Legislator Case Law & Legislation
2-25-108372/6 AI generated

2-25-108372/6 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Case Number 2-25-108372/6
Court / Authority
Jurisdiction Estonia (EE)
Decision Date

Legislator summary

AI generated

Välja mõista kostjalt O M hageja B2 Impact OÜ kasuks krediidikonto lepingust tulenev kuni põhinõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Legislator headnote

AI generated

2-25-108372/6 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja: Välja mõista kostjalt O M hageja B2 Impact OÜ kasuks krediidikonto lepingust tulenev kuni põhinõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Cross-reference this judgment against statutes, commentaries, and subsequent citing case law inside Legislator AI.

Open in Legislator →

Full text

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tagaseljaotsus

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Mai Grauberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. juuni 2025.a, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-108372

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi O M vastu võlgnevuse

nõudes

Tsiviilasja hind

611,09 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ, registrikood 11542046,

lepinguline esindaja: P M, e-post: XXX

Kostja: O M, isikukood XXX

Asja läbivaatamine

Lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Välja mõista kostjalt O M hageja B2 Impact OÜ kasuks krediidikonto lepingust tulenev

võlgnevus põhiosas 499,95 eurot, sissenõutavaks muutunud intressid 6,33 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivis 28,60 eurot ning viivis põhinõuete tasumata summadelt

kuni selle kohase tasumiseni hagi esitamisele järgnevast päevast so alates 23.04.2025

kuni põhinõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

3. Jätta poolte menetluskulud kostja kanda.

4. Välja mõista kostjalt O M hageja B2 Impact OÜ kasuks menetluskuludena rigilõiv

168 eurot.

5. Välja mõistetud menetluskuludelt tuleb O Mil tasuda B2 Impact OÜ alates

menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

6. Toimetada käesolev kohtuotsus hagejale kätte.

7. Toimetada otsus kostjale kätte Ametlike Teadaannete kaudu, juhul kui kostjale ei

ole õnnestunud otsust kätte toimetada muul viisil.

8. Käesolev kohtuotsus on tagatiseta viivitamata täidetav.

Edasikaebamise kord

Hagejal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem

kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Kostja võib esitada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale tagaseljaotsuse peale kaja, kui

tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast

põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagile vastamata

jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui

isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud

seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30

päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva

jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud

täitemenetlusest teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise

lõpuleviimiseks vajalik ning tasuda kajalt riigilõiv.

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab

menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi asjaolud, nõue

O M (kostja) sõlmis 03.06.24 krediidiandjaga AS-ga xxx krediitkaardi lepingu.

Krediidilepingu Eritingimuste kohaselt leppisid pooled „Lepingu tingimused“ peatükis

kokku, et kostjale väljastatakse krediidisumma 500 eurot, intressimääraga 18,00% aastas

ehk 0,05% päevas. Leping on tähtajatu, krediiti saab kasutusse võtta krediitkaardi

kehtivusaja (üldjuhul 3 aastat alates kaardi valmistamisest) jooksul. Kasutatud

Krediidilimiidilt arvestatud Intress kuulub tasumisele igakuiselt Intressi arvestamise

aluseks olevale kuule järgneva kuu Maksepäeval. Viimane intress kuulub tasumisele

Lepingu lõppemise päeval. Krediidilimiidi arvutamiseks kasutatud eeldused: Kogu krediit

võetakse tarbija poolt kasutusse viivitamata ja täies mahus ning tagastatakse 12 kuu

jooksul igakuiste võrdsete osamaksetena. Kui krediit võetakse kasutusse väljaspool

euroala riike või läbi pangaautomaadi sularahas, võib 3 see kaasa tuua kõrgema krediidi

kulukuse määra. Kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu

kandmiseks tehtavate maksete kogusumma 552,63 eurot. Maksevahendi kasutamise

tasud: 1.00 eurot (krediitkaardi kuutasu). Krediitkaardi kasutamisel väljaspool euroala

riike lisandub valuuta konverteerimise kulu. Krediitkaardiga pangaautomaadist sularaha

väljavõtmisel lisandub sularaha väljavõtmise tasu 2.00 eurot + 2.50% välja võetud

summast. Tagasimaksed ja vajaduse korral erineva intressimääraga laenujääkide puhul

see, milliste tarbijakrediidilepingust tulenevate maksete katteks tagasimakset arvestatakse

- Tarbija ise valib krediidi tagasimaksmiseks tehtavate osamaksete suuruse ja

tagasimaksmise aja (kogu tarbija kasutuses olev krediidisumma tuleb tagasi maksta

hiljemalt lepingu lõppemise päeval). O M valis tagasimaksete kuupäevaks 10. päeva.

Intress ja/või tasud makstakse järgmiselt: Kuutasu (juhul, kui on) ja tarbija kasutuses

olevalt krediidilt arvestatud intress kuulub tasumisele igakuiselt krediidi kasutamisele

järgneva kuu 10. kuupäeval. Krediidiandja debiteerib kõik lepingu alusel krediidiandjale

tasumisele kuuluvad maksed tarbija kontolt ilma tarbija täiendava korralduseta. Kostja

poolt ei ole Lepingu katteks tehtud tagasimakseid tehtud. Kuna kostja ei täitnud lepingust

tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu edastas 12.11.2024 maksenõude teatise,

mille kohaselt seisuga 12.11.2024 oli lepingust tulenev võlgnevus XXX ees 18.60 EUR

(tähtajaks tasumata intress ja/või kuutasud). Krediitkaart on võlgnevuse tõttu blokeeriti

konto. 13.12.2024 edastas krediidiandja lepingu ülesütlemise teate, milles teavitas, et

vastavalt Lepingu tingimuste punktile 9.6.2 on XXX-l õigus Leping erakorraliselt ja ilma

etteteatamata üles öelda juhul, kui klient jätab lepingust tuleneva maksekohustuse

täitmata ka XXX poolt kliendile antud täiendava 14 päevase tähtaja jooksul, so hiljemalt

27.12.2024.

28.01.2025 edastas xxx AS võlgnikule e-kirja, milles andis teada, et AS XXX Pank

loovutas B2 Impact OÜ-le 28.01.2025 võlanõude O M´i vastu. B2 Impact OÜ edastas

võlgnikule 29.01.2025 e-kirja, milles teavitas XXX AS-i poolt võlgnevuse loovutamisest

ning sissenõutavast summast uuele võlausaldajale. Lisaks eelnevale saadeti võlgnikule

korduvalt nõudekirjad 10.02.2025 ja hagihoiatus 19.02.2025.

Krediidiandja on kontrollinud kliendi eelnevat maksekäitumist nii välistest registritest kui

ka oma sisemistest andmebaasidest. Maksehäirete registritest (krediidi info ja

krediidiregister) teostatud maksehäirete kontrolli tulemusena nähtus, et kliendil puudusid

maksehäired taotluse esitamisel. Samuti ei olnud kliendil krediidiandja ees negatiivset

makseajalugu. Seega võis krediidiandja järeldada, et negatiivne maksekäitumine kliendil

puudub. Kliendi poolt deklareeritud igakuiseks sissetulekuks oli 1620 eurot.

Krediidiandja kontrollis kliendi sissetulekuid EVK laekumiste põhjal ning taotluse

esitamisele eelneva 6 kuu keskmine sissetulekuks arvestati 1418.42 eurot. Klient

deklareeris igakuiseks kohustuseks 228 eurot. Krediidiandja arvestas kliendi igakuiseks

finantskohustusteks 494.61 eurot. Päringud on teostatud vastavatesse andmebaasidesse

infotehnoloogiliste lahenduste abil ning päringute tulemused kajastatakse krediidiandja

vastavas infosüsteemis. Kliendile otsustati pakkuda kliendi poolt taotletud krediidilimiiti

500 eurot. Kuna XXX väljastab krediidilimiiti kuni kahekordse, erandjuhtudel kuni

neljakordse kliendi netosissetuleku ulatuses, jäi pakutud limiit soovituslikku vahemikku.

Hageja palub välja mõista kostjalt O M hageja B2 Impact OÜ kasuks krediidikonto

lepingust tulenev võlgnevus põhiosas 499,95 eurot, sissenõutavaks muutunud intressid

26,80 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 28,60 eurot; viivis põhinõuete tasumata

summadelt kuni selle kohase tasumiseni hagi esitamisele järgnevast päevast so alates

23.04.2025 kuni põhinõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras; tasutud riigilõiv summas 175,00 eurot ning menetluskulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest alates hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohtu selgitused

Hagiavaldus, menetlusse võtmise määrus, menetluskulude nimekiri on kostjale kätte

toimetatud 05.06.2025 avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kostjal oli

kohustus hagile vastata 10 päeva jooksul materjalide kättesaamisest. Kostja ei ole

tänaseni vastust esitanud.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul

hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole

tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati

kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt

omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse

tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma

nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool

määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2

järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab

selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise

asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole

muudest avaldustest.

Hageja palub mõista kostjalt krediidikonto lepingust tulenev võlgnevus põhiosas 499,95

eurot, sissenõutavaks muutunud intressid 26,80 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis

28,60 eurot ning edaspidine viivis seadusjärgses määras.

Hagiavaldusest ja esitatud dokumentidest nähtub, et kostja sõlmis 03.06.24

krediidiandjaga AS-ga XXX Finance krediitkaardi lepingu krediidisummale 500 eurot,

intressimääraga 18,00% aastas ehk 0,05% päevas, krediidikulukuse määraga 19,93%

aastas (dtl 56-57).

Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja

17).

Kohus juhindub antud asja lahendamisel VÕS § 396 lg-st 1, mis sätestab, et

laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja)

rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama

rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76

lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi

kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane

täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik

on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub

raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Viidatud laenulepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 401 lg 1, § 402

lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 403.4). Kohtul on kohustus kontrollida

krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata

sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu

5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C 679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46;

Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 403.4 lg 1

järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab

hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest

tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on

tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu

krediidi

tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada

oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohus 19.02.2014. otsus nr 3-

2-1-169-13, p 21).

VÕS § 403.4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab

krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija

võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija

varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt

tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava

rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab

krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1

punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS §

403.4 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe

omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid

andmekogusid.

Kohus märgib, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija

esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 403.3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3

ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures

küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu

teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Juhul kui krediidiandja ei ole tarbijalt

konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023. a nr 2-21-13098, p

18).

VÕS § 403.4 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (RKTKm nr 2-21-

13098, p 18). Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja

põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust

piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda

seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta.

Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille

tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja

muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohus 19.02.2014. otsus nr 3-2-1-169-13, p 21).

Krediidiandja tegi kostja kohta päringu väärtpaberite registrisse, mille kohasel kostja

taotlusele eelneva 6 kuu keskmine sissetulek oli 1418,42 eurot. Kostja taotluses

deklareeris igakuisteks kohustusteks 228 eurot, krediidiandja arvestas finantskohustusteks

494,61 eurot (sh XXX Finance AS järelmaks tähtajaga kuni 15.10.26, kuumaksega 21,78

eurot, XXX Finance AS järelmaks 15.10.26 kuumaksega 16.06 eurot ning XXX Finance

AS väikelaen kuni 15.03.26 kuumaksega 228,77 eurot). Hagis on märgitud, et

maksehäirete registritest (krediidi info ja krediidiregister) teostatud maksehäirete

kontrolli tulemusena nähtus, et kliendil puudusid maksehäired taotluse esitamisel. Samuti

ei olnud kliendil krediidiandja ees negatiivset makseajalugu. Laenuandja pangakonto

väljavõtet laenu andmisel ei küsinud.

Esitatud hagist ning dokumentaalsetest tõenditest nähtub, et krediidiandja on küll

kontrollinud kostja sissetulekuid, kuid mitte väljaminekuid, sj ei küsinud pangakonto

väljavõtet ega kontrollinud muul viisil kostja tegelikke kulutusi (üürileping,

kommunaalarved). Seega leiab kohus, et teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja

ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud. Juba ainuüksi asjaolu, et tarbija

omab ka mitmeid laenukohustusi sama krediidiandja ees peaks olema kohtu hinnangul

võimalikuks hoiatavaks indikaatoriks tarbija finantskäitumisele.

Kohus asub seisukohale, et hageja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks

krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks ning

krediidiandja rikkus lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet VÕS §

403.4 lg 1 järgi.

Kohus kontrollis hagis märgitud laenu andmisel lepingujärgset krediidi kulukuse määra

(19,93%), mis ei ole vastuolus seaduses sätestatuga. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr

aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu

keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam

kui kolm korda. Eesti Panga poolt alates 31.05.24.a määratud eraisikutele antud

tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 16,65%. 03.06.24 sõlmitud lepingus nr. kokku

lepitud krediidi kulukuse määr 19,93% vastas Eesti Panga poolt avaldatud keskmise

eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra kolmekordsele määrale

(16,65*3=49,95%) ning lepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määra on seaduslik,

vastab VÕS § 406² lg 1 ega ole tühine.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 403⁴ lg 7 esimese

kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning

muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Riigikohus on lahendis 2-21-13098 selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline

tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud

intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et

eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu

puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel

seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on

madalam.

Hageja ja kostja sõlmisid 03.06.2024 lepingu intressimääraga 18%. Krediit maksti kostja

pangakontole (dtl 49), mistõttu kostja saanud laenu (VÕS 408 lg 1) ja sellest tulenvalt

tekkinud laenu tagasimaksemise kohustus. Kostja ei tasunud ühtegi makset ning 13.12.24

edastas hageja kostjale kirjaliku hoiatuse laenulepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks ja

andis 2-nädalase tähtaja summa tasumiseks. Hageja ütles 28.12.24 lepingu

ennetähtaegselt üles, edastades ülesütlemisavalduse kostja e-postile (dtl 59-62). Eelnev

tähendab ühtlasi, et lepingu ülesütlemine krediidiandja poolt 13.12.24 avaldusega toimus

kehtivalt, kuna kostja oli sellel kuupäeval tagasimaksetega viivituses. Laenu tasumata

põhiosajääk on 499,95 eurot. Kohus mõistab VÕS § 108 lg 1 alusel kostjalt välja

kohtuotsuse tegemise seisuga lepingu alusel sissenõutavaks muutunud laenu 499,95

eurot.

Hageja nõuab lepingu alusel kostjalt intressivõlgnevust alates 16.08.24 kuni 02.12.24.a

kokku summas 26,8 eurot. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 18%

aastas.

Kuna kohus tuvastas eespool, et lepingud on kostjaga sõlmitud vastutustundliku

laenamise kohustust rikkudes, tuleb lepingutele kohaldada VÕS § 403⁴ lg-st 7 tulenevalt

VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Seega kuulub hageja intressinõue rahuldamisele

osaliselt lepingu alusel perioodil seadusjärgses määras perioodil 16.08.24-02.12.24

võlasummalt 499,95 6,33 eurot.

Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet

rikkunud krediidiandjal säilib viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-18-

134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p

11).

Hageja palus mõista välja viivist laenusumma mittetähtaegsest tasumisest arvestatud

viivis summas 55,4 eurot. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu tingimustes on toodud

aasta viivisemäär 18%. Haginõudes sisalduv viivis koosneb pärast lepingu lõpetamist

arvestatud viivistest perioodi 28.12.24-22.04.25 lepingujärgses määras 18% kokku

summas 28,6 eurot. Viivise nõue on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 teise lause alusel

põhjendatud, kuna kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega ning kostjalt tuleb

hageja kasuks välja mõista viivis 28,6 eurot. Hageja nõuab ka edasiulatuvat viivist

lepingujärgne viivis seadusjärgses määras tasumata põhivõlalt alates 23.04.2025 kuni

põhivõla tasumiseni. Hageja nõue on TsMS § 367 alusel põhjendatud.

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt tuleb välja mõista hageja

kasuks põhivõlgnevus 499,95 eurot, seadusjärgne intress perioodi 16.08.24-02.12.24 eest

6,33 eurot, viivis 28,6 eurot ja edaspidine viivis seadusjärgses määras alates 23.04.2025

kuni põhivõla tasumiseni.

Menetluskulude kindlaksmääramine

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise

taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate

kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja

läbivaatamise kulud.

Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludena menetluskulud: riigilõiv 175 eurot

ning välja mõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud ulatuses.

Muid menetluskulusid hageja välja ei ole toonud ning muid menetluskulud asja

materjalidest ei nähtu. Seega hageja tasus käesolevas asjas riigilõivu 175 eurot, siis peab

kohus põhjendatuks hageja kulutusi riigilõivule summas 175 eurot. Kuna kohus rahuldas

hagi osaliselt, so 96% ulatuses, siis mõistab kohus hageja menetluskulud kostjalt välja

168 eurot (175*96%).

TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib

kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni

täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (168

eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks

hüvitatavate menetluskulude suurus.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik