4-11-4025/10 · Pärnu Maakohus Rapla kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Indrek Saar Kohtuistungi sekretär Aivi Meister Otsuse tegemise aeg ja koht 28.november 2011 Rapla Väärteoasja number 4-11-4025 Väärteoasi

N.R-i kaebus Politsei ja Piirivalveameti Lääne

Prefektuuri korrakaitsebüroo Rapla politseijaoskonna

patrullteenistuse teenistuse vanem Olimar Merilaini

28.septembri 2011.a. otsusele N.R-i süüdistuses Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi. Kaebuse esitaja N.R, isikukood xxx, elukoht xxxxx xxxxx xx x Kohtuväline menetleja

Politsei ja Piirivalveameti Politsei ja Piirivalveameti Lääne

Prefektuur, esindajad Janek Akkatus ja Kristi Kostenok korrakaitsepolitseiosakonna Kohtuistungi toimumise aeg 28.november 2011 Kohaldatud menetlussätted Väärteomenetluse seadustiku § 132 p 2, § 133, § 135 lg 2 ja 4, § 155 ja § 156 RESOLUTSIOON

Jätta N.R-i kaebus rahuldamata ja Politsei ja Piirivalveameti Lääne Prefektuuri

korrakaitsebüroo Rapla politseijaoskonna patrull

teenistuse teenistuse vanem Olimar Merilaini 28.septembri 2011.a. otsus N.R-i süüdistuses Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi muutmata.

Pikendada rahatrahvi vabatahtliku tasumise tähtaega kolme kuuni arvates päevast, mil kohtuotsus

on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Rahatrahv tuleb tasuda kontole nr

10220034796011 SEB Pank AS-is, kontole nr 221023778606 Swedbank AS-is

või kontole 333416110002. Tasumisel märkida saajaks Rahandusministeerium, viitenumber 10220115259341.

Kui rahatrahv ei ole selle aja jooksul täies ulatuses tasutud ja menetlusaluse isiku advokaadist

kaitsja ei ole kohtuotsuse peale esitanud kaebust, pööratakse kohtuvälise menetleja otsus sundtäitmisele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusealuse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule. Kassatsioonkaebus tuleb esitada

maakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse poolele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kui kohtumenetluse pool soovib kassatsiooniõigust kasutada, siis peab ta sellest maakohtule kirjalikult teatama 7 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisele järgnevast päevast. Kassatsiooniteate esitamata jätmise kohtuotsuse motiveerivat osa ei koostata ja kohtuotsus jõustub

06.detsembril 2011.a. Kassatsiooniteate esitamise korral koostatakse kohtuotsus tervikuna 15.

päevaks pärast kassatsiooniteate esitamist ja on samast päevast kohtu kantseleis kohtumenetluse pooltele kättesaadav.

Asjaolud

Kaevatava otsusega on N.R-i karistatud Liiklusseaduse § 227 lg 2 ette nähtud väärteo

toimepanemise eest rahatrahviga 280 eurot. Samuti mõistis kohtuväline menetleja välja

menetluskuluna ekspertiisitasu 86 eurot ja konfiskeeris väärteo toimepanemise vahendi. Otsuse kohaselt juhtis N.R 26.juulil 2011.a. kella 11.37 paiku Rapla maakonnas Tallinn-Pärnu- Ikla maantee 58.kilomeetril sõiduautot Ford Mondeo kiirusega, mis ületas suurimat lubatud sõidukiirust 90 km/h vähemalt 29 km/h võrra ja autos asus kiirusemõõteseadet avastav või selle tööd häirida võimaldav seade.

N.R kinnitab kaebuses ja kohtuistungil antud ütlustes, et tema tegevuses puudub väärteo koosseis. Väärtegu kohapeal menetlenud politseiametnikel puudub tööalane praktika kiiruse

mõõtmisel ja antiradari tuvastamisel, väärteoprotokollil oli ebaõigesti märgitud kuupäev, see oli

soditud ja valesti parandatud. N.R tunnistab, et ta võis ületada kiirust, kuid ei nõustu

mõõdetud kiirusega. Sündmuse salvestust vaadates nähtub, et mõõtmise hetkel oli teel ka teine

auto veel suurema kiirusega. Eksperdi arvamus on väär, kuna ekspertiisi viidud ese ei olnud komplektne – sellel puudus toiteadapter. Sellisel kujul ei olnud seade töötav ja ei andnud välja heliega valgussignaale. Ekspertiisiasutuses on seadet täiendatud ja töökorda viidud lisaseadmega, milline ei kuulunud menetlusalusele isikule. Menetlusalune isik tunnistab, et tema autos võis asuda teine seade, mis andis politseinikele signaali ja käivitas ka menetlustoimingu. Antud signaal annab

kõigest vihje, et tegemist võib olla antiradariga. Menetlejate ülesanne on täpsustada, kas sellisel

seadmel on antiradariga sarnase seadme võimed. N.R tunnistab, et ta eemaldas seadmelt toitejuhtme, kuna soovis, et seade viiakse ekspertiisi. Kohapeal seadme töövõime eksperimenti ei teostatud. N.R taotles terve auto ekspertiisi viimist, kuid menetlejad võtsid kaasa ainult ühe

osa seadmest. Kaebuse esitaja leiab, et eeldatavasti kaotatakse antiradari autos asumise keeld ja

seepärast ta testib radareid, et hakata neid hiljem Eestis müüma. Eksperimendi teostamiseks on N.R eemaldanud eelnevalt seadmetest seadusega vastuolus olevad detailid.

Ära võetud seade ei saanud kiirusemõõtmise seadme tööd segada ega võimaldanud seda seadet avastada, sest seadet ei saanud vooluvõrku lülitada. Seadet ei olnud võimalik kohaeal töökorda seada, sest autos ei olnud kaasas toiteblokki. Tegemist on kahjutuks muudetud seadmega. Algselt

on see seade küll tehtud radarite avastamiseks. Kontrollimise hetkel seade ei töötanud ja signaale välja ei andnud. Kui seade on töökorras ja vooluvõrku ühendatud, siis ta võimaldab avastada kiirusemõõtmise seadmeid.

N.R kinnitab veel, et esmalt nägi ta tagant lähenemas suurel kiirusel sõiduautot BMW. Ta võttis paremale, et auto mööda lasta. See auto aga ei läinud mööda ja pikivahet nagu ei olnudki.

Lõpuks läks BMW mööda, sõitis mõnda aega ees, siis pidurdas ja keeras järsult paremale

teepeenrale. N.R sõitis BMW-st mööda, seejärel sõitis mööda ka ühest veoautost ja siis

ületas ilmselt kiirust. Kiirus võis olla 95-97 km/h. N.R sõitis mööda ka järgmistest veoautodest ja siis nägi uuesti oma auto taga sama BMW-d. Selgus, et BMW oli politseiauto ja sellest anti märku peatumiseks. N.R peatus. Politseinikud küsisid kiiruse ületamise kohta ja

leidsid autos tahavaatepeegli peegli juurest muudetud antiradari. I.Tibar palus selle enda kätte ja N.R võttis seadme kinnitusest lahti. Seadmesse oli vastava pistikuga ühendatud umbes 10 cm pikkune halli värvi kaabel, mille teine ots aga ei olnud auto vooluvõrku ühendatud. Teine oli lõigatud ots. Toitejuhtme teises otsas on muidu sigaretisüütaja pistik ja vahele käib veel adapter.

Kaabel oli puhtalt dekoratiivne ja pandud selleks, et kontrollida, kuidas seadet oleks parem ja ilusam paigaldada ja kõige parem ära võtta. Politseiautos olnud aparaadile andis signaali üks teine

N.R-i autos olnud seade, mis lülitus sisse auto käivitamisel. See seade oli aga peidetud.

N.R soovis kohapeal, et auto viidaks tervikuna ekspertiisi. Neil põhjustel taotleb N.R kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist.

Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebusega. Vastuväidetest nähtub, et menetlejate tegevus kiiruse mõõtmisel vastab Mõõteseaduse ja Liiklusseaduse nõuetele. Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt on

väljastatud pädeva mõõtja tunnistus nr E075 29.juunist 2011, mille kohaselt on Politsei-ja

Piirivalveamet pädev mõõtma sõidukiirust. Mõõtmist teostas antud juhtumil Indrek Tibar, kes on

peadirektori 31.detsembri 2010.a. käskkirjaga nr 612 kinnitatud pädevate mõõtjate nimistusse.

Sõidukiiruse mõõtmisel kasutati mõõtevahendit Stalker Dual, mille korrasolekut tõendab AS

Metrosert poolt väljastatud taatlustunnistus. Ekspertiisaktiga on tõendatud, et N.R-i autost

avastatud seadme puhul on tegemist kiirusemõõteseadet avastava seadmega. Seaduse kohaselt on keelatud omada sõidukis seadmeid, mis võimaldavad avastada liiklusjärelvalve kiirusemõõteseadet või häirida selle tööd. Oluline ei ole seadme töövalmidus s.o. kas seade on ühendatud vooluvõrku selliselt, et ta töötab või mitte. Selline seade ei tohi üldse sõidukis olla. Menetlusaluse isiku märge

seadme täiendamise kohta ekspertiisiasutuses on asjakohatu. Ekspertiisi maksumus tuleneb seadusest.

Kohtu seisukoht

Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Mõlema süüks pandud väärteo objektiivsed ja

subjektiivsed koosseisulised tunnused on menetlusaluse isiku tegevuses tõendatud. Süüd ja

õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Liiklusseaduse § 228 koosseis on täidetud, kui

sõidukis asub kiirusemõõtmise seadet segada või avastada võimaldav seade ja oluline ei ole, kas

seade on töörežiimis või mitte. Liiklusseaduse § 73 lg. 8 keelab niisuguste seadmete asumise

sõidukis. Väärteotoimikus oleva vaatlusprotokolli kohaselt oli N.R-i sõiduauto tuuleklaasi ülemise serva ja tahavaatepeegli juures lakke kinnitatud halli värvi seade, millest väljus halli värvi kaabel katusepolstri vahele. Eksperdi arvamuse (t.l. 9-10) kohaselt on tegemist seadmega Beltronics

vector 995, milline võimaldab avastada liiklusjärelevalves kasutatavat kiirusemõõte seadet.

Ekspertiisi tegemise käigus kasutati labori toiteblokki ja katsetati seadet kiirusemõõteseadmega.

Viimase sisselülitamisel hakkas ekspertiisiks esitatud seade andma valgusja pulseerivat

helisignaali. Ekspertiisiasutuse toitebloki kasutamist seadme uurimisel ei saa lugeda seadme

täiendamiseks ja N.R-i sellekohane väide on ebaõige. Seadet ennast ekspertiisiasutuses ei

täiendatud ega muudetud. Ümber lükatud on menetlusaluse isiku väited, et ära võetud seade ei saanud anda mingit signaali

politseiautos asunud vastavale vahendile, mille eesmärk on n.ö. antiradarite avastamine ja et ära võetud seade oli tuuleklaasi juurde pandud vaid paigaldamise katsetamiseks ega olnud vooluvõrku ühendatud. Kohtul ei ole alust kahelda tunnistajana üle kuulatu politseiametnike Martin Runno ja Indrek Tibari ütlustes.

I.Tibari ütlustest nähtub, et nad liikusid eravärvides politseiautoga Tallinnast Pärnu suunas. Autos oli sisse lülitatud antiradareid avastada võimaldav seade. Enne Märjamaad tuli vastu paar autot ja nimetatud aparaat andis signaali ühes vastu tulnud autos antiradari olemasolu kohta. Nad pöörasid

politseiauto tagasi Tallinna suunas ja sõitsid vastu tulnud autodele järgi. Antiradarite avastamise

seadme abil selgus, et signaal antiradari olemasolu kohta tuli menetlusaluse isiku autost Ford Mondeo. Sama auto asus teiste autode hulgast möödasõidule ja siis sai mõõdetud ka auto kiirus, milleks osutus 125 km/h. Mõõtmise ajal oli ka politseiauto vastassuunavööndis ja N.R-i poolt

juhitud auto liikus politseiautoga samas suunas. Kiiruse mõõtmisel saab kasutada ainult ühte

töörežiimi ja vastassuunas liikunud sõidukite kiirust samal ajal mõõta ei saanud. Kontrollitava autoga samas suunas liikunud auto BMW X kiirus oli silmnähtavalt aeglasem ja ühegi teise auto kiirust ei ole N.R-i auto kiiruseks peetud. Pärast kinnipidamist ütles N.R algul, et ta ei tea, mis seade on tuuleklaasi juurde kinnitatud ja see olnud koos autoga ostmisel. N.R väitis

ka esmalt, et ta ei tea tehnikast midagi. Hiljem aga ütles, et on spetsialist. Pärast peatumist oli

N.R seadme välja lülitanud. Nad tegid kiirusemõõtjaga katselülitasid politseiautos sisse kiirusemõõtja ja palusid N.R käivitada oma auto. Siis reageeris N.R-i autos olnud seade

kiirusemõõteseadmele valgussignaaliga. Tunnistaja filmis katset seda käsikaameraga, kuid kaameraga tekkis tõrge ja tunnistaja pidi minema politseiautosse. N.R-i autosse tagasi tulles ei olnud avastatud seadmel enam toitekaablit. Muidu oli seadmel halli värvi kaabel pikkusega 10-15 cm, kaabli üks ots oli ühendatud seadme külge, teine otsa suundus vasakule lae polstri vahele. N.R ütles kaabli kohta, et võib olla oli ja võib olla ei olnud. Mingil hetkel oli ta rikkumistega nõus, siis jälle mitte. N.R-i autos olnud seadme reageerimist kiirusemõõtjale enam salvestada ei õnnestunud.

Tunnistaja M.Runno ütlustest nähtub, et N.R-i poolt juhitud auto kiirus fikseeriti siis, kui auto hakkas ees liikunud veoautost mööda sõitma ja asus siis vastassuunavööndis. Pärast kinnipidamist

läks kontrollitava auto juurde esmalt M.Runno ja märkas, et salongi tahavaatepeegli juurde oli kinnitatud ese, mis võis olla otsitav seade. N.R ütles, et ta oli ostnud auto koos selle esemega

ega ole ise ekspert. I.Tibar hakkas käsikaameraga auto sisemust filmima ja M.Runno läks politseiautosse. Ühel ajal palus I.Tibar lülitada sisse kiirusemõõteseadme, et N.R-i autos olnud seadet testida. Varsti tuli I.Tibar aga politseiauto juurde tagasi ja ütles, et seade enam ei tööta, kuna juhtu on ära võtnud kaabli.

Kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt oli N.R-i poolt juhitud auto kiirus

mõõtmise momendil vähemalt 29 km/h võrra lubatust suurem. Uuritud tõendite alusel ei teki kahtlust, et politseiametnik võis mõõta mõne teise auto kiiruse. Kohtuistungil on läbi vaadatud

kohtuvälise menetleja poolt liiklusjärelevalve teostamisel tehtud esitatud salvetused, millised kinnitavad tunnistajate ütlusi. Salvestustel on fikseeritud N.R-i poolt juhitud auto liikumine, kiiruse fikseerimise, politseiautos asunud seadme helisignaal N.R-i autole järelejõudmise ajal ja N.R-i poolt pärast kinnipidamist antud seletused. Salvestustelt kuuldaolev tunnistajate

omavaheline vestlus pärast N.R-i auto märkamist kuni kinnipidamiseni ei anna mingit alust

kahelda tunnistajate tööalases pädevuses. Politsei ja Piirivalveameti peadirektori 31.detsembri

2010.a. käskkirja nr. 612 kohaselt on mõlemad politseiametnikud määratud pädevateks sõiduki

kiiruse mõõtjateks. Kiirusemõõte seade on riigi poolt volitatud asutuse poolt kontrollitud ja

kõlblikuks tunnistatud 24.jaanuaril 2011.a. (kohtu toimiku lehed 38-43)

Olenemata asjaolust, et N.R-i autost leitud seade ei olnud koos valmistaja poolt ette nähtud

toitejuhtme ja adapteriga, tuleb avastatud seade lugeda süüks pandud väärteo toimepanemise

esemeks. Tunnistajate ütlused annavad küllaldase aluse asuda seisukohale, et sama seade oli

töörežiimis ja N.R eemaldas politseiametniku äraolekul seadme toitejuhtme ning välistas sellega võimaluse politseiametnikel seadme töötamist N.R-i juureolekul demonstreerida. Seega

on põhjendamatu menetlusaluse isiku etteheide avastatud seadme töötamise kohapeal

kontrollimata jätmise kohta. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku käitumine (s.h. esialge väide seadme otsrabe mitteteadmise kohta) kinnitab, et ta oli teadlik töökorras ja sisse lülitatud antiradari olemasolust oma autos ja väärtegu on toime pandud KarS § 16 lg. 2 mõttes kavatsetult. Samuti tuleb kavatsetult toimepanduks lugeda lubatud piirkiiruse ületamine.

Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid menetlusaluse isiku käitumises ei ole. Kohtul puudub alus vähendada ka kohtuvälise menetleja poolt määratud karistust, sest kahe kavatsetult

toime pandud väärteo eest on karistus üle poole sanktsioonis ettenähtust põhjendatud ja vastab

N.R-i suhtumisele toimepandusse s.o. süü suurusele. Liiklusseaduse § 263 lg. 6 kohaselt on

kohtuväline menetleja pädev konfiskeerima kiirusemõõteseadet häirida või avastada võimaldava

seadme. Kohus peab Väärteomenetluse seadustiku §209 lg. 2 mõtte kohaselt võimalikuks pikendada rahatrahvi tasumise tähtaega.

Kohtuväline menetleja on väärtegude kohta vormistanud 30.augustil k.a. uue väärteoprotokolli,

kuna esialgsele protokollile märgiti otsuse kättesaamise aeg eksituse tõttu ebaõigesti. Uuel

protokollil on märgitud otsuse kättesaamise aeg 29.september 2011.a. ja vaidlusaluse seadme

äravõtmine menetlusaluselt isikult. Uus protokoll on N.R-ile 30.augustil k.a. tutvustatud ja protokoll vastab Väärteomenetluse seadustiku § 69 nõuetele. Väärtegude toimumise aeg, kirjeldus

ja kvalifikatsioon on kajastatud õigesti ka esialgses protokollis ja selles osas vaidlus puudub.

N.R on saanud kasutada õigust vastulause esitamiseks ja toimiku materjalidega tutvuda.

Protokolli teistkordne vormistamine ja eksitus esialgsel protokollil ei rikkunud seega kuidagi menetlusaluse isiku õigusi.

Indrek Saar Kohtunik