4-25-1552/27 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. mai 2025, Tallinn

Väärteoasja number

4-25-1552

Kohtukoosseis

Kohtunik Aulike Salo

Kohtuistungi sekretär

Hanne-Liia Toomeoja

Tõlk

Zemfira Lampmann

Kohtuasi

Vaidlustatud lahend

I K (isikukood xxx, xxx kodanik, elukoht xxx,

töökoht/õppeasutus xxx) väärteoasi liiklusseaduse (LS) §

223 lg 1 ja § 236 lg 1 järgi

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju

politseijaoskonna 3. aprilli 2025 üldmenetluse otsus

väärteoasjas nr 2317,25,001682

Istungil osalenud isikud

kaebuse esitaja I K

kaitsja vandeadvokaat Rainer Kuulme

kohtuvälise menetleja PPA Põhja prefektuuri esindaja

Jaak Paju

RESOLUTSIOON

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 132 p-st 1 ja §-dest 133-134 maakohus otsustas:

1. Jätta muutmata Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju

politseijaoskonna 3. aprilli 2025 otsus väärteoasjas nr 2317,25,001682.

2. Menetlusaluse isiku I Ki kaebus jätta rahuldamata.

3. Menetlusaluse isiku I Ki taotlus menetluskulude hüvitamiseks jätta rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsus on kuulutatud lõpposana. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule

menetlusalune isik advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist

esindaja. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult

teatama Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa

kuulutamisest. Kassatsiooniteatise saamisel on põhistusi sisaldav tervikotsus kättesaadav Harju

Maakohtu kantseleis 27. juunil 2025. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri 3. aprilli 2025 otsusega väärteoasjas

nr 2317,25,001682 karistati I Kit liiklusseaduse (edaspidi LS) § 223 lg 1 järgi rahatrahviga 53

trahviühiku ulatuses, s.o 424 eurot ja LS § 236 lg 1 järgi rahatrahviga 55 trahviühiku ulatuses, s.o 440

eurot.

2. Väärteoprotokolli teokirjelduse kohaselt heidetakse I Kile ette seda, et juhtides 16. veebruaril 2025

kell 20.30 mootorsõidukit xxx, registreerimisnumbriga xxx, aadressil xxx, tagurdamisel ei

veendunud, et see on ohutu, mille tagajärjel riivas pargitud sõidukit xxx, registreerimismärgiga xxx.

Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju xxx ASle ja A K (varaline kahju

fikseeritud fotodel ja sõiduki vaatlusprotokollil). Lahkus sündmuskohalt politseid liiklusõnnetusest

teavitamata, kuigi varalise kahju saaja ei olnud teada ja kirjalikult oli nimetamata kahju tekitamise eest

vastutav isik. Menetlusalusele isikule omistatakse LS § 49 lg 1, § 169 lg 4 p-de 4 ja 5 ning § 169 lg 5

rikkumist. Väärteod on kvalifitseeritud LS § 223 lg 1 ning § 236 lg 1 järgi.

3. Menetlusaluse isiku kaitsja esitas kohtuvälise menetleja otsusele kaebuse, milles taotleb otsuse

tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Menetlusalune isik vaidlustab

otsust tervikuna, kuna ta ei ole väärtegu toime pannud.

4. Isikule heidetakse ette LS § 49 lg 1 rikkumist, mille kohaselt tagurdades ei tohi juht ohustada ega

takistada teist liiklejat, vajaduse korral tuleb kasutada teise isiku abi. Eelviidatud säte eeldab teise

liikleja olemasolu, keda isik on oma tagurdamisega kas ohustanud või takistanud. Väärteoprotokolli

kohaselt käesoleval juhul sellist teist liiklejat ei eksisteerinud, sest menetlusalune isik riivas parklast

välja tagurdades pargitud sõidukit (millises pargitud sõidukis inimesi ei olnud). Seega ei ole I K

väärteoprotokolli kohaselt LS § 49 lg 1 rikkunud, mistõttu on LS § 223 lg 1 alusel trahvi määramine

alusetu.

5. Menetlusalusele isikule heidetakse ette ka liiklusõnnetusest mitteteatamist (LS § 236 lg 1), s.o LS §

169 lg 5 ning LS § 169 lg 4 p-de 4, 5 rikkumist. Viidatud rikkumine eeldab isiku tahtlust. Juhul, kui

isik ei olnud liiklusõnnetusest teadlik, ei saa ka järgneda tema vastutust, sest isikult ei saa nõuda, et ta

teataks asjaolust, mis asub väljaspool tema teadmiste piire. Käesoleval juhul ongi tegemist just nimelt

sellise olukorraga, kus menetlusalune isik ei olnud liiklusõnnetusest teadlik. Seda, et ta riivas parklast

välja tagurdades teist sõidukit, sai menetlusaluse isik esimest korda teada alles kaks päeva hiljem, kui

sellest andis talle teada korteriühistu esimees. Tagurdamise hetkel ja tagurdamise manöövrit lõpetades

ei teadnud menetlusalune isik, et ta on selle käigus riivanud teist pargitud sõidukit – ei olnud tunda ei

põrkumist vastu teist autot, ei vastavat põrkumise heli vm heli, samuti ei läinud tööle parkiva auto

signalisatsioon. Arvestades eelnevat on alusetu trahvi määramine ka LS § 236 lg 1 alusel.

6. Juhul kui kohtu hinnangul ei ole eelviidatud alusel väärteomenetluse lõpetamine põhjendatud, siis

taotleb menetlusalune isik alternatiivselt otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist

otstarbekuse kaalutlusel. Juhul kui kohtu hinnangul ei ole väärteomenetluse lõpetamine põhjendatud,

siis taotleb menetlusalune isik trahvisumma vähendamist.

7. Kohtuvaidlustes jäi kaitsja kaebuse juurde, paludes kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja

väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ning hüvitada menetlusalusele isikule valitud

kaitsjale makstud tasu summas 724,38 eurot.

8. Kohtuväline menetleja leidis, et asjas on tehtud õige ja objektiivne otsus, karistus on määratud

proportsionaalselt ning palus jätta otsus muutmata ja menetlusaluse isiku kaitsja kaebus rahuldamata.

MAAKOHTU SEISUKOHT

9. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse

piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke

asjaolusid.

LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritud tegu

10. Väärteoasjas heidetakse I Kile ette liiklusõnnetuse ja sellega kaasnevalt ka varalise kahju

põhjustamist. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et menetlusalune isik juhtis väärteoprotokollis

märgitud ajal ja kohas mootorsõidukit xxx, registreerimisnumbriga xxx. Tuvastada tuleb, kas

menetlusalune isik sõitis vastu pargitud sõiduautole xxx, registreerimismärgiga xxx.

11. Kohtuistungil kuulati tunnistajana üle M K, kes selgitas, et elab viiendal korrusel majas, mille ees

sündmus toimus. Päeva täpselt ei mäleta, kuid kella 20.30 paiku ootas elukaaslast koju. Oli köögis ja

tegi süüa, aken oli avatud. Nägi, et üks auto hakkab tagurdama, kuid trajektoor oli vale. Tal oli hirm,

et tagurdav auto rihib mõne auto ära. Juht ei korrigeerinud oma suunda ja sõitis hooga maja ees

parkivale xxx otsa. Kuna xxx natukene ikkagi liikus, siis oli kontakt selle autoga. Viga sai xxx

tagumine osa. Auto signalisatsioon ega tuled kokkupõrke tagajärjel tööle ei hakanud. Tunnistaja

eeldas, et autojuht tuleb autost välja ja vaatab, mis vigastused on, kuid selle asemel sõitis juht natuke

edasi ja korrigeeris ennast nii, et ta sai sealt autode vahelt välja tagurdada. Kuna tunnistaja auto oli ka

maja ette pargitud, siis kartis, et tema auto on järgmine, mis ära rihitakse. Juht autost välja ei tulnud ja

sõitis lihtsalt ära. Kokkupõrke tagajärjel kukkus xxx rattakoopast maha pori või soolakäkk. Kui

kokkupõrge oli ära olnud ja auto oli ära sõitnud, siis tegi köögi akna kaudu igaks juhuks mõne pildi.

Arvab, et juht pidi aru saama, et sõitis millelegi otsa, kuna ta ei saanud tagurdada, auto oli tal vastas.

Ta pidi korrigeerima ennast, miks ta muidu edasi tõmbas ja siis uuesti alustas tagurdamise manöövrit.

xxx omanikku ta ei tunne, kuid tunnistaja elukaaslane teavitas xxx omanikku toimunud kokkupõrkest.

12. Tunnistaja ütlusi selle kohta, et ta elukaaslane teavitas sõiduauto xxx omanikku 16. veebruaril

2025 kell 20.30 toimunud liiklusõnnetusest kinnitab ka süüteoteade, milles xxx omanik K N-K

kirjeldab, kuidas ta sai teada toimunud liiklusõnnetusest. Liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki xxx juht

lahkus sündmuskohalt.

13. Samuti kinnitavad tunnistaja ütluste usaldusväärsust sõiduki kokkupõrke toimumise kohta xxx

rattakoopast kokkupõrke tagajärjel eemaldunud pori/sool, mis nähtuvad tunnistaja poolt tehtud ja

kohtule edastatud fotodel, mida kohus kohtuistungil menetlusosaliste juuresolekul uuris.

14. Tunnistaja ütlused xxx tagaosa kahjustamise kohta haakuvad 5. märtsil 2025 koostatud sõiduki

xxx, registreerimismärgiga xxx, vaatlusprotokolli ja fotodega. Vaatlusega tuvastati nimetatud sõiduki

tagumisel pamperil kriimustuse jäljed.

15. Sõiduki xxxy, registreerimisnumbriga xxx vigastused on fikseeritud 13. märtsil 2025 koostatud

sõiduki vaatlusprotokollis koos fotodega, mille kohaselt on xxx tagaosa paremal pool kriimustuse

jäljed.

16. Kohtumenetluses antud ütlustes I K selgitas, et kell 20.23 tuli kodust välja. Istus oma sõidukisse ja

hakkas tagurdama. Üritas manöövrit teha, et esiotsaga välja sõita. Kahe päeva pärast helistati

korteriühistust ja öeldi, et ta riivas teist sõidukit. Tema ei teadnud sellest midagi. Hiljem üle

kontrollides selgus, et tema autol on väikesed kriimustused taga paremat kätt. Enne neid vigastusi ei

olnud. Tagurdamise ajal teises autos inimest ei olnud ja auto signalisatsioon tööle ei hakanud. Hiljem

nägi fotodelt, et teise sõiduki pamperi peal olid kriimustused.

17. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et kohtule on esitatud usaldusväärsed ning kohut veenvad

tõendid liiklusõnnetuse toimumise kohta. Tunnistaja ütlustega on tõendamist leidnud, et I Ki poolt

juhitud sõiduki liikumise tagajärjel sai vigastada K N-K kasutuses olev mootorsõiduk xxx. Varalise

kahju tekkimist ja mootorsõidukil tekkinud vigastusi kinnitavad nii sündmuskoha vaatlusprotokoll

koos liiklusõnnetuse aktiga kui ka sõiduki vaatlusprotokoll ning fotod, mille kohaselt on sõiduautol

xxx kriimustused tagumisel pamperil.

18. Tuvastatud on ka see, et liiklusõnnetuse tagajärjel põhjustati varaline kahju sõiduki xxx xxx

omanikule. Varalise kahju tekkimist ja mootorsõidukil tekkinud vigastusi kinnitavad nii sündmuskoha

vaatlusprotokoll koos liiklusõnnetuse aktiga kui ka sõiduki vaatlusprotokoll ning fotod, mille kohaselt

on sõiduautol kriimustuse jäljed paremal tagaosal.

19. Väärteoprotokollis menetlusalusele isikule ette heidetud LS § 49 lg 1 järgi ei tohi juht ohustada ega

takistada teist liiklejat, vajaduse korral tuleb kasutada teise isiku abi.

20. Kohus nõustub kaitsjaga, et viidatud säte kehtestab teise liikleja ohustamise või takistamise keelu

ja käesoleval juhul ei olnud pargitud sõiduki puhul tegemist teise liiklejaga, mistõttu viide LS § 49 lg 1

keelu rikkumisele väärteoprotokollis oli asjakohatu ega olnud ka selles liiklussituatsioonis kohaldatav.

Küll aga kohus ei nõustu kaitsja arvamusega trahvi alusetu määramise kohta LS § 223 lg 1 alusel.

21. VTMS §-st 87 tulenevalt on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, mis

tähendab kohtu seotust protokollis toodud teokirjeldusega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. märtsi

2015 otsuses asjas 3-1-1-5-15 on selgitatud (p-d 9, 10), et süüteokoosseisu objektiivsete ja

subjektiivsete tunnuste tuvastamine toimub eeskätt väärteoprotokollis kirjeldatud faktilistele

asjaoludele hinnangu andmise teel. Õigusliku hinnangu puudulikkusega ei kaasne üldjuhul selliste

asjaolude kindlakstegemise võimatust. Seega saab ja peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud

kaebust läbi vaatav kohus lahendama kõik VTMS § 133 p-des 2-7 loetletud küsimused ka siis, kui

väärteoprotokollis olev faktiliste asjaolude kirjeldus on piisav, kuid selles on menetlusaluse isiku teole

antud ebaõige õiguslik hinnang või jäetud blanketset süüteokoosseisu sisustava õigusakti sätetele

osutamata või täpsustamata, missuguse väärteokoosseisu alternatiivi tunnustele süüdlasele etteheidetav

käitumine vastab. Menetlusaluse isiku teo ebaõige õiguslik hindamine kohtuvälise menetleja ja

maakohtu poolt ei tingi seega iseenesest väärteomenetluse lõpetamist. Nimelt on kolleegium märkinud,

et kuivõrd VTMS § 133 p 4 kohaselt peab kohus väärteomenetluses otsustama, kas tegu on väärtegu ja

kas see on õigesti kvalifitseeritud, siis ei ole kohtumenetluses, sh Riigikohtu menetluses, välistatud

menetlusaluse isiku teole uue õigusliku hinnangu andmine, kui sellega ei raskendata menetlusaluse

isiku olukorda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-71-13, p 7 ja otsus asjas nr 3-

1-1-75-03, p 7).

22. Seega pole kohus seotud kohtuvälise menetleja õigusliku hinnanguga, küll aga väärteoprotokollis

toodud süüteo faktiliste asjaoludega. Väärteoprotokollis heidetakse I Kile ette seda, et ta juhtis

mootorsõidukit ja tagurdamisel ei veendunud, et see on ohutu, mille tagajärjel riivas pargitud sõidukit.

Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju xxx ASle ja A Kile.

23. Antud juhul on tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ei olnud piisavalt tähelepanelik ja

hoolikas ning tagurdas vastu pargitud autot, millega tekitas varalise kahju. Olukorras, kus

menetlusalusel isikul oli vaja parklast ära sõitmiseks mööduda pargitud sõidukist, ei veendunud juht

selles, et tema poolt valitud liikumistrajektoor tagaks ka tema sõiduki taga asuva auto ohutuse. Kohtu

hinnangul ei hoidunud menetlusalune isik kõigest, mis võib kahjustada vara ning kohtu arvates on

menetlusalune isik rikkunud LS § 16 lg 1 sätestatud kohustust hoiduda oma käitumises vara

kahjustamisest.

24. Kuigi kohtumenetluses ei arutatud võimalikku LS § 16 lg 1 rikkumist, siis kohtuvälise menetleja

poolt väärteoprotokolli märgitud ebatäpsuse korrigeerimine on võimalik. Kohus ei raskenda mingilgi

moel menetlusaluse isiku olukorda, kuivõrd tema tegu on väärtegu ja see on ka kohtuvälise menetleja

poolt õigesti kvalifitseeritud, mis tähendab, et õiguslik hinnang tema teole ei muutu. I Ki käitumises

esinevad LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo koosseisu objektiivsed tunnused.

25. Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et menetlusalune isik pani temale etteheidetava väärteo

toime ettevaatamatusest kergemeelsuse vormis. KarS § 18 lg 2 sätestab, et isik paneb teo toime

kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid

tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Kohtu hinnangul pani menetlusalune

isik väärteo toime kergemeelsusest, kuna tagurdamisel ta ei hoidunud teise sõidukiga ohutut

vahemaad. I K ei olnud piisavalt hoolas ning kohusetundliku suhtumise korral oleks ta pidanud ette

nägema, et parklast välja sõites võib hooletu juhtimise korral tema tegevus kaasa tuua teise isiku vara

kahjustamise.

26. Isiku teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.

27. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et I K põhjustas liiklusõnnetuse ning tema tegevus on õigesti

kvalifitseeritud LS § 223 lg 1 järgi, mis näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete

rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju.

LS § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritud tegu

28. Lisaks heidetakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli kohaselt ette seda, et ta lahkus

liiklusõnnetuse sündmuskohalt politseid liiklusõnnetusest teavitamata, kuigi varalise kahju saaja ei

olnud talle teada ja kirjalikult oli nimetamata kahju tekitamise eest vastutav isik. Kirjeldatud teoga

rikkus I K LS § 169 lg 4 p-de 4, 5 ja § 169 lg 5 nõudeid, pannes sellega toime LS § 236 lg-s 1

sätestatud väärteo.

29. LS § 169 lg 4 p-de 4 ja 5 kohaselt ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada, kui on täidetud

kõik järgmised tingimused, sh: nimetatud on varalise kahju tekitamise eest vastutav isik (p 4) ja

liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ning varalise kahju saajad on punktides 2-4 loetletud asjaolud

kirjalikult vormistanud ja sellele alla kirjutanud (p 5). LS § 169 lg 5 ls 1 kohaselt lahkarvamuse korral,

kui varalise kahju saaja ei ole teada, varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju

tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja

tegutseda

vastavalt

politsei

korraldusele.

LS § 236 lg 1 näeb ette vastutuse liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest

politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli kohustuslik.

30. Tunnistaja M K sõnul juht ei korrigeerinud oma suunda ja sõitis hooga maja ees parkivale xxx

otsa. Kuna xxx natukene ikkagi liikus, siis oli kontakt selle autoga. Autojuht autost välja ei tulnud ja

selle asemel sõitis ta natuke edasi ja siis uuesti alustas tagurdamise manöövrit. Kokkupõrke tagajärjel

kukkus xxx rattakoopast maha pori või soolakäkk. Juht lahkus sündmuskohalt.

31. Tunnistaja ütlused haakuvad ka menetlusaluse isiku selgitusetega, milles viimane ise kinnitab, et

lahkus sündmuskohalt, kuna ta ei teadnud toimunud liiklusõnnetusest. Kuna I K kui sõiduauto juht

lahkus liiklusõnnetuse järgselt sündmuskohalt, siis ei olnud võimalik täita ka LS § 169 lg 4 sätestatud

kohustusi, mis annaks õiguse jätta politseile liiklusõnnetusest teatamata.

32. Kohus suhtub menetlusaluse isiku väitesse, et ta ei teadnud liiklusõnnetuse toimumisest, kriitiliselt.

Käesoleval juhul on mõlemal sõidukil vigastused, kuid isegi siis, kui sõidukite plastosad

liiklusõnnetuse käigus omavahel kokku puutuvad ja terveks jäävad, on kokkupõrke heli kuulda. Kuna

sõiduki xxx liikumist kokkupõrke tagajärjel nägi eemal viiendal korrusel olev inimene ja

menetlusaluse isiku sõiduki rattakoopast eraldus kokkupõrke tagajärjel sinna kogunenud pori/sool, siis

pidi kokkupuude kahe sõiduki vahel olema piisavalt tugev. Menetlusalune isik sai aru, et ta on sõitnud

vastu takistust, milleks on pargitud sõiduk. Vastasel juhul ei oleks ta oma sõidutrajektoori edasi

liikudes muutma hakanud, vaid oleks edasi tagurdanud. Sellest tulenevalt leiab kohus, et

menetlusalune isik oli liiklusõnnetuse põhjustamisest teadlik, kuid jättis sellest politseile teatamata.

33. Vaidlust ei ole asjaolus, et menetlusalune isik ei olnud teadlik kahju saajast ega teavitanud ka

liiklusõnnetusest politseid. Kohtu hinnangul on selline tegu toimepandud vähemalt kaudse tahtlusega. I

K on väitnud enda õigustuseks, et ta ei olnud teadlik liiklusõnnetuse põhjustamisest, kuid väärteoasja

materjalidest nähtuvalt ei ole see eluliselt usutav. Menetlusalune isik sai aru, et ta on põhjustanud

liiklusõnnetuse, samuti pidi ta juhtimisõiguse saanud isikuna teadma, et sellisel juhul tuleb teatada

politseisse, kuid ta lahkus sündmuskohalt.

34. Isiku teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.

35. Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 169 lg 4 p-de 4, 5 ja

§ 169 lg 5 nõudeid, pannes sellega toime LS § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Karistus

36. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sättest, mille kohaselt on karistuse mõistmise

aluseks isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi uute süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve.

37. Väärteoasjas kogutud tõenditest nähtub, et menetlusalune isik on toime pannud kaks eraldiseisvat

väärtegu KarS § 63 lg 3 mõttes. Vastavalt KarS § 63 lg-le 3, kui isik on toime pannud mitu tegu, mis

vastavad mitmele eri väärteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse karistus iga väärteo eest

eraldi. Seega tuleb I Kile kohaldada karistust nii LS § 223 lg-s 1 kui ka § 236 lg-s 1 sätestatud väärteo

toimepanemise eest.

38. LS § 223 lg 1 näeb võimalike põhikaristustena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või

sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Menetlusalust isikut on karistatud rahatrahviga

424 eurot, s.o sanktsiooni keskmisest määrast tunduvalt väiksemas määras. Kohus leiab, et arvestades I

Kile süüks arvatava teo sisu vastab kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus tema süü suurusele.

Süü suuruse hindamisel võtab kohus arvesse väärteo toimepanemise asjaolusid, sh sõidukitele tekitatud

kahju ulatust. Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et menetlusalune isik ei ole oma süüd tunnistanud ega

kahetsust avaldanud. Samas on kohtu hinnangul tegu toime pandud ettevaatamatusest ning samuti

tuleb arvestada, et I Kil ei ole kehtivaid karistusi. Tegemist on algaja juhiga. I Kile karistuse

mõistmisel ei ole kohtuväline menetleja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja mõistetud karistus

vastab isiku süü suurusele ning üld- ja eripreventiivsetele kaalutlustele.

39. LS § 236 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Menetlusalust isikut on karistatud rahatrahviga

440 eurot, s.o samuti sanktsiooni keskmisest määrast tunduvalt väiksemas määras. Ka LS § 236 lg 1

alusel määratud karistuse puhul leiab kohus, et I Ki karistus vastab isiku süü suurusele ning üld- ja

eripreventiivsetele kaalutlustele. Süü suuruse hindamisel võtab kohus arvesse väärteo toimepanemise

asjaolusid. Menetlusaluse isiku puhul on tegemist on algaja juhiga, kes ei ole oma süüd tunnistanud

ega kahetsust avaldanud ning tegu on toime pandud tahtlikult. Samas tuleb arvesse võtta asjaolu, et tal

puuduvad kehtivad karistused. Eeltoodust tulenevalt jääb ka LS § 236 lg 1 alusel määratud karistuse

suurus muutmata.

40. Kohtuväline menetleja on I Ki avalduse alusel lükanud mõlema rahatrahvi tasumise edasi ja

võimaldanud talle nende tasumist 10 kuu jooksul. Kohtu hinnangul on kohtuvälise menetleja

rahatrahvi täitmisele pööramise edasilükkamise määrus igati põhjendatud, arvestades, et menetlusalune

isik on õpilane ning vaatamata sellele, et trahvid on määratud oluliselt alla sanktsiooni keskmäära, on

need oma suuruselt kogumis sellised, millede tasumine 45 päeva jooksul ei pruugi talle jõukohane olla.

41. Kaitsja taotluse kohta menetluse lõpetamiseks VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel märgib kohus järgmist.

Kuivõrd väärteomenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel saab toimuda menetlusaluse isiku

vähese süü ja avaliku menetlushuvi puudumise tõttu, kuid arvestades, et menetlusaluse isiku teo

tagajärjel tekkis teise sõiduki omanikule varaline kahju, siis ei saa käesolevas asjas pidada I Ki süüd

väikeseks. Menetlusalune isik algaja juhina peab sõidukogemuse puudumise tõttu olema eriti

tähelepanelik. Isik rikkus hoolsuskohusust ning antud liiklussituatsioonis tekitatud kahju eest vastutab

vaid menetlusalune isik. Kuna liikluses on igapäevaseks saanud juhtumid, kus liiklusõnnetuse

põhjustaja lahkub sündmuskohalt, jättes kahjusaaja täielikku teadmatusse, siis toime pandud väärteo

iseloomu tõttu ei saa rääkida avaliku menetlushuvi puudumisest. Seega ei näe kohus alust menetluse

lõpetamiseks I Ki suhtes VTMS § 30 lg 1 p 1 järgi.

42. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 132 p-st 1 jätab kohus muutmata Politsei- ja

Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna 3. aprilli 2025 üldmenetluse otsuse

väärteoasjas nr 2317,25,001682. Menetlusaluse isiku kaebus jääb rahuldamata.

Menetluskulud

43. VTMS § 23 sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1-3 ja 5-6

sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku

suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kuivõrd kohus ei lõpeta

väärteomenetlust I Ki suhtes, siis tuleb ka kaitsja taotlus menetluskulude hüvitamiseks summas 724,38

eurot jätta rahuldamata ja menetluskulud jäävad I Ki enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)