2-24-2984/8 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Helina Mark

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. juuni 2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-2984

Tsiviilasi

OK Incure OÜ hagi A Pi vastu põhivõlgnevuse,

intressi, väljavõttetasu, sissenõudmiskulude ja viivise

nõudes

Tsiviilasja hind

7316,17 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja OK Incure OÜ (registrikood 11542046),

lepinguline esindaja P M

Kostja A P (isikukood xxx), elukoht xxx

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista kostjalt A P hageja OK Incure OÜ kasuks välja põhivõlg 3000 eurot,

sissenõudmiskulud 40 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis perioodi

30.05.2021 kuni 20.02.2024 eest 772,12 eurot.

3. Jätta hagi rahuldamata intressinõude 288,35 eurot, väljavõttetasu 61,50 eurot ja

viivise 3154,20 eurot osas.

4. Jätta menetluskuludest 52% kostja kanda ja 48% hageja kanda.

5. Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 345,80 eurot.

6. Kostjal tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda hagejale viivist VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtumääruse jõustumisest

kuni menetluskulude (345,80 eurot) tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui

kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib

menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OK Incure OÜ (hageja) esitas 21.02.2024 Harju Maakohtule hagi A Pi (kostja) vastu,

milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 3000 eurot, intressi 288,35 eurot, väljavõttetasu

61,50 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot (sh 5 eurot sissenõudmiskulud lepingu kestvuse ajal)

ning sissenõutavaks muutunud viivised (perioodi 30.05.2021–20.02.2024 eest) 3926,32 eurot.

Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt välja hageja

menetluskulud ehk tasutud riigilõiv 665 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid xxx ja kostja 15.02.2021 krediidilepingu, millega võimaldati

kostjale laenulimiidi kasutamist kuni 3000 euro ulatuses. Kostja on kasutanud laenuandja

poolt võimaldatud laenulimiiti kokku 3000 eurot. Kostja kohustus tasuma laenu kostjale

edastatud arvete alusel. Pooled leppisid kokku intressimääras 48,107% aastas ehk 0,1318%

päevas. Krediidi kulukuse määr oli 60,27% aastas.

Kostja ei teinud laenuandjale ühtegi tagasimakset ning oli viivituses kolme üksteisele

järgneva osamakse tasumisega. Krediidiandja xxx saatis kostjale 14.05.2021 lepingu

ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd

kostja tähtaegselt võlgnevust ei tasunud, luges xxx lepingu 29.05.2021 seisuga ülesöelduks.

xxx loovutas nõude hagejale. Nõude loovutamisest on kostjat teavitatud 27.11.2023 kirjaga.

Hageja nõuab viivist põhivõlalt (3000 eurot) lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, alates

30.05.2021 lepingus kokku lepitud viivisemääras 48,107% aastas. Hagiavalduse esitamise

päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivis 3926,32 eurot.

Samuti nõuab hageja laenu kasutuselevõtutasu 61,50 eurot. Pooled leppisid lepingus kokku, et

kostja tasub laenu kasutuselevõtutasu 3% alates teisest laenusumma kasutusele võtmisest.

Kuivõrd kostja võttis laenu kasutusele kolmes osas, tuli kostjal tasuda kasutuselevõtutasu

61,50 eurot (1400 x 3% + 650 x 3%).

Laenuandja on lepingu kestvuse ajal ja hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale

saatnud meeldetuletusi. Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulude hüvitamist kokku 40 euro

ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt: 1) lepingu kehtivusajal saadetud 25.03.2021

meeldetuletuskirja saatmine; 2) pärast lepingu lõppemist saadetud 27.11.2023 esimene

tasuline kiri 25 eurot, 07.12.2023 teise tasulise kirja saatmine 5 eurot ja 20.12.2023 kolmanda

tasulise kirja saatmine 5 eurot.

Hageja märkis hagiavalduses, et juhul kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise

põhimõtet on rikutud, nõuab hageja kostjalt krediidisumma jääki 3000 eurot (väljastatud

krediit 3000 eurot – laekumised 0 eurot).

2. Kohus võttis tsiviilasja menetlusse 11.04.2024 ning toimetas hagi kostjale kätte

09.05.2024 kättetoimetamise portaali (KÄPO) kaudu. Kostja ei ole hagile vastanud.

3. Kohus määras 28.05.2025 määrusega, et lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit

pidamata tulenevalt TsMS § 404 lg-st 1. Kohus määras pooltele tähtaja lõplike avalduste ja

dokumentide esitamiseks ning märkis, et kohtu esialgsel hinnangul on kostjale laenu andmisel

rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

4. Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 3000 eurot, intressi 288,35 eurot, väljavõttetasu 61,50

eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot (sh 5 eurot sissenõudmiskulud lepingu kestvuse ajal) ning

sissenõutavaks muutunud viivised (perioodi 30.05.2021–20.02.2024 eest) 3926,32 eurot.

5. Kohus tuvastas, et krediidiandja xxx ja kostja sõlmisid 15.02.2021 krediidilepingu,

millega võimaldati kostjale laenulimiidi kasutamist kuni 3000 eurot (dtl 10–23). Kostja võttis

laenulimiidi kasutusse ning krediidiandja tegi kostjale ülekanded kolmes osas: 15.02.2021

950 eurot, 16.02.2021 1400 eurot ja 18.02.2021 650 eurot (dtl 24–26). Kostja ei teinud

laenuandjale ühtegi tagasimakset.

6. Nõude üleminek krediidiandjalt hagejale on tõendatud meeldetuletuskirjaga, mis hõlmas

ka nõude loovutamise teatist, mis edastati kostja aadressile (dtl 30-31).

7. xxx ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepingutega VÕS §

402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust.

Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses selgitanud

tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas

kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale

(VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 406² lg 1 esimese lause järgi on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi

andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda.

8. Kohus tuvastas, et 15.02.2021 seisuga oli kehtiv eraisikutele antud tarbimislaenude

krediidi keskmine kulukuse määr 20,09%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr

esialgse lepingu sõlmimisel 60,27%. Hagi kohaselt oli krediidilepingu sõlmimisel krediidi

kulukuse määr 60,27%. Seega ei ületanud laenu krediidi kulukuse määr VÕS § 4062 lg 1

esimeses lauses kehtestatud piirmäära.

9. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks

siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub

asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa

Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas

krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika

kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa

Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23).

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne

lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku

teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt

võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline

(VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab

krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust

varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg

1, VÕS § 4034 lg 13).

Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1

leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks,

ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla.

Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661

selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest

registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku

maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55).

Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta

tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt

äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida

tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise

kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega

laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva

sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja

pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid

sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on

tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad

asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb

vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab

krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

10. Hagiavaldusest ning nendele lisatud tõenditest järeldub, et laenu andmise otsustamise

käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav.

10.1.

Hagiavalduse kohaselt võeti lepingu laenukoormuse arvutamise aluseks kostja

15.02.2021 esitatud laenutaotlus, mille järgi oli kostja sissetulekuks 2000 eurot ja

kohustusteks 470 eurot (dtl 37). Hagimaterjalidest ei nähtu, et krediidiandja oleks teinud

päringuid avalikesse registritesse, kontrollinud maksehäireid ja küsinud kostja arvelduskonto

väljavõtet, mille põhjal oleks võimalik tuvastada kostja varaline seisund ning regulaarse

sissetuleku suurus (KAVS § 49 lg 1 p 1).

VÕS § 4034 lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja tarbija esitatud teavet vastavalt KAVS § 50

lõigetele 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema

mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja

võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse

korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. Sama paragrahvi lõikest 4 tuleneb, et

krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste

kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu

kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Krediidiandjal tuleb KAVS § 49 lg 3 alusel tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel 1)

arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise

regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist, 2) aluseks võtta piisav

ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning

muid eelnimetatud tingimusi ja 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel.

Kostjale laenu andmisel ei kontrollinud krediidiandja kostja tegeliku regulaarse sissetuleku,

rahaliste kohustuste ega majapidamiskulude suurust. Ilma kostja esitatud andmeid

kontrollimata ei saanud krediidiandja veenduda selles, et kostja on võimeline lepingu(te)ga

võetud kohustusi täitma.

10.2.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et krediidiandja ei järginud VÕS § 4034 lg-

s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale

vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus

esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS §

50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud

andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada

(RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3).

11. Hageja väitel ei teinud kostja krediidilepingu alusel ühtegi tagasimakset ning oli

võlgnevuses kolme järjestikuse osamakse tasumisega (2021. a märtsi, aprilli ja mai

osamaksed). Seega oli lepingu punktist 11.2 tulenev ülesütlemise esmane eeldus täidetud

(poolte kokkulepe ülesütlemise kohta järgib VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut). Krediidiandja saatis

kostjale 14.05.2021 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg

võlgnevuse tasumiseks (dtl 27). Kuivõrd kostja tähtaegselt võlgnevust ei tasunud, luges

krediidiandja refinantseerimislepingu 29.05.2021 seisuga ülesöelduks. Neil asjaoludel saab

lepingu ülesütlemise lugeda kehtivaks ning krediidilepingust tulenevad kohustused muutusid

alates 30.05.2021 sissenõutavaks.

12. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu

kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab

intressi arvestamine õigusliku aluse ning asendub (üldjuhul) viivise (sh seadusest tuleneva

viivise) või kahjuhüvitise arvestamisega (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise

eest, vt RKTKo 26.11.2012, nr 3-2-1-141-12, p 10).

13. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse

regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2).

14. 15.02.2021 laenulepingus lepiti kokku laenulimiidis 3000 eurot. Kostjale maksti

15.02.2021 välja 950 eurot, 16.02.2021 1400 eurot ja 18.02.2021 650 eurot, s.o kokku 3000

eurot (950 + 1400 + 650) (dtl 24-26). Kostja ei teinud ühtegi tagasimakset. Vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise tõttu ei saa kostjalt selle lepingu alusel nõuda muid tasusid

peale seadusjärgse intressimäära, mis vahemikus 15.02.2021 kuni 29.05.2021 oli 0%. Kuivõrd

seadusjärgne intressimäär oli 0%, jääb hageja intressinõue rahuldamata.

15. Kohtupraktika kohaselt on VÕS § 4034 lg 7 teise lausega hõlmatud intress ja muud

krediidiga seotud tasud (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu ja muu sarnane).

Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud

krediidiandjal säilib sissenõudmiskulude ja viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-

18-134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p

11).

16. VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest tulenevalt ei võlgne kostja muid tasusid, seega jääb hageja

nõue väljavõttetasu osas rahuldamata.

17. Laenuandja on lepingu kestvuse ajal ja hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt

kostjale saatnud meeldetuletusi. Hageja nõuab hagiavalduses kostjalt 40 euro suuruse

sissenõudmiskulu hüvitamist, mis on kujunenud järgmiselt: 1) lepingu kehtivusajal saadetud

25.03.2021 meeldetuletuskirja saatmine; 2) pärast lepingu lõppemist saadetud 27.11.2023

esimene tasuline kiri 25 eurot, 07.12.2023 teise tasulise kirja saatmine 5 eurot ja 20.12.2023

kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot.

17.1.

VÕS § 1132 lg 1 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja

nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse

kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes

nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne

vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Krediidiandja on lepingu kehtivusajal kostjale edastanud

tasuta meeldetuletuskirja 18.03.2021 (dtl 28). Tasulise meeldetuletuskirja edastas

krediidiandja lepingu kehtivusajal 25.03.2021 (dtl 29). Kohtu hinnangul on nimetatud

sissenõudmiskulu hüvitamine põhjendatud.

17.2.

Sissenõudmiskulude väljamõistmisel tuleb arvestada, et kostja võlgnevus oli 3000

eurot. Seega oli võlausaldaja nõue üle 1000 euro. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib pärast

lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt

tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot,

seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot

ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.

Hagiavaldusega nõuab hageja sissenõudmiskulusid kirjade eest, mis saadeti kostjale

27.11.2023, 07.12.2023 ja 20.12.2023 (dtl 30–36). Kohus peab põhjendatuks

sissenõudmiskulude hüvitamist kolme tasulise meeldetuletuskirja saatmise eest, millele vastav

hüvitis on 35 eurot (25+5+5).

17.3.

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja sissenõudmiskulude nõude ja mõistab

kostjalt VÕS 1132 lg 1 ja VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel välja sissenõudmiskulud 40 eurot (5+35).

18. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist alates lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 30.05.2021 kuni hagi esitamiseni (20.02.2024).

Pooled on lepingus kokku leppinud viivisemääras 48,107% aastas.

18.1.

VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või

tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette

nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär.

18.2.

Praegusel juhul on lepinguga ette nähtud seadusejärgsest viivisemäärast kõrgem

intressimäär, kuid intressi puhul kohaldub seadusjärgne määr. Krediidilepingus on kokku

lepitud viivisemääras 48,107% aastas. VÕS § 415 lg 1 järgi aga ei saa tarbijalt nõuda VÕS §

113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Seega tuleb ka viivise puhul lähtuda

seadusjärgsest määrast.

18.3.

Tulenevalt VÕS § 113 lg 1 teisest lausest oli 30.05.2021 kuni 31.12.2022 viivisemäär

8% (0% + 8% = 8%), 01.01.2023 kuni 30.06.2023 oli viivisemäär 10,5% aastas (2,5% + 8% =

10,5%), 01.07.2023 kuni 31.12.2023 12% aastas (4% + 8% = 12%) ja 01.01.2024 kuni hagi

esitamiseni 20.02.2024 12% aastas (4,5% + 8% = 12,5%). Viivisearvestuse aluseks olevad

tehted on järgmised:

1) 30.05.2021–31.12.2022: 3000 × 8% ÷ 365 × 581 päeva = 382,03 eurot;

2) 01.01.2023–30.06.2023: 3000 × 10,5% ÷ 365 × 181 päeva = 156,21 eurot;

3) 01.07.2023–31.12.2023: 3000 × 12% ÷ 365 × 184 päeva = 181,48 eurot;

4) 01.01.2024–20.02.2024: 3000 × 12,5% ÷ 365 × 51 päeva = 52,40 eurot.

18.4.

Seega tuleb kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel välja mõista 20.02.2024

seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 772,12 eurot (382,03 + 156,21 + 181,48 + 52,40).

Kohus jätab rahuldamata hageja viivisenõude 3154,20 euro ulatuses (3926,32 – 772,12).

19. Eelneva põhjal mõistab kohus kostjalt välja lepingujärgse põhivõla 3000 eurot,

sissenõudmiskulud 40 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 772,12 eurot. Muus osas, s.o

3504,05 euro ulatuses (288,35 + 61,50 + 3154,20) jääb hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

20. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163

lg 1 kohaselt menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt

hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi

kanda.

20.1.

Kohus jaotab menetluskulud praegusel juhul võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.

20.2.

Kohus rahuldas hageja nõuded ligikaudu 52% ulatuses (3812,12 × 100% ÷ 7316,17 =

52,11%). Seega jäävad menetluskulud 52% ulatuses kostja kanda ning 48% ulatuses hageja

kanda.

21. TsMS § 174 lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

22. Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskuluks riigilõiv 665 eurot. Täiendavat

menetluskulude nimekirja hageja ei esitanud. Kostja menetluses ei osalenud, seega ei ole tal

hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid tekkinud.

22.1.

Käesoleva tsiviilasja hagihind on 7316,17 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1

järgi kuulus kuni 8000 euro suuruse hagihinna korral tasumisele 665 eurot. Tasutud riigilõiv

665 eurot on põhjendatud ja vajalik menetluskulu. Kuivõrd hageja menetluskuludest jääb

kostja kanda 52%, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 665 × 52% = 345,80 eurot.

23. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on

kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramise

lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

24. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS §

178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Helina Mark

kohtunik