2-24-4289/15 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Anneli Alekand, Üllar Roostoja, Margit Jäätma

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. juuni 2025

Tsiviilasja number

2-24-4289

Tsiviilasi

Inge Karjuse hagi Promens Rõngu AS-i vastu

töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks, hüvitise 4554 euro, töölepingu

ebaseaduslikust lõpetamisest tuleneva töötasu

1296 euro ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

6552 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 27. septembri 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Inge Karjuse apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant) Inge Karjus (isikukood

XXXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Tambet Laasik

Kostja (vastustaja) Promens Rõngu AS (registrikood

10034023), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Andrus Lillo

RESOLUTSIOON

1. Keelduda vastu võtmast Inge Karjuse 12. juuni 2025. a seisukohas esitatud

tõendeid: Tartu Ringkonnakohtu 26. veebruari 2025. a otsust tsiviilasjas nr 2-24-

5571, A. Lohu 6. märtsi 2025. a kassatsioonkaebust tsiviilasjas nr 2-24-5571 ja

Maarika Palmi 28. märtsi 2025. a kassatsioonkaebust tsiviilasjas nr 2-24-5571.

2. Jätta Inge Karjuse apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 27.

septembri 2024. a otsus tsiviilasjas nr 2-24-4289 muutmata, arvestades ka

ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Inge Karjuse kanda.

4. Mõista Inge Karjuselt Promens Rõngu AS-i kasuks välja ringkonnakohtus

kantud menetluskulud 980 eurot (käibemaksuta).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Inge Karjus (hageja, töötaja) esitas 20. detsembril 2023 töövaidluskomisjonile (TVK)

avalduse Promens Rõngu AS (kostja, tööandja) vastu. Töötaja taotles töölepingu erakorralise

ülesütlemise tühisuse tuvastamist, töölepingu lõpetamist töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2

alusel, hüvitist TLS § 109 lg 1 ja § 100 lg 5 alusel, töötasu, viiviseid ja kahju

(menetluskulude) hüvitamist.

2. TVK tegi töövaidlusasjas nr 4-1/2234/23 15. veebruaril 2024 otsuse, millega jättis Inge

Karjuse töövaidlusavalduse täies ulatuses rahuldamata.

3. Hageja (töötaja) esitas 15. märtsil 2024 hagi kostja vastu töövaidlusasja lahendamiseks

rahuldamata osas (TVK otsuse p-de 1.1–1.7 osas), taotledes töölepingu erakorralise

ülesütlemise tühisuse tuvastamist, töölepingu lõpetamist TLS § 107 lg 2 alusel, hüvitist TLS §

109 lg 1 alusel 4554 eurot (bruto), hüvitist TLS § 35 või alternatiivselt TLS § 100 lg 5 alusel

1296 eurot (bruto) ja viiviste väljamõistmist. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 18. detsembril 2013 töölepingu nr 82/13, millega

töötaja asus tööle valvuri ametikohal. Ehkki lepingu p-s 1.1 on märgitud, et töötaja asub

tööandja juures tööle alates 1. jaanuarist 2014, on hageja töötanud AS-s Promens (algse

ärinimega aktsiaselts Rõngu Tehas) alates märtsist 1995 ehk peaaegu kogu oma tööelu

erinevate töölepingutega.

27. novembril 2023 esitas tööandja töötajale ülesütlemisavalduse. Avalduse kohaselt on

„aastatel 2022–2023 toimunud mitu juhtumit, kus Inge Karjus on rikkunud kehtestatud

tööreegleid, sealhulgas ka ohutusnõudeid. Samuti on töötajal olnud mitmeid sõnavahetusi ja

kokkupõrkeid nii kaastöötajatega kui ka tööandja lepingupartneritega“. Tööandja lõpetas

töölepingu TLS § 88 lg 1 p 3 alusel „seonduvalt töökohustuste rikkumisega“ alates 26.

jaanuarist 2024, mis pidi olema töötamise viimane päev.

4. detsembril 2023 esitas tööandja töötajale uue ülesütlemisavalduse, milles on korratud, et

leping lõpetatakse TLS § 88 lg 1 p 3 alusel seonduvalt töökohustuste rikkumisega, kuid

töötaja viimane tööpäev on 4. detsember 2023. Avalduses on toodud järgmine põhjendus:

„Seoses ilmsiks tulnud väga olulise töökorralduse rikkumisega 1. detsembril 2023 teatab

Promens AS, et lõpetab Teiega töölepingu etteteatamistähtaega järgimata, kuna ettevõtte

huvisid silmas pidades ei ole koostöö enam võimalik“.

Töötaja vaidlustab töölepingu ülesütlemise põhjusel, et 27. novembri 2023

ülesütlemisavalduses ei ole välja toodud, milliseid kohustusi on töötaja rikkunud ja milles

rikkumine seisneb. Samuti ei ole 4. detsembri 2023. a ülesütlemisavaldus selgem. Selles on

ülesütlemise alusena tuginetud väidetavale „väga olulisele töökorralduse rikkumisele 1.

detsembril 2023. a“. Töötaja ei rikkunud ühtegi „väga olulist töökorraldust“ ei 1. detsembril

2023 ega ka ühelgi muul kuupäeval. Sealjuures on tööandja seisukohalt tegemist nii olulise

rikkumisega, et tööandjal ei ole võimalik lähtuda enda 27. novembri 2023

ülesütlemisavaldusest, vaid vältimatult on vajalik lõpetada töösuhe päevapealt.

Töötaja pöördus tööandja poole 12. detsembril 2023, paludes kohtumist. Töötajale ei olnud

arusaadav, miks tööandja lepingu üles ütles, sest tööandja ei selgitanud seda ei suuliselt ega

kirjalikult. Kohtumist aga aset ei leidnud, sest tööandja ei vaevunud kirjale vastama. Tööandja

esitas enda põhjendused esimest korda alles 15. jaanuari 2024 vastuses töötaja nõudele TVK-

s. Tööandja on töötaja rikkumisteks pidanud töötaja suhtlusstiili, tööandja mitteõigeaegset

teavitamist, selgituste jagamisest keeldumist jms. Sealhulgas on tööandja keskne väide ning

ainus etteheide, mille kaudu ta sisustas enda 4. detsembri 2023. a ülesütlemisavaldust

„Vaatamata sellele, kuigi avaldaja oli 01.12.2023 tööl ja nägi kuidas Mati Karjus viib

vastaspoole territooriumilt välja tööandja vara, ei ole avaldaja oma töökohustusi täitnud. See

tähendab, et muu hulgas 01.12.2023 ei takistanud avaldaja Mati Karjusel tööandja

territooriumilt tema vara väljaviimist, ei võtnud selles osas midagi ette ning isegi ei teavitanud

sellest vastaspoolt“. Hageja hinnangul ei ole tööandja vastavat väidet tõendanud. Sealjuures ei

ole tööandjal M. Karjusele endale mitte ühtegi etteheidet. Temaga sõlmitud tööleping lõpetati

TLS § 79 alusel poolte kokkuleppel ning tööandja on kirjalikult kinnitanud, et tal ei ole M.

Karjuse vastu mistahes nõudeid ega pretensioone. Lisatud kompromiss on TVK poolt

kinnitatud 2. veebruari 2024. a määrusega töövaidlusasjas nr 4-1/2207/23. Hagile on lisatud

ka M. Karjuse avaldus TVK-le, kuivõrd see sisaldab tema enda kirjeldust toimunust, mh on

selle avalduse lisade juures foto kõnealusest tööriistakastist, mis aitab visualiseerida tööandja

algse, kuid alusetu etteheite sisu ja ulatust. Väärib märkimist, et tööandja ei pöördunud M.

Karjuse vastu TVK-sse nt varastatud asja tagastamise või hüvitamise nõudega, sellist nõuet ei

esitanud tööandja ka kohtusse ega ole ta esitanud ka nt kuriteoteadet, et M. Karjus on tema

vara varastanud. On selge, et midagi sellist ei ole toimunud ning tööandja 15. jaanuari 2024. a

vastuse põhiväide, mis pidi sisustama 4. detsembri 2023. a ülesütlemisavalduse, on vale. Kui

tööandjal ei ole etteheiteid M. Karjusele, ei saa tal olla etteheiteid ka hagejale, sest kogu

hagejale tehtava etteheite sisu on see, et ta ei reageerinud M. Karjuse tegevusele. Tänaseks on

aga üheselt selge, et M. Karjus ei käitunud valesti, ei varastanud tööandja vara ning tööandja

on kirjalikult kinnitanud, et tal ei ole tema vastu mistahes nõudeid ega pretensioone.

Kuna töölepingu ülesütlemiseks puudus alus, on tööandja poolt töölepingu erakorraline

ülesütlemine aluste puudumise tõttu TLS § 104 lg 1 kohaselt tühine. Kuna tööandja ei

esitanud oma põhjendusi mitte ülesütlemisavalduses, vaid alles töövaidluskomisjoni- või

kohtumenetluses, annab see töötajale TLS § 95 lg 3 kohaselt kahju hüvitamise nõude. Töötaja

kahjuks on tema õigusabikulud, mida ta peab kandma töölepingu ülesütlemist vaidlustades

seetõttu, et ta ei tea, miks on tööandja temaga sõlmitud lepingu lõpetanud. Seda isegi siis, kui

ülesütlemine peaks hiljem osutuma põhjendatuks, sest tööandja esitab alles menetluse käigus

põhjendused, miks ta töölepingu erakorraliselt üles ütles. Töövaidluse lahendamise seaduse

(TvLS) § 16 lg 2 kohaselt on töövaidluskomisjonis tekkinud kulud kohtuvälised kulud TsMS

§ 144 p 4 tähenduses ning need jaotatakse TsMS § 162 lg 1 alusel. Tegemist on omalaadse

olukorraga, kus töötaja materiaalõiguslikust kahju hüvitamise nõudest on menetluse käigus

saanud menetlusõiguslik kahju hüvitamise nõue, mis tuleb lahendada läbi menetluskulude

jaotamise regulatsiooni. Lisaks palub hageja välja mõista TLS § 109 lg 1 järgne hüvitis 4554

eurot (bruto), TLS § 100 lg 2 alusel etteteatamistähtaja rikkumise hüvitis 1296 eurot ja viivis

või alternatiivselt saamata jäänud töötasu 1296 eurot.

Hageja seletuste kohaselt oli tema tööülesanneteks territooriumi valvamine, autode sisse- ja

väljalaskmine, töötajate ja lubadega isikute tööandja territooriumile lubamine. Samas ei olnud

hageja kohustuseks autosid kontrollida. Hageja ei pidanud teadma, mis autos oli sisenemise ja

väljumise hetkel. Hageja sõnul süüdistati teda selles, et ta lasi puitmaterjali varastada.

Autodel, mis tulevad Promensi territooriumile kaupa peale võtma, on tavaliselt kaasas puidust

alused/prussid, mis tuli hageja abikaasal enne kauba pealelaadimist maha tõsta ja pärast tagasi

autosse panna. Puidust alused kuulusid autojuhile, mitte hageja tööandjale ning autojuhil oli

õigus otsustada, kellele ta neid andis. Seda olid eelmised juhatajad nii öelnud ja selline

põhimõte kehtib tänaseni. 1. detsembril 2023 tõstis autojuht lauajupi maha ja andis selle

hageja abikaasale. Tööriistakastist ei teadnud hageja midagi. Ta nägi, et mingi vana

määrdunud kast oli, aga kas see oli enne juba auto peal, seda ta ei näinud. Juhul, kui tööandjal

oli kahtlus, et vara on varastatud, oleks tulnud esitada kuriteoteade, seda ei tehtud. Videotest

ei ole aru saada, et mingisugune tööandja vara on seal liikumises olnud.

4. Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja hinnangul on töölepingu erakorraline ülesütlemine kehtiv. Hagejaga töölepingu

ülesütlemise aluseks on asjaolud, et aastatel 2022–2023 on toimunud mitu juhtumit, kus

hageja on rikkunud kehtestatud tööreegleid, sh ka ohutusnõudeid. Vaidlust ei ole selles, et

hageja töötas valvurina, kelle põhiliseks töökohustuseks oli tagada kostja vara säilimine, sh

takistada kostja territooriumilt vara väljaviimist, vargust ja omastamist. Vaatamata sellele, et

hageja oli 1. detsembril 2023 tööl ja nägi kuidas M. Karjus viib kostja territooriumilt välja

tööandja vara, ei ole hageja oma töökohutusi täitnud. See tähendab, et muu hulgas 1.

detsembril 2023 ei takistanud hageja M. Karjusel tööandja territooriumilt tema vara

väljaviimist, ei võtnud selles osas midagi ette ega isegi teavitanud sellest kostjat. Eeltoodust

tekkis tööandjal õigus tööleping üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kuna kõiki

asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist

etteteatamistähtaja lõppemiseni.

Lisaks on asjakohatu ja alusetu hageja viide, et M. Karjus ei varastanud tööandja vara ega

teinud ka midagi muud etteheidetavat, kuna M. Karjuse ja kostja vahel on töövaidlusasjas nr

4-1/2207/23 sõlmitud kompromiss. M. Karjus ja kostja sõlmisid töövaidlusasjas nr 4-

1/2207/23 kompromissi menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ja menetluskulude

kokkuhoiu eesmärgil. Samas see asjaolu ei muuda kuidagi faktilisi asjaolusid ja M. Karjuse

toime pandud tegevust. Kostja tugineb jätkuvalt nendele asjaoludele ka käesolevas asjas kui

hagejaga töölepingu lõpetamisega seotud asjaoludele, millega seoses on hageja oma

töökohustusi rikkunud.

Kahju hüvitamise nõudega kostja ei nõustu. TLS § 95 lg 3 eesmärk on katta muu kahju, mis

võis hagejal tekkida seoses tööandja poolt võimaliku TLS § 95 lg-s 2 toodud kohustuse

rikkumisega kui töövaidluskomisjonis ja kohtus hageja kantud õigusabikulude hüvitamine.

Hageja ei ole kuidagi tõendanud, et kostja on üldse TLS § 95 lg-t 3 rikkunud ja isegi kui see

on toimunud, millega kostja ei nõustu, siis jääb selgusetuks, milline muu kahju on hagejale

seoses väidetava kostja rikkumisega TLS § 95 lg 3 alusel tekkinud. Kostja rõhutab, et hageja

õigusabikulude nõue ei ole TLS § 95 lg 3 regulatsiooniga hõlmatud. TLS § 95 lg 3 ei hõlma

hageja õigust nõuda kostjalt töövaidluskomisjonis ega kohtus hageja kantud õigusabikulude

hüvitamist ja vastav hageja nõue TLS § 95 lg 3 alusel tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.

Kostja on seisukohal, et kuna töölepingu ülesütlemine on seaduslik ja kehtiv, siis ei esine

alust töölepingu lõpetamiseks TLS § 107 lg 2 alusel. Sellisel juhul aga ei kuulu ka TLS § 109

lg 1 kohaldamisele, kuna selle eeldused ei ole täidetud. Samuti ei kuulu ka TLS § 35

kohaldamisele, kuna selle eeldused ei ole täidetud. Kuna käesolevas asjas esinevad TLS § 97

lg 3 eeldused ehk kostja ei pidanud töölepingu ülesütlemisel etteteatamistähtaegu järgima ja

töölepingu ülesütlemine on seaduslik ja kehtiv, siis ei kuulu käesolevas asjas ka TLS § 100 lg

5 kohaldamisele, kuna ka selle eeldused ei ole täidetud.

Tööandjale sai teatavaks, vaadates videosalvestisi, et tehase territooriumile sõitis veoauto,

mida juhtis A. Lohk. Auto sõitis laadimisalale ja sellesse tõsteti üks tööriistakast. Siis sõitis

auto väravast välja. Värava taga auto peatus, tööriistakast tõsteti välja, M. Karjuse isiklikku

autosse. Veel vaadati videoid, kus M. Karjus liigub mingi raske esemega välja enda auto

juurde. Saades selle info, leidis tööandja, et sellise töötajaga ei ole võimalik töösuhet jätkata.

Ei ole tähtsust, milline oli tööriistakasti väärtus. Esemed, mis on seotud ettevõtte

majandustegevusega ja asuvad ettevõtte valduses, selles osas valdus kuulub ettevõttele.

Valduse rikkumine toimus pärast seda, kui asi liikus ettevõtte territooriumilt välja.

Pakkematerjal, mis autos oli, ei saanud olla autojuhi oma. Kostja hinnangul on esitatud

fotodega tuvastatud, et hageja abikaasa viib ettevõtte territooriumilt välja vara ja hageja laseb

sellel juhtuda. See oli asjaolu, miks tööandja pidi kiiresti reageerima. M. Karjus ja tööandja

sõlmisid kompromissi. See kompromiss ei tee olematuks seda, mida hageja tegi.

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus jättis 27. septembri 2024. a otsusega hagi rahuldamata, luges tuvastatuks,

et kostja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 3 alusel 4. detsembril

2023 ei ole tühine (ülesütlemine on kehtiv) ning tööleping lõppes kostjapoolse töölepingu

erakorralise ülesütlemisega TLS § 88 lg 1 p 3 alusel 4. detsembril 2023. Menetluskulud jättis

maakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja maakohtus kantud

menetluskulud 3500 eurot ja viivise menetluskuludelt (3500 eurolt) menetluskulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Maakohtu otsuse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 18. detsembril 2013 töölepingu nr 82/13,

millega töötaja asus tööle valvuri ametikohal. 27. novembril 2023 ja 1. detsembril 2023

edastas tööandja töötajale töölepingu ülesütlemise avaldused TLS § 88 lg 1 p 3 alusel. 4.

septembril 2024 on pooled esitanud ühise avalduse, et käesoleva tsiviilasja nr 2-24-4289

lahendamisel ei oma 27. novembril 2023 kostja poolt hagejale saadetud töölepingu

ülesütlemise avaldus tähtsust, kuna see ei lõpetanud hageja töölepingut ning ühegi hageja

nõude põhjendatus ei sõltu seetõttu 27. novembri 2023 ülesütlemisavaldusest. Hageja nõuete

põhjendatus sõltub sellest, kas 4. detsembri 2023. a ülesütlemisavaldus oli kehtiv või mitte

ning selles küsimuses on pooltel jätkuvalt vaidlus. Pooled paluvad seetõttu kohtul asja

lahendamisel jätta 27. novembri 2023. a ülesütlemisavalduse kehtivuse ja õiguspärasuse

küsimused hindamata ja lahendada tsiviilasjas nr 2-24-4289 üksnes 4. detsembri 2023. a

hageja töölepingu ülesütlemise kehtivuse ja õiguspärasuse küsimust.

TLS § 88 lg 1 p 3 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast

tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte

jätkamist, eelkõige kui töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi

või rikkunud töökohustusi. Töötaja on kohustatud TLS § 15 lg 2 p 1 kohaselt tegema

kokkulepitud tööd ja täitma töö iseloomust tulenevaid kohustusi ning p 3 kohaselt täitma õigel

ajal ja täpselt tööandja seaduslikke korraldusi. Tööleping tuleb üles öelda kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega ning vorminõuet rikkudes tehtud või

tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine (TLS § 95 lg 1). TLS § 104 lg 1 järgi on seadusest

tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine.

Tööandja ei ole 4. detsembril 2023 tehtud ülesütlemisavaldust põhjendanud (TLS § 95 lg 2).

Vastavalt TLS § 95 lg-le 2 peab tööandja ülesütlemist põhjendama. TLS § 95 lg-st 3

tulenevalt kehtib ülesütlemine ka siis, kui seal üldse põhjendused puuduvad või kui mõni

põhjendus on välja jäänud. Kui töötaja otsustab ülesütlemise vaidlustada, saab ja peab kohus

avaldust läbi vaadates hindama kõiki ülesütlemise aluseks olevaid asjaolusid ka siis, kui neid

ei ole ülesütlemise avalduses esitatud. Töölepingu erakorraline ülesütlemine ei ole tühine

põhjusel, et avaldusest ei selgunud ülesütlemise põhjus. Kostja avaldusest on aru saada, mis

põhjusel ta soovis töölepingu erakorraliselt lõpetada, ning ta on seda põhjendanud nii

töövaidluskomisjonis kui ka kohtumenetluses.

Kostja on hagejaga töölepingu lõpetanud 4. detsembril 2023 seoses töökohustuste

rikkumisega. Töölepingu kohaselt töötas hageja valvurina (töölepingu p 2.1). Lepingu p 2.2

kohaselt on töötaja tööülesanded, kohustused, õigused, vastutus ja kvalifikatsiooninõuded

määratud valvuri ametijuhendiga, mis on lepingu lahutamatu osa. Kohtule valvuri

ametijuhendit esitatud ei ole.

Maakohus viitas VÕS §-le 29 ja sellele, et töölepingu p 2.2 tõlgendamiseks tuleb teha

kindlaks poolte ühine tahte töölepingu sõlmimisel või kui seda ei saa kindlaks teha, siis

lähtuma mõistliku isiku arusaamisest ning arvestama nii töölepingu olemust ja eesmärki kui

ka töölepingu teisi tingimusi.

Hageja seletuste kohaselt olid tema tööülesanneteks territooriumi valvamine, autode sisse- ja

väljalaskmine, töötajate ja lubadega isikute tööandja territooriumile lubamine. Kostja

hinnangul on valvuri põhiliseks töökohustuseks tagada kostja vara säilimine, sh takistada

kostja territooriumilt vara väljaviimist, vargust ja omastamist. Valvuri ametijuhendi

puudumise tõttu tuleks arvestada mõistliku inimese arusaamist ning töölepingu olemust ja

eesmärki ning valvuri esmaseks töökohustuseks saab pidada tööandja vara kaitsmist ja

säilitamist, sh takistada kostja territooriumilt vara väljaviimist, vargust ja omastamist. Kohtu

hinnangul on hageja osaliselt vääriti mõistnud oma töökohustuste olemust. Hageja seletuste

kohaselt pidi ta territooriumi valvama, kuid sisustab seda kostjast ja mõistliku inimese

lähtekohast vaadatuna erinevalt. Hageja arvates võis autojuht anda kostja töötajatele

pakendimaterjali, st puidust prusse ning sellise tegevuse oli heaks kiitnud varasem juhatus

ning kuna uus juhatus polnud teistsugust seisukohta avaldanud, on kõik õiguspärane.

Maakohus vastava väitega ei nõustu. Esmalt selgitab kohus, et valvuri ülesandeks on mitte

lubada võõraid tööandja territooriumile ning tagada, et töötajad ega kolmandad isikud ei viiks

tööandja territooriumilt välja tööandjale kuuluvat vara. Kindlasti ei ole valvuri pädevuses

otsustada, mida tööandja territooriumilt välja võib viia, kuid töökorralduse reeglite p 9.16

kohaselt ei ole ilma kirjaliku loata lubatud Promens AS-i territooriumilt välja viia mingeid

ettevõttele kuuluvaid esemeid. Töökorralduse reeglite p-st 11.7 tulenevalt kohustus töötaja

tööandja vara suhtes toime pandud õigusrikkumisest teada saamisel või põhjendatud kahtluse

olemasolul teavitama sellest oma otsest ülemust või osakonnajuhatajat. (4-1_2234_23-5

Tööandja

vastus

16.01.2024/235538470_Promens_AS_tookorralduse_reeglid_2020_-

_Copy.pdf, dtl 97). Seega on valvuri esmaseks töökohustuseks tagada, et töötajad või

kolmandad isikud ei viiks tööandja territooriumilt välja tööandjale kuuluvaid vallasasju ja

põhjendatud kahtluse olemasolul kohustus sellest teavitada oma otsest ülemust või

osakonnajuhatajat.

Käesoleval juhul on tööandja tõendanud, et 1. detsembril 2023 lasi hageja tööandja

territooriumile veoki, millele hakati kaupa peale laadima. Tööandja tõenditest (4-1_2234_23-

Tööandja

vastus

16.01.2024/235538472_Turvakaamera_salvestise_kuvatommised_ja_vastaspoole_selgitused_

.pptx) nähtub, et hageja abikaasa pani veoki peale tööriistakasti ning prussijupi. Kui veok

laadimisalalt lahkus ja väravast välja sõitis, peatus veok parklas ning laadimistöid teinud

hageja abikaasa tõstis veokilt maha sinna veidi aega tagasi tõstetud tööriistakasti ja prussijupi

ning paneb need oma autosse. Kui vastav tegevus oleks lubatud, ei oleks hageja

abikaasa/kostja töötaja pidanud kostja territooriumilt oma asjade välja toomiseks kasutama

kaupa pealevõtvat veokit. Seega tuleneb hageja abikaasa käitumisest, et tegemist oli keelatud

tegevusega, sh selle tegevuse eest oleks tulnud tööandjale selgitusi anda. Hageja on istungil

kinnitanud, et ta nägi parklas toimuvat, sh tööriistakasti tõstmist veokist oma abikaasa

autosse. Lisaks on hageja seletustega tõendatud ka asjaolu, et sarnast tegevust (kostja

territooriumilt puidust prusside väljaviimist) oli toimunud ka varem ning hageja valvurina

aktsepteeris seda, pidades seda lubatavaks tegevuseks. Ta selgitas, et puidust prussid olid

autojuhtide omad ning neid võis veoki juht vabalt jagada kostja töötajatele. Vastav asjaolu

tõendab, et hageja oli teadlik nii 1. detsembril 2023 toimuvast kui ka varasematest

samasugustest toimingutest, jättes aga vastavast tegevusest juhatust teavitamata, millega

rikkus oma peamist töökohustust tagada tööandja vara säilimine. TLS § 88 lg 1 p 3 eelduseks

on töötaja eelnev hoiatamine. Kostja ei ole tõendanud, et ta hoiatas hagejat kooskõlas TLS §

88 lg-ga 3 ning selgitas, et sellise olukorra kordumisel (vara tööandja teadmata viimase

territooriumilt väljaviimisel, omastamisel jne) töösuhe lõpetatakse. Samas on tööandja vara

kadumist, omastamist soodustav käitumine eriliselt raske rikkumine, mille tõttu töölepingu

ülesütlemisele ei pea eelnema töötaja hoiatamist. Tegemist on rikkumisega, millega võivad

kaasneda rasked tagajärjed tööandjale, samuti tööandja ning kolmandate isikute varale ja

tööandja mainele. Kuna kostja esitatud turvakaamerate salvestise kuvatõmmistega on

tuvastatud ka varasem samalaadne tegevus, kus hageja on võimaldanud oma abikaasal

ettevõtte vara väljaviimist ettevõtte territooriumilt, sellest teatamata jättes, siis ei olnud 1.

detsembril 2023 toimunu esmakordne, mistõttu andis hageja rikkumine kostjale mõistliku

põhjuse eeldada, et ta paneb samasuguseid rikkumisi toime ka edaspidi. Eeltoodut arvesse

võttes oli kostjal õigus öelda tööleping üles ilma etteteatamistähtaega järgimata. Maakohus

luges tuvastatuks, et poolte vahel sõlmitud tööleping lõppes tööandjapoolse töölepingu

erakorralise ülesütlemisega TLS § 88 lg 1 p 3 alusel 4. detsembril 2023.

Kuna maakohus ei tuvastanud töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisust, ei ole täidetud

tingimused töötaja poolt hüvitise saamiseks TLS § 109 lg 1 alusel ning kohus jätab hüvitise

nõude 4554 eurot (bruto) rahuldamata. Kuna kostjal oli õigus öelda tööleping üles ilma

etteteatamistähtaega järgimata, jättis maakohus rahuldamata nii hageja töötasu nõude 1296

eurot (bruto) kui alternatiivselt TLS § 100 lg 5 alusel esitatud hüvitise nõude.

Kahju hüvitamise nõude osas leidis maakohus, et poolte töövaidluskomisjonis tekkinud kulud

on TvLS § 16 lg 2 järgi kohtuvälised kulud TsMS § 144 p 4 tähenduses. Seega ei ole

käesoleval juhul tegemist kahju hüvitamise nõudega, vaid hageja menetluskuludega. TsMS §

173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab

menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud

ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus jättis hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. Maakohus pidas kostja

õigusabikulusid põhjendatuks osaliselt – põhjendatud on ajakulu 25 tundi (31 tunni asemel).

Sellest tulenevalt luges maakohus kostja põhjendatud esindajakuluks 3500 eurot (tunnihind

140 eurot) (4340 euro asemel) ning mõistis nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja,

samuti vastavalt kostja taotlusele viivise menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse

tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Maakohus on valesti tuvastanud töötaja töökohustused. Töötaja töökohustused ei tulenenud

töökorralduse reeglitest. Nimetatud dokument ei ole töölepingu lisa ning pooled ei ole ei

varem ega hiljem kokku leppinud, et see kehtiks töötaja suhtes. Tööandja ei ole seda töötajale

ka tutvustanud. Hageja selgitas seda nii 26. augusti 2024. a istungil kui 20. septembri 2024. a

seisukoha p-s 2.3. Maakohus on sellele vaatamata lähtunud nimetatud dokumendist. See on

viinud omakorda eksimuseni töökohustuste rikkumise tuvastamisel.

Töötaja ei ole töökohustusi rikkunud. Tööandja vara ei varastatud. Tööandja ei ole esitanud

menetluses ühtegi tõendit selle kohta, et kõnealune vana tööriistakast ja lauajupp oleks

kuulunud tema vara hulka. Töötaja on seevastu esitanud tõendi (M. Karjuse selgitus, vt

hagiavalduse lisa nr 5), millest nähtub, et need asjad ei kuulunud tööandjale. Samuti ei olnud

need asjad tähistatud tööandja varale omaselt. Nimetatud nähtub hagiavalduse lisaks nr 5

oleva avalduse lisaks olevast fotost.

Kuivõrd M. Karjus ja kostja sõlmisid töövaidlusasjas kompromissi, kus tööandja kinnitas, et

tal ei ole M. Karjuse vastu nimetatud episoodiga seoses mistahes etteheiteid, ei ole

põhjendatud teha etteheiteid ka hagejale. Hageja ei teavitanud tööandjat M. Karjuse

tegevusest, sest see ei olnud seadusega vastuolus ega kahjustanud tööandja huve. Tööandja

varaline olukord ei ole mistahes viisil halvenenud ning tööandja ei ole mingist varast ilma

jäänud.

Maakohus ei ole selgitanud, miks töötaja oleks pidanud pidama M. Karjuse tegevust

varguseks ja sellest seega tööandjat teavitama. Vara ei olnud tähistatud tööandja varana.

Tööandja pole tõendanud, et tööriistakast oli tema vara. Oli tavapärane ning tööandjale teada,

et autojuhid andsid vahel veoste pakkimisel kasutatavaid prusse töötajatele. Autojuhtide

vaates oli tegemist prügiga, tööandja vaates võõra varaga. Tööandja ei ole esitanud väidet ega

tõendeid selle kohta, et autojuhtide selline tegevus oleks mingil viisil olnud lubamatu, see

tegevus oli tavaline. Seega ei pidanud hageja seda ebatavaliseks, kui nägi, et M. Karjus võttis

veoautolt lauajupi ja tööriistakohvri. Hagejal ei olnud ka mingit põhjust pidada seda

ebatavaliseks, veel vähem lubamatuks. M. Karjus oli hageja abikaasa, hageja usaldab oma

abikaasat ja ta ei pidanud abikaasa tegevust kahtlustäratavaks. Abikaasade selline usaldussuhe

on ka õiguslikult kaitstud. Selle väljenduseks on nt KrMS § 71 lg 1 p 5, mille kohaselt on

kahtlustatava või süüdistatava abikaasal õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest.

Samasuguse õiguse sätestab ka TsMS § 257 lg 1 p 5. PS § 22 lg 3 sätestab, et kedagi ei tohi

sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Hageja ei pea aitama kaasa enda

abikaasa süüstamisele või tema kuritegude avastamisele. Töötaja karistamine töökaotusega

selle eest, et ta ei kaevanud oma abikaasa peale, on põhiseaduse (PS) § 22 lg 3 riive.

Töölepingu lõpetamiseks ilma etteteatamiseta puudus alus. Autojuhtide poolt nende jaoks

ebavajalike prusside andmine töötajatele oli tavaline praktika ning tööandja oli sellest teadlik.

Tegemist ei ole tööandja varaga. Lisaks on veose pakkimisel kasutatud puuprussid ka

praktiliselt väärtusetud. Kui tööandja oleks pidanud autojuhtide poolt töötajatele prusside

andmist probleemiks, oleks ta nt andnud käskkirja, millega oleks selle keelanud, või siis

andnud töötajale töökorralduse, et kui see kordub, siis teda teavitataks sellest. Tööandja on üle

reageerinud triviaalsele rikkumisele. Töötaja töötas tööandja juures peaaegu 30 aastat.

Töölepingu erakorraline ülesütlemine tööandja poolt on tühine ning maakohus oleks pidanud

kõik töötaja nõuded rahuldamata.

Hageja palub 12. juuni 2025. a seisukohas võtta asja juurde uued tõendid: Tartu

Ringkonnakohtu 26. veebruari 2025. a otsuse tsiviilasjas nr 2-24-5571, A. Lohu 6. märtsi

2025. a kassatsioonkaebuse tsiviilasjas nr 2-24-5571 ja Maarika Palmi 28. märtsi 2025. a

kassatsioonkaebuse tsiviilasjas nr 2-24-5571. Nimetatud tõendeid ei olnud maakohtu

menetluse ajal olemas.

7. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Maakohus on õigesti hinnanud hageja töökohustusi. Töölepingu kohaselt on hageja töötanud

kostja juures kostja territooriumi valvuri ametikohal. On üldtuntud asjaolu, et valvuri

peamiseks ülesandeks on muu hulgas tagada territooriumil asuva territooriumi omaniku vara

säilimine, sh kaitsta territooriumil asuvat vara selle äravõtmise eest kolmandate isikute poolt

ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Vastavatest asjaoludest või kahtlustest teada saamisel

pidi valvur sellest tööandjat teavitama. Isegi kui asuda seisukohale, et töötaja töökohustused

ei tulenenud töökorralduse reeglitest ja neid töötajale ei tutvustatud (millega kostja ei nõustu),

siis igal juhul tulenesid vastavad maakohtu tuvastatud kohustused töölepingust ja valvuri

ametikoha olemusest, sisust ja eesmärgist. Seega ei oma asjas tähtsust asjaolu, kas ja mis

ulatuses on hageja ametijuhendiga tutvunud või mitte. Hagejal oli piisavalt staaži, kogemusi

ja teadmisi valvurina töötamiseks. Tööülesandeid ei olnud keerukad – Inge Karjus sai ka ise

aru, et tema peamine ülesanne on territooriumi valvamine.

Olukorras, kus väravavalvur ei reageeri sellele, kui ettevõtte territooriumilt vara välja viiakse,

sh ei kontrolli, kellele vastav vara kuulub, siis on vastav tegevus/tegevusetus tööandja jaoks

oluline lepingu ja töökohustuste rikkumine ehk kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi

arvestades ei saanud mõistlikult nõuda kostjalt lepingu jätkamist. Hageja oma töökohustusi ei

täitnud. Ta ei takistanud M. Karjusel tööandja territooriumilt tema vara väljaviimist, ei võtnud

selles osas midagi ette ning isegi ei teavitanud sellest tööandjat.

Asjakohatu ja alusetu on hageja viide, et M. Karjus ei varastanud tööandja vara ega teinud ka

midagi muud etteheidetavat, kuna teda ei ole selle eest kriminaalkorras karistatud. Antud

asjaolu ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Oluline on see, et töölepingu lõpetamise

faktilised asjaolud – M. Karjus viis kostja nõusolekuta välja kostja territooriumilt kostja vara,

sh tööriistakasti ja hageja ei ole seda takistanud – vastavad tegelikkusele. Isikule kuuluval

territooriumil asuvate asjade suhtes kehtib eeldus, et need kuuluvad territooriumi (maa-ala,

ruumi jms) valdajale, kui ei ole tõendatud vastupidist. Käesoleval ajal ei ole asjas tuvastatud,

et vastavad asjad kuulusid kellelegi teisele kui kostjale. Oluline pole, kas ja kuidas on asjad

tähistatud. Oluline pole ka kompromissi sõlmimine kostja ja M. Karjuse vahel. Väide selle

kohta, et vastavate asjade puhul oli tegemist prügiga, ei ole asjakohane. Valvuri pädevuses ei

ole otsustada, millist tööandja vara võib hageja arvates selle vähesest väärtusest tulenevalt

loovutada ja millist mitte.

See, et hageja usaldab oma abikaasat, ei mõjuta tema kohustust täita oma tööülesandeid

nõuetekohaselt. Alusetud on ka viited nt KrMS § 71 lg 1 p-le 5, TsMS § 257 lg 1 p-le 5 ja PS

§ 22 lg-le 3. Igal juhul tuli hagejal oma valvuri töökohustuste täitmisel, nähes pealt Mati

Karjuse tegevust, kontrollida, kust ja millistel asjaoludel Mati Karjus vastavaid asjad

omandas, väljaviidav vara kinni pidada ja uurida kostja käest nende esemete kuuluvust ilma,

et ta oleks kuidagi Mati Karjuse tegevust maininud. Sellisel juhul oleks apellant oma

kohustusi piisavalt täitnud, mida aga hageja ei teinud.

Hageja seisukohast tuleneb, et sisuliselt peab ta valvurina võimaldama abikaasal kostja vara

omastada ja selles osas oma töökohustusi eirama.

Kostja võis lepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata. Kuna lepingu ülesütlemine on

põhjendatud, ei ole alust rahuldada ka teisi hageja esitatud nõudeid.

Uute tõendite esitamisega seoses märkis kostja, et asjas ei saa olla tõendiks teise tsiviilasja

jõustumata otsus ega kaebus ja esitatud tõendid tuleb jätta vastu võtmata ning tõenditega

seotud väited tähelepanuta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta

rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

9. Hageja on esitanud 12. juunil 2025 seisukoha, milles taotleb võtta asja juurde uued tõendid:

Tartu Ringkonnakohtu 26. veebruari 2025. a otsuse tsiviilasjas nr 2-24-5571, A. Lohu 6.

märtsi 2025. a kassatsioonkaebuse tsiviilasjas nr 2-24-5571 ja Maarika Palmi 28. märtsi 2025.

a kassatsioonkaebuse tsiviilasjas nr 2-24-5571. Nimetatud tõendeid ei olnud hageja seisukoha

järgi maakohtu menetluse ajal olemas, mistõttu ei saanud neid siis esitada.

Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab

kohtuotsuses hindamata tõendeid TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud alustel. Ringkonnakohus ei

kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud

tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi

hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse

menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja

hindamist vajalikuks (TsMS § 652 lg 5). Kohus võtab TsMS § 238 lg 1 esimese lause

kohaselt vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja

lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Uue asjaolu ja tõendi esitamise

lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama.

Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus

selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks

lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus (TsMS § 652 lg 4).

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-24-5571 ei ole

jõustunud. Lisaks puudutab tsiviilasi nr 2-24-5571 A. Lohu hagi M. Palmi vastu ebaõigete

andmete ümberlükkamiseks ja kahju hüvitamiseks, kus A. Lohu kohta on kostja töötaja M.

Palm avaldanud väiteid seoses A. Lohu võimaliku kaasaaitamisega varguse toimepanemisele.

Seega ei tuvastata ega anta hinnangut nimetatud tsiviilasjas M. Karjuse või hageja tegevusele

ning ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist praeguse vaidluse sisu arvestades asjakohaste

tõenditega (TsMS § 238 lg 1). Ringkonnakohus keeldub seega hageja esitatud tõendite

vastuvõtmisest. Kuna need tõendid esitati elektrooniliselt, puudub vajadus nende

tagastamiseks.

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on lõppastmes jätnud hagi õigesti rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse sellekohaste põhjendustega ega pea vajalikuks

neid kõiki tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. Samas tuleb arvestada ka ringkonnakohtu

põhjendusi.

11. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11.1. Hageja on tuginenud sellele, et maakohus on tuvastanud vääralt hageja töökohustused,

viidates mh ekslikult töökorralduse reeglitele, mille osas pole tõendatud, et neid oleks

töötajale tutvustatud või et need oleksid töölepingu osaks muutunud. Ringkonnakohus

nõustub sellega, et maakohus pole vastavaid vastuväiteid oma otsuses hinnanud ning on

vastavate töökorralduse reeglite p-dele 9.16 ja 11.7 tuginenud. Asjas esitatud töölepingu p-st

6.3 nähtub, et töötaja on võtnud kohustuse täita tööandja töökorralduse reeglites kehtestatud

nõudeid (vt dtl 53). Samas võib nõustuda hagejaga, et kuigi kostja on esitanud töökorralduse

reeglid, mis on kinnitatud 6. jaanuari 2020. a käskkirjaga (dtl 88–101) ja mis käskkirja

kohaselt hakkasid kehtima 13. jaanuaril 2020 (dtl 88), ei ole tööandja esitanud tõendeid, et

nimetatud reegleid oleks töötajale tutvustatud. Eeltoodu ei anna siiski alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Mh on ka maakohus enne töökorralduse reeglitele viitamist leidnud, et valvuri

ülesandeks on mitte lubada võõraid tööandja territooriumile ning tagada, et töötajad ega

kolmandad isikud ei viiks tööandja territooriumilt välja tööandjale kuuluvat vara. Kindlasti ei

ole valvuri pädevuses otsustada, mida tööandja territooriumilt välja võib viia. Nagu ka kostja

põhjendatult viitab, on ka ilma vastavate töökorralduse reegliteta võimalik tuvastada ja

järeldada, et kuna hageja töötas kostja juures valvurina (vt dtl 52, töölepingu p 2.1), siis

valvuri peamiseks ülesandeks on tööandja territooriumi valvata ning tagada, et territooriumil

asuv territooriumi omaniku vara säiliks, sh kaitsta territooriumil asuvat vara selle äravõtmise

eest kolmandate isikute poolt ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Vastavatest asjaoludest

või kahtlustest teada saamisel peab valvur sellest vähemalt tööandjat teavitama.

Ringkonnakohus nõustub sellega, et nimetatud kohustused on tuletatavad juba valvuri kui

ametikoha funktsioonist. Seda, et töötaja tegelikult teadis oma ülesannet teavitada tööandjat

kahtlastest juhtumitest, kinnitavad ka hageja selgitused TVK istungil, kus TVK küsimusele:

„Kui on kahtlane sündmus, siis peate teatama?“ vastas hageja: „Jah, selge see.“ (dtl 145).

Hageja väited, et ta ei pidanud oma töötajaid kontrollima, ei ole asjakohane. Seega on

maakohus lõppastmes õigesti tuvastanud tööülesanded, mida hageja pidi valvuri ametikohal

töötades täitma.

11.2. Hageja leiab, et pole töökohustusi rikkunud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

Maakohus on põhjendatult tuvastanud töökohustuste rikkumise ja ringkonnakohus ei korda

maakohtu vastavaid põhjendusi. Väited selle kohta, nagu tõendaks M. Karjuse selgitus (dtl 33,

34), et tööriistakast ei kuulunud tööandjale, ei ole põhjendatud. M. Karjuse väited selle kohta,

et teised töötajad otsustasid kostja territooriumil asuva tööriistakasti, mis väidetavalt oli olnud

endise töötaja oma, ära visata ja M. Karjus otsustas selle endale võtta (dtl 138), ei tõenda, et

tegemist oli kellelegi teisele kui tööandjale kuulunud tööriistakastiga. Eeldada võib, et

tööandja territooriumil asuv vara kuulub tööandjale. M. Karjuse enda väited

puuprusside/puumaterjali kuuluvuse kohta ei tõenda muude tõenditeta, et puuprussid oleks

kuulunud autojuhtidele. Väide, et puumaterjali väljaviimine oli aktsepteeritud, on jäänud

samuti paljasõnaliseks. Põhjendamatu on hageja väide, et puitmaterjaliga seonduv läks pärast

juhatuse vahetumist edasi nagu õigusjärglus (dtl 210). Väide, et kõigel kostja territooriumil

olevatel asjadel, mis kuuluvad tööandjale, peab olema peal tähistus ja ilma selleta ei saa väita,

et tegemist on tööandja varaga, ei ole põhjendatud. Eluliselt on usutav, et tähistusega

(numbrikombinatsioonidega, kleebistega) varustatakse tööandja territooriumil see tööandja

vara, mis on olulise väärtusega. See ei tähenda, et asjad, millel tähistust peal pole, oleks

mõeldud vabaks väljaviimiseks. Seega ei ole põhjendatud ka hageja väide, et kuivõrd tähistust

kohvril peal polnud, ei pidanud ta ka eeldama, et tegemist on tööandja varaga.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et tööandja tõenditest (4-1_2234_23-5 Tööandja vastus

16.01.2024/235538472_Turvakaamera_salvestise_kuvatommised_ja_vastaspoole_selgitused_

.pptx) nähtub, et hageja abikaasa pani veoki peale tööriistakasti ning prussijupi. Kui veok

laadimisalalt lahkus ja väravast välja sõitis, peatus veok parklas ning laadimistöid teinud

hageja abikaasa tõstis veokilt maha sinna veidi aega tagasi tõstetud tööriistakasti ja prussijupi

ning pani need oma autosse. Põhjendatud on maakohtu järeldus, et kui vastav tegevus oleks

lubatud, ei oleks hageja abikaasa/kostja töötaja pidanud kostja territooriumilt oma asjade välja

toomiseks kasutama kaupa pealevõtvat veokit. Seega tuleneb hageja abikaasa käitumisest, et

tegemist oli keelatud tegevusega, sh selle tegevuse eest oleks tulnud tööandjale selgitusi anda.

Maakohus leidis põhjendatult ka seda, et esitatud tõendite alusel saab tuvastada, et hageja oli

teadlik nii 1. detsembril 2023 toimuvast kui ka varasematest samasugustest toimingutest,

jättes aga vastavast tegevusest juhatust teavitamata, millega rikkus oma peamist töökohustust

tagada tööandja vara säilimine. Asjaolu, mis väärtusega oli vara, mille väljaviimisele tööandja

territooriumilt hageja tähelepanu ei pööranud ega juhtinud, ei oma asja lahendamise

seisukohalt tähtsust. Valvurina pidi hageja aru saama, et vara väljaviimine (isegi kui seda teeb

hageja abikaasa), on kahtlane, millele tuleb tähelepanu pöörata. Asjaolu, et hageja pidas sellist

tegevust tavaliseks ja lubatavaks ja et seda on pidevalt tehtud, ei anna hagejale õigustust jätta

tegevusele reageerimata.

11.3. Põhjendatud ei ole hageja väide, et talle ei saa teha etteheiteid, kuna kostja sõlmis M.

Karjusega kompromissi (dtl 22), mille TVK kinnitas (dtl 24) ning kompromissist tulenevalt

kinnitas kostja, et tal puuduvad töölepingulisest suhtest tulenevad mistahes nõuded ja

pretensioonid. Kompromissi sõlmimine teises asjas ei tähenda, et praeguses asjas ei saaks

tuvastada hageja töökohustuste rikkumist. Ka asjaolu, et kostja on pidanud piisavaks, et M.

Karjusega lõpetatakse tööleping, kuid ei ole esitanud kuriteoteadet, ei tähenda, et seetõttu on

praeguses asjas töökohustuste rikkumisele tuginemine välistatud. Kostja on viidanud, et

kompromiss sõlmiti menetlusökonoomilistel kaalutlustel. Mh nähtub, et M. Karjus on

nõustunud kompromissi sõlmimisel töölepingu lõpetamisega, on loobunud hüvitise nõuetest

ja tööandja on omakorda nõustunud muutma töölepingu lõpetamise alust (märkides

töölepingu lõpetamise alusena TLS § 79 – töölepingu kokkuleppel lõpetamine). Kompromissi

sõlmimiseni jõuavad pooled tihti õigusrahu huvides, tehes mõlemad järeleandmisi. Ka

praeguses asjas on kostja pakkunud TVK-s hagejale kompromissina töölepingu lõpetamise

aluse muutmist (dtl 142), kuid hageja pole sellega nõustunud.

11.4. Nagu juba märgitud, siis asjaolu, mis väärtusega on vara, mille väljaviimisele kostja

territooriumilt hageja tähelepanu ei juhtinud, ei oma tähendust. Ka väide, et M. Karjus oli

hageja abikaasa ja ta usaldas teda, ei õigusta töökohustuste täitmata jätmist. Õige on kostja

väide, et sellise seisukoha toetamine tähendaks, et abikaasadest kaastöötajad saavad oma

töökohustuste rikkumist olukorras, kus see seondub nende abikaasa tegevusega, õigustada

ainuüksi oma perekondlikule suhtele tuginevalt ja alati mööda vaadata, kui teine abikaasa oma

töökohustusi rikub. Ka viited KrMS § 71 lg 1 p-le 5 ja TsMS § 257 lg 1 p-le 5 ning PS § 22

lg-le 3 ei ole praeguses kontekstis asjakohased. Nimetatud sätted ei reguleeri praegust

olukorda, kus tegemist on töökohustuste rikkumise juhtumiga.

11.5. Viited sellele, et etteteatamiseta töölepingu lõpetamiseks polnud alust, ei ole

ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Maakohus on hinnanud seda, miks oli töölepingu

lõpetamine etteteatamiseta praegustel asjaoludel põhjendatud. Viited prussidega seonduvale ja

mh sellele, et tegemist oli väheväärtusliku varaga, ei ole asjakohased. Ringkonnakohus ei

nõustu hagejaga, et tööandja on üle reageerinud triviaalsele rikkumisele. Nimetatud väide

kinnitab, et hageja ei mõista vaatamata oma ligi 30-aastasele tööstaažile endiselt, et ka vähese

väärtusega vara väljaviimine on lubamatu. Mh nõustub ringkonnakohus ka maakohtu

põhjendustega osas, mis puudutavad seda, miks täiendav hoiatamine polnud praegusel juhul

nõutav.

Kuivõrd maakohus leidis põhjendatult, et töölepingu ülesütlemine on seaduslik, on maakohus

jätnud ka hüvitisenõuded põhjendatult rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

vastavate põhjendustega ega korda neid täiendavalt.

12. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna

alust maakohtu otsuse muutmiseks.

13. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu määratud

menetluskulude jaotust.

14. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS

§ 171 lg 1 alusel hageja kanda.

Ringkonnakohus määrab kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Kostja 12. juunil 2025

esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulud apellatsioonimenetluses

980 eurot. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt esindas hagejat lepinguline esindaja

tunnihinnaga 140 eurot (käibemaksuta) ning kokku osutas kostja lepinguline esindaja õigusabi

apellatsioonimenetluses 7 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja õigusabile kulunud aeg

7 tundi toimingute mahtu ja asja olemust arvestades põhjendatud. Samuti on põhjendatud

kostja vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu määr 140 eurot (käibemaksuta). Seega

on kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud ringkonnakohtus 980 eurot (7 * 140 eur/h

(käibemaksuta). Nimetatud summa tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.

15. Ringkonnakohus selgitab, et hageja apellatsioonkaebuse eest on tasutud riigilõivu 840

eurot (dtl 291). Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1 kohaselt on riigilõivuvaba mh töötasu või

palga nõudmise, töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, teenistusse ennistamise,

teenistusest vabastamise aluse formuleeringu muutmise hagi või kaebuse läbivaatamine.

Tulenevalt TsMS § 150 lg-st 4 tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli,

üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti.

(allkirjastatud digitaalselt)