metsallik (füüsilisest isikust ettevõtja

ärinimi Metsalliku Mesindustalu)

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet

esindaja Ave Paavel

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29. jaanuari 2025. a otsus

muutmata.

2. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks.

3. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 31. juuli 2025.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Janor Metsallik (Metsalliku Mesindustalu) esitas 2019. aastal mahepõllumajandusega jätkamise

toetuse taotluse põllukultuuride kasvatamise, maheloomade pidamise ja rohumaade eest.

2. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) määras 3. veebruari 2020. a otsusega

nr 12-6/20/142 Metsalliku Mesindustalule 2019. a taotletud mahepõllumajandusega jätkamise

toetuse osaliselt. Toetus määrati rohumaade ja kuni kolmeaastaste külvikorras olevate rohumaade

kohta, v.a rohumaade grupis 0,14 ha suuruse pindalade erinevuse eest. Suviviki ja söödakapsa

kultuuride kasvatamise eest kaebajale toetust ei määratud ning kohaldati ka pindalade erinevusest

tulenevaid lisakaristusi.

Hiljem PRIA korduvalt tunnistas kehtetuks kaebajale 2019. aasta eest mahepõllumajandusega

jätkamise toetuse määramise otsuse ja andis uue otsuse, millega muutis kaebajale määratud toetuse

suurust.

17. jaanuari 2022. a otsusega nr 12-6/22/64 tunnistas PRIA kehtetuks oma varasema, 31. märtsi

2020. a otsuse nr 12-6/20/295, ja tegi uue otsuse, millega määras Metsalliku Mesindustalule

mahepõllumajandusega jätkamise toetuse 51 706,81 eurot ning nõudis tagasi alusetult saadud

mahepõllumajandusega jätkamise toetuse 5 120,51 eurot. Muu hulgas leidis PRIA, et 2019. aasta

toetustaotlusel deklareeritutest kokku kümnel põllul kasvatas kaebaja 2021. aastal heintaimi

maaeluministri 30. aprilli 2015. a määruse nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja

mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ (määrus nr 53) § 8 lg 1 p-s 5 sätestatust kauem. PRIA

määras need põllud madalamasse ühikumäära gruppi, mille tulemusena vähenes kaebajale 2019.

aasta eest makstud toetus. Seetõttu küsis PRIA nende põldude eest 2019. aastal makstud

lühiajalise rohumaa toetuse tagasi. Ülejäänud osas otsust nr 12-6/20/295 sisuliselt ei muudetud ehk

eelnevalt tuvastatud rikkumistele (põllukultuuride mittenõuetekohane kasvatamine ja pindala

vähendustest tulenenud lisakaristuste määramine) tugineti ka uues otsuses.

3. Kaebaja esitas 14. oktoobril 2022 PRIA-le vaide 17. jaanuari 2022. a otsuse nr 12-6/22/64

peale osas, mis puudutas otsuses kajastatud põldudel (10) heintaimede kasvatamise nõuete täitmist

2021. aastal määruse nr 53 mõttes ning nende põldude madalamasse ühikumääragruppi määramist

ning nende põldudega seonduvalt 2019. aastal makstud lühiajalise rohumaa toetuse

tagasinõudmist.

Ülejäänud osas oli otsus vaidlustatud haldusasjas nr 3-20-769.

4. Vastustaja tagastas vaide, leides et kaebaja esitas vaide hilinenult ja tähtaja ennistamine ei ole

põhjendatud.

5. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PRIA 17. jaanuari 2022. a

otsuse nr 12-6/22/64 osaliselt ja kohustada PRIA-t uuesti läbi vaatama kaebaja 2019. a taotlust

vastavas osas.

Pärast seda, kui Riigikohus 28. aprillil 2023. a määruses leidis, et kaebaja rikkus vaide esitamise

tähtaega vastustaja poolt põhjustatud asjaolu tõttu ja on seega läbinud kohustusliku kohtueelse

menetluse nõuetekohaselt, võttis halduskohus kaebuse menetlusse.

Kaebuse kohaselt on PRIA ekslikult lugenud 2021. a kontrollis vaidlusalused 10 põldu

rohumaaks, kuna külvatud põllukultuuride ülekaal põllul PRIA kontrolli hetkel ei ole toetuse

määramisel asjakohane tingimus.

Kaebaja kündis põllud 2021. aastal üles ning külvas nendele põllukultuure heintaimede

allakülviga. Põldudele 2-2-1, 2-3, 2-5, 52, 53, 54 ja 63 külvas kaebaja 2021. aastal kaera ning

põldudele nr 2-4, 93 ja 95 söödanaerist. Külvatud kultuurid on põhikultuurid ning need olid

kontrollimisel tuvastatavad.

Põllud, kuhu on külvatud söödanaerist või kaera ja mida kasutatakse nende söödakultuuride

kasvatamiseks, ei saa ühelgi juhul olla määruse (EL) nr 1307/2013 art 4 lg 1 kohane püsirohumaa.

2021. a kohapealse kontrolli tegemisel ei järgitud kehtestatud nõudeid. Kontrollaruandes märgitud

üks PRIA teenistuja ei osalenud kontrollimisel ning kontrollaruandel kajastatud allkiri on

võltsitud. Samuti ei järgitud kontrollaruande koostamise nõudeid, sest kohapeal kaebajale

vastavaid dokumente kätte ei antud.

6. Vastuses kaebusele PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et asjakohased põllud olid aastatel 2018-2020 deklareeritud kuni kolme

aastaste rohumaade ühikumäära grupis (määruse nr 53 § 4 lg 1 p 6). PRIA tuvastas 2021. a

kohapealses kontrollis (kontrollaruanne nr 210380) samadel põllumassiividel asuvatel põldudel

põllukultuuride asemel heintaimed, mistõttu ei kasvatanud kaebaja ka 2021. aastal nimetatud

põldudel määruse nr 53 § 8 lg 1 punktis 5 sätestatud tähtajaks muud põllumajanduskultuuri, vaid

kasvatas endiselt heintaimi. Seega ei täitnud kaebaja ühte toetusõiguslikkuse nõuet, mis tingis

toetuse tagasinõudmise nende põldude osas varasemate kohustuseaastate, sh ka 2019. aasta eest.

PRIA kvalifitseeris need põllud madalamasse toetuse ühikumäärgruppi ehk määruse nr 53 § 4 lg 1

p 7 järgi muu rohumaa ühikumäära gruppi, mitte püsirohumaaks.

Asjaolu, et kaebaja on 2021. aastal põlde kündnud ning külvanud lisaks rohttaimedele ka vähesel

määral söödakultuure, ei oma tähtsust ega muuda põldude käsitlemist katkematult rohumaadena,

sest vastustaja on kohapealses kontrollis tuvastanud, et põldudel kasvasid valdavalt rohttaimed.

Põllumajandustoetuste maksmist põllu eest, millel kasvavad valdavalt muud heintaimed

põllukultuuri asemel, ei näe ette meetme eesmärgid ega ka ükski õigusakt.

Kaebaja majandusüksuses viisid 2021. aastal kohapealse kontrolli läbi kaks PRIA inspektorit.

Asjaolu, et kaebaja seaduslik esindaja kontrolli juures ei viibinud ning PRIA ametnikuga ei

kohtunud, ei tähenda, et ametnik kontrolli läbi ei viinud. Määruse (EL) nr 809/2014 art 41 ei nõua

lõpliku kontrollaruande vormistamist kohapeal. Kontrollaruanne vormistatakse PRIA-s kohapealse

kontrolli raames fikseeritud asjaolude pinnalt.

7. 29. jaanuari 2025. a otsusega Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.

8. Halduskohus sedastas, et haldusasjas nr 3-22-869 kaebaja vaidlustas PRIA otsuse asjakohastel

põldudel 2021. aastal põllukultuuri kasvatamise eest mahepõllumajandusega jätkamise toetuse

maksmata jätmise kohta. Tartu Halduskohus jättis 12. augusti 2022. a otsusega ning Tartu

Ringkonnakohus 26. septembri 2023. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu otsus jõustus

16. jaanuaril 2024, kui Riigikohus jättis kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Asjas nr

3-22-869 tuvastasid kohtud, et kontrollaruande ja pildimaterjali hindamisel (mis on esitatud ka

praeguses asjas), et 2021. aastal tehtud halduskontrolli tulemused (kontrollaruanne nr 210380) on

õiguspärased ning et kaebaja ei kasvatanud 2021. a vaidlusalustel põldudel valdavalt

põllumajanduskultuure, vaid heintaimi.

Praeguses asjas esitatud fotod kinnitavad selle hinnangu õigsust. Kaebaja väited ei lükka

vastustaja ja kohtute järeldusi ümber. Asjaolu, et kaebaja on külvikohustust täitnud ja

põllukultuure külvanud ei muuda olematuks seda, et kontrolli teostamise hetkel ei olnud

deklareeritud põllukultuur valdav ning põldudel oli palju heintaimi, mistõttu on põhjendatud

selliseid põlde kvalifitseerida rohumaadena.

Ekslik on kaebaja arusaam, et põllul kasvavaks kultuuriks tuleb lugeda kaebaja poolt

põhikultuurina deklareeritud põllukultuur sõltumata sellest, kas deklareeritud kultuur on põllul

tegelikult valdav. Kohtupraktikas on praegusega sarnastes vaidlustes kujunenud lähenemine, et kui

toetustaotluses märgitud põllumajanduskultuur ei ole põllul domineeriv, ei saa seda pidada ka

kultuuriks, millele toetust taotletakse ja antakse.

9. Tõendamata on kaebaja väide, et üks kontrollaruandele alla kirjutanud ametnikest kontrolli

tegemisel ei osalenud. Vastustaja leiab põhjendatult, et Euroopa Liidu õigusaktid (eelkõige määrus

(EL) nr 809/2014) ei näe ette, et kontrolli tegemisel tuleb koheselt väljastada ka lõplik

kontrollaruanne.

10. Lühiajalise rohumaa (kuni kolmeaastane külvikorras olev rohumaa) toetust määratakse

nendele põldudele, millel kasvatatakse kuni kolmel järjestikusel aastal heintaimi ja hiljemalt

heintaimede kasvatamise kolmandale järjestikusele aastale järgneval kohustuseaastal kasvatatakse

seal määruse nr 53 § 8 lõike 1 punktides 1 või 4 nimetatud põllumajanduskultuuri. Kuna

vaidlusalused põllud olid faktiliselt jätkuvalt rohumaad, siis nendel põldudel põllukultuuride

deklareerimine ja väidetav kasvatamine 2021. aastal ei katkestanud rohumaa vanust. Kuna

neljandal aastal vastasid põllud jätkuvalt rohumaa kvalifikatsioonile, siis ei ole lühiajalise

rohumaa eest varem makstud toetus õiguspärane ning see tuli tagasi nõuda. Samuti oli põldude

tegelikku olukorda arvestades õige need arvata madalamasse ühikumäära gruppi ja vastavalt

muuta varasemaid PRIA otsuseid.

11. Määruse (EL) nr 1306/2013 art 63 lg-test 1 ja 3 tuleneb, et kui leitakse, et toetusesaaja ei vasta

rahastamiskõlblikkuse tingimustele, ei täida põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega

ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi või muid kohustusi, toetust ei maksta

või selle maksmine lõpetatakse täielikult ning nõutakse tagasi toetuse maksmise lõpetamisega ja

karistustega seonduvad summad, sealhulgas nende juurde kuuluvad intressid ja toetusõigused.

Toetuse tagasinõudmine ei ole väärteokaristus, vaid haldusmeede alusetult makstud toetuse

tagasinõudmiseks. Euroopa Liidu õigusaktide alusel määratavat halduskaristust ei menetleta

kuriteo- ega väärteomenetlusena, vaid see on üks osa haldusmenetlusest. Seetõttu ei oma asja

lahendamisel tähtsust ka väärteo aegumise regulatsioon.

12. Pikaajalise siseriikliku kohtupraktika alusel on Euroopa Liidu õigus deklareeritud kultuuride

kasvatamise ja valdavuse küsimuses, samuti deklareeritud ja kindlaksmääratud põllukultuuride

aluse pindala erisuse hindamise reeglite osas selge. Kuna vaidluse esemega seonduvad Euroopa

Liidu õigusaktide normid on selged (acte clair), siis puudub vajadus küsida Euroopa Kohtult

eelotsust..

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

13. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja

uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsusega PRIA rikkus põhiseaduse §-st 23 tulenevat keeldu, mitte

mõista kedagi süüdi teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo

toimepanemise ajal.

Halduskohus on rikkunud Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsiooni art 6 - õigus

õiglasele kohtumenetlusele, isiku süü üle otsustamine ilma teda ennast kohtusse kutsumata.

Halduskohtul ei ole pädevust asja lahendada. ELÜPS kuulub süstemaatiliselt liigituselt

karistusõiguslikult väärteo alla. Väärtegusid menetletakse Eesti õigusruumis maakohtutes.

Väärtegu on aegunud, kui selle lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on

möödunud kaks aastat, kui seadus ei näe selle eest ette kuni viieaastast aegumistähtaega. Väidetav

väärtegu toimus hiljemalt 15. juunil 2019. a.

Kaebaja palub, et kohus pöörduks Euroopa Kohtusse eelotsuse saamiseks seoses määruse (EL) nr

1307/2013 art 4 lg 1 punkti h ning punkti i ja põhjenduste punkti 42, määruse (EL) nr 1305/2013

art 29 ning delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art-te 18, 19 ja 19a tõlgendamisega.

14. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Vastustaja leiab, et kaebaja väited, mis seonduvad süüteomenetlusega, väärteomenetlusega ning

halduskohtu pädevuse puudumisega, on asjakohatud.

PRIA ei menetle väärtegusid ega ole seetõttu kaebajat väärteo toimepanemises süüdistada saanud.

Vaidlustatud otsuse koostamisel ei ole olnud tegemist PRIA teenistuja subjektiivse arvamusega,

nagu väidab kaebaja. Tagasinõude tegemine oli põhjendatud ning õiguslikud alused selleks

kehtisid. PRIA pädevus toiminguid läbi viia tulenes ELÜPS2014 §-st 4 lg 1, §-st 9 lg 1, §-st 76 lg 4,

§-st 79 lg 5 ja §-st 110 lg 1.

Euroopa Kohtult eelotsuse küsimine ei ole vajalik. Kohtud on korduvalt (nt haldusasjades nr 3-21-

706, 3-21-1011, 3-22-869 ja 3-23-1532) leidnud, et kuna vaidluse esemega seonduvad Euroopa

Liidu õigusaktide normid on selged, siis puudub vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Apellatsioonkaebuse väited ja põhjendused ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks.

Halduskohus on põhjalikult selgitanud, miks deklareeritud kultuuri valdavuse nõude järgimine on

toetuse määramise eelduseks; miks kohapealses kontrollis saadud tõendid on lubatavad ning

kinnitavad vaidlusalustel põldudel heintaimede, mitte kaebaja deklareeritud põllukultuuri

kasvatamist 2021. aastal, miks neil põldudel heintaimede kasvatamise tõttu 2021. aastal 2019.

aasta eest kaebajale määratud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse ümberarvestamine ning

tagasinõudmine on kooskõlas asjakohase Euroopa Liidu ning Eesti siseriikliku õigusega.

Halduskohtu põhjendused on selged, loogiliselt jälgitavad ning tuginevad kehtivale õigusele,

kohtupraktikale sarnastes kohtuasjades ning jõustunud kohtuotsusele asjas nr 3-22-869.

Apellatsioonkaebuses märgib kaebaja küll, et ei nõustu halduskohtu otsusega, kuid nimetatud

halduskohtu põhjenduste kohta kaebaja ei esita vastuväiteid ega selgita, miks ta peab halduskohtu

seisukohti ebaõigeks. Selles olukorras ei ole vajalik nende küsimuste täiendav analüüsimine

apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid

ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

16. Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et vastustaja määras talle halduskaristuse vales

menetluses, kuna tegemist on sisuliselt süüteomenetlusega.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

17. Vaidlustatud otsusega tunnistas vastustaja kehtetuks oma varasema otsuse kaebajale 2019.

aasta eest mahepõllumajandusega jätkamise toetuse osaliseks määramiseks, määras toetuse

väiksemas summas ja nõudis tagasi varasema otsuse alusel enam makstud toetuse 5 120,51 eurot.

Otsuses on selle õiguslike alustena on nimetatud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika

rakendamise seaduse (ELÜPS) § 111 lg-d 1 ja 4 ning määruse (EL) nr 1306/2013 art 54 lg 1 ja art

63 lg-d 1 ja 3.

ELÜPS1 § 111 lg 1 kohaselt kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja

eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt,

nõutakse toetusraha toetuse saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt,

osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL)

nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel.

PRIA teeb toetusraha tagasinõudmise otsuse Euroopa Liidu asjakohastes määrustes ja ELÜPS-is

sätestatud tähtaja jooksul (ELÜPS § 11 lg 4).

Seega toimub toetuse vähendamine ja tagasinõudmine ELÜPS-i ja Euroopa Liidu õigusaktidega

kehtestatud reeglite järgi.

18. Nii vaidlustatud otsustuse tegemise ajal kui ka hetkel kehtivas redaktsioonis näeb ELÜPS § 1

lg 2 ette, et Euroopa Liidu õigusaktides ning ELÜPS-is ja selle alusel kehtestatud õigusaktides

ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades Euroopa

Liidu õigusaktide ja ELÜPS erisusi.

1 Lühend viitab vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud seaduse redaktsioonile

Siit nähtub, et seadusandja on otsustanud kohaldada nii toetuste määramisele kui maksasutuste

muudele tegevustele haldusmenetluse reegleid. Väärteotrahvi (seega ka väärteomenetluse reeglite)

kohaldamise sätestab ELÜPS üksnes §-des 116 ja 117 kirjeldatud rikkumiste korral, kuid kumbki

neist ei puuduta olukorda, kus isik on saanud mahepõllumajandusega jätkamise toetust, mis

põllumajandusmaa hilisema jätkuva kasutamise tõttu rohumaana osutub alusetult makstuks ja

nõutakse seetõttu tagasi. Seaduse hetkel kehtivas redaktsioonis on sarnane regulatsioon §-des 126

ja 127. Kriminaalmenetluse läbiviimise pädevust vastustajale ei näe ette kumbki ELÜPS

redaktsioon.

19. Ringkonnakohtu hinnangul on praeguses asjas vaidlustatud menetluse liigitamine

haldusmenetluseks, mitte süüteomenetluseks, põhjendatud ka menetluse olemuse ja eesmärkide

tõttu. Määruse (EL) 2013/1306 art 1 kohaselt sätestatakse määruses eeskirjad kulude rahastamise

kohta ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) raames; põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemi

kohta; liikmesriikide kehtestatavate haldus- ja kontrollisüsteemide kohta; nõuetele vastavuse

süsteemi kohta ning raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise kohta. Seega on

asjakohase Euroopa Liidu õiguse otstarbeks näha ette reeglid liidu vahendite arvel ühise

põllumajanduspoliitika meetmete rahastamise, makseasutuste ning toetusesaajate kontrollimise

ning vajadusel Euroopa Liidu finantshuvide kaitseks ka toetuse andmisest keeldumise või toetuse

tagasinõudmise kohta. Regulatsioon ei ole aga suunatud väärteo- või kriminaalkorras karistatavate

tegude toimepanemise tuvastamisele ja/või nendega seoses isikute karistamisele.

Seda järeldust kinnitavad vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks olevad määruse (EL) 2013/1306

art 54 lg 1 ja art 63 lg-d 1 ja 3. Nimetatud normide kohaselt iga eeskirjade eiramise või hooletuse

tõttu alusetult tehtud makse puhul taotlevad liikmesriigid selle tagasinõudmist toetusesaajalt 18

kuu jooksul pärast seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument

on heaks kiidetud ja, kui see on asjakohane, makseasutuse või tagasinõudmise eest vastutava

asutuse poolt kätte saadud (art 54 lg 1). Kui leitakse, et toetusesaaja ei vasta rahastamiskõlblikkuse

tingimustele, ei täida põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud toetuse andmise

tingimustega seotud kohustusi või muid kohustusi, toetust ei maksta või selle maksmine

lõpetatakse täielikult või osaliselt ja vajaduse korral vastavaid määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis

21 osutatud toetusõigusi ei määrata või nende määramine tunnistatakse kehtetuks (art 63 lg 1).

Neist normidest ilmneb nende otstarve tagada, et liidu vahendite arvel antud rahaliste eeliste

kasutamise (jätkuv) võimalus oleks isikutel üksnes ulatuses, milles nad on õigustatud eeliseid

saama ja on täitnud toetuskõlblikkuse tingimused.

20. Väärteomenetluse seadustiku § 1 järgi sätestatakse selle seadusega väärtegude kohtuvälise

menetluse ja kohtumenetluse kord ning väärteo eest kohaldatud karistuse täitmisele pööramise

kord. Riigikohus on selgitanud, et süüteomenetluse peamine eesmärk on süüteole viitavate

asjaolude väljaselgitamine ning õigushüvede efektiivne karistusõiguslik kaitse2. Süüteomenetluses

isiku karistamise alus on isiku süü (KarS § 56 lg 1). Väärteomenetlus on seega suunatud väärteona

kirjeldatud teo toimepanemise fakti, asjaolude ja seotud isiku süü väljaselgitamisele ja

tõendamisele. Selliseid eesmärke ei ole liikmesriikidele seatud määrusega (EL) nr 2013/1306 ega

muu asjakohase liidu õiguse aktiga. Samuti ei ilmne väärteomenetlusele omaste eesmärkide

taotlemist ELÜPS-ist ega selle alusel antud konkreetse toetusmeetme tingimusi sätestavast

siseriiklikust määrusest. Vastupidi, vaidlustatud otsuse õiguslikeks alusteks olevates normides ei

ole õigusliku tagajärje kohaldamise õigusliku eeldusena sätestatud toetuse saaja poolt õigusvastase

teo toimepanemise objektiivse ja subjektiivse koosseisu tuvastamist. Toetuse tagasinõudmine

sõltub üksnes vastusest küsimusele, kas toetuse tingimused, s.h toetuskõlblikkuse tingimused, on

täidetud.

2 Vt RKHK 31. märtsi 2025. a määrus asjas nr 3-23-2858 (p 17.1 ja seal viidatud

kohtupraktika).

21. Kavatsus näha toetuse siseriiklik tagasinõudmine ette haldusmenetluses, mitte

süüteomenetluses ilmneb selgelt ka Euroopa Komisjoni delegeeritud määrusest nr 2014/640,

millega täpsustatakse määruses (EL) nr 2013/1306 sätestatud eeskirju. Nimelt nähtub määruse

(EL) 2014/640 preambula põhjendusest nr 4, et halduskaristuste kohaldamine ning toetuse

andmisest keeldumine või toetuse tühistamine, nagu on ette nähtud selle määrusega, ei tohiks

takistada liikmesriike kohaldamast siseriiklikke kriminaalkaristusi, kui liikmesriigi õigusega on nii

ette nähtud.

Süüteomenetluse printsiibi kohaselt ei tohi sama teo eest määrata mitut karistust (ne bis in idem).

Seega osutab toetuse tagasinõudmise kõrval liikmesriikidele samadel asjaoludel süüteomenetluse

raames karistuste kohaldamise võimaluse jätmine selgelt, et toetuse tagasinõudmine on

haldusõigusliku iseloomuga. Vastupidise tõlgenduse korral ei oleks võimalik isiku täiendav

karistamine süüteomenetluses, kõrvuti toetuse tagasinõudmisega.

22. Kaebaja leiab ekslikult, nagu saaks tema varalist positsiooni negatiivselt mõjutavaid meetmeid

rakendada üksnes süüteomenetluses. Isiku õiguste piiramine haldusmenetluses on lubatav, kui see

toimub õiguslikul alusel ega ole ülemäärane. Erinevad isiku õigusi piiravad meetmed on

haldusmenetluses tavalised ning võivad äärmuslikel juhtudel oma intensiivsuselt olla võrreldavad

süüteomenetluses rakendatavate meetmetega. Nii näiteks sätestab RahaPTS § 57 lg 7 mehhanismi

vara riigi omandisse kandmiseks (konfiskeerimiseks) haldusmenetluses.

Seega ei saa ainuüksi asjaolust, et vastustaja enda poolt kontrollimenetluses tuvastatud asjaoludele

tuginedes otsustas vähendada kaebajale varem määratud toetust ja nõuda toetus seetõttu osaliselt

tagasi, järeldada et vastustaja viis läbi süüteomenetluse. Nagu ringkonnakohus selgitas, oleks

sellekohane järeldus vastuolus ka nii toetuse tagasinõudmise menetluse otstarbe kui ka asjakohase

liidu ja siseriikliku õiguse normidega.

23. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et mahepõllumajandusega jätkamise toetuse tingimuste

täitmise kontrollimine ja vajadusel ka toetuse tagasinõudmine toimub haldusmenetluses. Toetuse

tagasinõudmisel ei ole kaebaja karistamise otstarvet. Vastavalt ei rakendu toetuse tagasinõudmise

menetluses kaitseõiguslikud garantiid, mis kriminaalmenetluses on ette nähtud kahtlustatavale või

süüdistatavale. Samuti ei ole alust kohaldada kaebaja viidatud väärteo aegumise regulatsiooni.

Kaebaja väited ja põhjendused, mis seonduvad väärteo- või kriminaalmenetluses sätestatud

reeglite rikkumisega vaidlustatud otsuse andmisel, ei ole asjakohased ja jäävad seetõttu

tähelepanuta.

24. Kaebaja taotleb jätkuvalt Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist. Konkreetselt leiab kaebaja, et

Euroopa Kohtult tuleb taotleda seisukohta seoses määruse (EL) nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkti h

ning punkti i ja põhjenduste punkti 42, määruse (EL) nr 1305/2013 art 29 ning delegeeritud

määruse (EL) nr 640/2014 art-te 18, 19 ja 19a tõlgendamisega.

Ringkonnakohus ei pea Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist vajalikuks. Halduskohus on

selgitanud, miks praeguses asjas kohaldatud Euroopa Liidu õigus norme saab pidada selgeks (acte

clair). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega täielikult. Apellatsiooni-

menetluses ei vaidle kaebaja vastu halduskohtu seisukohtadele ja põhjendustele, vaid üksnes

taotleb eelotsuse küsimist halduskohtu põhjendustele tähelepanu osutamata. Ringkonnakohus

osutab siinkohal veel sellele, et kaebaja ei seosta taotlust Euroopa Kohtule eelotsuse küsimiseks

ühegi apellatsioonkaebuses esitatud väite või põhjendusega ega asja lahendamisel tähtsust omava

õigusnormi kohaldamisega vastustaja või halduskohtu poolt. Liiati ole ükski norm, mille kohta

kaebaja eelotsust soovib, kaevatava otsuse vahetuks õiguslikuks aluseks.

25. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Samuti jääb rahuldamata kaebaja taotlus

Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks.

26. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses.

Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei

mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/