1-09-11517/68 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 20. detsember 2011 Tartu Kriminaalasja number 1-09-11517 (09240100772) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Paavo Randma Kohtuistungisekretär Helin Vuks Tõlk Natalia Tselikova Kriminaalasi Timofei Stanovoi süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 ja § 114 p 5 järgi ja B.P süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7, 8 ja § 114 p 5 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 8. aprilli 2011 otsus Apellatsioonide esitajad

süüdistatav B.P ja tema kaitsja vandeadvokaat

Lembit Nirgi ning Timofei Stanovoi kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa Prokurör Sirje Merilo Süüdistatav Timofei Stanovoi

isikukood: 38810165210; elukoht: XXXXXXX

varem kriminaalkorras karistatud neljal korral Kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa Süüdistatav B.P

2

isikukood: XXX; elukoht: XXXXXX

varem kriminaalkorras karistatud kahel korral Kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi Kohtuistungi toimumise aeg 14. november 2011 Tartu.

RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 4; 338 p 2; 340 lg 1, lg 2 p 3 tühistada Viru Maakohtu 8. aprilli 2011 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-11517 osaliselt, so

- Timofei Stanovoile karistuse mõistmises KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 ja § 215 lg 3 p 1 järgi eraldi episoodidena kannatanute A.S. ja T.J. osas, KarS § 63 lg 1, § 64 lg 1 järgi ning KarS § 65 lg 1 ja 64 lg 1 järgi ja lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse osas;

- B.P-le karistuse mõistmises KarS § 200 lg 2 p 7, 8 ja 215 lg 3 p 1 järgi (kannatanu A.S. episood) KarS § 63 lg 1 alusel ning karistuse mõistmises KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8; § 215 lg 3 p 1 ja § 117 lg 1 järgi (kannatanu T.J. episood) KarS § 63 lg 1 alusel ja KarS § 64 lg 1 järgi ning KarS § 65 lg 2 järgi ja lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse osas.

Teha selles osas uus otsus :

Süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 ja § 215 lg 3 p 1 järgi mõista Timofei Stanovoile

KarS § 63 lg 1 alusel KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 järgi karistuseks 8 (kaheksa) aastat vangistust.

KarS § 64 lg 1 alusel lugeda mõistetud karistusega kaetuks Timofei Stanovoile Viru Maakohtu 02.02.2010 otsusega KarS § 199 lg 2 p 4 järgi mõistetud kergem karistus 1

(üks) aasta vangistust ning sama kohtuotsusega KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 järgi (kannatanu A.P. episood) mõistetud karistus ning mõista Timofei Stanovoile lõplikuks liitkaristuseks 8 (kaheksa) aastat vangistust.

Süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8, § 215 lg 3 p 1 ja § 117 lg 1 järgi mõista B.P-le KarS § 63 lg 1 alusel KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 järgi karistuseks 10 (kümme) aastat vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel liita mõistetud karistusele Viru Maakohtu 13.05.2008 otsusega mõistetud kandmata karistus 8 kuud ja 6 päeva vangistust ning mõista B.P lõplikuks karistuseks 10 (kümme) aastat, 8 (kaheksa) kuud ja 6 (kuus) päeva vangistust.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Apellatsioonid rahuldada osaliselt.

Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Rakvere

Advokaadibüroo kaudu kriminaalasjas nr 1-09-11517 vandeadvokaat Lembit Nirgile

3 tema poolt riigi õigusabi osutamise eest B.P-le apellatsioonimenetluses 159, 44 eurot. KrMS § 185 lg 2 alusel kaitsjatasu vandeadvokaat Lembit Nirgi poolt osutatud õigusabi eest summas 159, 44 eurot jätta riigi kanda.

Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt OÜ Anti Aasmaa

Advokaadibüroo kaudu kriminaalasjas nr 1-09-11517 vandeadvokaat Anti Aasmaale

tema poolt riigi õigusabi osutamise eest Timofei Stanovoile apellatsioonimenetluses 635,31 eurot. KrMS § 185 lg 2 alusel kaitsjatasu vandeadvokaat Anti Aasmaa poolt osutatud õigusabi eest summas 635,31 eurot jätta riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 20.detsembril 2011.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 21.detsembrist 2011. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool

esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 21.detsembrist 2011. KrMS § 344 lg 3 järgi on kassatsiooni esitamise õigus prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ning teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel.

Viru Maakohtu 8. aprilli 2011 otsusega tunnistati Timofei Stanovoi süüdi KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 ja § 215 lg 3 p 1 järgi (A.S. episood) ja karistuseks mõisteti KarS § 63 lg 1 alusel 7 aastat vangistust. Samuti tunnistati Timofei Stanovoi süüdi KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 ja § 215 lg 3 p 1 järgi (T.J. episood) ja karistuseks mõisteti KarS § 63 lg 1 alusel 10 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti T. Stanovoile 10 aastat vangistust.

Karistuste liitmise tulemusena KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 järgi mõisteti T. Stanovoile lõplikuks liitkaristuseks 10 aastat vangistust. Süüdistuses KarS § 114 p 5 järgi mõisteti T. Stanovoi õigeks.

B.P tunnistati süüdi KarS § 200 lg 2 p 7, 8 ja § 215 lg 3 p 1 järgi ( A.S. episood) ja karistuseks mõisteti KarS § 63 lg 1 alusel § 200 lg 2 p 7, 8 järgi 7 (seitse) aastat vangistust. B.P tunnistati süüdi KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 ; § 215 lg 3 p 1 ja § 117 lg 1 järgi (T.J. episoodi) ja karistuseks mõisteti KarS § 63 lg 1 alusel § 200 lg 2 p 4, 7, 8 järgi 10 (kümme) aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel, raskeima üksikkaristuse suurendamise teel mõisteti B.P-le liitkaristuseks 12 (kaksteist) aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele Viru Maakohtu 13.05.2008 kohtuotsusega mõistetud kandmata karistus 8 kuud ja 8 päeva vangistust, mõistes B.P-le lõplikuks karistuseks 12 (kaksteist) aastat, 8 (kaheksa) kuud ja 8 (kaheksa) päeva vangistust.

4 T. Stanovoile oli esitatud süüdistus KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 järgi selles, et tema KarS § 200 lg 2 p 4 tähendatud isikuna 03.02.2009 õhtul koos B.P-ga istus Rakveres turuplatsil tellitud taksosse MB reg. nr. XXX , mida juhtis taksojuht A.S. . Teel Tapale Lääne-Virumaal Kadrina vallas Lante bussipeatuse lähedal käskisid nad auto kinni pidada. J. Murdsov haaras A.S. l selja tagant ühe käega ümber kaela ning pani teises käes olnud noa talle kõrile ning A.S. l kästi auto pagasiruumi ronida, kus teda hoiti mitu tundi, ja rööviti sõiduauto MB reg.nr.

XXX väärtusega 120 000 krooni, mobiiltelefon Nokia 6070 väärtusega 400 krooni,

väärtuseta rahakott koos selles olnud 800 krooni, 40 euro (väärtusega 626 krooni), juhitunnistuse ja auto registreerimistunnistusega.

B.P-le oli esitatud süüdistus KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema 03.02.2009 õhtul koos T. Stanovoiga istus Rakveres turuplatsil tellitud taksosse MB reg. nr. XXX , mida juhtis taksojuht A.S. . Teel Tapale Lääne-Virumaal Kadrina vallas Lante bussipeatuse lähedal käskisid nad auto kinni pidada. J. Murdsov haaras A.S. l selja tagant ühe käega ümber kaela ning pani teises käes olnud noa talle kõrile ning A.S. l kästi auto pagasiruumi ronida, kus teda hoiti mitu tundi, ja rööviti sõiduauto MB reg.nr. XXX väärtusega 120000 krooni, mobiiltelefon Nokia 6070 väärtusega 400 krooni, väärtuseta rahakott koos selles olnud 800 krooni, 40 euro (väärtusega 626 krooni), juhitunnistuse ja auto registreerimistunnistusega.

T. Stanovoile ja B.P-le on esitatud süüdistus KarS § 114 p 5 järgi selles, et nemad 18.02.2009 õhtul koos istusid Rakveres tellitud taksosse Volvo 960 reg.nr. XXX , mida juhtis

taksojuht T.J.. Teel Tapale Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas Lante külas Lante

bussipeatuse lähedal kästi juhil pöörata paremale põlluvaheteele ja siis auto peatada. B.P haaras T.J. l selja tagant vasaku käega näost ja pani paremas käes olnud lauanoa talle kõrile. T.J. tiriti autost välja ja suruti auto pagasiruumi ning selle tegevuse juures tekitati

T.J. käele, kaelale ja näole lõikehaavu, samuti purunesid ta prillid ja kukkusid suust proteesid, samuti lõid T. Stanovoi ja B.P kannatanut ühe korra noaga parema tuhara piirkonda, millega tekitati paremasse tuharasse tungiv torke-lõikehaav koos suure veresoone

(tuharaarteri) vigastusega, millele järgnes massiivne välimine verejooks, mis põhjustas T.J. surma. T.J. lt võeti ära tema kasutuses olnud ja OÜ-le T&U Duo kuulunud sõiduauto Volvo

960 reg.nr. XXX väärtusega 50 000 krooni koos firmale kuuluva 300 krooni raha, mobiiltelefoni Nokia 2760 väärtusega 1440 krooni ja mobiiltelefoniga Nokia 3200 väärtusega 100 krooni ning T.J. rahakott väärtusega 200 krooni selles olnud isiklik raha 100 krooni ning juhiluba, ID-kaart ja haigekassa kaart, kaelast hõbekett koos kuloniga väärtusega 400 krooni,

riidest kott väärtusega 200 krooni koos selles olnud taskulambiga väärtusega 120 krooni, taskukalkulaator väärtusega 50 krooni ja aerosool-õhuvärskendaja väärtusega 150 krooni.

T. Stanovoi tunnistas ennast A.S. röövimise osas süüdi, T.J. tapmises ta ennast süüdi ei tunnistanud. B.P tunnistas ennast A.S. episoodis süüdi, T.J. episoodis tunnistas süüdi osaliselt.

Kannatanu A.S. episoodis on röövimise ja võõra vallasasja omavoliline ajutine kasutamine

vägivallaga mõlema süüdistatava poolt tõendatud nende endi ütlustega, samuti kannatanu A.S. ütlustega. Mõlemad süüdistatavad tunnistasid, et nad kavatsesid taksojuhti röövida raha

saamise eesmärgil ja kavatsuse realiseerimiseks võtsid kaasa noad, nad tunnistasid A.S.

noaga ähvardamist, tema jõuga pagasnikusse sundimist ja tema raha omastamist. Süüdistatavate ja kannatanu A.S. ütlustega on tõendatud, et telefon ja rahakott anti A.S. le

tagasi, sõiduautot ja dokumente kasutati ka järgmisel päeval Tapale sõitmiseks, kus

politseipatrull nad kinni pidas. Auto ja dokumentide omastamise tahtluse kohta tõendid

5

puuduvad. Süüdistatavate ja A.S. ütlustega on tõendatud, et need asjad hõivati ajutise kasutamise eesmärgil sama vägivalla tarvitamise käigus ja selle mõju kasutades, mida tarvitati kannatanu raha ära võtmisel. Eeltoodut arvestades tuleb sõiduauto, dokumentide, telefoni ja

rahakotiga seonduv ümber kvalifitseerida KarS § 215 lg 3 p 1 järgi kui võõra vallasasja omavoliline ajutine kasutamine, mis oli toimepandud vägivallaga. Asjaolu, et A.S. süüdistatavatelt tekitatud kahju hüvitamist ei nõua ja väidab, et andis auto volikirja, autodokumendid ja auto süüdistatavate kätte ärilistel kaalutlustel, ei ole kuritegude

kvalifitseerimisel oluline. On ilmne, et A.S. sellised süüdistatavaid õigustavad ütlused on põhjustatud hirmust ja kartusest. Süüdistatavad tunnistasid, et nad korduvalt andsid A.S. le mõista, et see midagi ette ei võtaks ja normaalselt käituks. Pole inimlikult usutav, et peale noaga ähvardamist, kerge suuvigastuse tekitamist, 1-2 tunnist sunnitud viibimist auto suletud pagasiruumis, raha äravõtmist ja korduvaid meeldetuletusi mõistlikult käitumiseks oleks A.S.

hakanud süüdistatavatega tõsimeelselt ärilisi tehinguid tegema. On mõistetav, et süüdistatavate eelkirjeldatud käitumine tekitas A.S. s hirmu ja kartust tagajärgede osas, kui ta süüdistatavatele meelepäraselt ei käitu. Eelnevast on tingitud kannatanu vaikimine kuriteost

kohtumisel politseipatrulliga, tema tegevus volikirja kirjutamisel auto kasutamiseks ja ka tema süüdistatavate tegevust pehmendada püüdvad ütlused kohtuistungil.

Süüdistatavate ütlusest nähtub, et nad panid röövimise toime kavatsetult. Nad seadsid eesmärgiks röövida raha, kasutada hõivatud autot ja muretseda narkootikume ja viisid oma plaani ellu.

T.J. episoodis on röövimine ja võõra vallasasja omavoliline ajutine kasutamine vägivallaga

tõendatud. Mõlemad süüdistatavad tunnistasid, et nad 18.02.2009 õhtul kavatsesid röövida

taksojuhti raha saamise eesmärgil samal viisil nagu nad tegid seda 03.02.2010 A.S. ga.

Kavatsuse realiseerimiseks võttis B.P kaasa kaks nuga. B.P hoidis kannatanut selja tagant kinni ja ähvardas noaga samal aja kui T. Stanovoi võttis kannatanult telefoni ja rahakoti. Kohtuarstliku ekspertiisi aktist nähtub, et surmaeelselt oli T.J. le tekitatud

torke-lõikerelvaga haavad põsel, alahuulel, paremal labakäel, marrastused lõual ja paremal randmeliigesel - vigastused, mis ei põhjusta elavatel isikutel eluohtlikku tervisekahjustust. Auto ja dokumentide omastamise tahtluse kohta tõendid puuduvad. Samas on süüdistatavate

ütlustega tõendatud, et sõiduauto hõivati ajutise kasutamise eesmärgil sama vägivalla

tarvitamise käigus ja selle mõju kasutades, mida tarvitati kannatanult raha ära võtmisel. Eeltoodut arvestades tuleb sõiduautoga seonduv ümber kvalifitseerida KarS § 215 lg 3 p 1 järgi kui võõra vallasasja omavoliline ajutine kasutamine, mis oli toimepandud vägivallaga.

Tõendamist ei leidnud KarS § 114 p 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine süüdistatavate poolt. Tõendid ei kinnita põhjusliku seose olemasolu T. Stanovoi tegevuse ja

T.J. surma saabumise vahel, mistõttu tema tegevus selles kuriteoepisoodis tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 ja § 215 lg 3 p 1 järgi. Röövimise ja sõiduauto ajutise kasutamise vägivallaga planeerimisel ja elluviimisel tegutsesid T. Stanovoi ja B.P koos ning ühise tahtlusega ja selles osas tuleb ka B.P poolt toimepandu kvalifitseerida KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 ja § 215 lg 3 p 1 järgi. Lüües T.J. noaga tuharasse ei soovinud B.P tema surma ega teadnud, et selline tegu põhjustab

kannatanu surma, samas oleks ta inimest selliselt vigastades ja seejärel pagasnikusse lukustades tähelepaneliku suhtumise korral pidanud sellise tagajärje saabumise võimalust ette nägema. Eeltoodut arvestades põhjustas B.P T.J. surma ettevaatamatusest hooletuse vormis ja tema poolt toimepandu tuleb kvalifitseerida KarS § 117 lg 1 järgi. T.J. röövimine on toime pandud kavatsetult. Süüdistatavad seadsid eesmärgiks röövida raha

ja viisid oma plaani ellu. Sama puudutab võõra vallasasja ajutist omavolilist kasutamist vägivallaga, eesmärgil omastada raha, sõita Tapale ja muretseda narkootikume.

6

Karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid.

Süüdistatavate käitumises karistust raskendavaid asjaolusid ei esine, nende vastutust kergendab süü osaline tunnistamine ja kahetsus. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada, et röövimised ja võõra vallasasja ajutised kasutamised

vägivallaga on toime pandud kavatsetult. T. Stanovoi ja B.P on korduvalt

kriminaalkorras karistatud, viimane neist pani kuriteod toime ajal, mil temale mõistetud vangistus oli asendatud üldkasuliku tööga. Mõlemad süüdistatavad kuritarvitavad alkoholi ja narkootikume, on üle kahekümne korra karistatud väärtegude eest, kuriteod on toime pandud narkootikumide hankimiseks. Arvestades T. Stanovoi ja B.P süü suurust, kuritegude tehiolusid ja süüdistatavate isikuid, tuleb karistuse eesmärkide saavutamiseks süüdistatavaid karistada raskeima kuriteo sanktsiooni keskmisest suurema vangistusega. B.P süü suurusest lähtuvalt peab tema karistus olema raskem, sest tema kasutas mõlema episoodi puhul vahetult nuga, tema oli ka mõtte algatajaks ja aktiivsemaks täideviijaks T.J. puhul, mis viimase surmaga lõppes. A.S. ja T.J. kuriteoepisoodis tuleb süüdistatavatele mõista KarS § 63 lg 1 sätteid kohaldades eraldi karistused ja moodustada seejärel liitkaristus KarS § 64 lg 1 alusel. B.P

karistusele tuleb KarS § 65 lg 2 alusel liita 13.05.2008 otsusega mõistetud ja kandmata karistus. T. Stanovoile karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka kuriteoepisoodidega milledes ta 02.02.2010 otsusega süüdi tunnistati.

T. Stanovoi kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub kontrollida maakohtu poolt KrMS §-s 2681 lg 1 sätestatu järgimist ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks.

Apellatsiooni kohaselt vaidlustab kaitsja T. Stanovoi süüdimõistmise KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8

järgi T.J. episoodis. Kaitsja leiab, et kohus on nimetatud episoodi osas rikkunud oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 ja § 339 p 11 mõttes, mis toob vältimatult

kaasa KrMS § 341 lg 1 alusel kriminaalasja saatmise esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Samuti leiab kaitsja, et A.S. röövimise episoodis on kohus alusetult omistanud T. Stanovoile

süüdistuse KarS § 215 lg 3 p 1 järgi. T. Stanovoile ja B.P-le oli esitatud algselt

süüdistus selles, et nad 03.02.2009 õhtul röövisid sõiduauto MB, reg.nr XXX , , mobiiltelefoni Nokia 6070, väärtuseta rahakoti koos selles olnud 800 krooni ja 40 euroga ning juhitunnistuse ja auto registreerimistunnistuse. Sõiduauto ja dokumendid andis kannatanu süüdistatavatele üle vabatahtlikult ning vormistas ka volituse. Kannatanu andis kohtus ütlusi, et tegi seda ärilistel eesmärkidel, et temale tehtaks

ära sõiduki tehniline ülevaatus. Neid peatas politseipatrull, kuid kannatanu ei pöördunud

võimuesindajate poole abi saamiseks. Kannatanu oli oma otsustustes vaba. Samuti ei ole põhjendatud, milles seisnes rahakoti ja telefoni ajutine omavoliline kasutamine süüdistatavate poolt.

Süüdistuses KarS § 114 p 5 järgi on T. Stanovoi õigeks mõistetud, seega ei olnud alust teha enam süüdimõistvat otsust KarS § 200 lg 2 p 4, 7 ja 8 järgi. KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt kohtuotsuse tegemisel peab kohus lahendama küsimuse, kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi järgi tuleb see kvalifitseerida. KrMS § 306 lg 1 p 4

sätestab, et lahendada tuleb küsimus, kas süüdistatav on süüdi kuriteo toimepanemises.

7

Kohus, asudes seisukohale, et T. Stanovoi tuleb süüdistuses KarS § 114 p 5 järgi õigeks mõista, ei saanud enam sama teo kohta teha süüdimõistvat otsustust. Kohtul puudus KrMS §

306 lg 1 p 3 ja 4 alusel võimalus teha sama episoodi osas samaaegselt nii õigeks kui ka süüdimõistvat kohtuotsust.

KarS § 2681

lg 1 sätestab, et üldkorras kriminaalasja arutava maakohtu kohtukoosseisu

liikmed ei või enne selles asjas kohtuotsuse tegemist osaleda teise üldmenetluses kohtusse saadetud kriminaalasja kohtulikus arutamises. Kohtulikud vaidlused ja süüdistatava viimase sõna kuulamine toimus 07.02–09.02.2011. Otsuse kuulutamise aeg oli 08.04.2011.

KarS § 2681

lg 1 tuleneb, et maakohtu kohtukoosseisu liikmed ei või enne kohtuotsuse

kuulutamist osaleda teise üldmenetluses kohtusse saadetud asja arutamisel sh ka nimetatud asjas kohtuotsuse tegemisel. Kohtuistungite registrist nähtuvalt on kohtunik Tiit Kullerkupp

osalenud ajavahemikul 09.02.2011–08.04.2011 järgnevate üldmenetluse asjade kohtulikul arutamisel: 18.02.2011 13:00:00 rakvere saal 1 Tiit Kullerkupp 1-10-3742 Aleksandr Ganin; Toivo Paas KarS § 200 lg 2 p 7, 9 ja § 121; Artur Paas KarS § 200 lg 2 p 7,9 kohtuotsuse

kuulutamine 22.02.2011; Tiit Kullerkupp 1-10-10414 Juri Beljajev KarS § 113 järgi kohtuvaidlus.

Kriminaalasjas nr 1-10-10414 esines KarS § 2681

lg 2 p 3 sätestatud alus katkematuse

põhimõtte eiramiseks, kuid kriminaalasjas nr 1-10-3742 KarS § 2681

lg 1 eiramiseks alus puudus. Ühegi süüdistatava suhtes ei olnud kriminaalasjas nr 1-10-3742 kohaldatud tõkendina vahistamist ega esinenud ühtegi muud KarS § 2681 lg 2 sätestatud eeldust. Seetõttu puudus kohtul õigus arutada kriminaalasja nr 1-10-3742 enne käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.

KrMS § 339 lg 1 p 11 sätestab, et kriminaalmenetlusõiguse rikkumine on oluline kui

üldkorras kriminaalasja arutava maakohtu kohtukoosseisu liikmed on osalenud enne arutatavas asjas kohtuotsuse tegemist teise üldkorras kriminaalasja kohtulikus arutamises ilma vastava aluseta.

Ringkonnakohtul puuduvad volitused asuda kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ise kõrvaldama, kuna tegemist on juba seadusandja poolt niivõrd kaalukateks kohtuliku arutamise

üldprintsiipide minetusteks loetud rikkumistega, et taolise kohtuliku arutamise pinnalt kujunenud kohtulahendit ei saa sisuliselt õigeks lugeda. (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-59-07 p 12 ja nr 3-1-1-27-08 p 16). Kõnealuste rikkumiste esinedes ei saa maakohtus toimunud kohtulikku arutamist pidada ausa ja õiglase kohtumenetluse nõuetele vastavaks.

Juhul kui Tartu Ringkonnakohus ei tuvasta olulisi kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi, on

T. Stanovoile mõistetud põhjendamatult range karistus, mida tuleks kergendada. Viru

Maakohus mõistis uuel arutamisel süüdistatavale sama karistuse, mille oli mõistnud sama kohus 02.02.2010. Asja uuel arutamisel vähenes aga süüdistuse maht ning seetõttu ka isiku süü, millest tulenevalt ei olnud kohtul enam alust mõista sama ranget karistust kui asja esmakordsel arutamisel.

B.P kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks või tühistada maakohtu otsus J. Mudrasovile mõistetud karistuse osas ja mõista J. Mudrasovile kergem karistus.

Kaitsja leiab, et kohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ning B.P-le mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kohus on otsuses märkinud, et vastutust kergendavaks asjaoluks on süü osaline tunnistamine

ja kahetsus, kuid tegelikult on B.P end täielikult süüdi tunnistanud. Karistuse mõistmisel ei arvestanud kohus vastutust kergendava asjaoluna süü täielikku tunnistamist ega

mõistnud kohast karistust. B.P-le mõistetud üksikkaristused on liialt karmid.

Kriminaalasja tehioludest tulenevalt on põhjendamatu liitkaristuse mõistmiseks suurendada raskeimat üksikkaristust, samuti ei ole karistuse mõistmist põhistatud.

8 B.P on tunnistanud ja kohus tuvastas, et ka teine T.J. episood oli plaanis toime panna samal viisil, mil esimene A.S. episood, so raskeid tagajärgi põhjustamata. Kui kohus suurendas B.P karistust surma põhjustamise tõttu kogumis röövimisega kahe aasta võrra, siis oleks põhjendatud esimese episoodi eest mõista karistuse alammääras,

so mõistma esimese episoodi eest 3 aastat vangistust, teise eest samas määras. Kuna oli tuvastatud kavatsus kuritegu toime panna samal viisil, siis ei peaks karistus teise episoodi eest

olema tunduvalt raskem. KarS § 64 lg 1 alusel tuleks lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ning B.P tuleks karistada kokku vangistusega 5 aastat. B.P on

ka varem kahel korral karistatud teise astme kuritegude eest, milline karistus asendati

üldkasuliku tööga, seega pole ta toime pannud raskeid või ühiskonnaohtlikke kuritegusid. Tema karistuslik mõjutamine tema isikuomadusi arvestades ei nõua pikaajalist vangistamist.

Kohtuotsus ei ole kooskõlas Riigikohtu lahendiga 3-1-1-99-06, mille kohaselt karistamise

alus sisaldub KarS §-s 56, kuid karistuse kohaldamisel tuleb järgida karistusseadustiku IV peatüki esimese jao kõigis paragrahvides sätestatut. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus andma

karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Hinnangu andmisel ei tohi süüdistatava

isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Kui B.P põhjustas ettevaatamatusest teise isiku surma, ei ole põhjendatud mõista karistus üle sanktsiooni keskmise määra. B.P-le mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kohtuotsuses puudub karistuse põhjendatus.

B.P esitas ka iseseisva apellatsiooni, milles väljendab mittenõustumist tema süüditunnistamisega KarS § 215 lg 3 p 1 järgi, kuna kannatanu A.S. väitis maakohtus, et tema isiklikult andis vabatahtlikult oma autot kasutada. Samuti ei nõustu apellant temale mõistetud karistuse karmusega 12 aastat 8 kuud ja 6 päeva vangistust.

1. Ringkonnakohtu istungil prokurör vaidles esitatud apellatsioonidele vastu. Kaitsjad ja süüdistatavad toetasid esitatud apellatsioone.

Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad

ja prokuröri, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu KrMS § 338 p 2 mõttes, s.o

- Timofei Stanovoi karistamises KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 ja § 215 lg 3 p 1 järgi eraldi episoodidena kannatanute A.S. ja T.J. osas, karistuse mõistmises KarS § 63 lg 1, § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 järgi ning lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse osas; - B.P karistamises KarS § 200 lg 2 p 7, 8 ja 215 lg 3 p 1 järgi (kannatanu A.S. episood) KarS § 63 lg 1 alusel ning karistamises KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8; § 215 lg 3 p 1 ja § 117 järgi (kannatanu T.J. episood) KarS § 63 lg 1 alusel, KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 järgi ning lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse osas.

Sellest tulenevalt KrMS § 340 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi teeb ringkonnakohus sõltumata apellatsioonidest uue otsuse.

2. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust kui

tunnistades mõlemad süüdistatavad neile süüks arvatud röövimistes küll süüdi, mõistis seejuures kummaski röövimises eraldi karistused kohaldades KarS § 64 lg 1. Kriminaalasi saabus maakohtusse süüdistatava T. Stanovoi süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 järgi (kannatanu A.S. episood) ja KarS § 114 p 5 järgi (kannatanu T.J. episood) ning J.

9 B.P süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi (kannatanu A.S. episood) ja KarS § 114 p 5 järgi (kannatanu T.J. episood).

Maakohtu istungil taotles prokurör kannatanu A.S. episoodis süüdistatavate tegevus ümber

kvalifitseerida röövimise ja asja omavolilise kasutamisena vägivallaga ning süüdistatavate mõrvasüüdistus (kannatanu T.J. episood) ümber kvalifitseerida T. Stanovoi osas

röövimise ja asja omavolilise kasutamisena vägivallaga ning B.P röövimise, asjaomavolilise kasutamisena vägivallaga ja surma põhjustamisena ettevaatamatusest. Kuna prokurör loobus mõrvasüüdistusest, siis polnud maakohtul enam vajadust T. Stanovoi

süüd seoses kannatanu T.J. surmaga analüüsida ja maakohus mõistis T. Stanovoi selles õigeks. Maakohus nõustus prokuröri taotlusega süüdistatavate tegevuse ümberkvalifitseerimiseks..

3. Süüdistatavate süü tuvastamisel kannatanute A.S. ja T.J. suhtes toime pandud röövimistes ja asjade omavolilises kasutamises vägivallaga ning B.P ka kannatanu T.J. surma põhjustamises ettevaatamatusest tuleb maakohtu otsus jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks täiendavalt korrata vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1, vaid käsitleb järgnevalt üksnes peamisi apellatsioonis esitatud väiteid ja lisab vastavad põhjendused.

4. Ringkonnakohus, tutvunud põhjalikult maakohtu otsuses esitatud tõendite analüüsi ja

järeldustega, leiab, et maakohus on hinnanud kõiki olemasolevaid tõendeid kogumis ning

KrMS §-st 61 lg 2 lähtuvalt siseveendumusele rajanevalt teinud süüdistatavate osas süüdimõistva lahendi. Ringkonnakohus ei tuvastanud kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi KrMS § 339 lg 1 ja

2 mõttes, mida väitsid kaitsjad apellatsioonides ja mis tingiks kriminaalasja tagasisaatmise maakohtule uueks arutamiseks.

5. Apellatsioonid on esitatud osaliselt tõendite hindamisele, kuid nendes esitatud põhjendused ei veena ringkonnakohut maakohtu järeldusi ümber hindama.

Kohtuotsus peab vastama KrMS § 312 p-de 1-3 nõuetele, mis seavad raamid kohtuotsuse

põhiosas obligatoorselt sisalduma pidavale tõendite analüüsile. Sellest tulenevalt peab

maakohtu süüdimõistvast otsusest nähtuma kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse; samuti asjaolud, mis kohus tunnistab üldtuntuks ja millele ta otsust tehes tugineb ning tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks (RKKKo nr 3- 1-1-22-10 p 8.1). Maakohus pole otsuses nimetatud tõendite hindamise põhimõtet rikkunud.

6. Süüdistatav T. Stanovoi toetas ringkonnakohtus kaitsja apellatsiooni ja leidis, et maakohus on tema röövimises süüditunnistamisel tähelepanuta jätnud asjaolu, et röövimiste ajal ei olnud temal käes nuga ja ta ei ähvardanud kannatanuid noaga.

Süüdistatav T. Stanovoi on maakohtus andnud ütlusi kannatanu A.S. episoodis (4 kd, tl 38- 43) ja selles, kuidas tal tuli mõte teha B.P-le ettepanek minna taksojuhti röövima ning raha saada. Raha oli vaja raiskamiseks. Süüdistataval endal oli kaasas suur puss ja mõte oli tellida takso, sõita maantee peale, seisma jääda ja ähvardada taksojuhti noaga. B.P võttis kaasa kööginoa. Takso valisid suvaliselt ja Lante bussipeatuse juures lasid taksojuhil auto pidada. B.P haaras selja tagant kannatanust kinni ja T. Stanovoi ise kannatanu käest. Võtsid ära kannatanu kaelast mobiiltelefoni ja põuetaskust rahakoti. Telefoni võtsid ära

põhjusel, et kannatanu ei saaks kellelegi helistada. Varasemalt oli süüdistatavatel kokku

10

lepitud, et taksojuht pannakse pagasnikusse. Tegelikkuses taksojuht läks pagasnikusse vabatahtlikult, sest ilmselt kartis. Võimalik, et tal esines ka mingeid vigastusi. Raha võtsid kannatanu rahakotist ära.

T. Stanovoi ütluste kohaselt oli kannatanu T.J. episoodis kaasas kaks nuga: pussnuga ja

kööginuga. B.P pani mõlemad noad enne röövima minekut põuetaskusse. Kui taksojuht nende soovi kohaselt auto kinni pidas, haaras B.P selja tagant kannatanust kinni ja hoidis üht nuga kõri lähedal, T. Stanovoi hoidis samal ajal kannatanul kätest kinni. Rabelemise käigus läksid taksojuhi prillid katki. Võtsid ära kannatanult kaks mobiiltelefoni ja

rahakoti. Raha raiskasid ära ja üks telefon jäi talle ning teine B.P-le . Taksojuhil käskisid pagasnikusse ronida, kes algul ei tahtnud minna. T. Stanovoi läks auto juhipoolse

esiukse juurde ja B.P lõi pagasniku kinni. Natuke hiljem kuulis ta B.P-lt

kannatanu noaga löömisest. Seejärel istusid B.P-ga taksosse ja alustasid sõitu. Umbes 10 kilomeetri pärast vaatas B.P pagasniku, kuna taksojuhi häält ei kostnud.

Süüdistatav B.P jäi varem maakohtus antud ütluste juurde ja polnud nõus enda süüdi

tunnistamisega kuriteos KarS § 215 järgi. Süüdistatav selgitas, et kannatanu andis sõiduki

vabatahtlikult ära ja vastutasuks olid süüdistatavad lubanud kannatanule teenusena sõiduki tehnilise ülevaatuse. Süüdistatav väitis, et mõlema kuriteoepisoodi osas oli algselt plaan võtta raha juhilt ära ja siis lasta juht minema. Veel selgitas, et tahtis kannatanu T.J. lihtsalt lükata, sest peateed mööda sõitis auto ja süüdistatav tundis hirmu, et neid võidakse näha. Siis ta ilmselt lükkas kannatanut

noaga, aga ei tahtnud noaga lüüa. Hiljem sai teada, et kannatanule oli tekkinud selline vigastus.

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on süüdistatavate tegevust kannatanute suhtes kuritegude toimepanemises õigesti hinnanud ning muuhulgas ümber lükanud süüdistatavate kaitseversiooni kannatanu A.S. väidetavast vabatahtlikust auto üleandmisest süüdistatavatele. On tõendatud, et kannatanu A.S. röövimisel olid mõlemal süüdistataval kaasas noad. Süüdistatava T. Stanovoi väide, mille kohaselt temal ei olnud taksojuhi röövimise algfaasis käes nuga, ei oma süüteokoosseisu kvalifitseerimisel olulist kaalu, sest ta on ise kinnitanud

kaassüüdistatavaga taksojuhtide röövimiseks ettevalmistust ja nugade kaasavõtmist. Käesoleval juhul piisab kui üks süüdistatavatest kui kaastäideviijatest kasutab taksojuhilt vara

hõivamiseks relvana nuga, milline asjaolu on kindlasti teada mõlemale süüdistatavale.

B.P kinnitab maakohtus (4 kd, tl 49-54), et olles auto tagaistmel võttis ta vasaku käega kannatanul peast, surus vastu istet ja parema käe, milles oli nuga, pani kannatanu kõri juurde. Samal ajal T. Stanovoi võttis auto süütevõtmed välja ja ütles taksojuhile, et ta paneks käed roolile ja nõudis telefoni ning rahakotti. Mõlemad esemed võttis ära T. Stanovoi.

8. Süüdistatavate endi ütlustest ja maakohtus uuritud tõenditest tulenevalt ringkonnakohus ei

nõustu kaitsja A. Aasmaa käsitlusega kannatanu A.S. suhtes toimepandud kuriteo asjaoludest. Kaitsja leiab, et tegemist oli olukorraga, kus alguses pandi toime kuritegu, mis kvalifitseerus röövimisena, hiljem aga süüdistatavatel vägivalla jõud rauges ja kannatanu A.S.

andis süüdistatavatele auto, mobiiltelefoni ja rahakoti üle vabatahtlikult. Samuti ei nõustu

ringkonnakohus kaitsja väitega, et kannatanu rahakoti ja mobiiltelefoni sisustamine

süüdistusse KarS § 215 järgi ei ole õige, kuna süüdistatavad nimetatud rahakotti ja mobiiltelefoni ei kasutanud ega pööranud neid esemeid enda kasuks.

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on andnud nimetatud süüdistusega seoses ammendava

hinnangu süüdistatavate käitumisele. Väljaspool igapäevaelu seisja võiks tõesti kuidagi arvata, et kannatanu A.S. ei kartnud kedagi ning asus süüdistatavatele isiklikke esemeid üle

11

andes hoopis nn vabatahtlikult „äri ajama.“ Kogutud tõenditest avaldub, et kannatanul oli

kuriteopaigas ja hilisemas kriminaalmenetluses tavaline inimlik hirm tema suhtes kuriteo

toimepanijate ees. Prokurör rõhutas ka ringkonnakohtus, et kannatanu kartis kriminaalasja menetluse kestel süüdistatavaid ja asus seejuures inimlikult kahetsema, et oli politseile kuriteo osas üldse informatsiooni andnud.

Maakohus on põhjendanud kuriteosündmuse kulgu ja süüdistatavate poolt kasutatud vägivalda arvestades, et süüdistatavaid mõneti õigustavad A.S. ütlused maakohtus on antud hirmust ja kartusest nende ees ja ringkonnakohus nõustub selle järeldusega.

10. Maakohus on järeldustes õigesti leidnud, et kannatanu A.S. auto ja dokumentide omastamise tahtluse kohta tõendid puuduvad. Süüdistatavate ja A.S. ütlustega on tõendatud, et need asjad hõivati ajutise kasutamise eesmärgil sama vägivalla tarvitamise käigus ja selle

mõju kasutades, mida tarvitati kannatanu raha ära võtmisel. Süüdistatavate kuritegelik

eesmärk oli röövida kannatanust taksojuhi raha, hõivata Tapale sõiduks auto ja osta seal röövitud raha eest narkootikume, mille nad ka realiseerisid. Telefoni võtsid nad kannatanult

ajutiselt ära eesmärgil, et ta ei saaks kuriteost kuhugi teatada. Eeltoodut arvestades on

maakohus kannatanule kuulunud sõiduauto, dokumentide, telefoni ja rahakotiga seonduva

õigesti kvalifitseerinud KarS § 215 lg 3 p 1 järgi kui võõra vallasasja omavoliline ajutine kasutamine, mis oli toimepandud vägivallaga.

11. Kannatanu T.J. käsitlevas episoodis on maakohus (4 kd, tl 139) auto ja dokumentide osas samuti leidnud, et süüdistatavatel puudus omastamise tahtlus. Autot oli vaja sõiduks Tapale ja

seal kavatseti see maha jätta. Samas on süüdistatavate ütlustega tõendatud, et sõiduauto

hõivati ajutise kasutamise eesmärgil sama vägivalla tarvitamise käigus ja vägivalla endist

toimet kasutades, mida olid eelnevalt kasutatud kannatanult raha hõivamisel. Seega leidis maakohus, et sõiduauto ja dokumentidega seonduv tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 215 lg

3 p 1 järgi kui võõra vallasasja omavoliline ajutine kasutamine, mis oli toimepandud vägivallaga.

Maakohus leidis õigesti, et kannatanute A.S. ja T.J. suhtes toime pandud süüdistatavate

kuritegeliku tegevuse osaline kvalifitseerimine KarS § 215 lg 3 p 1 (asja omavoliline

kasutamine vägivallaga) järgi ei riku nende kaitseõigust, kuna osa röövimise süüdistusega kirjeldatud tegevusest kvalifitseerub kergema kuriteona. Hinnates, kas tegemist on õiguslikus mõttes ühe või mitme erineva teoga, tuleb esmajoones

tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on

ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna on

õiguslikus mõttes ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (RKKKo 3-1-1-15-08).

Käeolevas kriminaasjas on kannatanu A.S. suhtes toimepandud teod (vägivald, vara hõivamine, vara omavoliline kasutamine) ajalis-ruumiliselt lähestikku, minutites arvestatava ajaperioodi jooksul ja seega tuleb süüdistatavate tegevust ühtse teona näha 03.02.2009 A.S.

suhtes toimepandus. Samuti on 18.02.2009 ühtse teona käsitletav kannatanu T.J. suhtes toimepandud osateod (vägivald, vara hõivamine, vara omavoliline kasutamine, B.P ka eluvastane süütegu).

12. B.P kaitsja L. Nirgi rõhutas istungil seda, et kannatanu paigutamisel auto

pagasnikusse tekkis süüdistatavatel väike segadus ja kuna B.P ei oma teadmisi

12 anatoomiast, siis vajutades noa kannatanule keha paksemasse kohta, ei teadnud ta, et seal asub suur veresoon, mis toob kannatanule kaasa verejooksu ja hilisema surma. Eeltoodud kaitsja väide polnud küll apellatsiooni sisuks, kuid puutuvalt eeltooduga ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega ning see ei tulene tõenditest, et T.J. surma põhjustamisel on tegemist lihtsalt õnnetusjuhtumiga. Kaitsja väite kogemata nn „noa vajutamisest“ kannatanu ihusse lükkavad muuhulgas ümber kaassüüdistatava T. Stanovoi ütlused, mille kohaselt (4 kd tl 46-47) jõudnud mõni aeg hiljem A. L. elukohta, avaldas B.P seal, et “andis nuga taksojuhile“ ja oli löönud kannatanut kuhugi allapoole noaga.

Seega tuleb lugeda juba maakohtus uuritud tõenditega ümberlükatuks B.P poolt kannatanu noaga juhuslik löömine. Süüdistatav on maakohtus selgitanud, et soovis kannatanu pagasnikusse minekut. Kuna samal ajal sõitis mööda peateed auto, siis lõi ta kartma, et keegi näeb ja tõukas kannatanut parema käega istmiku piirkonda, milles oli nuga ning oligi sellega löögi tekitanud. B.P väitis, et sai aru, et oli meest torganud, kuid ei teadnud kui tõsine

on vigastus. Peale 15-20 minutit sõitu nad peatasid auto, ta läks kontrollima ja nägi pagasnikus suurt vereloiku ning sai aru, et taksojuht on surnud.

Kohtuarstliku ekspertiisi aktist nr 68 31.03.2009 nähtub, et T.J. surma põhjuseks oli paremasse tuharasse tungiv torke-lõikehaav (haavakanali pikkus 8 cm) koos suure veresoone (tuharaarteri) vigastusega, millele järgnes massiivne välimine verejooks.

B.P oma elukogemusega juures teadis kindlasti, et noaga on võimalik inimesele tekitada vigastusi. Samas ei pidanud ta teadma, et noaga kannatanule tuhara piirkonda lüües võib ta tabada või vigastada kannatanule elumuseks olulist arterit.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et B.P põhjustas kannatanu T.J.

surma ettevaatamatusest hooletuse vormis. Süüdistatav arvas oma tavalise elukogemuse pinnalt ja lootis, et lüües kannatanut noaga alakeha piirkonda tuharasse kannatanu surm selle noalöögi tagajärjel ei saabu, ehkki oleks võinud ja pidanud surma saabumise võimalust ette nägema.

13. Süüdistatava T. Stanovoi kaitsja ei nõustu maakohtu otsuse resolutiivosas kaitsealuse õigeksmõistmisega süüdistuses KarS § 114 p 5 järgi ja samal ajal süüdi tunnistamisega röövimises. Ringkonnakohus leiab, et mõistes T. Stanovoi õigeks mõrva süüdistuses välistas maakohus sellega T. Stanovoi eluvõtva tegevuse kannatanu T.J. suhtes. Samas ei pea sellest järelduma,

et maakohus välistas T. Stanovoi vägivaldse tegevuse röövimises ja asja omavolilises kasutamises, mis oli seotud vägivallaga.

14. Ringkonnakohtus jäi kaitsja A. Aasmaa endiselt apellatsioonis esitatud taotluse juurde, et ringkonnakohus kontrolliks maakohtu poolt KrMS § 268

1 sätetest kinnipidamist.

KrMS § 2681

lg 1 sätestab, et üldkorras kriminaalasja arutava maakohtu kohtukoosseisu

liikmed ei või enne selles asjas kohtuotsuse tegemist osaleda teise üldmenetluses kohtusse saadetud kriminaalasja kohtulikus arutamises.

KrMS § 2681 lg 2 p 3 kohaselt kohus võib KrMS § 2681 lg-s 1 sätestatust kõrvale kalduda, kui hiljem kohtusse saadetud kriminaalasjas on süüdistatavale kohaldatud tõkendina vahistamine ja kohus peab vajalikuks jätkata nimetatud tõkendi kohaldamist.

13 Sellega seoses võttis ringkonnakohus kriminaalasja materjalide juurde Kohtuistungite Registri väljavõtte, millest nähtub, et kriminaalasi nr 1-10-3742 Aleksandr Ganini, Toivo Paasi ja

Artur Paasi süüdistuses on Viru Maakohtu menetluses alates 24.03.2010. Nimetatud süüdistatavate osas oli kohaldatud tõkendina elukohast lahkumise keeld.

Samuti lisas kohus asja materjalide juurde kohtu alla andmise määruse 30.08.2010 kriminaalasjas nr 1-10-3742 ja kriminaalasjas nr 1-09-11517 peetud eelistungi protokolli ja kohtu alla andmise määruse 20.01.2011.

Käesolev kriminaalasi (nr 1-09-11517) on saabunud Viru Maakohtusse hiljem, s.o 22.07.2010 (4 kd tl 16), kus süüdistatavate osas oli tõkendina kohaldatud vahi all pidamist. Kohtulikud

vaidlused ja süüdistatava viimase sõna kuulamine toimus kriminaalasjas nr 1-09-11517 07.02–09.02.2011. Otsuse kuulutamise oli 08.04.2011.

Kohtunik T. Kullerkupul ei olnud seega keeldu ajavahemikul 09.02.2011 – 08.04.2011

arutada üldmenetluses kriminaalasja nr 1-10-3742 18.02.2011 ja määrata kohtuotsuse kuulutamine 22.02.2011.

Eeltoodust tulenevalt on kohtudokumentide abil tuvastatud, et Viru Maakohus, arutades

käesolevat kriminaalasja ei rikkunud mitme kriminaalasja üheaegse arutamise keelu

põhimõtet KrMS § 2681

kohaselt ja seega ei tõusetu küsimust maakohtu poolt

kriminaalmenetlusõiguse sätete rikkumisest KrMS § 339 lg 1 p 11 (kui üldkorras

kriminaalasja arutava maakohtu kohtukoosseisu liikmed on osalenud enne arutatavas asjas

kohtuotsuse tegemist teise üldkorras kriminaalasja kohtulikus arutamises ilma vastava aluseta) mõttes.

15. Kohus tuvastas, et süüdistatavad on kannatanute A.S. ja T.J. suhtes kuritegeliku ründe

käigus toime pannud 03.02.2009 ühe teo ja 18.02.2009 ühe teo, mis vastab mitmele eri kuriteokoosseisule ja seega on tegemist kuritegude ideaalkogumiga. Sellisel juhul mõistetakse süüdistatavale üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse KarS § 63 lg 1 järgi (RKKKo 3-1-1-5-11). Siinjuures lähtub ringkonnakohus eelkõige isiku süü suurusest, mis sellisel puhul väljendub küll ühes teos, kuid sisaldab mitmele süüteokoosseisule vastavat ebaõigust.

Käesoleval juhul tuleb tühistada maakohtu poolt KarS § 64 järgi mõistetud liitkaristus ja seejärel tuleb kõikide kogumit moodustavate tegude eest mõista KarS § 63 lg 1 alusel üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Nimelt ei võimalda karistusseadustik mõista isikule sama kohtuotsusega ühes ja samas sättes ette nähtud sanktsiooni järgi mitut erinevat üksikkaristust ja neid seejärel KarS § 64 alusel liita (RKKKo nr 3-1-1-18-09).

Maakohus on süüdistatavatele karistuse mõistmisel arvestanud KarS § 56 sätestatud põhimõtetega.

Süüdistatav B.P polnud nõus talle maakohtu otsusega mõistetud karistusega.

Süüdistatav leidis, et temale mõistetav õige karistus peaks olema sanktsiooni miinimumi

lähedane, s.o 3 aastat vangistust. Kaitsja L. Nirgi apellatsioonis oli samuti taotlus B.P-le kergema karistuse mõistmiseks.

T. Stanovoi kaitsja A. Aasmaa väitis, et tema kaitsealusele on mõistetud karm karistus ning taotles kaitsealusele mõistetud karistuse kergendamist.

14 Tulenevalt ringkonnakohtu motiivide alguses toodud maakohtu otsuse tühistamisega mõistab

ringkonnakohus süüdistatavatele seega mõnevõrra kergemad vangistused, sest käesoleval juhul ei toimu enam karistuste liitmist süüks arvatud eraldi röövimistes KarS § 64 lg 1 järgi. Oluliselt kergema karistuse mõistmist nagu taotles B.P (3 aastat vangistust) ei pea

ringkonnakohus kindlasti võimalikuks. Rõhutada on vaja süüdistatavate süü suurust kahe

kavatsetud vägivaldse röövimise toimepanemisel. Süüdistatavad on varem kohtulikult korduvalt karistatud.

Süüdistatavale B.P-le mõistetava karistuse puhul peab avalduma tema suuremast

süüst (kannatanu surma põhjustamine ettevaatamatusest) tulenevalt karmim karistus

võrreldes kaassüüdistatav T. Stanovoiga. Maakohus on õigustatult rõhutanud karistuse mõistmisel tema aktiivset rolli röövimistes. Ta oli mõlemas röövimises noaga ähvardajaks.

Seega ringkonnakohus ei nõustu B.P kaitsja väitega, et maakohus on mõistnud süüdistatavale põhjendamatult karmi karistuse.

Mõlema süüdistatava karistamisel tuleb mõista karistus KarS § 63 lg 1 järgi, s.o olukorras, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis mõistetakse talle üks karistus. KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 näeb ette raskeima sanktsiooni ( 3- 15 aastat vangistust) ja seega mõistetakse karistus selle sanktsiooni raamidest lähtuvalt. Ringkonnakohus nõustub,

et süüdistatavatele tuleb karistus mõista sanktsiooni keskmise määra lähedaselt, arvestades seejuures ka kummagi süüdistatava süü suurust.

Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse süüdistatavatele karistuse mõistmises KarS § 64 lg 1 järgi ja T. Stanovoile kannatanu A.S. episoodis KarS § 63 lg 1 alusel KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 järgi mõistetud 7 aastat vangistust ning kannatanu T.J. episoodis KarS § 200 lg 2 p

4, 7, 8 ja § 215 lg 3 p 1 järgi mõistetud karistus 10 aastat vangistust, siis ei saa ringkonnakohus uut otsust tehes KarS § 63 lg 1 alusel KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 järgi seda karmistada.

KarS § 64 lg 1 alusel tuleb lugeda mõistetud karistusega kaetuks T. Stanovoile Viru Maakohtu 02.02.2010 otsusega KarS § 199 lg 2 p 4 järgi mõistetud kergem karistus 1 aasta vangistust ning sama kohtuotsusega KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 järgi (kannatanu A.P. episood) mõistetud karistus ning mõista T. Stanovoile lõplikuks liitkaristuseks 8 aastat vangistust.

B.P lõplikuks kvalifikatsiooniks jääb süüdistus KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8, § 215 lg 3 p 1 ja § 117 lg 1 järgi, milles sisaldub kuriteo toimepanemine kannatanu A.S. suhtes KarS § 200 lg 2 p 7, 8, § 215 lg 3 p 1 tunnustel ja kannatanu T.J. suhtes KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8, §

215 lg 3 p 1 ja § 117 lg 1 järgi. Maakohtu otsusega oli KarS § 63 lg 1 alusel mõistetud karistuseks samuti 10 (kümme) aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 järgi oli maakohus B.P-le mõistnud karistuseks 12 aastat vangistust, kuid selles osas otsus tühistatakse, siis sellise karistuse määra mõistmise küsimus enam ei tõusetu. Kohtupraktikas on märgitud, et kui kriminaalasja menetletakse kaitsja apellatsiooni alusel, on

ringkonnakohtu volitused karistuse mõistmisel KarS § 63 lg 1 järgi menetluslikult piiratud maakohtu otsusega kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest mõistetud karistusega, mitte aga maakohtu otsusega mõistetud liitkaristusega (RKKKo nr 3-1-1-7-11).

Asjaolu, et maakohus oli süüdistatavatele karistuse mõistmisel nende süü erinevast raskusest tulenevalt diferentseerinud karistusi, mõistes B.P-le karmima karistuse, siis peab seda vajalikuks uue otsusega teha ka ringkonnakohus ning rahuldab seetõttu ka apellatsioonides

15 sisaldunud taotluse kergendada süüdistatavatele mõistetavat karistust, mõistes T. Stanovoile KarS § 63 lg 1 järgi 8 aastat vangistust ja B.P-le 10 aastat vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel tuleb liita B.P-le mõistetud karistusele Viru Maakohtu 13.05.2008 otsusega mõistetud kandmata karistus 8 kuud ja 6 päeva vangistust ning mõista lõplikuks karistuseks 10 aastat, 8 kuud ja 6 päeva vangistust.

B.P-le mõistetava karistusega seoses märgib ringkonnakohus, et 29.04.2011 on Viru

Maakohus määrusega (4 kd tl 128) teinud B.P-le KarS § 65 lg 2 järgi mõistetud

karistuse osas paranduse, mille kohaselt tuleb Viru Maakohtu 13.05.2008 otsuse järgi kandmata karistuseks lugeda 8 kuud ja 6 päeva vangistust, mida arvestab ka ringkonnakohus B.P-le käesoleva otsusega karistuse mõistmisel.

16. Seoses menetluskuludega märgib ringkonnakohus järgmist.

Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009 otsusega on kehtestatud „Riigi õigusabi

osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“, mida on täiendatud 1. juulil 2010 jõustunud muudatustega (edaspidi Kord).

Riigi õigusabi seaduse § 22 lg 7 sätestab veel, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur

kontrollib advokaadi esitatava taotluse õigsust ja ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud aja, riigi õigusabi

osutamiseks tehtud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile

maksmisele kuuluva tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud

hüvitamisele kuuluvad kulud.

16.1 Ringkonnakohtus esitas B.P kaitsja vandeadvokaat L. Nirgi taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks.

Taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsioonimenetluseks ettevalmistuseks kokku 2 pooltundi, mille eest ta taotleb mõista välja 31,96 eurot, esinemiseks kohtuistungil kokku 2

pooltundi, mille eest taotleb välja mõista 31,96 eurot. Põhjendatud on L. Nirgi poolt riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest tasu 35.15 eurot, kuna riigi õigusabi osutamise koht asub 100 kuni 150 kilomeetri kaugusel. Sõiduks Rakverest Tartusse, kaugusega 130 km on kaitsja arvestanud tasu suuruseks 33,80 eurot (130 x 0,13 x 2) ning palub kaitsja mõista talle välja 132,87 eurot, millele lisandub käibemaksuna 26,57 eurot, s.o kokku 159,44 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus riigi õigusabi tasu ja õigusabi kulude hüvitamises väljamõistmiseks on kooskõlas apellatsiooni sisu ja mahuga ning kuulub rahuldamisele.

16.2 Ringkonnakohtus esitas T. Stanovoi kaitsja vandeadvokaat A. Aasmaa taotluse õigusabikulude hüvitamiseks summas 673,67 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul kuulub see taotlus rahuldamisele osaliselt.

Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kohtuotsusega tutvumiseks, õiguslikuks analüüsiks, katkematuse kontrolliks ja apellatsiooni koostamiseks 10.05.2011 kell 12.00 – 16.30, s.o 270

minutit, s.o 9 pooltundi, kaitsealusega Viru vanglas ettevalmistus 08.11.2011 kell 15.30 – 16.00 - 30 minutit, s.o 1 pooltund ja kohtuistungiks ettevalmistus 13.11.2011 kell 16.30 – 18.00 – 90 minutit, s.o 3 pooltundi. Eeltoodud toimingute eest küsib kaitsja tasu 12 pooltunni eest ( 12 x 15,98= 191,73), kohaldades erikoefitsenti 2,0 - 383,46 eurot.

16 Esinemise eest kohtuistungil soovib kaitsja 63,92 eurot, mis on küsitud 4 pooltunni eest (63, 92 :15,98 = 4). Veel soovib kaitsja tasu õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest 08.11.2011

Rakverest Viru vanglasse (75 km), s.o 25,56 eurot ja 14.11.2011 sõidu eest Rakverest Tartusse (130 km ), s.o 35,15 eurot. Sõidukulude eest 08.11 ja 14.11.2011 Rakvere-Jõhvi- Tartu, s.o 410 km taotleb kaitsja 53,30 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et kaitsja A. Aasmaa poolt taotletud riigi õigusabi kulude osas sõidukulud 53,30 eurot ja tasu riigi õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest

60,71 eurot kuulub rahuldamisele. Samuti on kaitsja detailselt avanud riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingud nendele kulunud aja osas p 3 esimese alajaotuses, milliste toimumise osas pole samuti alust kahelda ja milline summa kuulub väljamõistmisele. Küll ei ole põhjendatud taotlus 63,92 euro osas esinemise eest kohtuistungil 4 pooltunni eest,

kuna kohtuistung kestis 2 pooltundi (11.00-12.00), mistõttu nimetatud summa kuulub

vähendamisele 2 pooltunni võrra. Seega kuulub kohtuistungil esinemise eest väljamõistmisele 31,96 eurot ja lõppsummana kuulub A. Aasmaale väljamõistmisele 635,31 eurot (koos km-ga).

KrMS § 185 lg 2 alusel kaitsjatasud vandeadvokaatide Lembit Nirgi ja Anti Aasmaa poolt

osutatud õigusabi eest summas 159,44 ja 635,31 eurot tuleb jätta riigi kanda, sest ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 märgitud lahendi.

. Tiit Lõhmus Aarne Sarjas Paavo Randma