2-22-11060/36 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kairi Piirisild ja Kaija

Piirmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.06.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-11060

Kohtuasi

N.G ja R.E hagi D.H ja O.N-i vastu varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 25.01.2024 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

N.G apellatsioonkaebus, hind 17 175,87 eurot

R.E apellatsioonkaebus, hind 8640 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hagejad (apellandid) N.G (isikukood XXX) ja R.E

(isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Andrei Svištš

Kostjad (vastustajad) D.H (isikukood

XXX) ja O.N (isikukood XXX)

Menetluse liik

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1. Jätta N.G ja R.E apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Pärnu Maakohtu 25.01.2024 otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada

kohtuotsuse põhjendusi.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud N.G ja R.E kanda.

2-22-11060

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. N.G (hageja I, kannatanu isa) ja R.E (hageja II, kannatanu ema) esitasid D.H (kostja I) ja

O.N (kostja II, kostja I ema) vastu 29.07.2022 Pärnu

Maakohtule hagiavalduse, milles palusid: 1) mõista kostjatelt solidaarselt hagejate kasuks

välja W-le (hagejate poeg, kannatanu) õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitis

4000 eurot ja alates hagi esitamisest kuni hüvitise tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

lg-s 1 sätestatud määras viivis; 2) mõista kostjatelt solidaarselt hageja I kasuks välja varalise

kahju hüvitis 11 476,67 eurot ja mittevaralise kahju hüvitis 15 000 eurot ning alates hagi

esitamisest kuni hüvitise tasumiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivis; 3) mõista

kostjatelt solidaarselt hageja II kasuks välja varalise kahju hüvitis 2971,07 eurot mittevaralise

kahju hüvitis 15 000 eurot ning alates hagi esitamisest kuni hüvitise tasumiseni VÕS § 113 lg-

s 1 sätestatud määras viivis. Hagejad palusid jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja

mõista kostjatelt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitis koos kohustusega tasuda

hüvitiselt seadusjärgses määras viivist.

1.1. Hagiavalduse kohaselt lõi kostja I 30.07.2019 hagejate poega Pärnu linnas Lai tn 10/1

mahajäetud hoone juures näo piirkonda vähemalt 10 korda põlvega ja kaks korda rusikaga,

tekitades kannatanule füüsilist valu ja raske tervisekahjustuse peaaju verevalumi näol. Pärast

peksmist ähvardas kostja I kannatanut uuesti lüüa, kui ta tema peale „kitse paneb“. Sündmuse

toimumisega samal päeval langes kannatanu koomasse ja suri 05.08.2019. Kohtuarstliku

ekspertiisi kohaselt oli surma põhjuseks pea kinnine tömp trauma vasakpoolse

kõrvakelmepealse verevalumiga, mille tüsistusena tekkis peaajuturse, st kannatanud suri

kostja I teo (löömise) tagajärjel. Kostja I mõisteti Pärnu Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega

kriminaalasjas nr X-XX-XXXX süüdi karistusseadustiku § 118 lg 1 p 1 ja 7 alusel ning teda

karistati vabaduse kaotusega, mida lühimenetluses lühendati, ning karistuseks mõisteti viie

aasta ja nelja kuu pikkune vangistus. Kannatanu on hagejate poeg, kes oli surma hetkel

alaealine

(13-aastane). Hagejad on kannatanu seadusjärgsed pärijad. Kostja I oli teo toimepanemise ajal

16-aastane, mistõttu vastutab tema poolt kannatanule ja hagejatele tekitatud kahju eest

solidaarselt ka tema ema, s.o kostja II.

2-22-11060

1.2. Kostja I pani kannatanu vastu toime õigusvastase teo, kui lõi kannatanut käte ja jalgadega

korduvalt nii näo- kui ka peapiirkonda, kahjustades kannatanu absoluutseid õigushüvesid –

õigust elule ja tervisele. Kannatanu kannatas nii peksmise ajal kui ka pärast peksmist tugevat

füüsilist valu ning hirmu. Kannatanu kaebas nii „väga tugeva“ kui ka „räigelt tugeva“ peavalu

üle, samuti hoidis ta alates peksmisest pead kätega kinni ning kõndis peast kinni hoides. On

ilmne, et kannatanu oli tugevates valudes. Kannatanu kartis pärast juhtunut kostjat I ega

julgenud juhtunust isegi oma vanematele rääkida, sest kostja I ähvardas kannatanule uuesti

peksa anda, kui ta juhtunust räägib või pöördub politseisse. Kannatanu kartis, et kostja I viib

ähvarduse täide ning võttis ähvardust tõsiselt, kuna ei julgenud öelda isegi emale oma raskete

vigastuste ja suurte valude tegelikku põhjust. Seega tekkis kannatanule 30.07.2019 sündmuste

käigus ja selle järel mittevaraline kahju nii füüsilise valu kui ka hingelise läbielamise (hirmu)

tõttu. Kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise nõue on pärimise korras hagejatele üle

läinud.

1.3. Kannatanu isa (hageja I) mittevaraline kahju seisneb valudes ja abitu, koomas viibiva

lapse nägemisest ning lapse kaotusest tekkinud pikaajalises psüühikahäires/depressioonis ja

sellega kaasnevates haigustes (kehv mälu, söögiisu puudumine, selja- ja alajäsemevalud).

Alates poja haiglasse paigutamisest viibis isa regulaarselt poja juures, et teda toetada ja

temaga koos olla.

Ööl vastu 05.08.2019, s.o lapse viimasel ööl, oli isa temaga kogu öö. Oma lapse pekstuna ja

abitus seisundis nägemine mõjus isa vaimsele tervisele hävitavalt. See on viinud

psüühikahäire arenemiseni. Isal on arenenud pärast poja peksmist ning sellele järgnenud lapse

surma depressioon ja apaatsus. Varem regulaarselt harrastusspordiga tegelenud ja sotsiaalselt

aktiivne isa ei suuda ega taha kohtuda inimestega, käia kodunt väljas ega teha sporti.

Ümbritsev keskkond meenutab talle igast aspektist lahkunud poega, mida isa ei suuda taluda.

Stress ja depressioon on isale kaasa toonud mäluhäired, tal puudub söögiisu ja söök tekitab

vastikustunnet. Lisaks raskekujulisele depressioonile esinevad isal ka mitmed füüsilised

vaevused, mis on põhjuslikus seoses pärast poja surma läbi elatud traumaga ja

psühholoogilise seisundiga. Hageja I on käinud korduvalt nii erakorralise meditsiini

osakonnas (EMO) kui ka perearstil tugevate selja- ja alajäsemete valude tõttu, mille on esile

toonud kestev ja antidepressantidega ravitav psühholoogiline pinge.

1.4. Kannatanu isa varaline kahju seisneb poja surma järel tekkinud psüühikahäire ja sellega

seonduvate vaevuste kontrolli all hoidmiseks ja leevendamiseks kasutatud ravimite kuludes

(38,09 eurot), EMO vastuvõtu tasus (5 eurot), poja hauaplatsi korrastamise kuludes (3530

eurot) ning psüühikahäirest ja sellega kaasnenud füüsilistest vaevustest tingitud töövõimetuse

tõttu saamata jäänud tulus (7903,58 eurot), s.o kokku 11 476,67 eurot. Isa pidi 2019

septembris sõitma Chicagosse, kus ta pidi ajavahemikul 17.09.2019–01.10.2019 tegema USA-

s Illinois osariigis Glen Ellyni linnas eramaja katuse ehitustöid, mille eest oli kokkulepitud

tasu 8000 dollarit (7903,58 eurot). Poja vägivaldse surma tagajärjel tekkinud terviseseisundi

tõttu ei olnud isa võimeline sõitma kokkulepitud ehitustöid tegema, mistõttu tekkis talle

varaline kahju.

1.5. Kannatanu ema (hageja II) mittevaraline kahju seisneb oma valudes ja abitu, koomas

viibiva lapse nägemisest ning lapse kaotusest tekkinud depressioonis, mida ravitakse järjest

tugevamate antidepressantidega. Esmase šoki sai ema siis, kui nägi poega pärast peksmist

vigastatuna ja segadusseisundis enda töö juures. Alates poja haiglasse paigutamisest viibis

ema pidevalt lapse juures, et teda toetada ja temaga olla. Ema lahkus lapse juurest vaid

hädapärasteks asjatoimetusteks ning ööseks. Ööl vastu 05.08.2019, s.o poja viimasel ööl,

2-22-11060

lubasid arstid emal jääda poja juurde haiglasse ka ööseks. Oma lapse pekstuna ja abitus

seisundis, koomas nägemine mõjus ema vaimsele tervisele laastavalt. Emal on tekkinud

apaatsus ümbritseva suhtes ning mäluhäired, esinevad mälulüngad. Ema on pideva

psühhiaatrilise ravi all. Ema ei taha, suuda ega jaksa enam kuskil käia ja inimestega suhelda,

tal on tekkinud ärevushood, blokk teiste inimestega suhtlemisel. Pärast poja surma ei suutnud

ema enam endises töökohas töötada. Poja vägivaldse surma läbielamise, tema vigastuste,

koomas oleku ja surma nägemisest tekkinud emotsionaalne šokk tõi kaasa südame

rütmihäired. Emotsionaalse šoki ja depressiooni leevendamiseks ning südamerütmihäirete

raviks on ema pidanud tarvitama erinevaid ravimeid.

1.6. Kannatanu ema varaline kahju seisneb ravimitele tehtud kulutustes 52,07 eurot ning lapse

hauakivi maksumuses 2919 eurot, s.o kokku 2971,07 eurot.

Kostjate vastuväited

2. Kostja I ei vastanud hagile.

3. Kostja II (kostja I ema) vaidles hagile osaliselt vastu, nõustudes kandma hauaplatsi kulud

osamaksetena.

3.1. Kostja vastuväidete kohaselt on tal 6 ülalpeetavat, tema sissetulek on 750 eurot + 161

eurot lapse puudetoetus. Kostja II ei ole võimeline tööle minema, kuna tal on diagnoositud

tugevad stressireaktsioonid ja kohanemishäire. Kostja II ei olnud õnnetuse ajal Pärnus ning tal

ei olnud võimalik oma last suunata ega jälgida, ta viibis ajavahemikul 18.07.2019–08.08.2019

enamuse ajast pere noorima lapsega Tartus lastehaiglas. Kostjal I on olnud alates 13-ndast

eluaastast aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) diagnoos ning talle on välja kirjutatud rohud.

Kostja II palus alates veebruarist 2019 lastekaitsespetsialistil pikendada kostja I viibimist

Maarjamaa Hariduskolleegiumis. 2019 suvel öeldi väidetavalt koolist, et suvel ei pea rohte

võtma. Kostja I on olnud väga mõjutatav laps. Hagis esitatud nõude peaks täima see, kes

kostjat I kuriteole õhutas. Kostja I on juba kriminaalkorras karistatud ning temalt on

haigekassa kasuks välja mõistetud 16 000 eurot. Kostja II on lapsevanemana teinud omalt

poolt palju ning ei soovi enam vastutada kostja I tegude eest. Kostja I püüab endale leida tööd,

et vastutada tekkinud olukordade eest.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Pärnu Maakohus rahuldas 25.01.2024 otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis

kostjatelt solidaarselt välja: 1) hagejate kasuks hagejate pojale tekitatud mittevaralise kahju

hüvitise 1000 eurot, 2) hageja I kasuks varalise kahju hüvitise 3573,09 eurot ja mittevaralise

kahju hüvitise 10 000 eurot, 3) hageja II kasuks varalise kahju hüvitise 2971,07 eurot ja

mittevaralise kahju hüvitise 10 000 eurot ning 4) kõigilt nõuetelt alates hagi esitamisest kuni

hüvitise tasumiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise. Maakohus jättis

menetluskulud 57% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja 43% ulatuses solidaarselt hagejate

kanda.

4.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

30.07.2019 lõi kostja I kannatanut Pärnu linnas Lai tn 10/1 mahajäetud hoone juures

näo piirkonda vähemalt 10 korda põlvega ja kaks korda rusikaga, tekitades

kannatanule füüsilist valu (tugevat valutunnet) ja raske tervisekahjustuse peaaju

verevalumi näol;

2-22-11060

-

päras peksmist ähvardas kostja I kannatanut uuesti lüüa, kui ta tema peale „kitse

paneb“; - sündmuse toimumise päeval oli kannatanu võimeline aktiivselt tegutsema

(sh rääkima ja kõndima) mitte rohkem kui 1–2 tundi pärast peksmist ja langes samal

päeval koomasse;

-

kannatanu suri 05.08.2019;

-

kohtuarstliku ekspertiisi kohaselt oli kannatanu surma põhjuseks pea kinnine tömp

trauma vasakpoolse kõvakelmepealse verevalumiga, mille tüsistusena tekkis

peaajuturse;

-

Pärnu Maakohus mõistis XX.XX.XXXX otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX

kostja I KarS § 118 lg 1 p 1 ja p 7 alusel süüdi ning teda karistati 8-aastase

vabadusekaotusega, mida lühimenetluses lühendati, ning karistuseks mõisteti viie

aasta ja nelja kuu pikkune vangistus;

-

hagejatel tekkis pärast poja surma psüühikahäire (depressioon) ja kaasnesid sellega

seonduvad füüsilised vaevused, mille tõttu tarbisid mõlemad vanemad tugevaid

valuvaigisteid ja antidepressante; hagejal II diagnoositi 19.09.2019 täpsustamata

tahhüokardia;

-

kannatanu oli surma hetkel 13-aastane;

-

hagejad on kannatanu vanemad ja kannatanu pärijad; -

kostja

I

oli

teo

toimepanemise ajal 16-aastane; -

kostja II on kostja I ema.

4.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb kostjatelt VÕS § 1043 ja 1045 lg 1 p

2 alusel koosmõjus VÕS § 134 lg-tega 2 ja 5 ja § 136 lg-ga 2 hagejate kasuks

välja mõista kannatanule tekkinud mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot.

4.2.1. Kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Kostja I põhjustas kannatanule

kehavigastuse, millega pani toime VÕS § 1045 lg 1 p 2 tähenduses

õigusvastase teo. Selle tagajärjel tekkis kannatanud tugev valutunne ja

tervisekahjustus. Asjas ei esine õigusvastasust välistavaid asjaolusid ning

kostja I ei ole tõendanud, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi.

4.2.2. Isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu

isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral

tuleb kahjustatud isikule maksta VÕS § 134 lg 2 järgi mittevaralise kahju

hüvitiseks mõistlik rahasumma, seejuures arvestatakse mittevaralise kahju

hüvitise määramisel VÕS § 134 lg 5 järgi rikkumise raskust ja ulatust ning

kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.

Isikuõiguste rikkumise korral tuleb lähtuda sellest, et kannatanule on mittevaraline kahju

tekkinud (RKKKo 17.12.2012, 3-1-1-116-12, p-d 16 ja 17). Seega ei pea kannatanu tõendama

muud peale isikliku õiguse rikkumise ja teo õigusvastasuse. Küll aga sõltub konkreetsel juhul

tuvastatud rikkumisest see, kui suur mittevaralise kahju hüvitis on põhjendatud (RKTKo

15.12.2016, 3-2-1-127-16, p 19; RKTKo 29.03.2017, 3-2-1-153-16, p 17.5). Kannatanu võib

tõendada VÕS § 134 lg 2 järgi suurema hüvitise saamiseks täiendavaid negatiivseid

mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid seoses isiklike õiguste rikkumisega.

Kohus otsustab hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6 esimene lause ja TsMS § 233 lg 1 järgi oma

siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. O.N-i kahju eest mõistliku rahasumma

väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust,

rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju

2-22-11060

tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise

määramise (RKTKo 18.02.2015, 3-2-1-159-14, p 16). Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib

mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas (RKTKo 26.06.2013, 3-2-1-18-13, p

28). Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised peavad vastama ühiskonna üldise

heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi

säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (RKTKo 25.09.2013, 3-2-1-80-13, p 20).

O.N-i kahju mõistetakse välja ühtse summana, st kohus ei erista, kas ja kui palju ühe või teise

mittevaralise kahjuliku tagajärje eest VÕS § 134 lg-te 5 ja 6 järgi rahalist hüvitist arvestatakse

(RKTKo 26.06.2013, 3-2-1-18-13, p 27). Samuti saab kohus hüvitise määramisel arvestada

kannatanu osa (RKTKo 26.05.2005, 3-2-1-34-05, p 22).

Arvestades seda, et kostja I tekitas kannatanule tervisekahjustuse, mille tagajärjel kannatanu

suri, aga ka kannatanu vigastuse suurust ja laadi ning asjaolu, et kannatanu oli võimeline

aktiivselt tegutsema (sh rääkima ja kõndima) mitte rohkem kui 1–2 tundi pärast peksmist ning

langes samal päeval koomasse, on õiglane ja kohtupraktikaga kooskõlas kannatanu

mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot.

4.2.3. Kuna VÕS § 134 lg 2 alusel tekkiv mittevaralise kahju hüvitamise nõue on päritav ning

hagejad on kannatanu pärijad, läks kannatanu nõue neile pärandi vastuvõtmisega

pärimisseaduse § 130 lg 1 alusel üle ning hagejatel on VÕS § 73 lg 1 järgi õigus nõuda

kostjatelt solidaarvõlausaldajatena kannatanule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.

4.3. Kostjatelt tuleb VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 alusel koosmõjus VÕS § 134 lg-ga 3

kummagi hageja kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 10 000 eurot.

Hagejatele on tekkinud VÕS § 134 lg 3 tähenduses mittevaraline kahju. Hagejad olid

kannatanu lähedased isikud (vanemad, kes elasid kannatanuga ühtse perena) ning esinevad

erandlikud asjaolud, mis annavad aluse neile mittevaralise kahju hüvitamiseks. Mõlemal

vanemal esinesid erakordsed hingelised kannatused – mõlemal vanemal tekkis pärast poja

surma psüühikahäire (depressioon) ja kaasnesid sellega seonduvad füüsilised vaevused, mille

tõttu tarbisid mõlemad vanemad tugevaid valuvaigisteid ja antidepressante. Hageja I (isa) tõi

esile, et alates lapse haiglasse paigutamisest viibis ta regulaarselt poja juures, et teda toetada ja

temaga koos olla; oma poja pekstuna ja abitus seisundis nägemine mõjus isa vaimsele

tervisele hävitavalt – pärast poja peksmist ja surma arenes tal depressioon, apaatsus,

mäluhäired ja söömishäired. Hageja II (ema) tõi esile, et tema mittevaraline kahju seisnes

valudes ja abitu, koomas viibiva poja nägemises ja poja kaotusest tekkinud emotsionaalses

šokis ja depressioonis ning apaatsuses, mäluhäiretes, ärevushoogudes ja südamerütmihäiretes.

Kummagi hageja puhul on õiglane hüvitis 10 000 eurot. Poja vägivaldset surma ei ole

vanematele võimalik kuidagi kompenseerida – lapse üles kasvatamisse on panustatud

sedavõrd palju ja vanematel on õigus eeldada, et laps toetab neid oma olemasoluga tulevikus

vanaduspäevilgi – kuid sellest suurema hüvitise väljamõistmine ei oleks kooskõlas

kohtupraktikaga.

Hagejate esindaja avaldas istungil, et mõlema vanema läbielamised seoses poja surmaga ning

sellest tulenevad terviseprobleemid on sarnased, mistõttu on põhjendatud mõista vanematele

välja kahjuhüvitis samas määras.

4.4. Kostjatelt tuleb hageja I kasuks välja mõista varalise kahju hüvitis 3573,09 eurot

ravimite,

2-22-11060

EMO vastuvõtu ning hauaplatsi korrastustööde hüvitamiseks. Hageja I saamata jäänud tulu

(7903,58 eurot) hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata, sest väidetav ehitustööde kokkulepe

sugulaste (hageja I ja Y. R.E) vahel ei ole saamata jäänud tulu puhul piisavaks tõendiks.

4.5. Kostjatelt tuleb hageja II kasuks välja mõista varalise kahju hüvitis 2971,07 eurot

ravimite ja hauakivi hüvitamiseks.

4.6. Kostja II vastutab VÕS § 1053 lg 2 järgi solidaarselt kostjaga I.

4.7. Kostjatel tuleb VÕS § 113 lg 1 järgi tasuda alates hagi esitamisest kuni hüvitiste

tasumiseni hüvitistelt seadusjärgses määras viivist.

4.8. Hagi osalise rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 163 lg 1 järgi 57% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja 43% ulatuses solidaarselt

hagejate kanda. Maakohus määrab TsMS § 174 lg 3 järgi hüvitatavate menetluskulude suuruse

mõistliku aja jooksul pärast otsuse jõustumist.

Apellatsioonkaebus

5. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsuse osas,

millega maakohus jättis hagi rahuldamata, ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega

rahuldada hagi ka selles osas. Hagejad palusid jätta apellatsioonimenetluse kulud

solidaarselt kostjate kanda ning tagastada hagejatele hagiavalduselt tasutud riigilõiv (1540

eurot).

5.1.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus kannatanule tekkinud

mittevaralise kahju hüvitamise nõude põhjendamatult 3000 euro osas rahuldamata.

Kahjuhüvitise suurust määrates jättis maakohus otsuse põhjendamata. Maakohus jättis

arvestamata hagejate väited ja hindamata tõendid kannatanul kostja I ähvarduse tõttu tekkinud

hingelise valu ja kannatuste kohta. Samuti ei arvestanud maakohus seda, et kostja I ei

kahetsenud oma tegu, sh ei ole ta võtnud hagejatega ühendust, et avaldada kahetsust. Kostja I

suhtus eriti hoolimatult kannatanu ellu ja tervisesse.

Maakohus ei põhjendanud, miks on õiglane hüvitis 1000 eurot. 1000 euro suurune hüvitis

surmaga lõppenud kehavigastuste põhjustamise eest ei ole kooskõlas kohtupraktikaga.

Arvestades kohtuasjades nr X-XX-XXXX ja Y-YY-YYYY välja mõistetud mittevaralise kahju

hüvitise suurust, on siinses asjas õiglane hüvitis 4000 eurot. Ka mittevaralise kahju analüüsi

kohaselt on raske tervisekahju tekitamise korral olnud kriminaalasjades hüvitatava kahju

keskmine suurus olnud 2018–2020 4153 eurot ja mediaan 3000 eurot.

5.2.

Maakohus jättis hagejatele tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude

kummagi puhul 5000 euro osas põhjendamatult rahuldamata.

Kahjuhüvitise suurust määrates jättis maakohus otsuse põhjendamata. Maakohus ei

põhjendanud, miks on õiglane hüvitis 10 000 eurot. Maakohus jättis arvestamata, et kostjad ei

esitanud nõude vähendamiseks vastuväiteid. Maakohus ei arvestanud hagejate esile toodud

kohtupraktikat ega vastanud hagejate sellekohastele väidetele ning jättis arvestamata, et 2016

oli kohtupraktika analüüsi kohaselt VÕS § 134 lg 3 alusel välja mõistetud hüvitiste mediaan

17 500 eurot.

2-22-11060

Maakohus ei arvestanud, et hagejatel on lisaks VÕS § 134 lg-le 3 õigus nõuda kahju

hüvitamist ka VÕS § 134 lg 2 järgi, sest hagejatel tekkisid poja vaevuste ja surma tõttu

omakorda tervisekahjustused VÕS § 1045 lg 1 p 2 tähenduses.

5.3.

Maakohus jättis hagejale I tekkinud varalise kahju (saamata jäänud tulu)

hüvitamise nõude 7903,58 euro osas põhjendamatult rahuldamata. Maakohus ei

põhjendanud, miks ei saa lugeda hageja I ja A. R.E kokkulepet tõendatuks, A. R.E

kirja, kinnituskirja, omandiõiguse tunnistuse ja lennupiletite alusel ning miks tuleb

pidada A. R.E kirja ebausaldusväärseks. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata,

et hagejal I oli õigus nõuda VÕS § 130 lg 1 alusel saamata jäänud tulu hüvitamist, sest

talle tekkisid poja surma tõttu tervisekahjustused VÕS § 1045 lg 1 p 2 tähenduses.

Vastustaja seisukoht

6. Kostjad ei vastanud apellatsioonkaebusele.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel

rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb täiendada

kohtuotsuse põhjendusi.

8. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse osas, millega maakohus jättis hagejate nõuded

rahuldamata. Kostjad ei ole maakohtu otsust vaidlustanud osas, millega maakohus hagejate

nõuded rahuldas. Seega on maakohtu otsus jõustunud osas, millega maakohus hagi rahuldas,

ning ringkonnakohus ei kontrolli selles osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.

Arvestades hagejate apellatsioonkaebuse väiteid kontrollib ringkonnakohus üksnes seda, kas

maakohus on eksinud, kui määras kindlaks kannatanule ja hagejatele tekkinud mittevaralise

kahju hüvitise suurused ning jättis hageja I varalise kahju hüvitamise nõude tõendamatuse

tõttu rahuldamata.

9. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus lõppjäreldusena õigesti, et kannatanule

tekkinud mittevaralise kahju eest on kõiki asjaolusid ja kohtupraktikat arvestades õiglane

hüvitis 1000 eurot, kuid maakohus ei ole otsust selles osas piisavalt põhjendanud.

Ringkonnakohus parandab selle eksimuse ja põhjendab otsust täiendavalt järgmiselt.

9.1.

Ringkonnakohtu hinnangul saab hagejate pojale kostja I õigusvastase teo

tagajärjel tekkinud mittevaraline kahju hõlmata hagejate poja valu ja hingelisi

üleelamisi enne tema koomasse langemist.

Pooled ei vaidle järgmiste maakohtu tuvastatud asjaolude üle, mille ringkonnakohus võtab

TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks:

-

30.07.2019 lõi kostja I kannatanut Pärnu linnas Lai tn 10/1 mahajäetud

hoone juures näo piirkonda vähemalt 10 korda põlvega ja kaks korda

rusikaga, tekitades kannatanule tugeva valutunde ja raske tervisekahjustuse

(peaaju verevalumi);

2-22-11060

-

päras peksmist ähvardas kostja I kannatanut uuesti lüüa, kui ta tema peale

„kitse paneb“; - sündmuse toimumise päeval oli kannatanu võimeline

aktiivselt tegutsema (sh rääkima ja kõndima) mitte rohkem kui 1–2 tundi

pärast peksmist ja langes samal päeval koomasse.

Lisaks tuvastab ringkonnakohus järgmised asjaolud:

-

kostja I sõber Y kirjutas kostjale I, et kannatanu lubas talle nuga anda ning

palus kannatanule peksa anda (I kd, tl 23);

-

kostja I ei tunnistanud 31.07.2019 ülekuulamisel oma tegu, kuid tegi seda

05.09.2019 ülekuulamisel, kus ta kinnitas, et tal ei tekkinud kannatanu

kooma langemise järel kahjutunnet, kuid see tekkis pärast kannatanu surma

hiljemalt teise ülekuulamise ajaks (I kd, tl 20–24);

-

kannatanu läks pärast juhtunut oma ema töökohta ja ütles emale, et oli

kukkunud ja pea ära löönud (I kd, tl 85–87);

9.2.

Asjas tuvastatud asjaolusid arvestades saab kannatanule tekkinud mittevaralise

kahju õiglaseks hüvitiseks pidada 1000 eurot.

Hagejate pojale tekkinud mittevaralise kahju hüvitise suuruse hindamisel tuleb esmalt

arvestada seda, et kostja I peksis kannatanut põlve ja rusikaga korduvalt näo piirkonda ning

ähvardas seda korrata, kui kannatanu peaks kostja I peale kaebama. Seejuures tegi kostja I

seda tahtlikult, sooviga põhjustada kannatanule Y ähvardamise eest valu ja hirmu, ega

tundnud teo toimepanemise järel kahetsust. Arvestada tuleb sedagi, et kannatanu tundis

peksmise ajal ja järel tugevat valutunnet, kuid ta oli peksmise järel suuteline minema ise ema

töökohta ning varjama ema eest tegelikult juhtunut. Ühtlasi kestsid kannatanu kannatused, sh

nii tugev valu kui ka hirm peksmise kordumise ees, vaid lühikest aega kuni kannatanu kooma

langemiseni, s.o ligi 1–2 tundi. Kuna kannatanu kannatused kestsid sedavõrd lühikest aega, ei

ole ringkonnakohtu hinnangul alust ka kannatanu hirmutunnet ja kostja I vahetut hoolimatut

suhtumist arvestades alust pidada kannatanule tekkinud mittevaralise kahju eest makstavat

õiglast hüvitist suuremaks kui 1000 eurot.

9.3.

Juhindudes Riigikohtu koostatud mittevaralise kahju hüvitamise praktika

analüüsidest, on sellise suurusega kahjuhüvitis kooskõlas ka senise kohtupraktikaga.

Riigikohtu koostatud mittevaralise kahju hüvitiste analüüsi kohaselt olid 2014–2016

tsiviilasjades kehavigastuse tekitamise eest välja mõistetud hüvitised 400–12 000 eurot,

kriminaalasjades kehalise väärkohtlemise eest välja mõistetud hüvitised 290–5000 eurot ja

raske kehavigastuse tekitamise eest välja mõistetud hüvitised 420–50 000 eurot. Seejuures

jäid näo- ja peapiirkonna peksmisega seotud kahjuhüvitised üldjuhul vahemikku 300–2000

eurot ning sellest suuremad hüvitised olid pigem erandlikud.1 Riigikohtu tsiviilasjade põhjal

koostatud mittevaralise kahju hüvitiste analüüsi kohaselt oli 2018–2019 tsiviilasjades

kehavigastuse ja tervisekahjustuse tekitamise eest väljamõistetud keskmine hüvitis 2437 eurot

ja mediaanhüvitis 1000 eurot (hüvitised jäid vahemikku 100–12 000 eurot) ning 2020–2022

keskmine hüvitis 1752 eurot ja mediaanhüvitis 1000 eurot (hüvitised jäid vahemikku 200– 17

000 eurot), seejuures olid suurimad hüvitised pigem erandlikud ning välja mõistetud

1 M. Vutt. Eesti esimese ja teise astme kohtutes välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitised aastatel 2014-2016.

2 Vt K. Piho, G.-L. Kalev. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2018.–2019. aastal.

Kohtupraktika analüüs. 2020. K. Piho, K. Krillo. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2020.–

2022. aastal. Kohtupraktika analüüs. 2023.

2-22-11060

juriidilistelt isikutelt ning analüüsist ei joonistu välja pea- ja näopiirkonna peksmisega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitiste suurust.2 Riigikohtu kriminaalasjade põhjal koostatud

mittevaralise kahju hüvitiste analüüsi kohaselt oli kriminaalasjades 2018–20201 kehalise

väärkohtlemise korral oli keskmine hüvitis 588 eurot ja mediaanhüvitis 500 eurot (hüvitised

jäid vahemikku 50–2000 eurot) ning raske tervisekahjustuse tekitamise korral keskmine

hüvitis 4153 eurot ja mediaanhüvitis 3000 eurot (hüvitised jäid vahemikku 300–15 000).

Seejuures jäid näo- ja peapiirkonna peksmisega seotud kahjuhüvitised üldjuhul vahemikku

200–1000 eurot, hõlmates osadel juhtudel ka sellega kaasnenud hirmutunnet avalikkuses

liikumisel, ning üle 1000 euro suurused hüvitised olid seotud püsiva tervisekahjustuse

tekkimisega ja pikaajaliste kannatustega.

Seega ei saa kannatanule tekkinud mittevaralise kahju hüvitist pidada põhjendamatult

väikseks, võrreldes samalaadsete vigastuste ja valu põhjustamise korral seni kohtupraktikas

samalaadsete kannatuste eest väljamõistetud hüvitistega.

9.4.

Hüvitist ei saa pidada põhjendamatult väikseks ka apellatsioonkaebuses

viidatud kahes kriminaalasjas tehtud otsuste valguses.

Ainuüksi see, et kohus mõistis kriminaalasjas nr X-XX-XXXX kannatanule eluohtlike

kehavigastuste tekitamise eest välja hüvitise 5000 eurot, ei anna alust järeldada, et siinses

asjas on kõiki asjaolusid arvestades õiglane hüvitis sama suur või vähemalt 4000 eurot.

Arvestada tuleb kõiki juhtunu asjaolusid koosmõjus ning pelgalt sellest, et teises asjas oli

hüvitise väljamõistmise aluseks raske kehavigastuse tekitamine, ei saa järeldada, seda, et

kõigil raske kehavigastuse tekitamise juhtudel oleks õiglane hüvitis sama suur, sõltumata

tekitatud vigastustest ning muudest juhtunu asjaoludest. Kohus peab iga üksiku juhtumi

asjaolusid eraldi kaaluma. Mh ei saanud selles asjas kesta kannatanule tekkinud kannatused

siinse asjaga võrreldavalt lühikest aega, kuna kannatanu jäi ellu.

Ka see, et kriminaalasjas nr Y-YY-YYYY pidas maakohus jõustumata lahendis Y, s.o teole

kihutaja poolt hagejate pojale põhjustatud mittevaralise kahju õiglaseks hüvitiseks 4000 eurot,

ei saa järeldada, et kostja I teo asjaoludel tuleb õiglast hüvitist pidada sama suureks. Seejuures

nähtub kohtute infosüsteemist, et Tartu Ringkonnakohus pidas hüvitist liiga suureks ning

vähendas Ylt välja mõistetud hüvitist 1500 euroni.

10. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust pidada ka hagejatele tekkinud mittevaralise

kahju õiglast hüvitist suuremaks kui 10 000 eurot kummagi hageja puhul. Kuigi maakohus ei

ole ka selles osas otsust piisavalt põhjendanud, ei ole kolleegiumil alust mõista kostjatelt

hagejate kasuks neile tekkinud mittevaralise kahju eest välja suuremata hüvitist kui 10 000

eurot.

10.1.

Esmalt märgib kolleegium, et hagejatel on õigus nõuda mittevaralise kahju

hüvitamist nii VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 alusel koosmõjus VÕS § 134 lg-ga 3 kui

ka VÕS § 1043 ja 1045 lg 1 p 2 alusel.

1 M. Sedman. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 2018.–2020. aastal. Kohtupraktika

kordusanalüüs. 2020.

2-22-11060

Arvestades seda, et kahju hüvitamise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku

asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju

hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, saab kannatanu nõuda üldjuhul

üksnes endale tekkinud kahju hüvitamist. Seega on isikul eelkõige õigus nõuda VÕS § 1043 ja

§ 1045 lg 1 alusel õigusvastase teoga isikule endale põhjustatud kahju, sh füüsilise ja

hingelise valu ning kannatuste hüvitamist. Sellest tulenevalt on õige hagejate

apellatsioonkaebuse käsitus, mille kohaselt saab hagejate nõude kvalifitseerida ka VÕS §

1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel hagejatele tervisekahjustuse tekitamisest tuleneva mittevaralise

kahju hüvitamise nõudeks.

Samas näeb VÕS § 134 lg 3 erandina ette, et isiku surma põhjustamise või talle raske

kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral

võivad ka surmasaanu või kannatanu lähedased nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui

hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Riigikohtu praktika kohaselt saab viidatud

sätte tähenduses pidada erandlikeks selliseid asjaolusid, mis eristavad kannatanu surma

paljudest teistest lähedase kaotamise juhtudest ja õigustavad mittevaralise kahju hüvitamist

lähedastele, st kannatanu surma saabumise asjaolud ületavad konkreetsel juhul selle piiri,

mille puhul saab väita, et juhtunu mõju hukkunu lähedastele on tavapärasest raskem. Mh

võivad erandlikeks asjaoludeks selle sätte tähenduses olla lähedase inimese vigastuste või

kannatuste nägemisest saadud hilisemad isiklikud vahetud üleelamised, sh lähedase

hukkumisega kaasnevalt

psüühikahäire tekkimine

(RKKKo

07.10.2022,

1-21-

3082/28,

p

30; RKKKo 27.10.2010, 3-1-1-57-10, p 25.2).

Arvestades seda, et hagejad tuginesid hagiavalduse p-s 2.2.3 neile tekkinud mittevaralise

kahju sisustamisel sellele, et neil tekkisid erakordsed hingelised kannatused seoses oma lapse

vägivaldse surma asjaoludega ning lapse nägemisega läbipekstuna koomaseisundis, samuti

lapse surma järel depressioon ja füüsilised vaevused, mida saab pidada erandlikuks asjaoluks

VÕS § 134 lg 3 tähenduses, lahendas maakohus õigesti hagejate nõude VÕS § 1043 ja § 1045

lg 1 p 1 alusel koosmõjus VÕS § 134 lg-ga 3.

Seejuures ei ole hagejatel õigust nõuda täiendava mittevaralise kahju hüvitamist VÕS § 1043

ja § 1045 lg 1 p 2 alusel. Sõltumata sellest, millisel õiguslikul alusel maakohus hagejate nõude

rahuldas, on maakohus mittevaralise kahju hüvitise suuruse määrates arvestanud kõiki

hagejate esile toodud asjaolusid, sh mõlemal vanemal pärast poja surma tekkinud

psüühikahäiret (depressioon) ja sellega kaasnenud füüsilisi vaevusi. Seega ei saa maakohtu

järeldus olla vale pelgalt seetõttu, et hagejate nõude võinuks rahuldada ka VÕS § 1043 ja §

1045 lg 1 p 2 alusel. Mh on kohtupraktikas olnud seni tavaks rahuldada kannatanu surmaga

põhjustatud mittevaraline kahju kannatanu lähedastele VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 alusel

koosmõjus VÕS § 134 lg-ga 3.

10.2. Maakohtu otsuse muutmiseks ei anna alust ka hagejate viidatud kohtupraktika.

Riigikohtu koostatud mittevaralise kahju hüvitiste analüüsi kohaselt oli 2014–2016 tapmise

eest lähedasele välja mõistetud hüvitis 10 000 eurot (kriminaalasi nr 1-15-1618) ning vanema

mõrva pealt näinud poja hüvitis 20 000 eurot (kriminaalasi nr 1-15-10119). Riigikohtu

kriminaalasjade põhjal koostatud mittevaralise kahju hüvitiste analüüsi kohaselt oli

kriminaalasjades 2018– 2020 tapmise ja mõrva korral lähedasele väljamõistetud keskmine

hüvitis 11 000 eurot ja mediaanhüvitis 10 000 eurot (hüvitised jäid vahemikku 10 000–15 000

eurot) ning raske tervisekahjustuse tekitamise korral, kui kannatanu hiljem suri, hüvitis

2-22-11060

lähedasel psüühikahäire tekkimise korral 7000 eurot (kriminaalasi nr 1-19-3763). Seega ei saa

maakohtu määratud hüvitise suurust pidada senise kohtupraktikaga vastuolus olevaks.

Hageja hagiavalduse p-s 2.2.3.2 viidatud varasemad kriminaalasjade kohtulahendid ei anna

alust pidada siinsel juhul 10 000 euro suurust hüvitist kummalegi vanemale ebaõiglaselt

väikeseks, sest hagejad ei ole põhistanud, et neis lahendites mõistis kohus kannatanu

lähedasele välja hüvitise siinse asjaga sarnastel asjaoludel. Samuti ei anna selleks alust

apellatsioonkaebuses viidatud kaks kohtulahendit. Esimese kohtuasja puhul (kriminaalasi nr

1-18-4653) on võrreldes siinse asja asjaoludega oluliseks erisuseks see, et tegemist oli tahtliku

liiklusnõuete rikkumisega ning lähedane isik pidi ise andma loa oma poja aparaatide

väljalülitamiseks. Teise kohtuasja puhul (kriminaalasi nr 1-21-1667) on küll tegemist sarnaste

asjaoludega, kuid ainuüksi ühe lahendi põhjal ei ole ringkonnakohtul alust järeldada, et

maakohtu määratud hüvitis ei oleks senise kohtupraktikaga kooskõlas.

10.3. Lisaks märgib kolleegium, et õiglase hüvitise suurust määrates tuleb arvestada ka

kostjate varalise seisundiga. Kostja I oli teo toimepanemise ajal alaealine ning kinnitas

maakohtu istungil (II kd, tl 60 pöördel), et ta ei käi tööl. Samuti kinnitas kostja II, et tal on

kuus alaealist last, ta ei käi tööl ja tema sissetulekuks on lastetoetused, sh lapse raske puude

eest (750 eurot + 161 eurot) (II kd, tl 9, 11, 18–19, 57 pöördel ja 60 pöördel). Seega ei oleks

suurem hüvitis õiglane ka kostjate varalist seisundit arvestades. Seejuures on kostja II

sellekohased vastuväited ka maakohtu menetluses esitanud.

11. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud ka hageja I saamata jäänud tulu

hüvitamise nõuet rahuldamata jättes.

11.1. Esmalt märgib kolleegium, et Riigikohtu praktika kohaselt ei vastuta kahju tekitaja

deliktiõiguse järgi üldjuhul saamata jäänud tulu (nn puhtmajandusliku kahju) eest, v.a kui see

on sätte kaitse-eesmärgiga hõlmatud (RKTKo 06.05.2015, 3-2-1-36-15, p 25; RKTKo

14.10.2008, 3-2-1-75-08, p 14).

Kannatanu surma põhjustamise korral varalise kahju hüvitamist reguleerib VÕS § 129.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selle sätte kaitse-eesmärgiga hõlmatud surnud isiku

lähedasel oma töise tegevusega saamata jäänud tulu (puhtmajanduslik kahju). VÕS § 134 lg 3

järgi saab kannatanu lähedane nõuda küll erandlikel asjaoludel talle tekkinud mittevaralise

kahju hüvitamist, kuid VÕS § 129 ei näe talle ette lähedase surma põhjustamise korral õigust

nõuda kahju tekitajalt enda saamata jäänud tulu hüvitamist ning see ei ole ka sätte mõtteks.

Samas ei ole saamata jäänud tulu hüvitamine välistatud olukorras, kus kahju tekitaja põhjustas

kannatanu surma ja selle tõttu tekkis lähedasel isikul tervisekahjustus VÕS § 1045 lg 1 p 2

tähenduses ning sellest tulenevalt jäi tal tulu saamata. VÕS § 130 lg 1 järgi tuleb tervise

kahjustamisega korral hüvitada kannatanule mh täielikust või osaliselt töövõimetusest

tekkinud kahju, sh sissetuleku vähenemine ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemine.

11.2. Siinsel juhul ei ole hageja I siiski usaldusväärselt tõendanud, et poja vägivaldse surma

põhjustamise järel tekkinud psüühikahäire ja füüsiliste vaevuste tõttu vähenes tema sissetulek

ning tal jäi õigustatult loodetud tulu saamata.

Iseenesest peab kahjustatud isik VÕS § 128 lg 4 järgi tõendama üksnes neid asjaolusid, milles

nähtub tulu saamise tõenäosus, st ei tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada, kuid hageja I ei

ole neid asjaolusid usaldusväärselt tõendanud. Kuigi lennupiletid (I kd, tl 147–153)

tõendavad, et hageja I kavatses lennata 17.09.2019 Tallinnast Chicagosse ning 01.10.2019

2-22-11060

Chicagost tagasi Tallinnasse, ei ole hageja I usaldusväärselt tõendanud, et tal oli kavatsus

lennata Chicagosse töö tegemise eesmärgil ning võimalus teenida märgitud ulatuses tulu. A.

R.E 25.01.2020 e-kiri

(I kd, tl 154–155) ja dateerimata omakäeliselt allkirjastatud kiri (I kd, tl 159) tõendavad küll

seda, et A. R.E kinnitas, et hageja I pidi vahetama tema elamul katuse ning elamu

katusevahetuse projekti maksumus oli 8000 dollarit, kuid sellest ei saa järelda, et tegemist oli

hagejale I töö eest makstava tasuga (nt et see ei sisaldanud materjale jms). Ühtlasi ei ole

hageja I selgitanud, millise tegevusega hankis ta tavapäraselt sissetulekut, ning see asjaolu,

koosmõjus sellega, et A. R.E oli hageja I sugulane, annab alust kahelda A. R.E antud

kinnituste vastavuses tegelikele asjaoludele, mistõttu saab neid tõendeid pidada TsMS § 238

lg 5 tähenduses ilmselt ebausaldusväärseks tõendiks. Seega jättis maakohus põhjendatult need

tõendid arvestamata ja hageja I varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata.

12. Ülaltoodud põhjendusi arvestades jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata

ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata.

Menetluskulude jaotus

13. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS

§ 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

14. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda

TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab

maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse

jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)