4-25-2028/8 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Väärteoasi nr 4-25-2028

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

02.juunil 2025 Tallinn

Harju Maakohtu kohtunik Liina Pohlak

Sekretär Thea Tikenberg

Kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna

esindaja Triinu Riigor

Kaebuse esitanud isik Lauri Viikna

Isikukood: 36612070237

elukoht: xxx

Töökoht XXX

Vaatas 02.06.2025 avalikul kohtuistungil läbi Lauri Viikna kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja

Prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi uurija abi Aivar Hirs

25.04.2025 otsuse väärteoasjas nr 2302,25,005451 muutmiseks ja karistuse kergendamiseks.

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse

kohtuesindusgrupi uurija abi Aivar Hirs 25.04.2025 otsuse väärteoasjas nr 2302,25,005451 kohaselt

Lauri Viikna 02.04.2025 kella 14:38 ajal Lubja tee, Pärnamäe küla, Viimsi vald Harju maakond juhtis

mootorsõidukit kiirusega 90+-5 km/h, suurim liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirus sellel teelõigul

on 50 km/h, ületades seega lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 35 km/h. Rikkus liiklusseaduse § 50

lg 5p 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi.

Lauri Viiknale määrati liiklusseaduse § 227 lg 2 alusel karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse

äravõtmine kolmeks kuuks.

Lauri Viikna vaidlustas Aivar Hirs 25.04.2025 otsuse väärteoasjas nr 2302,25,005451 palus kaebuses

muuta karistust. Vajab juhtimisõigust seoses piiratud liikumisvõimega ja laste transportimiseks.

Lauri Viikna jäi kohtuistungil esitatud kaebuse juurde. Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu.

Kohtuistungil andis ütlusi kaebuse esitanud isik Lauri Viikna.

Kohus uuris järgmisi dokumente:

-

väärteoprotokoll (lk 1);

-

Metrosert taatlustunnistus (lk 4);

-

mõõtja pädevuse tõend (lk 5);

-

otsus väärteoasjas nr 2302,25,005451 (lk 6-7);

-

detailandmete päring Lauri Viikna kohta politseiasutustele (lk 8);

-

detailandmete päring sõiduauto kohta politseiasutustele (lk 9);

-

Karistusregistri väljatrükk (lk 10);

-

väljavõte PPA andmebaasist (lk 13);

-

Lauri Viikna kaebus lisadega (kohtutoimik lk 1-8).

Kohus vaatas videosalvestist.

Kaebuse esitaja L. Viikna tunnistab kiiruse ületamist, kuid vaidlustab karistuse. Ületas kiirust, kuna ta

pole kunagi sealtpoolt tulnud ja eeldas, et seal on suurem kiirusepiirang lubatud ning ei pannud märki

tähele. Tal on olnud väga rasked ajad viimased paar aastat. Ta töötas üle ja tervis sai viga. Abikaasa

läks minema ja jättis talle kaks alaealist last (xx- ja xx-aastased) ning võlad. Võlgade tõttu peab majast

loobuma ning lastega teise kohta kolima. Elab sellises kohas, kust saab autoga ära, bussipeatused on

kauged ja ta ei saa käia õieti, ainult valuvaigistitega. Operatsioon on heal juhul plaanis jaanuaris.

Samuti taotleb uut xxx, kuna on tehtud uued uuringud. Ta ei ole liikluses ohtlik, tal on juhiload üle 30

aasta ning ülikoolist autoõpetaja paberid. Möödasõitu ei pea tegema ning see ei ole kohustuslik

manööver, aga kui talle näiteks ees sõitev auto tundub ohtlik, kogenematu, purjus, mistahes, mis

põhjustab põhjendamatult aeglasest autost möödasõitu, siis teeb temast möödasõidu. Möödasõitu ei saa

teha piiratud kiiruse juures. Möödasõit oli sel hetkel vajalik. Tema elus on väga raske ajajärk ning

lubade äravõtmine ei tee tema ega tema lähedaste elu kergemaks ja tekitab lisaprobleeme.

Kohtuväline menetleja jäi seisukohale, et tehtud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ei nõustu selle

muutmise ega tühistamisega või karistusliigi muutmisega rahatrahvi vastu. Karistusregistrist on näha,

et teda on varasemalt liiklusalase rikkumise eest rahatrahviga karistatud ning rahatrahv on tasumata.

Väljavõte PPA menetluse infosüsteemist menetlusaluse isiku kohta olevatest nõuetest ja

sanktsioonidest nähtub, et pärast käesoleva õigusrikkumise toimepanemist üsna lühikese aja

möödudes, on isik jätkanud õigusrikkumiste toimepanemist, mille eest on teda samamoodi karistatud

või proovitud mõjutada hoiatustrahvidega, mis ei motiveeri teda seaduskuulekalt käituma. Ei ole

usutav, et menetlusalune isik ei märganud märki, et lubatud suurim sõidukiirus seal teelõigul on 50

km/h, sest vahetult pärast seda, kui menetlusalune isik väljus ringteelt oli 50 kiiruspiirangu märk ja

vaid mõned hetked hiljem on seda sama märki dubleeritud. Menetlusalune isik läks aeglasemast

sõidukist möödasõidule. Kui ta ei teadnud milline on suurim lubatud kiirus sellel teelõigul, siis oleks

saanud eeldada, et see sõiduk liigub märkimisväärselt temast aeglasemalt seetõttu, et sellel teelõigul ei

ole kiirus 90 km/h. Kui pannakse tahtlikult toime õigusrikkumisi, suhtutakse hooletult kohustustesse,

mis järgnevad õigusrikkumise toimepanemisele, siis kohtuvälisel menetlejal ei olegi menetlusaluse

isiku puhul karistust määrates enam muud võimalust, kui kohaldada sellist karistusliiki, mis annab

isikule aja järele mõelda, milline käitumine liikluses on oodatud ja milline mitte ja mis on tema jaoks

prioriteedid. Menetlusalusel isikul on tuvastatud töövõimetus seoses liikumisraskusega, kuid tal ei ole

liikumispuuet, mis välistaks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamise. Ei ilmnenud

ühtegi karistust kergendavat asjaolu, mistõttu tuleb jätta kaebus rahuldamata.

Kohus, kontrollinud väärteoasjas kogutud dokumente, vaadanud videosalvestist, kuulanud ära kaebuse

esitanud isiku ütlused ning kohtuvälise menetleja esindaja, asub hinnates väärteoasjas kogutud

tõendeid alljärgnevatele seisukohtadele.

Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses,

sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud

faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

VTMS §-st 87 on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, mis tähendab kohtu

seotust protokollis toodud teokirjeldusega.

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalituse patrullpolitseinik

Martin Grünberg koostas 02.04.2025 väärteoprotokolli nr 20250402343801 väärteoasjas nr

2302,25,005451 selle kohta, et L. Viikna juhtis 02.04.2025 kella 14.38 ajal Harju maakonnas Tallinnas

Lubja teel (Randvere tee ja Mäeveere tee vahel) suunaga Mäeveere tee poole mootorsõidukit Tesla

Model3 (registreerimismärgiga XXX) kiirusega 90 km/h +/-5 km/h. Suurim lubatud kiirus sellel

teelõigul 50 km/h, ületades seega lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 35 km/h. Rikkus liiklusseaduse

§ 50 lg 5 p 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav liiklusseaduse (LS) § 227

lg 2 järgi.

Täpselt samal moel on süüksarvatavat väärtegu kirjeldatud ka kohtuvälise menetleja 25.04.2025

otsuses väärteoasjas nr 2302,25,005451.

Käesoleval juhul inkrimineeritakse L. Viiknale väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS §

227 lg-s 2 ettenähtud süüteo toimepanemist. L. Viikna ei ole vaidlustanud otsust sisuliselt, vaid

vaidlusküsimus on määratud karistuses.

Väärteoasjas on tõendatud ja vaidlust ei ole selles, et L. Viikna sõitis 02.04.2025 kella 14.38 ajal Harju

maakonnas Tallinnas Lubja teel kiirusega 90 km/h+-5 km/h. Vaidlus puudub ka selles, et suurim

lubatud kiirus sellel teelõigul oli 50 km/h. Seega ületas L. Viikna kiirust mitte vähem kui 35 km/h.

Kaebaja poolt LS § 50 lg 5 p 3 rikkumine on tõendamist leidnud lisaks L. Viikna süü omaksvõtule ka

kohtule esitatud heli- ja videosalvestisega, millega asendati kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll

ning mis vastab VTMS § 31 lg 11 nõuetele. VTMS § § 31 lg 11 kohaselt kui väärteo toimepanemise

aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud,

võib see salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad: salvestise

seos väärteoasjaga; millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt on salvestis loodud ning väärteoasja

lahendamiseks olulised asjaolud. Heli- ja videosalvestis kinnitab, et kaebuse esitaja L. Viikna juhitud

mootorsõiduki Tesla Model3 (registreerimismärgiga XXX) sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati

02.04.2025 kella 14. 38 ajal mõõteseadet Stalker DSR 2X. L. Viikna poolt juhitud sõiduki kiiruseks

mõõdeti 90 km/h. Tegu pandi toime Lubja teel Randvere tee ja Mäeveere tee vahel Mäeveere tee

suunas, kus lubatud suurim sõidukiirus on 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel

laiendmääramatust +/- 5 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu ületas menetlusalune isik kiirust

mitte vähem kui 35 km/h. Mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuna mõõtmist on

teostanud pädev mõõtja Erik Leping, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, mida kinnitab PPA

30.08.2024 tõend nr 1.9-9/698-1 ning kasutades taadeldud mõõtevahendit ja järgides seejuures

mõõtemetoodikat. Taatlustunnistuse nr TTRS-25/00039 kohaselt oli kiirusmõõtur Stalker DSR 2X

taadeldud 05.03.2025, mistõttu oli väärteo toimepanemise ajal kiirusemõõteseadmel kehtiv

taatlustunnistus. Tõendid on omavahel kokkulangevad ning need haakuvad ka menetlusaluse isiku

enda ütlustega. Kuna liikluskorraldusvahendiga oli lubatud suurimaks sõidukiiruseks 50 km/h, siis

ületas L. Viikna suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 35 km/h võrra, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3

sätet, mille kohaselt ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest.

Seega on LS § 227 lg-s 2 sätestatud väärteo objektiivne koosseis täidetud, kuna LS § 227 lg 2 näeb ette

vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 21 km/h.

Karistusseadustiku (KarS) § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

KarS § 16 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule

vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Kohut ei veena

L. Viikna selgitused, et ta ei pannud rikkumist tahtlikult toime. L. Viikna selgitused selle kohta, et see

teelõik, kus kiiruse ületamine toimus, on talle võõras ja ta pole sealtpoolt tulnud ning ta eeldas, et seal

on kiirusepiirang 90 km/h, ei ole usutavad, kuna teelõik, kus kiiruse ületamine toimus, ei ole L. Viikna

uuest ega vanast elukohast (xxx põik ja xxx tee) kuigi kaugel (ca 3 km). Tegemist ei ole ka kõrvalise

teega, vaid ühe põhi teelõiguga, kust kaudu saab Viimsi keskusesse või sealt poolt tulles tagasi L.

Viikna elukohta. Seejuures ei ole väheoluline ka fakt, et L. Viikna ütluste kohaselt õpivad tema lapsed

xxx, kuhu saab samamoodi vaidlusaluselt teelt. Väide, et L. Viikna arvas, et seal on kiirusepiirang 90

km/h, ei ole vabandav asjaolu, seda enam, et kohtule esitatud salvestiselt nähtub, et ringteelt maha

sõites on koheselt liiklusmärk, mis viitab, et lubatud suurim sõidukiirus seal teelõigul on 50 km/h,

sama märk kordub natuke maad edasi uuesti. Seega ei saanud suurim lubatud sõidukiirus kuidagi jääda

L. Viiknale märkamatuks. Kohtule on kummastav ka L. Viikna poolt avaldatu, et kui talle tundub nt

ees sõitev auto ohtlik, kogenematu, purjus, mistahes, mis põhjustab põhjendamatult aeglasest autost

möödasõitu, siis ta teeb temast möödasõidu ja möödasõitu ei saa teha piiratud kiiruse juures,

möödasõit oli sel hetkel vajalik. Videosalvestiselt ei nähtu, et L. Viikna ees sõitev mootorsõiduk oleks

liikunud põhjendamatult aeglaselt, ohtlikult või muul viisil ebakindlalt, mis oleks tinginud põhjendatud

möödasõidu tegemise. Seejuures tuleb arvestada ka seda, et möödasõitu tuleb teha lubatud sõidukiirust

ületamata. Nimetatud asjaolud peaksid L. Viiknale olema teada, kuna ta avaldas kohtus, et ta on saanud

ülikoolist autoõpetaja paberid.

Kohtu hinnangul ületas menetlusalune isik sõidukiirust kavatsetult. Sellises määras lubatud

sõidukiiruse ületamine saab olla vaid teadlik ja tahtlik käitumine ning L. Viikna elukogemuse ja

sõiduki juhtimise staaži pinnalt ei saanud kiiruse ületamine jääda talle märkamatuks.

Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. L. Viikna on süüvõimeline ning KarS 2. ptk

3. jaos sätestatud süüd välistavad asjaolud puuduvad.

LS § 227 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest

üle 21-40 kilomeetrit tunnis ning rikkumise eest on karistusena ettenähtud rahatrahv kuni 100

trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. Seega on kohtuväline menetleja

määranud L. Viiknale põhikaristuse sanktsiooni keskmises määras.

Vastavalt VTMS §-le 2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui

väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti, ja arvestades väärteomenetluse erisusi.

KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest

tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise

huvisid. Samuti lähtub kohus karistusele hinnangu andmisel karistuse üld- ja eripreventiivsetest

eesmärkidest.

Kujunenud karistuspraktika kohaselt karistatakse isikut sanktsiooni keskmises määras, kui puuduvad

kergendavad ja raskendavad asjaolud ning isik ei ole varasemalt süütegusid toime pannud.

Menetlusaluse isiku süü suurust hinnates võtab kohus arvesse sõidukiiruse ületamise ulatust, s.o 35

km/h. LS § 227 lg 2 sätestatud kiiruse ületamise piirid on 21–40 km/h, seega oli menetlusaluse isiku

sõidukiiruse ulatus pea maksimumi lähedal. Samuti arvestab kohus, et L. Viikna ületas kiirust päevasel

ajal, kus lisaks L. Viikna juhitud sõidukile oli liiklemas ka teisi sõidukeid, mida kinnitab heli- ja

videosalvestis. Ületades oluliselt lubatud kiirust päevase ajal, kui liikluses on ka teised liiklejad,

kujutab see endast ohtu nii rikkujale endale kui ka teistele kaasliiklejatele. Piirkiiruse eesmärk on

tagada turvaline liiklemine nii endale kui kaasliiklejatele. Kohtu hinnangul ei esine väärteoasjas

karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid KarS §-de 57 ja 58 tähenduses.

Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude

toimepanemisest. Karistusregistri väljatrükk kinnitab, et L. Viiknal on kaks kehtivat väärteokaristust

ning viimati karistati teda PPA 15.08.2024 otsusega LS § 207 lg 1 ja § 242 lg 1 järgi rahatrahviga 240

eurot, mis on tasumata. Ka Maksu- ja Tolliameti 27.02.2024 otsusega määratud rahatrahv 200 euro

ulatuses on tasumata. PPA infosüsteemi väljavõttest (lk 13), nähtub, et 09.04.2025 ja 16.04.2025 on L.

Viiknale määratud LS § 227 lg 1 järgi mõjutustrahvid, mis on samuti tähtaegselt tasumata. Kõik see

näitab isiku negatiivset suhtumist riigi poolt talle määratud rahalistesse kohustustesse. L. Viikna ütluste

kohaselt on tal võlgnevused ja tema kontod on arestitud. Kohus tutvus ka L. Viikna andmetega Kohtute

Infosüsteemis ning nendest nähtub, et viimase kahe aasta jooksul on tema vastu esitatud mitmeid

hagiavaldusi võlanõuetes, millest osa on leidnud oma lahenduse ning osa on alles kohtumenetluses

(viimane hagi esitati 22.05.2025). Sellistest asjaoludest saab tulla järeldusele, et L. Viikna ei ole

suuteline rahatrahvi tasuma ning uuesti rahatrahvi määramine ei ole põhjendatud. Eelnevast nähtub ka

see, et vaatamata vaidlusalusele kiiruse ületamisele (02.04.2025), mille osas toimus kohtuväline

menetlus, jätkas L. Viikna samalaadsete liiklusrikkumiste toimepanemist ja pani kahe nädala jooksul

toime kaks uut kiiruse ületamist. Kohtu arvates ilmestab L. Viikna käitumine liikluses tema suhtumist

õiguskorda. Kui juht ületab sõidukiirust olulisel määral lubatust, on ta oma suhtumiselt liikluskorda ja

-ohutusse ohtlik, kuna ei pea vajalikuks järgida liiklusreegleid ning tagada kõigi kaasliiklejate

turvalisus. See näitab ilmekalt, et vaatamata tema suhtes käimasolevale menetlusele, ei ole L. Viikna

oodatud järeldusi suutnud teha ning ta on jätkanud kiiruse ületamist ja liikluse ohustamist.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetlusalusele isikule avaldab eripreventiivset mõju karistusena siiski

vaid mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine, kuna rahatrahvi mõistmine ei mõjutaks teda viisil, mis

paneks teda hoiduma edaspidi rikkumiste toimepanemisest. L. Viikna sõnade kohaselt vajab ta juhtimist nii

laste sõidutamiseks, töö tegemiseks kui ka seetõttu, et tal on liikumisega probleeme, kuid nimetatud

põhjendused ei ole süüd vähendavaks ega juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. Kui isik ei

suuda liikluses olla õiguskuulekas, siis riskib ta sellega, et ta kõigepealt seab ohtu oma senise

elukorralduse ja võib jääda ilma ka juhtimisõigusest. L. Viikna poolt välja toodud asjaolud, olid tal

teada ka enne kiiruse ületamist, mistõttu pidanuks ta kiiruse ületamisest hoiduma ning tegema kõik

selleks, et tal juhtimisõigus säiliks. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära

võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. L. Viikna pole KarS § 50 lg-s 2

märgitud isik. Kuigi L. Viikna on esitanud kohtule Eesti Töötukassa 09.04.2025 otsuse, mille kohaselt

on tal määratud xxx ning mõõdukas tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, mille põhjuseks on xxx ei

ole L. Viikna puhul tuvastatud liikumispuuet, mis annaks aluse arvestada KarS § 50 lg-s 2 märgitut. Ka

kohtule esitatud pilt puudega inimese sõidukikaardist, mis kehtib kuni 04.06.2025, ei väära kohtu

sellist seisukohta juba esmalt seetõttu, et kohtule ei ole teada, kelle nimele on viidatud kaart

väljastatud.

Lisaks tuleb ka karistuse määramisel lähtuda õiguskorra kaitsmise huvidest ning vaieldamatult kuulub

õiguskorra alla liikluskord. Liikluses on suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid,

kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras

kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Seetõttu leiab kohus, et teiste liiklejate teadmine sellest, et

liiklust ohustavad juhid kõrvaldatakse liiklusest, tagab kaasliiklejate turvatunde ning liikluse ohutuse

laiemalt. Asjaolu, et L. Viikna on kohtuistungil korduvalt avaldanud, et ta ei ole liikluses ohtlik, näitab

ilmekalt, et kaebuse esitaja ei ole senini oma käitumise ohtlikkusest ja võimalikest tagajärgedest kas

aru saanud või ei soovi neist aru saada.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et arvestades isiku süü suurust, samuti eri- ja

üldpreventiivseid eesmärke, on kohtuvälise menetleja poolt L. Viikna suhtes põhikaristusena

kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmine igati põhjendatud ning väärteotoimiku materjalid ei anna alust

kergemaliigilise karistuse kohaldamiseks. Samas ei nõustu kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et

isiku süüd arvestades oleks põhjendatud juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks ning peab

võimalikuks kohtuvälise menetleja määratud keskmises määras põhikaristust mõnevõrra vähendada.

Kuna juhtimisõiguse äravõtmine on juba iseenesest raskem karistus kui rahatrahv ning isiku süü antud

asjas ei ole suur, on kohtu hinnangul proportsionaalne määrata L. Viiknale karistuseks juhtimisõiguse

äravõtmine esialgu minimaalses võimalikus määras, s.o üheks kuuks. Juhindudes VTMS § 132 p-st 2

muudab kohus kohtuvälise menetleja otsust karistuse osas, kergendades seda, kuid jätab L. Viikna

kaebuse rahuldamata.

KrMS § 126 lg 3 p 1 sätestab, et kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või

tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas

või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses. Juhindudes eeltoodust ning VTMS

§-st 2, otsustab kohus väärteoasjas oleva asitõendi – DVD-plaadi – jätta väärteoasja materjalide juurde.

Eeltoodut arvestades ja juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §dest 132 p 2, 133, 134,

Otsustas

1. Jätta Lauri Viikna kaebus rahuldamata

2. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse

kohtuesindusgrupi uurija abi Aivar Hirs 25.04.2025 otsus väärteoasjas nr 2302,25,005451

tühistada karistuse määramise osas. Ülejäänud osas jätta otsus muutmata.

Määrata Lauri Viiknale karistuseks liiklusseaduse § 227 lg 2 sätetatud väärteo eest karistuseks

juhtimisõiguse äravõtmine üheks kuuks.

DVD plaat jätta toimikusse

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovil tuleb sellest kirjalikult Harju Maakohtule teatada seitsme päeva

jooksul kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva

jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse

isikul advokaadist esindaja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

Kohtunik

Liina Pohlak

Kassatsioonteate esitamisel on kohtuotsus menetlusosalistele kättesaadav 03.07.2025