3-22-657/21 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.06.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-657

Haldusasi

M.H kaebus tuvastada Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ameti 24.02.2022 ettekirjutuse nr 17-

16/2022/343, 09.03.2022 ettekirjutuse nr 18-2/22-

03258-001 ja 15.03.2022 ettekirjutuse nr 18-2/22-

03536-008 õigusvastasus

Menetlusosalised

Kaebaja M.H

Vastustaja Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve

Amet, esindaja Martti Kangur

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27.07.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

M.H apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada M.H apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 27.07.2023 otsus osas, milles halduskohus jättis

rahuldamata M.H nõude tuvastada Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti

24.02.2022 ettekirjutuse nr 17-16/2022/343 õigusvastasus, samuti menetluskulude

jaotamise osas.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada M.H kaebus osaliselt ning

tuvastada Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti 24.02.2022 ettekirjutuse nr 17-

16/2022/343 õigusvastasus.

4. Muus osas jätta M.H apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

27.07.2023 otsus muutmata.

5. Mõista Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametilt M.H menetluskulude katteks

välja 20 eurot. Muus osas jätta menetluskulud esimeses ja teises kohtuastmes poolte endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse

hiljemalt 30.07.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

3-22-657

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet

(TTJA) kohustas

24.02.2022

ettekirjutusega nr 17-16/2022/343 meediateenuste seaduse (kuni 08.03.2022 kehtinud

redaktsioon; MeeTS v.r) §-de 51, 52, 54 ja 56 alusel ettekirjutuse adressaatideks olevaid

ettevõtteid lõpetama 12 kuuks teleprogrammide RTR Planeta, NTV Mir ja NTV Mir Baltic,

Rossia 24, Belarus 24 ja TV Centre International (TVCI) taasedastamine Eesti Vabariigi

territooriumil.

TTJA tuvastas, et resolutsioonis nimetatud teleprogrammid edastasid 24.02.2022 Venemaa

Föderatsiooni presidendi kõne, mille sisu saab pidada Ukraina vastase sõjalise rünnaku

õigustamiseks ja sellele üleskutsumiseks ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtete eiramise

õigustamiseks. Venemaa presidendi kõne oli esitatud kontekstis, millega õhutatakse vaenu

ukrainlaste vastu ja kutsutakse üles õigusrikkumisele. Sellega rikuti MeeTS v.r § 19 lg-s 1

sätestatud nõudeid. Ettekirjutus on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, eeskätt

audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi1 art 3 lg-ga 5. Ühikonnale tekkida võiva kahju

ärahoidmiseks ja avaliku huvi kaitseks on vaja tegutseda viivitamatult, arvestades Eesti

naaberriigi Venemaa sõjalist rünnakut Ukraina vastu 24.02.2022.

2. TTJA kohustas 09.03.2022 ettekirjutusega nr 18-2/22-03258-001 MeeTS (alates

09.03.2022 kehtiv redaktsioon) §-de 51, 54 ja 56 alusel ettekirjutuse adressaatideks olevaid

ettevõtteid lõpetama 12 kuuks RBK (tuntud ka kui RBC TV) teleprogrammi ja

programmikataloogi taasedastamine Eesti territooriumil.

Venemaa on alustanud Ukraina vastase agressiooni süstemaatiliseks toetamiseks ja

naaberriikide destabiliseerimiseks paralleelselt sõjategevusega ka propagandategevust, mida

saab pidada sõjalise rünnaku õigustamiseks ja sellele üleskutsumiseks ning rahvusvahelise

õiguse üldpõhimõtete eiramise õigustamiseks. TTJA on tuvastanud, et teleprogrammi RBK

eetris oli 03.03.2022 erinevatel kellaaegadel saateid, mis rikkusid MeeTS § 19 lg-s 1

sätestatud keeldu kihutada vihkamisele ja vägivallale, alavääristada õiguskuulekat käitumist ja

kutsuda üles õigusrikkumisele ning ohustada ühiskonna turvalisust. Propagandat on tehtud

selliste meedia- ja veebikanalite kaudu, mis on Venemaa juhtkonna otsese või kaudse

kontrolli all. Vabade meediakanalite tegevus on Venemaa territooriumil lõpetatud ning

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10.03.2010 direktiiv 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist

käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste

direktiiv), muudetud 14.11.2018 direktiiviga 2018/1808.

2(13)

3-22-657

Venemaa sõjalise tegevuse kohta riigi ametliku versiooniga vastuolus oleva info levitamine

on kriminaalkorras karistatav (vabadusekaotus kuni 15 aastat). Ukrainale sõjalise kallaletungi,

sh Venemaa sõjajõudude poolt Ukraina tsiviilelanikkonna ja -taristu pommitamise

õigustamine teleprogrammides kannab endas eesmärki õhutada vaatajates samasugust (sh

vägivalda ja varavastaseid kuritegusid toetavat) meelsust ning see võib toimida ka Eesti

elanikkonna suhtes. Seetõttu on proportsionaalne rakendada meedet Venemaa

mõjutustegevuse levitamise lõpetamiseks.

3. TTJA kohustas 15.03.2022 ettekirjutusega nr 18-2/22-03536-008 elektroonilise side

seaduse (ESS) § 87 lg 1 p 9 ja § 145 ning korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg 1 alusel

ettekirjutuse adressaatideks olevaid ettevõtteid blokeerima oma nimeserverites 12 kuuks

järgnevad domeeninimed või veebilehe IP-aadressid või muuta veebilehed muul viisil

internetiühenduse teenuse lõppkasutajatele Eestis kättesaamatuks: ntv.ru, ren.tv, 5-tv.ru,

78.ru, 1tv.com, lenta.ru ja tass.ru.

Nimetatud veebilehed on Eestis kättesaadavad sideettevõtjate pakutava internetiühenduse

teenuse kaudu. TTJA vaatles 09.–10.03.2022 kõnealustel veebilehtedel avaldatut ja fikseeris

vaatluse tulemused protokollides. TTJA tuvastas, et neil veebilehtedel avaldatakse ja seeläbi

levitatakse sõjapropagandat, need õigustavad ja toetavad agressioonikuriteo toimepanemist,

õhutavad vaenu ja kujutavad ohtu avalikule korrale Eestis. Eestis on sõjapropaganda keelatud.

Keelatud on sõjale või muul viisil relvajõu kasutamisele üleskutsumine, kui sellega eiratakse

rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Riikide ja rahvaste vahelise rahu hoidmine

on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud printsiip. Samuti on Eestis keelatud vaenu

õhutamine. Kõnealustel veebilehtedel avaldatav, sõjapropagandat sisaldav, vaenu õhutav ja

avalikku korda ning riigi julgeolekut ohustav sisu rikub neid keelde.

4. M.H esitas Tallinna Halduskohtule 20.03.2022 kaebuse, mille lõplik nõue oli tuvastada

TTJA 24.02.2022, 09.03.2022 ja 15.03.2022 ettekirjutuste õigusvastasus.

Ettekirjutused rikuvad kaebaja õigust saada avalikku teavet tema enda valitud kanalitest ja

jääda truuks oma veendumustele. Tegemist on tsensuuriga.

Ettekirjutuste põhjendused on kallutatud. Kaebaja ei ole leidnud keelatud teleprogrammidest

„ukrainlaste vastase vaenu õhutamise ning rahvusvahelise õiguse rikkumise ja sõjalise

rünnaku õigustamise“ tunnuseid. Tegemist on TTJA subjektiivse, politiseeritud ja sügavalt

eksliku arvamusega. Ühes telesaates osalenud Venemaa president selgitas oma kõnes Ukraina

territooriumil toimuva erioperatsiooni motiive ja põhjendas seda vajadusega lõpetada sõjaline

vastasseis pärast 2014. a põhiseadusevastast riigipööret Ukrainas, Ukraina vägede ja

natsionalistlike pataljonide poolset süsteemset elanikkonna hävitamist ning Donetski ja

Luganski vabariikide territooriumidel taristu hävitamist. Ettekirjutuses ei ole selgitatud, mida

tähendab õigusrikkumistele kihutamine, ühiskonna turvalisuse õõnestamine ning Eesti riikliku

julgeoleku ja kaitsevõime ohustamine. Sellise selgituse alusel ei tohi võtta Eesti elanikelt

juurdepääsu Venemaa ja Valgevene meediakanalitele. Tegemist on topeltstandarditega, sest

kui USA tungis ilma ÜRO sanktsioonita Iraaki, Afganistani ja Süüriasse, ei kohaldanud

vastustaja USA meediaruumi piiravaid meetmeid. Eesti sõjaväelaste osalemist sõltumatute

riikide (Süüria, Iraak, Afganistan, Kuveit jt) sõjalistel operatsioonidel ilma ÜRO mandaadita

võib samuti käsitada ebaseadusliku sõjalise invasioonina.

Ukraina ja Venemaa ei ole Euroopa Liidu ega NATO liikmed. Seetõttu ei ole Eesti

riigiasutustel seaduslikku, rahvusvahelist ega moraalset õigust valida poolt ilma

rahvusvahelise kohtu otsuseta. Venemaal on Ukraina territooriumil erioperatsiooni

korraldamiseks oma põhjus, see toimub Venemaa riikliku julgeoleku huvides. See

erioperatsioon on kooskõlas rahvusvahelise õigusega. Eestil ei ole õigust hakata selles

konfliktis kohtunikuks ja piirata oma elanikel selle konflikti kohta teabe saamist. Inimestel on

3(13)

3-22-657

õigus teada konflikti mõlema poole arvamust ja teha selle põhjal ise järeldusi, kelle poolele

asuda. Ühe poole meediakanalite sulgemisega surub riik ühiskonnale peale seisukohta, mis ei

vasta asjade tegelikule seisule. Tegemist on Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-de 41, 44 ja

45 rikkumisega.

Olles tutvunud Venemaa presidendi ametlikul veebilehel avaldatud pöördumisega, ei saa

nõustuda, et see sisaldab sõjalise invasiooni õigustamist, üleskutseid vägivallale ja etnilise

vaenu õhutamist. Vastupidi, president räägib väga lugupidavalt vennalikust Ukraina rahvast,

kes sattus raskesse olukorda. 24.02.2022 ettekirjutusest ei selgu, millised väljendid viitavad

TTJA arvates ebaseaduslikule tegevusele. Esmalt tuleks teha põhjalik ja sõltumatu

sisuanalüüs ning alles selle põhjal saab teha otsuseid, mis puudutavad suure osa Eesti

ühiskonna huve. Jääb arusaamatuks, miks laieneb keeld ka Valgevene päritolu telekanalitele.

Ettekirjutuste tegemisega on vastustaja ületanud oma volitusi. TTJA ülesannete hulka kuulub

ettevõtete majandustegevuse kontrollimine ja tarbijate kaitse, mitte nende õiguste piiramine.

On arusaamatu, mille alusel võttis TTJA endale voli määrata, millist sisu on Eestis lubatud

vaadata ning mida saab käsitada Eesti julgeoleku ja kaitsevõime ohustamisena. Riik peab

kohtlema kõiki teabevahetuse protsessis osalejaid võrdselt. Sõnavabadus on oluline

põhiõigus.

Kaebaja esitas 30.04.2023 taotlused: 1) tunnistada kaebaja teabe saamise õiguse rikkumine

vastustaja poolt rahvusvaheliste ja Eesti seadustega vastuolus olevaks ning vaidlustatud

ettekirjutused üksnes vahendiks selliste rikkumiste seadustamiseks ja vastavalt sellele

kohustada vastustajat lõpetama põhjendamatud rikkumised; 2) kohustada vastustajat

selgitama kohtule, milles seisnevad Eesti seaduste rikkumised 195 veebikanali ja 51 Venemaa

telekanali puhul ning esitama neid rikkumisi selgitav dokument, mida on võimalik kohtus

vaidlustada; 3) tunnistada vastustaja tegevus inforuumi piiramisel sunniks muuta kaebaja

veendumusi. TTJA tegevuse eesmärk ei ole kaitsta Eesti inforuumi, vaid muuta poliitilistel

põhjustel kaebaja arvamust ühe rahvusvahelise konflikti osapoole kasuks. Kaebaja palub

kohustada vastustajat eemaldama teabe saamise piirangud ning võimaldama kaebajal hankida

teavet mis tahes enda valitud allikast.

5. TTJA palus jätta kaebus rahuldamata.

TTJA 24.02.2022 ja 09.03.2022 ettekirjutustes nimetatud teleprogrammide sisu rikkus MeeTS

§-s 19 sätestatud nõudeid. Nende nõuete täitmise üle teeb riiklikku järelevalvet TTJA (MeeTS

§ 54). TTJA tuvastas, et need teleprogrammid õigustavad Venemaa sõda Ukrainas, teevad

üleskutseid vihkamisele ja vägivallale, ei tunnusta iseseisvate riikide suveräänsust ja õhutavad

vaenu. Sellega kahjustab teleprogrammide sisu Eestis seadusega kaitstud õigushüvesid ning

ohustab ühiskonna turvalisust. Audiovisuaalmeedia teenuste osutamisel on selline tegevus

keelatud. Kõnealused teleprogrammid olid rikkumise ajal Eestis kättesaadavad sideettevõtjate

pakutava teenuse ja videojagamise platvormide kaudu. Venemaa alustas 24.02.2022 sõjalist

agressiooni Ukraina vastu, mistõttu oli vaja tegutseda kiiresti, tõrjumaks Eesti avalikus

meediaruumis teavet, mis võis kahjustada avalikku korda ja riigi julgeolekut. Eesti avaliku

korra ja riigi julgeoleku seisukohast oli ohtlik, kui ajakirjandus- ja sõnavabaduse sildi all

tegeletakse teadlikult ja süsteemselt sellise teabe levitamisega, mis võib õigustada, varjata või

pisendada süütegusid inimsuse ja rahu vastu, sh selliseid süütegusid nagu inimsuse vastane

kuritegu (karistusseadustiku (KarS) § 89), genotsiid (KarS § 90) ja agressioonikuritegu (KarS

§ 91). TTJA kohustus reageerida tulenes ka Euroopa Liidu õigusest.

Ettekirjutuste resolutsioonides nimetatud teleprogrammid on Venemaa riiklikud telekanalid,

mille eesmärk on olnud edastada lääne ühiskonda lõhestavat propagandat, külvata vaenu ja

vihkamist, luua soodsat pinnast nn Vene maailma (Russki mir) laiendamiseks, millega mh

eitatakse teiste rahvaste õigust enesemääramisele. Audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi art

4(13)

3-22-657

3 lg-s 1 sätestatud meediateenuste vastuvõtmise vabaduse tagamise kohustus ei ole mõeldud

inforelvana loodud ja edastatavate teleprogrammide kaitseks. Järelikult ei kuulu ettekirjutuste

resolutsioonis loetletud teleprogrammid selle direktiivi kaitsealasse. Audiovisuaalmeedia

teenuste direktiivi art 3 lg 3 kohaselt võib liikmesriik teha ajutiselt erandi audiovisuaalmeedia

teenuse vastuvõtmise ja taasedastamise vabadusest, kui teise liikmesriigi jurisdiktsiooni alla

kuuluva meediateenuse osutaja osutatav audiovisuaalmeedia teenus kahjustab ühiskonna

turvalisust, sealhulgas riigi julgeoleku ja riigikaitse tagamist, või kujutab endast tõsist ja suurt

ohtu kahjustada ühiskonna turvalisust, sealhulgas riigi julgeoleku ja riigikaitse tagamist. Selle

direktiivi art 3 lg-st 5 tulenevalt on liikmesriigil kiireloomulistel juhtudel õigus viivitamatult

peatada ajutiselt audiovisuaalmeedia teenuse osutamine juhul, kui selleks esineb direktiivi art

3 lg-s 3 nimetatud alus. Pärast piirangu kohaldamist peab liikmesriik teavitama otsusest

komisjoni ja liikmesriiki, mille jurisdiktsiooni alla meediateenuse osutaja kuulub,

põhjendades, miks liikmesriik peab juhtumit kiireloomuliseks (Eesti tegi sellise teavituse

26.04.2022).

Arvestades et ettekirjutustega hõlmatud teleprogrammide vahendusel on õigustatud Venemaa

kui Eesti naaberriigi sõjalist tegevust teise rahumeelse riigi vastu, kujutab teleprogrammides

esitatu lisaks Ukrainale ohtu ka Eesti ja teiste riikide julgeolekule ning avalikule korrale.

Võimalus, et osa meedia- ja infotarbijaid ei saa teada tegelikkuses toime pandud

(sõja)kuritegudest või levib (sõja)kuritegusid eitav valeteave, suurendab sõjapropaganda

usutavust ning koos sellega riski, et osa inimesi peavad kuritegelikku käitumist ekslikult

sotsiaalselt adekvaatseks tegevuseks. Eestis on suur hulk kahe sõjalises konfliktis oleva riigi

rahvuste esindajaid. Paljud inimesed tarbivad venekeelset meediat. Ka Eestis leidub Venemaa

sõjalise tegevuse aktiivseid toetajaid, kes täiendava õhutamise tõttu võivad muutuda vahetuks

ohuks ühiskonna turvalisusele ja riigi julgeolekule. Viha õhutamine ja vägivalla õigustamine

võib ajendada rünnakuid ukrainlaste vastu mh Eestis. Ukraina riiki ja ukrainlasi halvustav sisu

kujutab seega ühiskonna turvalisusele ja riigi julgeolekule suurt ohtu, mille ärahoidmiseks tuli

tegutseda viivitamatult.

15.03.2022 ettekirjutusega kehtestatud piirangud veebilehtedele on õiguspärased. ESS § 87 lg

1 p-st 9 tulenevalt peab elektroonilise side ettevõtja sideteenuse osutamisel tagama mh

avaliku korra ja riigi julgeoleku. Seega oli internetiühendust pakkuv üldkasutatava

elektroonilise side teenuse osutaja kohustatud TTJA ettekirjutuse alusel blokeerima veebilehe

domeeninime talle kuuluvates nimeserverites (domain name server), kui veebileht (sh selle

sisu) rikub avalikku korda. Avaliku korra tagamiseks tuleb ennetada, tõrjuda ja muuta

avalikus ruumis, sh internetis, kättesaamatuks sõjapropagandat ja vaenu õhutav teave. Samuti

kahjustab meedia- ja inforuumis avalikku korda teave, mis võib õigustada, varjata või

pisendada süütegusid inimsuse ja rahu vastu. KorS § 28 lg 1 kohaselt on ohu või

korrarikkumise korral pädeval korrakaitseorganil (praegusel juhul TTJA) õigus panna avaliku

korra eest vastutavale isikule ettekirjutusega ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise

kohustus. Ettekirjutuse resolutsiooni p-s 1 toodud veebilehtedel avaldatakse sõjapropagandat,

toetatakse ja õigustatakse agressioonikuritegu ega järgita ajakirjanike eetikaharta põhimõtteid.

Piirangud veebilehtedele on proportsionaalsed.

TTJA 24.02.2022, 09.03.2022 ja 15.03.2022 ettekirjutustest tulenevad piirangud ei riku

kaebaja õigusi. Kaebaja ei ole vaidlustatud haldusaktide adressaat. Kaebajal ei ole

subjektiivset õigust nõuda ligipääsu konkreetsetele meediateenustele või veebilehtedele.

TTJA on piiranud ligipääsu seitsmele telekanalile ja seitsmele veebilehele. Kaebajale on

endiselt kättesaadavad lugematu hulk veebilehti (sh venekeelseid ja Vene päritolu) ning

olenevalt sideoperaatorist, taasedastatakse endiselt mitmeid venekeelseid (sh Vene päritolu)

telekanaleid. Seega ei ole kaebaja ligipääs teabele üldiselt muudetud oluliselt raskendatuks

või võimatuks. Kaebaja on ekslikult lähtunud eeldusest, et PS §-s 44 sätestatud põhiõigus on

5(13)

3-22-657

piiramatu. Informatsioonile, mis samal ajal kahjustab teiste isikute õigusi, võib seada

piiranguid. Kui mõni telekanal või veebileht rikub avaliku korra osaks olevaid õigusnorme,

võib see olla PS §-s 44 sätestatud põhiõiguse piiramise aluseks. Kaebaja õigust jääda truuks

oma arvamusele ja veendumustele ei ole TTJA viidatud ettekirjutustega piiratud. Samuti ei

piirata kaebaja väljendusvabadust. TTJA ei tegele ka üldiseks kasutamiseks levitatava teabe

avaldamiseelse kontrolliga.

Vaidlustatud TTJA ettekirjutustes viidatud mitmete telekanalite ja veebilehtede puhul on

Rahapesu Andmebüroo (RAB) tuvastanud seotuse rahvusvahelise sanktsiooni seaduse

tähenduses sanktsioneeritud isikutega (NTV Mir, NTV Mir Baltic, RBK, ntv.ru, ren.tv, 5-

tv.ru, 78.ru, 1tv.com). Seetõttu on sideettevõtjatel ja internetiteenuse pakkujatel olenemata

TTJA ettekirjutusest keelatud võimaldada juurdepääsu eelnimetatud telekanalitele ja

veebilehtedele.

6. Tallinna Halduskohus jättis 27.07.2023 otsusega kaebaja 30.04.2023 taotlused ja

kaebuse rahuldamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Kaebaja 30.04.2023 taotlused on ajendatud TTJA 05.04.2023 pressiteatest, mille kohaselt on

TTJA inforuumi kaitseks ja sanktsioonide täitmise tagamiseks Eestis 05.04.2023 seisuga

piiranud 195 veebilehe ja 51 telekanali kättesaadavust. Taotlustest võib välja lugeda kaebaja

soovi kaebust muuta. Kaebuse muutmise eeldused ei ole täidetud. Kohus ei hinda abstraktselt

haldusorgani tegevuse motiive või „tegelikke eesmärke“, vaid konkreetse, kaebaja õigusi

riivava haldusakti või toimingu õiguspärasust. Kaebaja ei ole täpsustanud, milliste

veebilehtede või veebikanalite kättesaadavuse piiramist ta soovib vaidlustada ja milles seisneb

kaebaja õiguste rikkumine. Selline nõue väljub oluliselt menetluses oleva kaebuse esemest.

Nii mahuka uue nõude lisamine venitaks asja menetlust. Teavet kättesaadavuse piiramise

põhjuste kohta saab anda esmajoones TTJA ja selle vastuse põhjal saab kaebaja otsustada, kas

on vajalik pöörduda kohtu poole. Neil põhjustel jäävad kaebaja 30.04.2023 taotlused

rahuldamata.

Kaebajal on kaebeõigus. Vaidlustatud ettekirjutused riivavad kaebaja PS § 44 lg-st 1 tulenevat

õigust vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat teavet. Pole määrav, et kaebaja ei ole

ettekirjutuste adressaat. Vaidlustatud haldusaktid ei riiva kaebaja õigusi, mis tulenevad PS §

41 lg-st 1 ja § 45 lg-st 2.

TTJA on välja toonud, et enne 24.02.2022 oli kanalite RTR Planeta ja TVCI eetris saateid,

milles eitati iseseisvate riikide (sh Ukraina ja Balti riikide) suveräänsust ning halvustati teiste

riikide kodanikke. Enne Venemaa sõjalist rünnakut kutsuti nende kanalite eetris olnud

saadetes üles alustama sõjategevust. 24.02.2022 oli ettekirjutuses nimetatud teleprogrammide

eetris Venemaa presidendi kõne esitatud kontekstis, mida saab TTJA hinnangul pidada

sõjalise rünnaku õigustamiseks, sellele üleskutsumiseks ja rahvusvahelise õiguse

üldpõhimõtete eiramise õigustamiseks. TTJA seisukoha järgi oli Venemaa presidendi kõne

või selle osa esitatud kontekstis, millega õhutatakse vaenu ukrainlaste vastu ja õigustatakse

Ukraina sõjalist ründamist ning halvustatakse lääneriikide kodanikke. Ühtlasi esitati

üleskutseid selliste seisukohtade toetamiseks ja koostööks sõjalise agressiooni elluviimisel.

Samasuguse järelduse saab TTJA hinnangul teha 09.03.2022 ettekirjutuse objektiks olevate

telekanali ning 15.03.2022 ettekirjutuses nimetatud veebilehtede kohta.

Kohus nõustub TTJA järeldustega. Neid järeldusi kinnitavad tõendid: Venemaa presidendi

kõne üleskirjutus, RBK eetris olnud saadete salvestused ja vaatluste protokollid.

Vaatlusprotokollides toodu kinnitab, et 15.03.2022 ettekirjutuses nimetatud veebilehtedel

edastatav teave kahjustas Eestis seadusega kaitstud õigushüvesid. 24.02.2022 ja 09.03.2022

ettekirjutuses nimetatud teleprogrammides esitatud ühepoolsed ja tasakaalustamata

seisukohad kujutasid endast ohtu ühiskonna turvalisusele, sh riigi julgeolekule ja riigikaitse

6(13)

3-22-657

tagamisele. Eesti avaliku korra ja riigi julgeoleku seisukohast on ohtlik, kui ajakirjandus- ja

sõnavabaduse sildi all tegeletakse teadlikult ja süsteemselt teabe levitamisega, mis võib

õigustada, varjata või pisendada süütegusid inimsuse ja rahu vastu.

Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et Eestil pole õigust valida selles konfliktis poolt ning

Venemaa tegevus vastab ÜRO põhikirja artiklile 51. Rahvusvaheline kogukond on pidanud

Venemaa tegevust agressiooniaktiks (nt ÜRO Peaassamblee 02.03.2022 resolutsioon A/ES-

11/L.1 „Agressioon Ukraina vastu“). Venemaa tegevust on peetud agressiooniks ka Euroopa

Liidu tasandil (nt Euroopa Ülemkogu 24.02.2022 järeldused ja Euroopa Parlamendi

01.03.2022 resolutsioon 2022/2564(RSP)). Euroopa Liidus on piiratud selliste meediateenuste

kättesaadavust, mille eesmärk on destabiliseerida olukorda Ukrainas (nt määrused 833/2014 ja

2022/350). Euroopa Liidu tasandil ei ole vaadeldud kõnealuseid telekanaleid kui sõltumatuid

ajakirjandusväljaandeid, vaid osana Venemaa mõjutustegevusest (vrd ka Euroopa Liidu

Üldkohtu 27.07.2022 otsus: RT France vs Nõukogu, p-d 136 ja 191). See kinnitab samuti, et

TTJA pole eksinud ettekirjutuses toodud hinnangute andmisel. TTJA on välja toonud, et

vaidlusalused teleprogrammid on käsitatavad Venemaa riiklike telekanalitena. Lisaks on

mitmeid vaidlustatud ettekirjutuste objektiks olevaid meediaväljaandeid sanktsioneeritud

Euroopa Liidu õiguse alusel, mistõttu oleks tulnud nendele juurdepääsu piirata ainuüksi

kehtestatud sanktsioonidest tulenevalt.

Piirangud on proportsionaalsed. Puuduvad samaväärsed, kuid vähem koormavad alternatiivid,

nt teabe teatud kujul edastamist piirav keeld, teatava sisu esitamisega piirduv keeld või

kohustus lisada teabele teatav tähistus või hoiatus. Muude meetmetega pole võimalik

saavutada sama tulemust, sest mõnda neist, nt teatava sisu levitamise keeldu, oleks olnud

praktiliselt võimatu rakendada, kuna telekanalid edastavad infot katkematult. Praktikas oleks

raskesti teostatav ja ilmselt ka ebatõhus programmidesse teatud tähistuse või hoiatuse

lisamine. Üheaastast keeldu ei saa pidada ebamõistlikult pikaks. Ukraina sõja kulg on

näidanud, et vajadus piirata juurdepääsu teatud meediaväljaannetele ei ole seni ära langenud.

Vaidlustatud ettekirjutused tuginevad korrektsele õiguslikule alusele ja on piisaval määral

põhjendatud. Küsimus, kas USA osalemine Iraagi, Afganistani või Süüria konfliktis oli

õiguspärane, ei oma siinses kohtuasjas tähtsust. TTJA ei pidanud ootama enne ettekirjutuste

tegemist kuni rahvusvahelise kohtu otsuse jõustumiseni. Venemaa agressioon on

rahvusvahelises kogukonnas erinevates vormides hukka mõistetud. TTJA tegevus ei olnud

õigusvastane. Vaidlustatud ettekirjutustest tuleneb piisavalt selgelt, milles väljendus

vaidlusalustes meediakanalites vaenu õhutamine, rahvusvahelise õiguse rikkumine ja sõjalise

rünnaku õigustamine. TTJA on oma seisukohti kohtumenetluses täiendanud ja täpsustanud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. M.H palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

rahuldada kaebus.

TTJA piirab kaebaja õigust saada välismaalt pärinevat avalikku teavet (PS § 44 lg 1). Kokku

on keelatud juurdepääs 237 veebilehele ja 51 telekanalile. Nõustuda ei saa seisukohaga, et

Venemaa meedia õhutab rahvuslikku vaenu ja ohustab Ukraina riiklust või Eesti julgeolekut

ja avalikku korda. TTJA esitatud tõenditest seda ei nähtu. Diskrimineeritakse hoopis Venemaa

kodanikke – neil ei võimaldata külastada Eestit, Venemaalt ei tohi importida Eestisse kaupu ja

teenuseid, Eesti meedias halvustatakse Venemaad jne. Just selliseid juhtumeid peaks

vastustaja jälgima ja ennetama. Pelgalt TTJA arvamuse alusel ei tohi piirata kaebaja

põhiõigusi.

Kõnealustes meediakanalites esitatud teave ei olnud „sõjalise agressiooni õigustus“, vaid

selgitus maailmale sõjalise erioperatsiooni põhjuste kohta. Neis meediakanalites ei

7(13)

3-22-657

halvustatud kõiki lääneriikide ja Ukraina kodanikke, vaid üksnes neid, kes väljendasid

natsionalismi ja fašismi pooldavaid seisukohti. Sõjalist erioperatsiooni alustatigi Venemaad

ohustava Ukraina neofašismi hävitamiseks, mitte agressioonina kogu Ukraina rahva vastu,

nagu vastustaja seda nimetab. Meediakanalites esitatav teave ei ole „tasakaalustamata ja

ühekülgne“, vaid Venemaa juhtkonna ametlik seisukoht. Kaebajal on õigus saada igasugust

teavet ja otsustada ise, millised seisukohad on tasakaalustatud ja millised mitte. Ühekülgne ja

poliitiliselt kallutatud on hoopis Eesti meedias levitatav teave, milles ei selgitata

erioperatsiooni põhjuseid, vaid võetakse Ameerika-meelne ja sellest sõltuv Euroopa-meelne

ning Venemaa-vastane seisukoht. Kohus ei ole pädev otsustama, kas mõne riigi presidendi

avaldused on ekslikud või mitte. Halduskohtu lähenemine on valikuline ja eelarvamuslik.

Piirangud on ebaproportsionaalsed, kuna keelatud meediakanalid ei edastanud üksnes

poliitilist sisu, vaid ka filme, muusikat, teadus-, haridus- ja lastesaateid jne. Kuigi võib olla ka

muid meediakanaleid, on kaebajal endal õigus valida, kust ta soovib infot hankida.

8. TTJA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jääb varasemate

seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Alustuseks märgib ringkonnakohus, et vaidluse eseme piiritlevad kaebuse nõue ja kaebuse

alus ehk põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse (HKMS § 41 lg-d 1 ja 2).

Siinses asjas menetles halduskohus nõudeid tuvastada TTJA 24.02.2022, 09.03.2022 ja

15.03.2022 ettekirjutuste õigusvastasus. Kaebaja 30.04.2023 menetlusdokumendis esitatud

üldsõnaliste väidete alusel ei olnud alust laiendada kaebust abstraktselt kõigile telekanalitele

ja veebilehtedele, millele juurdepääsu Eesti territooriumil oli TTJA 30.04.2023 seisuga

piiranud. Kaebaja ei saa esitada kaebust avalikes huvides või kolmandate isikute huvides

(HKMS § 44 lg 2). Seetõttu ei pidanud halduskohus asja lahendamisel hindama üldiselt TTJA

tegevuse seaduslikkust, vaid kontrollima konkreetsete, kaebuse esemeks olevate haldusaktide

õiguspärasust ulatuses, milles need väidetavalt rikuvad kaebaja subjektiivseid avalikke õigusi

(HKMS § 44 lg 1). Seetõttu ei hinda ka ringkonnakohus, kas TTJA on õiguspäraselt piiranud

juurdepääsu apellatsioonkaebuses märgitud 237 veebilehele ja 51 telekanalile, mida kaebaja ei

ole isegi nimeliselt välja toonud (vt ka HKMS § 182 lg 3).

10. TTJA piiras 24.02.2022 ja 09.03.2022 ettekirjutustega neis loetletud teleprogrammide

taasedastamist ning 15.03.2022 ettekirjutusega juurdepääsu selles nimetatud veebilehtedele.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebuses toodud asjaoludel riivavad vaidlustatud

ettekirjutused kaebaja PS § 44 lg-st 1 tulenevat õigust saada vabalt üldiseks kasutamiseks

levitatavat informatsiooni, kuid ei riiva kaebaja õigusi, mis tulenevad PS §-dest 41 ja 45.

Selles osas puudub vajadus korrata halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4).

Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu lõppjäreldusega, et TTJA 09.03.2022 ja 15.03.2022

ettekirjutused olid õiguspärased. Apellatsioonkaebus on aga põhjendatud ja tuleb rahuldada

ning halduskohtu otsus tühistada osas, mis puudutab TTJA 24.02.2022 ettekirjutust.

11. Ringkonnakohus hindab vaidlustatud ettekirjutuste õiguspärasust nende andmise aja

seisuga (HKMS § 158 lg 2 teine lause). Haldusakt on õiguspärane, kui see on antud pädeva

haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (haldusmenetluse seaduse §

54).

24.02.2022 ettekirjutus

12. TTJA kohustas 24.02.2022 ettekirjutusega selle adressaate lõpetama 12 kuuks

teleprogrammide RTR Planeta, NTV Mir ja NTV Mir Baltic, Rossia 24, Belarus 24 ja TVCI

8(13)

3-22-657

taasesitamine Eesti territooriumil. Selle ettekirjutuse õiguslike alustena on viidatud MeeTS v.r

§-dele 51, 52, 54 ja 56 ning audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi art 3 lg-le 5.

13. TTJA-l oli kuni 08.03.2022 kehtinud MeeTS v.r § 54 alusel pädevus teha riiklikku

järelevalvet MeeTS-i nõuete täitmise üle, sh piirata teisest riigist pärit televisiooniteenuse

taasedastamist MeeTS v.r §-s 51 sätestatud tingimustel. Kaebaja vastupidine väide on alusetu.

14. TTJA 24.02.2022 ettekirjutusest jääb aga ebaselgeks selle andmise täpne õiguslik alus.

MeeTS v.r § 51 lg 1 nägi ette, et teisest riigist pärit televisiooniteenuse vastuvõtmist ja

taasedastamist ei piirata, välja arvatud MeeTS v.r §-s 51 sätestatud juhul. MeeTS v.r § 51 lg-

tes 2–4 olid loetletud tingimused, mille täidetuse korral võis TTJA teha teleprogrammi

taasedastamise piiramise ettekirjutuse. Seejuures kehtisid erinevad tingimused ühelt poolt

Euroopa Liidu liikmesriigist ja piiriülese televisiooni Euroopa konventsiooniga ühinenud

riigist (kelle hulka Venemaa ega Valgevene ei kuulu2) ning teiselt poolt kolmandast riigist

pärit teleprogrammide taasedastamise piiramisele (vrd MeeTS v.r § 51 lg-d 2 ja 4).

Ettekirjutustest ei selgu, millistest riikidest pärit televisiooniteenusega on tegemist, s.o milline

MeeTS v.r § 51 lõige saanuks olla piirangute aluseks. Sarnase järelduse saab teha ka

24.02.2022 ettekirjutuses viidatud MeeTS v.r §-s 52 reguleeritud tellitava audiovisuaalmeedia

teenuse kohta (vrd lg-d 2, 4 ja 6). Samas ei nähtu ettekirjutuse sisust, et see puudutaks üldse

programmikataloogi edastamise keeldu (vrd TTJA 09.03.2022 ettekirjutuse resolutsioon, mis

puudutab RBK-d).

15. TTJA on 24.02.2022 ettekirjutuse õigusliku alusena viidanud ka audiovisuaalmeedia

teenuste direktiivi art-le 3 (direktiiviga nr 2018/18083 muudetud sõnastuses), kuid 24.02.2022

seisuga oli direktiiv nr 2018/1808 Eesti õigusesse üle võtmata. MeeTS-i muudatused selle

direktiivi ülevõtmiseks4 avaldati Riigi Teatajas alles 27.02.2022 ja jõustusid 09.03.2022.

Seega ei saanud TTJA tugineda sellele direktiivile 24.02.2022 ettekirjutuse kui isikute õigusi

piirava haldusakti andmisel (vrd Riigikohtu 09.02.2011 otsus nr 3-3-1-90-10, p 12;

15.10.2009 otsus nr 3-3-1-57-09, p 22).

16. Vastustaja ei ole selgitanud 24.02.2022 ettekirjutuse õigusliku alusega seonduvat

ammendavalt ka kohtumenetluses. Vastustaja menetlusdokumentide põhjal jääb endiselt

arusaamatuks, millise MeeTS-i 24.02.2022 kehtinud sätte alusel on 24.02.2022 ettekirjutus

antud. Kuna otse direktiivile tuginemine ei olnud 24.02.2022 ettekirjutuse tegemisel lubatav,

ei ole asjassepuutuvad TTJA põhjendused, et tegemist oli kiireloomulist sekkumist nõudva

olukorraga, mille puhul näeb meetmed ette audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi art 3 lg 5.

Kui aga tegemist ei olnudki olukorraga, millele oleks laienenud kõnealune direktiiv (nagu

vastustaja argumenteeris 05.05.2023 menetlusdokumendi p-des 19–21), jääb 24.02.2022

ettekirjutuses tehtud viide direktiivile üldse arusaamatuks.

17. TTJA on põhjendanud 24.02.2022 ettekirjutust MeeTS v.r § 19 lg 1 rikkumisega, kuid

selle puhul tuleb nii MeeTS v.r § 51 lg 2 p 1 kui ka lg 4 kohaselt tuvastada, et rikkumine on

oluline ja korduv. Kõnealuses ettekirjutuses on viidatud üksnes sellele, et 24.02.2022 oli

resolutsioonis nimetatud telekanalite eetris Venemaa presidendi kõne, mis TTJA hinnangul

õigustas Ukraina sõjalist ründamist, kutsus sellele üles ja õigustas rahvusvahelise õiguse

üldpõhimõtete eiramist. Isegi kui seda rikkumist saaks pidada oluliseks, ei ole TTJA

ettekirjutuses tuvastanud, et tegemist oli korduva rikkumisega. Alles kohtumenetluses on

vastustaja RTR Planeta ja TVCI kohta väitnud, et tegemist on Venemaa riiklike

telekanalitega, mis on osa Venemaa riiklikust propagandast, ning juba enne 24.02.2022 oli

2 Vt Full list - Treaty Office

3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14.11.2018 direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2010/13/EL

audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide

koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv), et võtta arvesse muutuvat turuolukorda

4 Meediateenuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 327 SE

9(13)

3-22-657

seal eetris saateid, milles eitati Ukraina ja Balti riikide suveräänsust ning halvustati teiste

riikide kodanikke. Tõendeid selle kohta ei ole vastustaja aga esitanud, mistõttu ei ole see

väide kontrollitav. Teiste telekanalite puhul ei ole vastustaja rikkumise korduvust isegi

põhistanud.

18. Ainuüksi eespool toodud põhjustel on TTJA 24.02.2022 ettekirjutus õigusvastane, sest

TTJA ei ole ära näidanud, et esines õiguslik alus piirata selles nimetatud teleprogrammide

taasedastamist Eestis. Sellega rikkus ettekirjutus ühtlasi kaebaja PS § 44 lg-st 1 tulenevat

põhiõigust. Neil asjaoludel puudub vajadus hinnata apellatsioonkaebuse muid väiteid, mis

puudutavad MeeTS v.r § 19 lg-s 1 sätestatud nõuete sisulist rikkumist ja ettekirjutuse

proportsionaalsust.

9.3.2022

ettekirjutus

19. TTJA kohustas 09.03.2022 ettekirjutusega MeeTS §-de 51, 54 ja 56 alusel ettekirjutuse

adressaatideks olevaid ettevõtteid

lõpetama 12 kuuks RBK

teleprogrammi ja

programmikataloogi taasedastamine Eesti territooriumil.

20. TTJA on selles ettekirjutuses Euroopa Audiovisuaalsektori Vaatluskeskuse andmebaasi

MAVISE5 põhjal tuvastanud, et telekanal RBK ei pärine Euroopa Liidu liikmesriigist, vaid

selle päritoluriik on Venemaa. Kaebaja ei ole sellele kohtumenetluses vastu vaielnud.

21. Alates 09.03.2022 kehtiva MeeTS § 51 lg 1 kohaselt ei piirata teisest riigist pärit

meediateenuse vastuvõtmist ja taasedastamist, välja arvatud MeeTS §-s 51 sätestatud

juhtudel. MeeTS § 51 lg 6 näeb ette, et kui väljastpoolt Euroopa Liitu pärit

audiovisuaalmeedia teenus rikub oluliselt MeeTS §-s 19 sätestatud nõudeid, kahjustab

rahvastiku tervist või ühiskonna turvalisust, sealhulgas riigi julgeoleku ja riigikaitse tagamist,

või kujutab rahvastiku tervisele või ühiskonna turvalisusele olulist ohtu, võib TTJA teha

audiovisuaalmeedia teenuse taasedastajale taasedastamise lõpetamise ettekirjutuse. MeeTS §

19 lg 1 kohaselt ei tohi meediateenuses: 1) kihutada vihkamisele, vägivallale või

diskrimineerimisele ükskõik millise grupitunnuse, sealhulgas kodakondsuse, soo, rassi,

nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse,

poliitiliste veendumuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puude,

vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu, kui sellega põhjustatakse oht isiku elule, tervisele või

varale; 2) alavääristada õiguskuulekat käitumist; 3) kutsuda üles õigusrikkumisele.

22. TTJA 09.03.2022 ettekirjutus ei põhine TTJA meelevaldsel arvamusel, nagu leiab

kaebaja. Nagu eespool märgitud, oli TTJA-l MeeTS §-s 51 sätestatud ettekirjutuse tegemise

pädevus. Vastustaja on 09.03.2022 ettekirjutuses sisustanud MeeTS § 51 lg-s 6 ja § 19 lg-s 1

sätestatud määratlemata õigusmõisted, võttes aluseks 03.03.2022 kell 10.10–11.50, kell

11.50–12.00 ja kell 22.50–23.40 RBK eetris olnud saated. Ettekirjutuses on välja toodud, et

kell 10.10–11.50 kandis RBK üle Venemaa välisministri pressikonverentsi ning selles saates

nimetati ukrainlasi korduvalt natsideks ja fašistideks, Ukraina riigiasutusi natsistlikeks,

Ukraina riigi territooriumil Ukraina riigi eest sõdijaid mõrvariteks, marodöörideks ja

röövliteks, seati kahtluse alla Ukraina riigi iseseisvus. Kell 11.50–12.00 eetris olnud saates

õigustati Venemaa sõjalist tegevust Ukrainas, sh nimetati seda denatsifitseerimise eesmärgil

toimuvaks erioperatsiooniks. Ka kell 22.50–23.40 eetris olnud Venemaa presidendi kõnes

nimetati ukrainlasi korduvalt neonatsideks ja võrreldi nende tegevust oma riigi kaitsmisel

fašistide tegevusega (vt ka salvestised vastustaja 24.01.2023 vastuse lisades 2–5). TTJA

hinnangul rikuti nende RBK eetris olnud saadetega MeeTS § 19 lg-t 1, sest neis kihutati

Ukraina riigi ja inimeste vastasele vihkamisele ja vägivallale, samuti tehti üleskutseid Ukraina

vastu suunatud sõjalise rünnaku jätkamiseks ja õigustati sellist rünnakut. Ühtlasi ohustati

nendes saadetes avaldatud seisukohtadega Ukraina riigi julgeolekut ja ühiskonna turvalisust

5 Leitav: https://mavise.obs.coe.int/

10(13)

3-22-657

ning seeläbi ka Eesti kui Venemaa naaberriigi turvalisust. TTJA prognoosis, et RBK võib

jätkata MeeTS-i nõudeid rikkuvate saadete näitamisega ka tulevikus.

23. Ringkonnakohus leiab, et ettekirjutuse tegemine oli MeeTS § 51 lg 6 alusel lubatav ja

põhjendatud ega korda kõiki 09.03.2022 ettekirjutuse põhjendusi (HKMS § 165 lg 2).

03.03.2022 RBK eetris olnud saadetes esitatud seisukohad ja TTJA hinnang neile 09.03.2022

seisuga tuleb paigutada laiemasse konteksti. Venemaa oli alustanud 24.02.2022 täiemahulist

sõda Ukraina vastu. TTJA on ettekirjutuses välja toonud, et RBK-s kajastati enne 24.02.2022

peamiselt äriuudiseid, kuid pärast 24.02.2022 saadete sisu muutus. Kaebaja ei ole sellele vastu

vaielnud. Vaidlusaluses ettekirjutuses välja toodud saadetes kõnelesid mh Venemaa president

ja välisminister, kelle seisukohad võisid mõjuda vaatajatele autoriteetsetena. Venemaa juhid

õigustasid oma sõnavõttudes sõjalist kallaletungi Ukrainale ning õhutasid vähemalt kaudselt

vihkamisele Ukraina ja ukrainlaste vastu, kes kaitsesid oma riiki. Samas puudus neis saadetes

igasugune kriitiline vaade näiteks Venemaa rünnakutele Ukraina tsiviilisikutele.

24. Selliste tasakaalustamata, ühepoolsete ning vihkamist ja vägivalda õhutavate vaadete

edastamist, mida esitleti Venemaa ametlike seisukohtadena ja mida saab pidada sisuliselt

Venemaa propagandaks, mitte vabaks ajakirjanduseks, sai 2022. a märtsi alguses käsitada

üksiti Eesti kui Venemaa naaberriigi turvalisust kahjustavana. Eestis oli üsna palju vene keelt

kõnelevaid inimesi (ettekirjutuse kohaselt 01.02.2021 seisuga 322 700 inimest), kelle hulgas

oli arvukalt Venemaa meedia tarbijaid. Nende hulgas omakorda leidus eeldatavasti toetajaid

ka Venemaa sõjategevusele Ukrainas. Samal ajal elas Eestis küllalt palju ukrainlasi

(ettekirjutuse kohaselt 01.01.2021 seisuga 27 254 inimest) ning pärast 24.02.2022 oli siia

oodata veel suurt hulka Ukraina sõjapõgenikke. Neil asjaoludel ei saa pidada alusetuks

09.03.2022 ettekirjutuses kirjeldatud ohtu, et Venemaa juhtide poolne Ukraina ja ukrainlaste

vastu suunatud vihkamisele ja vägivallale õhutamine varem neutraalsemat laadi äriuudiseid

edastanud telekanalis võib toimida ka Eesti elanike suhtes. Oli oht, et osa Eesti elanikke võtab

selliseid seisukohti tõena ning see võib tuua ka neis esile vihkamist või koguni vägivalda

Eestis elavate ukrainlaste vastu. Täiemahuline sõda Ukrainas oli alles alanud ja selle kulg ei

olnud 09.03.2022 seisuga teada. Kuigi seni olid Eestis kõnealuse sõjalise konflikti tõttu

toimunud rahvakogunemised rahumeelsed, puudus kindlus, et see nii ka jääb. Oli piisav

põhjus arvata, et 03.03.2022 RBK eetris olnud saated ei olnud pärast 24.02.2022 oma sisult ja

suunitluselt erandlikud, samuti ei saanud välistada, et tulevikus võivad RBK saadetes esitatud

üleskutsed ja vihkamine laieneda ka konkreetselt Eestile kui Venemaa naaberriigile, kes selles

konfliktis oli selgelt ja avalikult Ukraina poolel. TTJA on asjakohaselt selgitanud, et TTJA-l

(või laiemalt Eesti riigil) puudus mõistlik võimalus tõrjuda sellist ohtu mingil mõõdukamal

viisil, mis oleks olnud sama efektiivne.

25. Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et RBK taasedastamise piiramist 09.03.2022

ettekirjutusega õigustas oluline oht Eesti ühiskonna turvalisusele. Puudub vajadus kontrollida,

kas ettekirjutuse tegemine oli õigustatud veel mõnel MeeTS § 51 lg-s 6 nimetatud alusel,

kuna tegemist on alternatiivse loeteluga. TTJA 09.03.2022 ettekirjutuse õiguspärasuse

kontrollimisel ei puutu asjasse kaebaja arutlus selle üle, kas hoopis Eesti meedia oli sõja

teemast rääkides kallutatud, kas Venemaa ja selle kodanike vastu kehtestatud rahvusvahelised

sanktsioonid olid põhjendatud ning kas TTJA oleks pidanud varem piirama ka mõne teise

välisriigi telekanali taasedastamist.

26. Nagu eespool selgitatud, kontrollib kohus siinses haldusasjas üksnes seda, kas

09.03.2022 ettekirjutus rikub kaebaja subjektiivseid õigusi. PS § 44 lg-s 1 sätestatud õigus

vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni ei ole piiramatu. Kuna PS § 44

lg-s 1 sätestatud põhiõigus on reservatsioonita põhiõigus, peavad selle põhiõiguse piirangud

siiski olema õigustatavad teiste põhiseaduslike väärtustega või teiste põhiõigustega.

Ringkonnakohus leiab, et MeeTS § 51 lg 6 kaudu kaitstakse mh põhiseaduslikku järku

11(13)

3-22-657

väärtusi nagu ühiskonna turvalisus ja sisemine rahu (vrd nt Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-

18-477, p 65). Kaebaja väited oma õiguste rikkumise kohta on väga üldsõnalised. Ta ei ole

väitnud, et oli sage RBK kanali vaataja, sh et ta tarbis sageli sellel kanalil näidatavaid filme,

hariduslikke saateid vms sisu, millele TTJA-l iseenesest etteheiteid ei olnud. Nagu vastustaja

on asjakohaselt märkinud, oli kaebajale 09.03.2022 seisuga kättesaadav terve hulk muid, sh

venekeelseid ja Venemaa päritolu telekanaleid. TTJA on selles ettekirjutuses asjakohaselt

põhjendanud, et RBK-s edastatava, MeeTS-s sätestatud nõudeid rikkuva teabe kättesaadavuse

piiramiseks Eestis ei olnud teisi meetmeid, mis oleksid olnud sama efektiivsed, kuid oleksid

koormanud isikuid vähem kui RBK saadete taasedastamise piiramine. Sellistele võimalikele

meetmetele ei ole kohtumenetluses viidanud ka kaebaja. Piirang RBK kanali taasedastamisele

Eestis oli tähtajaline, kehtides ühe aasta.

27. Neil asjaoludel ei nähtu ringkonnakohtule, et 09.03.2022 ettekirjutusega oleks rikutud

kaebaja PS § 44 lg-s 1 sätestatud õigusi.

15.03.2022 ettekirjutus

28. TTJA kohustas 15.03.2022 ettekirjutusega ESS § 87 lg 1 p 9 ja § 145 ning KorS § 28 lg

1 alusel ettekirjutuse adressaatideks olevaid ettevõtteid muutma oma nimeserverites 12 kuuks

internetiühenduse teenuse lõppkasutajatele Eestis kättesaamatuks veebilehed ntv.ru, ren.tv, 5-

tv.ru, 78.ru, 1tv.com, lenta.ru ja tass.ru.

29. ESS § 87 lg 1 p 9 kohaselt peavad sideettevõtjad sideteenuse osutamisel juhinduma

eesmärgist ja põhimõttest tagada avalik kord ja riigi julgeolek. ESS § 133 lg 1 ja § 145 ning

KorS § 28 alusel oli TTJA-l pädevus teha riiklikku järelevalvet ESS-s sätestatud nõuete

täitmise üle, sh teha sideettevõtjale ettekirjutusi ohu tõrjumiseks või korrarikkumise

kõrvaldamiseks. Ettekirjutuse põhjenduste kohaselt tuvastas TTJA 09.–10.03.2022 vaatluste

põhjal (vt protokollid ja kuvatõmmised dtl 150 jj), et kõnealustel veebilehtedel õhutatakse

vaenu, levitatakse sõjapropagandat ja õigustatakse agressioonikuritegu, kujutades selliselt

ohtu Eesti avalikule korrale. Ringkonnakohus nõustub 15.03.2022 ettekirjutuses toodud

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 165 lg 2).

30.

15.03.2022 ettekirjutus ei riku kaebaja PS § 44 lg-st 1 tulenevaid õigusi sarnastel

põhjustel, millele ringkonnakohus viitas eespool 09.03.2022 ettekirjutuse õiguspärasust

hinnates. Kaebaja ei ole väitnud, et nimetatud veebilehed oleksid olnud tema jaoks peamised

või eriti olulised allikad teda huvitava informatsiooni hankimiseks. Vaidlustatud ettekirjutuses

on piisavalt ja asjakohaselt põhjendatud, et kõnealused veebilehed presenteerivad end

tavapärase ajakirjandusena, mille puhul võib avalikkus eeldada tasakaalustatud lähenemist,

kus kajastatakse erinevate poolte arusaamu ja seisukohti. Sisuliselt aga edastatakse seal

Ukraina sõja ja ukrainlaste kohta üksnes Venemaa ametlikku poliitikat kajastavaid seisukohti,

milles toetatakse ja õigustatakse Ukraina ja ukrainlaste vastu suunatud agressiooni ja vaenu.

Selliste lugude (artiklite) juures puuduvad seisukohad ja kommentaarid, milles oleks

kajastatud Venemaa kallaletungi ohvri seisukohti. Kaebajal on õigus jääda truuks oma

veendumusele, et kõnealustel veebilehtedel avaldatud, Venemaa ametlikku poliitikat toetavad

seisukohad on õiged, kuid vaidlustatud ettekirjutus ei sunni kaebajat neid veendumusi

muutma.

31. TTJA ei ole 15.03.2022 ettekirjutuses tuvastanud ega pidanudki tuvastama, et

veebilehtedel arvamust avaldanud inimesed on toime pannud KarS §-des 91, 92 või 151

toodud süüteo, sest selline pädevus TTJA-l puudub. TTJA on aga ära näidanud, et

sõjapropaganda levitamine, agressioonikuriteod ja vaenu õhutamine on Eesti õiguskorras

põhimõtteliselt keelatud ja kriminaalkorras karistatav. Oht, et 15.03.2022 ettekirjutuses

nimetatud veebilehtedel juba avaldatud ja võimalikud tulevikus avaldatavad seisukohad

lähevad selle keeluga vastuollu, ohustab ühtlasi Eesti avalikku korda. Selliste vaadete leviku

12(13)

3-22-657

ajutine tõkestamine oli siinse vaidluse asjaoludel proportsionaalne ega rikkunud kaebaja

õigusi.

Kokkuvõte

32. Kokkuvõttes tuleb M.H apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus

tühistab Tallinna Halduskohtu 27.07.2023 otsuse osas, milles halduskohus jättis tuvastamata

TTJA 24.02.2022 ettekirjutuse õigusvastasuse, ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega

rahuldab kaebuse osaliselt ja tuvastab nimetatud ettekirjutuse õigusvastase. Samuti tuleb

halduskohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jääb kaebus ja

apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu 27.07.2023 otsus muutmata.

33. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

(HKMS § 108 lg 2). Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on

menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg-d 1 ja 11). Välja

mõistetakse üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).

34. Kaebaja on tasunud halduskohtus riigilõivu kokku 40 eurot ja apellatsioonimenetluses

20 eurot, kuid ei ole esitanud andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Vastustaja ei

ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist. Lõivukulu oli mõlemas kohtuastmes

vajalik. Kuna apellatsioonkaebus ja kaebus rahuldatakse 1/3 ulatuses, tuleb vastustajalt

kaebaja esimese ja teise kohtuastme menetluskulude katteks seega välja mõista 20 eurot.

Muud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

13(13)