1-11-5079/30 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. detsember 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-11-5079 Kohtukoosseis

Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Julia Katškovskaja Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Marina Lepiksoo Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 12. detsember 2011, Tallinn Kriminaalasi U.D süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 5, 8, 9 -

§ 25 lg 2 ja KarS § 274 lg 1 järgi; Juri J.I

süüdistuses KarS § 274 lg 1 järgi; Pavel J.I süüdistuses KarS § 274 lg 1 järgi ja J.I süüdistuses KarS § 121 ja § 274 lg 1 - § 25 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 22. juuni 2011 otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitajad

Süüdistatava U.D kaitsja Leelo Viil,

süüdistatava Pavel J.I kaitsja Leonid Olovjanišnikov Prokurör Diana Helila Süüdistatavad

U.D , ik xxx, eluk. xxxxxxxxxxxx xx – xx, xxxxxxxxx, Venemaa kodanik, keskharidus, ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud 4 korral, kinni peetud 23.11.2010 Pavel J.I, ik 38608210281, eluk. xxxxxx x – xx, xxxxxxx, kodakondsuseta, põhiharidus, töökoht xxxxxx

xx, xxxxxxxx varem kriminaalkorras karistatud 2 , korral, viibis eelvangistuses 2 kuud ja 2 päeva

2 Kaitsjad Vandeadvokaadid Leelo Viil ja Leonid Olovjanišnikov

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 22. juuni 2011 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-11-5079 muutmata.

Kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

1. Harju Maakohtu 22. juuni 2011 otsusega üldmenetluses tunnistati U.D süüdi KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 5, 8, 9 järgi ja karistati vangistusega 6 kuud, süüdi KarS § 274

lg 1 järgi ja karistati vangistusega 9 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus raskemaga kaetuks ning liitkaristuseks mõisteti 9 kuud vangistust. Karistusaja alguseks loeti

23.11.2010;

P. J.I tunnistati süüdi KarS § 274 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 9 kuud. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 23.11.2010 - 24.01.2011, s.o 2

kuud 2 päeva ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistus 6 kuud 28 päeva.

Kohaldades KarS § 74 sätteid määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele kui P

J.I ei pane 2 aasta ja 6 kuu jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab temale

käitumiskontrolli ajaks määratud kontrollnõudeid. P. J.I-le määrati kriminaalhooldaja

Tallinna Vangla Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja määramisel. Vastavalt KarS § 75 lg 2 p 1 kohustati P. J.I heastama kuriteoga tekitatud kahju ühe aasta jooksul.

U.D-lt mõisteti riigituludesse sundraha 417.03 eurot

ja menetluskulud 884.64 eurot

(kaitsjatasu 862.89 eurot, kriminaaltoimiku materjalidest kaitsjale koopiate tegemise kulud 21.75 eurot); P. J.I-lt mõisteti riigituludesse sundraha 417.03 eurot ja kriminaaltoimiku materjalidest kaitsjale koopiate tegemise kulud 21,75 eurot. U.D-lt, P. J.I-lt ja J. J.I-lt mõisteti solidaarselt 19.05 eurot I. D kasuks;

solidaarselt 83.66 eurot OÜ Turvateenistus Alfastar kasuks ning U.D-lt 191.73 eurot OÜ Vitium kasuks.

3

Kohtuotsusega mõisteti süüdi veel J. J.I ja J.I , kuid nende osas ei ole kohtuotsust apellatsiooni korras vaidlustatud.

2. U.D süüdistatakse selles, et tema olles 19.07.2010 karistatud Harju

Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 – KarS § 25 lg 2 alusel ehk isikuna, kes on varem toime

pannud vargusi süstemaatiliselt, uuesti 23.11.2010.a. kella 03.00 ajal võõra vallasasja

ebaseadusliku omastamise eesmärgil sisenes avatud kaupluseukse kaudu OÜ Vitium

kuuluvasse kauplusesse asukohaga Keemikute 39D, Maardu ning võttis sealt ära käekotte

kogumaksumusega 2 955 (188,86 eurot). Väljudes nimetatud kauplusest, nägi U.D kaupluse juurde saabunud turvafirma OÜ Turvateenistus Alfastar autot, mistõttu hakkas ta nimetatud asjadega ära jooksma, kuid oli kinni peetud turvatöötaja poolt.

Seega U.D võõra vallasasja süstemaatilise äravõtmise katsega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil sissetungimisega, avalikult, kuid vägivalda kasutamata, pani toime KarS 199 lg 2 p 5,8,9 - 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

U.D süüdistatakse selles, et tema 23.11.2010.a. kella 03.00 ajal, viibides

Keemikute 39D, Maardus asuva kaupluse VITIUM juures ning olles kinnipeetud kahtlustatavana varguses, lõi teda kinni pidanud OÜ Turvateenistuse Alfastar turvatöötajat I

D käega kõhu piirkonda. Seejärel tulid U.D-le appi J I ja P I, kes osutasid ka vastupanu turvatöötajale, mille käigus lõi U.D taas turvatöötajat I D rusikatega

kõhu ja roiete piirkonda, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tekitades tervisekahjustused, mis on fikseeritud AS Kallavere haigla poolt 23.11.2010 I D väljastatud vigastuste dokumenteerimise kaardis 1163 /I tlk 13/. Turvatöötaja I D avaliku korra kaitsmise pädevus tuleneb turvaseaduse § 32 lg 1 p 2 ja 3,

13.04.2007 sõlmitud OÜ Turvateenistuse Alfastar töölepingu nr 779 punktidest 2.1 ja 2.2 ning 16.04.2007 allkirjastatud OÜ Alfastar turvatöötaja ametijuhendi punktidest 4 ja 5.

Seega U.D vägivallaga avalikku korda kaitsva muu isiku suhtes seoses tema ametikohustuse täitmisega pani toime KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Pavel J.I süüdistatakse selles, et tema 23.11.2010 kella 03.00 ajal, viibides Maardus

Keemikute 39D asuva kaupluse VITIUM juures ning nähes, et U.D on kinni

peetud OÜ Turvateenistuse Alfastar turvatöötajate poolt ning et viimane osutab turvatöötajatele vastupanu, aitas koos Juri J.I-ga U.D põgenemisel, mis

seisnes selles, et Pavel J.I lõi turvatöötajat I D kolmel korral jalaga parema jala

piirkonda. Sel ajal lõi Juri J.I turvatöötajat Andrus Ei jalaga parema jala piirkonda, kuid kannatanu füüsilist valu ei tundnud. Seejärel hüüti U.D-le , et too põgeneks. Turvatöötaja I D jooksis U.D-le järele. Juri J.I ja Pavel J.I proovisid aga sel ajal A Ei lüüa. Andrus E lasi pipargaasi. I D, nähes, et A E ei õnnestu Juri J.I ega Pavel J.I tagasi hoida, tõttas paarimehele appi, sooviga lasta ka pipargaasi, kuid

sel ajal lõi Juri J.I eda rusikaga vastu kätt, põhjustades kannatanule füüsilist valu.

Nähes, et isikute vastupanu ei ole võimalik tõrjuda, võtsid turvatöötajad Andrus E ja I D relvad välja. Sel ajal hüppas U.D I D selga, lüües viimast rusikatega kõhu ja roiete piirkonda. Saades U.D haardest lahti, nägi I D, et Juri J.I üritab teda

lüüa. Sel ajal U.D põgenes ning I D jooksis temale järele. Saades U.D

kätte, ründas taas Juri J.I turvatöötajat I D ning hakkas teda kägistama

4 seni, kuni vahele sekkus A E, kes pidas Juri J.I kinni. Pärast seda, kui turvatöötajatel õnnestus Juri J.I kinni pidada, hüppas Pavel J.I turvatöötajate sõiduki ette ning

lõi rusikaga vastu aknaklaasi, mille tagajärjel see purunes. Seejärel, kui turvtöötajad proovisid kinni pidada Pavel J.I, ühines seltskonnaga J.I, kes proovis samuti turvatöötajaid lüüa. Turvatöötaja I D avaliku korra kaitsmise pädevus tuleneb turvaseaduse § 32 lg 1 p 2 ja 3,

13.04.2007 sõlmitud OÜ Turvateenistuse Alfastar töölepingu nr 779 punktidest 2.1 ja 2.2 ning 16.04.2007 allkirjastatud OÜ Alfastar turvatöötaja ametijuhendi punktidest 4 ja 5. Turvatöötaja Andrus Ei avaliku korra kaitsmise pädevus tuleneb turvaseaduse § 32 lg 1 p 2 ja 3, 05.10.2006 sõlmitud OÜ Turvateenistuse Alfastar töölepingu nr 690 punktidest 2.1 ja 2.2 ning 05.10.2006 allkirjastatud OÜ Alfastar turvatöötaja ametijuhendi punktidest 4 ja 5. I Dle tekitatud tervisekahjustused on fikseeritud AS Kallavere haigla poolt 23.11.2010 I Dle väljastatud vigastuste dokumenteerimise kaardis 1163 /I tlk 13/.

Samuti süüdistatakse Pavel J.I selles, et 23.11.2010 kella 03.30 ajal Maardus Keemikute 41 asuva maja juures lõi ta ametikohustusi täitvat ning teda kinni pidanud Põhja Prefektuuri Ida – Harju politseijaoskonna politseiametnikku D B jalaga vastu vasakut jalga, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu.

Seega Pavel J.I vägivallaga võimuesindaja ja avalikku korda kaitsva muu isiku suhtes

seoses tema ametikohustuse täitmisega pani toime KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Apellatsioonide sisu ja menetlusosaliste seisukohad

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatava U.D kaitsja L. Viil ja süüdistatava P. J.I kaitsja L. Olovjanišnikov.

3.1. U.D kaitsja L. Viil vaidlustab maakohtu otsuse osaliselt, s.o U.D

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 274 lg 1 järgi. Kaitsja arvates on maakohus

ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud menetlusõiguse norme. Apellatsiooni põhiargumendid on järgmised:

- maakohus on väljunud süüdistuse piiridest ja mõistnud U.D süüdi talle esitatud süüdistuses kirjeldamata kuriteos, kohtuotsuse tegemisel ei ole järgitud Riigikohtu ega EIK seisukohti süüdistatava kaitseõiguse, süüdistuse selguse ja faktilise täpsuse osas. Kohtuotsuse

kohaselt on U.D süüdi tunnistatud selles, et ta osutas vastupanu ning lõi I D küünarnukkidega keha piirkonda. Mõlemad kannatanud seletasid, et nad üritasid panna U.D käed raudu, kuid J. ja P. J.I takistasid neid füüsiliselt. Nimetatud

teokirjeldus erineb oluliselt U.D-le süüdistuse kohaselt süüks arvatud teost, mis

seisnes selles, et ta lõi turvatöötajat I. D kätega ja rusikatega kõhu ja roiete piirkonda. Süüdistust prokurör muutnud ei ole ja kohus pidi otsustama isiku süüküsimust ainult esitatud süüdistuse järgi.

5 - U.D käitumises ei esine KarS § 274 lg 1 ettenähtud süüteo objektiivse koosseisu tunnuseid, millena tuleb vaadelda võimuesindaja või avalikku korda kaitsva muu isiku suhtes vägivalla toimepanemist KarS §-de 120-122 mõttes. Isiku süüditunnistamisel KarS § 274 lg 1 järgi tuleb muuhulgas tuvastada kannatanu tervise kahjustamine või valu põhjustav kehaline väärkohtlemine (või sellega ähvardamine). Kohtuotsuses kirjeldatud rabelemine ja käte enda

alla peitmine kinnipidamise ja käeraudade pealepanemise vältimiseks ei ole õiguslikult hinnatav vägivallateona. Samuti ei ole mõeldav küünarnukkidega teist isikut selja taha lüüa sellisel viisil, et põhjustatakse valu või vigastusi (eriti kõhuli maas lamades ja käsi enda alla

peites). Eluliselt ei ole usutav, et U.D võis põhjustada kannatanute poolt kohtuistungil kirjeldatud tegevusega valu või tervisekahjustusi.

- kohus on andnud ebaõige hinnangu ka kuriteo subjektiivsele koosseisule. Tuginedes

kohtupraktikale, ei olnud tuvastatud objektiivsetest asjaoludest nähtuvalt süüdistatava eesmärgiks vägivalla kasutamine, vaid põgenemine, ärajooksmine, mida ta korduvalt üritas

teha. Oluline tähendus on süüdistatava enda ütlustel, kohus ei ole piisava põhjalikkusega

analüüsinud U.D tahtlust kõigi objektiivse külje tunnuste suhtes olukorras, kus süüdistatav on järjekindlalt kinnitanud, et tema arusaamist mööda ta kellelegi vigastusi ega valu ei tekitanud.

- U.D suhtes ei ole kohaldatav kaastäideviimine. Isegi kui nõustuda kohtu seisukohtadega selles, et teised süüdistatavad kasutasid kannatanute suhtes vägivalda, ei ole

käesoleval juhul tegemist teoühtsusega. Kohus on tuvastanud süüdistatavate järjestikused käitumisaktid, mitte aga süüdistatavate ühise ja kooskõlastatud tegevuse. - maakohus ei ole põhjendanud menetluskulude täies ulatuses väljamõistmist. U.D

puuduvad rahalised vahendid ja ka muu vara. Nimetatud asjaolusid arvestades on põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine.

3.2. P. J.I kaitsja L. Olovjanišnikov vaidlustab maakohtu otsuse

kriminaalmenetlusõigusnormide rikkumise ja materiaalõigusnormide ebaõige kohaldamise tõttu. Apellatsiooni põhiargumendid on järgmised:

- kohus on otsuse märkinud, et ei arvesta süüdistatavate ütlustega, kuna need on vastuolulised ega riimu teiste tõenditega. Milles ja kelle ütlustes kohus vastuolu nägi, otsusest ei selgu.

- kohu ei ole analüüsinud turvatöötaja A. Endrekseni menetluslikku staatust. Kui tunnistaja

muutus kannatanuks alles pärast tema kohtus ülekuulamist, ei oleks ta tohtinud kuni tema ülekuulamiseni kohtusaalis viibida.

- P. J.I-le esitatud süüdistus ei ole konkreetne. Turvatöötajaga seotud episoodis on

süüdistus detailidega üle koormatud, politseinikuga seotud episoodis ei ole märgitud,

milliseid ja seoses millega politseinik oma kohustusi täitis. Süüdistuse tekstist ei nähtu,

millega seoses oli vaja P. J.I kinni pidada, seda ei ole analüüsinud ka kohus oma otsuses.

- eraturvafirmade töötajad ei saa olla ründe objektiks KarS § 274 järgi. KarS § 274 asub

KarS-i jaos, mis käsitleb ”riigivõimu vastaseid kuritegusid”. Eraturvafirmad ei kuulu

6 riigivõimu üksuste alla. Kohtu viide Riigikohtu lahendile 3-1-1-69-09 pigem kinnitab kaitse seisukohta.

- P. J.I süü tõendamiseks on kasutatud üksnes kannatanute ütlusi, mis kaitsja arvates on vastuolus nii üksteise kui ka läbivaatuse protokolliga. Otsuses puudub põhistus, miks kohus usub kannatanute ütlusi ja millega need on tõendatud. Kannatanu D suhtes ei ole ekspertiisi tehtud, tuvastatud asjaolude pinnalt ei saa väita, et P. J.I oleks saanud jalaga kannatanut tabada kohta, kus vigastus fikseeriti.

4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatavad toetavad kaitsjate poolt esitatud apellatsioone ja paluvad seal esitatud taotlused rahuldada.

Kaitsjadapellandid toetavad apellatsioone ja taotlevad maakohtu otsuse tühistamist vaidlustatud osas ning süüdistatavate õigeksmõistmist KarS § 274 lg 1 järgi.

Ringkonnakohtu poolt apellatsioonis äratoodud alustel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisel taotlevad kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks.

Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja apellatsioonide alusel tühistamisele ei kuulu. Palub jätta apellatsioonid rahuldamata.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi põhjendus ja järeldus:

5.

Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega apellatsioonide väidetega ja ära

kuulanud menetlusosalised, leiab, et apellatsioonide väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

5.1. Mõlemad kaitsjad on taotlenud kohtuotsuse tühistamist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu.

P.J.I kaitsja on leidnud, et tegemist on KrMS § 339 lg 1 p 7 ettenähtud rikkumisega

kuna kohus ei ole põhjendanud miks ei arvesta süüdistatavate, sh. P.J.I poolt antud ütlustega. Samuti kaitsja leiab, et kohtu seisukoht on vastuoluline kuna selleks, et anda mingi hinnang konkreetsele tõendile kogumis teistega, tuleb seda arvestada ja analüüsida.

Kohtukolleegium leiab, et kaitsja on segamini ajanud tõendi analüüsi, tõendile antava hinnangu ning tõendiga arvestamise tõendamisemesse kuuluvate asjaolude väljaselgitamisel. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et KrMS §-s 289 sätestatu võimaldab isiku kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes vastuolude tuvastamiseks tema ristküsitlusel antud ütlustega. Kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja

kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule

arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta ehk sellega mitte arvestada.

Kui ristküsitluse käigus vastuolu ei ilmnenud või nagu antud juhul on kohus jätnud

avaldamise taotluse rahuldamata, on süüdistatava ütlused tõendina käsitatavad ja kohus annab ütluste usaldusväärsusele hinnangu tõendite hindamise põhimõtete kohaselt. Kui kohus süüdistatava poolt kohtuistungil antud ütlustele hinnangu andmisel, neid kogutud

ja vahetult uuritud teiste seaduslike ja usaldusväärsete tõenditega kõrvutades, jõuab

7 järeldusele, et need ei ole usaldusväärsed või eluliselt usutavad, peab kohus oma järeldust vastavalt KrMS § 312 p 2 tulenevalt põhjendama.

Alles siis kui kohus jõuab järeldusele, et süüdistava poolt kohtuistungil antud ütlus on

usaldusväärne tõend on kohtul alust sellega arvestada ja esitada oma põhjendus millise süüteokoosseisu tunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab või kummutab.

Antud juhul pole P.J.I kohtueelsel uurimisel antud ütlusi avaldatud, seega on tõenditena käsitatavad tema kohtulikul uurimisel antud ütlused. P.J.I ütlustele hinnangu andmisel on kohus jõudnud järeldusele, et need on vastuolus teiste kogutud ja kontrollitud tõenditega, milledeks kohus on lugenud kannatanute poolt kohtuistungil antud ütlused ja ka

kohtuistungil uuritud kirjalikud tõendid. Eelkõige kannatanutel vigastuste tuvastatust

kinnitavad tervisekaardile arsti poolt kantud andmed, asitõendi vaatlusprotokoll ning videosalvestus, kannatanu I.D läbivaatluse protokoll koos lisadega. Nimetatud tõenditele on

maakohus viidanud ja need on otsuses ka lahti kirjutatud ning nende seaduslikkust ning tõendina arvestamist pole kaitsja vaidlustanud. Seega maakohus, kõrvutades P.J.I ütlusi koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega,

on põhjendanud nende ebausaldusväärseteks tunnistamist, mis omakorda tõi kaasa ütluste

tõendikogumist välja jätmise ehk nendega mittearvestamise tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude väljaselgitamisel. KrMS § 339 lg 1 p 7 ettenähtud rikkumine pole antud juhul tuvastatav.

P.J.I kaitsja on lugenud menetluslikuks probleemiks ka kohtuistungil kannatanuna ülekuulatud A.Ei menetlusliku staatuse. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kannatanuks on füüsiline või juriidiline isik, kellele

on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga, vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju (KrMS § 37 lg 1). Hinnates, kas isikut saab käsitada kuriteos

kannatanuna, tuleb lähtuda kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo asjaoludest ja

kvalifikatsioonist kujul, nagu need on määratlenud prokuratuur. Nii on juba esialgses

süüdistusaktis esitatud süüdistuse sisust arusaadav, et ka turvatöötajat A. Ei rünnati, talle tekitati valu ja kohtule esitatud süüdistusakti kohaselt on prokurör taotlenud kohtuistungile kustuda teiste hulgas kannatanu A.Ei/ 4 kd. t.lk. 1-9/. Seega oli kohtul seaduslik alus käsitada A.Ei kannatanuna ja seda olenemata asjaolust, et kohtueelsel uurimisel on ta üle kuulatud tunnistajana.

Samuti on P.J.I kaitsja leidnud, et süüdistus on ebakonkreetne. Turvatöötajatega seotud

episood on ülekoormatud detailidega, politseitöötajaga seotud episoodis pole aga märgitud milliseid ja seoses millega ta ametikohustusi täitis.

Isiku süüditunnistamine konkretiseerimata süüdistuses võib tõepoolest endaga kaasa tuua kaitseõiguse eiramise, mis on Riigikohtu poolt korduvalt tunnistatud kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, kuid kolleegium leiab, et antud juhul pole süüdistuse selline konkretiseerimatus tuvastatav. Vastab tõele, et turvatöötajatega seotud episoodis on esitatud

kõikide süüdistatavate teod nende toimepanemise järjestuses, seega ära näidates igaühele

etteheidetava teo. Kohtukolleegium leiab, et grupilise, lühikese aja jooksul, samade

kannatanute suhtes toimepandud kuriteo süüdistuses iga süüdistatava tegevuse eraldi esitamine, ei anna alust hinnata süüdistust ebakonkreetsena.

Samuti ei saa kolleegium nõustuda P.J.I-le esitatud süüdistuse ebakonkreetsuse

etteheitega ka D.B’iga seotud episoodis. Süüdistuses on ära toodud, et tegemist oli Põhja

8 Prefektuuri Ida- Harju politseijaoskonna politseiametnikuga, kes täites oma ametikohustusi pidas P.J.I sündmuskohal kinni. Kohtukolleegium leiab, et süüdistuse sisu ja seda mõlemate episoodide osas, oli P.J.I-le

arusaadav. Mingeid üllatusi, ei süüdistuse sisus ega juriidilises hinnangus, tema jaoks ei

olnud. Süüdistuse arusaadavust on kinnitanud ka P.J.I ise. Kohtuistungi alguses on süüdistatav taotlenud, seoses tõlke kättesaamisega, lisaaega sellega tutvuda ja maakohus on sellise taotluse rahuldanud. Kuigi kaitsja on maakohtus märkinud, et konkreetset süüdistust

pole esitatud oli ka kaitsjale arusaadav milliste tegude toimepanemine P.J.I-le inkrimineeritakse.

U.D kaitsja on leidnud, et kohus on väljunud süüdistuse piiridest, kuna on tuvastanud, et U.D lõi teda kinnipidanud turvatöötajat küünarnukkidega, milles pole talle aga süüdistust esitatud.

Kohtukolleegium sellise järeldusega ei nõustu. Maakohus on refereerinud kannatanu poolt kohtuistungil antud ütlusi, sellest, et U.D kinnipidamisel rabeles, püüdis teda igati lüüa, lõi küünarnukkidega kehasse. Kohtukolleegium leiab, et toimepandud vägivallategude tuvastamine kannatanu kohtuistungil antud ütluste alusel, nii nagu kannatanu seda mäletab, ei anna antud juhul alust jõuda järeldusele, et kohus väljus süüdistuse raamidest.

Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et kaitsjate poolt viidatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised pole tuvastatavad.

Ringkonnakohus toetub siinjuures Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-83-11 märgitule, et isiku

karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised

asjaolud, mis määravad ära piirid, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa, ning

kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma

kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti olulisim funktsioon on informeerida süüdistatavat talle omistatavatest faktilistest asjaoludest

ja selle pinnalt tehtavast õiguslikust etteheitest, tagades nii tema kaitseõigust. Süüdistuse sõnastusele ei ole võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus. Süüdistusaktis faktiliste

asjaolude kirjeldamisel nõutav detailsus sõltub suuresti konkreetse süüteo toimepanemise asjaoludest.

5.2. KarS § 274 lg 1 objektiivse koosseisu moodustab võimuesindaja või avalikku korda kaitsva muu isiku suhtes vägivalla toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega.

P.J.I kaitsja on apellatsioonis leidnud, et eraturvafirmade töötajad ei saa olla ründe objektiks KarS § 274 lg 1 järgi. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu ning leiab, et kaitsja on maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-69 -09 sedastatule andnud apellatsioonis eksitava sisu, leides, et nimetatud lahendis märgitu kinnitab kaitsja seisukohta. Riigikohus on ülaltoodud lahendis märkinud, et küsimuse lahendamisel kas kannatanu täitis

turvatöötajana oma ametikohustustest tulenevalt avaliku korra kaitsmise funktsiooni, tuleb arvesse võtta eelkõige konkreetse kriminaalasja tehiolusid. Riigikohus on viidanud erinevatele turvaseaduse paragrahvidele. Näiteks on Turvaseaduse §

14 p 2 kohaselt turvaettevõtja põhiülesanneteks kohustus hoida ära valveobjekti vastu

9

toimepandav või valveobjekti ohustav õigusrikkumine või seda tõkestada. Samas näeb Turvaseaduse § 32 lg 1 p 3 ette turvatöötaja õiguse pidada kinni isik, kes ohustab objektil viibivaid isikuid või takistab turvatöötajat tema ülesannete täitmisel. Turvaseaduse § 40 lg 4 aga volitab turvatöötajat kasutama isiku kinnipidamisel käeraudu, kui on alust arvata, et ta võib põgeneda, rünnata turvatöötajat või ohustada teisi isikuid või ennast. Osutatud sätetest järeldub, et turvatöötaja pädevusse ei kuulu mitte ainult valveobjekti puutumatuse tagamine,

vaid teatud juhtudel ka avaliku korra kaitse, kusjuures viimasel juhul on turvatöötaja tegevuse aluseks seadusest tulenev pädevus, riigivõimu poolt antud avaliku võimu teostamise

volitus. Lähtudes eeltoodust Riigikohus nõustus seisukohaga, et süüdistatava poolt turvatöötajast kannatanu suhtes toimepandud teod tuleb kvalifitseerida KarS § 274 lg 1 järgi. Seega on nimetatud lahendis Riigikohus sedastanud, et erafirma turvatöötaja saab konkreetse kriminaalasja tehiolusid arvestades olla avalikku korda kaitsvaks muuks isikuks KarS § 274 lg 1 mõttes.

Antud asjas on juba süüdistuses ära toodud samad turvaseaduse sätted ja lisaks veel ka kannatanute ja tööandja vahelise töölepingu ning OÜ Alfastar turvatöötaja ametijuhendi

asjassepuutuvad punktid. Samadele seaduse ja lepingu ning ametijuhendile on toetunud ka

maakohus oma otsuses ning ringkonnakohus leiab, et kannatanud I.D ja A.Endreksen OÜ

Alfastar turvatöötajatena täitsid 23.11.2010 varguse toimepannud isiku ning ka viimase

põgenemiseks neid rünnanud isikute kinnipidamisel nii turvaseadusest kui töölepingust

tulenevaid ametkohustusi ja kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et turvatöötajatest kannatanute suhtes toimepandud kuriteod tuleb kvalifitseerida KarS § 274 lg 1 järgi.

Kaitsjad on vaidlustanud otsuse ka KarS § 274 lg 1 objektiivsesse koosseisu kuuluva vägivalla kasutamise tuvastatuse küsimuses.

Sisuliselt kaitsjad leiavad, et tõendatud pole U.D ja P.J.I poolt kannatanute suhtes KarS § 120-122 ettenähtud vägivalla kasutamine. P.J.I kaitsja on märkinud, et süüdistatava poolt kannatanute löömine on tõendatud vaid

kannatanute ütlustega, millised on aga vastuolulised. Samas pole kaitsja viidanud millises

osas kannatanute ütlused omavahel vastuolus on. Kaitsja pole sellel pinnal esitanud argumentatsiooni, mis kummutaks kohtu järeldused kannatanutele tekitatud valu ja vigastuste kohta. Samuti ei saa kolleegium nõustuda kaitsja väitega, et kannatanu D.Bi episoodis on kohus lähtunud vaid kolmest reast kannatanu ütlustes. Kohus on kohtuotsuse tegemisel tõendina

käsitatavad kannatanu ütlused kajastanud otsusel lk. 11 ja asjaolu, et kohus otsuse lk 13, kõrvutades neid teiste tõenditega, ei avanud uuesti kogu kannatanu ütluste sisu vaid tõi esile

olulise, süüteokoosseisu tuvastamiseks vajaliku, pole antud juhul aluseks tunnistada

kannatanu poolt antud ühetaolised ütlused ebausaldusväärseteks. D.Bi, kes oli kohale

kutsutud politseitöötaja ja täitis oma tööülesandeid, ütluste kohaselt oli P.J.I agressiivne, sõimas ebatsensuursete sõnadega, ei allunud tema seaduslikele korraldustele ja kinnipidamisel lõi teda jalaga vastu jalga, mis tekitas valu.

Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu järeldusega süüdistatavate poolt neile inkrimineeritud

süütegude toimepanemise tõendatuse kohta, peab vajalikuks märkida, et igasugune

vägivallategu KarS § 120- 122 tähenduses avalikku korda kaitsva, ametikohustusi täitva

turvateenistuse töötaja ja võimuesindaja suhtes on kvalifitseeritav KarS § 274 lg 1 järgi. Kolleegium nõustub U.D kaitsja seisukohaga, et kui kahtlustatav vaid peidab käsi

10

käeraudade kasutamise eest, ei täida tema käitumine koosseisu kui sellega süüdistatava käitumine piirdub ja turvatöötaja kasutades õiguslikul alusel seaduses ettenähtud vahendeid

surudes sellega maha kahtlustatava vastuhakkamistahte. Antud juhul aga on tuvastatav

vastuhakkamine füüsilise vägivalla kasutamisega, turvatöötajate löömisega, mõlema süüdistatava poolt. Seda enam, et P.J.I ründas turvatöötajaid ju vaid selleks, et varguse toimepannud U.D saaks põgenema.

Maakohus on tuvastanud, et nii U.D kui ka Pavel J.I kasutasid kannatanute suhtes füüsilist vägivalda, kusjuures vastavalt süüdistuses esitatule on kohus konkretiseerinud nii U.D kui ka P.J.I poolt kasutatava vägivalla. Kohtukolleegium ei pea seda vajalikuks korrata, märgib vaid, et vägivallategudeks on igasugune kannatanule valu tekitav

keha mõjutamine. Kannatanud on selgitanud, et nii U.D poolt kannatanu löömine kui P. J.I poolt kannatanute löömine, sealhulgas jalaga, oli kannatanutele valu, I.Dle ka vigastusi, tekitav. Selline asjaolu, mida sai vaid kannatanu tunnetada ja mis on koosõlas nii sündmuste käiguga, kui isiku vaatlusprotokolliga/ 1 kd. t.lk. 15-24/ kui tervisekaardis arsti poolt fikseeritud

vigastustega/ 1 kd. t.lk. 13-14/ täidab koosseispärase vägivallateo tunnuse ja apellatsiooni väited seda ei kummuta.

Siinjuures tuleb silmas pidada kannatanu I.Dle tekitatud vigastuste fikseerimise osas seda, et

tema suhtes ei pannud vägivallategusid toime vaid apellantide kaitsealused vaid ka teised kaassüüdistatavad. Seega P.J.I kaitsja väide, et kannatanu läbivaatuse protokoll ei ühti

tema kaitsealusele inkrimineeritud löökide lokalisatsiooniga, ei anna alust tuvastada, et kannatanu ütlused oleksid vaatlusprotokolliga vastuolus.

U.D kaitsja on leidnud, et kuna süüdistatava eesmärgiks oli ärajooksmine, pole

objektiivsetest asjaoludest nähtuvalt tuvastatav, et süüdistatava eesmärgiks oli vägivalla kasutamine, seega pole tõendatud kooseisuline subjektiivne külg.

Esmalt peab kolleegium vajalikuks märkida, et KarS § 274 lg 1 ettenähtud subjektiivne süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Seega ei lasu antud koosseisu täidetuks lugemisel kohtul kohustust tuvastada, et U.D eesmärgiks ja kogu käitumise sisemiseks põhjuseks oli kannatanute löömine.

Kohus on tuvastanud millisel eesmärgil süüdistatav kannatanute suhtes vägivalda tarvitas.

Kolleegiumi veendumuse kohaselt on maakohtu poolt tõendamist leidnud, et varguse

toimepanemise eest vastutuse vältimiseks ja turvateenistuse töötajate käest pääsemiseks kasutas U.D vägivalda, mis seisnes kannatanu tahtlikus löömises.

5.3 U.D kaitsja on apellatsioonis leidnud, et süüdistatava suhtes pole kohaldatav kaastäideviimine, kuna kohus on tuvastanud süüdistatavate järjestikused käitumisaktid.

Maakohus on tõepoolest teiste hulgas U.D-le karistuse mõistmisel koosseisuvälise

raskendava asjaoluna arvestanud KarS § 58 p 10 ettenähtud grupi poolt süüteo toimepanemist.

Kohtukolleegium leiab, et asjaolu, et kohtuotsuses on kirjeldatud kõigi grupi liikmete tegusid, on kooskõlas seadusega, kuna otsustamaks kas tegemist on kaastäideviimisega, tuleb

kohtul tuvastada iga toimepanija panus teosse, analüüsides seda kõigi ülejäänud isikute

11 teopanuste suhtes tervikuna ning vaid sel teel on võimalik kindlaks teha, kes toimepanijatest täitis keskset rolli, s.t osales täideviijana. Riigikohus on korduvalt oma lahendites sedastanud, et teovalitsemise teooria kohaselt ei ole

nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või

osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline.

Antud juhul on tuvastatav, et U.D realiseeris oma käitumisega juba tervikuna objektiivse teokoosseisu. Faktiliselt oli tema see, kelle käitumine, füüsiline vastuhakk teda

kinnipidanud turvatöötaja suhtes, ajendas kaassüüdistatavaid tegutsema. Edasi toimus juba kõik ühiselt ja just U.D vabastamiseks. Koos kaassüüdistavatega tegi U.D

kõik süüdistuses etteheidetavad teod ning olles korduvalt juba turvatöötaja poolt kinni

peetud, rabeles ta seoses vägivalla kasutamisega ja teiste kaassüüdistatavate sekkumise ja

turvatöötajate ründamisega ennast jälle lahti ja üritas põgeneda. Toimepandu oli

U.D kontrolli all ning tal oli võimalus lõpetada selline käitumine, vastuhakk ja füüsiline vägivald, mis asja tehiolusid arvestades oleks lõpetanud ka kaassüüdistavate poolt kuritegeliku käitumise, turvatöötajate ründamise ja nende suhtes vägivalla kasutamise.

Seega kohtukolleegium leiab, et kohus on karistuse mõistmisel seaduslikult arvestanud karistust raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemist grupi poolt.

6. Mõistetud karistusi pole kaitsjate poolt eraldi vaidlustatud. Kolleegium, kontrollides

karistuste seaduslikkust peab vajalikuks vaid märkida, et sanktsioonis ettenähtud

raskemaliigilise karistuse, vangistuse, mõistmise vajalikkust ja seaduslikkust on kohus

põhjendanud. Mõistetud vangistused on lühiajalised ja kooskõlas KarS § 56 ettenähtud põhimõtetega. Samuti on seaduslik ja ka vaidlustamata P.J.I suhtes KarS § 73 sätete kohaldamine.

7. U.D kaitsja on leidnud, et süüdistatavalt menetluskulude väljamõistmine pole põhjendatud kuna süüdistataval puuduvad rahalised vahendid ja vara. Samas ei ole apellant nimetatud asjaolusid millegagi tõendanud.

Kohus on õigesti märkinud, et KrMS § 180 näeb süüdimõistva kohtuotsuse korral ette, et

menetluskulud hüvitab süüdimõistetu. Menetluskuludeks on antud juhul süüdimõistva

otsusega kaasnev sundraha, kaitsjatasu, mis hõlmab summaliselt enamus menetluskuludest ning väike summa ka materjalidest kaitsjale koopiate tegemise kulud. U.D pole esitanud kohtule tõendeid sellest, et tal puudub igasugune sissetulek ja ka

vara, mis annaks apellatsioonikohtule aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. Asjaolu, et süüdlasele mõisteti lühiajaline vangistus pole KrMS § 180 lg 3 kohaldamise aluseks.

8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus

Harju Maakohtu 22. juuni 2011 aasta otsuse muutmata ja kaitsjate apellatsioonid rahuldamata.

IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA JULIA KATŠKOVSKAJA

12