2-21-16632/49 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Geidi Sile ja Kaija Piirmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.06.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-16632

Kohtuasi

B.W hagi W.G.B vastu töölepingu kehtivuse

tuvastamiseks ning 10 304,09 euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28.03.2024 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

W.G.B apellatsioonkaebus, hind 2298,89 eurot

B.W vastuapellatsioonkaebus, hind 12 330,23 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastuapellant) B.W (isikukood XXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Katrin Paulus

Kostja (apellant) W.G.B (registrikood XXX), lepinguline

esindaja Sven Paaver

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 03.06.2025 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada W.G.B apellatsioonkaebus.

2. Rahuldada B.W vastuapellatsioonkaebus osaliselt.

3. Tühistada Harju Maakohtu 28.03.2024 otsus ja teha asjas uus otsus, millega:

3.1. rahuldada B.W hagi osaliselt;

3.2. tuvastada, et B.W ja W.G.B vahel 15.03.2021 sõlmitud tööleping nr 129/2021

ei ole kohtuotsuse tegemise aja seisuga lõppenud;

3.3. jätta rahuldamata B.W rahalised nõuded, sh töötasunõue (9449,41 eurot),

haigushüvitise nõue (205,08 eurot) ja kahjuhüvitise nõue (649,6 eurot) ning

viivisenõuded.

4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.

2-21-16632

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. B.W (hageja, töötaja) esitas 02.08.2021 W.G.B (kostja, tööandja) vastu

töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse, milles palus tuvastada töölepingu kehtivuse, mõista

kostjalt enda kasuks välja ajavahemikul mai–juuli 2021 saamata jäänud töötasu 2953,33 eurot,

kütusehüvitise 319,98 eurot ja haigushüvitise 131,6 eurot ning kohustada tööandjat kinnitama

töötaja haigusleht alates 26.05.2021 kuni 18.06.2021 ja edastama omapoolsed andmed

töövõimetuslehe kohta.

TVK rahuldas 29.09.2021 otsusega avalduse osaliselt, tuvastas pooltevahelise töölepingu

kehtivuse ja mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja töötasu 2953,33 eurot ja haigushüvitise

131,6 eurot. TVK jättis rahuldamata töötaja kulude hüvitamise ja tööandja kohustamise

nõude.

Kostja esitas 23.10.2021 Harju Maakohtule taotluse vaadata TVK-le esitatud avaldus läbi

hagimenetluse korras.

2. Hageja esitas 09.12.2021 (täpsustatud 27.10.2023) Harju Maakohtule hagi, milles palus

tuvastada pooltevahelise töölepingu kehtivuse ning mõista kostjalt enda kasuks välja

ajavahemikul mai–november 2021 saamata jäänud töötasu 9449,41 eurot, haigushüvitise

205,08 eurot ja kahjuhüvitise Haigekassalt saamata jäänud haigushüvitise eest 649,6 eurot

ning töötasult ja hüvitistelt alates hagi esitamisest kuni põhinõuete täitmiseni seaduses

sätestatud määras viivise. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

2.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 01.09.2020 töölepingu, mille alusel asus hageja

kostja juures ehitaja ametikohal Soomes tööle ning mille kohaselt oli hageja töötasu 3600

eurot kuus. Pooled sõlmisid 15.03.2021 uue tähtajatu töölepingu, mille kohaselt oli hageja

töökoht Soomes ja töötasu 1400 eurot kuus. Tegelikult maksis kostja hagejale suuremat

töötasu (3000–4000 eurot kuus, sh osaliselt sularahas). Kostja maksis uue töölepingu ajal

hagejale töötasu osade kaupa – esimese osamakse tegi kostja 4.-5. kuupäeval, teise 15.

kuupäeval ja viimase kuu viimastel päevadel.

Hageja palus 22.05.2021 kostjal anda talle tervislikel ja perekondlikel põhjustel tasustamata

puhkust. Samal päeval naasis hageja Eestisse ning pöördus 25.05.2021 arsti poole, kes avas

töövõimetuslehe. Ajavahemikul 26.05.2021–18.06.2021 viibis hageja haiguslehel. Seejuures

kinnitas kostja 28.05.2021 e-kirjas hagejale, et haiguslehega on kõik korras. Pärast haiguslehe

2-21-16632

lõppemist uuris hageja kostjalt korduvalt, kas ja millal ta saaks tööle asuda, kuid kostja ei

vastanud hageja pöördumistele ega andnud juhiseid töö tegemiseks. Kostja palve tulla Soome

olukorda selgitama, ei ole käsitatav töökorralduse andmisena.

Hageja pöördus 04.06.2021 ja 07.06.2021 kostja poole, et selgitada, millal maksab kostja talle

töötasu 2021 maikuu eest. Kostja lubas maksta 16.06.2021, kuid jättis töötasu välja maksmata

ega vastanud hiljem enam hageja pöördumistele.

Hageja sai Maksu- ja Tolliameti (MTA) 02.07.2021 sõnumist teada, et 23.05.2021 märkis

kostja töölepingu töötamise registris lõppenuks. Kostjal ei olnud õigust töölepingut lõpetada

ning kostja ei ole kunagi hagejale töölepingu ülesütlemise avaldust esitanud. Ka hageja ei ole

töölepingut üles öelnud. Hageja 23.06.2021 kiri kostjale, kus hageja tegi ettepaneku teda

koondada, ei saa olla hageja ülesütlemisavaldus, kuna töötaja ei saa töölepingut

koondamisega lõpetada. Kiri oli hageja ettepanek lahendada olukord kompromissiga. Seega

tööleping kehtib. Hagejal on jätkuvalt huvi kostja juures töötada ja kostja peab talle tööd

andma.

Asjakohatud on kostja viited Soome õigusele ja selles sisalduvale töösuhte lõppemise

regulatsioonile. Kuna tööleping on kõige tihedamalt seotud Eestiga, tuleb kohaldada Eesti,

mitte Soome õigust.

2.2. Kuna tööleping kehtib jätkuvalt, on hagejal töölepinguseaduse (TLS) § 28 lg 2 p 2 alusel

õigus nõuda kostjalt töötasu nii 2021 mais töötatud 17 päeva eest kui ka TLS § 35 alusel

keskmist töötasu aja eest, mil kostja ei kindlustanud hagejat tööga. Sellest tulenevalt peab

kostja tasuma hagejale 2021 maikuu eest 1252,06 eurot, juuni eest 464 eurot ning

ajavahemikul juuli–november iga kuu eest keskmist töötasu 1546,67 eurot kuus (kokku

9449,41 eurot).

2.3. Kuna hageja viibis 26.05.2021–18.06.2021 haiguslehel, on hagejal töötervishoiu ja

tööohutuse seaduse (TTOS) § 12² lg 1 alusel õigus nõuda kostjalt 2.–5. haiguspäeva eest

hüvitist 70% ulatuses keskmisest töötasust. Nelja päeva hüvitis on kokku 131,6 eurot. Kostja

ei ole maksnud hagejale hüvitist.

Lisaks on hagejal VÕS § 115 lg 1 alusel õigus nõuda kostjalt töövõimetuslehe kinnitamise

kohustuse rikkumise tõttu tekitatud kahju hüvitamist. Kuna hageja viibis haiguslehel

26.05.2021–18.06.2021, kuid kostja ei kinnitanud haiguslehte, jäi hagejal alates 6. päevast

saamata ravikindlustusseaduse (RaKS) § 56 lg-s 1 ettenähtud Haigekassa makstav hüvitis.

Ajavahemiku 01.06.2021–18.06.2021 eest oleks Haigekassa maksnud hagejale hüvitist kokku

592,2 eurot.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta tuvastusnõue läbi vaatamata ja ülejäänud nõuded

rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

3.1. Kostja vastuväidete kohaselt tuleb tuvastusnõue jätta läbi vaatamata, sest hageja ei ole

põhistanud õiguslikku huvi tuvastushagi esitamiseks. Hageja huviks on saada töötasu ja

sellise nõude lahendamise käigus saab kohus hinnata töösuhte kehtivust või selle lõppemist.

3.2. Hageja ülejäänud nõuded on alusetud ja tuleb jätta rahuldamata.

2-21-16632

Hageja töötas alguses kostja juures tiimijuhina. Kuna ta ei saanud selle tööga soome keele

oskuse puudumise tõttu hakkama, oli kostja nõus, et hageja jätkab ehitustöölisena, ja hagejaga

sõlmiti vastav tööleping. Arvestades, et hageja püsiv töökoht oli Soomes, kohaldub

töölepingule Soome õigus.

Kostja on täielikult tasunud hagejale tehtud töö eest. Hageja soovil maksis kostja hagejale

avanssi.

Hagejal ei ole õigust nõuda alates 21.05.2021 töötasu, sest ta ei ole alates 21.05.2021 tööd

teinud. Hageja ei ilmunud alates 21.05.2021 tööle ning saatis 22.05.2021 õhtul kostjale

sõnumi, et ta soovib kuuks ajaks palgata puhkust. Seejärel ei ole hageja kostja kõnedele

vastanud ega tööle ilmunud. 23.06.2021 tegi hageja avalduse, milles palus end koondada.

Kostja palus 23.06.2021 hagejal Soome õigusest juhindudes tulla Soome ärakuulamisele, kuid

hageja ei tulnud ega ilmunud rohkem tööle. Soome õiguse järgi ei pea tööandja maksma

töötajale töötasu, kui töötaja ei ole tööajal tööandja käsutuses. Kui töötaja on puudunud töölt

vähemalt seitse päeva ilma tööandjale puudumiseks mõjuvat põhjus avaldamata, võib

tööandja Soome õiguse järgi käsitada töölepingut lõppenuna töötaja töölt äraoleku algusest

arvates. Olukorras, kus hageja tegi 23.06.2021 avalduse tema koondamiseks ning ei ilmunud

ärakuulamisele, oli kostjal seaduslik alus pidada töölepingut lõppenuks alates hageja tööst

eemale jäämise hetkest. Sellest tulenevalt tegi kostja 02.07.2021 töötamise registrisse kande

töölepingu lõppemise kohta alates 23.05.2021.

Samadel asjaoludel ei ole põhjendatud ka hageja haigushüvitise ja kahju hüvitamise nõue.

Juhul, kui asuda seisukohale, et töösuhe ei lõppenud 23.05.2021, siis oleks kostjal olnud

hagejale tööd anda, kui hageja oleks tööle tulnud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 28.03.2024 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja töötasu 1273,93 eurot ja sellelt sissenõutavaks muutunud viivise 289,58 eurot,

haigushüvitise 205,08 eurot, kahjuhüvitise 649,6 eurot ja hüvitistelt sissenõutavaks muutunud

viivise 194,28 eurot ning töötasult, haigushüvitiselt ja kahjuhüvitiselt alates 28.03.2024 kuni

põhinõuete täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise. Maakohus jättis

menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise

8097,75 eurot koos kohustusega tasuda hüvitiselt alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.

4.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

pooled sõlmisid esimese töölepingu 01.09.2020;

-

pooled sõlmisid 15.03.2021 teise tähtajatu töölepingu; töölepingu p 2.2 järgi oli töö

tegemise kohaks Soome; töölepingu p 4.1 järgi oli hageja töötasu suurus 1400 eurot

kuus; töölepingu p 4.3 järgi maksti töötajale palka üks kord kuus igale töötatud kuule

järgneva kuu 15. kuupäevaks ülekandega töötaja pangakontole; töölepingu p-de 2.7.10

ja 6.5 kohaselt oli hagejale makstav töötasu sätestatud Soome ametiühingu

kollektiivlepingus; töölepingu p 7.2 kohaselt tuli lepingu lõpetamisel järgida Eesti

töölepingu seaduses määratud teatamistähtaega;

-

hageja elab elamisloa alusel Eestis;

-

hageja tegi Soomes tööd (ta ei olnud lähetatud töötaja);

-

kostja võimaldas hagejal Soomes tasuta korterit kasutada;

2-21-16632

-

hageja käis sageli (igal teisel nädalavahetusel) Eestis;

-

hageja sai töötasu Eesti pangas avatud pangakontole;

-

hageja tasub töötulult Eestis makse;

-

hageja on seotud Eesti maksu-, pensionikindlustuse- ja ravikindlustusesüsteemiga;

-

hageja töötamine kostja juures oli registreeritud Eesti töötamise registris;

-

kostja registreeritud asukoha aadress on Eestis ja ka töölepingus on märgitud kostja

Eesti asukoha aadress;

-

kostja maksab riiklikke makse Eestis ja esitab majandusaasta aruandeid Eesti

registripidajale;

-

kostja juhatuse liikmetel on Eesti isikukood;

-

kostja tegi hagejale 04.05.2021 1400 euro suuruse ülekande selgitusega „töötasu“ ja

19.05.2021 1130 euro suuruse ülekande selgitusega „avanss“;

-

hageja viibis ajavahemikul 26.05.2021–18.06.2021 haiguslehel; kostja ei teinud hageja

elektroonilisele töövõimetuslehele X-tee liidese kaudu omapoolsed kanded;

-

hageja saatis 04.06.2021 kostjale sõnumi: „Tere, mis rahaga on?“; kostja vastas

07.06.2021: „Olen hõivatud, helistan tagasi“; hageja kirjutas 16.06.2021 kostjale:

„Tere, mis on palgaga, täna on 16. Kuidagi mitte tõsine.... Rääkisid, et 16 makstakse

palk. Kas ma sõidan järgmisel nädalal tööle? Täna 16....lubasid palka. Aitab

valetamisest... ei taha maksta nii ütlegi“; hageja saatis 17.06.2021 järgmise sõnumi:

„Tere päevast. Palk on 15. kuupäeval, täna juba 17. kuupäev. Meil oli ju jutt

õigeaegsest palga maksmisest. SMS-idele ja kõnedele ei vasta. Kuna ma olen

rakennuslittos siis ma kirjutan sinna avalduse ja rohkem teie ettevõttega koostööd teha

ei taha. Võite mulle mitte kirjutada ja mitte helistada. Kõik küsimused lahendate

rakennuslittoga. Edu ja ära unusta kütuse tšekke“;

-

hageja saatis 23.06.2021 kostjale järgmise kirja: „Mina, B.W , palun ennast koondada,

kuna ettevõte W.G.B ei täida oma tingimusi. Palk, mis peaks olema makstud 15.

kuupäeval iga kuu ei ole mulle makstud juunis aprilli eest. Samuti iga kord ei maksta

kütuse kompensatsiooni (teie poolt oli lubatud maksta kütuse eest, mis kulub tööle ja

koju tagasi sõidu peale, 80 km tööle ja 80 km tagasi). Juuni esimestel kuupäevadel ma

helistasin Cle (teie esindajale), küsisin palga kohta, mida te maksite sularahas 1. kuni

5. kuupäev. Millele ta vastas, et kogu palk ja kompensatsioon esitatud kütuse kulu eest

makstakse arvele 15....16 juuni. SMS-ile, millal ma tööle pean tulema C ei vastanud.

Samuti ei vasta C telefonikõnedele ega SMS-idele. Ja seoses ülalpool välja tooduga ei

täitnud teie omapoolset kokkulepet, ma palun ennast koondada 23.06.2021, mitte

vallandada. See koopia on samuti kättesaadav Rakennusliitto“;

-

kostja sai 23.06.2021 kirja samal päeval kätte;

-

kostja ei ole teinud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis töölepingu

ülesütlemise avaldust; kostja tegi töötamise registrisse kande, et töösuhe on lõpetatud

alates 23.05.2021.

4.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb poolte töösuhtele Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) nr 593/2008 (Rooma I määrus) art 8 lg 4 järgi kohaldada Eesti õigust,

sest tööleping on tihedamalt seotud Eestiga.

Individuaalne tööleping on Rooma I määruse art 8 lg 1 esimese lause järgi reguleeritud

õigusega, mille pooled on valinud. Kui pooled on jätnud kohaldatava õiguse valimata, on

leping Rooma I määruse art 8 lg 2 järgi reguleeritud selle riigi õigusega, kus või – kui seda ei

ole võimalik kindlaks teha – kust töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd; riiki, kus

töötaja harilikult töötab, ei loeta muutunuks, kui töötaja asub ajutiselt tööle teise riiki. Kui

2-21-16632

asjaoludest tervikuna ilmneb, et leping on tihedamalt seotud mõne teise, art 8 lg-tes 2 või 3

osutamata riigiga, kohaldatakse asjaomase teise riigi õigust.

Euroopa Kohus on leidnud, et juhul, kui lepingul on tugevam seos mõne teise riigiga kui see,

kus põhitööd tehti, tuleb põhitöö tegemise asukoha riigi õigus kõrvale jätta ja kohaldada selle

teise riigi õigust. Selleks tuleb vaidlust lahendaval kohtul arvesse võtta töösuhet

iseloomustavate asjaolude kogumit ja arvestada seda asjaolu või neid asjaolusid, mis on tema

arvates kõige kaalukamad. Olulistest seotuskriteeriumidest tuleb eelkõige arvesse võtta seda

riiki, kus töötaja maksab oma tegevusest saadud tuluga seotud makse, ning seda riiki, mille

sotsiaalkindlustussüsteemi ja erinevate pensioni-, haigus- ja invaliidsuskindlustuse

süsteemidega on ta liitunud. Lisaks peab siseriiklik kohus arvestama ka juhtumi asjaolusid

tervikuna, eelkõige palga või muude töötingimuste kindlaksmääramise parameetreid (EKo

12.09.2013, C64/12, Anton Schlecker vs Melitta Josefa Boedeker, p-d 39–41).

Pooled ei ole kohaldatavas õiguses kokku leppinud. Kuna hageja töötas Soomes, saaks

Rooma I määruse art 8 lg 2 järgi reguleerida töösuhet Soome õigus. Asjas tuvastatud asjaolud

kogumis kinnitavad aga seda, et tööleping on tihedamalt seotud Eestiga Rooma I määruse art

8 lg 4 tähenduses, sh on hageja olnud kogu töösuhte vältel seotud Eesti maksu-,

pensionikindlustuse- ja ravikindlustussüsteemiga. Kuigi hageja viibis tööalaselt tihti Soomes,

ei olnud tal kavatsust sinna püsivalt elama jääda ning tal oli tuvastatud asjaolude kohaselt

tugev seos Eestiga. Kuigi kostja tegutseb aktiivselt Soomes ja kostja väitel on tal ka Soome

registrikood, on ka kostja ja kostja juhatus tihedamalt seotud Eestiga. See, et töölepingu

kohaselt oli hageja töötasu sätestatud Soome ametiühingu kollektiivlepingus, näitab küll

töösuhte teatud seotust Soomega, kuid see seos ei ole ülemäära tihe. Tuleb arvestada, et

kostjal on Rooma I määruse art 9 lg 2 järgi kohustus maksta välisriigist pärinevale töötajale

töötasu kooskõlas Soomes kehtestatud reeglitega sest, sellist töötajat ei tohi ebasoodsamalt

kohelda. Lisaks näitab töölepingu p 7.2 poolte tahet siduda tööleping Eesti õigusega.

4.3. Hageja nõue tuvastada töölepingu kehtivus tuleb jätta rahuldamata, sest tööleping lõppes

23.06.2021 hagejapoolse erakorralise ülesütlemisega.

Pooled sõlmisid tähtajatu töölepingu ning pooled ei ole sõlminud töölepingu lõpetamise

kokkulepet TLS § 79 tähenduses.

Samuti ei ole kostja töölepingut erakorraliselt TLS §-de 88, 89 või 91 alusel üles öelnud.

Kostja tegi küll töötamise registrisse kande, et töösuhe on lõppenud alates 23.05.2021, kuid

kanne ei tekita ega lõpeta õigussuhet. Registrikanne on informatiivse tähendusega ega vasta

ülesütlemisavalduse vorminõudele TLS § 95 lg 1 tähenduses. Lisaks peab avaldus sisaldama

tööandja või töötaja otsest tahteavaldust lõpetada tööleping ja vastaspool peab avalduse kätte

saama selleks, et lepingu ülesütlemine muutuks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69

lg 1 esimene lause järgi kehtivaks. Kohtupraktika järgi ei saa tööleping lõppeda ka kaudse

tahteavalduse ega vaikimise või tegevusetusega (RKTKo 07.12.2011, 3-2-1-117-11, p 17).

Kostja väitel, et Soome õiguse järgi sai kostja lugeda töölepingu lõppenuks, kuna hageja ei

ilmunud ärakuulamisele, ei ole tähtsust, sest asjas kohaldub Eesti õigus, mis ei näe ette

lepingu lõppemist kostja mainitud viisil.

Samas saab hageja 23.06.2021 kirja pidada töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduseks.

Poolte 04.–17.06.2021 kirjavahetusest nähtub, et hageja avaldas korduvalt rahulolematust

töötasu mittemaksmise üle, millele järgnes 23.06.2021 kiri, milles hageja avaldas soovi olla

koondatud. Riigikohtu praktika kohaselt peab töölepingu ülesütlemise avaldusest nähtuma

lepingut üles öelda sooviva poole tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest

2-21-16632

täitmisest (RKTKo 07.12.2011, 3-2-1-117-11, p 17) ning töölepingu ülesütlemise avalduse

tõlgendamisel tuleb lähtuda TsÜS § 75 lg-s 1 ettenähtud tahteavalduse tõlgendamise reeglitest

(RKTKo 09.04.2014, 3-2-1-21-14, p 11). Hinnates 23.06.2021 kirja TsÜS § 75 lg 1 esimese

lause järgi, sisaldub selles hageja tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest

täitmisest. Sellele viitab hageja soov olla koondatud. Hageja kasutatud väljend näitab selgelt

hageja soovi vabastada pooled lepinguliste kohustuste täitmisest ning kostja oli hageja tahtest

teadlik. Kirjas sisaldub ka töölepingu ülesütlemise põhjus: tööandja viivitas töötasu ja

kütusekompensatsiooni maksmisega, mille kohaselt saab töölepingu erakorralise ülesütlemise

aluseks pidada TLS § 91 lg 2 p-i 2. Kuna kostja sai kirja samal päeval kätte, on avaldus

muutnud kehtivaks. Kostja ei ole avaldust seaduses sätestatud korras vaidlustanud. Seega on

avaldus kehtiv ning tööleping lõppes 23.06.2021. Õige ei ole hageja väide, et 23.06.2021

kirjas sisaldus ettepanek lahendada vaidlus kompromissiga.

4.4. Kostja peab maksma hagejale töötasu 1273,93 eurot, sissenõutavaks muutunud viivist

286,57 eurot ja alates kohtuotsuse tegemisest kuni töötasu maksmiseni seadusjärgses määras

viivist.

Hageja töötasunõue 2021 maikuu eest tuleb TLS § 28 lg 2 p 2 ja VÕS § 108 lg 1 alusel

rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja ajavahemikul 01.05.2021–22.05.2021

töötatud aja (17 päeva) eest töötasu 1133,33 eurot. Kuigi kostja väitel maksis ta hagejale

töötasu avansina ette, on kahes osas töötasu maksmine vastuolus töölepingu p-s 4.3

kokkulepitud korraga. Kostja ei ole tõendanud, et hageja palus maksta tal töötasu maikuu eest

ette ning et hageja pangakontolt nähtuvad maikuus tehtud ülekanded olid tasu töö tegemise

eest maikuus. Hagejal ei ole õigust saada selle aja eest keskmist töötasu (1252,06 eurot).

Hageja keskmise töötasunõue ajavahemiku 19.06.2021–22.06.2021 (kahe tööpäeva) eest tuleb

TLS § 35 ja VÕS § 108 lg 1 alusel rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja keskmine

töötasu 140,6 eurot. Töötajal ei ole kohustust tööd nõuda ning tööandja vabaneb TLS § 35

alusel töötasu maksmise kohustusest, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui

viimane oleks tulnud tööle (RKTKo 07.12.2011, 3-2-1-117-11, p 17). Kostja ei ole seda

tõendanud. Kostja esitatud koostööpartneritega 2020 aprillis ja augustis ning 2021 juulis ja

augustis sõlmitud töövõtulepingud ei näita, et kostjal oleks olnud 2021 juunis hagejale tööd

anda. 10 kuud kuni aasta enne vaidlusalust perioodi sõlmitud lepingutest ei nähtu, et töömaht

oli sedavõrd suur, et töid oleks tulnud teha ligi aasta hiljem. Pärast 2021 juunit sõlmitud

lepingutel ei ole aga tähtsust. Ka kostja esitatud 2021 ja 2022 majandusaasta aruanded ei

kinnita, et kostjal oleks olnud hagejale tööd anda, sest nende alusel ei saa tuvastada, kas ja

millist tööd oleks kostjal olnud võimalik hagejale anda.

Arvestades seda, et hageja ütles töölepingu alates 23.06.2021 erakorraliselt üles, ei ole alust

rahuldada alates 23.06.2021 hageja keskmise töötasu nõuet.

Hageja keskmise töötasu nõue töö mitteandmise aja eest ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.

Tööandjal on kohustus töötajat tööga kindlustada.

4.5. Kostja peab maksma hagejale haigushüvitist 205,08 eurot ja kahjuhüvitist 649,6 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivist 194,28 eurot ja alates kohtuotsuse tegemisest kuni hüvitiste

maksmiseni seadusjärgses määras viivist.

Kuna hageja viibis 26.05.2021–18.06.2021 haiguslehel, oli kostjal on enne 01.01.2023

kehtinud TTOS § 12² lg 1 alusel kohustus maksta hagejale teise kuni viienda kalendripäeva

eest hagejal hüvitist 70% hageja keskmisest töötasust s.o 205,08 eurot.

2-21-16632

Kostja peab hüvitama hagejale ka Haigekassalt saamata jäänud haigushüvitise 649,6 eurot.

Kostja rikkus RaKS §-st 53 tulenevat kohustust teha hageja elektroonilisele töövõimetuslehele

X-tee liidese kaudu omapoolsed kanded. Kostja kohustuse rikkumine põhjustas hagejale

otsese varalise kahju 649,60 eurot, sest Haigekassa ei maksnud talle RaKS § 56 lg 1 ja § 54 lg

1 p 1 järgi haigushüvitist. Kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos.

Kahju tekkimine oli kostjale ettenähtav. Kostja rikutud kohustuste eesmärgiks oli kaitsta

hagejat tekkinud kahju eest.

4.6. Hoolimata hagi osalisest rahuldamisest tuleb menetluskulud jätta tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel kostja kanda, sest tegemist on töövaidlusega, kus töötaja

on nõrgem pool (RKTKm 27.02.2012, 3-2-1-143-11, p 12), vaidluse tingis kostja kohustuste

rikkumine ning kostja ei ole enda käitumist ebaõigeks pidanud, mistõttu ei olnud töötajal

muud võimalust enda õiguste kaitseks, kui pöörduda töövaidlusorgani poole.

4.7. Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on riigilõiv 350 eurot, tõlkekulud 112,56

eurot ja lepingulise esindaja kulu 7635,19 eurot, s.o kokku 8097,75 eurot, mis tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista.

Kostja apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise, ning

teha tühisatud osas uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

5.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus vääralt, et poolte töölepingule

kohaldub Eesti õigus, kuigi tööleping sõlmiti Soomes töötamiseks ja hageja ei töötanud mujal

riigis. Asjas tuvastatud asjaolud ei anna alust kalduda kõrvale sellest, kus töötaja harilikult

tööd teeb. Hageja maksuresidentsus ei saa muuta töölepingule kohalduvat õigust. Maakohtu

tõlgendus Euroopa Kohtu praktikast ei näi neutraalne ega õigustatud.

5.2. Maakohus jättis arvestamata ja hindamata kostja esitatud tõendid.

Maakohus jättis arvestamata poolte e-kirjavahetuse, mis kinnitab, et kostja ei ajanud hagejat

töölt ära. Seega ei ole kostja töölepingut rikkunud. Kostjal oli valmisolek hageja ära kuulata.

Maakohus jättis arvestamata W e-kirjad, mis kinnitavad, et hageja kadumise järel esitas

Rakennusliike PAK OY kostjale pretensiooni selle kohta, et hageja ei ilmunud tööle ega

teavitanud sellest objektijuhti. Seega ei ilmunud hageja ise tööle. Kui töötaja läheb töölt ära,

siis ei ole töölepingut võimalik töötajast olenevalt täita. Hageja jäi omavoliliselt palgata

puhkusele ega naasnud tööle. Kui töötaja ei täida töölepingut, siis ei saa töötajal olla ka

töötasunõuet.

Maakohus jättis nõuetekohaselt hindamata hageja pangakonto väljavõtte ja kostja e-kirja,

millega kostja soovis tõendada, et ta tasus hagejale 2021 mais töötatud aja eest avanssi 1130

eurot. Aprilli töötasu maksti hagejale samuti kahes osas. Seejuures ei olnud pooltel vaidlust

selle üle, et töötasu maksti iga kuu avansina ja töötasuna. Tähtsust ei ole, kelle soovil avanssi

maksti ning kas selleks oli kokkulepe. Soomes on tavapärane maksta töötasu kaks korda kuus

ning raha on hagejale üle kantud.

5.3. Kuna hageja ei ilmunud alates 21.05.2021 enam tööle, ei saa tal olla täiendavat

töötasunõuet.

2-21-16632

5.4. Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt ka haigushüvitist.

Töötaja palgata puhkuse ajal ja põhjuseta töölt eemale jäämise korral ei ole tööandjal ega

Haigekassal kohustust maksta töötajale haigushüvitist, sest palgata puhkuse ajal ei jää töötajal

sotsiaalmaksuga maksustatav tulu saamata. Seega ei olnud töövõimetushüvitise maksmise

eeldused täidetud. Soome õiguse järgi loetakse tööleping tagasiulatuvalt alates tööst eemale

jäämise hetkest lõppenuks ning ka töölepingu lõppemise järel ei ole õigust

töövõimetushüvitisele vms.

Hageja kahjunõudel puudub põhjuslik seos töölepingu ja kostjaga. Kui töötaja ei ole

töötamise registris enam tööandja juures arvel, ei saa tööandja enam haiguslehte kinnitada.

Hageja oleks saanud kahju ära hoida, kui ta oleks pöördunud nõudega Haigekassa poole või

esitanud kostjale kinnitamiseks kirjalikus vormis haiguslehe.

5.5. Maakohus jättis vääralt menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel kostja kanda olukorras,

kus hagi rahuldati 17,85% ulatuses ning hageja esitas tarbetult tuvastusnõude. Arvestada ei

saa seda, et töötaja on nõrgem. Töötaja on nõrgem pool töösuhtes, mitte kohtumenetluses.

TsMS § 163 lg 1 ei võimalda jaotada menetluskulusid maakohtu määratud viisil. Samuti ei

esine TsMS § 162 lg 4 kohaldamise eeldusi. Maakohtu viide kostja rikkumisele ja kahetsuse

puudumisele on arusaamatu. Vaidluse kulu oleks jäänud olemata, kui hageja oleks kostja

palvele reageerinud ja tulnud tööle ning kostjaga rääkima. Arvestades asjaolusid oli õiglane

jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel hageja kanda või vastavalt hagi rahuldamise

proportsioonile, s.o 82,15% ulatuses TsMS § 163 lg 1 alusel hageja kanda ja 17,85% ulatuses

kostja kanda.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Hageja vastuapellatsioonkaebus

7. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas,

millega maakohus jättis hagi rahuldamata, ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega

rahuldada hagi täielikult ja jätta menetluskulud kostja kanda.

7.1. Vastuapellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus vääralt rahuldamata hageja

nõude tuvastada töölepingu kehtivus ning tuvastas vääralt, et hageja ütles töölepingu

23.06.2021 avaldusega üles.

Maakohus tõlgendas vääralt 23.06.2021 avaldust ja jättis arvestamata, et hageja pakkus

kompromissina enda koondamist, kuna kostja ei vastanud hageja kõnedele ja sõnumitele ega

kindlustanud teda tööga. Hageja lähtus avaldust tehes Töötukassa ja MTA soovitustest, sest

hageja ei saanud end töötuks registreerida, kuna ta oli endiselt töötajate registris. Töötukassa

pidas töölepingut kehtivaks ning kostja käitumise tõttu sattus hageja olukorda, kus ta ei

saanud töötasu, kuid ta ei saanud võtta end ka töötuna arvele. Maakohus jättis arvestamata, et

hageja soovis vabastada pooled lepinguliste kohustuste täitmisest põhjusel, et kostja ei andnud

talle tööd, ning hageja soovis töösuhte lõpetamist selliselt, et talle makstakse

koondamishüvitist.

Maakohus väljus 23.06.2021 avaldust tõlgendades kostja vastuväidete piiridest. Kostja väitel

lõppes leping, sest hageja ei ilmunud tööle ega ei tulnud ärakuulamisele. Kostja ei ole

tõendanud, et hageja rikkus töökohustusi ning ei ilmunud tööle. Hageja viibis haiguslehel,

mitte ei lahkunud omavoliliselt töölt.

2-21-16632

7.2. Kuna tööleping kehtib, jättis maakohus vääralt rahuldamata hageja töötasunõude alates

23.06.2021.

8. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata. Kostja nõustus

maakohtuga selles, et hageja ütles töölepingu 23.06.2021 avaldusega üles, kuid tegi seda

korraliselt, mitte erakorraliselt.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada

ja hageja vastuapellatsioonkaebus osaliselt rahuldada ning maakohtu otsus tuleb tühistada.

Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega rahuldab hageja tuvastusnõude, kuid

jätab rahuldamata hageja rahalised nõuded. Maakohtu otsuse tühistamise tõttu tuleb TsMS §

173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust, samuti tühistada maakohtu otsus osas,

millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise.

10. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Arvestades

seda, et kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi, ja hageja

osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust kogu ulatuses.

11. Ringkonnakohus võtab vaidlust lahendades TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi aluseks maakohtu

tuvastatud faktilised asjaolud (ülal p 4.1), kuna pooled ei ole neid vaidlustanud.

12. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas poolte tööleping lõppes 2021 mais-juunis või

kehtib see jätkuvalt, aga ka selle üle, kas ja millise aja eest on hagejal õigus nõuda kostjalt

saamata jäänud töötasu ning kas hagejal on õigus nõuda kostjalt ka haigushüvitist ja

kahjuhüvitist seoses hageja haiguslehe kinnitamata jätmisega. Eelnev sõltub omakorda sellest,

kas poolte töölepingule tuleb kohaldada Eesti või Soome õigust.

13. Esmalt märgib kolleegium, et maakohus asus põhjendatult seisukohale, et poolte

töölepingule tuleb Rooma I määruse art 8 lg 4 järgi kohaldada Eesti õigust, sest tööleping oli

tihedamalt seotud Eestiga hoolimata sellest, et hageja töökoht oli Soomes. Selles osas nõustub

kolleegium maakohtu põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse

väidetele märgib ringkonnakohus, et maakohus arvestas Rooma I määruse art 8 lg 4

kohaldamisel asjakohaseid asjaolusid ega ole töölepingu tihedamat Eestiga seotust järeldades

rikkunud kaalumispiire. Maakohtu tuvastatud asjaolud kinnitavad töölepingu ja selle poolte

ülekaalukat seost Eestiga ning Soomega seob töölepingut sisuliselt üksnes hageja töökoht.

See, et kostja ei nõustu töötaja maksuresidentsuse arvestamist puudutuava Euroopa Kohtu

seisukohaga, ei anna alust pidada maakohtu järeldust valeks. Sellest tulenevalt lahendas

maakohus vaidluse õigesti Eesti õiguse alusel.

14. Ringkonnakohtu hinnangul on aga maakohus eksinud, kui jättis hageja tuvastusnõude

kohtuotsuse resolutsioonis lahendamata ning kohtuotsuse põhjenduste kohaselt rahuldamata,

leides, et poolte tööleping lõppes 23.06.2021 hagejapoolse erakorralise ülesütlemisega.

Ringkonnakohus tühistab selles osas maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse millega rahuldab

hageja nõude töölepingu olemasolu tuvastamiseks.

14.1. Esmalt märgib kolleegium, et ringkonnakohtul ei ole alust jätta hageja tuvastusnõuet

TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

2-21-16632

Hageja võib TsÜS § 368 lg 1 järgi esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise

tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Tuvastushagi eesmärgiks on

õigusrahu ja -selguse huvides teha siduvalt kindlaks mingi õigussuhte olemasolu või

puudumine. Seega saab isik taotleda kohtult mh konkreetse lepingulise suhte olemasolu

tuvastamist ning kohus peab otsuse resolutsioonis tuvastama, kas lepinguline suhe puudub või

on jätkuvalt olemas (TsMS II komm (2017), § 368, p 3.1.1.a ja p 3.1.2.4.b). Töösuhte

lõpetamise kontekstis on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus tööandja ei ole esitanud

töötajale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis töölepingu ülesütlemise avaldust, saab

töötaja esitada tuvastushagi töölepingu kehtivuse tuvastamiseks TsMS § 368 lg 1 järgi, st ei

pea nõudma ülesütlemise tühisuse tuvastamist (RKTKo 11.06.2014, 3-2-1-52-14, p 14).

Seejuures on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus teine lepingupool on teinud tahteavalduse

lepingu ülesütlemiseks, on lepingupoolel üldjuhul olemas õiguslik huvi, saamaks selgust, kas

leping kehtib või mitte, kuna sellest sõltub, millised õigused ja kohustused on tal lepingust

tulenevalt, ning üksnes erandjuhtudel puudub sellises olukorras tuvastushagi esitamiseks

õiguslik huvi, sh ei välista hagejal tuvastushuvi olemasolu ainuüksi see, et tal oleks võimalik

esitada oma õiguste kaitseks sooritushagi (RKTKo 03.10.2013, 3-2-1-97-13, p 10).

Ringkonnakohtu hinnangul kehtib eelnev ka siis, kui tööandja peab töösuhet lõppenuks, sest

ka sellisel juhul on töötajal õiguslik huvi saada selgus töösuhte jätkuvas olemasolus või

puudumises.

Siinses asjas taotleb hageja sisuliselt seda, et kohus tuvastaks tema ja kostja vahelise töösuhte

olemasolu, kuna kostja peab töösuhet lõppenuks. Kuigi hageja taotles hagiavalduses töösuhte

kehtivuse tuvastamist, saab vaidluse asjaolusid silmas pidades järeldada, et hageja sooviks oli

tuvastada, et töösuhe ei lõppenud 2021 mais-juunis. Oma õigustatud huvi põhistas hageja nii

sooviga jätkata kostja juures töötamist kui ka sooviga saada kostjat töötasu. Samuti kinnitas

hageja maakohtu 27.09.2023 istungil oma jätkuvat soovi kostja juurde tööle asuda (dtl 262).

Neil asjaoludel ei olnud maakohtul alust jätta hageja tuvastusnõuet tuvastushuvi puudumise

tõttu läbi vaatamata ning maakohus lahendas õigesti hageja nõude sisuliselt.

14.2. Hageja tuvastusnõuet sisuliselt lahendades on aga maakohus jätnud osad asjas tähtsad

asjaolud tuvastamata ning tõlgendanud ekslikult hageja 23.06.2021 e-kirja. Ringkonnakohus

tuvastab täiendavalt poolte töösuhte võimalikku lõppemist puudutavad asjas tähtsad asjaolud

ning markeerib olukorra terviklikuks mõistmiseks olulisemad maakohtu tuvastatud asjaolud.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja töötas kostja juures ehitustöölisena.

Kostja lepingupartneri Rakennusliike PAK Oy esindaja/töötaja W 29.06.2021 e-kiri kostjale

(dtl 71) kinnitab, et hageja jättis kõik tööd pooleli ja lahkus töölt enne, kui oli kokkulepitud,

ega teavitanud neid lahkumisest. Kuigi eelnevast ei saa järeldada, millal lahkus hageja töölt,

kinnitab W 18.09.2023 digitaalselt allkirjastatud kirjalik tunnistus (dtl 250), et hageja, alludes

W kontrollile ja korraldustele, ladus tema objektil tugimüüri, kuid alates 21.05.2021 (reede) ei

ilmunud hageja tööle ja tööd jäid pooleli. Kuigi kostja seadis 27.09.2023 kohtuistungil

nimetatud tõendite usaldusväärsuse kahtluse alla ja tõi esile, et W allkirjastas kinnituse pärast

seda, kui tema esindusõigus Rakennusliike PAK Oy esindajana/töötajana oli lõppenud, ei

tähenda see seda, et W ei oleks saanud pärast esindusõiguse lõppemist kinnitada asjaolusid,

mis said talle Rakennusliike PAK Oy esindajana/töötajana teatavaks. Selle tõendi

usaldusväärsust ei kummuta ka Rakennusliike PAK Oy väidetava emaühingu Finnlog OÜ

tegevdirektori N 23.09.2023 kinnituskiri (dtl 259), mille p 2 kohaselt lõppes koostöö Wga

01.12.2021. Kuna W kinnitas neid asjaolusid, mis said talle teatavaks Rakennusliike PAK Oy

esindajana/töötajana tegutsedes, ei olnud Wl vaja kinnituse andmiseks olla jätkuvalt

2-21-16632

Rakennusliike PAK Oy esindaja/töötaja. Seega on kostja tõendanud, et hageja ei ilmunud

21.05.2021 (reede) tööle.

Hageja kinnitusel sõitis ta 22.05.2021 (laupäev) Eestisse.

Poolte sõnumivestlus (dtl 35) kinnitab, et hageja saatis 22.05.2021 (laupäev) kostjale (Cle)

sõnumi, milles palus võimaldada talle tervislikel ja perekondlikel põhjustel kuuks ajaks

tasustamata puhkust. Sõnumivestlusest ei nähtu, et kostja oleks sellega nõustunud, näha on

vaid see, et hageja on jätnud vastamata kostja 24.05.2021 (esmaspäev) kõnele ning on seejärel

saatnud 25.05.2021 kostjale kütusetšeki. Seega ei kinnita asjas esitatud tõendid, et pooled

oleksid saavutanud hagejale tasustamata puhkuse võimaldamise kohta kokkuleppe ning

hageja pidi 24.05.2021 tööle minema. Ainuüksi tööandja teavitamine tasustamata puhkuse

soovist ei anna töötajale õigust jätta tööle ilmumata. Hageja ei ole väitnud, et ta läks

24.05.2021 tööle ja tegi 24.–25.05.2021 (esmaspäev–teisipäev) tööd. Hageja väitel pöördus ta

25.05.2021 Eestis perearsti poole, et saada haigusleht. Seega ei ilmunud hageja ka 24.–

25.05.2021 Soomes tööle. Asjas ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid, et hageja teavitas

kostjat tööle ilmumata jätmisest. Seega jäi hageja sisuliselt omavoliliselt enda soovitud

palgata puhkusele.

Pooled ei vaidle selle üle, et perearst avas hagejale 26.05.2021 (kolmapäev) haiguslehe ja

hageja viibis kuni 18.06.2021 (reede) haiguslehel, mida kinnitab ka väljavõte Haigekassa

infosüsteemist (dtl 36). Poolte 27.–28.05.2021 sõnumivahetus (dtl 37–39) kinnitab, et kostja

jurist ja raamatupidaja ei näinud infosüsteemist, et hageja on alates 26.05.2021 haiguslehel,

hageja palus selle kinnituseks võtta ühendust tema perearstiga ning 28.05.2021 kinnitas

kostja, et ta kontrollis, haigusleht on avatud ja kõik on hästi. Seega oli kostja teadlik, et hageja

viibib alates 26.05.2021 haiguslehel.

Poolte 04.–17.06.2021 sõnumivahetus (dtl 38–40) kinnitab, et 04.06.2021 ja 16.06.2021, s.o

haiguslehel viibimise ajal küsis hageja kostjalt töötasu maksmise kohta ning 16.06.2021

(kolmapäev) selle kohta, kas ta sõidab järgmisel nädalal (s.o pärast haigulehe lõppemist

18.06.2021) tööle. Kostja lubas 04.06.2021 sõnumile vastates tagasi helistada.

Sõnumivestlusest ei nähtu kostja kõnet. Samuti ei nähtu, et kostja oleks vastanud 16.06.2021

sõnumile või helistanud tagasi, sh seoses hageja tööle asumisega alates uuest nädalast (s.o

pärast haiguslehe lõppemist). Seepeale saatis hageja 17.06.2021 (neljapäev) kostjale sõnumi,

milles tuletas meelde, et palk tuli maksta 15. kuupäeval, ning märkis, et kuna kostja ei vasta

tema sms-dele ja kõnedele ja hageja on ametiühingus (Rakennusliitto), siis ta kirjutab sinna

avalduse ning ta ei taha rohkem kostja ettevõttega koostööd teha. Sõnumivahetusest ei ole

näha, kas ja mida kostja selle peale vastas. Asjas ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid, et

kostja andis hagejale teada, kuhu ta peab pärast haiguslehe lõppemist, s.o 21.06.2021

(esmaspäev) tööle tulema.

Poolte 23.06.2021 (kolmapäev) e-kirjavahetus (dtl 41–42) kinnitab, et hageja palus

23.06.2021 (kolmapäev) kostjale saadetud e-kirjas end 23.06.2021 koondada, mitte

vallandada, kuna kostja ei ole maksnud hagejale õigeaegselt töötasu ega hüvitanud kulusid

ning kostja töötaja (C) ei vasta tema kõnedele ja sõnumitele, sh ei vastanud, millal peab

hageja tööle tulema. Kostja vastas samal päeval hagejale, et pangakontode väljavõttelt nähtub,

et kostja on hagejale töötasu maksnud, sh ületundide eest, ja kulud hüvitanud, sh maksnud

maikuu palga hageja soovil avansina, kuna hageja soovis võtta panga kaudu auto liisingusse.

Kostja märkis lisaks, et hageja ei ilmunud 21.05.2021 tööle ning tema 20. nädalal (17.–

21.05.2021) tehtud töö ei olnud rahuldav. Kostja palus hagejal tulla Soome ja selgitada oma

ärakadumist ning käitumist töö tegemisel. Kostja kirjast ei nähtu, et kostja oleks nõudnud

2-21-16632

hagejalt tööle tulemist. Hageja vastas samal päeval kostjale, et ta ei ole avanssi küsinud, ning

palga maksmise kord (1.–5. kuupäeval sularahas, 15. kuupäeval arvele ja pärast seda jäägid)

oli määratud ettevõtte poolt. Ühtlasi märkis hageja, et ta oli rääkinud, et tal on tervise tõttu

raske blokke tassida ning kostja oli öelnud, et teed nii palju kui teed, seejuures kinnitas

hageja, et ta oli 21.05.2021 tööl. Hageja ei vastanud kostja nõudmisele tulla Soome olukorda

selgitama. Samuti ei küsinud hageja, kuhu ja millal ta peab tööle tulema – jutt käis üksnes töö

tegemisest vahetult enne haiguslehele jäämist ning saamata töötasust. Hageja ei ole väitnud, et

ta läks E-kirjade vahetamise järel Soome olukorda selgitama.

Eesti Töötukassa 22.03.2022 otsus (dtl 161) kinnitab, et hageja esitas 25.06.2021 (reedel)

avalduse enda töötuna arvele võtmiseks. Seega pidas hageja töötukassale 25.06.2021 (s.o

vahetult pärast 23.06.2021 e-kirjavahetust kostjaga) avaldust esitades töösuhet lõppenuks ning

tal ei olnud kavatsust tööle naasta.

Pooled ei vaidle selle üle, et 02.07.2021 sai hageja MTA-lt teate selle kohta, et kostja lõpetas

töötamise registris tema töötamise (alates) 23.05.2021 (dtl 46).

Hiljem ei ole kumbki pool teinud teineteisele töölepingu lõpetamise tahet sisaldavaid

avaldusi.

14.3. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ülal tuvastatud asjaoludest järeldada, et poolte töösuhe

on lõppenud, st üks pooltest on öelnud töölepingu üles või et pooled on lõpetanud töölepingu

kokkuleppel.

14.3.1. Asjas tuvastatud asjaoludest ei saa järeldada, et üks lepingupool on töölepingu

ühepoolselt üles öelnud, st teostanud töösuhet lõpetava toimega kujundusõigust.

Tööandjal ja töötajal on TLS § 83 järgi õigus tööleping ühepoolselt üles öelda, kuid seda

üksnes seaduses sätestatud alustel. Seejuures võivad nad töölepingu TLS § 95 lg 1 järgi üles

öelda üksnes kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis avaldusega. Seda avaldust tuleb

TsÜS § 75 lg 1 järgi tõlgendada vastavalt avalduse tegija tahtele, kui avalduse saaja seda tahet

teadis või pidi teadma, kuid kui avalduse saaja avalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega

pidanudki teadma, tuleb avaldust tõlgendada nii, nagu avalduse saajaga sarnane mõistlik isik

seda samadel asjaoludel mõistma pidi.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole teinud töölepingu ülesütlemise avaldust.

Ka hageja ei ole väitnud, et ta ütles töölepingu ühepoolselt üles ning sellele ei ole menetluse

alguses tuginenud ka kostja. Hagejapoolset töölepingu ülesütlemist ei saa järeldada ka ülal

tuvastatud asjaoludest. Hageja tegi küll kostjale kaks avaldust, millest nähtub hageja soov

töösuhe lõpetada, kuid kumbagi neist ei saa pidada hageja ühepoolseks töölepingu

ülesütlemise avalduseks, sest neist kummastki ei saa järeldada hageja soovi öelda tööleping

ühepoolselt kas korraliselt või erakorraliselt üles. Selline tõlgendus ei vastaks hageja tahtele

ning selliselt ei mõistnud ega pidanudki mõistma seda ka kostja TsÜS § 75 lg 1 tähenduses.

Kuigi hageja märkis 17.06.2021 sõnumis, et ta ei soovi teha kostja ettevõttega rohkem

koostööd, ei saa sõnumist tervikuna järeldada hageja tahet selle sõnumiga töösuhe lõpetada.

Sellest, kui tööandja käitumises pettunud töötaja märgib, et ta ei soovi enam teha koostööd, ei

saa üheselt järeldada töötaja soovi töösuhe lõpetada. Arvestades hageja etteheiteid seoses

töötasu maksmata jätmise ja tema pöördumistele vastamata jätmisega ning hageja väljendatud

kavatsust pöörduda ametiühingu poole, oli hageja avaldus kantud pigem soovist survestada

2-21-16632

tööandjat tema probleeme lahendama ning hagejal ei olnud ilmset tahet töölepingut

ühepoolselt lõpetada. Ka hageja ise selgitas ringkonnakohtu istungil, et tema sõnumi

eesmärgiks oli saada töötasu ning ta viitas sellele, et ta pöördub ametiühingu poole ja hakkab

sealt töötasu küsima (dtl 547–548). Samuti ei ole kostja käsitanud seda sõnumit

ülesütlemisavaldusena, st mõistnud selle saamise järel, et tööleping on hageja poolt lõpetatud.

Ka hageja 23.06.2021 e-kirjast ei saa järeldada hageja tahet lõpetada töösuhe ühepoolselt.

Hageja väitel tegi ta 23.06.2021 kostjale ettepaneku lõpetada töösuhe koondamisega ning

selline tahe nähtub sõnaselgelt ka hageja 23.06.2021 e-kirjast. Hageja selgituste kohaselt

saatis ta 23.06.2021 e-kirja Töötukassa ja MTA soovitusel, et ta saaks end töötuna arvele

võtta, kuna ta oli jätkuvalt töötajate registris. Kuigi hageja tegi e-kirjas mh etteheiteid kostja

käitumisele, ei saa pelgalt sellest järeldada, et hageja soovis ise töölepingu kostja rikkumiste

tõttu erakorraliselt lõpetada ja ütles töölepingu e-kirjaga ühepoolselt üles. Hageja ei ole sellist

tahet kinnitanud, see ei tulene üheselt hageja avalduse sõnastusest ning sellisena ei mõistnud

ega pidanud mõistma seda ka kostja. Lisaks ei oleks töölepingu omal algatusel lõpetamine

olnud kooskõlas hageja 23.06.2021 e-kirja saatmise motiividega (võtta end töötuna arvele

eesmärgiga saada töötuskindlustushüvitist), sest sellisel juhul ei oleks hagejal olnud

töötuskindlustuse seaduse § 6 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi õigust saada töötuskindlustushüvitist.

Eeltoodut arvestades leidis maakohus ekslikult, et hageja ütles töölepingu 23.06.2021

avaldusega üles ja tööleping lõppes.

14.3.2. Kuigi ülal tuvastatud asjaolud viitavad mõlema poole soovile mitte jätkata töölepingu

täitmist, ei saa asjas tuvastatud asjaoludest järeldada ka seda, et pooled oleksid saavutanud

kokkuleppe töösuhte lõpetamiseks TLS § 79 alusel ja tööleping oleks sel alusel lõppenud.

Iseenesest võivad töötaja ja tööandja TLS § 79 järgi nii tähtajalise kui ka tähtajatu töölepingu

igal ajal kokkuleppel lõpetada. TLS § 79 eeldab mõlema poole sellekohast tahteavaldust

(RKTKo 13.05.2013, 3-2-1-24-13, p 13), kuid ei näe ette kohustuslikku vorminõuet (TLS

komm (2024), § 79, p 3). Seega tuleb kohtul hinnata, kas üks töösuhte pool on teinud teisele

poolele tahteavalduse eesmärgiga töösuhe lõpetada ning teine pool on sellega nõustunud.

Seejuures võib kumbki pool teha vastava tahteavalduse TsÜS § 68 lg-te 1–4 järgi mistahes

viisil, eelkõige otseselt või kaudselt, s.o teoga, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik

tagajärg. Selliseid avaldusi tuleb TsÜS § 75 lg 1 järgi tõlgendada vastavalt avalduse tegija

tahtele, kui avalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma, kuid kui avalduse saaja avalduse

tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb avaldust tõlgendada nii, nagu

avalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Analoogselt

lepingu sõlmimisega (VÕS § 9) saab töösuhte lõpetamise kokkuleppe lugeda sõlmituks, kui

vastastikuste tahteavalduse vahetamise alusel on piisavalt selge, et lepingupooled on

saavutanud töölepingu lõpetamise kohta kokkuleppe.

Kuigi hageja avaldas 23.06.2021 kostjale sõnaselgelt tahet töösuhe lõpetada ning hageja enda

kinnitusel tegi ta kostjale vastava ettepaneku, ei saa seda pidada töösuhte kokkuleppel

lõpetamise ettepanekuks TLS § 79 tähenduses, sest hageja tegelik soov oli lõpetada töösuhe

selliselt, et kostja vormistab töösuhte lõppemise koondamise tõttu. Sisuliselt tegi hageja

kostjale ettepaneku, et hoopis kostja lõpetaks poolte töösuhte ühepoolse ülesütlemisega TLS §

89 alusel koondamise tõttu. Kuna seadus ei näe töötajale ette õigust nõuda tööandjalt töösuhte

lõpetamist koondamise tõttu või sõlmida kokkulepe sel alusel töösuhte lõpetamise kohta, ei

ole hageja 23.06.2021 e-kirjas avaldatud soovil õiguslikku tähendust. Seega ei saa tuvastatud

asjaoludest järelda ka seda, et hageja oleks teinud kostjale ettepaneku lõpetada leping

kokkuleppel ning kostja oleks sellega kostja käitumist arvestades nõustunud. Mh arvestab

ringkonnakohus, et kostja ei nõustunud hageja ettepanekuga ja tegi hageja 23.06.2021 e-

2-21-16632

kirjale vastates ettepaneku arutada Soomes kujunenud olukorda, kuid kostja ei läinud Soome.

Sellest, et kostja eemaldas pärast e-kirjavahetust (ilmset 02.07.2021) hageja töötajate

registrist, ei saa samuti järeldada töölepingu lõpetamist, nagu leidis õigesti ka maakohus. Mh

ei ole kumbki pool väitnud ega tõendanud, et kostja märkis töösuhte lõpetamise aluseks

hageja soovitud koondamise.

14.3.3. Eeltoodut arvestades ei ole kumbki pool tähtajalist töölepingut üles öelnud ning

pooled ei ole lõpetanud töölepingut ka kokkuleppel, mis tähendab seda, et poolte tööleping ei

ole 2021 mais-juunis lõppenud.

14.4. Ülaltoodut arvestades leidis maakohus kohtuotsuse põhjendustes ekslikult, et

tuvastusnõude rahuldamiseks ei ole alust. Ühtlasi jättis maakohus selle kohtuotsuse

resolutsioonis lahendamata. Ringkonnakohus tühistab selles osas maakohtu otsuse ja teeb uue

otsuse, millega rahuldab hageja tuvastusnõude, kuid teeb seda muudetud sõnastuses.

Hageja hagiavalduses märgitud taotlus „tuvastada hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu

kehtivus“ ei ole ringkonnkohtu hinnangul piisavalt selge ja konkreetne. Arvestades seda, et

hageja soovis töölepingu kehtivuse tuvastada seetõttu, et kostja pidas töölepingut 2021 mais-

juunis lõppenuks, ning kohus saab tuvastushagi raames tuvastada õigussuhte olemasolu, s.o

selle, et poolte vahel on jätkuvalt töösuhe ja see ei ole lõppenud, tuvastab ringkonnakohus, et

poolte vahel 15.03.2021 sõlmitud tööleping ei ole kohtuotsuse tegemise aja seisuga lõppenud.

15. Ringkonnakohtu hinnangul rahuldas maakohus ekslikult hageja töötasunõude ja sellega

seotud viivisenõude. Hoolimata sellest, et poolte töösuhe ei lõppenud 2021 mais-juunis, ei ole

hagejal õigust nõuda kostjalt töötasu 2021 maikuu eest ega ka sellele järgnenud aja eest.

15.1. Maakohus leidis ekslikult, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 2021 maikuu

töötasu 1133,33 eurot.

15.1.1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et õige ei ole maakohtu järeldus, et hagejal oli õigus

saada kostjalt 2021 maikuus ajavahemikus 01.–22.05.2021 töötatud 17 tööpäeva eest töötasu

1133,33 eurot. Kuna ülal tuvastatud asjaolude kohaselt ei ilmunud hageja ilma õigusliku

aluseta 21.–25.05.2021 tööle ning viibis pärast seda haiguslehel, oli hagejal õigus saada

kostjalt 2021 maikuu eest töötasu ajavahemiku eest 01.–20.05.2021. 2021 mais 21 tööpäeva,

sh ajavahemikul 01.–20.05.2021 14 tööpäeva. Arvestades hageja töötasu suurust (1400 eurot

kuus), oli hagejal seega õigus nõuda kostjalt 14 tööpäeva eest kokku töötasu 933,33 eurot

(1400/21×14), mitte 1133,33 eurot.

15.1.2. Nõuetekohaselt põhjendamata on ka maakohtu järeldus, et kostja ei ole tõendanud, et

ta on hagejale väljateenitud töötasu juba ette välja maksnud. Seda järeldades jättis maakohus

hindamata hageja pangakonto väljavõtte. Samuti tugines maakohus asjakohatult sellele, et

lepingu järgi tuli töötasu maksta üks kord kuus 15. kuupäeval ning heitis põhjendamatult

kostjale ette seda, et kostja ei ole tõendanud, et hageja soovis saada avanssi.

Kuigi lepingu p 4.3 järgi tuli kostjal maksta hagejale töötasu üks kord kuus igale töötatud

kuule järgneva kuu 15. kuupäevaks ülekandega töötaja pangakontole, on hageja ise nii

hagiavalduses kui ka kostjale 23.06.2021 saadetud teises e-kirjas (dtl 42) kinnitanud, et

tegelikult toimus maksmine sellest erinevalt, s.o osade kaupa. Seejuures ei oleks kohtul alust

mõista kostjalt hageja kasuks töötasu välja, kui see on hagejale juba makstud, kuid seda on

tehtud lepingus sätestatust erinevalt ajal ja viisil.

2-21-16632

Hageja pangakonto filtreeritud väljavõtted (dtl 43 ja 291) kinnitavad, et kostja kandis

15.03.2021 hagejaga töölepingu sõlmimise järel hagejale juba 29.03.2021 üle 240 eurot

selgitusega „avanss“; 2021 aprillis tegi kostja hagejale 3 ülekannet: 06.04.2021 1000 eurot

selgitusega „avanss“, 14.04.2021 1000 eurot selgitusega „avanss“ ja 24.04.2021 100 eurot

selgitusega „küte kompensatsioon“ ning 2021 mais tegi kostja 4 ülekannet: 03.05.2021 185

eurot selgitusega „kütusekompensatsioon“, 04.05.2021 1400 eurot selgitusega „töötasu“,

19.05.2021 1130 eurot selgitusega „avanss“ ja 21.05.2021 400 eurot selgitusega

„kütusekompensatsioon“. Seega on kostja teinud hagejale ülekandeid töölepingu p-s 4.3

kokkulepitust erinevalt. Kokku on kostja kandnud hagejale pärast vaidlusaluse töölepingu

sõlmimist töötasuna või avansina üle 4770 eurot. Arvestades lepingu p-s 4.1 kokkulepitud

töötasu suurust (1400 eurot kuus) ning 2021 märtsi tööpäevade arvu (21) ja hageja tööpäevade

arvu alates uue töölepingu sõlmimisest (11), oli hagejal õigus saada märtsikuu eest töötasu

733,33 eurot, aprilli eest 1400 eurot ning ülaltoodud arvutuste kohaselt maikuu eest 933,33

eurot, s.o vaidlusaluse töölepingu kehtimise ajal kokku 3066,66 eurot. Kostja kandis hagejale

kokku töötasuna või avansina aprillis üle 2000 eurot ja mais 2530 eurot, mis on oluliselt enam

töölepingu p-s 4.1 kokkulepitud tasu (1400 eurot). Seejuures selgitas kostja, et on tasunud ka

lisatasu. Seega ei saa kõiki kostja makseid koosmõjus hinnates järeldada, et kostja jättis

hagejale lepingu p-s 4.1 kokkulepitud suuruses töötasu 2021 maikuu eest maksmata. Hageja

ei ole tõendanud, et pooled olid tegelikult leppinud kokku suuremas töötasus kui lepingu p-s

4.1 näidatud ega tuginenud töötasunõuet esitades muule kokkuleppele.

15.1.3. Eeltoodut arvestades ei ole ringkonnakohtul alust rahuldada hageja 2021 maikuu

töötasunõuet. Ringkonnakohus tühistab selles osas maakohtu otsuse ja jätab hageja 2021

maikuu töötasunõude rahuldamata.

15.2. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust rahuldada hageja töötasunõuet ka ajavahemiku

19.06.2021–30.11.2021 eest. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ka osas, millega

maakohus rahuldas hageja töötasunõude ajavahemiku 19.–22.06.2021 eest 140,6 euro

ulatuses. Kuigi ülejäänud osas jättis maakohus lõppjäreldusena õigesti hageja töötasunõude

rahuldamata, tuleb selles osas muuta kohtuotsuse põhjendusi.

15.2.1. Ringkonnakohus märgib, et töötajal on TLS § 1 lg 1 järgi kohustus teha kuni töösuhte

lõppemiseni tööd ning tööandjal on kohustus kindlustada töötajad TLS § 28 lg 2 p 1 järgi

kokkulepitud tööga ja maksta töö eest TLS § 1 lg 1 ja § 28 lg 2 p 2 järgi kokkulepitud tasu, sh

on tööandjal TLS § 35 järgi kohustus maksta töötajatele keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja

ei teinud tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku

toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö

andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü.

Viidatud sätete kohaselt peab tööandja maksma töötajale üldjuhul tasu tehtud töö eest ning

üksnes juhul, kui tööandja jätab töötaja tööga kindlustamata, on töötajal õigus nõuda tasu ka

selle aja eest, mil ta tegelikult tööd ei teinud. Samas, ka viimasel juhul ei pea tööandja

töötajale tasu maksma, kui töö jäi andmata töötaja süül.

Õiguskirjanduse kohaselt ei pea tööandja maksma töötajale töötasu, kui töötaja on töökohalt

omavoliliselt lahkunud (TLS komm (2021), § 35, p 1). Sellises olukorras jääb töötaja tööga

kindlustamata tema enda süül TLS § 35 tähenduses.

15.2.2. Ülal tuvastatud asjaolude kohaselt ei ilmunud hageja 21.05.2021 (reedel) tööle ega

teavitanud kostjat tööle ilmumata jätmisest, saatis 22.05.2021 (laupäeval) kostjale sõnumi,

milles soovis kuuks ajaks tasustamata puhkusele minna, ning ootamata ära kostja nõusolekut,

2-21-16632

sõitis Soomest Eestisse, jättis 24.–25.05.2021 (esmaspäev ja teisipäev) Soome tööle tulemata

ning jäi 26.05.2025 haiguslehele. Seega lahkus hageja töökohalt omavoliliselt ja jättis 21.–

25.05.2021 tööle ilmumata, ilma et tal oleks olnud selleks seaduslik alus, rikkudes TLS § 15

lg 1 p-dest 1 ja 2 tulenevat kohustust teha kokkulepitud kohas ja ajal kokkulepitud tööd.

Seega ei ole hagejal tema enda süülise käitumise tõttu õigust nõuda kostjalt töötasu päevade

eest enne seda, kui ta jäi haiguslehele.

15.2.3. Arvestades asjas tuvastatud asjaolusid, ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt TLS § 35

alusel töötasu ka aja eest pärast haiguslehe lõppemist. Kuna hageja jättis enne haigulehte tööle

ilmumata ning tegi kostjale haiguslehel viibides etteheiteid töötasu maksmata jätmise kohta,

ähvardas 17.06.2021 sõnumis töötasu maksmata jätmise tõttu pöörduda ametiühingu poole,

kuigi kostja oli talle lepingujärgse tasu välja maksnud (vt ülal p 14.1), ning teatas, et ta soovi

enam kostjaga koostööd teha, ei saa kostjale ette heita seda, et ta ei kindlustanud hagejat

pärast haiguslehe lõppemist sellele järgneval esimesel tööpäeval (21.06.2021) enam tööga.

Seega jäi hageja ka alates 21.06.2021 tööga kindlustamata tema enda süül. Lisaks oleks

sellises olukorras töötajale tasu maksmine kuni töölepingu formaalse lõppemiseni hea usu

põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu, mistõttu tuleks VÕS § 6 lg 2 alusel jätta TLS § 1 lg 1

ja töölepingus sisalduv töötasu maksmist puudutav kokkulepe alates töötaja töölt lahkumisest

kohaldamata. Töötaja omavolilise töölt lahkumise, alusetute palganõudmiste esitamise ja

seejärel tööandjaga koostööst keeldumise ning tööandja korraldusel Soome selgituste

andmiseks ilmumata jätmise tõttu oleks hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu, kui

tööandja peaks maksma töölepingu formaalse lõppemiseni töötajale töötasu.

15.3. Ülaltoodud põhjendustel tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega

maakohus rahuldas osaliselt hageja töötasunõude ja sellega seotud viivisenõude ning jätab

hagi selles osas rahuldamata.

16. Kolleegiumi hinnangul tuleb maakohtu otsus tühistada ka osas, millega maakohus

rahuldas TTOS § 12² lg 1 alusel hageja haigushüvitisenõude 205,08 eurot ja hageja kahju

hüvitamise nõude 649,6 eurot ning nendega seotud viivisenõuded.

16.1. Ringkonnakohus märgib, et töötajal on TLS § 19 p 2 järgi õigus keelduda töö

tegemisest, kui ta oli ajutiselt töövõimetu ravikindlustuse seaduse tähenduses. Mh oli isik

2021 kehtinud RaKS § 51 lg 1 p 1 järgi ajutiselt töövõimetu juhul, kui ta ei olnud haiguse või

vigastuse tõttu ajutiselt võimeline töötama oma töökohal. Sellisel juhul maksis Haigekassa

toona kehtinud RaKS § 56 lg 1 järgi töötajale alates töövõimetuslehel märgitud töökohustuste

täitmisest vabastuse kuuendast päevast ajutise töövõimetuse hüvitist. Aja eest enne kuuendat

päeva lasus vastutus töötajal saamata jäänud tulu eest tööandjal ja lisaks oli ka töötajal

omavastutus. 2021 kehtinud TTOS § 12² lg 1 järgi pidi tööandja maksma töötajale haiguse

korral hüvitist teise kuni viienda kalendripäeva eest 70 % TLS § 29 lg-s 8 sätestatud korras

arvutatud töötaja keskmisest töötasust (haigushüvitis) ning esimese haiguspäeva eest töötaja

haigushüvitist ei saanud.

Ajutise töövõimetuse hüvitis on RaKS § 50 lg 1 järgi rahaline kompensatsioon, mida

haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või

teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata

isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Selle maksmise eesmärk on asendada töötajale

tema haiguse tõttu saamata jääv töötasu (RKTKo 16.12.2015, 3-2-1-143-15, p 13). Sama

eesmärki kannab ka tööandja makstav haigushüvitis, sest enne tööandja vastutuse

kehtestamist kaeti haiguse ajal saamata jäänud tulu ka selles osas Haigekassa arvel (vt 2009.

2-21-16632

aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 432 SE,

lk 91–92).

Seejuures ei ole töötajal õigust saada RaKS § 60 lg 4 p 1 järgi Haigekassalt ajutise

töövõimetuse hüvitist ja RaKS § 60 lg 4 p 1 järgi koosmõjus TTOS § 12² lg 2 p-ga 1

tööandjalt haigushüvitist, kui töötaja on puhkusel.

16.2. Siinsel juhul oli hageja 26.05.2021–18.06.2021 haiguse tõttu ajutiselt töövõimetu ja talle

avati selleks ajaks töövõimetusleht. Ülaltoodud regulatsiooni arvestades oli hagejal seega

õigus saada kostjalt ajavahemiku 27.–30.05.2021 eest haigushüvitist ja Haigekassalt

ajavahemiku 31.05.2021–18.06.2021 eest ajutise töövõimetuse hüvitist, et hüvitada hagejale

töötasu, mis tal jääb saamata ajal, mil ta ei saa haiguse tõttu tööülesandeid täita ja on

tööülesannete täitmisest vabastatud, kui oleks täidetud olnud kõik hüvitise saamise eeldused.

16.3. Kuna ülal tuvastatud asjaolude kohaselt soovis hageja mõned päevad enne

töövõimetuslehe avamist saada kostjalt tasustamata puhkust ning lahkus omavoliliselt töölt

tasustamata puhkusele ega täitnud kostja juures enam tööülesandeid, ei olnud hagejal RaKS §

60 lg 4 p 1 ja TTOS § 12² lg 2 p 1 järgi õigust saada kostjalt haigushüvitist, mistõttu ei ole

alust hageja haigushüvitise nõuet rahuldada. Lisaks oleks ringkonnakohtu hinnangul hea usu

põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu, kui tööandja peaks maksma omavoliliselt töölt

lahkunud töötajale haiguspäevade eest hüvitist olukorras, kus tal TLS § 35 järgi töötaja

süülise käitumise tõttu ei ole kohustust maksta töötajale töötasu. Seda arvestades tuleks VÕS

§ 6 lg 2 alusel jätta siinses asjas TTOS § 12² lg 1 kohaldamata ning hageja selle alusel esitatud

nõue rahuldamata.

16.4. Arvestades eeltoodut, ei ole alust rahuldada ka hageja kahju hüvitamise nõuet, mis

seondub Haigekassalt hüvitise saamata jäämisega.

Iseenesest säilis hagejal RaKS § 6 lg 3 järgi koosmõjus RaKS § 5 lg 2 p-ga 1 kindlustuskaitse

ka pärast seda, kui ta oli omavoliliselt töölt lahkunud, sest hageja oli kantud töötajate

registrisse ning kindlustuskaitse kehtis veel kaks kuus pärast vastava registrikande

kustutamist. Seega oli kostjal jätkuvalt kohustus teha RaKS § 53 lg 4 kohaselt hageja

töövõimetuslehele omapoolseid kandeid seitsme kalendripäeva jooksul alates kindlustatud

isikult töövõimetuslehe lõpetamisest teadasaamisest. Hageja töövõimetuslehe (dtl 232)

kohaselt pidi tööandja esitama omapoolsed andmed 07.07.2021. Pooled ei vaidle

apellatsioonimenetluses selle üle, et kostja ei teinud hageja töövõimetuslehele nimetatud

tähtaja jooksul omapoolseid kandeid.

Samas ei saa ainuüksi kannete tegemata jätmisest järeldada, et kostja rikkus hageja tööandjana

oma seadusest tulenevat kohustust. Arvestades seda, et hageja lahkus omavoliliselt töölt

tasustamata puhkusele ega täitnud kostja juures enam tööülesandeid, ei olnud hagejal RaKS §

60 lg 4 p 1 järgi õigust saada ka Haigekassalt ajutise töövõimetuse hüvitist ning kostjal oli

õigus jätta hageja haigusleht kinnitamata. Olukorras, kus töötaja viibib puhkusel või lahkub

omavoliliselt tasustamata puhkusele, ei saa tööandjalt nõuda, et ta kinnitaks Haigekassale, et

töötaja viibis haiguse, mitte (omavolilise) puhkuse tõttu töölt eemal. Seega, kuigi kostja jättis

hageja töövõimetuslehele tööandjana RaKS §-s 53 nimetatud hüvitise saamiseks vajalikud

kanded tegemata, ei ole kostja oma kohustusi rikkunud ning hagejal ei ole seetõttu õigust

nõuda kostjalt VÕS § 115 lg 1 alusel kahju hüvitamist. Lisaks ei saanud töövõimetuslehe

kinnitamata jätmine olukorras, kus hagejal ei olnud õigust saada hüvitist, põhjustada hagejale

hüvitise välja maksmata jätmist. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid, mis kinnitaksid seda,

et Haigekassa otsustas jätta talle ajutise töövõimetuse hüvitise välja maksmata. Hageja

2-21-16632

esitatud kuvatõmmis haigekassainfosüsteemist (dtl 36) kinnitab pelgalt „hüvitis

täpsustamisel“.

16.5. Neil põhjendustel tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ka osas, millega maakohus

mõistis hagejalt kostja kasuks välja haigushüvitise, kahjuhüvitise ja hüvitistega seotud viivise

ning jätab hagi ka selles osas rahuldamata.

17. Kokkuvõttes tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse millega

rahuldab hageja tuvastusnõude, kuid jätab hageja rahalised nõuded rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

18. Arvestades seda, et ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse,

millega rahuldab hagi osaliselt ja tuvastab, et poolte töösuhe ei lõppenud 2021 mais-juunis,

kuid jätab hageja rahalised nõuded rahuldamata, on ringkonnakohtu hinnangul õiglane jätta

menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Menetluskulusid selliselt jaotades

arvestab ringkonnakohus seda, et suur osa poolte vaidlusest oli selle üle, millise riigi õigus

kohaldus poolte töösuhtele ja kas töösuhe lõppes 2021 mais-juunis, ning selles osas oli hagi

edukas. Samas jäi hagi edutuks hageja kõigi rahaliste nõuete osas. Lisaks arvestab

ringkonnakohus, et vaidluse eskaleerumise on põhjustanud mõlema poole käitumine, sest

kumbi pool ei käitunud 2021 mais–juunis probleemide tekkides viisil, mis aidanuks siinse

kohtuvaidluse ära hoida.

19. Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, ei määra kohus kindlaks hüvitatavate

menetluskulude suurust.

(allkirjastatud digitaalselt)