2-21-7647/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.06.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-7647

Kohtuasi

AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali hagi B.S vastu

kahjuhüvitise ja viivise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 23.05.2024 kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja liik

AB

“Lietuvos

draudimas“

Eesti

filiaali

apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

8643,14 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal

(registrikood 12831829), lepinguline esindaja Arvi

Luhakooder

Kostja B.S (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Alar Urm

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 19.05.2025 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 23.05.2024 otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt

muuta ja täiendada otsuse põhjendusi.

2. Jätta AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud AB “Lietuvos draudimas“ Eesti

filiaali kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

2-21-7647

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal (hageja) esitas 13.05.2021 Harju Maakohtule B.S

(kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 7955,25 eurot,

põhinõudelt (7955,25 eurot) sissenõutavaks muutunud viivise 51,47 eurot ja edasiulatuva

viivise alates 14.05.2021 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

2. Hagiavalduse kohaselt toimus 12.01.2021 kindlustusjuhtum, liiklusõnnetus. Kostja,

juhtides sõidukit ATV, tagurdas sõidukiga otsa Kuressaares Ringtee Ärikeskus OÜ hoonele,

mille tagajärjel said kahjustada hoone seinapaneelid. Liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki

liikluskindlustusleping oli sõlmitud hagejaga. Hageja hüvitas Ringtee Ärikeskus OÜ-le

tekkinud kahju 7955,25 eurot. Hagejal on õigus nõuda tasutu tagastamist kostjalt, kuna kostja

lahkus liiklusõnnetuse toimumiskohalt õigusvastaselt ja süüliselt. Kostja tegevuse tagajärjel

sai kahjustada hoone, mille omanik ei viibinud sündmuskohal, mistõttu pidi kostja kui

õnnetuse põhjustaja teavitama juhtumist politseid ja ootama ära politsei korraldused. Kostja ei

tohtinud sõidukit enne politsei saabumist sündmuskohalt liigutada. Kostja lahkus

liiklusõnnetuse toimumiskohalt politseid liiklusõnnetusest teavitamata.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

4. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud, et toimus liiklusõnnetus, et selle

põhjustas kostja, või et liiklusõnnetuse tagajärjel sai hageja kahju. Samuti ei ole tõendatud

kahju suurus. Kostja ei näinud ega saanud aru, et on tekitanud kahju. Isegi kui eeldada, et

kostja tagurdas ATV-ga seina vastu, siis sõiduki kokkupõrkel seinaga ei saanud tekkida

seinale hageja väidetud kahjustusi. Kostja ei lahkunud sündmuskohalt hoone omanikuga

suhtlemata. Kostja leppis hoone omanikuga kokku, et teine pool teavitab kindlustust ja palub

kahju hüvitamist.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Pärnu Maakohus jättis 23.05.2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

6. Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 53 lg 1 p 2 alusel on kindlustusandjal õigus

esitada tagasinõue sõidukijuhi vastu, kui sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi ning

lahkus pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise

kohalt. Kui kindlustusandja on kannatanud isikule kahju hüvitanud ning

kindlustusandjal on LKindlS § 53 alusel tagasinõue sõidukijuhi vastu, on tegemist

2

2-21-7647

nõude üleminekuga seaduse alusel kannatanult kindlustusandjale VÕS § 173 lg 3 p 4

järgi.

7. Hageja esitas tagasinõude kostja vastu, sest kostja andis hagejale teada, et tema oli

sõiduki ATV juht. Hageja küsis 21.01.2021 e-kirjaga kostjalt kahjujuhtumi

käsitlemiseks järgmist teavet: sündmuse seletuskirja, sõidukit juhtinud isiku juhiloa

koopiat, sõiduki registreerimistunnistuse koopiat ja pilte sõiduki kahjustustest. Kostja

edastas hagejale 22.01.2022 e-kirjaga seletuse järgmiselt: „12.01.2021 Ringtee keskuses

ATV remonditöökojast äraviimisel, selle treileri peale sõitmisel manööverdamisel ATV

Kawasaki KVF7504X4 0772TEga, mina B.S , riivasin hoone seina, Samas sõitsin kohe

laevaga Taani, kust naasin alles esmasp õhtul ja siiani suhtlesin hoone kindlustajaga,

IF. Nn kokkupõrge oli sedavõrd nõrk, et toimunu käigus ei märganudki aga kui hoone

haldur helistas ja juhtis sellele tähelepanu siis nii on, Kawasaki KVF7504X4 0772TE

mingeid kahjustusi ei saanud. Registreerimistunnistus ja Juhiluba EV442524, mida

scannis lihtsalt pole“. Maakohus leidis, et kostja kirjast on üheselt arusaadav, et kostja

juhtis sõidukit ATV ja riivas manööverdamisel hoone seina. Kirjale lisas kostja koopia

enda juhiloast. Kostja kinnitas kirjas juba varasemalt väidetut, et tema juhtis sõidukit

ATV.

8. Maakohus leidis, et kostja kohtumenetluses esitatud väited, et tema tegelikult sõidukit

ATV ei juhtinud, ei ole tõendatud. Kostja väide, et hageja kahjukäsitleja oleks käskinud

kostjal kirjutada, et kostja juhtis sõidukit ATV, menetluses kinnitust ei leidnud. Kostja

andis kirja kirjutamise kohta kohtus vande all seletuse, ning kostja öeldu seda väidet

kinnita. Ka kostja võimalik eeldus tema vastutusest sõiduki omanikuna, ei selgita kohtu

arvates kuigivõrd mõistetavalt, miks tuleks sel juhul kindlustusandjale avaldada, et

omanik (täpsemal kostja kui juriidilisest isikust omaniku juhatuse liikmest esindaja)

sõidukit ise ka juhtis. Kuna kostja väitis kindlustusjuhtumi menetluses, et sõiduki juht

oli tema, siis luges kohus tõendatuks, et sõidukit ATV juhtis kostja.

9. Kindlustusjuhtum on LKindlS § 8 lg-st 1 tulenevalt kolmandale isikule kahju

tekitamine juhul, kui samal ajal esinevad järgmised tingimused: kahju on tekitatud

sõidukiga, mille suhtes kehtib LKindlS või sõiduki põhiasukoha riigi õigusaktist tulenev

kindlustuskohustus; kahju on tekitatud sõiduki liikluses käitamisele iseloomuliku riski

realiseerumisega ja esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ning

tekitatud kahju vahel; kahju on tekitatud teel või muul sõidukite tavapäraseks liikluseks

kasutataval alal.

10. Pooled ei vaielnud selle üle, et 12.01.2021 tagurdas sõiduki ATV juht vastu

Kuressaares B.S-i tn 26 asuvat Ringtee Ärikeskus OÜ hoonet ja kahjustas hoone seina.

Pooled ei vaielnud, et sõiduki tagurdamisest vastu seina jäi seinale vähemalt

muljumisjälg ja hoone sai kahjustada. Hindamaks, kas tegemist on kindlustusjuhtumiga

LkindlS § 8 lg 1 järgi piisab tuvastamisest, et juht kahjustas ATV-ga tagurdades hoone

seina ja tekitas sellega kolmandale isikule (hoone omanikule Ringtee Ärikeskus OÜ)

kahju.

11. Poolte vahel polnud vaidlust ja maakohus luges tuvastatuks et sõiduk ATV on

kindlustuskohustusega ja sellega kahju tekitamisest tuleneva tsiviilvastutuse oli kostja

kindlustanud kohustusliku liikluskindlustuse korras hageja juures. Samuti polnud

vaidlust selles, et sõidukiga ATV tagurdati vastu hoonet teel või muul sõidukite

tavapäraseks liikluseks kasutataval alal.

3

2-21-7647

12. Riigikohus on leidnud, et LKindlS § 53 lg 1 p 2 tuleb sisustada selliselt, et

kindlustusandja tagasinõudeõiguse tekkimise eeldusena peab sõidukijuht olema

käitunud viisil, mis vastab liiklusseaduse (LS) § 236 või § 237 süüteo koosseisule.

LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaldamisel saab kohus liiklusõnnetuse kohalt lahkumise

asjaolusid hinnata ka autonoomselt, andmata neile karistusõiguslikku hinnangut

(RKTKo 25.05.2022, 2-19-108066 p-d 15 ja 16; 28.11.2006, 3-2-1-105-06, p 10).

13. LS § 236 lg 1 näeb ette vastutuse liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt

liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli

kohustuslik ning LS § 237 liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemise või

liiklusõnnetuses kannatada saanud abitus seisundis inimese abita jätmise eest. Sõiduki

ATV juhti ei ole karistatud väärteomenetluse korras liiklusõnnetusest mitteteatamise

eest LS § 236 alusel või sündmuskohalt põgenemise eest LS § 237 alusel.

14. LKindlS § 53 lg 1 p 2 eesmärk on eelkõige tagada, et kahju põhjustaja ei jääks

tuvastamata ning kannatanule tekitatud kahju saaks hüvitatud. Sama eesmärk on ka LS

§ 169 lg-s 5 sätestatud kohustustel teavitada politseid, kui kahju saaja pole teada või

kahju tekitaja pole sündmuskohal. Varalise kahjuga liiklusõnnetuse puhul võimaldavad

LS § 169 lg-d 4 ja 5 liiklusõnnetuse osalistel endil lahendada vastutuse küsimus ja

politsei kaasamine on vajalik juhul, kui põhjustes ning vastutuses üksmeelele ei jõuta

või on vaja tagada kahju põhjustaja kindlaks tegemine. Riigikohus on selgitanud, et LS

§ 169 lg-st 4 ei tulene otseseid eraldiseisvaid kohustusi liiklusõnnetuses osalenud

sõidukijuhtidele. Viidatud säte määrab kindlaks üksnes tingimused, mille täidetuse

korral on lubatud politsei teavitamata jätta. LS § 169 lg 4 p-st 5 on küll kaudselt

tuletatav kohustus teavitada liiklusõnnetusest politseid siis, kui liiklusõnnetuses

osalenud juhtidel on lahkarvamusi ja nad ei ole asjaolusid kirjalikult vormistanud ega

allkirjastanud (RKTKo 20.10.2017, 4-16-7649, p 12).

15. Vaidlust ei olnud, et kohapeal vahetult pärast liiklusõnnetust sõiduki ATV juht ja

hoone haldaja või omanik ei suhelnud. Kostja on oma väidete kinnitamiseks, et tema

lahkumine sündmuskohalt polnud õigusvastane ja süüline, sest ta suhtles pärast

õnnetusjuhtumit kahjustatud hoone haldajaga ja vaidlust neil polnud, esitanud Ringtee

Ärikeskus OÜ kirja, et „maja haldaja ja ATV on pärast liiklusõnnetust suhelnud“.

Kostja selgitas, et ta helistas maja haldajale samal päeval, helistas hoone haldajale, kui

sai teada, et kahju oli tekkinud, ning rääkis, et ta suhtles esialgu hoone

kindlustusandjaga ja seejärel hagejaga. Seega oli kostja kahju tekitajana hoone haldajale

või omanikule kättesaadav ja teada ning nende vahel polnud lahkarvamusi milline kahju

tekitati või kes selle eest vastutab.

16. Kohtu ette pole toodud asjaolusid, millest järeldada, et kostja oleks püüdnud pärast

liiklusõnnetust sõidukit või oma isikut kahju kindlakstegemise ja hüvitamise vältimise

eesmärkidel varjata. Pooled lahendasid kahju ja vastutuse küsimuse kokkuleppel.

Hageja pole esile toonud, et kostja käitumise tõttu jäid mingid kindlustusjuhtumi

asjaolud kindlaks tegemata või oli nende kindlakstegemine raskendatud. Kostja on

käitunud LKindlS § 53 lg 1 p 2 ja LS § 169 lg 5 eesmärgist lähtuvalt.

17. Hageja viidatud LS § 16 lg 1, mis kohustab liiklejat hoiduma vara kahjustamisest, ei

ole kindlustusjuhtumi kohalt õigusvastase ja süülise lahkumise kontekstis

asjassepuutuv. LS § 169 lg 6, mis sätestab kas ja kuidas sõidukit või liiklusõnnetusse

puutuvaid esemeid tohib enne politsei liiklusõnnetuse kohale jõudmist liigutada, saab

olla oluline siis, kui politsei tuleb liiklusõnnetuse kohale kutsuda.

4

2-21-7647

18. Kostja ei rikkunud LS § 169 lg 5 nõudeid, kui jättis liiklusõnnetusest politseile

teatamata, mistõttu ei ole täidetud LS § 236 lg 1 ega LS § 237 lg 1 koosseis. Kostja ei

lahkunud pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi

toimumise kohalt, mistõttu LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel tagasinõude esitamise

tingimused ei ole täidetud.

Apellatsioonkaebus

19. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Pärnu Maakohtu 23.05.2024

otsuse ja saata asi tagasi Pärnu Maakohtule või teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning

jätta menetluskulud kostja kanda.

20. Apellatsioonkaebuse kohaselt on jätkuvalt selgusetu liiklusõnnetuses osalenud sõiduki

juht. Kuna liiklusõnnetuse põhjustanud juht on jäänud tuvastamata, siis ei saanud maakohus

tuvastada, et sõidukijuht ja kahjustada saanud hoone omanik olid varalise kahju tekitamises ja

kahju hüvitamise kohustuses ühel meelel. Otsusest ei selgu, miks ei olnud oluline koheselt

fikseerida sõidukijuhi andmed ja liiklusõnnetuse asjaolud ning teatada liiklusõnnetusest

politseid. Kui kostja tunnistas vande all, et tema kahju ei põhjustanud, siis ei ole võimalik

jõuda järeldusele, et kahju tekitaja on olnud kahju saajale kättesaadav ning nende vahel ei

olnud lahkarvamusi, milline kahju tekitati.

Vastustaja seisukoht

21. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

22. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel

jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

23. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse, millega jäeti hageja nõuded rahuldamata,

täielikult, millest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust täies ulatuses (TsMS § 651 lg 1).

24. Kolleegiumi arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele

teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes

erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, siis ei

pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi

korrata.

25. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, välja arvatud osas, milles

ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi, mistõttu ei pea kolleegium TsMS §

654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Ringkonnakohus võtab

TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu

poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta neid uuesti. Hageja on

apellatsioonkaebuses korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii

faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid väiteid on maakohus nõuetekohaselt

hinnanud ja piisava põhjalikkusega käsitlenud. Maakohus on kõiki tõendeid TsMS § 232 lg 1

järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud. Maakohus on tuginenud järelduste

5

2-21-7647

tegemisel asjas esitatud tõenditele ja on oma seisukohti piisavalt põhjendanud TsMS § 436 lg

1 ja § 442 lg 8 tähenduses, maakohtu põhjendused on loogilised ja arusaadavad.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Asjaolu, et hageja ei

nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et maakohus on teinud järeldused menetlusõiguse

norme oluliselt rikkudes. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

26. Hageja esitas kostja vastu LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel tagasinõude. LKindlS § 53 lg 1 p 2

kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue sõidukijuhi vastu, kui sõidukijuht

põhjustas kindlustusjuhtumi ning lahkus pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja süüliselt

kindlustusjuhtumi toimumise kohalt.

27. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohus jättis tuvastamata, et kostja juhtis sõidukit ja

põhjustas vaidlusaluse kindlustusjuhtumi. Maakohus tuvastas ja apellatsioonimenetluses ei ole

vaidlust selles, et kostja juhtis 12.01.2021 sõidukit ATV, millega tagurdas Kuressaares, B.S-i

26 asuva Ringtee Ärikeskuse OÜ hoone vastu ja kahjustas hoone seina (LKindlS § 8 lg 1).

28. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle kas kostja, põhjustades

kindlustusjuhtumi, lahkus pärast kindlustusjuhtumit õigusvastselt ja süüliselt

kindlustusjuhtumi toimumise kohalt. Kolleegium osaliselt muudab ja täiendab maakohtu

käsitlust milles maakohus hindas kostja käitumist kindlustusjuhtumi järgselt, s.o osas, milles

maakohus tuvastas, et kostja ei lahkunud pärast kindlustusjuhtumit kindlustusjuhtumi kohalt

õigusvastaselt ja süüliselt.

29. Maakohus on õigesti märkinud, et kohtupraktika kohaselt tuleb LKindlS § 53 lg 1 p

2 sisustada selliselt, et kindlustusandja tagasinõudeõiguse tekkimise eeldusena peab

sõidukijuht olema käitunud viisil, mis vastab kas LS § 236 või § 237 süüteo

koosseisule. Mõlemad süüteokoosseisud käsitlevad liiklusõnnetuses osalenud

sõidukijuhi kohustuste rikkumist. Kui sõidukijuhi tegevuses on väärteo koosseis

kindlaks tehtud, võib puududa vajadus neid asjaolusid LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel

esitatud tagasinõude lahendamisel uuesti käsitleda. Kindlustusandja regressinõude

lahendamisel on kohus pädev tuvastama liiklusõnnetuse toimumise kohalt õigusvastast

lahkumist ka siis, kui sõidukijuhti pole selle eest väärteomenetluses karistatud. LKindlS

§ 53 lg 1 p 2 kohaldamisel saab kohus liiklusõnnetuse kohalt lahkumise asjaolusid

hinnata autonoomselt, andmata neile karistusõiguslikku hinnangut (RKTKo 25.04.2022,

2-19-108066 p-d 15 ja 16).

30. LS § 236 lg 1 näeb ette vastutuse liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt

liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli kohustuslik ning

LS § 237 liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemise või liiklusõnnetuses kannatada saanud

abitus seisundis inimese abita jätmise eest. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostjat ei ole

karistatud ei liiklusõnnetusest mitteteatamise eest LS § 236 alusel ega liiklusõnnetuse

sündmuskohalt põgenemise eest LS § 237 alusel.

31. Hinnangu aluseks, kas isik on lahkunud kindlustusjuhtumi toimumise kohalt

õigusvastaselt, tuleb võtta sõidukijuhi liiklusõnnetuse järgsed kohustused. Liiklusõnnetuse

toimumise korral sätestab sõidukijuhi käitumisjuhised ja kohustused LS § 169 ning seda

sõltumata liiklusõnnetuse tagajärgedest. LS § 169 lg 4 sätestab eeldused, mille korral ei ole

tarvis politseid liiklusõnnetusest teavitada. Kui liiklusõnnetuses osalenud isikud ei jõua

varalise kahju saajas kokkuleppele, varalise kahju saaja ei ole teada, varalise kahju tekitajat ei

ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel,

tuleb liiklusõnnetusest igal juhul kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei

6

2-21-7647

korraldusele (LS § 169 lg 5). Sõidukit või liiklusõnnetusse puutuvaid esemeid tohib enne

politsei liiklusõnnetuse kohale jõudmist liigutada vaid siis, kui transporditakse kannatanut

haiglasse või teiste sõidukite liiklus on nende tõttu võimatu ja enne on tunnistajate

juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed (LS § 169 lg 6). Juhul kui

sõidukijuht lahkub liiklusõnnetuse sündmuskohalt temal lasuvaid liiklusõnnetuse järgseid

kohustusi rikkudes, saab teda üldjuhul pidada kindlustusjuhtumi toimumise kohalt LKindlS §

53 lg 1 p 2 mõttes õigusvastaselt lahkunuks (RKTK 25.04.2022, 2-19-108066, p 11).

32. Samas on Riigikohus ka rõhutanud, et sõidukijuhi lahkumist liiklusõnnetuse

sündmuskohalt temal lasuvaid liiklusõnnetuse järgsete kohustuste rikkumise tuvastamisel

tuleb hinnata iga üksikjuhtumi asjaolusid, arvestades LKindlS § 53 lg 1 p 2 eesmärki tagada,

et kahju tekitaja ei jääks tuvastamata ning kannatanu kahju saaks hüvitatud (RKTK

25.04.2022, 2-19-108066, p-d 15–16).

33. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja liiklusõnnetusest politseid ei teavitanud. Maakohus

on õigesti märkinud, et LS § 169 lg 4 p-st 5 on kaudselt tuletatav kohustus teavitada politseid,

kui liiklusõnnetuses osalenud juhil ning varalise kahju saajal on lahkarvamusi ja nad pole

kirjalikult vormistanud LS § 169 lg 4 p-des 2–4 nimetatud asjaolusid. Karistusõiguslikult võib

juhul, kui kostja kui liiklusõnnetuses osalenud juht ning varalise kahju saaja pole kirjalikult

vormistanud LS § 169 lg 4 p-des 2–4 nimetatud asjaolusid, olla kohustus teavitada politseid

LS § 169 lg 5 kohaselt. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, selles, et koheselt liiklusõnnetuse

toimumise järel ei vormistanud liiklusõnnetuses osalenud juht ja varalise kahju saaja

kirjalikult ja allkirjastatult LS § 169 lg 4 p-des 2–4 nimetatud asjaolusid. Seega on

põhjendatud järeldada, et kostjal oli kohustus liiklusõnnetusest teavitada politseid LS § 169 lg

4 p-st 5 tulenevalt. Kuna kostja ei teavitanud politseid liiklusõnnetusest LS § 169 lg 5

kohaselt ja lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt, siis võib tema lahkumine olla käsitatav

õigusvastase teona LS § 236 lg 1 kohaselt. Kuivõrd kostjal oli kohustus teavitada politseid

liiklusõnnetusest, siis võib eeldada, et kostja pidi saama politseilt korralduse edasiseks

tegutsemiseks (LS § 169 lg 5) ning ei oleks tohtinud sõidukit ilma politsei korralduseta või

enne politsei liiklusõnnetuse kohale jõudmist liigutada (LS § 169 lg 6). Eeltoodust ei ole aga

iseenesest võimalik järeldada, et kui kostja jättis politsei liiklusõnnetusest teavitamata, siis

kostja samaaegselt ka põgenes liiklusõnnetuse sündmuskohalt, mis saaks olla käsitatav

õigusvastase teona LS § 237 järgi. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja kui sõidukijuht

suhtles varalise kahju saajaga vahetult peale liiklusõnnetust, mistõttu on põhjendamatu

järeldada kostja põgenemist sündmuskohalt. Kostja väide kohtumenetluses, justkui

sõidukijuht ei pruukinud koheselt olla teadlik liiklusõnnetuse toimumisest, on ümber lükatud

turvakaamera videoga liiklusõnnetuse toimumisest. Videost on näha, et sõidukijuht tagurdas

hoonele otsa ning ta ka märkas seda. LS § 236 ja § 237 sätestatud süüteokoosseisud on

väärteod, mis on karistatavad nii tahtliku kui ettevaatamatu teona. Ettevaatamatus

karistusseadustiku (KarS) § 18 järgi on kergemeelsus ja hooletus. Sellise teo puhul saaks

kostja KarS § 23 lg 1 järgi lugeda süüvõimeliseks ja ka seaduses sätestatud süüd välistavaid

asjaolusid pole esile toodud.

34. Siiski tuleb kostjale etteheidetavate tegude puhul hinnata õigusvastasust LS § 53 lg 1 p 2

eesmärki silmas pidades. Käesolevas asjas on kostja esitanud asjaolud ja tõendid, millega on

soovinud ümber lükata eeldust, et teda saab pidada kindlustusjuhtumis toimumise kohalt

LKindlS § 53 lg 1 p 2 tähenduses õigusvastaselt lahkunuks. Kindlustusandja tagasinõude

eeldused saab lugeda täidetuks LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaselt siis, kui on täidetud kõik

järgmised eeldused. Kahju põhjustaja lahkub süüliselt sündmuskohalt, rikkudes õigusaktidega

kehtestatud käitumisjuhiseid ja tegemata vähimatki selleks, et tema isikut oleks võimalik

7

2-21-7647

hiljem kahju kindlakstegemise ja hüvitamise eesmärkidel tuvastada, ning ei esine ka süüd

välistavaid asjaolusid (RKTK 25.04.2022, 2-19-108066, p-d 15).

35. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et olukorras, kus kostja kui liiklusõnnetuse põhjustanud

juht ja varalise kahju saaja vahetult sündmuskohal ei suhelnud ning ka kirjalikult ja

allkirjadega kinnitades liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid ei fikseerinud, on välistatud muul

viisil kokkulepe kostja ja varalise kahju saaja ühel meelel olemise kohta nii varalise kahju

tekitajas kui liiklusõnnetuse toimumise asjaoludes. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja ja

kahju saaja suhtlesid vahetult peale liiklusõnnetust samal päeval telefoni teel ning nende vahel

ei olnud lahkarvamusi liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta, s.o nad olid ühel meelel,

kes oli liiklusõnnetuses osalenud juht, kes oli varalise kahju saaja, kes oli varalise kahju

tekitamise eest vastutav. Asjaolust, et hageja arvates on kahju saaja suhelnud kostjaga vaid

seetõttu, et kostja on sõiduki omanikuks (sõiduki omaniku juhatuse liige) ei ole võimalik

iseenesest järeldada, et kahju saaja ei suhelnud samal ajal kostjaga kui sõiduki juhiga (dtl 59).

Kuivõrd maakohus tuvastas, et sõidukit juhtis kindlustusjuhtumi toimumise ajal kostja, siis on

maakohus põhjendatult järeldanud, et ka kogu järgnev suhtlus kindlustusjuhtumi asjaolude üle

toimus kostjaga kui sõiduki juhiga. Kostja isik kahju põhjustajana oli kahju

kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamise eesmärkidel koheselt, s.o vahetult peale kahju

tekitamist telefoni teel kahju saajale teatavaks saanud (dtl 59). Seega on kostja käitumisest

liiklusõnnetuse järgselt võimalik järeldada, et kostja tegutses viisil, et tema isik kahju

kindlakstegemise ja hüvitamise eesmärkidel oli selgelt tuvastatav. Esitatud asjaoludest ja

tõenditest ei tulene, et kostja eesmärgiks oli jääda tuvastamata isikuks. Mõnevõrra kummastav

on olnud kostja käitumine peale hageja tagasinõude esitamist kohtumenetluses, kuid ka sellest

ei ole võimalik järeldada, et liiklusõnnetuse toimumise järgselt oleks kostjal olnud soov jääda

tuvastamata isikuks. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et kostja tegevuse tõttu jäid

kindlustusjuhtumi asjaolud kindlaks tegemata. Hageja väide nagu temal oli raskendatud

kindlustusjuhtumi asjaolude kindlaks tegemine seetõttu, et hagejale ei ole esitatud sõidukijuhi

seletuskirja ega juhiluba, on põhjendamatu. Maakohus tuvastas, et hageja küsis 21.01.2021

kostjalt kui sõiduki juhilt teavet kindlustusjuhtumi käsitlemiseks (dtl 65–66). Maakohus

tuvastas, et kostja sõiduki juhina esitas 22.01.2021 hagejale kindlustusjuhtumi kohta

seletuskirja, millest ei jäänud kahtlust, et kostja juhtis liiklusõnnetuse ajal sõidukit ATV-d

ning kostja riivas sellega manööverdamisel hoone seina (dtl 67). Hagejale esitatud

seletuskirjale lisas kostja ka koopia oma juhiloast (dtl 68). Seetõttu on põhjendamatu hageja

seisukoht, et kostja tegevus peale liiklusõnnetuse põhjustamist oli õigusvastane LKindlS § 53

lg 1 p 2 tähenduses. Kostja kui sõidukijuht oli vahetult peale kindlustusjuhtumit nii kahju

saajale kui ka hagejale teada ning kindlustusjuhtumi asjaolude väljaselgitamiseks kättesaadav.

Kostja esitas kõik temalt küsitud andmed seoses kindlustusjuhtumiga. Seega on maakohus

õigesti tuvastanud, et kui kostja kui liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukijuht oli kahju

kindlakstegemise ja hüvitamise eesmärkidel tuvastav, siis ei saa kostja lahkumist

kindlustusjuhtumi toimumise asukohast sellest politseile teavitamata jätmisel pidada

õigusvastaseks LKindlS § 53 lg 1 p 2 järgi.

36. Kuna kostja ei olnud pärast kindlustusjuhtumi toimumist lahkunud sündmuskohalt

õigusvastaselt LKindlS § 53 lg 1 p 2 tähenduses, siis on maakohus õigesti jätnud hageja

tagasinõude LKindlS § 53 lg 1 p 2 järgi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

37. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu

menetluskulude jaotuse muutmiseks.

8

2-21-7647

38. TsMS § 171 lg 1 järgi kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest

tingitud menetluskulud hageja kanda.

39. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse

lahendamisel ka ringkonnakohus.

40. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

9