2-24-13792/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots

Määruse tegemise aeg ja koht

30.06.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-13792

Kohtuasi

G.D hagi K.M-i vastu elatise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29.04.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

K.M-i apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja G.D (isikukood XXX), seaduslik esindaja M.L ,

lepinguline esindaja Irina Metsler-Verner

Kostja K.M (isikukood XXX )

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda menetlusse võtmast K.M-i apellatsioonkaebust Harju Maakohtu

29.04.2025 otsuse peale.

2. Jätta K.M-i taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud K.M-i kanda.

Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. G.D (laps/hageja) esitas 12.09.2024 Harju Maakohtule hagi K.M-i (hageja isa / kostja)

vastu, mida täiendas 17.09.2024, ja milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista alates

hagiavalduse esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni igakuise elatise perekonnaseaduse

(PKS) §-s 101 sätestatud suuruses.

2. Hagiavalduse kohaselt on Harju Maakohtu 16.04.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-2153

hageja eestkostjaks määratud M.L . Hageja elab koos eestkostjaga, kes hoolitseb tema eest.

Kostja hagejaga ei suhtle ja hagejale ülalpidamist ei anna.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

4. Kostja ja hageja ema tutvusid pool aastat enne abiellumist. Abielu tähendas vaid seda, et

hageja ema C. K.M sai endale uue perekonnanime. Hageja ema viibis kostja juures harva ja

suguelu hageja ema ja kostja vahel ei olnud. Kostja sai hageja ema rasedusest teada umbes

kolm nädalat enne hageja sündi. Pärast sünnitust transportis kostja hageja ema ka Tallinna

Perekonnaseisuametisse, et vastsündinule nimi panna. Kuna hageja ema keeldus kostjale

ütlemast, kes on vastsündinu isa ja soovist hageja ema jätkuvalt aidata, siis nõustus kostja

sellega, et hageja sünni tõendile kantakse isana tema nimi.

5. Kostjal ei ole võimalik ja kostja ei ole nõus hagis nõutud elatist tasuma.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Harju Maakohus rahuldas 29.04.2025 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja elatise alates 12.09.2024 kuni hageja täisealiseks (s.o 21.12.2032) saamiseni 180

eurot kuus. Maakohus märkis otsuses otsuse täitmise korra. Menetluskulud jättis maakohus

poolte endi kanda.

7. PKS §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt

ülalpidamist, mida PKS § 100 lg 1 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega

(elatis) iga kalendrikuu eest ette.

8. PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis olla väiksem kui sama paragrahvi alusel

arvutatud summa. PKS § 101 lg 3, lg 4 ja lg 5 kohaselt on igakuise elatise arvutamise aluseks

baassumma. Baassumma ühe lapse kohta on 200 eurot, mida indekseeritakse iga aasta 1.

aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi

muutusega. Pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal

indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Baassummale lisandub kolm protsenti eelneva

kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest

brutokuupalgast. Lisanduv summa arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta 1.

aprillil. Vanem ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada

lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Alates 01.04.2024 kuni 31.03.2025 oli elatise

baassummaks 272,76 eurot ning alates 01.04.2025 on baassummaks 282,31 eurot.

9. Maakohus tuvastas, et hageja sünnitõendile on hageja vanematena kantud C. K.M ja kostja.

Kostja kajastub hageja isana ka rahvastikuregistris. Kostja on vaidlustanud hageja nõude,

kuna kostja väidetel ei ole tema hageja bioloogiline isa. Kostja on kohtule esitanud tõendina

Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 11.04.2025 väljastatud ekspertiisiakti nr 25T-GL00034, mille

kohaselt kostja ei saa olla hageja bioloogiline isa.

10. PKS § 82 kohaselt tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused laste

põlvnemisest, mis on kindlaks tehtud seaduses sätestatud korras. PKS § 84 lg 1 p-d 1, 2 ja 3

sätestavad, et lapse isa on mees, kes on lapse eostanud. Loetakse, et lapse on eostanud mees:

kes on lapse sünni ajal lapse emaga abielus; kes on isaduse omaks võtnud või kelle isaduse on

tuvastanud kohus. Riigikohus on selgitanud, et põlvnemine on perekonnaõiguslik õigussuhe,

mille tekkimine ega lõppemine ei ole seotud rahvastikuregistri kandega, viimasel on üksnes

tõenduslik tähendus. Suguluse aluseks olev põlvnemine tekib põlvnemise kindlakstegemisega

mõnel seaduses lubatud viisil, sh molekulaargeneetilise uuringuga tuvastatud põlvnemine on

väljaspool seaduses sätestatud korda põlvnemise tuvastamise viis, millest õiguslikult

põlvnemissuhet ei teki (RKTKm 12.01.2022, 2-19-1719, p-d 14 ja 15).

11. Kostja avaldatust lähtuvalt on kostja hageja isaduse omaks võtnud PKS § 84 lg 1 p 2

mõttes. Seega tuleneb hageja sünniaktile märgitud kanne isaduse osas seadusest. Kostja, olles

nõustunud enda kandmisega lapse sünniakti vanemana, võttis endale kõik kohustused lapse

ees, mille täitmine on igale lapsevanemale seaduse kohaselt pandud. Kostja on ka minetanud

õiguse isaduse vaidlustamise hagi esitamiseks, kuna väidetavalt oli ta teadlik juba enne hageja

sündi, et tema ei ole hagejat eostanud. Asjaolu, et kostja ei ole molekulaargeneetilise testi

tulemuse kohaselt hagejat eostanud, ei muuda aga põlvnemissuhet, mille õiguslik tähendus

tuleneb sellest, et kostja on isaduse omaks võtnud, jätnud isaduse vaidlustamata ning

praeguseks vaidlustamise õiguse kaotanud. Kostja on seega PKS § 96 kohaselt kohustatud

andma hagejale ülalpidamist.

12. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja ei ela hagejaga koos. Hagejal on seega kostjast lahus

elava alaealise lapsena kostja vastu PKS §-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue

ülalpidamise saamiseks. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel

on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada

tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.

PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena

ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja

varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid.

Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (PKS § 116 lg 1).

13. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolt ülalpidamiskohustuse

täitmata jätmine, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. Lapse ülalpidamine tähendab

lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist.

Ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist

ebapiisavalt või ebaregulaarselt. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud PKS §

99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama

õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku

kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase

ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise

kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste

rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle

tema vanemad saavad võimaldada. Kuna kostja ei ole hagejale elatist vähemalt

miinimumulatuses tasunud, siis on elatise nõude esitamine kostja vastu õiguslikult

põhjendatud.

14. Hageja on palunud välja mõista kostjalt elatise miinimumsuuruses. Hagiavalduse kohaselt

moodustavad hageja igakuised kulud kokku 848 eurot, sh kommunaalkulud 42 eurot, elekter

10 eurot, TV + internet 10 eurot, sidekulu 24 eurot, toidukulu 250 eurot,

majapidamisvahendid (koristustarvikud, pesupulber, nõudepesuvahendid jne) 8 eurot, hügieen

(pesemisvahendid) 10 eurot, riided ja jalatsid 70 eurot, tervishoid (vitamiinid, ravimid lapse

haigestumisel, arstide visiiditasud jne) 15 eurot, koolikohustusega seotud kulud 20 eurot,

hageja sünnipäeva pidamine ja kingitus 25 eurot, meelelahutus, sõprade sünnipäevad, kino,

taskuraha jne 80 eurot, käsipalli treening 50 eurot, pikapäevarühm 20 eurot, transpordikulu

maale sõitmiseks 64 eurot, eesti keel 120 eurot, muud kulud (mööbel, tehnika, juuksur jne) 30

eurot. Maakohtu hinnangul on hageja välja toodud kulud igakuiselt vajalikud ning neile

märgitud summad mõistlikud arvestades ka hageja vanusega. Maakohus leidis, et pole põhjust

kahelda, et hageja igakuised kulud ei vastaks käesoleval ajal vähemalt seaduses sätestatud

kahekordsele baassummale.

15. PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta

ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule

ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane

vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest,

kuid kui vanem on PKS § 102 lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada

olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise vähendamiseks

tuleb tuvastada, et selleks on mõjuv põhjus, muu hulgas kas vanema töövõimetus või olukord,

kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks

kui elatist saav laps.

16. Kostja on oma vastuväidetes märkinud, et tema sissetulekud ei võimalda anda hagejale

elatist ning kostja ülalpeetavaks on ka tema abikaasa Y. K.M.

17. Maakohus luges tõendatuks, et kostja on 79-aastane pensionär, kelle sissetulekuks on

pension 540,15 eurot kuus ja toimetulekutoetus keskmiselt 237,28 eurot kuus. Lisaks on

kostja pangakonto väljavõttest nähtuvalt tasutud kostjale kuue kuu jooksul täiendavalt

erinevaid toetuseid (sh Tallinna linna toetused, pensionilisa toetus jms) kokku 803,80 eurot,

s.o ca 134 euro kuus. Kostja on menetluses välja toonud enda ja temaga koos elava

perekonnaliikme vältimatud püsikulutused ühes kuus ca 1000 euro ulatuses ning esitanud

tõendina ka üürilepingu, mille kohaselt on igakuiseks üüriks 320 eurot. Kuigi antud lepingu

kohaselt kehtis üürileping kuni 30.06.2024, siis nähtub hageja pangakonto väljavõttest ka üüri

tasumine jaanuaris 2025 summas 320 eurot. Samuti nähtub, et hageja on tasunud

kommunaalkulusid kolmel kuul kokku 580,98 eurot, s.o keskmiselt 193,66 eurot kuus. Muude

võimalike väljaminekute kohta ei ole kostja kohtule tõendeid esitanud. Eluliselt on usutavad

lisaks eluasemekuludele ka toidu, hügieeni jms kulud. Samas on hagejal täiskasvanuna

võimalus valida, milliseid kulusid ja millistes summades täiendavalt igakuiselt teha. Kostja ei

ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja peaks oma abikaasat ülal pidama. Isegi juhul,

kui kostja abikaasa vajaks ülalpidamist, siis tuleb PKS § 98 lg 2 kohaselt abikaasat ja alaealist

last ülal pidada võrdselt. Seega tuleb kostja poolt märgitud kulud eluasemele, toidule,

transpordile, tervishoiule ja muud kulud jagada kostja ja tema abikaasa vahel ehk kostja enda

igakuiseid kulusid võib pidada eluliselt usutavaks ca 500 euro ulatuses.

18. Arvestades kostja vanust ning asjaolu, et kostja on pensionil, siis võib eeldada, et lisa

sissetuleku teenimise võimalused on kostjal piiratud. Samuti nähtub asja materjalidest, et

kostja vajab oma igakuiseks toimetulekuks ka toimetulekutoetust. Seega ei ole kostja kohtu

hinnangul võimeline tasuma hagejale elatist miinimummääras kahjustamata enese tavalist

ülalpidamist. Lähtudes PKS § 102 lg-s 2 sätestatud põhimõttest tuleb vanemal olukorras, kus

tema varaline seisund ja muud kohustused ei võimalda tal ülalpidamiskohustust täies mahus

täita, kasutada tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.

Arvestades, et hagejal on ka teine vanem, kellel on samuti kohustus hagejat ülal pidada, tuleb

kostja käsutuses olev pensioni summa (s.o 540,15 eurot) jagada kolmega, kuna sellisel juhul

jääb kostja enda käsutusse ca 360 eurot ja hageja ülalpidamiseks 180 eurot, millele lisandub

hageja ema poolt panustatav 180 eurot, ning sellisel juhul on nii hageja kui kostja käsutada

võrdselt ca 360 eurot. Maakohus ei pidanud vajalikuks teha arvestusi sendi täpsusega, kuna

nii hageja kui kostja kulud võivad igakuiselt veidi erineda. Maakohus ei arvestanud kostjale

laekuva toimetulekutoetusega, kuna toetus on määratud üksnes kostjale tema esmavajaduste

rahuldamiseks, mitte elatise tasumiseks.

19. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1 alusel

poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebus

20. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 29.04.2025

otsuse täielikult.

21. Maakohus on otsuses viidanud asjaolule, et kostja on isaduse omaks võtnud, kuid jätnud

arvestamata asjaoluga, et hageja sünniakti vormistamisel ei olnud kostja teadlik, et hageja ei

ole tema bioloogiline laps. Kostjal on alles Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 11.04.2025

ekspertiisiaktist tekkinud õigus ühe aasta jooksul oma isadus vaidlustada. Maakohus on

märkinud, et kostja oli teadlik juba enne hageja sündi, et tema ei ole hagejat eostanu, kuid

kostjalt selle kohta ütluseid ei võetud.

22. Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega taotluse riigi õigusabi saamiseks kostja

esindamiseks apellatsioonimenetluses seoses isaduse vaidlustamisega.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

23. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

24. Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui

apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et

apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele

apellatsioonkaebusest tuginetakse osutuksid tõendatuks (vt RKTKm 06.05.2021, 2-18-18193,

p 10). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse

väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.

25. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei tuleks hagejale elatist välja mõista seetõttu, et kostja ei

ole hageja isa ning kostja soovib isadust vaidlustada.

26. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohus saab elatise vaidluses juhinduda

põlvnemissuhte tõendamisel rahvastikuregistri kehtivast kandest ja hageja sünnitõendist,

millest nähtub hageja põlvnemine kostjast. Isadust ei ole võimalik vaidlustada elatise asjas

vastuväite esitamisega.

27. PKS § 91 esimese lause kohaselt on isaduse vaidlustamise õigus mehel, kelle isadus on

tuvastatud tulenevalt abielust lapse emaga või kes on isaduse omaks võtnud, samuti lapse

emal ning lapsel. PKS § 93 kohaselt võib kohtus vaidlustada isaduse ühe aasta jooksul arvates

päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad

asjaolud teatavaks saanud. PKS § 95 kohaselt otsustab isaduse vaidlustamise kohus mehe hagi

põhjal, mis on esitatud lapse vastu. Koos isaduse vaidlustamise hagiga on kostjal võimalik

esitada ülalpidamiskohustusest vabastamise nõue (RKTKm 26.11.2011, 3-2-1-78-11, p 11).

Tulenevalt kohtupraktikast on lapse sünniakti isana kantud mehel kohustus pidada last ülal

kuni ajani, mil jõustub kohtulahend, millega tuvastatakse, et laps ei põlvne isaduse

omaksvõtnud vanemast. Lapse sünniakti kannet ei saa muuta tagasiulatuvalt.

28. Elatise nõude lahendamisel ei tuvastata põlvnemist ning isaduse vaidlustamiseks tuleb

esitada sellekohane eraldi hagi lähtudes perekonnaseaduses sätestatust. Isadust ei ole võimalik

vaidlustada, esitades elatise asjas sellekohase vastuväite. Kuivõrd kostja ei ole esitanud

kohtule hagi isaduse vaidlustamiseks, siis puudub alus tühistada maakohtu otsus, millega

mõisteti kostjalt välja elatis hageja kasuks. Seega ei ole ringkonnakohtul võimalik

apellatsioonkaebuses toodud asjaoludel maakohtu otsust tühistada ega muuta.

29. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse

väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa

ebaõige otsuse. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited nende väidete õigust eeldades ei

võimalda ringkonnakohtu hinnangul jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugusele

järeldusele ja kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmata.

30. TsMS § 180 lg 1 p 3 näeb ette, et menetlusabina võib kohus isiku taotlusel määrata, et

menetlusabi saaja ei pea maksma tasu menetlusabi korras määratud advokaadi õigusabi eest

või ei pea seda tegema kohe või täies ulatuses. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 kohaselt

võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi

vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või

osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist

lihtsat toimetulekut. Seejuures ei anta riigi õigusabi mh juhul, kui esitatud apellatsioonkaebus

on ilmselgelt edulootuseta (RÕS § 7 lg 1 p-d 2 ja 5). Kuna kolleegium leidis eelnevalt, et

apellatsioonkaebus on selles toodud asjaoludel õiguslikult perspektiivitu, siis välistavad RÕS

§ 7 lg 1 p-d 2 ja 5 kostja taotluse riigi õigusabi saamiseks. Kostja riigi õigusabi saamise

taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kolleegium selgitab, et isaduse vaidlustamiseks on kostjal

õigus esitada kohtusse eraldi hagi ja taotleda selle hagi esitamiseks riigi õigusabi.

31. TsMS § 637 lg 1 p 6 kaitseb nii vastustajat kui ka apellanti, et mitte põhjustada kulusid,

mis tuleb kaebuse rahuldamata jätmise korral lõppkokkuvõttes kanda apellandil.

32. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus § 639 lg-ga 1 kostja kanda. Kuna hagejal ei ole

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid

tekkinud, ei tule kostjal hagejale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

33. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt

esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta.

Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele

menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt)