2-24-18335/35 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Krista Kirspuu ja Kaija Piirmets

Määruse kuupäev

27.06.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-18335

Tsiviilasi

E-Kohus OÜ kaebus Tallinna kohtutäituri Risto Sepa

18.11.2024 otsusele täiteasjas nr 027/2024/3996

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10.02.2025 määrus

Kaebuste esitajad ja liik

E-Kohus OÜ ja C.T määruskaebused

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (sissenõudja) E-Kohus OÜ, lepinguline

esindaja Aleksei Smelov

Puudutatud isik (kohtutäitur) Tallinna kohtutäitur Risto

Sepp, lepinguline esindaja Raul Uesson

Puudutatud isik (võlgnik) C.T, lepinguline esindaja

Olesja Polehhina

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 10.02.2025 määrus osas, milles kohtutäituri menetlus-

kulud jäid sissenõudja kanda ja määrati kindlaks rahaliselt (resolutsiooni p-d 4, 6

ja 7) ning jätta need kulud kohtutäituri enda kanda ja rahaliselt kindlaks

määramata. Ülejäänud osas jätta sama määrus muutmata.

2. Sissenõudja määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Võlgniku määruskaebus jätta rahuldamata.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta iga menetlusosalise enda kanda ja

rahaliselt kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul

alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest.

Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigi menetlusabi menetluskulude

kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. E-Kohus OÜ (avaldaja, sissenõudja) esitas 03.12.2024 Harju Maakohtule kaebuse

kohtutäituri Risto Sepa (täitur) 18.11.2024 otsuse (vaidlusalune otsus) peale.

1.1.

C.T (võlgnik) suhtes algatati täitemenetlus täiteasjas nr 027/2024/3996 (vaidlusalune

täitemenetlus). Täitemenetluse algatamise alus oli täituri 11.10.2024 akt täiteasjas nr

027/2020/970, milles võõrandati enampakkumisel võlgnikule kuulunud korteriomandi

mõtteline osa sissenõudjale. Korteriomandi eriomandi esemeks olev korter oli võlgniku

valduses. Vaidlusaluse täitemenetluse ese on võlgniku väljatõstmine sissenõudja avalduse

alusel, sest võlgnik ei vabastanud korterit. Täitur tegi 30.10.2024 otsuse, millega lõpetas

vaidlusaluse täitemenetluse põhjendusega, et täitedokumendis märgitud toiming on tehtud.

1.2.

Sissenõudja esitas 01.11.2024 kaebuse täituri tegevuse peale täitemenetluse lõpetamisel,

leides, et täitedokumendis märgitud toiming ei ole tehtud. Korterit ei ole vabastatud võlgniku

asjadest. Kohtutäitur on kohustatud vabastama korteri võlgniku asjadest.

1.3.

Vaidlusaluse otsusega jättis täitur sissenõudja kaebuse rahuldamata. Vaidlusaluses

täitemenetluses oli täitetoiming võlgniku poolt korteri vabastamine ehk valduse üleandmine

sissenõudjale. Nii võlgnik kui ka sissenõudja on kohtutäiturile kinnitanud, et võlgnik ei viibi

enam korteris. Seega ei ole võlgnikul enam tegeliku võimu korteri üle ega füüsilist seost

korteriga. Võlgnik on muutis rahvastikuregistris oma elukoha. Lisaks andis võlgnik korteri

võtmed üle korteriühistule, mis tähendab, et tal puudub ligipääs korterile ja ta ei saa

sissenõudjale anda üle võtmeid, mis on kolmanda isiku valduses. Nii ei ole võlgnik enam

korteri valdaja (AÕS § 33), mistõttu ei saa ta olla ebaseadusliku valduse teostaja (AÕS § 34).

Kohtutäitur ei saa hakata korterit võlgniku valdusest ära võtma ja seda sissenõudja valdusesse

andma. AÕS § 180 lg 3 kohaselt kuuluvad küll väljatõstmisele nii asjad kui ka isikud, kuid

see säte ei anna kohtutäiturile õigust viia täitemenetlust läbi pelgalt kinnisasjale jäetud

esemete suhtes. Asjade väljatõstmine on võimalik vaid koos isiku väljatõstmisega, aga selleks

puudub vabatahtliku täitmise tõttu alus. Võlgnik on väljakolimisega oma kohustuse

vabatahtlikult täitnud (TMS § 180 lg 1). Sissenõudja saatis kohtutäiturile 24.10.2024 e-kirjaga

samal päeval tehtud fotod korterist ja kinnitas sellega, et korter on talle juurdepääsetav.

1.4.

Sissenõudja leiab, et täituril puudus alus vaidlusalune täitemenetlus lõpetada, sest

võlgnik ei ole täitedokumenti täitnud. Korteri valdus on üle andmata ja korteris on võlgniku

asjad.

2. Täitur vaidles kaebusele vastu. Täitur ei saa ega pea tegema kinnisasja valduse äravõtmise

toimingut, kui võlgnik vabastab kinnisasja vabatahtlikult. Korterist välja kolides täitis võlgnik

oma kohustuse vabatahtlikult. Vaidlusalune täitemenetlus lõpetati õiguspäraselt.

3. Võlgnik vaidles samuti kaebusele vastu ja leidis, et vaidlusaluse täitemenetluse

lõpetamine oli õiguspärane. Võlgnik kolis 21.10.2024 korterist välja koos enda isiklike

asjadega, millest teavitas ta ka kohtutäiturit. Võlgnik jättis korteri võtmed korteriühistu

esindaja (haldur) kätte, kes nimetatut ka kinnitas. Seega täitis võlgnik täitedokumendi

vabatahtlikult, misjärel lõpetas kohtutäitur täitemenetluse TMS § 48 lg 3 alusel. Täituril ei ole

võimalik korterit võlgniku valdusest ära võtta ja sissenõudjale üle anda, sest valdus on juba

sissenõudja käes, kes teostab tegelikku võimu korteri üle alates 24.10.2024. Sissenõudja

soovib täitemenetluse jätkamise kaudu võlgniku arvelt vabaneda vanadest asjadest, mis ei ole

kunagi kuulunud võlgnikule. Kümne aasta jooksul elas korteris palju inimesi ja enam pole

võimalik kindlaks teha, millised esemed kellelegi kuulusid. Sissenõudja esitas täiturile fotod

korteri ruumidest, mis on kommunaalkorteris elavate inimeste ühiskasutuses (nt köök, esik).

4. Maakohus lahendas avalduse esmalt 27.12.2024 määrusega ja jättis selle rahuldamata,

mille peale esitas sissenõudja 13.01.2025 määruskaebuse. Võlgnik esitas 27.12.2024 taotluse

2 (6)

määrata täiendavalt kindlaks tema menetluskulu, mida maakohus käsitles samuti määrus-

kaebusena. Kohtu juhiste järgi vormistas võlgnik oma taotluse 13.01.2025 määruskaebusena.

MAAKOHTU MÄÄRUS

5. Maakohus tegi 10.02.2025 uue määruse (vaidlustatud määrus), millega rahuldas

13.01.2025 määruskaebused ning tühistas 27.12.2024 määruse. Vaidlustatud määrusega jäi

avaldus uuesti rahuldamata. Ühtlasi jättis kohus rahuldamata sissenõudja taotluse korraldada

vaatlus. Menetluskulud jaotas kohus nii, et täituri kulud jäid sissenõudja kanda, aga

sissenõudja ja võlgniku kulud nende endi kanda. Maakohus määras kindlaks täiturile

hüvitatava menetluskulu summa 259,25 €, millelt kohustas sissenõudjat tasuma viivist.

5.1.

Juhindudes TMS §-st 218 ning TsMS § 475 lg 1 p-st 15 ja § 477 lg-st 2 vaatas

maakohus sissenõudja kaebuse läbi hagita asjana kirjalikus menetluses.

5.2.

Sissenõudja taotles vaatluse korraldamist põhjusel, et võlgnik ei ole ruume vabastanud

oma vallasasjadest. See taotlus pole põhjendatud, sest sissenõudja esitas fotod korterist.

Lisaks ei ole pragu enam vaatlusega võimalik tuvatada korteri üleandmise vahetut olukorda.

5.3.

Vaidlusaluses täitemenetluses oli täitetoiming korteri vabastamine ja sissenõudjale

üleandmine. Kinnisasja väljaandmist täitemenetluses reguleerib TMS § 180. Kui võlgnik ei

täida täitedokumenti ettenähtud aja jooksul vabatahtlikult, võtab kohtutäitur kinnisasja

võlgniku valdusest ära ja annab sissenõudja valdusse (TMS § 180 lg 3 ls 1). Kohtutäitur saab

kinnisasja valduse võlgnikult ära võtta ja sissenõudjale üle anda vaid siis, kui võlgnik on

ebaseaduslik valdaja AÕS § 34 tähenduses, st tema valdus ei põhine seaduslikul alusel.

Valdaja on isik, kelle tegeliku võimu all asi on (AÕS § 33) ja valdus on tegelik võim asja üle

(AÕS § 32). Praegusel juhul on tuvastatud, et sissenõudja sai korteri valduse – korter on talle

juurdepääsetav, võlgnik ei viibi enam korteris ja ta andis ära juurdepääsu võimaldavad

võtmed. AÕS ega TMS ei näe ette, kuidas isik peab asja valduse üle andma, vaid oluline on,

et ebaseaduslik valdus lõppeks ja õigustatud isik saaks ise hakata valdust teostama. Lisaks

muutis võlgnik rahvastikuregistris oma elukoha. Kokkuvõttes on sissenõudja korteri valdaja

(AÕS § 33) ja võlgnik on selle talle välja andnud (TMS § 180 lg 1). Võlgnik täitis

täitedokumendi vabatahtlikult, mistõttu puudub TMS § 180 lg 3 kohaldamise eeldus ning

täitur ei saa korterit võlgniku valdusest ära võtta ega seda sissenõudja valdusesse anda.

5.4.

Maakohus nõustus täituriga, et kuigi TMS § 180 lg 3 kohaselt kuuluvad väljatõstmisele

nii asjad kui ka isikud, ei anna see säte alust viia täitemenetlust läbi üksnes kinnisasjale jäetud

esemete suhtes. Asjade väljatõstmine on võimalik vaid koos isiku väljatõstmisega. Kuivõrd

täitedokumendis ettenähtud täitetoiming on sooritatud, siis lõpetas täitur vaidlusaluse

täitemenetluse õiguspäraselt TMS § 48 lg 1 p 3 alusel ja puudub põhjus täitemenetlust jätkata.

5.5.

Menetluskulud jaotas maakohus TsMS § 172 lg 1 alusel. Kaebuse rahuldamata jätmise

tõttu kannab sissenõudja täituri kulud. Võlgniku ja sissenõudja kulud tuleb jätta nende endi

kanda, mis on asjaolusid arvestades õiglane. Sissenõudja hinnangul ei saanud täitemenetlust

lõpetada, sest võlgnik jättis korterisse asjad. Võlgniku meelest soovib sissenõudja tema kulul

vabaneda asjadest, mis talle ei kuulu. Võlgnik saanuks aga hea tahte märgiks üle anda korteri

korrastatult, samas seadus seda ei nõua. Ka ei ole võimalik tuvastada, kelle vallasasjad

tegelikult korterisse jäid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Sissenõudja esitas 25.02.2025 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse

tühistada, kohtusse esitatud kaebuse rahuldada ja täituri 30.10.2024 otsuse tühistada,

kohustades täiturit uuesti läbi vaatama 01.11.2024 kaebust. Menetluskulud palub sissenõudja

panna täituri kanda.

3 (6)

6.1.

Esiteks

heidab sissenõudja maakohtule ette vastuolulise lahendi tegemist, sest ühelt

poolt kohus rahuldas tema 13.01.2025 määruskaebuse, aga ei teinud selles soovitud

lõpplahendit täituri vaidlusaluse otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamise kohta. Ühtlasi on

valesti lahendatud võlgniku taotlus, sest võlgnik ei taotlenud 27.12.2024 määruse tühistamist,

vaid üksnes täiendava otsustuse tegemist tema menetluskulude kohta.

6.2.

Teiseks

jättis maakohus tähelepanuta, et sissenõudja tugines kahele väitele: võlgnik ei

andnud üle korteri valdust ja korterisse jäid võlgniku asjad. Maakohus tegeles ainult teise

väitega. Tegelikult on aga tegemata korteri valduse üleandmise toiming. Sissenõudja ei

nõustu täituri ja maakohtu arusaamaga, et asjade väljatõstmine on välistatud, kui võlgnik ise

ka korterist lahkus. Arvesse tuleb võtta sedagi, et võlgnik ei teinud vabatahtlikuks täitmiseks

neid toiminguid, mis olid ette nähtud täitmisteates. Võlgnikul on korteris olevate asjade kaudu

jätkuvalt korteri valdus. Maakohus järeldas sissenõudja valdust ekslikult kohtule esitatud

fotodest, sest nende tegemist võimaldas sama korteriomandi ülejäänud mõttelise osa omanik.

Sissenõudja ei nõustu võlgniku väite põhjal tuvastatuga nagu oleks võlgnik andnud korteri

võtmed üle korteriühistule. Võlgniku elukoha muutmine rahvastikuregistris ei mõjuta korteri

valdust. Kokkuvõtvalt ei ole TMS § 48 lg 1 tingimused täidetud ja täituril ei olnud õigust

täitemenetlus lõpetada (vrd TlnRnKm 16.07.2024, 2-24-1614, p 14.1).

6.3.

Kolmandaks

vaidlustab sissenõudja täituri menetluskulude tema kanda jätmise, sest see

on äärmiselt ebaõiglane. Kohtutäitur peab avalik-õiguslikku ametit ja tema menetluskuludele

rakenduvad analoogia korras samad reeglid nagu haldusorganitele. Seega peaks kohtutäiturile

olema hüvitatav vaid kulu, mis seondub kohtuvaidlusega väljaspool tema igapäevast ameti-

tegevust. Kui varem välistas TsMS § 175 lg 3¹ kohtutäituri kulude hüvitamise, siis viidatud

sätte kehtetuks tunnistamise eesmärk seisnes selles, et kohtutäituril oleks võimalus saada

kulude hüvitist asjades, milles on väga keerulised materiaal- või kohtumenetluslikud

küsimused ning mis väljuvad tema igapäevategevusest. Need tingimused ei ole käesoleval

juhul täidetud.

7. Võlgnik esitas 05.03.2025 määruskaebuse, milles palub muuta menetluskulude jaotust,

pannes võlgniku kulud sissenõudja kanda ja määrata need kindlaks rahaliselt. Kaebemenetluse

kulud palub võlgnik samuti panna sissenõudja kanda. Maakohtu põhjendused on liiga napid ja

vastuolulised. Menetluskulud tuleks TsMS § 172 lg-te 1 ja 7 alusel panna sissenõudja kanda,

sest tema kaebus jäi rahuldamata ja sissenõudja põhjustas võlgnikule asjatu kohtumenetluse.

8. Kohtutäitur vaidles sissenõudja kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse osas, milles täituri menetluskulu jäi

sissenõudja kanda ja määrati kindlaks rahaliselt, ning teeb uue määruse, millega jätab

nimetatud kulu täituri enda kanda ja rahaliselt kindlaks määramata (TsMS § 667 lg 2 ls 1).

Ülejäänud osas jääb vaidlustatud määrus muutmata (TsMS § 659, § 657 lg 1 p 1). Sissenõudja

kaebus rahuldatakse osaliselt, võlgniku kaebus jääb rahuldamata ja kaebustega seotud kulud

jäävad iga menetlusosalise enda kanda.

10. Esmalt on asjakohane käsitleda sissenõudja kaebuse sisulisi väiteid, sest nende edukusest

võib sõltuda ka menetluskulude jaotamine. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse

sisulise otsustuse täituri 30.10.2024 otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmise kohta

muutmata ja sissenõudja määruskaebuse selles osas rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 659 ja § 654 lg 6). Vastuseks kaebusele

saab kõnealuses osas märkida järgmist.

10.1. Sissenõudja määruskaebuse teise väite kontekstis viidatud senine kohtupraktika käsitleb

käesolevast erinevat olukorda. Nimelt vaidlesid seal täitemenetluse osalised jätkuvalt

küsimuses, kas kohtulahendi alusel kohustatud isik on kinnisasja valduse vabastanud. Praegu

4 (6)

lahendatavas asjas selle asjaolu üle ei vaielda, vaid nii kohtutäitur kui ka maakohus tuvastasid

asjakohaselt, et võlgnik lahkus korterist täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks antud

tähtaja jooksul. Erinevus kõnealustes asjades seisneb selleski, et käesoleva asja võlgnik tegi

konkreetse toimingu (lahkus korterist ja andis korteriühistu esindajale üle võtmed), mida

täitur käsitles täitedokumendis märgitud toimingu tegemisena (TMS § 48 lg 1 p 3 alt 2). Nii

on praeguse vaidluse keskne küsimus, kas võlgniku korterist lahkumine ja võtmete

korteriühistu esindajale üleandmine on täitedokumendi vabatahtlik täitmine.

10.2. Ringkonnakohus leiab, et maakohus vastas eelmise alapunkti lõpus sõnastatud

küsimusele õigesti. Põhjendamatu on sissenõudja seisukoht, et võlgnikul võib olla korteri

valdus sinna jäänud asjade kaudu. Maakohus märkis asjakohaselt, et valdus on tegelik võim

asja üle (AÕS § 32). Isegi kui oleks tõendatud sissenõudja väide, et osa korterisse jäänud asju

kuulub võlgnikule, ei saaks võlgnik asjade kaudu teostada tegelikku võimu korteri üle.

Tegelik võim ja seega ka valdus eeldavad takistamatut juurdepääsu kinnisasjale (vt nt RKTKo

19.05.2009, 3-2-1-46-09, p 10), mida võlgnikul vaidlustamata asjaoludel vähemalt alates

24.10.2024 enam ei ole. Kui kinnisasjalt väljatõstmisele suunatud täitmisteate saanud võlgnik

loobub kinnisasja (sh korteriomandi eriomandi osaks oleva korteri) valdusest viisil, mis

võimaldab kohtutäituril või sissenõudjal saada sama asja valdajaks, siis tuleb seda lugeda

täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks. Siinjuures pole oluline, kas võlgnik korraldab

kinnisasja vahetu üleandmise (nagu ilmselt oleks soovinud sissenõudja) või lahkub

kinnisasjalt jättes mõistliku võimaluse kohtutäituril või sissenõudjal sinna siseneda. Teise

alternatiivina nimetatud lahkumise tingimused on käesoleval juhul täidetud.

10.3. Seoses korterisse väidetavalt jäänud asjadega märgib ringkonnakohus, et eelmises

alapunktis märgitud kaalutlustel ei oma sellekohased väited asja lahendamisel otsest tähtust.

Õige on täituri ja maakohtu käsitlus, et ainult asjade väljatõstmist ei saa kohtutäitur toimetada

KTS § 180 lg 3 alusel. Nimelt on võlgniku lahkumisega (vähemalt eelkirjeldatud viisil)

täidetud sama sätte kohaldamist välistav tingimus, et ta täitis täitedokumendi vabatahtlikult.

Täitur ei saaks täitemenetluse formaliseeritusse tõttu lahendada sissenõudja ja võlgniku

vaidlust küsimuses, kellele kuuluvad korterisse jäänud asjad. Kui sissenõudja leiab, et võlgnik

kasutab korterit õigusliku aluseta oma asjade hoiustamiseks, saab ta kaaluda sellele olukorrale

vastavaid õiguskaitsevahendeid.

10.4. Ainetu on kaebuse väide, et sissenõudjal puudub korteri valdus, kuid ta sai teha korterist

fotosid ülejäänud mõttelise osa omaniku loal. Viidatud isik on äriregistri andmetel sissenõudja

juhatuse liige. Seega oli sissenõudjal oma juhatuse liikme kaudu eeldatavasti korteri valdus

juba enne täitemenetluse alustamist, aga kindlasti 24.10.2024 fotode tegemise ajal. Neil

kaalutlustel pole asja lahendamisel oluline, kas võlgnik andis korteri võtmed üle korteriühistu

esindajale. Siiski ei nähtu maakohtu menetlusest, et sissenõudja oleks selle väite vaidlustanud.

Õige on kaebuse teine väide osas, et võlgniku elukoha muutmine rahvastikuregistris ei oma

praegusel juhul tähtsust, aga see ei mõjuta vaidlustatud määruse sisulisi põhjendusi ega

lõppjäreldust.

10.5. Lõpuks märgib ringkonnakohus, et sissenõudja kaebuse esimene väide on osaliselt

põhjendatud, aga ei too kaasa määruse muutmist. Maakohus ei kohaldanud TsMS § 663 lg 4

korrektselt, kui tegi 13.01.2025 määruskaebuste põhjal uue lahendi, mis ei vastanud kaebuste

taotlustele. Menetluslikult olnuks korrektsem saata sissenõudja määruskaebus lahendada

ringkonnakohtule (TsMS § 663 lg 5) ja teha võlgniku taotletud täiendav määrus tema

menetluskulude rahalise kindlaksmääramise kohta (TsMS § 448 lg 1 p 1). Kirjeldatud

rikkumine ei mõjutanud vaidlustatud määruse sisu sissenõudja suhtes. Võlgnik ei

vaidlustanud tema suhtes toimunud võimalikku menetluslikku rikkumist.

11. Menetluskulude jaotuse osas on sissenõudja kaebus põhjendatud, aga võlgniku kaebuse

väited ei anna alust vaidlustatud määrust muuta.

5 (6)

11.1. Ringkonnakohus nõustub sissenõudjaga, et TsMS § 172 lg 1 alusel on kohtutäituri

otsuse või tegevuse peale esitatud kaebuse menetlemisel tekkivad kohtutäituri kulud

hüvitatavad eelkõige juhul, kui vaidluse ulatus ja sisu väljuvad kohtutäituri igapäevasest

tegevusest. Käesoleval juhul see nii ei ole. Vaidlus keskendus küsimusele, kas TMS § 180 lg

3 alusel sai täitemenetlus jätkuda, mis ei välju täituri igapäevasest ametitegevusest. Samuti ei

valinud sissenõudja ilmselt vale õiguskaitsevahendit. Maakohus eksis TsMS § 172 lg-ga 1

ette nähtud diskretsiooni teostamisel, kui jättis nimetatud asjaoludega arvestamata. Eeltoodud

kaalutlustel tuleb vaidlustatud määrus tühistada nii täituri menetluskulude sissenõudja kanda

jätmise kui ka nende rahalise kindlaksmääramise osas ning jätta täituri menetluskulud tema

enda kanda.

11.2. Küll aga on õigesti ja piisavalt põhjendatud maakohtu määrus osas, milles võlgniku

kulud jäid tema enda kanda. Kõnealuses osas ei ületanud maakohus TsMS § 172 lg-st 1

tulenevaid kaalumispiire. Ringkonnakohus nõustub, et võlgnik saanuks käituda korrektsemalt,

eelkõige andes korteri valduse üle kas sissenõudjale või kohtutäiturile. Samuti nähtub asja

materjalidest, et vähemalt osade asjade osas pidas võlgnik võimalikuks nende korterist

eemaldamise vajalikkust. Nii ei ole praegune kohtuvaidlus ainult sissenõudja põhjustatud ja

võlgnik kannab ise oma menetluskulud.

11.3. Kokkuvõttes jäävad maakohtu menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda ja

rahaliselt kindlaks määramata.

12. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad samuti TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste

endi kanda. Resolutsioonis märgitakse kõigi seniste menetluskulude jaotus (TsMS § 173 lg 1

ls 2). Kulude sellise jaotuse tõttu pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. Ringkonnakohus

märgib, et vaidlustatud määruse resolutsiooni p 1 ja TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel saavad

sissenõudja ja võlgnik taotleda 13.01.2025 kaebustelt makstud riigilõivude tagastamist. Lisaks

on tänase määrusega lahendatavatelt kaebustelt makstud riigilõivu ettenähtust rohkem. RLS §

59 lg 15 kohaselt tuleb hagita asja lahendava määruse peale määruskaebuse esitamisel tasuda

riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades

kaebuse ulatust. Kohtutäituri otsuse vaidlustamise kaebuse riigilõiv on 15 € (RLS § 59 lg 10).

Seega on mõlemad kaebajad tasunud 55 € ettenähtust rohkem ja võivad taotleda TsMS § 150

lg 1 p 1 alusel tagastust. Riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes

selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti (TsMS

§ 150 lg 4). Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust,

millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist (TsMS § 150

lg 6).

13. Käesoleva määruse peale saab kaevata Riigikohtule TsMS § 696 lg 1 ls 2 ja lg 3 ls 1

alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)

6 (6)