3-24-2247/9 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-24-2247

Määruse kuupäev

28. juuni 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

X.X.-i (X.X.) kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses 5., 6., 7. juunil 2024 toidust ilmajäämisega,

6. juunil 2024 jalutuskäigu mittevõimaldamisega ning teki ja

madratsi vahetamata jätmisega

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X.X.-i kaebus.

2. Jätta kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks

rahuldamata.

3. Jätta kaebaja taotlus riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamiseks läbi vaatamata.

4. Asendada määruse avaldamisel kaebaja nimi

tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale võib esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kätte kaebajale.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vanglas kinni peetav X.X. (kaebaja) esitas 2. augustil 2024 Tartu Halduskohtule

kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kaebaja viitas kaebuses

vanglale esitatud kahjunõuetele nr 1-13/24/379-1, 1-13/24/380-1 ja

1-13/24/382-1, mis jäeti rahuldamata. Kaebuse kohaselt on Tartu Vangla jälle valetanud.

Kaebaja pole toidust keeldunud. Kuna toit oli saastunud, andis ta kohe vanglale sellest teada,

kuid valvurid ütlesid, et ikka juhtub, viska toit ära ja pese nõud ära. Toidu viskas kaebaja ära,

sest PTA-st öeldi, et kohe oleks pidanud laborisse saatma, et nüüd pole enam midagi teha,

kuna mitu päeva on möödas. PTA tahtis, et kaebaja teeks kirjaliku pöördumise, kuid vangla

seda ei lubanud. Kaebuse kohaselt ei saanud kaebaja 6. juunil 2024 ka õue ja seda pole talle

heastatud. Kaebaja esitas kaebuses taotlused menetlusabi ja riigi õigusabi saamiseks. Kaebaja

leiab, et vaidlus on päris suur ning ta pole võimeline end ise esindama.

2. Tartu Vangla edastas vastusena kohtunõudele kohtueelse menetluse dokumendid, millest

nähtub järgnev.

2.1. X.X. esitas 5. juunil 2024 Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse (reg-

nr 2-24/2-2/5710) seoses asjaoluga, et ta ei saanud 5. juunil 2024 kell 12.15 lõunatoitu, samuti

3-24-2247

ei saanud ta samal päeval õhtusööki. Talle ei antud toitu, kuna ta keeldus ära viskamast toitu,

mida soovis saata laborisse. Vangla oleks pidanud väljastama asendusnõud või ühekordsed

nõud, mitte teda toidust ilma jätma. X.X. nõudis selle eest hüvitist summas 100 eurot.

2.2. X.X. esitas 6. juunil 2024 Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse (reg-

nr 2-24/2-2/5752) seoses sellega, et ta ei saanud 6. juunil 2024 hommikul, lõunal ja õhtul

süüa. 6. juunil 2024 ei saanud ta ka õue jalutama. Lisaks alandas kaebaja väärikust asjaolu, et

vangla keeldus vahetamast välja tema tekki ja madratsit. Kaebaja tekk haises. Talle öeldi, et

tekk vahetatakse välja alles kuue kuu pärast. X.X. nõudis kolmel toidukorral toidust

ilmajäämise eest hüvitist summas 150 eurot, jalutuskäigu mittevõimaldamise eest 200 eurot

ning teki ja madratsi vahetamata jätmise eest 1800 eurot, kokku 2150 eurot.

2.3. X.X. esitas 7. juunil 2024 Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse (reg-

nr 2-24/2-2/5787) seoses asjaoluga, et talle keelduti 7. juuni 2024. a hommikul putru andmast.

Sel päeval hakkas tal väga halb (nõrkus, kõhuvalu), kuna ta oli kaks päeva ilma toiduta olnud.

Vangla oleks pidanud tema toidu saatma laborisse, kui oli kahtlus, et toidu sees on võõrkehad.

Vangla kutsus talle meediku alles pärast seda, kui ta hakkas lõhkuma. Vangla karistas teda

kaks päeva toidust ilmajätmisega ja tekitas sellega talle tervisekahjustuse. Alles pärast

meediku antud kolme kapslit hakkas tal parem. X.X. nõudis neil asjaoludel kokku hüvitist

summas 1250 eurot.

2.4. Tartu Vangla jättis 2. augusti 2024. a otsusega nr 1-13/24/379-2 rahuldamata X.X.-i

(vahistatu) kahjunõuded osas, milles need puudutasid 5., 6. ja 7. juunil 2024 vangla poolt

pakutavast toidust osaliselt ilmajäämist ning sellega tekitatud võimalikku tervisekahjustust.

Vangla osutas oma otsuses, et lihtsalt kahtlus, et toidus võivad olla võõrkehad, ei ole piisav

alus selleks, et saata toit vanglast välja kvaliteedikontrolli/täiendavalt ekspertiisi. Tartu

Vanglas kontrollitakse regulaarselt kinnipeetavatele pakutava toidu kvaliteeti. Kontrolli

teostab sööklas kohapeal söökla juhataja ning toidujagamise ajal toidujagamise üle

järelevalvet pidav vanglateenistuse ametnik, kes saadab toidujagajat ning jälgib, mida ja

kuidas kinnipeetavatele kambrisse antakse. Seetõttu puudub ka vajadus toitu eraldiseisvalt

vanglast välja saata.

Vangla leidis, et ei ole käitunud õigusvastaselt, kui keeldus vahistatule pesemata nõudesse

toitu väljastamast. Vahistatu kambri juures käidi toitu pakkumas, mida tõendavad

videosalvestised, kuid talle ei väljastatud toitu täies ulatuses, sest ta ei pidanud kinni Tartu

Vangla kodukorra punktist 9.13, mis sätestab, et toidunõud peseb kinnipeetav ise,

vanglateenistuse ametnikul on õigus keelata toidu väljastamine ebahügieenilisse toidunõusse.

X.X. keeldus talle kambrisse väljastatud toidunõude pesemisest ja vana toidu ära viskamisest.

Vangla märkis otsuses veel, et üldteadaolevalt võib mittesöömine põhjustada nõrkust,

kõhuvalu ja teatud ebamugavustunnet. Sellegipoolest ei saa seda pidada aga

tervisekahjustuseks. Igasugune ebamugavustunne ei ole veel tervise kahjustamine. Samuti ei

saa ka näljatundest tekkinud ebamugavustunnet pidada tervisekahjustuseks. Kuna käesoleval

juhul puudub vangla õigusvastane tegevus vahistatule toidu mitte väljastamise osas, siis ei

saaks ka vanglale etteheidetav kahjulik tagajärg olla vahetus põhjuslikus seoses vangla

tegevusega.

3-24-2247

2.5. Tartu Vangla jättis 2. augusti 2024. a otsusega nr 1-13/24/380-2 rahuldamata X.X.-i

kahjunõude, mis puudutas jalutuskäigu mittevõimaldamist 6. juunil 2024 ja voodipesu

vahetamisest keeldumist.

Vangla märkis oma otsuses, et kahjunõude menetlemise käigus leidis tuvastamist, et 6. juuni

2024. a hommikul toimus vahistatul kohtumine sotsiaaltöötajaga. Samas ajavahemikus toimus

E3 osakonnas jalutuskäigule saatmine. Kuna vahistatu oli jalutuskäigule saatmise ajal

hõivatud muu plaanilise tegevusega ning hiljem temale jalutuskäiku ei võimaldatud, siis jäi tal

sel päeval üks ühetunnine jalutuskäik värskes õhus saamata. Tartu Vangla vabandab X.X.-i ees

jalutuskäigu mittevõimaldamise pärast. 17. juunil 2024 kell 13.15–15.25 võimaldati

vahistatule pikem jalutuskäik kompenseerimaks 6. juunil 2024 ärajäänud jalutuskäiku. Seega

on Tartu Vangla X.X.-ile heastanud 6. juunil 2024 jalutuskäigu mittevõimaldamise.

Teki ja voodipesu vahetamise osas küsis vangla kahjunõude menetlemise käigus selgitusi

vanglateenistuse haldusteenistuse spetsialistilt, kelle kinnitusel pesti X.X.-i tekki 10. mail

2024, mis ühtlasi tähendab, et vahistatu sai endale puhta teki kambrisse samal päeval. Antud

selgitustest ilmnes veel, et 6. juunil 2024 pesuvahetuse ajal ütles vahistatu, et voodipesu

vahetada ta ei soovi, sest tal ei olegi voodipesu. Seejärel sisenes kambrisse valvur, kes leidis

pingilt ühe täiesti kasutamata voodipesu komplekti. Vahistatu selgitas, et ta ei kasutagi

voodilinu ja neid ei ole tal vaja. Samal päeval leiti X.X.-i kambri WC põrandalt kaks

läbiligunenud käterätti, mis haisesid kohutavalt. Vahistatu avaldas soovi vahetada välja ka

oma tekk ja padi. Vahistatul vahetati välja padi. Vangla selgitas, et tekki pesti vähem kui kuu

aega tagasi. Tartu Vangla kodukorra punkt 11.2.3 sätestab, et teki pesemine toimub vastavalt

vajadusele, kuid mitte sagedamini kui üks kord poole aasta jooksul. Kuivõrd tekki pesti 10.

mail 2024, siis ei käitunud vangla õigusvastaselt, kui keeldus 6. juunil 2024 X.X.-i tekki

uuesti vahetamast.

3. Kohus jättis 3. juuni 2025. a määrusega X.X.-i kaebuse käiguta ja andis kaebajale tähtaja

puuduste kõrvaldamiseks.

4. X.X. esitas 12. juunil 2025 seisukoha, milles selgitab, et taotleb mittevaralise kahju

hüvitamist nii väärikust alandava kohtlemise kui ka tervisekahju tekitamise eest. Väärikust

alandava kohtlemise osas jätab kaebaja hüvitise suuruse kohtu otsustada. Tervisekahjustuse

tekitamise eest küsib kaebaja 1500 eurot. Kaebaja täpsustab, et kõikidel kordadel 5.‒7. juunini

2024, kui ta ei saanud süüa, tundis ta väärikuse alandust. Kaebaja palub meditsiiniosakonnalt

välja nõuda tõendi, et meedik käis 7. juunil 2024 lõuna ajal ja andis talle rohtusid suure

kõhuvalu tõttu. Madratsi ja teki vahetamata jätmise, samuti 6. juunil 2024 jalutamise

mittevõimaldamise eest nõuab kaebaja ka hüvitist.

5. Sihtasutuse Viljandi Haigla Tartu meditsiinikeskuse juht P. Kool esitas 20. juunil 2025

vastuse kohtunõudele, milles märgib, et X.X.-ile osutati 7. juunil 2024 tervishoiuteenuseid

seoses kõhuvaluga ning ei saa välistada, et kõhuvalu oli tingitud söögikordadest loobumisest.

Tervisekahjustust lühiajaline toidust loobumine siiski P. Kooli hinnangul ei põhjusta, mida

kinnitavad ka läbivaatuse tulemused. Seejuures on oluline, et patsient X.X. oli tarbinud

vedelikku, seega vedelikupuudust ei olnud tekkinud. Vastusele lisatud 7. juuni 2024. a

tervisekaardi väljavõttest nähtuvalt oli kaebaja kõht katsudes pehme, kaebaja lubas

tervishoiutöötajale, et lõunasöögi sööb ära; kõhuvalu vastu määrati Nospa 80 mg Cap, Omep

20 mg cap ja Enterol 250 mg.

3-24-2247

KOHTU SEISUKOHT

6. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p-de 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse

saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust

kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Vastavalt HKMS § 2 lg-le 4 tõlgendab kohus

menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest.

7. Kohus mõistab, et kaebaja nõuab HKMS § 37 lg 2 p 4 alusel Tartu Vangla tekitatud kahju

hüvitamist. Kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses erinevate intsidentidega.

Väärikuse alandamisega seotud hüvitamisnõude aluseks on järgnevad sündmused: 1)

ajavahemikul 5.‒7. juunini 2024 kokku kuuel toidukorral toidust ilmajäämine, 2) 6. juunil

2024 jalutuskäigule mittesaamine ning 3) 6. juunil 2024 teki ja madratsi välja vahetamata

jätmine. Tervisekahju puudutava mittevaralise kahju hüvitamise nõude aluseks on

ajavahemikul 5.‒7. juunini 2024 toidust ilmajäämine.

8. Kohtu hinnangul kuulub kaebus tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, mis näeb ette,

et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning

asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Nimetatud sättes toodud

eeldused on praegusel juhul täidetud.

9. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1

tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamine on erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle

võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju

tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi

27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika). Kohtu

hinnangul on hüvitamiskaebuse rahuldamine käesolevas asjas ebatõenäoline. Samuti on

kaebusega kaitstavate õiguste riive olnud väheintensiivne.

9.1. Kaebaja leiab, et vangla karistas teda toidust ilmajätmisega alates 5. juuni 2024. a

lõunast kuni 7. juuni 2024. a hommikuni, mis põhjustas kaebaja väidete kohaselt talle

tervisekahju kõhuvalu ja nõrkuse näol ning samuti alandas tema väärikust. Kohus leiab, et

kaebaja enda tegevus põhjustas talle kannatusi ja tal oleks olnud võimalik kahju tekkimist

vältida. Kaebaja väitel oli tal õigus varasemast toidukorrast alles jäänud toitu alles hoida, kuna

ta arvas, et toit ei kõlba ja see tuleb saata laborisse kontrolli. Kohus kaebaja seisukohaga ei

nõustu. Kohtu hinnangul on vangla õigesti viidanud Tartu Vangla kodukorra punktile, mis

näeb ette, et pretensioonide tekkimisel toidu kvaliteedi osas on kinnipeetav kohustatud sellest

viivitamatult teavitama vanglaametnikku (kehtivas kodukorras p 9.14). Kaebaja ei ole

kohtueelselt vanglale ega kaebuses kohtule väitnud, et ta esitas pretensiooni toidu kvaliteedi

osas viivitamatult toidujagajale või vanglaametnikule. Kaebajale pakuti ettenähtud

toidukordadel toitu, kuid kuna kaebaja ei andnud toidu väljastamiseks ametnikele ega

toidujagajale puhtaid toidunõusid, siis kaebaja süüa ei saanud. Kaebaja tahtis enda sõnul

varasemalt alles jäänud toitu saata enda initsiatiivil vanglast välja Põllumajandus- ja

Toiduameti (PTA) laborisse. Sellistel põhjendustel kambris olevate toidunõude pesemata

jätmine ei ole aga õigustatud. Kohtu arvates tuleb vaidlus toidu kvaliteedi osas esmajoones ja

3-24-2247

eelkõige püüda lahendada koostöös vanglaametnikega vanglas. Kui kaebaja ise ei anna

ametnikele teada, et pakutud toit ei kõlba mingil põhjusel, siis ei ole võimalik seda

tagantjärele kontrollida. Tartu Vangla ametnikud on põhjendatult nõudnud kaebajalt tema

kambrisse väljastatud toidunõude pesemist, tuginedes vastavale kodukorra sättele, ja

keeldunud õigustatult toidu jagamisest pesemata ebahügieenilisse nõusse (kehtivas

kodukorras p 9.11). Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda vanglalt asendusnõusid. Toitu

väljastatakse kinnipeetavatele ainult vangla poolt kasutamiseks eraldatud nõudesse (kehtiva

kodukorra p 9.10). Seega ei olnud Tartu Vangla tegevus 5., 6. ja 7. juunil 2024 kaebajale toidu

väljastamisest keeldumisel õigusvastane. Ainuüksi see välistab vastavas osas

hüvitamiskaebuse rahuldamise.

Kohus leiab, et kaebajale kokku kuuel toidukorral toidu väljastamata jätmine ei riivanud

kaebaja väärikust ega kahjustanud tema tervist määral, mis küündiks mittevaralise kahjuni

RVastS § 9 lg 1 mõistes. Kohus nõustub vangla ja tervishoiutöötaja seisukohtadega, et

kaebajale ei saanud praegusel juhul tervisekahju tekkida. Kohtule esitatud tõendite kohaselt

tarbis kaebaja vaidlusalusel ajavahemikul vedelikku ja vedelikupuudust tal ei tekkinud. Kuigi

kaebajal võis olla soojast toidust ilmajäämise tõttu ebamugav ja tekkida kõhuvalu, siis ei ole

kaebaja väitnud kaebuses kohtule ega ka kohtueelselt, et ta oleks olnud kolmel päeval täiesti

söömata. Arvestades, et Tartu Vanglas saavad kinnipeetavad kambrisse osta kaupluse

vahendusel toiduaineid, siis ilmselt ei olnud kaebaja täiesti söömata. Vähetähtis pole asjaolu,

et kaebaja jäi toidust ilma enda tegevuse tõttu ning tal oli võimalus kannatusi hõlpsasti

vältida, pestes enda toidunõud puhtaks. Mitte igasugune ebamugavustunne või valu ei

kvalifitseeru tervisekahjuks RVastS § 9 lg 1 mõistes. Kohtu hinnangul võis vangla tegevus

kaebaja tervist ja väärikust riivata üksnes väheintensiivselt.

9.2. Kaebaja soovib 6. juunil 2024 jalutuskäigust ilmajäämise tõttu, millega alandati tema

väärikust, hüvitist. Tartu Vangla tunnistas 2. augusti 2024. a otsuses nr 1-13/24/380-2, et

kaebajale ei võimaldatud õigusvastaselt 6. juunil 2024 värskes õhus jalutuskäiku

(vangistusseaduse § 55 lg 2). Vangla vabandas kaebaja ees. Seega ei ole asjas vaidlust, et

kaebaja jäi 6. juunil 2024 jalutuskäigust ilma ja selline vangla tegevus oli õigusvastane. Ühel

päeval jalutuskäigu võimaldamata jätmine ei saanud aga kaebaja väärikust alandada määral, et

saaks möönda mittevaralise kahju tekkimist RVastS § 9 lg 1 mõistes. Kaebaja õigusi võis

vangla õigusvastane tegevus riivata üksnes vähesel määral. Kohtul puudub alus kahelda ka

vangla otsuses märgitus, et kaebajale võimaldati hiljem, st 17. juunil 2024 kauem

jalutusboksis värske õhus käes jalutada, et leevendada kaebajale varem tekitatud

ebamugavust. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et hüvitamiskaebuse rahuldamine vastavas osas on

väga vähetõenäoline.

9.3. Kaebaja taotleb hüvitist veel selle eest, et tal ei vahetatud 6. juunil 2024 ära tekki ega

madratsit. Tartu Vangla 2. augusti 2024. a otsuses nr 1-13/24/380-2 on kirjeldatud, et 6. juunil

2024 kaebaja kambrisse sisenedes selgus, et pingil oli kasutamata voodipesu komplekt, mille

kohta väitis kaebaja, et ta ei kasutagi voodilinu. Kaebaja tekki pesti vangla otsuse kohaselt 10.

mail 2024. Padi vahetati välja 6. juunil 2024. Seega oli kaebaja kambris 6. juuni 2024. a

seisuga puhas voodipesu komplekt, hiljuti pestud tekk ja puhas padi. Madratsi osas ei ole

kaebaja kohtueelses ega kohtumenetluses selgitanud, mis sellel viga oli. Kui kaebaja madrats

ja tekk ei püsinud puhtad, võis see olla tingitud kaebaja enda tegevusest, kui ta voodipesu ei

kasutanud. Kohtule ei nähtu, et vangla oleks keeldunud õigusvastaselt väljastamast kaebajale

uut tekki või madratsit. See välistab vastavas osas hüvitamiskaebuse rahuldamise. Lisaks ei

nähtu intensiivset õiguste riivet olukorras, kus kaebajal oli kambris 6. juunil 2024 olemas

puhas voodipesu, puhas padi ja hiljuti pestud tekk.

3-24-2247

10. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne

ning kaebuses esitatud kõikide hüvitamisnõuete rahuldamine oleks ebatõenäoline, siis tuleb

kaebus tervikuna HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel tagastada.

11. Kaebaja on esitanud kaebuses riigi õigusabi taotluse. Kohtule arusaadavalt taotleb kaebaja

riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg

3 p 5). RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku

seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või

suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda

pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lg 1 p 1 järgi ei anta riigi

õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti ei anta RÕS § 7 lg 1 p 6

alusel riigi õigusabi, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja

asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi

õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja

otsustamist.

Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt

halduskohtumenetluses kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Kaebaja on suutnud

kohtule esitada üldjoontes arusaadava kaebuse ning kõrvaldanud kaebuse puudused. Seega on

kaebaja iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi.

Tulenevalt uurimispõhimõttest on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat suunata ja abistada.

Kohus selgitab kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud ja õigusnormid ning asjakohase

kohtupraktika välja enda initsiatiivil. Seega ei ole kaebajale riigi õigusabi andmine RÕS § 7 lg

1 p 1 kohaselt põhjendatud. Kohus ei pea põhjendatuks kaebajale riigi õigusabi andmist ka

RÕS § 7 lg 1 p 6 alusel, sest asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Eeltoodust tulenevalt

jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p-de 1 ja 6 alusel

rahuldamata.

12. Kaebuses palus kaebaja anda talle lisaks riigi õigusabile veel menetlusabi, mida kohus

tõlgendab taotlusena vabastada kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel.

Kuna kohus tagastab kaebuse tervikuna, puudub vajadus kaebaja riigilõivust vabastamise

taotluse sisuliseks lahendamiseks ja kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.

13. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3

ja § 178 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)