1-19-705/1863 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. juuni 2025, Tallinn

Kriminaalasja number

1-19-705

Kohtukoosseis

Eesistuja Sten Lind, liikmed Pavel Gontšarov ja Inna

Ombler

Vaidlustatud kohtuotsus

Harju Maakohtu 6. jaanuari 2023 otsus

(Ringkonnakohus arutab kriminaalasja uuesti osas,

milles Riigikohus saatis 14. märtsi 2025 otsusega asja

ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus uueks

arutamiseks)

Kriminaalasi

Hubert Hirve süüdistuses KarS § 256 lg 1, § 137 lg 1, §

3891 lg 2, § 4024 lg 1, § 418 lg 2 p-de 2 ja 3, § 4181 lg 1,

§ 420 lg 1 järgi;

Pavel G.U süüdistuses KarS § 256 lg 1, § 137 lg 1,

§ 214 lg 2 p-de 2 ja 4, § 3891 lg 2, § 4024 lg 1, § 418 lg

p-de 2 ja 3, § 4181 lg 1, § 420 lg 1 järgi;

Q.I süüdistuses KarS § 255 lg 1, § 210 lg 2 - §

25 lg 2, § 344 lg 1 järgi;

Jelena Lipendina süüdistuses KarS § 255 lg 1, § 202 lg

2 p 3, § 210 lg 2 - § 25 lg 2, § 344 lg 1, § 345 lg 1, §

3891 lg 2, 3 - § 22 lg 3 järgi;

Sergei Panovi süüdistuses KarS § 255 lg 1, § 137 lg 1

järgi;

Viktor Särgava süüdistuses KarS § 255 lg 1, § 345 lg 1

järgi;

Viljar Subka süüdistuses KarS § 255 lg 1 järgi;

G.U süüdistuses KarS § 255 lg 1, § 201 lg 2

p-de 2 ja 4, § 344 lg 1, § 345 lg 1, § 3891 lg 1 järgi;

Inna Stoljari süüdistuses KarS § 255 lg 1, § 3891 lg 2

järgi;

Novatek Holding OÜ süüdistuses KarS § 210 lg 3 - §

25 lg 2 järgi;

Akhmet Ozdoevi süüdistuses KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja

4 järgi;

Anna Dobrovolskaja süüdistuses KarS § 3891 lg 2 järgi;

V.E (Mitrofanova) süüdistuses KarS § 389

lg 1 järgi;

N.O süüdistuses KarS § 389

1 lg 1 järgi;

Niina Petsenevskaja süüdistuses KarS § 3891 lg 2 järgi;

Svetlana Kaurkina süüdistuses KarS § 3891 lg 1 järgi;

Vitali Jaroševitši süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja

4 - § 13 lg 1 järgi ja

Ivar Koore süüdistuses KarS § 4023 lg 1 järgi

Apellandid, kelle

apellatsioonide alusel

Riigikohtu määratud piirides

ringkonnakohus kriminaalasja

uuesti arutab

Riigiprokuratuur;

kannatanu Maksu- ja Tolliamet;

Pavel G.U ja tema kaitsja Daniil Savitski;

Hubert Hirve kaitsjad Oliver Nääs ja Karoliina

Kõrgesaar;

Akhmet Ozdoevi kaitsja Andres Simson

Prokurörid

riigiprokurör Kati Reitsak, abiprokurör Melinda Ülend

Süüdistatavad, keda

apellatsioonide uus arutamine

puudutab, ja nende kaitsjad

Hubert Hirv (isikukood: 35810150223),

kaitsjad vandeadvokaadid Oliver Nääs ja Karoliina

Kõrgesaar;

Pavel G.U (isikukood: 36311030239),

kaitsja vandeadvokaat Daniil Savitski;

Akhmet Ozdoev (-isikukood: 37003156545)

kaitsja Andres Simson

Kannatanu

Maksu- ja Tolliamet

RESOLUTSIOON

Ringkonnakohus jätab Harju Maakohtu 6. jaanuari 2023 otsuse Pavel G.U ja

Akhmet Ozdoevi KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 süüdi tunnistamise ja KarS § 214 lg 2 p-de 2

ja 4 järgi mõistetud karistuse osas muutmata.

Ringkonnakohus tühistab Harju Maakohtu otsuse Pavel G.U-le KarS § 63 lg 2 ja §

64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas ja mõistab uueks liitkaristuseks 7 aastat

vangistust.

Ringkonnakohus loeb karistuse hulka Pavel G.U eelvangistuses viibitud aja 13.

veebruarist 2018 kuni 4. juulini 2023. Ärakandmata karistuseks on seega 1 aasta 7 kuud

8 päeva vangistust. Pavel G.U karistuse kandmise algust arvatakse alates tema

kinnipidamiskohta ilmumisest.

Ringkonnakohus tühistab Harju Maakohtu otsuse osas, millega kohus otsustas KarS §

3891 lg 4 ja § 832 lg 1 alusel konfiskeerida

1) Hubert Hirvelt Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-985

arestitud kolmratta CAN-AM Spyder registreerimismärgiga XXXX ning Harju

Maakohtu 26. septembri 2018. a määrusega asjas 1-18-6256 arestitud sularaha

2310 eurot ning

2) Pavel G.U-lt Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-

987 arestitud sõiduauto Mercedes-Benz Viano 3.5 registreerimismärgiga

XXXXXX ja Harju Maakohtu 5. septembri 2018. a määrusega asjas 1-18-6498

arestitud sularaha 15 345 eurot, 16 250 Venemaa rubla ja 105 Suurbritannia

naela,

mis

asuvad

Rahandusministeeriumi

arvelduskontol

nr

EE932200221023778606 Swedbank AS-s.

Ringkonnakohus ei kohalda nimetatud vara suhtes konfiskeerimist, kuid jätab selle

avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks arestituks.

Hubert Hirve kaitsjate taotluse alusel määrab ringkonnakohus rahasummaks, mille

tasumisel vabastatakse aresti alt Harju Maakohtu 26. septembri 2018 määrusega

1-18-6256 arestitud karutopis, käekell Breguet, teemanditega kullast sõrmus ning

teemandituga pistodakujulise ripatsiga kaelakett, karutopise puhul 3500 eurot, käekella

Breguet puhul 29 000 eurot, kullast sõrmuse puhul 2750 eurot ning pistodakujulise

ripatsiga kaelaketi puhul 3000 eurot. Asja aresti alt vabastamiseks tuleb vastav

rahasumma tasuda mõnele järgmistest pangakontodest:

SEB Pank EE891010220034796011;

Swedbank EE932200221023778606;

LHV Pank EE777700771003813400;

Luminor Bank EE701700017001577198.

Tasumisel tuleb märkida viitenumber 3100057358.

Ringkonnakohus mõistab riigilt Hubert Hirve kasuks tema apellatsioonimenetluse

õigusabikulude katteks välja 7301 eurot 70 senti.

Prokuratuuri, Pavel G.U ja tema kaitsja ning Akhmet Ozdoevi kaitsja

apellatsioonid jäävad rahuldamata, Hubert Hirve kaitsjate ja Maksu- ja Tolliameti

apellatsiooni rahuldab ringkonnakohus osaliselt.

Pavel G.U-le tõkendina kohaldatud elektroonilise valve jätab ringkonnakohus

muutmata kuni Pavel G.U asumiseni karistust kandma kohtuotsuse jõustumisel.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse

Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatavad ja kannatanu saavad esitada

kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Käesolevas kriminaalasjas on esitatud süüdistus Pavel G.U-le, Hubert Hirvele,

G.U-le , Q.I-le , Viktor Särgavale, Sergei Panovile, Akhmet Ozdoevile, Jelena

Lipendinale, Svetlana Kaurkinale, Niina Petsenevskajale, N.O-le , Ljubov V.E-le,

Inna Stoljarile, Ivar Koorele, Viljar Subkale, Anna Dobrovolskajale, Vitali Jaroševitšile ning

OÜ-le Novatek Holding.

Praeguseks jätkub menetlus vaid Pavel G.U, Akhmet Ozdoevi ja Hubert Hirve suhtes

ning teiste süüdistatavate suhtes on kohtuotsus jõustunud. Seetõttu kajastab ringkonnakohus

senist menetluse käiku üksnes Pavel G.U-d, Akhmet Ozdoevit ja Hubert Hirve puudutavas

osas ning seda ulatuses, mis on vajalik ringkonnakohtu otsuses käsitletavatest küsimustest

ülevaate andmiseks.

I

2. Riigikohus saatis 14. märtsi 2025 otsusega kriminaalasja Tallinna Ringkonnakohtule

uueks arutamiseks Pavel G.U ja Akhmet Ozdoevi süüdistuses KarS § 214 lg 2 p-de 2

ning 4 järgi, samuti P. G.U liitkaristuse osas. Sellega seotud asjaolud on järgmised.

2.1

Pavel G.U-le esitati süüdistus KarS § 256 lg 1, § 137 lg 1, § 214 lg 2 p-de 2 ja 4, §

3891 lg 2, § 4024 lg 1, § 418 lg 2 p-de 2 ja 3, § 4181 lg 1, § 420 lg 1 järgi.

Akhmet Ozdoevile esitati süüdistus KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi.

2.2

Väljapressimise süüdistus on järgnev.

P. G.U-d ja A. Ozdoevit süüdistatakse KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi Xlt 3,6 miljoni

USA dollari välja pressimises.

X oli seotud ettevõtmisega, mille tulemusel kaotasid Venemaa ärimehed 2013. aasta oktoobris

23 miljonit USA dollarit. Tehinguga raha kaotanud ärimehed pidasid X üheks võimalikuks

süüdlaseks raha kadumises. X kohtus Läti Vabariigis Riias P. G.U-ga, kes teatas talle, et

seoses raha kadumisega ähvardab teda surmaoht, ning tegi ettepaneku sõita Tallinnasse, kus

P. G.U ja H. Hirv jätsid mulje, nagu oleksid organiseerinud X kaitse teda ähvardava

tapmise eest, hoides teda pideva turvameeste kontrolli all.

2013. aastal kohtus X Tallinnas P. G.U ja A. Ozdoeviga, kes andsid Xle teada, et

kuritegeliku taustaga tšetšeenid tahavad teda ära tappa ning tapmiseks on esitatud tellimus ka

A. Ozdoevile. P. G.U tutvustas A. Ozdoevit Xle kui kuritegelikus maailmas autoriteetset

isikut. Kirjeldatud tegevusega veensid P. G.U ja A. Ozdoev Xt, et teda ähvardab

surmaoht ning nemad asuvad tema heaolu eesmärgil seda probleemi lahendama.

2014. aastal andis P. G.U Como järve ääres aset leidnud kohtumisel Xle teada, et

viimane on kohustatud seoses Venemaa ärimeeste luhta läinud äriga ühe kliendi (Y) kadunud

raha summas 3,6 miljonit USA dollarit jaanuari kursi kohaselt ära maksma sõltumata sellest,

kas X on selle raha kadumisega seotud või ei, kuivõrd kliendi taga seisavad tõsised tšetšeeni

inimesed, kes võlga ei andesta. Samal kohtumisel tegi P. G.U Xle ettepaneku allkirjastada

võla tagasimaksmiseks graafik, millest kannatanu keeldus.

20l5. aastal kohtus X ltaalias Sanremos P. G.U-ga ja A. Ozdoeviga. Kohtumisel teatas P.

G.U Xle, et tal olid rasked läbirääkimised tšetšeenidega ja tuleb nende esindajaga

kohtuda. Seepeale ühines X, P. G.U ja A. Ozdoeviga menetluses tuvastamata isik, kes

ütles Xle, et ta peab 3 miljonit dollarit ära maksma või vastasel juhul tapetakse X ja tema

pere. Peale X vastust, et tal sellist raha pole, isik lahkus ning P. G.U ja A. Ozdoev tegid

Xle uuesti ettepaneku koostada võla tagasimaksmise graafik. X, kes võttis tuvastamata isiku

poolt A. Ozdoevi ja P. G.U juuresolekul esitatud tapmisähvardust tõsiselt ja tundis

reaalset ohtu nii enda kui ka oma pereliikmete elule, lubas 2015. a lõpuks tasuda miljon

dollarit.

Kuivõrd X lubatud raha ei tasunud, edastas A. Ozdoev P. G.U-ga kooskõlastatult Xle

mobiiltelefoni rakenduse „WhatsApp“ kaudu ajavahemikul 20. oktoobrist 2016 kuni 21.

veebruarini 2017 Tallinnas korduvalt nõude 3,6 miljoni USA dollari või alternatiivselt Xle

kuuluva muu vara üleandmiseks.

A. Ozdoevi edastatud vara üleandmise nõudmine väljendus muuhulgas järgnevates

ettepanekutes: „Lahenda küsimus. Tagasta võõras. Sulle seda ei andesta keegi. Mille sa

varastasid, tagasta. Meie tegime sulle ettepaneku sulgeda aktivatega võlg. Ütle milliseid

aktivaid võid pakkuda, hindame neid koos ja paned inimestega küsimuse kinni.“. Vara

üleandmise nõudmise käigus käskis A. Ozdoev Xl võtta ühendust nii P. G.U kui ka Yga

ning vara üleandmisega „küsimuse“ ja „probleemi“ sulgemist. A. Ozdoev edastas enda ja X

vahelise vestluse sisu (sh X poolt edastatud varade loetelu) P. G.U-le, et P. G.U-l

oleks võimalik varale hinnang anda.

Xle mobiiltelefoni rakenduse „WhatsApp“ kaudu edastatud vara üleandmise nõuded

sisaldasid endas ähvardust X ja tema perekonnaliikmete tapmises. P. G.U ja A. Ozdoev

esitlesid end aastatel 2013–2015 Xle viimase kaitsjatena Venemaa ärimeeste ja nende taga

seisvate tšetšeenide eest, kuid tegutsesid tegelikult ühiselt ja kooskõlastatult kannatanult

varalise kasu üleandmise nõudmise eesmärgil. P. G.U ja A. Ozdoev tekitasid kannatanus

oma käitumisega hirmutunde tema ja tema lähedaste elu pärast. X tajus talle A. Ozdoevi poolt

ajavahemikul 20. oktoober 2016 kuni 21. veebruar 2017 saadetud sõnumeid kui reaalset

ähvardust tema ja tema perekonna tapmiseks nõutud rahasumma tasumata jätmisel.

Ähvarduste agressiivse ja jõulise esitamise tõttu oli Xl alus karta tapmisähvarduse täideviimist

tema lähedaste või tema enda suhtes.

2.3

Harju Maakohus mõistis 6. jaanuari 2023 otsusega Pavel G.U õigeks KarS § 256

lg 1, § 418 lg 2 p-de 2 ja 3, § 4181 lg 1 ja KarS § 420 lg 1 järgi, tunnistas aga süüdi KarS §

214 lg 2 p-de 2 ja 4, § 3891 lg 2, § 137 lg 1 ja § 4024 lg 1 järgi.

Kohus mõistis P. G.U-le KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi karistuseks 5 aastat vangistust,

§ 3891 lg 2 järgi 4 aastat 6 kuud vangistust, § 137 lg 1 järgi 1 aasta vangistust ja § 4024 lg 1

järgi 1 aasta 6 kuud vangistust. Liitkaristuseks mõistis kohus 8 aastat vangistust.

KarS § 491 lg 1 alusel kohaldas kohus P. G.U-le lisakaristusena ettevõtluskeeldu 4

aastaks.

A. Ozdoevi mõistis maakohus KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi süüdi ja mõistis talle

karistuseks 5 aastat vangistust (sellest luges kohus kantuks 3 kuud 25 päeva). KarS § 73 lg-te

1 ja 3 alusel määras kohus, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui Akhmet Ozdoev

ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

2.4

Maakohtu otsuse vaidlustasid KarS § 214 lg 2 p 2 ja 4 järgi kvalifitseeritud tegu

puudutavas osas P. G.U ja tema kaitsja, A. Ozdoevi kaitsja ning mõistetud karistusi

puudutavas osas ka prokuratuur.

2.4.1

Pavel G.U kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist muu hulgas osas, millega

mõisteti Pavel G.U süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi, ning P. G.U õigeks

mõistmist.

Kaitsja leidis, et KarS § 214 lõike 2 punktide 2 ja 4 järgi kvalifitseeritavate kuritegude puhul

on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, rikkunud põhjendamiskohustust ning

ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet.

Apellatsiooni kohaselt ei olnud väljapressimise koosseisutunnused täidetud, sest Xl oli selge,

et tal pole alust karta ähvarduse täide viimist. Samuti leidis kaitsja, et tõendatud pole P.

G.U osalemine väljapressimises. Pelgalt P. G.U võimalik teadmine A. Ozdojevi

saadetud sõnumitest ega ka see, et väljapressimine oli väidetavalt P. G.U huvides, ei

anna alust rääkida kaastäideviimisest.

Kohus on eksinud tunnustatud nõude olemasolus. Ka tühise tehingu tulemusel võib tekkida

nõue. Nõude olemasolu ei ole eitanud ka X ise. Seega kui kohus on jõudnud järeldusele, et

tehingud toimusid ja rahalised vahendid liikusid ning seda tegevust korraldas X, siis ei välista

see nõuete tekkimist X vastu ka juhul, kui tehtud tehingud olid tühised.

Kaitsja hinnangul ei ole kannatanu X deponeeritud ütlused lubatav tõend. Seejuures on kohus

rikkunud põhjendamise kohustust, jättes tähelepanuta kaitsja kohtukõnes esitatud argumendid

ütluste lubamatuse kohta.

X ütluste deponeerimiseks puudus nii seaduslik alus kui ka ütluste deponeerimine viidi läbi

süüdistatavate kaitseõigusi rikkudes.

Kaitsja pidas vastuoluliseks seda, et kohtueelses menetluses, kui oli vaja teha prokuratuuri

huve toetavaid toiminguid, sai prokuratuur X alati kätte, hiljem kohtumenetluses aga enam

mitte. Riigikohtu seisukoha järgi tuleb tõend tõendikogumist kõrvalda ka juhul, kui toimingu

eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa

kohtupidamise põhimõtet.

Ütluste deponeerimisele on kaitsjal järgnevad etteheited. Kaitsjatel puudus deponeerimise

eelselt kogu süüdistust puudutav materjal, kaitsjatele edastati üksnes X varasemad ütlused.

Kaitsjatel puudus deponeerimise eelselt kogu süüdistust puudutav materjal, kaitsjatele edastati

üksnes X varasemad ütlused.

X keeldus vastamast kaitsja küsimustele, mis eelkõige puudutasid kannatanu usaldusväärsust,

hoolimata millest kohus KrMS § 288 lg 10 alusel deponeerimist ei katkestanud.

Kohus on ebavõrdselt hinnanud süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütluste

usaldusväärsust.

Kõige suurem vahe tuleneb tunnistaja C ja tunnistaja Q poolt antud ütluste usaldusväärsuses.

Kohtu hinnangul mõlemad valetasid. C ütlused jättis kohus kõrvale osaliselt, Q omad aga

täies ulatuses. Sarnaselt on kohus käitunud süüdistatava ja kannatanu ütluste puhul.

P. G.U kaitsja esitas apellatsioonis taotluse X mobiiltelefoni uue vaatluse tegemiseks,

apellatsioonimenetluse ajal esitas kaitsja taotluse X ülekuulamiseks. Ringkonnakohus jättis

28. juuni 2023 määrusega taotlusel rahuldamata. Neist taotlustest esimese jättis

ringkonnakohus rahuldamata põhjusel, et sellekohane taotlus oli esitatud juba maakohtus

täiendava tõendi kogumise taotlusena, põhjendamata, miks seda taotlust ei saanud varem

esitada. Taotluse kuulata X üle jättis ringkonnakohus rahuldamata KrMS § 2861 lg 2 alusel,

kuna kaitsja esitatud andmed ei olnud ringkonnakohtu hinnangul X asukoha

väljaselgitamiseks piisavad.

2.4.2

P. G.U taotles apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist tema süüdimõistmise

osas ning tema täies ulatuses õigeks mõistmist või kriminaalasja saatmist maakohtule uueks

arutamiseks.

Apellatsiooni kohaselt põhinevad maakohtu järeldused kellegi poolt teadvalt moonutatud

asjaoludel ja kohtu subjektiivsel vaatel.

Väljapressimise süüdistus põhineb X ja C valeväidetel. Nii pääsevad nad ise vastutusest Eestis

toime pandud kuritegude eest. Samuti püüab X nii vabaneda vastutusest 23 miljoni dollari

kadumise eest.

Valeütlusi andnud tunnistajate ja kannatanute maine ei ole plekitu. X oli tol hetkel

rahvusvaheliselt tagaotsitav, tagaselja süüdi mõistetud Kõrgõzstanis; C on seotud paljude

kelmuste skeemidega eriti suures ulatuses nii organisaatori kui täidesaatjana jne.

P. G.U rõhutab, et vastas kõigile küsimustele võimalikult täpselt ja detailselt. Tema ütlusi

toetasid faktid, loogika ja tunnistajate ütlused. Kui ta peaks ütlusi uuesti andma, ei oleks need

antutega vastuolus, sest ta kirjeldas asjaolusid nii, nagu need olid. Seevastu ei suudaks seda

tõenäoliselt tema vastu ütlusi andnud tunnistajad ja kannatanud.

P. G.U märgib, et küsis ristküsitluse ajal Xlt korduvalt, kas too sai temalt ähvardusi, ning

X vastas eitavalt. Ka kinnitas X, et nad olid sõbrad.

X jutt, et tal ei olnud võimalik maksta, näitab võla omaksvõttu.

Veel märgib P. G.U, et X soovis hoopis tema abi, et garandilt Wlt võlga välja nõuda.

Võlakirjaga oli W võtnud garantiikohustuse X ees; P. G.U-d võlakirjas nimetatud ei

olnud. Ka Sanremos käisid P. G.U ja A. Ozdoev X huvides ja X enda initsiatiivil. See, et

X pärast kohtumist Sanremos kutsus P. G.U-d ja A. Ozdoevit Como järve äärde, näitab, et

ta oli rahul sellega, kuidas lõppes kohtumine Sanremos.

2.4.3

Akhmet Ozdoevi kaitsja palus esitatud apellatsioonis tühistada maakohtu otsus ja

mõista A. Ozdoev KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi õigeks. Alternatiivselt taotles kaitsja

süüdistatava vabastamist karistusest KrMS § 306 lõike 1 p 61 alusel seoses mõistliku

menetlusaja möödumisega.

Kaitsja leidis, et karistusseadustiku isikulise ja territoriaalse kehtivuse põhimõtted ei võimalda

Ahkmet Ozdoevit süüdi mõista.

Akhmet Ozdoevit süüdistatakse Itaalias, mitte Eestis aset leidnud väljapressimises. Akhmet

Ozdoev ega X pole kumbki Eesti Vabariigi kodanik. Süüdistusaktist ilmneb, et X ei viibinud

väidetavate väljapressimiskuriteo toimepanemise ajal ka Eesti Vabariigis.

Akhmet Ozdoevile esitatud süüdistuse kohaselt toimusid selles väidetavad tegevused

valdavalt väljaspool Eesti Vabariiki. Viidatud on ka Tallinnale, kus väidetavalt toimusid Xle

ähvardavate sõnumite saatmised. Süüdistuses ei ole esile toodud, et X luges sõnumeid Eestis.

Kuivõrd pole tuvastatud, et X kui ähvarduse adressaat luges sõnumeid Eestis viibides, siis

puudub alus väitmaks, et teo toimepanemise koht on Eestis. Seega ei kehti süüdistusaktis

kirjeldatud teo suhtes Eesti Vabariigi karistusõigus ning Eesti Vabariigi kohtutel ei ole alust

seda menetleda.

Kaitsja tõi välja, et X ei olnud vaatamata väidetavatele pikaajalistele ähvardustele tasunud

raha kaotanud ärimeestele mitte midagi. Akhmet Ozdoevi jaoks on tegemist situatsiooniga,

kus ta pidi paluma probleem lahendada, kuna ta oli X pärast sattunud ebameeldivasse

olukorda. Väljapressimise koosseis on nende sõnumite saatmise tasemel välistatud. San Remo

episood, kus keegi tundmatu isik Xt ähvardas, ei saa moodustada ähvardamise osategu.

Prokuratuur on – kaitsja hinnangul tahtlikult – näidanud üles suutmatust X kohtusse tuua.

X deponeeritud ütlused ei ole lubatav tõend. Kannatanu ütlused on küll deponeeritud, kuid

seda on tehtud seda puuduliku informatsiooni alusel ning teiseks ei ole prokuratuur teinud

piisavaid jõupingutusi selle kohta, et tõend kohtu ette tuua.

Prokuratuur viis läbi X ütluste deponeerimise mais 2018, kui kaitsjatel ega kaitsealustel ei

olnud piisavat informatsiooni tõendite kohta. Kohtumenetluse ajal, kui kaitsjate käsutuses olid

kõik toimiku materjalid ja süüdistus oli konkreetsem, ei avanenud võimalust kannatanut

küsitleda. Kaitsja kinnitusel oleks tal olnud Xle palju täiendavaid küsimusi. Kannatanu

ütlused on kõige olulisem tõend A. Ozdoevi süüdistuses. Kaitsja rõhutab, et

kriminaalmenetluse mõte ei ole luua kohtueelsel uurimisel mugavaid lahendusi tõendi

hilisemaks avaldamiseks kohtuprotsessil, vaid kohtumenetluses peab toimuma tõendi vahetu

uurimine.

Veel tõi kaitsja välja, et X on isik, kelle usaldusväärsus on kaheldav. Ta on olnud Interpoli

poolt tagaotsitav seoses suuremahulise riigi vara omastamisega Kõrgõsztanis.

Kuigi kaitsja leidis, et deponeeritud ütlused pole lubatav tõend, märkis kaitsja ühtlasi, et

nendes ütlustes pole X kordagi öelnud, et A. Ozdoev oleks temalt midagi nõudnud või välja

pressinud.

Kaitsja leidis, et kõneeristusi, millele tuginedes prokuratuur väitis, et Akhmed Ozdoev viibis

süüdistuses nimetatud sõnumite saatmise ajal Eestis, ei oleks praeguses asjas tohtinud

kasutada. Päring sideettevõtjalt andmete saamiseks tehti Riigiprokuratuuri 27.04.2017 loa

alusel. Loas puudub põhjendus, miks on andmete väljaselgitamine vajalik ja kuidas see

seondub kriminaalmenetluse eesmärkidega. 27.04.2017 kuupäeva seisuga ei olnud

kriminaalasjas kogutud sellist teavet, mis võimaldanuks koguda kriminaalmenetluses

asukohaandmeid sideandmetega.

Nende andmete säilitamine oli vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Prokuratuur ei ole ka

süüdistuskõnes põhjendanud, miks antud kriminaalasja kontekstis leitakse, et Akhmet

Ozdoevi privaatsusõiguse rikkumine riigi poolt on aktsepteeritav tegevus.

Kaitsja leidis, et mõistlik menetlusaeg A. Ozdoevi süüdistuse menetlemiseks on ületatud. A.

Ozdoevi suhtes algas kriminaalmenetlus 13. veebruaril 2018, mil ta kahtlustatavana kinni

peeti. Kuigi kriminaalasja kohtulik uurimine on olnud tihe, on valdav osa menetlusest

toimunud teiste kuritegude uurimiseks. Tõendikogum, mille alusel Akhmet Ozdoevit

süüdistatakse, on pigem lihtsakoeline. Ei saa ka väita, et tegemist oleks tõenduslikult või

menetluslikult keerulise süüdistusega. Kaitsja hinnangul oleks olnud põhjendatud A. Ozdoevi

kriminaalasi eraldada.

2.4.4

Prokuratuur vaidlustas maakohtu otsuse KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi mõistetud

karistuste osas. Prokuratuur taotles, et ringkonnakohus mõistaks P. G.U-le KarS § 214 lg

2 p-de 2 ja 4 järgi karistuseks 6 aastat vangistust ja liitkaristuseks 12 aastat vangistust. A.

Ozdoevile taotles prokuratuur KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi karistuseks 8-aastase

vangistuse mõistmist. Ühtlasi taotles prokuratuur, et ringkonnakohus kohaldaks A. Ozdoevi

suhtes KarS § 54 alusel väljasaatmist koos 10-aastase sissesõidukeeluga.

Prokuratuur leidis, et maakohus oli põhikaristuste mõistmisel põhjendamatult leebe ega ole

mõistetud karistusi piisavalt põhistanud. Ka lisakaristusse puutuvalt heitis prokuratuur

maakohtule ette, et kohus pole prokuratuuri taotletud lisakaristuse kohaldamata jätmist

põhistanud.

2.5

Tallinna Ringkonnakohus tegi 29. mail 2024 otsuse, millega tühistas Harju Maakohtu

otsuse P. G.U KarS § 137 lg 1 järgi süüditunnistamise osas ja mõistis ta süüdi KarS §

137 lg 1 - § 22 lg 2 järgi, jättes mõistetud karistuse muutmata, muus osas jättis

ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse P. G.U-le esitatud süüdistusi puudutavas osas

muutmata.

A. Ozdoevit puudutavas osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

2.6

Väljapressimise süüdistust puudutavas osas vaidlustasid ringkonnakohtu otsuse nii P.

G.U ja A. Ozdoevi kaitsjad kui ka prokuratuur. Apellatsioonides heidetakse

ringkonnakohtule ette, et ringkonnakohus jättis KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi

kvalifitseeritud kuriteo kohta esitatud apellatsioonid rahuldamata, kuid seda otsustust ei

põhjendatud.

2.7

Riigikohus tegi 14. märtsil 2025 otsuse, millega tühistas ringkonnakohtu otsuse P.

G.U süüditunnistamises KarS § 137 lg 1 – § 22 lg 2 järgi M.F-i puudutavas kuriteos

ning KarS § 137 lg 1 – § 22 lg 2 järgi mõistetud karistuse osas, samuti osas, millega jäeti

muutmata maakohtu otsus Pavel G.U ja Akhmet Ozdoevi süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi.

Pavel G.U süüdistuses KarS § 137 lg 1 – § 22 lg 2 järgi M.F-i puudutavas osas lõpetas

Riigikohus menetluse aegumise tõttu. Ülejäänud osas mõistis Riigikohus P. G.U-le KarS

§ 137 lg 1 – § 22 lg 2 järgi karistuseks 6 kuud vangistust.

Pavel G.U ja Akhmet Ozdoevi süüdistuses KarS § 214 lg 2 p-de 2 ning 4 järgi, samuti P.

G.U liitkaristuse osas saatis Riigikohus kriminaalasja ringkonnakohtule uueks

arutamiseks.

Eelnevast tulenevalt on kohtuotsused P. G.U süüküsimuses muus osas peale

väljapressimise süüdistuse jõustunud. Kuna väljapressimise süüdistuses on saadetud

kriminaalasi Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks, ei ole jõustunud ka P. G.U

liitkaristus, vaid ka selles osas saatis Riigikohus kriminaalasja ringkonnakohtule uueks

arutamiseks.

II

3. Prokuratuur taotles kriminaalasjas Hubert Hirve ja Pavel G.U vara

konfiskeerimist, samuti konfiskeerimise asendamist.

Maksu- ja Tolliamet on omakorda esitanud tasumata jäetud maksude kindlaks määramiseks ja

välja mõistmiseks avalik-õigusliku nõudeavalduse.

Konfiskeerimise ja avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks on kriminaalmenetluses

arestitud H. Hirve ja P. G.U vara.

3.1

Maakohus rahuldas kannatanu Maksu- ja Tolliameti avalik-õigusliku nõudeavalduse

muuhulgas Hubert Hirve ja Pavel G.U vastu. Seoses Emerana OÜ maksukohustustega

mõisteti nii H. Hirvelt kui ka P. G.U-lt välja 617 565 eurot 48 senti. Seoses Restoplus OÜ

maksukohustustega mõisteti nii H. Hirvelt kui ka P. G.U-lt välja 4 084 757 eurot 2 senti.

Ühtlasi mõistis kohus välja tähtpäevaks tasumata maksusummadelt intressi, mille

maksimaalsuuruseks on intressi arvestamise aluseks oleva maksunõude suurus.

H. Hirvelt ja P. G.U-lt konfiskeeriti kohtueelsel uurimisel arestitud vara ning lisaks

mõisteti mõlemalt laiendatud konfiskeerimise asendamiseks välja 1 000 000 eurot.

Konfiskeerimise ja avalik-õigusliku nõude tagamiseks jäeti arestituks kohtueelses menetluses

H. Hirve ja P. G.U arestitud vara arestituks.

3.2

P. G.U, tema kaitsja ning H. Hirve kaitsjad vaidlustasid maakohtu otsuse avalik-

õigusliku nõudeavalduse rahuldamisele kui ka konfiskeerimisele ja selle asendamisele.

Maksu- ja Tolliameti esindaja märkis apellatsioonis konfiskeerimisse puutuvalt, et Harju

Maakohtu 06.01.2023 kohtuotsuses ei ole KarS § 3891 lg 4 ja § 832 lg 1 alusel konfiskeeritud

varade puhul toodud välja, millist nõuet jääb konkreetne vara tagama. Samas on laiendatud

konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestitud vara puhul toodud välja selgesõnaline viide

vara jätmise kohta aresti alla laiendatud konfiskeerimise asendamise ja avalik-õigusliku nõude

tagamiseks. Eeltoodust tulenevalt palus kannatanu kohtul ka konfiskeeritud varade puhul

tuginedes KarS § 832 lg-le 4 ja § 831 lg-le 3 täpsustada, millist nõuet jääb vara tagama, et

vältida hilisemal kohtuotsuse täitmisel tekkida võivaid tõlgendamise probleeme.

3.3

Avalik-õiguslikku nõudeavalduse alusel H. Hirvelt ja P. G.U-lt välja mõistetud

rahasummasid puudutavas osas ringkonnakohus maakohtu otsust ei muutnud.

Konfiskeerimisse ja selle asendamisse puutuvalt tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse

osas, millega kohus otsustas konfiskeerida KarS § 3891 lg 4 ja § 832 lg 1 alusel Hubert Hirvelt

arestitud kolmratta CAN-AM Spyder ja sularaha 2310 eurot ning Pavel G.U-lt arestitud

sõiduauto Mercedes-Benz Viano 3.5 ning sularaha 15 345 eurot, 16 250 Venemaa rubla ja

105 Suurbritannia naela. Ringkonnakohus otsustas vabastada selle vara aresti alt ning

süüdistatavatele tagastada. Ringkonnakohus leidis, et kõnealuse vara konfiskeerimiseks ega

sõidukite väärtuses konfiskeerimise asendamiseks ei ole alust. Põhjendatuks ei pidanud

ringkonnakohus selle vara arestituks jätmist ka avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks,

leides, et nõue on piisavalt tagatud.

Lähtudes sellest, et ringkonnakohus ei rahuldanud prokuratuuri apellatsiooni, H. Hirve

kaitsjate apellatsiooni rahuldas aga konfiskeerimist puudutavas osas, asus ringkonnakohus

seisukohale, et H. Hirvele tuleb hüvitada ta apellatsioonimenetluse õigusabikulud 75%

ulatuses taotletust. Sellest lähtudes mõistis ringkonnakohus riigilt H. Hirve kasuks

õigusabikulude katteks välja 17 069,33 eurot (koos käibemaksuga).

3.4

Maksu- ja Tolliamet taotles kassatsioonis ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas,

millega jäeti H. Hirve ja P. G.U vara kohta tehtud konfiskeerimisotsust tühistades

kohaldamata vara arestimine avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks.

Kassatsiooni kohaselt eksis ringkonnakohus, leides, et avalik-õiguslik nõue on tagatud.

Maakohtu otsuse kohaselt on avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks arestitud vara

väärtus ligikaudu 2 700 000 eurot. Maksukuriteo tõttu jäi riigile laekumata üle 4 700 000

euro, millele lisandunud intress oli kaebuse esitamise seisuga võrdne põhinõude suurusega.

3.5

Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus tühistas

maakohtu otsus Hubert Hirve ja Pavel G.U sõidukite ning sularaha konfiskeerimises,

vabastati see vara aresti alt ning otsustati süüdistatavatele tagastada. Selles osas saatis

Riigikohus kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Koos sellega saatis Riigikohus

ringkonnakohtule lahendada H. Hirve vara arestimise asendamise.

Riigikohus tõdes, et konfiskeerimise kohaldamata jätmisel saab konfiskeerimise tagamiseks

arestitud vara jätta arestituks mõne teise KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud otsustuse täitmise

tagamiseks. Seega oli ringkonnakohtul võimalik jätta vara arestituks avalik-õigusliku

nõudeavalduse tagamiseks. Ringkonnakohus kontrolliski, kas kõnealune vara tuleb selleks

arestituks jätta, kuid jõudis ebaõigele järeldusele, et selleks pole vajadust, sest nõue on

piisavalt tagatud. Maakohtu otsuse järgi laiendatud konfiskeerimise asendamist ja avalik-

õiguslikku nõuet tagava H. Hirve ja P. G.U vara väärtus on tunduvalt väiksem isegi

maakohtu otsusega kindlaks määratud maksukohustuse põhinõude summast, mistõttu jääb

ebaselgeks ringkonnakohtu seisukoht, et avalik-õiguslikku nõuet saab pidada küllaldaselt

tagatuks. Sellega rikkus ringkonnakohus Riigikohtu hinnangul põhistamiskohustust, mistõttu

tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse ka ses osas ja saatis kriminaalasja

ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

Hubert Hirve kaitsjad esitasid kassatsioonis muu hulgas taotluse määrata rahasumma, mille

tasumisel kohtu määratud kontole tühistatakse laiendatud konfiskeerimise asendamise

tagamiseks arestitud H. Hirve sõrmuse, ripatsiga kaelaketi, käekella ja karutopise arest

(apellatsioonimenetluses seda taotlust esitatud ei olnud).

Riigikohus märkis, et H. Hirve vara saab osaliselt aresti alt vabastada, kui süüdistatav tasub

kassatsioonis nimetatud esemete väärtusele vastava rahasumma kohtu määratud pangakontole

ning vara arestimise asendamine raha maksmisega ei kahjusta kellegi huve. Riigikohus ei

lahendanud aga esitatud taotlust, vaid leidis, et kuna Riigikohus saadab kriminaalasja uueks

arutamiseks ringkonnakohtule, on võimalik see taotlus lahendada kohtuotsuse põhjendamise

raames asja uuel arutamisel.

4. Riigikohus asus seisukohale, et kriminaalasja uuel arutamisel tuleb lahendada ka H.

Hirve apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotlus. Nimelt rahuldas ringkonnakohus H.

Hirve kaitsjate apellatsiooni süüdistatava vara konfiskeerimist puudutavas osas ning mõistis

seetõttu riigilt H. Hirve kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud 17 069

eurot 33 senti. Riigikohus tühistas aga sularaha ja sõidukite konfiskeerimise ning

konfiskeerimise asendamise kohta tehtud otsustuse ja saatis ses osas kriminaalasja

ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

III

5. Ringkonnakohus tegi 22. mail 2025 määruse, millega andis apellatsioonimenetluse

pooltele võimaluse esitada kirjalikke seisukohti ja taotlusi.

Ringkonnakohus nentis, et Riigikohtu otsuse põhiosas märgitu kohaselt saadeti kriminaalasi

ringkonnakohtule kohtuotsuse põhjendamiseks. KrMS § 341 lg 4 viimane lause ütleb, et

kohus, kellele saadeti kriminaalasi tagasi uue kohtuotsuse tegemiseks, teeb kriminaalasja

uuesti arutades täiendavalt menetlustoiminguid, mis kohtu hinnangul on vajalikud

kriminaalasja õigeks lahendamiseks. Kuna P. G.U ja H. Hirve sõidukite ning sularaha

aresti alt vabastamise küsimuses on Riigikohus andnud suunise, et ringkonnakohus peab

kaaluma, kas vara tuleb jätta aresti alla algsest erineval põhjusel, leidis ringkonnakohus, et

asjast puudutatud menetluse pooltele tuleb anda võimalus seisukohtade esitamiseks. Samuti

pidas ringkonnakohus võimalikuks, et eelmisest apellatsioonimenetlusest möödunud

suhteliselt pika aja tõttu võib menetluse pooltel olla tekkinud uusi taotlusi.

6. Ringkonnakohtu antud tähtajaks esitasid seisukoha P. G.U kaitsja, prokuratuur

ning kannatanu.

A. Ozdoevi ja H. Hirve kaitsjad deklareerisid, et jäävad varasemate seisukohtade juurde.

6.1

P. G.U kaitsja Ta kordas apellatsioonis esitatud taotlust kuulata üle X. Lisaks

sellele taotles kaitsja Hubert Hirve tunnistajana üle kuulamist.

Veel avaldas kaitsja seisukohta, et mõistlik menetlusaeg on möödunud, ning taotles sellest

tulenevalt kriminaalmenetluse lõpetamist, P. G.U karistusest vabastamist või karistuse

kergendamist, nii et karistus loetaks kantuks P. G.U vahi all viibitud ajaga.

Ringkonnakohus jättis 17. juuni 2025 määrusega taotlused kannatanu ja tunnistaja üle

kuulamiseks rahuldamata ega näinud sellest tulenevalt vajadust arutada kriminaalasja

kohtuistungil.

6.2

Prokuratuur esitas järgimised kirjalikud seisukohad.

Prokuratuur ei pidanud vajalikuks korrata üle oma seisukohti väljapressimise süüdistusse

puutuvalt ning leidis, et mõistlik menetlusaeg ei ole möödunud.

Olukorras, kus kohus on H. Hirvelt ning P. G.U-lt seoses Emerana OÜ

maksukohustustega välja mõistnud 617 565 eurot 48 senti ning seoses Restoplus OÜ

maksukohustustega 4 084 757 eurot 2 senti, kusjuures summadele lisandub täitmata

maksukohustustelt arvestatav intress, toetab prokuratuur kannatanu Maksu- ja Tolliameti

taotlust jätta P. G.U ja H. Hirve vara arestituks avalik-õigusliku nõudeavalduse

tagamiseks.

H. Hirve vara arestimise asendamisse puutuvalt leidis prokuratuur, et vara arestimise

asendamine raha maksmisega ei kahjusta kellegi huve.

H. Hirve menetluskuludesse puutuvalt leidis prokuratuur, et kuivõrd Riigikohus tühistas

kannatanu kassatsiooni alusel sularaha ja sõidukite konfiskeerimise ning konfiskeerimise

asendamise kohta tehtud otsustuse, tuleb H. Hirve apellatsioonimenetluse kulud jätta selles

osas H. Hirve enda kanda.

6.3

Maksu- ja Tolliamet vaidles kirjalikus seisukohas vastu ringkonnakohtu otsuses

märgitule, et vara arestituks jätmiseks pole alust, sest avalik-õiguslik nõudeavaldus on

piisavalt tagatud. Kannatanu rõhutab, et avalik-õiguslik nõudeavaldus on tagatud üksnes ca

2,7 miljoni euro ulatuses, toime pandud maksukuriteo tulemusena jäi riigile laekumata aga üle

4,7 miljoni euro, millele lisandub veel intress, mille suurus on tänaseks võrdne põhinõudega.

RINGKONNAKOHTU JÄRELDUSED JA PÕHJENDUSED

7. Kohtukolleegium käsitleb esmalt väljapressimise süüdistuse ja karistustega, seejärel

konfiskeerimise ja vara arestiga ning lõpuks menetluskulu küsimusi.

IV

8. Apellatsioonide argumendid ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks P. G.U ja

A. Ozdoevi KarS § 214 lg 2 p 2 ja 4 järgi süüdi tunnistamise ega ka neile selle sätte järgi

mõistetud karistuse osas. Küll tuleb maakohtu otsus tühistada P. G.U-le mõistetud

liitkaristuse osas ja mõista talle kuritegude kogumi eest uus liitkaristus.

Aegumine ja mõistlik menetlusaeg

9. Kohtukolleegium leiab, et P. G.U-le ja A. Ozdoevile süüks pandav kuritegu ei ole

aegunud. Väljapressimine, mida P. G.U-le ja A. Ozdoevile ette heidetakse, on pandud

toime jätkuva teona kuni 21. veebruarini 2017. Vastavalt KarS § 81 lg-le 4 arvutatakse jätkuva

süüteo korral aegumise tähtaega viimase teo lõpuleviimisest. KarS § 214 lg 2 p 2 ja 4 järgi

kvalifitseeritava kuriteo eest on ette nähtud nelja- kuni kaheteistaastane vangistus, mis

tähendab, et tegemist on esimese astme kuriteoga, mille aegumistähtaeg on KarS § 81 lg 1 p 1

kohaselt kümme aastat. Lisaks sellele on aegumine KarS § 81 lg 5 p-de 2 ka 4 järgi katkenud

kohtu alla andmise ja ülekuulamise (vastavalt käesolevas asjas tehtud Riigikohtu otsusele pole

kuriteo aegumise katkemise seisukohalt oluline, kas süüdistatav ütlusi annab või keeldub

sellest) tulemusel. Eelnevast tulenevalt ei ole kuritegu aegunud.

10. Eraldi tuleb aga kaaluda, ega ei ole möödunud mõistlik menetlusaeg ning kas see

võiks anda põhjust menetluse lõpetamiseks. A. Ozdoevi kaitsja leidis juba esitatud

apellatsioonis, et mõistlik menetlusaeg on möödunud, taotledes sellest tulenevalt A. Ozdoevi

karistusest vabastamist. P. G.U kaitsja asus seisukohale, et mõistlik menetlusaeg on

möödunud, nüüd, kriminaalasja uuel arutamisel ringkonnakohtus. Kaitsja taotleb sellest

tulenevalt alternatiivselt menetluse lõpetamist, P. G.U karistusest vabastamist või

vähemalt karistuse kergendamist.

Taotluse menetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumise tõttu esitasid kaitsjad ka

kassatsioonimenetluses. Riigikohus aga kriminaalmenetluse lõpetamiseks alust ei näinud,

rõhutades, et kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele

reageerimisel viimane ja erandlik abinõu. Riigikohus leidis, et kriminaalasi on süüdistuse

esemeks olevate tegude kestuse ja hulga ning süüdistatavate arvu tõttu erakordselt mahukas.

Ka vaidlusaluse kuriteo raskust, tehiolusid ega tõendamist puudutavaid asjaolusid ei pidanud

Riigikohus sellisteks, mis õigustaks menetluse lõpetamist. Kokkuvõttes asus Riigikohus

seisukohale, et taotlused menetluse lõpetamiseks pole põhjendatud isegi kriminaalasja uueks

arutamiseks saatmise vajadust arvestades.

KrMS § 364 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja

kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Leides, et menetluse

lõpetamiseks ei ole alust, esitas Riigikohus oma seisukoha KrMS § 2742 lg 1 kohaldamise

küsimuses ning see seisukoht on ringkonnakohtule siduv. Kuna Riigikohus leidis, et

Riigikohtu otsuse tegemise seisuga ei ole mõistliku menetlusaja rikkumine selline, mis tingiks

menetluse lõpetamise (kusjuures mõistliku menetlusaja nõue ei takistanud asja

ringkonnakohtule uueks menetlemiseks saatmist), oleks menetluse lõpetamiseks mõistliku

menetlusaja möödumise tõttu põhjust ainult juhul, kui ringkonnakohus oleks asja uue

menetlemisega põhjendamatult viivitanud ja Riigikohtu otsusest oleks möödunud riigi

tegevuse(tuse)st tingitult niivõrd pikk aeg, et olukorda tuleks pidada võrreldes Riigikohtu

otsuse seisuga muutunuks. Riigikohus tegi otsuse 14. märtsil 2025, st sellest on möödunud

kolm ja pool kuud. Ringkonnakohus võttis kriminaalasja menetlusse kohe, kui juba

menetluses olevad asjad seda võimaldasid ning kohtukolleegium ei pea Riigikohtu otsusest

möödunud ajavahemikku selliseks, et olukorda tuleks mõistliku menetlusaja seisukohalt

oluliselt muutunuks lugeda. Seega kriminaalmenetluse lõpetamiseks alust ei ole.

Samas tuleb tõdeda, et Riigikohus ei ole väljendanud otsuses seisukohta, et asja mahukuse ja

keerukuse tõttu on senine menetlusaeg olnud mõistlik ja süüdistatavate õigust mõistlikule

menetlusajale pole üldse rikutud. Kaitsjate taotlusi käsitledes on Riigikohus vaid toonitanud,

et menetluse lõpetamine on meede, mida kohaldatakse viimase abinõuna ja enne tuleb kaaluda

teisi võimalusi mõistliku menetlusaja rikkumise korvamiseks (otsuse p-d 203, 204, 212). Ka

tuleb ringkonnakohtul möönda, et kuigi ajavahemik Riigikohtu otsusest ringkonnakohtu uue

otsuse tegemiseni ei ole kuigi pikk, tingis kriminaalasja tagasi saatmise ringkonnakohtu viga,

st selle kolme ja poole kuu pikkuse ajakulu on põhjustanud kohus. Sellest tulenevalt kaalub

ringkonnakohus karistuse põhjendatust käsitledes ka seda, kas mõistetud karistusi tuleb

vähendada või süüdistatavad sootuks karistusest vabastada mõistliku menetlusaja rikkumisest

tingitult.

Taotlused kannatanu ja tunnistaja ülekuulamiseks.

11. P. G.U kaitsja on esitanud taotluse X ja H. Hirve ülekuulamiseks.

11.1 H. Hirve ülekuulamise taotlust põhjendas kaitsja asjaoluga, et kuna H. Hirve suhtes on

otsus jõustunud, oleks maakohtus süüdistatavana ütluste andmisest keeldunud H. Hirv nüüd

tunnistajana nõus ütlusi andma. Kohtukolleegium on seisukohal, et esitatud taotluse

rahuldamiseks ei ole alust. KrMS § 333 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja

esitatud apellatsiooni piires. Vastavalt KrMS § 321 lg 2 p-le 5 tuleb apellatsioonis nimetada

tõendid, mida apellandi taotlusel on vaja ringkonnakohtus uurida, ja selle isiku nimi ning elu-

või asukoht ja aadress, kelle kutsumist apellatsioonikohtu istungile taotletakse. Kuigi taotlusi

saab esitada ka edasise apellatsioonimenetluse käigus, tuleneb ringkonnakohtu hinnangul

eelnevast, et tunnistaja ülekuulamise hilisemaks taotlemiseks peab olema mõjuv põhjus.

Pelgalt seda, et varem ütluste andmise võimalusest loobunud isik võib olla nüüd valmis ütlusi

andma, ringkonnakohus mõjuvaks põhjuseks ei pea.

11.2

Erinevalt H. Hirve üle kuulamisest on P. G.U-d kaitsja taotlenud X

ringkonnakohtus üle kuulamist nii apellatsiooni esmakordsel arutamisel kui ka kriminaalasja

uuel arutamisel ringkonnakohtus. Taotlus tuleneb asjaolust, et kannatanu Xt ei kuulatud

maakohtus üle ja maakohus tugines süüdimõistva otsuse tegemisel X deponeeritud ütlustele.

Nii P. G.U kui ka A. Ozdoevi kaitsja on apellatsioonis leidnud, et X leidmiseks ja kohtus

üle kuulamiseks ei tehtud piisavalt pingutusi.

Ringkonnakohus jättis P. G.U kaitsja apellatsioonis esitatud taotluse X üle kuulamiseks

28. juuni 2023 määrusega rahuldamata ja leiab, et ka nüüd esitatud taotluse rahuldamiseks ei

ole alust.

Ringkonnakohus jättis 28. juuni 2023 määrusega kaitsja taotluse rahuldamata KrMS § 2861 lg

2 p 1 alusel, st põhjusel, et tunnistaja asukoht ei ole teada. Nimelt ei õnnestunud Xt

maakohtus üle kuulata, sest ta ei vastanud kohtukutsetele ja teada ei olnud seegi, millises

riigis ta viibib, täpsematest asukohaandmetest rääkimata. Andmeid, mis kaitsja esitas, ei

pidanud ringkonnakohus piisavaks. Kuigi kaitsja kordas nüüdses menetluses taotlust, ei ole

olukord muutunud ja X asukoht ei ole endiselt teada. Seejuures ei saa kohtukolleegiumi

hinnangul väita, et X asukohta poleks maakohtus püütud välja selgitada.

Toimikust nähtuvalt on prokuratuur saatnud Xle korduvalt kutseid kohtuistungile ilmumiseks.

Prokuratuuri esialgsele üldisele kutsele, millega teda teavitati kohtuistungitest, vastas X

kinnitusega, et on kutse kätte saanud (kohtu kd 14; tl. 16 prd, 22, 23). Hiljem, 2020. aastal

saadetud kutsetele, mis olid saadetud konkreetsetele istungitele ilmumiseks, ta ei vastanud ega

ei ilmunud istungitele (kohtu kd 14; tl. 16 prd, 25–42). Ka ei vastanud ta prokuröri palvele

anda teada oma aadress (kohtu kd 14; tl. 25, 27).

Maakohtu istungiprotokollidest on näha, et prokuratuur on teinud X asukoha välja

selgitamiseks pingutusi. Prokurör on 31. augustil 2020 lasknud teha Schengeni infosüsteemi

päringu tuvastamaks, kas X on viimase kolme kuu jooksul liikunud üle Schengeni välispiiri

kolmandatesse riikidesse või vastupidi (kohtu kd 14; tl. 20). 9. septembri 2020 vastuses on

öeldud, et on tehtud kiireloomuline päring EL liikmesriikidele, Schengeni ala riikidele ja

Ühendkuningriigile. Vastuses on loetletud riigid, kust on saadud negatiivne vastus, ning

riigid, kes ei ole vastanud (tl. 21). Nende andmete valguses arutati 10. septembri 2020 istungil

küsimust, et Xga ei õnnestu ühendust saada. Kaitsjate soove arvestades otsustati oodata veel

mittevastanud riikide, eeskätt Ühendkuningriigi ja Itaalia vastust (kohtu kd 14; tl. 16–17). 23.

septembri 2020 teatise (tl. 111) kohaselt teatas Ühendkuningriik, et keeldub teavet andmast,

Itaalia ei olnud (hoolimata mitmest meeldetuletusest) piiriületusi edastanud.

Maakohus otsustas 29. septembri 2020 istungil, et ei ole enam nõus ootama. Oma seisukohta

põhjendas kohus sellega, et tegemist pole isegi aadressi tuvastamisega, vaid tuvastatakse

üksnes riike, mida isik võib olla külastanud (kohtu kd 14; tl. 104 prd). Maakohtu selgitusest

nähtub, et kohus pidas sellisel moel teabe kogumise jätkamist ebaefektiivseks ja ajakulukaks.

Mõlema kaitsja arvates on kummaline, et kohtueelses menetluses õnnestus prokuratuuril Xga

ühendust saada, kui vaja oli, kohtumenetluses aga enam mitte. A. Ozdoevi kaitsja leiab

apellatsioonis, et prokuratuur on „näidanud üles teadlikku suutmatust mitte X kohtusse tuua“,

ning lisab, et „me tänaseni isegi ei tea põhjust, miks teda ei ole suudetud leida“.

Need etteheited on alusetud. Nagu maakohtu otsuses märgitud, ei ole X Eesti kodanik, tal pole

Eesti Vabariigis püsivat elukohta ega ärilisi või perekondlikke seoseid Eesti Vabariigiga. Juba

ütluste deponeerimise ajal 2018. aastal viibis ta Itaalia Vabariigis ning maakohtu menetluse

ajal ei olnud tema asukoht teada. Temaga suheldi e-posti teel. Nagu eespool märgitud, andis X

vastuseks esimesele kutsele teada, et on selle kätte saanud, kuid hiljem enam ei vastanud. See-

eest nähtub 20. jaanuari 2021 kohtuistungi protokollist, et X oli saatnud prokurörile enne seda

istungit edasi talle saadetud avalduse, mille allkirjastamist talt nõuti (kohtu kd 17; tl. 48).

Sellest võib järeldada, et võimalus Xga ühendust saada sõltus sellest, kuivõrd oli X, kes ei

elanud Eestis, ise valmis prokuratuuriga suhtlema ja koostööd tegema. Olukorras, kus kontakt

kannatanuga sõltus kannatanu enda valmisolekust koostööd teha, oleks põhjust heita seda, et

kannatanut kohtus üle ei kuulatud, prokuratuurile ja/või kohtule ette vaid juhul, kui oleks

tuvastatav, et prokuratuur ega kohus ei püüdnudki tõsimeeli saavutada kannatanu osavõttu

kohtuistungist. Andmeid, mis annaks alust selliseks järelduseks, ringkonnakohtul ei ole. Nagu

eespool märgitud, tehti toiminguid X asukoha välja selgitamiseks, kuid need ei andnud

tulemust. Kohtuistungi protokollidest ei nähtu, et kohtumenetluse pooltel oleks olnud

ettepanekuid, kuidas efektiivsemal moel X asukoht välja selgitada.

Seejuures lepiti veel siis, kui maakohus võttis deponeeritud ütlused vastu ja need avaldati,

kokku, et kui X asukoht peaks selguma, jääb kaitsjatele õigus taotleda X istungil üle

kuulamist.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kirjeldatud sündmuste kulu juures väita, nagu poleks tehtud

pingutusi, võimaldamaks X ülekuulamist kohtuistungil. Kaitsjate etteheide, justkui polekski

prokuratuur tõsiselt püüdnud X seisukohta välja selgitada, võiks olla põhjendatud juhul, kui

kaitsjad oleks osutanud efektiivsele lahendusele X asukoha välja selgitamiseks, aga seda oleks

alusetult eiratud. Seda maakohtu istungi protokollidest ei nähtu. Ka ei ole apellatsioonides

viidatud ühelegi meetmele, mida prokuratuur oleks saanud kasutada, kuid jättis kasutamata.

Mis puutub P. G.U kaitsja apellatsioonis märgitusse, et maakohtu menetluse ajal ilmnes,

et nt Cga suhtles X jätkuvalt, siis sellest ei saa teha järeldust, et ka prokuratuuril pidi olema

võimalik Xga ühendust saada. Kui suhtlus toimub e-posti teel, nagu toimus kohtule esitatud

tõenditest nähtuvalt suhtlus X ja prokuratuuri vahel, on isikul väga lihtne suhtlust kontrollida

– piisab vastamata jätmisest.

Apellatsioonimenetluses esitatud X üle kuulamise taotluses märkis kaitsja, et Suurbritannia

ametlike teadaannete kohaselt on X alates 1. novembrist 2022 ettevõtte Ä LTD üks juhtidest

ning tema kontaktaadressiks on märgitud XXX. Ringkonnakohus leidis, et üksnes ettevõtte

aadress ei aita X asukohta välja selgitada. Ühtlasi tõdes ringkonnakohus, et internetis avalikult

kättesaadavate andmete kohaselt asub aadressil XXX ettevõte S Ltd (selle kodulehe kohaselt

on tegemist ettevõtete, sh nende loomise nõustamisega tegeleva ettevõttega). Sellest

tulenevalt leidis ringkonnakohus, et kaitsja märgitud aadress ei aita X enda asukohta

tuvastada.

Kuivõrd kohtukolleegiumil ei ole endiselt andmeid X asukoha kohta, ei ole KrMS § 2861 lg 2

p-st 1 tulenevalt endiselt alust kaitsja taotluse rahuldamiseks.

Deponeeritud ütlustele tuginemine

12. Kuna X ei ilmunud maakohtu istungile ja tema asukohta ei õnnestunud välja selgitada,

võttis maakohus deponeeritud ütlused vastu ja need avaldati.

P. G.U kaitsja väitel on maakohus rikkunud põhistamiskohustust, sest pole vastanud

kaitsja väidetele selle kohta, et deponeeritud ütlustele ei tohi tugineda. Kohtukolleegiumi

hinnangul ei ole maakohus põhistamiskohustust rikkunud, kuna kohus on näidanud otsuses

(punktis 538) ära õigusliku aluse, millele tuginedes kohus deponeeritud ütluste avaldamist ja

neile kohtuotsuses tuginemist õiguspäraseks pidas.

13. Nii P. G.U kui ka A. Ozdoevi kaitsja kordasid ka esitatud apellatsioonis väiteid, et

X deponeeritud ütlustele ei tohi tugineda.

A. Ozdoevi kaitsja on märkinud, et tõendite vahetu uurimise põhimõttest lähtuvalt tuleb

isikulised tõendiallikad vahetult kohtuistungil üle kuulata. Erandid peavad olema väga

põhjendatud ja neid peab saama kontrollida. Ta rõhutab, et kriminaalmenetluse mõte ei ole

luua kohtueelsel uurimisel mugavaid lahendusi tõendi hilisemaks avaldamiseks

kohtuprotsessil. Apellatsioonis on toodud välja, et puuduvad andmed, nagu oleks X olnud nt

raskelt haige. Kaitsja hinnangul oli tegemist täiesti teadliku süsteemse kohtusse

mitteilmumisega. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja: „Kui kriminaalasjas hakkaks kohus tuginema

suulisele tõendi allikale, mida ei saanud kohus kontrollida, oleks see ilmselge

kriminaalmenetluse normi rikkumine.“

Eeltoodust tuleb nõustuda sellega, et kriminaalmenetluses kehtib tõendite vahetu uurimise

põhimõte – see on sätestatud KrMS § 15 lg-s 1. Ka peab paika see, et üldjuhul tähendab

ütluste vahetu uurimine isiku vahetut ülekuulamist kohtus. Nagu apellatsiooniski märgitud, on

sellest siiski erandeid. KrMS § 691 näeb ette võimaluse ütluste deponeerimiseks ning KrMS §

291 lg 2 alusel võib deponeeritud ütlused kohtus tõendina esitada. Kuigi A. Ozdoevi kaitsja

deklareerib, et peab X deponeeritud ütluste tõendina kasutamist ilmselgeks

kriminaalmenetluse normi rikkumiseks, ei ole apellatsioonis toonud välja asjaolusid, millest

tulenevalt oleks olnud kas deponeerimine või deponeeritud ütluste kohtule esitamine eespool

nimetatud sätete alusel lubamatu. Mis puutub apellatsiooni argumenti, mille kohaselt

puuduvad andmed, et Xl oleks olnud istungile ilmumata jätmiseks olnud mõjuv põhjus (nt

raske haigus), siis KrMS § 291 lg 1 p 4 näeb ette võimaluse isiku varem antud ütlused

kohtumenetluse poole taotlusel tõendina vastu võtta mh juhul, kui isiku asukohta ei ole

suudetud mõistlikest pingutustest hoolimata kindlaks teha. Deponeeritud ütluste sel alusel

vastuvõtmise tingimuseks ei ole see, et isik oleks jätnud kohtuistungile ilmumata mõjuval

põhjusel. Samal põhjusel ei välista X deponeeritud ütluste tõendina kasutamist P. G.U

kaitsja argument, et C kinnitus, et X suhtles temaga ka maakohtu menetluse ajal, näitab, et

kannatanu suhtub kohtusse lugupidamatult ja rikub kannatanu kohustust anda kohtus vahetult

ütlusi.

14. Nii P. G.U kui ka A. Ozdoevi kaitsja vaidlevad X deponeeritud ütlustele

tuginemisele vastu ka argumendiga, et ajal, kui X ütluste deponeerimine toimus, oli menetlus

alles algstaadiumis ning kaitsjatel ja nende kaitsealustel polnud piisavalt teavet tõendite kohta.

A. Ozdoevi kaitsja väitel oli kahtlustus hiljem esitatud süüdistusest ka ebakonkreetsem.

Kuigi kaitsjad pole täpsustanud, millisel õiguslikul alusel tuleks deponeeritud ütlused nende

argumentide alusel kõrvale jätta, võib esitatud väidetest järeldada, et X ütluste deponeerimisel

on rikutud süüdistatavate kaitseõigust niivõrd, et see muudab X deponeeritud ütlused tõendina

lubamatuks. Kohtukolleegiumi hinnangul seevastu X ütluste deponeerimisega süüdistatavate

kaitseõigust rikutud ei ole. Kui võrrelda kannatanu ütluste deponeerimise ja kaugülekuulamise

taotluses kirjeldatud kahtlustuse (kd 75; tl. 18) sisu süüdistuse tekstiga, võib tõdeda, et

viimane on tõesti mõnevõrra detailsem, vahe kahe teksti sisu vahel on aga väike. Kahtlustuse

tekstis on kirjeldatud kõiki hilisema süüdistuse põhisündmusi ning ära on toodud kõik

hilisema süüdistuse seisukohalt olulised asjaolud alates sellest, millest raha nõudmine alguse

sai, kuni A. Ozdoevi saadetud sõnumiteni; kirjeldatud on ka kannatanu ja süüdistatavate vahel

toimunud kokkusaamisi. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et X küsitlemisel

oli mõlemal kaitsjal ja nende kaitsealustel võimalik esitada Xle küsimusi kogu sündmuste

faabula kohta. Kui vaadata küsitluse protokolli tervikuna, st ka prokuröride küsimusi, võibki

öelda, et Xt on kogu sündmuste käigu kohta põhjalikult küsitletud (kd 75; tl. 61–75).

Mis puutub kaitsjate väitesse, et deponeerimise ajal ei olnud kaitsjatel ja nende kaitsealustel

asja sisulise arutamisega võrdväärset ülevaadet asjaoludest, siis tuleb esmalt nentida, et

kaitsjad ise pole toonud välja seda, millistest hiljem tõenditest ilmnenud asjaoludest kaitsjad

ega nende kaitsealused ei teadnud, ega seda, miks oleks teadmine neist asjaoludest X küsitluse

ajal olnud oluline. Kui jätta kõrvale süüdistatavate endi ütlused, on süüdistusakti tõendite

loetelu kohaselt väljapressimise süüdistusega seotud tõenditest (kd 14) pärast X ütluste

deponeerimist lisandunud vaid A. Ozdoevi elukoha läbiotsimisel ära võetud tehnikavahendite

vaatlusprotokoll. Mis puutub kaitsjate etteheitesse, et enne ütluste deponeerimist ei

võimaldatud kaitsjatel kõigi seda kahtlustust puudutavate tõenditega tutvuda, siis prokuratuuri

määrusest (kd 75, tl. 15–17) nähtub, et enne ütluste deponeerimist taotles võimalust

tõenditega tutvuda vaid H. Hirve kaitsja. Ka X ristküsitluse protokollist pole näha, et P.

G.U-l ja A. Ozdoevil ning nende kaitsjatel poleks olnud piisavalt teavet X küsitlemiseks –

nad on küsitlenud X ulatuslikult.

Ainsa asjaoluna, mille kohta ta oleks kohtumenetluses soovinud Xt küsitleda, on A. Ozdoevi

kaitsja toonud välja X ja C vahelise suhte. Sellega seoses tuleb märkida, et Xle on tema ja C

suhete kohta ristküsitlusel küsimusi esitatud. P. G.U kaitsja R. Laus on esitanud

küsimuse selle kohta, kas C osales tehingus ja kas talle oli lubatud vahendustasu (kd 75; tl. 67

prd), P. G.U ise on aga küsinud X ja C suhete kohta (kd 75; tl. 71).

Puutuvalt küsimustesse X ja C vaheliste suhete kohta on P. G.U kaitsja väitnud, et

ristküsitlusel keelati esitada küsimusi, mis ei olnud prokuratuuri seisukohalt olulised.

Ringkonnakohus tõdeb, et ristküsitluse protokollist nähtuvalt on prokuratuur esitanud

vastuväite nii P. G.U kaitsja kui ka P. G.U enda X ja C vahelisi suhteid puudutavale

küsimusele. Samas on ristküsitlejatel õigus esitada vastaspoole küsimustele vastuväiteid ning

mingeid konkreetseid asjaolusid, mis näitaks, et tegemist oleks olnud vastaspoole alusetu

takistamisega, apellatsioonist ei nähtu. Ühtlasi tuleb märkida, et kaitsja R. Lausi küsimusele

lubas kohus vastata. P. G.U esitatud küsimuse puhul soovis prokurör, kelle hinnangul ei

olnud küsimus uurimisesemega seotud, teada küsimuse eesmärki. Protokolli kohaselt aga

selle üle otsustamiseni, kas X peaks sellele küsimusele vastama, ei jõutudki, sest P. G.U

teatas, et on väsinud ja sooviks jätkata küsitlemist järgmisel päeval. Kui järgmisel päeval

ristküsitlus jätkus, seda küsimust ei korratud (kd 75; tl. 71). Ühtlasi tuleb nentida, et kuigi A.

Ozdoevi kaitsja väidab ka apellatsioonis, et X ja C vaheline suhe omab kriminaalasja

lahendamisel olulist rolli, seda, miks see esitatud süüdistuse kontekstis oluline on, selgitatud

pole.

15. Veel heidab P. G.U kaitsja X ristküsitlusele ette seda, et kuigi X keeldus

vastamast tema usaldusväärsust puudutavatele küsimustele, ei katkestanud kohus ristküsitlust

KrMS § 288 lg 10 alusel. Sellega seoses märgib ringkonnakohus, et KrMS § 288 lg 10

kohaselt tuleb ristküsitlus küsimusele vastamisest keeldumise korral katkestada juhul, kui

tegemist pole lubamatu või asjakohatu küsimusega. Ristküsitluse protokollist nähtuvalt pidas

maakohus küsimusi, millele X keeldus vastamast, asjassepuutumatuteks – kohus on need

küsimused maha võtnud (kd 75, tl. 70).

16. A. Ozdoevi kaitsja on apellatsioonis leidnud, et X deponeeritud ütlustele ei tohi

tugineda ka põhjusel, et kannatanu ütlus on väljapressimise süüdistuse olulisim tõend. Seoses

sellega tuleb märkida, et KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei tohi kohtulahend tugineda üksnes ega

valdavas ulatuses tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik

küsitleda. Ütluste deponeerimisel oli A. Ozdoevil ja tema kaitsjal võimalik Xt küsitleda. Ka ei

ole maakohus tuginenud A. Ozdoevi ja P. G.U väljapressimises süüdi tunnistamisel

peamiselt X ütlustele. Oluliseks tõendiks on veel näiteks X ülekuulamise protokollide lisad ja

A. Ozdoevi telefonis olnud teabe vaatluse protokoll, milles kajastuvad A. Ozdoevi Xle

saadetud sõnumid.

17. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apellatsiooni argumendid ei anna alust

pidada X deponeeritud ütlusi lubamatuks tõendiks.

Kannatanu ütluste usaldusväärsus ja neist tehtavad järeldused

18. Nii A. Ozdoevi kaitsja kui ka P. G.U leiavad esitatud apellatsioonis, et X ütlused

ei ole usaldusväärsed.

Apellatsioonides leitakse, et X ütlustes annab alust kahelda tema taust – ta on seotud

ebaseaduslike finantstehingutega (A. Ozdoevi sõnastuse kohaselt on kelm ja

finantsmahhinaator), olles olnud Interpoli poolt tagaotsitav.

Ringkonnakohus möönab, et isiku ütluste usaldusväärsus võib sõltuda tema taustast. Samas ei

piisa isikut iseloomustavatest asjaoludest abstraktselt tema ütluste ebausaldusväärseks

lugemiseks – ainuüksi isiku tausta põhjal tema ütluste ebausaldusväärseks lugemine oleks

vastuolus KrMS § 61 lg-ga 1,mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.

Seega annaks isiku taust alust kahelda tema ütluste usaldusväärsuses juhul, kui oleks ära

näidatud, miks on välja toodud isikut iseloomustava asjaolu valguses alust kahelda tema

ütluste usaldusväärsuses. Praegusel juhul seda tehtud ei ole.

Arvestada tuleb sellega, et ainuüksi juba sündmus ise, millega seoses ütlus antakse, pole n-ö

puhas – on ju maakohus tehingu, millest väljapressimine alguse sai, lugenud heade kommete

ja avaliku korraga vastuolus olevaks (maakohtu otsuse p 552 ja 582). Seega juba sellest

tehingust endast tulenevalt ei saa selle tehinguga seotuid pidada laitmatu mainega isikuiks.

See ei tähenda aga, et kõigi selle tehinguga seotud isikute ütlused tuleks lugeda

ebausaldusväärseks.

19. P. G.U ja tema kaitsja leiavad, et maakohus on põhjendamatult eelistanud X ütlusi

P. G.U omadele. Kaitsja hinnangul on maakohus lihtsalt leidnud, et süüdistav valetab

enda kaitseks, ja välistanud võimaluse, et kannatanu valetas süüdistatava ründamiseks.

Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks ka seda etteheidet. Maakohus on seda, miks ta ei pea P.

G.U ütlusi usaldusväärseks, põhjendanud otsuse punktis 573. Sellest nähtuvalt ei ole

kohus leidnud lihtsalt, et P. G.U valetab enda kaitseks, vaid kohus on käsitlenud P.

G.U ütlusi teiste tõendite kontekstis ning toonud välja asjaolud, millest tulenevalt ta P.

G.U ütlusi usaldusväärseks ei pea. See käsitlus põhjendab ühtlasi, miks kohus peab

usaldusväärseks X versiooni toimunust.

20. P. G.U kaitsja heidab ette, et kohus on teinud vea ka C ja Q ütluste usaldusväärsuse

hindamisel. Kaitsja peab põhjendamatuks seda, et kuigi kohus asus mõlema tunnistaja puhul

seisukohale, et nad valetavad, jättis kohus C ütlused kõrvale vaid osaliselt, Q omad aga täies

ulatuses. Kaitsja heidab ühest küljest ette seda, et kohus pole hinnanud, milles vale

konkreetselt seisnes, teisest küljest aga seda, et kohus on kohelnud ütlusi ebavõrdselt.

Ringkonnakohtu hinnangul on need etteheide alusetud.

Asjaolu, et kohus on lugenud Q ütlused täies ulatuses, C ütlused aga üksnes osaliselt

ebausaldusväärseks, ei tähenda aprioorselt, et kohus on teinud tõendite hindamisel vea.

Vastavalt KrMS § 61 lg-le 2 hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse

kohaselt. Ütlustele hinnangu andmisel tuleb kasvõi juba põhjusel, et mälu ei kujuta endast

kogu toimunu ammendavat ja objektiivset talletust, hinnata muu hulgas ka nende

usaldusväärsust. Kuivõrd ütluste hindamisel on mõõdupuuks kohtu siseveendumus, sõltub

kohtu siseveendumusest see, millises ulatuses kohus ütlusi usaldusväärseks peab. See, mis

ulatuses loeb kohus ütlused ebausaldusväärseks, sõltub asjaoludest, mille tõttu kohus ütlusi

ebausaldusväärseks peab, nt ütlustes oleva vastuolu ulatusest ja vastuolu iseloomust. Küll

peab kohus üldisest otsuse põhistamise kohustusest tulenevalt seda, millises ulatuses ja miks

ta ütlusi ebausaldusväärseks peab, otsuses põhistama. Maakohus on seda ka otsuses teinud.

Kohus pole üksnes sedastanud, et C ja Q valetavad, vaid on käsitlenud seda, milliseid

asjaolusid puudutavate ütluste puhul ja miks kohtul kahtlus ütluste usaldusväärsuse suhtes

tekkis.

C ütluste puhul tõi kohus välja, et neist jääb mulje, et ta püüdis ähvardust Xle näidata

tegelikust suuremana. Sellest tulenevalt luges kohus C ütlused usaldusväärseks osas, milles

viimane rääkis, et „X rääkis talle Sanremos toimunud kohtumisest ja sellel osalenud isikutest

ning ähvardavate sõnumite saabumisest“. Sellega seoses tuleb märkida, et seda, et Sanremos

toimunud kohtumist pole eitanud ka P. G.U (tõsi küll, P. G.U väitel toimus see

kohtumine X initsiatiivil). Seda, et X sai hiljem ähvardavaid sõnumeid, kinnitavad ka tema

ülekuulamise protokollile lisatud sõnumite väljavõtted. Seega sisuliselt C ütlused mingit

olulist täiendavat teavet ringkonnakohtu hinnangul ei annagi.

Q puhul tõi kohus välja, et Q tuli uue, Xt ja Ct ebausaldusväärsena näitava infoga välja

esimest korda kohtus tunnistajana ütlusi andes, seejuures möönis ta ise, et ta suhted Cga on

halvad. Kohus tõi välja ka selle, et ütlused olid olulistes tõikades üldsõnalised. Neist

asjaoludest tegi kohus järelduse, et Q on valmis vastavalt vajadusele oma ütlusi kohandama.

Ringkonnakohtu hinnangul on kohtu põhjendused, miks ta pidas Q ütlusi täies ulatuses

ebausaldusväärseks, jälgitavad ja asjakohased.

21. P. G.U ja tema kaitsja rõhutavad, et X pole deponeeritud ütlustes väitnudki, et P.

G.U teda ähvardanud oleks. A. Ozdoevi kaitsja on väitnud apellatsioonis, et sama kehtib

A. Ozdoevi puhul.

A. Ozdoevi kaitsja väide on ilmselgelt alusetu. X on öelnud ülekuulamisel, et ta pöördus

politseisse, sest A. Ozdoev ähvardas teda (kd 75; tl. 64). Hiljem selgitas ta, et hakkas saama

A. Ozdoevilt ähvardusi WhatsAppi kaudu. Sõnumite sisu oli, et X peab tagastama raha,

muidu ta tapetakse. (kd 75; tl. 65 prd)

Küsimusele, kas P. G.U on teda ähvardanud, vastas X tõesti, et P. G.U isiklikult ei

ole teda millegagi ähvardanud (kd 75; tl. 67, 68). Samas on X andnud ütlusi selle kohta, et P.

G.U teatas 2015. aastal, et on vaja kiiremas korras kokku saada. Nad kohtusid Sanremos.

Sellele kohtumisele tuli P. G.U koos A. Ozdoeviga, nendega liitus ka X jaoks tundmatu

isik, keda A. Ozdoev esitles kui nende tšetšeenide esindajat, kellele tuleb raha maksta. See

tundmatu isik ähvardas Xt tapmisega. Pärast tundmatu isiku lahkumist rääkisid P. G.U ja

A. Ozdoev, et kohtumine sujus väga halvasti ja tuleb koostada võla kustutamise graafik. Nad

ütlesid, et tegemist on tõsise ähvardusega ja võlg tuleb ära klaarida. (kd 75; tl. 65, 65 prd)

Ühtlasi on X selgitanud, et kuigi enne olid nende suhted P. G.U-ga sõbralikud, lõppes

nende läbikäimine siis, kui ta sai aru, et ähvardused on lavastatud, et talt raha saada (kd 75; tl.

68, 70 prd). St X käsitas P. G.U-d isikuna, kes korraldas tema ähvardamise Sanremos.

22. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apellatsioonide argumendid ei kummuta

maakohtu järeldusi faktiliste asjaolude kohta, millel P. G.U ja A. Ozdoevi süüdi

tunnistamine KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi põhineb.

Eesti õiguse kohaldatavus ja sideandmete kasutamine teo toimepanemise tuvastamiseks

23. Nii A. Ozdoevi kui ka P. G.U kaitsja leiavad, et väidetavale väljapressimisele ei

ole kohaldatav Eesti karistusõigus, sest tegu ei ole toime pandud Eestis.

23.1

A. Ozdoevi kaitsja väitel keskendub süüdistus 2015. aastal Sanremos toimunud

kohtumisele. See ei pea paika. Süüdistuses on kirjeldatud nii sellele kohtumisele eelnenud kui

ka järgnenud tegevust. Tõsi küll, maakohus on, nagu P. G.U kaitsja apellatsioonis

osutatud, lugenud väljapressimise alguseks üheselt 2015. a Sanremos toimunu (otsuse p 537).

Prokuratuur selles osas maakohtu otsust vaidlustanud ei ole, mistõttu saab ka ringkonnakohus

käsitleda üksnes küsimust, kas väljapressimisena on käsitatavad süüdistuses kajastatud

sündmused alates 2015. aastal Sanremos toimunud kohtumisest.

Nii süüdistuse kui maakohtu otsuse kohaselt moodustasid olulise osa väljapressimisest pärast

Sanremo kohtumist, täpsemalt 20. oktoobrist 2016 kuni 21. veebruarini 2017 Xle

mobiiltelefoni rakenduse WhatsApp kaudu saadetud sõnumid, milles nõuti 3,6 miljoni USA

dollari või muu vara üle andmist. Sõnumites anti mõista, et nõudmise täitmata jätmisel

võidakse X või ta pereliikmed tappa. Süüdistuse kohaselt saatis need sõnumid A. Ozdoev P.

G.U-ga kooskõlastatult. Maakohus luges selle tõendatuks ja leidis sellele tuginedes, et A.

Ozdoev ja P. G.U panid väljapressimise toime kaastäideviijatena.

Süüdistuse kohaselt oli A. Ozdoev sõnumite saatmise ajal Eestis. Ka maakohus on lugenud

tõendatuks, et vähemalt osade sõnumite saatmise ajal oli A. Ozdoev Eestis (otsuse p 578).

Maakohus on otsuses ühtlasi leidnud, et Sanremos toime pandud tegu ja hilisem sõnumite

saatmine on käsitatavad jätkuva teona, kuna A. Ozdoevi ja P. G.U tegevus oli kogu aeg

seotud sama väidetava võla nõudmisega Xlt (otsuse p 577). A. Ozdoevi kaitsja on küll

avaldanud apellatsioonis seisukohta, et „Episood San Remos, kus keegi tundmatu isik X

ähvardas ei saa moodustada sõnumite saatmisega mingit kummalist osategu, nagu lõpukõnes

mainiti“, kuid argumente, miks ei ole need käsitatavad ühe teona, apellatsioonis esitatud ei

ole. Ringkonnakohus leiab, et kui samale isikule esitatakse ähvardustest saadetud nõudmisi,

mille puhul on aru saada, et need lähtuvad samast algpõhjusest või sündmusest, on põhjust

käsitada nende nõudmiste esitamist ühe jätkuva teona. Süüdistuse kohaselt tõukusid Xle

aastate jooksul esitatud nõudmised sellest, et 2013. a oktoobris kaotasid Venemaa ärimehed

23 miljonit USA dollarit tehingu tulemusel, millega X seotud oli. Maakohus on lugenud need

süüdistuse väited tõendatuks.

23.2

A. Ozdoevi kaitsja apellatsiooni kohaselt ei ole tegu sellest hoolimata pandud toime

Eestis, sest ähvardamine on teises isikus hirmutunde tekitamine, X ei lugenud aga sõnumeid

Eestis. Sellega seoses märgib ringkonnakohus, et kuna ähvardamine tähendab kannatanus

hirmutunde tekitamist, on kannatanu asukoht teo toimepanemise koht (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. detsembri 2022 otsus kriminaalasjas nr 1-21-3514, p 16), kuid see ei

tähenda, et teo toimepanemise kohana tulekski kõne alla vaid kannatanu asukoht. Ka viidatud

otsuses on öeldud, et kirjeldatud olukorras tegutseb teo toimepanija „ka kannatanu asukohas

ja isiku tegutsemise koht ei piirdu vaid kohaga, kus ta tekstsõnumi saatis“. KarS § 11 p 1 järgi

on tegu täide viidud kohas, kus isik tegutses. See tähendab, et teo toimepanemise kohaks tuleb

igal juhul lugeda kohta, kus teo toimepanija ise tegutsemise ajal viibis. Viidatud Riigikohtu

otsusest tuleb ühtlasi selgelt välja, et kui ähvardusi saadeti telefoni teel, ei pea KarS § 11 p 1

ja § 6 lg 1 tingimuse täitmiseks olema nii ähvardaja kui ka ähvardatav Eestis, vaid tegu on

Eestis toime pandud, kui Eestis viibib vähemalt üks neist – Riigikohus käsitles olukorda, kus

ähvardaja ise Eestis ei viibinud, küll aga oli Eestis ähvarduste adressaat. Kui sellises olukorras

loeti tegu Eestis toime panduks, siis on kahtlemata alust lugeda Eestis toime panduks ka

Eestis viibides sõnumite saatmist.

24. P. G.U kaitsja apellatsiooni kohaselt pole P. G.U-le Eesti karistusõigus

kohaldatav ka põhjusel, et P. G.U puhul pole tuvastatav tema tegu kaastäideviijana, st

tema seotus A. Ozdoevi saadetud sõnumitega.

Kaebuse kohaselt on P. G.U loetud kaastäideviijaks üksnes väitega, et ta oli A. Ozdoevi

tegevusest teadlik. Kohtukolleegium sellega ei nõustu. A. Ozdoevi suhtlust ühelt poolt Xga ja

teiselt poolt P. G.U-ga tuleb vaadata ka eelnevalt toimunu kontekstis. Maakohus on

lugenud väljapressimise osaks ka kohtumise Sanremos. X ütluste kohaselt toimus kohtumine

P. G.U initsiatiivil ja P. G.U oli see, kes talle väitis, et ühele kliendile tuleb kindlasti

tagastada 3,6 miljonit dollarit (kd 75; tl. 65). Sellise nõudmise esitamine on käsitatav varalise

kasu üleandmise nõudmisena KarS § 214 lg 2 p 2 ja 4 tähenduses. Samal kohtumisel ähvardas

X sõnul tema jaoks tundmatu isik Xt ja tema peret tapmisega, kui raha ära ei maksta. Pärast

tundmatu isiku lahkumist teatasid P. G.U ja A. Ozdoev, et kohtumine läks väga halvasti

ja kindlasti tuleb koostada raha tagasi maksmise graafik (kd 75; tl. 65, 65 prd). Seega

kinnitasid nad sisuliselt ähvardust ja vajadust ähvarduse täide viimise vältimiseks raha

maksta. Sellega osales P. G.U ise kaastäideviijana jätkuva väljapressimise ühe osateo

toimepanemises. Kuigi see osategu on toime pandud Itaalias, on see põhjusel, et tegemist oli

jätkuva teoga, õiguslikult võttes üks tegu hilisema X ähvardamise ja nõudmiste esitamisega,

mis leidis aset Eestis. Seetõttu on Eesti karistusõigus sellele kohaldatav.

Kuigi P. G.U ise hiljem Xt ei ähvardanud, on Sanremos temaga koos tegutsenud A.

Ozdoevi edasine tegevus omistatav P. G.U-le, kuna A. Ozdoev jätkas väljapressimist

vastavalt nende ühisele teoplaanile. See tuleneb maakohtu otsuse punktides 562 ja 563

kajastatud asjaoludest. Nimelt kasutas A. Ozdoev kohati sõnumites meie-vormi („otsime su

ise üles“), viidates seega asjaolule, et ei tegutse üksi. Kohtukolleegium ei nõustu P. G.U

kaitsja väitega, et see „meie“ võib tähendada keda iganes. A. Ozdoev viitas Xle saadetud

sõnumites ringkonnakohtu hinnangul selgelt arusaadavalt sellele, et tegutseb P. G.U

huvides. Selgitades Xle, mis küsimuse lahendamist talt oodatakse, on A. Ozdoev kirjutanud,

et too peab Eestis oma küsimuse ära lahendama. Kui X pakkus, et võiks kokku saada, vastas

A. Ozdoev, et X teab, kellele helistada. Mõned sõnumid hiljem täpsustab A. Ozdoev: „Võta

Pašaga ühendust!“ (kd 70; tl. 16, 40, 41). Sellega haakub omakorda maakohtu otsuses välja

toodud teave, millest nähtub, et P. G.U ja A. Ozdoev suhtlesid omavahel Xga seoses.

Maakohus on toonud välja järgmise suhtluse: Nimelt kui X kirjutas A. Ozdoevile 27.

oktoobril 2016 vastu sõnumi, mille kohaselt: „Sa saad olema üllatunud, aga kõiges leppis

kokku Pavel“, jõudis see info A. Ozdoevilt kohe ka P. G.U-ni (P. G.U mobiiltelefoni

koopiafaili 7. septembri 2018. a vaatlusprotokoll, tõendite kd 70, tl 202). Samuti saadab A.

Ozdoev P. G.U-le 9.–18. novembril 2016 edasi k X sõnumeid, mis puudutavad võimaliku

võla tagastamist (tl 202). 30. novembril 2016 küsib P. G.U A. Ozdoevilt: „Itaallane

vaikib?“, millele järgneb A. Ozdoevi vastus: „Suhtlus on olemas.“ P. G.U kaitsja on

vaielnud apellatsioonis vastu viimaste sõnumite väljapressimisega seostamisele. Kaitsja väitel

võib see olla seotud hoopis vaseäriga, mida X ja A. Ozdoev plaanisid ja mille

sõnumivahetuses osales ka P. G.U . Kaitsja väitel annab selleks alust asjaolu, et kannatanu

ise viitab kirjavahetuses, mis puudutab vaseäri, „minu itaallastele“. Vastuseks sellele juhib

ringkonnakohus tähelepanu, et sõnumis, millele kaitsja viitab, ei räägib X oma itaallastest

(eestikeelses tõlkes oma Itaalia sõpradest: kd 70; tl. 182) mitmuses (kd 70; tl. 175). Pealegi on

viidatud sõnum, milles räägitakse vasest ja itaallastest, saadetud 3. märtsil 2016 ehk kuid enne

P. G.U sõnumit. Seda, et sel ajal, kui P. G.U oma küsimuse saatis, oleks olnud

vaseäri sellises seisus, et oli põhjust küsida, ega itaallasest midagi kuulda pole, apellatsioonis

ära näidatud pole. Küll oli P. G.U-l põhjust uurida, ega Xst midagi kuulda pole, sest 18.

novembril 2016 oli A. Ozdoev saatnud talle edasi loetelu varast, mida X oli valmis A.

Ozdoevi nimetatava isiku nimele kirjutama (kd 70; tl. 202), pärast seda aga suhtlus soikus (22.

ja 23. novembril 2016 on A. Ozdoev saatnud Xle sõnumid, milles küsis, miks X vaikib ja kas

ta hakkab jälle oma „mänge mängima“: kd 70; tl. 44, 45). Sellest tulenevalt peab

ringkonnakohus põhjendatuks maakohtu seisukohta, et P. G.U sõnum käis just X kohta.

Ka ei saa nõustuda kaitsjaga, nagu näitaks sõnum, kui see puudutab Xt, just seda, et P.

G.U ei teadnud midagi A. Ozdoevi sõnumite sisust. Nagu eespool märgitud, saatis P.

G.U A. Ozdoevile selle küsimuse olukorras, kus X oli justkui avaldanud valmisolekut

oma vara üle anda, kuid ei vastanud seejärel enam A. Ozdoevi kirjadele. See näitab just, et P.

G.U oli A. Ozdoevi ja X vahelise suhtlusega hästi kursis ja tundis huvi asjade laabumise

vastu.

Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et A. Ozdoevi ja P. G.U ühist teoplaani

näitab ka asjaolu, et P. G.U saatis 2016. aastal ka ise Xle sõnumeid, milles nõudis

vastuseid ja volitust, et asjaga tegeleda (kd 70, tl. 173–187) – seegi kinnitab, et P. G.U,

kes oli enne tegelenud X veenmisega, et too peaks mingi osa tehingu tulemusel kadunud

rahast hüvitama, jätkas sellega tegelemist. Ringkonnakohus ei nõustu P. G.U kaitsja

seisukohaga, justkui räägiks P. G.U enda suhtlemine Xga selle vastu, et P. G.U oli

A. Ozdoevi ähvardustega seotud. Kohtukolleegiumi hinnangul haakub see, et kuigi Xga

suhtlesid nii A. Ozdoev kui ka P. G.U, ähvardas Xt vaid A. Ozdoev, varasema

tegutsemismudeliga. Sanremo kohtumisestki näha, et P. G.U tegutses selle nimel, et X

maksaks mingi rahasumma, kusjuures selle tegevuse juurde kuulus Xle mulje jätmine, et tema

ja ta lähedaste elu on ohus, kuigi otseselt ähvardavad Xt teised (Sanremo kohtumisel väidetav

tšetšeenide esindaja). Seega on alust pidada ühise plaani osadeks ka hilisemat tegevust, kus A.

Ozdoev esitas nõudmisi ähvardades, P. G.U aga püüdis Xt veenda ilma ähvardusteta.

25. A. Ozdoevi kaitsja apellatsiooni kohaselt on asjaolud, millele tuginedes on tehtud

järeldus, et tegu on toime pandud Eestis, tuvastatud ebaseaduslikult. Kui neid asjaolusid

tõendavad tõendid lubamatutena kõrvale jätta, tuleks asuda seisukohale, et Eesti õigus

etteheidetavale teole ei kohaldu, sest kuriteo toimepanemine Eestis ei oleks tuvastatav.

Täpsemalt leiab A. Ozdoevi kaitsja, et Eestis kriminaalmenetluse alustamiseks ei olnud alust

ja seos Eestiga leiti kunstlikult tänu tõendile, mille kogumiseks polnud alust (sideettevõtjalt

nõutud andmetele).

Kohtukolleegium peab etteheidet, mille kohaselt alustati kriminaalasja hoolimata sellest, et

kuriteol polnud Eestiga puutumust, alusetuks. See, et tegu võib vähemalt osaliselt olla toime

pandud Eestis, nähtub X avaldusest kriminaalmenetluse alustamiseks (kd 70; tl. 3–5).

Avalduse kohaselt olid väljapressijateks Eestis elavad P. G.U ja Ahmed (s.o A. Ozdoev),

kellega X kohtus korduvalt ka Tallinnas. Seega oli Eestis kriminaalmenetluse alustamine

õiguslikult põhjendatud.

Eelnevast tulenevalt on põhjendamatu ka A. Ozdoevi kaitsja seisukoht, nagu oleks seos

Eestiga leitud kunstlikult tänu tõendile, mille kogumiseks ei olnud alust. Olukorras, kus

menetleja oli asunud seisukohale, et kuriteoteatest nähtub kriminaalmenetluse alus ning oli

alustatud kriminaalmenetlust, oli menetlejal õigus ja kohustus koguda tõendeid

tõendamiseseme asjaolude kohta. KrMS § 62 p 1 kohaselt on teo toimepanemise koht

tõendamiseseme asjaolu. Teisisõnu: kui kuriteoavalduse alusel oli menetlejal alust arvata, et

toime on pandud kuriteo tunnustega tegu, mis vähemalt osaliselt on aset leidnud Eestis, oli

menetlejal õigus ja kohustus koguda muu hulgas tõendeid selle kohta, kas tegu on Eestis

toime pandud.

Eeltoodust tulenevalt ei saa nõustuda ka A. Ozdoevi kaitsja seisukohaga, nagu poleks

sideandmete nõudmise luba piisavalt põhistatud, sest ses pole selgitatud, miks on vaja

selgitada välja isiku asukoht sõnumite edastamise ajal. Kuna vajadus teo toimepanemise koha

väljaselgitamiseks tuleneb kriminaalmenetluse seadustikust, ei vajanud selle asjaolu välja

selgitamise vajadus ringkonnakohtu hinnangul eraldi põhjendamist. Loas on toodud välja,

milliste asjaolude väljaselgitamiseks on sideandmeid vaja (lisaks A. Ozdoevi asukohale

sõnumite saatmise ajal on nimetatud vajadust selgitada välja A. Ozdoevi kontaktid võimalike

teiste väljapressijatega), ning põhjendatud ka seda, miks on vaja nende asjaolude

väljaselgitamiseks kasutada sideandmeid. Kokkuvõtvalt on prokurör märkinud, et kuna

„muude menetlustoimingutega antud menetlusstaadiumis, kus on vajalik säilitada

kriminaalmenetluse läbiviimise konspiratiivsust, eelpool toodud teavet ei ole koguda

võimalik, siis, taotletavat eesmärki ja menetlustoiminguga kaasnevat põhiõiguste riivet silmas

pidades, on antud menetlustoiming proportsionaalne. Järelikult on alusetu kaitsja etteheide, et

prokuratuur pole süüdistuskõneski põhjendanud, „miks antud kriminaalasja kontekstis

leitakse, et Akhmet Ozdoevi privaatsusõiguse rikkumine on normaalne ja aktsepteeritav

tegevus riigi poolt“.

Sideandmete kohta on kaebuses märgitud, et praeguseks on üldteada, et sideandmete

säilitamine oli vastuolus Euroopa Liidu õigusega ning on kummastav, et selles osas pole

seadusandlikul tasandil midagi muudetud. Selgusetuks jääb, kuidas peaks see seisukoht

andma alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on otsuses sideettevõtjalt andmete

nõudmise õiguspärasust, sh Euroopa Kohtu seisukoha mõju käsitlenud. Kohus leidis

Riigikohtu praktikale viidates, et sideandmete nõudmisega ei ole kriminaalmenetlusõigust

oluliselt rikutud, võttes seejuures arvesse, et luba anti 27. aprillil 2017, s.o oluliselt enne 2.

märtsi 2021, mil Euroopa Kohus tegi teatavaks otsuse sideandmeid puudutava eelotsuse

küsimuse kohta. Seda, et kohtu see seisukoht oleks õiguslikult ekslik, kaebuses ära näidatud

pole.

Sideandmetele tuginemise õiguspärasust kaaludes on maakohus põhiõiguste riive

proportsionaalsust hinnates viidanud ka sellele, et kriminaalmenetluse esemeks oli 1. astme

kuritegu. Sellega haakub kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et sideandmete nõudmiseks loa

andmise ajal polnud alust menetleda kriminaalasja väljapressimise kuriteokoosseisu alusel.

Kaitsja väitel puudus loa andmise ajal objektiivne teave, et raha nõudmiseks puudus õiguslik

alus. Ringkonnakohus osutab, et loa andmise ajaks ei pidanud olema väljapressimise

koosseisu tunnused tõendatud, vaid vajalik oli põhjendatud kuriteokahtlus. Seega piisas

sellest, kui selleks ajaks kogutud teabe alusel oli alust arvata, et raha nõudmiseks ei olnud

alust. X väitel nõudsid P. G.U ja A. Ozdoev kellelgi teisele tekitatud kahju hüvitamist,

pealegi nõuti talt sellise raha tagasi maksmist, mis polnud n-ö kaduma läinud tema süül.

Seega oli menetluse selles staadiumis alust arvata, et Xle esitatud nõue oli ebaseaduslik.

Pealegi pole see, et A. Ozdoevil oleks olnud õiguslik alus Xlt raha nõudmiseks, leidnud

tuvastamist edasise menetluse käiguski. Kaitsja on küll maakohtu kohtuvaidluses rõhutanud,

et A. Ozdoevil oli volitus 3,6 miljoni USA dollari nõudmiseks, kuid maakohtu otsuse kohaselt

pole see leidnud tuvastamist. Kohus märkis Riigikohtu praktikale viidates, et kui

väljapressimises süüdistatav väidab, et ta ei teadnud, et nõudel polnud seadusliku alust, on

tegemist aktiivse kaitseväitega, mida peab isik ise tõendama või vähemalt looma menetlejale

reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks. Sellest hoolimata kaitsja seda, et A. Ozdoevil

oleks olnud Xlt raha nõudmiseks õiguslik alus, apellatsioonis ära näidanud pole.

Apellatsioonis on vaid üldsõnaliselt räägitud sellest, et A. Ozdoevi pidi paluma Xl probleem

lahendada, kuna ta oli X pärast ebameeldivasse olukorda sattunud.

Märkimata ei saa jätta, et isegi, kui raha nõudmiseks oleks olnud õiguslik alus, ei võtaks see

alust sideandmete nõudmiseks. Ainuüksi inimese ja tema lähedaste ähvardamine tapmisega on

KarS §-st 120 tulenevalt kriminaalkorras karistatav ning KrMS § 901 lg-st 3 ja § 1262 lg-st 2

tulenevalt kuulub ähvardamine kuriteokoosseisude hulka, mille puhul oli sideandmete

nõudmine lubatav.

Eelnevast tulenevalt ei anna A. Ozdoevi kaitsja väited alust lugeda sideettevõtjalt saadud

andmete protokolli lubamatuks tõendiks. Ühtlasi tuleb nentida, et maakohus ei tuginenud selle

tõendatuks lugemisel, et väljapressimine on osaliselt pandud toime Eestis, ainult

sideettevõtjalt saadud andmete protokollile. Kohus tugines veel õiendile A. Ozdoevi

piiriületuste kohta ja A. Ozdoevi kontoväljavõtetele (otsuse p 578).

Pavel G.U ja Akhmet Ozdoevi teo vastavus väljapressimise kuriteokoosseisule

26. Apellatsioonide kohaselt ei vasta P. G.U-le ja A. Ozdoevile süüks pandav tegu

väljapressimise kuriteokoosseisule.

26.1

P. G.U kaitsja leiab apellatsioonis, et rääkida ei saa väljapressimisest, sest

väljapressimisel peab ähvardus olema veenev, Xle oli aga juba 2015. aasta lõpust selge, et tal

ei ole alust karta ähvarduse täideviimist. Kaitsja seisukoht tugineb asjaolule, et maakohtu

otsuse kohaselt sai X 2015. aasta lõpus teada Y, P. G.U ja A. Ozdoevi kokkuleppest, et

viimased sunnivad Xt raha tagastama, ning et Sanremos toimunu, täpsemalt kohtumisel

osalenud väidetava tšetšeenide esindaja ähvardus, oli lavastus. Kaitsja leiab, et kui X sai

teada, et tegemist oli lavastusega, siis sai ta järelikult aru, et kaukaasia välimusega tundmatu

ei olnud mingite anonüümsete tšetšeenide esindaja, tema ähvardustel ei olnud mingit alust

ning puudus isegi minimaalne tõenäosus ähvarduste täideviimiseks. A. Ozdoevi kaitsja

omakorda toonitab apellatsioonis, et X „ei ole vaatamata oma väidetavate ähvarduste

pikaajalisusele teinud katsetki ega tasunud raha kaotanud ärimeestele mitte sentigi“.

Erinevalt apellantidest on kohtukolleegium seisukohal, et ähvardused olid X jaoks veenvad

ning neid on alust pidada tõsiseltvõetavateks ähvardusteks ka objektiivse kõrvalseisja

perspektiivist. Nõustuda tuleb küll sellega, et kui X sai aru, et tegemist oli n-ö lavastusega,

siis sai ta järelikult ka aru, et kohtumisel osalenud tundmatu ei olnud raha tagasi nõudvate

tšetšeenide esindaja. See ei tähenda aga, et Xle oleks olnud selge, et puudub „isegi

minimaalne tõenäosus ähvarduse täideviimiseks“, nagu leiab P. G.U kaitsja.

Arusaamine, et tegemist oli lavastusega, ning teadmine, et Y, P. G.U ja A. Ozdoev olid

kokku leppinud, et viimased nõuavad Xlt Y huvides raha tagasi, tähendas küll, et Xl ei olnud

alust karta vägivalda tundmatute tšetšeenide poolt, ei välista aga X hirmu selle ees, et

vägivalda võivad tema või tema lähedaste vastu kasutada P. G.U ja A. Ozdoev või

nendega seotud isikud. Tähendas ju Xle teatavaks saanud teave seda, et P. G.U ja A.

Ozdoev ei püüa teda kellegi teise eest kaitsta, vaid on ise huvitatud sellest, et X mingi osa

2013. aasta tehinguga „kaduma läinud“ rahast hüvitaks. Nagu P. G.U kaitsja

apellatsiooniski märgitud, põhjendas maakohus ähvarduse veenvust mh sellega, et P. G.U

avaldas kannatanule juba tutvumisel, et tal on sidemeid kriminaalmaailmaga, mistõttu keegi ei

julge talle võlgu jääda. Maakohus ongi otsuses asunud seisukohale, et A. Ozdoev ei viidanud

Xt ähvardades enam kolmandatele isikutele, vaid „ähvardused tulid seega otseselt A. Ozdoevi

nimelt“ (otsuse p 554).

Järgnevalt saadetud sõnumites esitatud ähvarduste veenvust ei välista seegi, et sõnumeid

saadeti pika perioodi vältel, ilma et ähvardusi oleks püütud täide viia. Nagu maakohtu otsuses

märgitud, selgitas X ähvarduste tõsiselt võtmist sellega, et „kolmandate isikute poolt tuli info,

et A. Ozdoevi ähvardusi tuleb tähele panna“ (otsuse p 554). Tähelepanu väärib see, et

sõnumivahetus jõudis vahepeal selleni, et X avaldas valmisolekut mingi osa oma varast A.

Ozdoevi nimetatud isiku nimele kirjutama. Tegemist ei olnud lihtsalt abstraktse lubadusega,

vaid X loetles vara, mille võiks sel eesmärgil ära hinnata (kd 70; tl. 76, 90).

Ühtlasi peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et isegi kui X oleks jõudnud järeldusele, et

ähvarduste täide viimist pole alust karta (mis ei ole tuvastamist leidnud), ei välistaks see A.

Ozdoevi ja P. G.U vastutust väljapressimise katse eest. Saadetud sõnumitest on selgelt

näha soov, et X „lahendaks Eestis oma küsimuse ära“, ning sõnumi saatja arvamus, et

ähvardused aitavad seda saavutada.

26.2

P. G.U kaitsja on esitanud apellatsioonis väite, et P. G.U-l oli õiguslik alus

Xlt raha nõudmiseks. Apellatsioonis pole vaieldud vastu maakohtu järeldusele, mille kohaselt

oli tehing, mille tulemusel raha „kaduma läks“, heade kommete ja avaliku korra vastasena

tühine. Apellatsioonis on aga leitud, et TsÜS §-des 84–101 tulenevalt võib ka tühise tehingu

puhul tekkida õiguslikult tunnustatavaid nõudeid, eelkõige alusetu rikastumise sätete alusel.

Seoses selle väitega tuleb esmalt märkida, et kaebusest ei nähtu, miks peaks väidetava

nõudeõiguse tuvastamisel lähtuma Eesti õigusaktidest. On ju menetluses tuvastatud, et

vähemalt üks väidetava võlgnevuse aluseks oleva tehingu osapooltest oli Venemaalt ning ka

tehing seisnes Venemaa Föderatsioonist välja viimises. Raha kanti „S poolt osundatud

äriühingute kontodele“. Nagu maakohtu otsuseski märgitud, pole aga kohtule esitatud

tõendeid selle kohta, kes millal ja kellele raha üle kandis.

Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja argumentidele siiski võimalik vastata ilma välja

selgitamata, mis riigi õigusest peaks selle tehingu tühisusest tulenevate võimalike õiguste

tuvastamisel lähtuda. Nimelt ei nähtu apellatsioonist asjaolusid, millest tulenevalt oleks alust

käsitada Xt isikuna, kelle suhtes oleks saanud ülekande teinutel tekkida alusetu rikastumise

nõue, ning P. G.U-d isikuna, kellel oleks selle nõude esitamiseks alus. Alusetu

rikastumine puhul peab isik andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu.

Alusetult rikastunu saab tühise lepingu korral olla lepingu osapool, praegusel juhul isik,

kellele raha ilma õigusliku aluseta üle kanti. Nagu eespool märgitud, kanti raha üle „S poolt

osundatud äriühingute kontodele“. Seda, et raha oleks saanud X, tõendatud ei ole ning seda

pole isegi apellatsioonis väidetud. Apellatsioonis (p 3.34.) on märgitud, et X vastutus tuleneb

sellest, et tema oli „klientide vahendaja“. Ühelegi õiguslikule alusele, millest tulenevalt oleks

tehingut vahendanud isik vastutanud raha üle kandnute ees sõltumata sellest, kas ta ise oli

raha saaja, apellatsioonis viidatud pole. Samuti pole apellatsioonis käsitletud, millest tulenes

P. G.U õigus rahast ilma jäänu(te) nimel Xlt raha nõuda.

P. G.U ise leiab apellatsioonis, et kui X põhjendas nõutu mittemaksmist sellega, et tal ei

olnud võimalik maksta, siis näitab see võla omaksvõttu. Kohtukolleegium sellega ei nõustu.

Ka juhul, kui isikult nõutakse alusetult suuremat rahasummat ja ähvardatakse, et

mittemaksmine toob kaasa rasked tagajärjed, on igati mõistetav, kui isik väidab, et ei saa

nõudmist täita, sest tal pole nõutud raha. X on sõnumivahetuses A. Ozdoeviga öelnud selgelt,

et tema meelest nõutakse talt vara alusetult. Nt on ta vastuseks A. Ozdoevi nõudmisele „Kaua

sa veel vait oled. Lahenda küsimus. Tagasta võõras. Sulle seda – ei andesta keegi“ vastanud:

„Sa saad suurepäraselt aru, et ma ei ole mitte kelleltki midagi võtnud.“ (kd 79; tl. 51).

27. Eelnevast tulenevalt ei anna apellatsioonide argumendid alust maakohtu otsuse

tühistamiseks P. G.U ja A. Ozdoevi KarS § 214 lg 2 p 2 ja 4 järgi süüdi tunnistamise

osas.

V

Karistuse mõistmine

28. A. Ozdoevi kaitsja on taotlenud A. Ozdoevi karistusest vabastamist mõistliku

menetlusaja möödumise tõttu. Apellatsiooni kohaselt on A. Ozdoevi suhtes toimunud

kriminaalmenetlus alates 13. veebruarist 2018. Kaitsja möönab, et kohtulik uurimine on olnud

tihe, kuid rõhutab, et A. Ozdoevile esitatud süüdistus moodustab kogu süüdistusest väikse osa

ning valdav osa menetlusest on toimunud teiste kuritegude uurimiseks. Kaitsja märgib, et

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt tuleb mõistliku menetlusaja nõude järgimist

arvestada iga isiku ja kuriteo kohta eraldi. Seadus näeb ette võimaluse mõistliku menetlusaja

tagamiseks kriminaalasi eraldada.

Ringkonnakohus nõustub, et arvestades A. Ozdoevile esitatud süüdistust, on menetlus tema

suhtes kestnud pigem kaua. Kahtlemata on menetluse ajakulu mõjutanud menetluse esemeks

olevate kuritegude ja sellest tulenevalt ka tõendite suur hulk (ainuüksi kohtuvaidlused

toimusid maakohtus 2022. aasta jaanuarist mai lõpuni, asja mahukusest tingitult on nii maa-

kui ringkonnakohtul kulunud otsuse kirjutamiseks kuid). Ka tuleb tõdeda, et hoolimata

esialgsest kahtlustusest A. Ozdoevi kuritegu teiste süüdistuses kirjeldatud kuritegudega seotud

ei ole. See ei tähenda siiski, et A. Ozdoevi süüdistuse seos ülejäänud menetlusega oleks olnud

nii väike, et ses osas oleks kriminaalasi tulnud KrMS § 216 lg 4 alusel mõistliku menetlusaja

tagamiseks ülejäänud kriminaalasjast eraldada. Kaitsja ise on pidanud oluliseks nt X ja C

seotuse küsimust, C ülekuulamine ei olnud aga seotud üksnes väljapressimise süüdistusega.

Märkimata ei saa jätta, et kuigi kaitsja leiab, et A. Ozdoevi suhtes oleks tulnud menetlus

varakult eraldada, ei ole kaitseaktis sellist taotlust esitatud.

Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et A. Ozdoevi õigust mõistlikule menetlusajale on

riivatud, kuid see riive ei ole selline, mis tingiks karistusest vabastamise. Veelgi enam,

ringkonnakohtu hinnangul on maakohus mõistnud ettenähtud karistusraami ja prokuratuuri

taotlust arvestades A. Ozdoevile niivõrd leebe karistuse, et ka selle täiendavaks

kergendamiseks ei ole põhjust.

Prokuratuur on taotlenud apellatsioonis A. Ozdoevi karistuse karmistamist, talle

põhikaristuseks 8-aastase vangistuse ning lisakaristusena väljasaatmise ja 10-aastase

sissesõidukeelu kohaldamist.

Prokuratuuri apellatsiooni kohaselt on arusaamatu, miks mõistis kohus A. Ozdoevile

karistuseks sanktsiooni keskmisest määrast kolm aastat kergema vangistuse. Apellatsioonis on

toodud välja, et väljapressimise ulatus oli erakordselt suur (ca 3,6 miljonit dollarit) ning

ähvardused X ja tema lähedaste vastu räiged. Ka pidas prokuratuur ekslikuks maakohtu

seisukohta, nagu oleks kannatanu end kohtumenetluse toimumise ajaks sündmustest

distantseerinud – kohus on jätnud tähelepanuta selle, kuidas veel kohtumenetluse kestel

kannatanut survestati.

Mis puutub ähvarduse räigusesse, siis kindlasti ei saa kellegi ähvardamist tapmisega pidada

vähetähtsaks teoks. Samas on seadusandja ise andnud karistusseadustikus indikatsiooni,

millist karistust väärivaks ta sellist tegu peab. Nimelt näeb KarS § 120 lg 1 muu hulgas ette

vastutuse tapmisega ähvardamise eest ning selle teo eest mõistetava karistuse ülemmäär on

üks aasta vangistust. Seega peab väljapressimise kontekstis olema süü suuruse seisukohalt

määrav ähvardusega kaasneva nõude sisu ja suurus. Sellega, et väljapressitav rahasumma oli

suur, tuleb nõustuda. Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et Xt survestati koostama nimekirja

muust varast, mille ta loovutaks raha maksmise asemel. Samas tuleb kohtukolleegiumi

hinnangul nõutu absoluutväärtuse kõrval vaadata ka nõudmise konteksti ehk asjaolu, et

summa suurus tulenes tehingust, millega X seotud oli, ja sõltus seega sellest, milliste

rahasummaga asjaosalised ise opereerisid.

Ringkonnakohus möönab sedagi, et maakohtu põhjendus, mille kohaselt on kannatanu end

kohtumenetluse ajaks end sündmustest distantseerinud, ei ole õnnestunud. Isiku puhul, kellelt

on pikema aja jooksul ähvarduste saatel nõutud suurema summa raha tasumist, ei näita

kohtusse ilmumata jätmine tingimata huvi puudumist kriminaalmenetluse tulemuse vastu. On

mõistetav, et isik, keda on järjepidevalt ähvardatud ja nõutud suuremat summat raha, püüab

vältida kokkupuudet talt raha välja pressinutega. Eriti on selleks põhjust juhul, kui isikut on

püütud menetluse ajal mõjutada oma väiteid tagasi võtma, mida tõendavad prokuratuuri

kohtule esitatud avaldus ja selle päritolu tõendavate e-kirjade väljatrükid (kohtu kd 17, tl. 55–

61). Seega sellele tuginedes kergema karistuse mõistmine põhjendatud pole.

Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et puhtalt süüle vastavaks tuleks pidada viiest aastast

mõnevõrra raskemat karistust.

Samas annavad alust karistuse määra allapoole tuua nii eripreventiivne kaalutlus, st see, et teo

toimepanemisest endast on möödunud pikem aeg, kui ka see, et nende süüdistuste mahu tõttu,

mis A. Ozdoevit ei puudutanud, on menetlus tervikuna võtnud aega. Samuti annaksid just

need asjaolud alust kohaldada ka KarS § 73 lõikeid 1 ja 3 alusel, nagu maakohus tegi. Seega

on maakohus sisuliselt juba kohaldanud meedet, mis peab kompenseerima seda, et menetlus

A. Ozdoevi suhtes on kestnud suhteliselt kaua.

Prokuratuur on korranud apellatsioonis ka taotlust kohaldada A. Ozdoevi suhtes väljasaatmist

koos 10-aastase sissesõidukeeluga. Apellatsioonis heidab prokuratuur maakohtule ette, et

kohus on jätnud lisakaristuse kohaldamata ilma seda põhjendamata.

Kohtukolleegium möönab, et maakohus pole lisakaristuse kohaldamata jätmist eraldi

põhjendanud. Sisuliselt ilmneb aga lisakaristuse kohaldamata jätmine sellest, et maakohus

jättis A. Ozdoevile mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata. Ringkonnakohus

möönab, et väljasaatmist reguleeriv KarS § 54 ei ütle, et väljasaatmist saaks kohaldada vaid

koos reaalse vangistusega. KrMS § 54 lg 1 lubab kohaldada väljasaatmist lisakaristusena, kui

kohus karistab välisriigi kodanikku tahtliku kuriteo eest vangistusega, vangistusega karistatud

on isik ka siis, kui tema vangistus jäetakse tingimisi täitmisele pööramata. Samas on

väljasaatmine olemuslikult karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisega vastuolus: kui

väljasaatmise eesmärk on tõrjuda isikust tulenevat ohtu õiguskorrale, karistuse tingimisi

täitmisele pööramata jätmine seevastu näitab, et kohus peab uute kuritegude toimepanemise

ohtu väikseks. Ka tekiks küsimus väljasaatmise täitmises: kui isik saadetaks kohe välja, ei

oleks isikul võimalikki KarS § 74 kohaldamisest tulenevaid katseaja tingimusi täita, kui isik

aga läbib edukalt katseaja, tekib aga küsimus väljasaatmise põhjendatuses. Kui vaadata

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadust, siis ei leia ka sealt regulatsiooni selle kohta,

kuidas peaks toimuma väljasaatmine juhul, kui isiku põhikaristus jäeti käitumiskontrolli

kohaldades tingimisi täitmisele pööramata. VSS § 18 lg 4 reguleerib üksnes sellise

süüdimõistetu väljasaatmist, kellele on kohaldatud reaalset vangistust, öeldes, et kui

väljasaadetavat karistatakse aresti või vangistusega või kui väljasaatmisele kuulub

välismaalane, kes kannab aresti või vangistust, viiakse väljasaatmine lõpule viivitamata pärast

aresti või vangistuse ärakandmist. Neist asjaoludest tulenevalt on kohtukolleegium seisukohal,

et kuigi KarS § 54 lg 1 ei välista sõnaselgelt väljasaatmist juhul, kui karistuseks mõistetud

vangistus jäetakse tingimisi täitmisele pööramata, tuleneb süstemaatilisest tõlgendusest, et

vähemalt koostoimes KarS §-ga 74 väljasaatmine lisakaristusena kohaldatav ei ole.

Arvestades kuriteost möödunud aega ning seda, et A. Ozdoevil pole kehtivaid

kriminaalkaristusi, ei näe ringkonnakohus alust maakoht otsuse tühistamiseks A. Ozdoevi

vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmise osas.

29. Prokuratuur on taotlenud ka P. G.U-le raskema karistuse mõistmist. Maakohus

mõistis P. G.U-le, nagu A. Ozdoevilegi, karistuseks 5 aastat vangistust, prokuratuur

taotles P. G.U karistamist 6-aastase vangistusega. Ringkonnakohus karistuse

muutmiseks põhjust ei näe. Prokuratuuri seisukoht, et põhjendatud oleks maakohtu mõistetust

aasta võrra pikem vangistus, tugineb ainult väitele, et prokuratuuri hinnangul on isiku süüle

vastav karistus selline. Sellega seoses nendib ringkonnakohus, et kohtul on karistuse

mõistmisel suhteliselt suur otsustamisvabadus ning kuivõrd apellatsioonist seda, et maakohus

oleks karistuse mõistmisel teinud mõne vea, ära näidatud pole, ei näe ringkonnakohus alust

karistuse raskendamiseks (arvestades seejuures ka seda, et ringkonnakohus jätab muutmata ka

A. Ozdoevi karistuse).

A. Ozdoevi puhul pidas ringkonnakohus süüle vastavaks viiest aastast raskemat karistust, kuid

pidas maakohtu mõistetud karistust põhjendatuks eripreventiivseil kaalutlusil ja mõistliku

menetlusaja ületamise kompenseerimiseks. P. G.U kaitsja on taotlenud, et ka P.

G.U karistust vähemalt kergendataks mõistliku menetlusaja rikkumise tõttu. Kuivõrd

prokuratuur on oma apellatsioonis taotlenud küll P. G.U karistuse raskendamist, kuid on

samas taotlenud talle kergemat karistust kui A. Ozdoevile, tekib küsimus, kas P. G.U

karistust tuleks selle raskendamise asemel vähendada. Ringkonnakohus seda ei leia. Erinevalt

A. Ozdoevist ei piirdunud P. G.U süüdistus vaid väljapressimise süüdistusega. Talle

esitatud süüdistus hõlmas tegusid, mille tõttu ka Riigikohus luges kriminaalasja mahukaks ja

keeruliseks. Seega ei ole tema puhul tegemist olukorraga, kus tema süüasja arutamise ajakulu

oleks oluliselt mõjutanud teistele süüdistatavatele esitatud süüdistused, millega tal

kokkupuudet kas pole üldse või on väga väike. Seda, et kriminaalasja menetlemises oleks

olnud märkimisväärseid viivitusi, tuvastatud ei ole (vt ka Riigikohtu otsuse p 224); menetluse

ajakulu on tinginud lihtsalt mahuka asja menetlemine kolmes kohtuastmes. Viimasega seoses

tuleb arvestada, et võimalust Riigikohtuni kaevata kasutas ka P. G.U ja/või tema kaitsja,

kuid osaliselt jäi maakohtu P. G.U suhtes tehtud süüdimõistev otsus muutmata.

Ajakuluks, mis oleks olnud välditav, on alust lugeda vaid kriminaalasja ringkonnakohtus

uuesti arutamise ajakulu, mis on aga kogu kriminaalasja arutamisele kulunud aega

tagasihoidlik. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et P. G.U-le maakohtu otsusega §

214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi mõistetud viieaastane karistus tuleb jätta muutmata.

30. Riigikohus tühistas Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ka osas, millega ringkonnakohus

jättis maakohtu otsusega Pavel G.U-le KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks

mõistetud 8-aastase vangistuse muutmata ja saatis kriminaalasja ka ses osas ringkonnakohtule

uueks arutamiseks. Selle tingis asjaolu, et Riigikohus mõistis P. G.U-le KarS § 137 lg 1 –

§ 22 lg 2 järgi maakohtu otsusega mõistetud 1 aasta asemel karistuseks 6 kuud vangistust,

KrMS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi saatis aga ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Riigikohus

märkis, et mõistetav liitkaristus sõltub KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi kvalifitseeritud teo

kohta antavast hinnangust.

Nagu eespool märgitud, jätab ringkonnakohus P. G.U-le KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4

alusel mõistetud karistuse muutmata. See tähendab, et liidetavateks karistusteks on KarS §

214 lg 2 p-de 2 ja 4 alusel mõistetud 5 aastat vangistust, KarS § 3891 lg 2 järgi mõistetud 4

aastat 6 kuud vangistust, KarS § 137 lg 1 – § 22 lg 2 järgi mõistetud 6 kuud vangistust ja

KarS § 4024 lg 1 järgi mõistetud 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS 64 lg 1 järgi võib

liitkaristuse mõistmisel raskeimat karistust suurendada või lugeda kergemad karistused

raskeimaga kaetuks.

Kergemate karistuste raskemaga kaetuks lugemiseks ringkonnakohtu hinnangul alust ei ole,

sest kergeimatest karistustest raskeim (4 aastat 6 kuud vangistust) on peaaegu sama suur kui

raskeim karistus (5 aastat vangistust) ning kergemad karistused kogumis ületavad raskeimat

karistust. Sellisel juhul ei saa öelda, et raskeim karistus oleks piisav hõlmamaks isiku süüd

kõigis kuritegudes, mille karistused liidetakse.

Raskeima karistuse suurendamisel on kohtu otsustada, mis ulatuses seda teha. Juba maakohus

ei liitnud P. G.U-le mõistetud karistusi täies ulatuses. Sellest hoolimata leiab

ringkonnakohus, et kuna Riigikohus kergendas ühte liidetavat üksikkaristust, tuleb ka

liitkaristust kergendada. Lisaks sellele, et Riigikohus vähendas ühte liidetavat karistust kuue

kuu võrra, arvestab ringkonnakohus ka menetluseks kulunud aega, sh seda, et uue

ringkonnakohtu menetluse tingis kohtu tehtud viga. Menetlusele kulunud ajaga seoses peab

ringkonnakohus oluliseks sedagi, et P. G.U on olnud elektroonilise valve all, mis ei ole

küll vahistamisega võrreldav vabaduspõhiõiguse riive, kuid kujutab endast siiski

liikumisvabaduse piiramist. See, et erinevalt eelvangistusest ei loeta elektroonilise valve all

oldud aega vangistuse hulka, tähendab, et kogu elektroonilise valve all oldud aja karistusajast

maha arvamisest pole alust. Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda see aga, et seda, kui

süüdistatav on suhteliselt pikka aega kestnud kohtumenetluse ajal olnud elektroonilise valve

all, ei võiks isikut iseloomustava asjaoluna karistuse mõistmisel arvesse võtta, praegusel juhul

väiksema liitkaristuse kasuks rääkiva asjaoluna. Ringkonnakohus ei pea aga maakohtu

otsusega mõistetust nii palju kergema liitkaristuse mõistmist, et oleks alust lugeda see

eelvangistuses viibitud ajaga kaetuks. Selline liitkaristus ei arvestaks asjaoluga, et P.

G.U-d on lisaks 5-aastasele vangistusele karistatud veel 4 aasta 6 kuu pikkuse

vangistusega ja veel teiste, lühemate vangistustega. Eelnevale tuginedes mõistab

ringkonnakohus P. G.U-le KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 7 aastat

vangistust.

Kuna P. G.U oli 13. veebruarist 2018 kuni 4. juulini 2023 ehk 5 aastast 4 kuud 22 päeva

eelvangistuses, mis loetakse vastavalt KarS § 68 lg-le 1 karistuse hulka, on ärakandmata

karistuseks 1 aasta 7 kuud 8 päeva vangistust. Tulenevalt sellest ja asjaolust, et menetlus võib

endiselt jätkuda, leiab ringkonnakohus, et endiselt ei ole ära langenud asjaolud, millele

tuginedes kohaldas ringkonnakohus P. G.U-le elektroonilist valvet. Sellest tulenevalt

jätab ringkonnakohus tõkendi muutmata.

VI

31. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. mai 2024 otsusega maakohtu otsuse muu hulgas

osas, millega kohus otsustas konfiskeerida Hubert Hirvelt arestitud kolmratta CAN-AM

Spyder ja sularaha 2310 eurot ning Pavel G.U-lt arestitud sõiduauto Mercedes-Benz

Viano 3.5 ning sularaha 15 345 eurot, 16 250 Venemaa rubla ja 105 Suurbritannia naela.

Ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks jätta kõnealust vara arestituks ka avalik-õigusliku

nõudeavalduse tagamiseks, leides, et nõue on piisavalt tagatud. Samas ei põhjendanud

ringkonnakohus lähemalt, miks ta peab avalik-õiguslikku nõudeavaldust piisavalt tagatuks.

Riigikohus tühistas omakorda ringkonnakohtu otsuse osas, millega tühistati maakohtu otsus

Hubert Hirve ja Pavel G.U sõidukite ning sularaha konfiskeerimises, vabastati see vara

aresti alt ning otsustati süüdistatavatele tagastada. Kuigi Riigikohus tühistas seega

ringkonnakohtu otsuse ka konfiskeerimisotsustuse tühistamise ja vara konfiskeerimata jätmise

osas, ei nähtu Riigikohtu otsuse põhiosast, et ringkonnakohus oleks teinud vea

konfiskeerimise tühistamisel. Riigikohtu etteheide seisnes selles, et ringkonnakohus ei

põhjendanud jälgitavalt, miks ta ei pidanud vajalikuks jätta vara arestituks avalik-õigusliku

nõudeavalduse tagamiseks. Sellest tulenevalt jääb ringkonnakohus 29. mai 2024 otsuses

toodud põhjendustel seisukohale, et kõnealuse vara konfiskeerimiseks ei ole alust.

Riigikohus nentis, et maakohtu otsuse järgi tagab laiendatud konfiskeerimise asendamist ja

avalik-õiguslikku nõuet järgmine H. Hirve ja P. G.U vara: H. Hirve sõiduauto Gaz 21 I

(9500 eurot); H. Hirve varaline nõue 35 800 eurot K. Hirve vastu; K. Hirve kinnistutele

seatud kohtulikud hüpoteegid (100 000 eurot); H. Hirve kinnistule seatud kohtulik hüpoteek

(115 000 eurot); H. Hirvelt arestitud vallasasjad (ligikaudne väärtus 92 000 eurot); P.

G.U varaline nõue (100 000 eurot); P. G.U sõiduautod (väärtus 61 500, 10 000, 10

000 ja 8000 eurot); P. G.U kolmratas (5000 eurot); P. G.U-lt arestitud vallasasjad

(ligikaudne väärtus 103 000 eurot); P. G.U kinnistutele seatud hüpoteegid (200 000 ja 1

490 000 eurot); P. G.U nõue Eesti Vabariigi vastu (81 000 eurot). Riigikohus märkis, et

loetletud vara väärtus on tunduvalt väiksem isegi maakohtu otsusega kindlaks määratud

maksukohustuse põhinõude summast. Kohtukolleegium peab tõdema, et nii see on, loetletud

vara väärtus on ligikaudu 2,4 miljonit, maakohus mõistis nii H. Hirvelt kui ka P. G.U-lt

seoses Emerana OÜ maksukohustustega välja 617 565 eurot 48 senti, seoses Restoplus OÜ

maksukohustustega mõisteti kummaltki süüdistatavalt välja 4 084 757 eurot 2 senti.

Põhinõudele lisandub veel intress. Ka H. Hirvelt arestitud kolmratta CAN-AM Spyder (mille

orienteeruvaks turuväärtuseks loeti arestimisel 7500 eurot) ja sularaha 2310 eurot ning P.

G.U-lt arestitud mootorsõiduki Mercedes-Benz Viano 3.5 ning sularaha 15 345 eurot, 16

250 Venemaa rubla ja 105 Suurbritannia naela arestituks jätmisel jääks arestitud vara väärtus

oluliselt H. Hirvelt ja P. G.U-lt avalik-õigusliku nõudeavalduse alusel välja mõistetud

rahasummale alla (seda enam, et ringkonnakohus osutas juba eelmises otsuses, et kõnealuste

sõidukite väärtus on vahepealse ajaga tõenäoliselt langenud). Seega ei saa rääkida sellest, et

kõnealuse vara arestituks jätmisel oleks nõue ületagatud.

Riigikohus osutas oma otsuses ka nõude tagamise vajalikkusele, märkides, et süüdistatavate

ülejäänud vara on kas konfiskeeritud või tagatakse sellega muid nõudeid. Eelnevast tulenevalt

jätab ringkonnakohus H. Hirvelt arestitud kolmratta CAN-AM Spyder ja sularaha 2310 eurot

ning P. G.U-lt arestitud mootorsõiduki Mercedes-Benz Viano 3.5 ning sularaha 15 345

eurot, 16 250 Venemaa rubla ja 105 Suurbritannia naela avalik-õigusliku nõudeavalduse

tagamiseks arestituks.

32. Hubert Hirve kaitsjad esitasid kassatsioonis muu hulgas taotluse määrata rahasumma,

mille tasumisel kohtu määratud kontole tühistatakse laiendatud konfiskeerimise asendamise

tagamiseks arestitud 109 teemandiga kullast sõrmuse, pistodakujulise ripatsiga kaelaketi,

käekella Breguet ja karutopise arest (apellatsioonimenetluses seda taotlust esitatud ei olnud).

Riigikohus tõdes, et H. Hirve vara saab osaliselt aresti alt vabastada, kui süüdistatav tasub

kassatsioonis nimetatud esemete väärtusele vastava rahasumma kohtu määratud pangakontole

ning vara arestimise asendamine raha maksmisega ei kahjusta kellegi huve. Riigikohus ei

lahendanud aga esitatud taotlust, vaid leidis, et kuna Riigikohus saadab kriminaalasja uueks

arutamiseks ringkonnakohtule, on võimalik see taotlus lahendada kohtuotsuse põhjendamise

raames asja uuel arutamisel.

Kohtukolleegium nendib, et Harju Maakohtu 26. septembri 2018. a määruses 1-18-6256,

millega kõnealused esemed arestiti, on märgitud nende arvestuslik väärtus, mis oli karutopisel

ca

ca

ca

3500 eurot, käekellal Breguet

29 000 eurot, kullast sõrmusel

2750 eurot,

pistodakujulise ripatsiga kaelaketil

3000 eurot. Samasugusest väärtusest lähtusid oma

ca

taotluses H. Hirve kaitsjad. Sellele ei ole teised kohtumenetluse pooled vastu vaielnud ning

ringkonnakohtule ei ole esitatud tõendeid, mis seaks vara arestimise määruses toodud

väärtused kahtluse alla. Sellest tulenevalt ei ole alust arvata, et nimetatud summadest

lähtumine kahjustaks kellegi huve. Eelnevast lähtudes määrab ringkonnakohus rahasummaks,

mille tasumisel vabastatakse asi aresti alt, karutopise puhul 3500 eurot, käekella Breguet

puhul 29 000 eurot, kullast sõrmuse puhul 2750 eurot ning pistodakujulise ripatsiga kaelaketi

puhul 3000 eurot.

VII

33. Tulenevalt sellest, et Riigikohus saatis kriminaalasja H. Hirve vara konfiskeerimise

küsimuses ringkonnakohtule uueks arutamiseks, leidis Riigikohus, et kriminaalasja uuel

arutamisel tuleb lahendada ka H. Hirve apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotlus. See

on põhjendatav sellega, et ringkonnakohtu otsustus võib mõjutada seda, mis ulatuses lugeda

eri kohtumenetluse poolte apellatsioone põhjendatuks.

Ringkonnakohus leidis kriminaalasja eelmisel arutamisel, et kuna Riigiprokuratuuri

apellatsioon jäi H. Hirve puudutavas osas rahuldamata, H. Hirve kaitsjate apellatsiooni

ringkonnakohus aga osaliselt rahuldas, tuleb H. Hirve apellatsioonimenetluse kulud hüvitada

75% ulatuses.

Kohtukolleegium tõdeb, et praegune menetlus ei puuduta prokuratuuri apellatsiooni H. Hirve

kohta esitatud osa. See tähendab, et hinnang, mille kohaselt prokuratuuri apellatsiooni

menetlemisega seotud menetluskulud tuleb KrMS § 185 lg 2 teisest lausest tulenevalt H

Hirvele hüvitada, ei muutu. Sellisteks kuludeks loeb kohtukolleegium kaitsjale

ringkonnakohtu istungil osalemise eest makstud või makstava tasu – ringkonnakohtu

istungitel pidi kaitsja osalema sõltumata enda esitatud apellatsioonist (ka prokuratuur taotles

apellatsioonis suulist menetlust). Istungitel osalemisega seotud kaitsja töömaht oli 19,5 tundi.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb lugeda teiste apellatsioonidega seotuks ka osa kohtuistungil

osalemiseks ettevalmistamise ajast. Ringkonnakohus hindab selle mahuks poole taotluses

märgitud istungiteks valmistumise ajast, st 4 tundi. Kokku on seega teistest apellatsioonidest

tingitud kaitsja töö maht 23,5 tundi ning sellele vastav tasu 190-eurose tunnitasu juures 4465

eurot, millele lisandub käibemaks 982,3 eurot (kokku seega 5447,3 eurot).

Kaitsjad taotlesid apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist H. Hirve vara konfiskeerimise

osas ja vara H. Hirvele tagastamist. Ringkonnakohus jääb selle juurde, et maakohtu otsus

tuleb tühistada kolmratta Can-Am Spyder ja 2310 euro sularaha konfiskeerimise osas. Vara

tagastamise taotlust ringkonnakohus aga ei rahulda, vaid jätab selle avalik-õigusliku

nõudeavalduse tagamiseks arestituks. Kuivõrd õiguslik olukord kokkuvõttes muutub,

rahuldab ringkonnakohus küll endiselt kaitsjate apellatsiooni osaliselt, kuid seda veelgi

väiksemas osas kui kriminaalasja eelmisel arutamisel. Seejuures tuleb arvestada, et

ringkonnakohus rahuldab apellatsiooni väga väikses osas. Arvestades seda, et H. Hirve

huvides esitatud apellatsiooniga seonduv töömaht oli kaitsjate väitel kokku

83 tundi, leiab

ca

ringkonnakohus, et hüvitada tuleb sellest umbkaudu kümnendik, milleks on ühe päeva

töömaht 8 tundi. Sellele vastav tasu suurus on 190-eurose tunnitasu korral 1520 eurot, millele

lisandub käibemaks 334,4 eurot. Kokku tuleb H. Hirvele seega apellatsioonimenetluse

õigusabikulud hüvitada 7301,7 euro ulatuses.

VIII

34. Eelnevast tulenevalt teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2 ja § 34 lg 2

p 4 ja 6 ning lg 4 p 5 alusel järgmise otsuse:

a) jätab maakohtu otsuse muutmata P. G.U ja A. Ozdoevi süüdi tunnistamises KarS

§ 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi, samuti selle sätte alusel mõistetud karistuse osas;

b) tühistab maakohtu otsusega P. G.U-le mõistetud liitkaristuse 8 aastat vangistust ja

mõistab uue liitkaristuse, milleks on 7 aastat vangistust;

c) tühistab maakohtu otsuse H. Hirve ja P. G.U sõidukite ja sularaha

konfiskeerimise osas ning jätab kõnealuse vara konfiskeerimata, kuid kannatanu

taotlusel arestituks avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks.

Väljaspool apellatsioonides esitatud taotlusi määrab ringkonnakohus kindlaks rahasumma,

mille tasumisel vabastatakse H. Hirve kaitsjate taotluses nimetatud vara aresti alt. Samuti

lahendab ringkonnakohus uuesti H. Hirve apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise

küsimuse.

Ringkonnakohus jätab prokuratuuri ning P. G.U ja A. Ozdoevi kaitsjate apellatsioonid

rahuldamata. H. Hirve kaitsjate apellatsiooni rahuldab ringkonnakohus osaliselt. Samuti

rahuldab ringkonnakohus osaliselt Maksu- ja Tolliameti apellatsiooni, kuivõrd Maksu- ja

Tolliamet on apellatsioonis avaldatud seisukoht, et konfiskeeritava vara puhul peaks märkima,

et see jääb arestituks avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks, tähendab sisuliselt ka

taotlust jätta vara avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks arestituks, kui kohus

konfiskeerimist ei kohalda.

Allkirjastatud digitaalselt