2-22-142483/30 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. juuni 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-22-142483

Tsiviilasi

SIA Silver Vein hagi Tarmo Zimmeri vastu 7260 euro

saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

5225 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 23. detsembri 2024. a otsus

Kaebuse esitajad ja kaebuse liik

Tarmo Zimmeri apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

10. juuni 2025. a kohtuistung

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja) SIA Silver Vein (Läti Vabariigi äriühig,

registrikood LV44103119855), esindaja vandeadvokaat Kalju

Kutsar

Kostja

(apellant)

Tarmo

Zimmer

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindajad vandeadvokaadid Liisa Linna

ja Katarina Talumäe

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 23. detsembri 2024. a

otsus muutma.

2. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta Tarmo Zimmeri kanda. Menetluskulude

rahalise suuruse määrab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2

sätestatud korras kindlaks Tartu Maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. SIA Silver Vein (hageja) esitas 4. novembril 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Tarmo Zimmerilt (kostja) 7260 euro saamiseks. Kostja esitas

nõudele vastuväite, mille tõttu anti Pärnu Maakohtu 22. detsembri 2022. a määrusega nõue

üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Tartu Maakohtule esitatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt enda kasuks välja 7260

eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 2022. aastal suulise töövõtulepingu, mille

kohaselt pidi hageja rajama puurkaevu kostjale kuuluvale XXXXXX kinnistule, X vallas

(kinnistu) ning kostja pidi selle eest tasuma arvestusega 55 eurot ühe meetri puurimissügavuse

eest. Kuna tööde käigus ilmnes, et puurkaev tuleb rajada algselt eeldatust sügavam, siis

kujunes töö maksumuseks 6050 eurot, millele lisandus käibemaks 1210 eurot. Hageja tegi

kokkulepitud töö ning väljastas tehtud tööde eest 30. septembril 2022 arve 7260 euro

tasumiseks, kuid kostja ei ole seda tasunud. Kostja ei ole tasumisest keeldumise kohta

arusaadavaid põhjendusi esitanud. Pretensioone töö kvaliteedi osas ei ole kostja esitatud.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata.

Pooled sõlmisid 2022. aasta märtsis telefoni teel suulise töövõtulepingu puurkaevu

rajamiseks. Hageja kohustus rajama kostja kinnistule toimiva puurkaevu ning kostja kohustus

tehtud tööde eest tasuma sularahas. Hageja küsis kostjalt kinnistu katastritunnust, et tutvuda

kaardirakenduses kinnistu maapõue iseärasustega. Pärast seda leppisid pooled kokku, et

puurkaevu rajamise hind on 4500 eurot. Tõele ei vasta hageja väidetu, mille kohaselt leppisid

pooled kokku täpses hinnas 55 eurot sügavusmeetri kohta. Sellist kokkulepet poolte vahel ei

eksisteerinud.

Hageja alustas puuraugu puurimist kostja kinnistul 31. augustil 2022. Enne tööde alustamist ei

teinud hageja ühtegi ettepanekut kokkulepitud hinna suurendamiseks majanduskeskkonnast

või maapõue sügavusest tulenevatel põhjustel. Hageja töötajad väitsid alles 6. septembril

2022 kostjale üllatuslikult, et puurkaevu hind on tõusnud 6550 euroni. Kostja väljapakutud

uue hinnaga ja hagejapoolse survestamisega lõppkokkuvõttes ei nõustunudki, sest oli

arvestanud 2022. a märtsi hinnakokkuleppe siduvusega.

Hageja on esitanud hagis võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 kohase täitmisnõude, mille

rahuldamise eeldused ei ole täidetud (töö ei ole valmis). Vastupidiselt kokkulepitule ei

2

rajanud hageja kostja kinnistule toimivat puurkaevu koos kaheaastase garantiiga, töö ei ole

teostatud, veel vähem üle antud ja vastu võetud.

Isegi kui tasunõue oleks muutunud sissenõutavaks (millega kostja ei nõustu), tuleb

hagiavaldus jätta siiski rahuldamata põhjusel, et tööd ei vastanud lepingutingimustele. VÕS §

641 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 tähenduses. Toimiva puurkaevu asemel on rajatud vaid üks

ebaseaduslik teadmata sügavusega puurauk ning seegi on nõuetekohaselt tamponeerimata.

Hageja nõude maksmapanek sellises olukorras on välistatud. Kostja oli sunnitud tellima

puuraugu seadustamise ja puurkaevu ehitustööd kolmandatelt isikutelt.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas 23. detsembri 2024. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 5225 eurot. Menetluskuludest jättis maakohus 72% kostja kanda

ning 28% hageja kanda. Kohus märkis, et määrab menetluskulude suuruse kindlaks pärast

kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg 2 sätestatud korras.

Otsuse põhjenduste kohaselt tuleneb hageja nõue kostja vastu

pooltevahelisest

töövõtulepingust puurkaevu rajamiseks. Hageja nõuab esitatud arve alusel 110 meetri

sügavuse ulatuses puurimise maksumust. Pooltevahelist kokkulepet saab käsitleda VÕS § 635

lg 1 mõttes töövõtulepinguna. Leping sõlmiti suuliselt.

Kostja on menetluses väitnud, et leping sõlmiti 2022 märtsis ning selle sisuks oli, et talle

rajatakse puurkaev. Hinna osas on kostja välja toonud, et tegemist oli fikseeritud hinnaga –

4500 eurot (sh nii puurimistööd kui ka seadmed), kokkulepet sügavusmeetri järgi tasumiseks

ei olnud. Hageja märkis hinna kokkuleppe kohta, et esialgu räägiti sellest, et kaevu on vaja.

SIA Silver Veini esindaja vaatas võimalikke kaardimaterjale, aga lõplik hind pidi kujunema

reaalsete tööde tegemisel kui vesi vastu tuleb, sest tegelik sügavus võib plaanimaterjalist

erineda. Tööde käigus selgus, et vaja on puurida 110 meetrit ja tekkis vaidlus hinna üle.

Hageja juhatuse liige A. Jekabsons küsis 60 eurot meetri kohta, aga siis vaieldi selle üle ja

lõpuks lepiti kokku 55 eurot/meeter puurimine. Sellele pidi lisanduma pumba ja lisaseadmete

maksumus summas 500 €.

Kohtule esitanud poolte telefonikõnede väljavõtetest koos nende osaliste stenogrammidega

nähtub, et algselt kokku lepitud hinda täpsustati 6. septembril 2022, mil lepiti kokku, et

kaevamistööde hind on 55 eurot meetri kohta, millele lisandub pumba maksumus koos selle

paigaldamiseks vajalike lisade ja töö hinnaga summas 500 eurot. Vestlusest ei nähtu, et üheski

kohas oleks töövõtjat esindanud pool viidanud, et eeltoodud summadele lisandub käibemaks.

Seega sai tarbijast tellija pidada puurimise sügavusmeetri hinda 55 eurot tema jaoks

lõpphinnaks, so koos käibemaksuga hinnaks, samuti pumba ja selle paigaldamisega seonduvat

500 eurot lõplikuks hinnaks.

Vaidlust ei ole, et funktsioneeriva puurkaevu rajamisega lõpule hageja ei jõudnud ja töö ei

valminud. Tööde lõpetamise tähtajas pooled kokku ei leppinud. Tööd jäid lõpetamata, kuna 7.

septembril 2022 tekkis pooltel vaidlus tööde maksumuse üle. Kostja helistas hagejale ja palus

kinnistult lahkuda 7. septembril. Hageja juhatuse liige lahkuski seepeale koos oma töötajatega

kinnistult ja võttis kaasa ka pumba, mis oli plaanis paigaldada. Hageja hinnangul ilmneb

kostja tahteavaldusest üheselt, et kostja ei soovinud jätkata lepingu täitmist ning nõudis

hagejalt tegevuse lõpetamist kinnistul. Sellist tegevust saab käsitleda lepingu erakorralise

ülesütlemisena.

Töövõtja tasunõude sissenõutavuse eeldusteks võib olla esiteks töö valmimine ja ülevaatamise

võimaluse andmine (VÕS § 637 lg-d 3 ja 5) või teiseks töö vastuvõtmine või vastuvõetuks

lugemine (VÕS § 637 lg-d 4 ja 5). VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue

3

sissenõutavaks töö valmimisest. Kui aga kokku on lepitud, et tellija võtab töö vastu, või kui

see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi

töö vastuvõtmisega või vastuvõetuks lugemisega. Vastuvõtmise erijuht on olukord, mil töö

vastuvõtmine ja tasu maksmine on kokku lepitud ositi. Sel juhul tuleb iga osa eest tasuda

VÕS § 637 lg 4 teise lause kohaselt vastava tööosa vastuvõtmisel. Asja materjalidest

nähtuvalt ei olnud poolte vahel kokkulepet tööde osadena üle andmiseks.

VÕS § 655 lg 1 järgi tellija võib töövõtulepingu igal ajal üles öelda. Kui tellija on

töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha

arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu

teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada.

Kohtu hinnangul ütles kostja poolte vahel sõlmitud ning 6. septembril 2022 hinna osas

täpsustatud tingimustega lepingu üles 7. septembril 2022 kl 14.59 toimunud telefonikõnes ja

samal päeval sellele järgnenud kohtumisel hagejaga kostja kinnistul.

Kostja on välja toonud, et palus lahkuda vaid A. Jekabsonsil ja töömehed lahkusid A.

Jekabsonsi nõudmisel. Arvestades, et A. Jekabsons on isikuks, kes esindas töövõtulepingu

teist poolt, saab talle tehtud avaldusi pidada lepingupoolele tehtud avaldusteks. Tellija avaldas

käesoleval juhul töövõtjale, et viimane lahkuks tema kinnistult, millel toimub töövõtulepingu

täitmine ja mille täitmine on võimalik üksnes kinnistul viibides, teades, et lahkuvad ka tööde

teostajad. Seega ei olnud edasine töö faktiliselt kinnistul enam võimalik. Seejuures ei nähtu

poolte avaldatust, et oleks sõlmitud kokkuleppeid sama lepingu edasise täitmise osas. Sellise

teoga – nõudes töövõtja lahkumist töö ainuvõimaliku teostamise kohast ja keeldudes tasu

maksmisest – avaldas kostja kohtu hinnangul tahet pooltevahelise lepingu lõpetamiseks,

milleks ta on ka VÕS § 655 lg 1 alusel kuni töö valmimiseni õigus. Kuigi käesoleval ajal on

kostja märkinud, et ei ole lepingut üles öelnud, saab 7. septembri 2022. a käitumisest

tervikuna seda siiski järeldada ning antud tahteavalduse sai hageja samal päeval ka kätte,

mistõttu lõpetas ka kõik tegevused tööde teostamiseks (tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 69 lg 1). Ka tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik saab järeldada sellest, kui

temalt nõutakse objektilt lahkumist, seega faktiliselt välistades lepingu edasise täitmise, et

sõlmitud lepingu täitmist edaspidi enam ei soovita (TsÜS § 75 lg 1).

Materjalidest ei ilmne, et ka peale 07.09.2022 oleks poolte vahel läbirääkimisi lepingu edasise

täitmise osas. Vastupidi, peale seda pöördus kostja teiste Eestis tegutsevate ettevõtete poole

puurkaevu rajamise jätkamiseks. Kostja selgitas, et pärast hageja lahkumist tegi ta 26.

septembril 2022 Valga valda taotluse, et saada kooskõlastused ebaseaduslikult rajatud

puuraugule. Sellele järgnes projekt, et puurauk kasutusele võtta. Seega kinnitab ka kostja

käitumine pärast 7. septembrit 2022, et ta ei soovinud hagejaga sõlmitud lepingu edasist

täitmist hageja poolt.

VÕS § 655 lg 2 sätestab, et VÕS § 665 lg 1 sätestatut ei kohaldata, kui tellija on lepingu üles

öelnud seetõttu, et töövõtja rikkus lepingut. Poolte selgitustest nähtub, et lõpuni puurkaevu

rajamisega ei jõutudki kuna tekkis vaidlus tasu suuruse üle. Asja materjalide hulgas ei ole

tõendeid, mis kinnitaks kostja etteheiteid puuduste kohta. Ka kohtule esitatud telefonikõnede

väljavõtetest ei nähtu, et kostjal oleks olnud hagejale töö kvaliteedi osas pretensioone, vaid

etteheited puudutavad tasu ja selle mittemaksmist. Asjaolu, et esialgu pumbates ei tulnud

puhast vett, ei viita lepingu rikkumisele olukorras, kus enne kui hageja sai tööd lõpetada,

nõuti tema kinnistult lahkumist ja öeldi seega leping üles tulenevalt erimeelsustest tasumisele

kuuluva summa osas.

Ehitusseadustiku (EhS) § 19 lg 1 p 1 kohaselt peab omanik tagama ehitise, ehitamise ja ehitise

kasutamise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele, sealhulgas peab omanik tagama

ehitamiseks ja ehitise kasutamiseks vajalike lubade olemasolu. Seda, et pooltevahelise lepingu

4

osaks oleks mingid (täitmata) erikokkulepped töödega seonduvate lubade osas, materjalidest

ei ilmne. Kuna lubade tagamise kohustus on seadusest tulenevalt omanikul, siis ei saa töö

töövõtjale etteheidetavaks töö puuduseks pidada vajalike lubade puudumist.

Seega ei ole tõendeid selle kohta, et töövõtja oleks lepingut rikkunud. Vastavalt VÕS § 655

lg-le 1 on hagejal õigus saada tasu tööde eest, mis ta tegelikkuses oli lepingu ülesütlemise

ajaks ära teinud. Praegusel juhul on selliseks tööks puuraugu puurimine sügavusmeetri hinna

arvestuse alusel vastavalt 6. septembril 2022 kokkulepitule.

Kohtu tuvastatu kohaselt oli 6. septembri 2022. a täpsustatud hinnakokkuleppe sisuks see, et

kaevamistööde lõpphind on koos käibemaksuga on 55 eurot sügavusmeetri kohta, millele

lisandub pumba maksumus koos selle paigaldamiseks vajalike lisade ja töö lõpphinnaga

summas 500 eurot. Seda, et midagi juba tasutud oleks töövõtulepingu täitmise eest, välja

toodud ei ole. Samuti ei nähtu kohtule, et hageja lepingu ülesütlemise tõttu oleks kokku

hoidnud mingit tasust mahaarvatavat hüve. Nõude sisuks on vaid jooksva meetri

puurimistööde hind ning ülesütlemise hetkeks olid puurimistööd teatud ulatuses tehtud,

kuuludes selles ulatuses ka tasumisele ja täiendavaid summasid, mida hageja ülesütlemise

tõttu puurimishinna meetripõhise arvestuse juures kokku oleks hoidnud, antud

hinnakokkuleppes ei sisaldunud. Kohtule avaldatust nähtuvalt ei ole nõude sisuks pump koos

seadmetega ega selle paigaldamise töö, milleni ei jõutud.

Kostja esitatud väljavõttest Keskkonnaregistrisse kantud puurkaevu (puuraugu) andmete

kohta on kinnistule rajatud puuraugu sügavus 95 meetrit.

Eeltoodust tulenevalt on hagejal on õigus saada tõendatud, s.o 95 meetri, ulatuses, jooksva

meetri puuraugu puurimise eest tasu 55 eurot sügavusmeetri kohta, seega kokku 5225 eurot

koos käibemaksuga. Ülejäänud osas jääb hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotamisel lähtus kohus TsMS § 163 lg-st 1.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega

jätta hagi tervikuna rahuldamata. Alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus palub kostja jätta hageja kanda.

Kaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus hagimenetluses kohalduvat võistlevuse

põhimõtet ja asus ise faktilisi asjaolusid tuvastama (TsMS § 4 lg 1, § 5 lg 1 ja lg 2 teise lause

rikkumine).

Maakohus saatis 16. augustil 2024 pooltele päringu, milles selgitas järgmist: "Kohtule nähtub

esitatud materjalide pinnalt, et 07.09.2022 võib kostja olla öelnud lepingu üles". Menetluses ei

olnud kumbki pool sellist hüpoteetilist asjaolu esile toonud ega sellele oma väidete

põhistamisel tuginenud. Kostja leiab, et maakohus ei tohtinud asuda võistlevas menetluses

omaalgatuslikult otsima hüpoteetilisi võimalikke asjaolusid, mis üht või teist poolt menetluses

soodustada võiksid. Kohtu tegevus on eriti etteheidetav olukorras, kus hageja ei ole tuginenud

erakorralisele ülesütlemisele, vaid on hagis väitnud hoopis vastupidiselt – et leping on

lõppenud kohase täitmisega (hagiavalduse p-d 1.2 ja 2.1). Juhul kui kohus ei oleks asunud

omaalgatuslikult toimikust väidetavat ülesütlemist järeldama, ei oleks hageja sellele ilmselt ka

tuginenud. Kostja sellesisulise 28. augusti 2024 vastuväite jättis maakohus 16. septembri 2024

määrusega rahuldamata.

Kostja jääb apellatsioonkaebuses 28. augustil 2024 esitatud vastuväite juurde ning leiab, et

maakohus ei saanud TsMS § 5 lg-st 1 ja § 436 lg-st 4 lähtuvalt esile toomata asjaolule

lahendit tehes tugineda ja VÕS § 655 lg 1 kohaldamiseks poleks alust esinenud. Kohtuotsus

5

oli selles osas ka üllatuslik. Kohtu menetlusõigusõiguse normide rikkumine viis

materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni.

Maakohus tuvastas ebaõigesti, et kostja ütles töövõtulepingu 7. septembril 2022 üles (TsMS §

232 lg 1 rikkumine). Kostja ei ole lepingut kunagi üles öelnud ja vastupidist järeldust teha ei

saa. Maakohus leidis, et kuna kostja nõudis hageja juhatuse liikme lahkumist kostja kinnistult,

tuleb seda tõlgendada selliselt, et kostja on lepingu erakorraliselt üles öelnud. See ei vasta

tõele ei faktiliselt ega ka õiguslikult. Kooskõlas TsÜS § 75 lg 1 esimese lausega on kostja

hinnangul selge, et kumbki pool ei saanud mõista kostja käitumist lepingu erakorralise

ülesütlemisena. Kooskõlas TsÜS § 75 lg 1 esimese lausega on kostja hinnangul selge, et

kumbki pool ei saanud mõista kostja käitumist lepingu erakorralise ülesütlemisena.

Menetluses kogutud tõendid kinnitavad, et kostja soovis hagejaga läbirääkimisi pidada, st

lepingu täitmisega lõpuni jõuda, ent hageja keeldus sellest.

Praegusel juhul ei olnud kinnistult lahkuma survestamine käsitletav erakorralise

ülesütlemisena, kuna sellest ei saa järeldada kostja tahet vabastada hagejat edasiste

lepinguliste kohustuste täitmisest (VÕS § 195 lg 1 ja TsÜS § 69). Selguse ja konkretiseerituse

kriteeriumid ei ole täidetud. Kuigi maakohus tugines oma otsuses TsÜS § 68 lg-le 3 ja TsÜS

§ 75 lg 1 teisele lausele, siis mitmed asjaolud nii eraldi kui ka koos annavad aluse järelduseks,

et kostja ei öelnud lepingut üles, vaid lahkumiskäsk oli seotud üksnes sooviga lõpetada A.

Jekabsoni probleemne käitumine. Kostja käitumist 7. septembril 2022 saab tõlgendada üksnes

nii, nagu see ka tegelikult oli – väljapressiva ja agressiivse käitumise mittetolereerimisena ja

konflikti kiire lahendamise soovina, et hiljem pingete lahtudes töödega jätkata. Lepingu

erakorralise ülesütlemise tahet kostja käitumisest ei järeldu. Leping on tänaseni kehtiv, seda

pole üles öeldud ning tasunõue pole mitte üheski osas sissenõutavaks muutunud.

Menetlusõiguslikud rikkumised on tinginud materiaalõiguse normi (VÕS § 655 lg 1) ebaõige

kohaldamise maakohtu poolt. Maakohus rahuldas hagi VÕS § 655 lg 1 teise lause alusel.

Nagu eelnevalt selgitatud, ei öelnud kostja kui tellija töövõtulepingut üles. Niisiis ei ole ka

VÕS § 655 lg 1 teise lause kohaldamise eeldused täidetud ja hagi ei oleks tohtinud rahuldada,

sõltumata sellest, kas ja milline hinnakokkulepe tuleks kehtivaks lugeda (4500 eurot, 5000

eurot või 6500 eurot). Otsus tuleb seetõttu vastavas osas tühistada ja teha uus otsus, millega

jätta hagi täielikult rahuldamata, sest hagejal ei ole sissenõutavaks muutunud täitmisnõuet,

mida saaks esitatud hagi pinnalt rahuldada.

Juhul, kui kostja olekski lepingu 7. septembril 2022 üles öelnud (mida ta ei teinud), oleks

hageja tasunõude rahuldamine siiski välistatud VÕS § 655 lg 2 alusel. Kostja on toonud

menetluses esile mitmeid lepingurikkumisi, mis annaksid alust VÕS § 655 lg 2

kohaldamiseks. Hagi rahuldamine on välistatud ka VÕS § 111 lg-st 1 lähtudes.

Esiteks ei teavitanud hageja kui valdkonnas tegutsev professionaal kostjat puurkaevule

kohalduvatest õigusaktide nõuetest ega sellest, et tal pole Eestis hüdrogeoloogiliste tööde

teostamise luba. Niisiis tegi hageja kostja kinnistule ebaseadusliku puuraugu. See on

käsitletav töö lepingutingimustele mittevastavusena VÕS § 641 lg 2 p 3 tähenduses. Hagejal

oli VÕS § 641 lg 2 p-st 3 tulenevalt kohustus tagada, et tema poolt teostatud tööd vastavad

õigusaktide nõuetele. Seda põhimõtet ei väära ka maakohtu otsuses tehtud viide EhS § 19 lg-

le 1. Teiseks eelnes 7. septembri 2022. a kinnistult lahkumise käsule hageja poolt väljapressiv

hinnatõstmise katse, kostja abikaasa solvamine ja erinevad ähvardused. Seegi on käsitatav

lepingurikkumisena tulenevalt VÕS § 6 lg-st 1.

Lisaks jättis maakohus välja selgitamata, milline oli poolte algne hinnakokkulepe – kas 55

eurot meetri eest, nagu väitis hageja või fikseeritult 4500 eurot. Sellega rikkus maakohus

TsMS § 438 lõiget 1 rikkumisena. Lisaks on kohus jätnud analüüsimata pea kõik kostjat

soodustavad tõendid, nt kostja kinnituse hagejale, et ta maksab kõikide tehtud tööde eest.

6

Kostja jääb kõigi varasemas menetluses esitatud seisukohtade juurde neid üksikasjalikult

kordamata. Kui kohus oleks lahendanud asja õigesti ja analüüsinud kõiki tõendeid kogumis,

oleks ta pidanud jõudma järeldusele, et hageja on lepingut algusest peale rikkunud ja

tasunõude rahuldamiseks alused puuduvad.

5. Hageja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hageja hinnangul on maakohus teinud põhjendatud ja seadusliku otsuse. 7. septembril 2022

toimunud telefonikõnes käskis kostja hagejal viivitamatult kinnistult lahkuda, ähvardades

vastasel juhul kutsuda politsei. Alles apellatsioonkaebuses on kostja esitanud väite, et

korraldus lahkumiseks käis vaid hageja juhatuse liikme kohta, töötajate lahkumist ei olevat ta

soovinud ning ta eeldas et lepingut täidetakse edasi. Samas ei viita kostja poolt telefonikõnes

avaldatu sellele, et ta soovis lepingut jätkata. Selgesõnaliselt antud korraldus hageja kinnistult

viivitamatuks lahkumiseks ei jätnud hagejale võimalust tööde jätkamiseks. Kostja edaspidine

käitumine ei viita samuti soovile lepingut jätkata. Kostja ei pöördunud kordagi hageja poole

tööde jätkamise nõudega ega esitanud pretensioone tehtud tööde kvaliteedi kohta.

Tsiviilasja menetluse käigus ei esitanud kostja tõendeid, mis viitaksid puudustele hageja

tehtud töödes. Samas väitis kostja, et puurkaevu rajamise viis lõpule teine ettevõtja. Seega

oleks puuduste esinemise korral olnud kostjal võimalik seda kohaselt tõendada.

Tõsiseltvõetavaks ei saa pidada kostja väidet, et puudused seisnesid vajalike kooskõlastuste

tegemata jätmises ning soovis hinda suurendada. Poolte vahel peetud läbirääkimistest ei

nähtu, et kostja oleks soovinud, et hageja (töövõtja) peaks kooskõlastama projekti või tegema

muid toiminguid peale otseselt puurkaevu rajamisega seotud tööde. Usutavaks ei saa pidada

seda, et kinnistu omanik, kes soovib puurkaevu rajada, ei tunne huvi selle vastu, kuidas sellist

rajatist seadustada ning milliseid dokumente on selleks vaja. Samuti ei saa tehtud töö

kvaliteedis esinevaks puuduseks pidada seda, kui töövõtja soovib hinda täpsustada.

Arusaamatu on apellatsioonkaebuse väide, et vaidlustatud kohtulahend oli talle üllatuslik,

kuna kohus ei olevat selgitanud, et hageja nõude põhjendatust võib mõjutada VÕS § 655

regulatsioon. Maakohus saatis pooltele 16. augustil 2024. a kirja, milles soovis poolte

seisukohta küsimuses, kas kostja tegevus võib olla vaadeldav lepingu ülesütlemisena. Kostja

lepinguline esindaja esitas sellega seonduvalt vastuväite kohtu tegevusele. Edasise menetluse

käigus on kostja korduvalt seda teemat käsitlenud ja avaldanud selle kohta oma arvamust,

mistõttu ei saanud kohtulahend tulla talle üllatusena.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on kontrollitavas osas seaduslik ja põhjendatud

ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1

p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja on vaidlustanud

apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles kohus hageja nõude 5225 euro ulatuses

rahuldas. Samuti leiab kostja, et kuna hagi tulnuks jätta tervikuna rahuldamata, on maakohus

jaotanud ebaõigesti menetluskulud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles

maakohus jättis hagi (osaliselt) rahuldamata. Vaidlustamata osas on maakohtu otsus TsMS §

456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.

8. Maakohus on hagi osaliselt rahuldades kohaldanud materiaalõigust tuvastatud asjaoludele

õigesti ning ei ole rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võinuks kaebuse sisu

7

arvestades mõjutada otsust. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.

8.1. Maakohus kvalifitseeris pooltevahelise õigussuhte õigesti töövõtulepinguna VÕS § 635

lg 1 tähenduses ning leidis, et kostja poolt 7. septembril 2022 kl 14.59 toimunud telefonikõnes

ning samal päeval hiljem kinnistul toimunud kohtumisel hageja juhatuse liikmele avaldatust

võib mõistlikult järeldada kostja tahet pooltevahelise lepingu lõpetamiseks, mis on VÕS §

655 lg 1 järgi kostja kui tellija õigus. Ringkonnakohtu hinnangul ei toeta asja materjalid

kostja seisukohta, justkui poleks lepingut üles öeldud ja see oleks tänaseni kehtiv.

8.1.1. Tahteavalduse võib isik TsÜS § 68 lg 1 järgi teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole

ette nähtud teisiti. Tahteavaldus võib olla ka kaudne, st väljenduda teos, millest võib järeldada

tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 3). Lepingust taganemine ja lepingu

ülesütlemine toimub samuti vastava avalduse tegemisega teisele poolele (VÕS § 188 lg 1 ja §

195 lg 1). Lepingust taganemiseks ega lepingu ülesütlemiseks ei ole kehtestatud seadusest

tulenevat vorminõuet. Senise kohtupraktika põhjal on nii taganemine kui ülesütlemine

võimalik ka konkludentselt, seega võib taganemise või ülesütlemise tahe ilmneda isiku

tegevusest (nt RKTKo 19.04.2006, 3-2-1-29-06, p 20; 22.12.2009, 3-2-1-143-09, p 14).

8.1.2. Kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb TsÜS § 75 lg 1 esimese lause kohaselt

tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kuid seda juhul, kui tahteavalduse saaja seda

tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei

teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust sama lõike teise lause alusel tõlgendada

nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.

Kostja väidab, et tal puudus tahe töövõtulepingu lõpetamiseks ning ta tegelikult palus

kinnistult lahkuda hageja juhatuse liikmel A. Jekabsonsil, mitte töömeestel. Tahteavalduse

tegija tegelik tahe on TsÜS § 75 lg 1 esimese lause järgi määrav ainult tingimusel, et teine

pool seda tahet teadis või pidi teadma. Kuna teisele isikule tehtud tahteavaldused vajavad

üldjuhul vastuvõtmist (TsÜS § 69), siis mõjutavad need otseselt tahteavalduse saaja õigusi

(praegusel juhul lepingu lõpetamine ülesütlemisega), mistõttu on õigustatud üksnes sellise

tahte arvestamine, mida oli võimalik tahteavaldusest objektiivselt järeldada. Tahteavalduse

saaja teadma pidamise tuvastamisel tuleb VÕS § 15 lg 4 alusel hinnata, kas saaja oli raskelt

hooletu nende asjaolude suhtes, mis võimaldasid tahteavalduses sisalduvast tahtest aru saada.

8.1.3. Praeguses asjas ei pidanud hageja ringkonnakohtu arvates aru saama, milline on kostja

tegelik tahe ja hageja teadmine kostja tahtest ei ole tõendamist leidnud. Seetõttu tuleb kostja

kõnealust tahteavaldust tõlgendada TsÜS § 75 lg 1 teise lause järgi. Sellisel tõlgendamisel ei

ole määrav enam kummagi poole tegelik tahe. Määrav on tahteavalduse objektiivne tähendus

ehk see, kuidas oleks tahteavaldusest aru saanud sarnane heas usus tegutsev mõistlik isik,

võttes arvesse kõiki tahteavalduse tegemisega seotud asjaolusid (vt P. Varul jt.

Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tartu 2023, § 75 komm 3.2.2).

VÕS § 7 lg 1 järgi loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus

tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt

arvestatakse mõistlikkuse hindamisel võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus-

või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid.

8.1.4. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja käitumisest 7. septembril 2022 võis

hagejaga sarnane mõistlik isik järeldada lepingu lõpetamise soovi. Kostja nõudis hagejalt

enda kinnistult lahkumist, mis faktiliselt välistas hageja poolt lepingu edasise täitmise. Kostja

on A. Jekabsonsiga peetud telefonikõnes mh küll lubanud, et maksab tööde eest, nagu kokku

lepitud (dtl 79), kuid ilmselgelt oli ja on kostjal poolte tasukokkuleppe osas hagejast erinev

arusaam. Asja materjalidest ei nähtu, et pärast 7. septembrit 2022 oleks pooled omavahel

8

suhelnud lepingu edasise täitmise osas. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et

maakohus rajas oma järeldused lepingu lõppemise kohta ainult ühele telefonikõnele.

Maakohus on hinnanud kostja käitumist 7. septembril 2022 ja pärast seda tervikuna.

8.1.5. Ringkonnakohus märgib, et mitmed asjas tuvastatud asjaolud viitavad sellele, et ka

kostja enda hinnangul lõppes poolte vahel sõlmitud leping 7. septembri 2022. Tõenditest ei

nähtu, et kostja oleks hiljem tundnud huvi lepingu täitmise vastu hageja poolt. Kostja ei ole

palunud hagejal tulla töid lõpetama, tundnud huvi, millal hageja seda teeb vms. Vastupidi,

kostja pöördus puurkaevu rajamise jätkamiseks teiste Eestis tegutsevate ettevõtjate poole (dtl

129), millele on osutanud otsuses ka maakohus. Apellatsioonkaebuses viidatud poolte suhtlus

eelnes (mitte ei järgnenud) lepingu ülesütlemisele.

8.2. Maakohus lähtus eelmärgitut arvestades asja lahendamisel õigesti VÕS § 655 lg-st 1, mis

annab tellijale õiguse töövõtuleping igal ajal üles öelda sõltumata sellest, kas töövõtja on

lepingut rikkunud. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 655 lg 1 teise lause järgi ei vabasta

lepingu ülesütlemine tellijat töövõtjale kokkulepitud tasu maksmise kohustusest, st töövõtjal

on jätkuvalt õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu

ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või

oleks võinud mõistlikult omandada. Vastavate kokkulepitud tasunõuet vähendavate eelduste

täitmist peab tõendama eelkõige tellija.

Kostja leiab, et maakohus on vastuolus TsMS § 4 lg-s 1, § 5 lg-tes 1 ja 2 ja § 436 lg-s 4

sätestatuga asunud VÕS § 655 lg 1 kohaldamisel ise faktilisi asjaolusid tuvastama ning poolte

esile toodu põhjal ei oleks VÕS § 655 lg 1 kohaldamiseks alust olnud. Ringkonnakohus

kostjaga ei nõustu.

8.2.1. Hagi aluseks on hagiavalduses esitatud asjaolud eluliste sündmuste kohta

(faktikogum), mille tuvastamisega hageja seob oma nõude (TsMS § 363 lg 1 p 2; RKTKm

22.03.2017, 3-2-1-167-16, p 11). Hageja esitatud nõude õiguslik põhjendus hagi alusesse ei

kuulu. VÕS § 655 lõiget 1 kohaldades andis maakohus hinnangu poolte esile toodud

asjaoludele, st elusündmustele, mh kostja 7. septembri 2022 käitumisele. Poolte esitatud

asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) on kohtu ülesanne ja

kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (TsMS § 436 lg 7 ja § 438

lg 1 esimene lause). Eelmärgitut arvestades on asjakohatu ka kostja väide, nagu oleks hageja

VÕS § 655 lg-le 1 tuginema asudes TsMS § 376 lg 1 mõttes hagi muutnud. Hagis esitatud

õiguslike väidete täiendamist või parandamist TsMS § 376 lg 4 p 1 kohaselt hagi muutmiseks

ei loeta.

8.2.2. Kuigi kohus ei ole asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel poolte seisukohtadega

seotud, ei või kohus TsMS § 436 lg 4 teise lause järgi hinnata otsust tehes poole esiletoodud

asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele

võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht.

Samuti on iseenesest õige kostja märgitu, et kohus peab üldjuhul juhtima poolte tähelepanu

õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust

(nt RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 18 ja selles viidatud kohtulahendid). Maakohus

praeguses asjas osutatud nõuete vastu ei eksinud. Vastupidi, kohus on 16. augusti 2024. a

kirjas VÕS § 655 lg 1 kohaldamisele tähelepanu juhtinud ning andnud pooltele võimaluse

avaldada selles osas seisukohti (dtl 193). Hageja on seejärel 28. augusti 2024 seisukohas

avaldanud, et kostja käitumist võib käsitleda VÕS § 655 lg 1 kohase lepingu ülesütlemisena.

8.2.3. Olukorras, kus maakohus pidas poolte esitatud asjaoludel võimalikuks kaaluda hageja

nõude rahuldamist mh VÕS § 655 lg-st 1 lähtudes, oli kohtu poolt põhjendatud seda pooltele

selgitada ning võimaldada pooltel avaldada arvamust. Sellega täitis kohus TsMS § 351 lg-st 1

ja § 392 lg 1 p-dest 3 ja 4 tulenevaid eelmenetluse ülesandeid. Eelmärgitut arvestades on

9

põhjendamatu ka apellatsioonkaebuses esitatud väide, nagu oleks maakohtu otsus kostjale

üllatuslik.

8.3. Lepingu ülesütlemine vabastas hageja kui töövõtja töövõtulepingu edasise täitmise

kohustusest (VÕS § 195 lg 2). Ülesütlemise hetkeks valmis tehtud tööde osas säilisid kostjal

kui tellijal pärast ülesütlemist siiski jätkuvalt kõik tavapärased tellija õigused, mh õigus

tugineda õiguskaitsevahenditele seoses töödes esinevate puudustega. Küll ei ole erinevalt

VÕS § 637 lõigetes 3 ja 4 sätestatust tähtis see, kas tellija on need tööd, mis on ülesöeldud

lepingu alusel valmistatud, ka vastu võtnud (vt ka RKTKo 11.02.2016, 3-2-1-171-15, p 15).

Samas nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et kostja etteheited töödes esinenud

puuduste kohta ei ole tõendatud.

8.3.1. Kostja leiab, et hagejal kui majandus- või kutsetegevuses töid teinud isikul lasus

kohustus tagada, et töö teostataks selliselt, et see vastaks Eestis kehtivatele õigusaktidele, mis

reguleerivad puurkaevule esitatavaid nõudeid ja võivad takistada või piirata kaevu

eesmärgipärast kasutamist. Hagejal oli kostja hinnangul VÕS § 641 lg 2 p 3 alusel kohustus

koostada enne puurimistööde alustamist puurkaevu projekt ja saada kohalikust omavalitsusest

ehitusluba. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et pooltel ei olnud

erikokkulepped töödega seonduvate lubade taotlemise osas. Asja materjalidest ei nähtu, et

maakohtu tuvastatud hinnakokkulepe 55 eurot/meeter puurimise eest (kokku 6050 eurot)

oleks sisaldanud muid töid või teenuseid peale puurimistööde. Isegi kui lubade taotlemata

jätmist pidada, puuduseks, puuduvad asjas tõendid selle kohta, et kostja oleks hagejalt selliste

kohustuste täitmist nõudnud. Kuna praeguseks on kolmas isik töövõtulepingu esemeks olnud

töö valmis teinud, ning kostja on saanud vajalikud load ja kooskõlastused (dtl 129), ei ole

hagejal võimalik enam neid väidetavaid puudusi kõrvaldada.

8.3.2. Kostja väited, et hagejal ei ole Eestis hüdrogeoloogiliste tööde teostamise luba ning

sellise loata puuraugu puurimisel on hageja toime pannud süüteo, ei ole hageja tsiviilõigusliku

nõude lahendamise seisukohalt ringkonnakohtu arvates tähtsust. Kostja ei ole sellega seoses

esitanud hageja vastu nõudeid ega selliseid võimalikke nõudeid hageja nõudega

tasaarvestanud. Lisaks ei ole kohtule teada, et hageja suhtes oleks seoses vaidlusaluste tööde

teostamisega kostja kinnistul alustatud väärteo- või kriminaalmenetlust.

8.3.3. Kokkuvõttes ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust VÕS § 655 lg 2 või § 111 lg 1

kohaldamiseks seoses ülesütlemise hetkeks valmis tehtud töödes väidetavalt esinenud

puudustega. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 111 lg 1 kohane vastuväide on olemuselt

ajutine, selle põhiliseks tagajärjeks on lepingupoole enda täitmise edasilükkamine, mitte aga

sellest lõplik keeldumine. VÕS § 111 lg-le 1 tuginemiseks peab tellijal olema nõue töövõtja

vastu lepingu täitmiseks. Et tellija võiks VÕS § 111 lg-le 1 tuginedes keelduda lepingujärgset

tasu maksmast, peab ta ühtlasi tuginema mingile nõudele töövõtja vastu, mille täitmist ta

nõuab (nt RKTKo 28.10.2008, 3-2-1-80-08, p 33).

8.4. Põhjendamatu on kostja etteheide, et maakohus jättis vastuolus TsMS § 438 lg-ga 1 välja

selgitama poolte hinnakokkuleppe. Maakohus on hinnakokkuleppe ja selle muutmisega

seonduvat käsitlenud otsuse põhjenduste p-s 8. Maakohus on jõudnud järeldusele, et 6.

septembri 2022 telefonikõnes leppisid pooled kokku kaevamistööde hinnas 55 eurot meetri

kohta (sh käibemaks), millele lisandub pumba maksumus koos selle paigaldamiseks vajalike

lisade ja töö hinnaga summas 500 eurot. Maakohus on neid järeldusi otsuses TsMS § 436 ja §

442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud.

9. Ringkonnakohus lisab eelmärgitule, et olukorras, kus töövõtja ei ole teinud tellitud töid

lõpuni ning kolmas isik on (tellija tellimusel) töövõtulepingu esemeks olnud töö valmis

teinud, ei ole töövõtjal enam võimalik lepingujärgset tööd valmis teha ja saavutada sellega

enda tasunõude sissenõutavaks muutumine. Sellises olukorras on võimalik, et kostja on

10

lepingust taganenud. Taganemisavaldus võib väljenduda teos, milleks on kolmanda isikuga

lepingu sõlmimine tööde lõpetamiseks. Samuti võiks hagejal tekkida VÕS § 116 lg 2 p 1

alusel õigus lepingust taganeda põhjusel, et kostja tegevuse tõttu muutus hagejal lepingu

täitmine võimatuks, kuna kolmas isik oli juba teinud tööd, mida hageja pidi lepingu alusel

tegema (vt ka RKTKo 13.03.2024, 2-19-18463/69, p-d 13 ja 14). Ka lepingust taganemise

korral oleks kostjal õigus nõuda tagasitäitmise võlasuhte raames VÕS § 189 lg 2 p 1 alusel

üleantu väärtuse hüvitamist. Eelduslikult on tööde väärtus nende lepingujärgne maksumus

(kostjal on võimalik tõendada, et tööde väärtus on nende osalise tegemata jätmise tõttu

väiksem).

Kuivõrd maakohus tuvastas ringkonnakohtu hinnangul menetlusnorme rikkumata hageja

poolt kostja kinnistule rajatud puuraugu sügavuse 95 meetrit ja lepingus kokku lepitud tasu 55

eurot sügavusmeetri kohta (maakohtu tuvastatud puuraugu sügavuse üle pooled

apellatsioonimenetluses ka ei vaidle), oleks hageja nõude rahuldamine 5225 euro ulatuses (sh

käibemaks) lepingust taganemise korral samuti põhjendatud.

10. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsiooniastme

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellatsioonkaebuse esitaja) kanda.

11. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud. Seetõttu ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt kindlaks

apellatsiooniastme menetluskulusid. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab menetluskulud

kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse jõustumisest.

Menetluskulude jaotust saab menetlusosaline vaidlustada üksnes käesoleva otsuse peale edasi

kaevates (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)

11