2-20-16278/44 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Andra Pärsimägi, Anneli Alekand

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. juuni 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-16278

Tsiviilasi

Piret Toome hagi Perfect Plant OÜ ja Ivo Voori

(pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei

vastu nõude tunnustamiseks Ivo Voori (pankrotis)

pankrotimenetluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. detsembri 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Piret Toome apellatsioonkaebus

Perfect Plant OÜ vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Piret Toome (ik XXXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Martin Traat

Kostja I: Perfect Plant OÜ (rg-kood 11091371),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Kruus

Kostja II: Ivo Voori pankrotihaldur Vladimir Kutšmei

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 12. detsembri 2024 otsus osas, milles maakohus hagi

osaliselt rahuldas ja tunnustas Piret Toome nõuet Ivo Voori (pankrotis)

pankrotimenetluses 4045,50 euro ulatuses II järgi nõudena.

2. Teha uus otsus, millega jätta Piret Toome hagi Perfect Plant OÜ ja Ivo Voori

(pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei vastu nõude tunnustamiseks Ivo Voori

(pankrotis) pankrotimenetluses rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, rahuldada vastuapellatsioonkaebus.

4. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Piret Toome kanda.

5. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse

või menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

177 lõikes 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Piret Toome (hageja) esitas hagi Perfect Plant OÜ (kostja I) ja Ivo Voori pankrotihalduri

Vladimir Kutšmei (kostja II) vastu nõude tunnustamiseks Ivo Voori pankrotimenetluses.

Hageja palub tunnustada 46 224 euro suurust nõuet II järgu nõudena ja jätta menetluskulud

solidaarselt kostjate kanda.

3. juuli 2020 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-20-7768 kuulutati välja Ivo Voori pankrot.

Hageja esitas nõudeavalduse kokku 79 841 euro ulatuses. Kostja I ja kostja II esitasid hageja

nõudele vastuväite, nõuet tunnustati 1850,05 euro ulatuses.

Kostjate vastuväited on alusetud. Hageja on ainuisikuliselt tasunud laenulepingu nr PT-

180608PTT alusel laenumakseid. Laenulepingu kohaselt on Ivo Voor ja hageja Piret Toome

solidaarvõlgnikud. Hageja tasus laenu põhimakse 36 569 eurot, intressi 12 853 eurot ja korteri

müügilepingu sõlmimisel sissemakse 6391 eurot, kokku 55 813 eurot. Sellest pool ehk 27 906

tuleb hagejale hüvitada Ivo Voori pankrotivara arvelt. Seadusjärgne viivis hagejale

tagastamata summalt on 16 655,24 eurot.

Hagejal on Ivo Voori vastu nõue võlaõigusseaduse (VÕS) § 69 lg 2 alusel. Nõue ei ole

aegunud, Ivo Voor tegi hageja kontole makseid ajavahemikul 8. jaanuarist 2011 kuni 15.

augustini 2020 kokku 5850 eurot. Ülekannetega tunnistas Ivo Voor nõuet.

Alternatiivselt on hagejal nõue käsundita asjaajamise sätete alusel, sest hageja tasus Ivo Voori

eest laenumakseid, mida saab käsitada kui käsundita asjaajamist.

Teise alternatiivina on hagejal nõue seltsingu likvideerimise sätete alusel. Hageja ja Ivo Voori

ühiseks eesmärgiks oli kaasomandisse ostetud korteri ostu rahastamine, st laenu

teenindamine. Seltsing lõpeb mh seltsinglase pankroti väljakuulutamisega (VÕS § 596 lg 1 p

7). Hageja tasus korteri eest rohkem kui Ivo Voor, mida tuleb panuste tagastamisel arvesse

võtta.

Pankrotiseadus ei näe ette, et nõudeavalduses peab olema nõude täpse õiguslik

kvalifikatsioon. Hagi aluseks on faktilised asjaolud, mitte õiguslik hinnang. Hageja märkis

nõudeavalduses, et poolte õigussuhtele võivad kohalduda ka muud õigusnormid.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes muu

hulgas, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada.

Lisaks tasus hageja Ivo Voorile korteriomandi müügilepingu alusel 8500 eurot. Tartu

Maakohus tunnistas 18. aprilli 2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-18-6538 müügilepingu

tagasivõitmise korras kehtetuks. Ivo Vooril tuleb müügihind hagejale tagastada.

2. Kostja I vaidleb hagile vastu. Hageja on nõuet muutnud. Tema seisukohtadest ei ole

arusaadav, kuidas on lõplik summa kujunenud.

Laenulepingust ei nähtu, kuidas jaotuvad hageja ja Ivo Voori omavahelises suhtes vastutus ja

kohustused. Hageja sai laenu enda käsutusse, mistõttu tekkis laenu tagasi maksmise kohustus

eeskätt temal. Kuna hageja on lepingut nõuetekohaselt täitnud, ei saa olla täitmata kohustusi,

mille eest Ivo Voor solidaarvõlgnikuna vastutaks. Kui laenusaajad sisesuhtes vastutuse

jagunemises kokku ei leppinud, ei tekkinud hagejal Ivo Voori vastu nõudeid. Isegi kui hagejal

oleks Ivo Voori kui solidaarvõlgniku vastu tagasinõue, kohaldub sellele VÕS § 70 lg 1 alusel

aegumine. Eelnevast ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 154 tulenevalt on

aegunud kõik nõuded, mis tekkisid varem kui 1. jaanuaril 2017.

Hagiavaldusest ei ole võimalik aru saada, kuidas on väidetava intressimääraga (8% aastas)

viivisenõue 15 591 eurot arvutatud.

Laenulepingu lisaks olnud tagasimaksegraafik ei kajasta tegelikke laenumakseid, sest

tegemist oli muutuva intressimääraga laenulepinguga. Kuna tegelike laenumaksete suurus ei

ole tõendatud, ei ole viivisearvutus kontrollitav.

Hageja ja Ivo Voori vahel ei ole hageja kirjeldatud seltsingulepingut. Eeldatakse, et

vabaabielusuhtes ühiste kohustuste katteks tasutut ei saa hiljem tagasi nõuda. Hageja ei

esitanud Ivo Voori pankrotimenetluses nõudeavaldust seltsingulepinguga seonduvatele

faktilistele asjaoludele tuginedes. Seltsingulepingust tulenevate nõuete faktilised asjaolud ei

saa kattuda käsundita asjaajamisest kui lepinguvälisest õigusest tuleneva nõude faktiliste

asjaoludega.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 195 lg 3 järgi lõppes tähtaeg nõude esitamiseks

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud müügilepingu alusel tasutud 8500 euro

tagastamiseks kuus kuud pärast tagasivõitmise otsuse jõustumist, s.o 18. juunil 2020. Hageja

oma nõudeõigust seega enam maksma panna ei saa, nõudeõigus on lõppenud.

Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

3. Kostja II vaidleb hagile vastu ning palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Laenulepingu järgi võttis hageja endale laenu tagastamise kohustuse. Et laenu teenindamine

pidigi toimuma hageja konto kaudu ei tähenda, et seda tehti ainult hagejale kuuluvate

vahendite arvel. Ivo Voor on korduvalt kandnud hagejale laenu tagasimaksete tarbeks raha.

Tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 ja § 147 lg-st 3 on enne 1. jaanuari 2017 sissenõutavaks

muutunud maksetest tulenevad hageja nõuded aegunud.

Hageja esitatud viivisearvestus ei ole selge. Hageja on arvutanud viivist ka summadelt, mis

Ivo Voor kandis laenu maksmiseks hageja kontole. On arusaamatu, mis ajast alates oli Ivo

Voor kohustuse täitmisega viivituses.

Pankrotiseaduse (PankrS) § 107 kohaselt võib nõude tunnustamist kohtus taotleda üksnes

samal alusel nagu nõue esitati kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Seltsingulepingu

sõlmimine on faktiline asjaolu.

Korteri eest Ivo Voorile 8500 euro tasumise väide on tõendamata. TMS § 195 lg 3 kohaselt

pidi hageja üleantu tagastamist nõudma kuue kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, s.o alates

18. juunist 2020. Hageja ei esitanud selle tähtaja jooksul nõuet, nõue on aegunud.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 12. detsembri 2024 otsusega hagi osaliselt ja tunnustas hageja

nõuet Ivo Voori pankrotimenetluses 4045,50 euro ulatuses II järgu nõudena.

Menetluskuludest jättis maakohus 92% hageja ning 8% solidaarselt kostjate kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt olid hageja ja Ivo Voor laenulepingu täitmisel

solidaarvõlgnikud, sest nad pidid täitma kohustuse ühiselt (VÕS § 65 lg 4). Et hageja ei

tuginenud pankrotihaldurile nõudeavaldust esitades VÕS § 69 lg-le 2, ei tähenda maakohtu

hinnangul seda, et hageja ei saa kohtumenetluses sellele sättele tuginedes nõuet esitada. TsMS

§ 363 lg 1 kohaselt ei pea hagiavalduses märkima, milline on nõude õiguslik alus. Välja tuleb

tuua nõude aluseks olevad faktilised asjaolud. Maakohus on seisukohal, et sama kehtib ka

pankrotimenetluses nõuet esitades.

Maakohus ei tuvastanud asjaolusid, mis välistaks hageja tagasinõude solidaarvõlgniku vastu.

VÕS § 69 lg 1 järgi vastutavad hageja ja Ivo Voor võrdsetes osades, sest teistsugust jaotust ei

tulene ei seadusest ega laenulepingust, ka ei ole kohtule esitatud tõendeid teistsuguste

kokkulepete kohta. Laenuga omandati korteriomand kaasomandisse võrdsetes osades, seega

jaguneb kohustuse olemust arvestades kohustus solidaarvõlgnike vahel vastavalt

kaasomandiosade suurusele.

Ivo Voori pankroti väljakuulutamise ajaks oli panga nõue võlgniku vastu TsÜS § 154 alusel

aegunud kõigi nende osamaksete osas, mis muutusid sissenõutavaks enne 1. jaanuari 2017.

Tõenditest ei saa tuvastada, et aegumine oleks katkenud TsÜS § 158 lg 1 alusel nõude

tunnustamise tõttu.

Hageja arvutustest ja laenu tagastamise graafikust tulenevalt on hageja 2017.–2019. aastatel

tasunud kokku 6975 eurot ja 2020. aastal 1116 eurot, kokku seega 8091 eurot. VÕS § 69 lg 2

alusel on hagejal õigus nõuda Ivo Voorilt 4045 eurot 50 senti (8091 : 2).

Kuna maakohus leidis, et hageja nõude saab rahuldada VÕS § 69 lg 2 alusel, ei analüüsinud

kohus hageja nõuet seltsingu ja käsundita asjaajamise sätete alusel.

Maakohus ei rahuldanud hageja intressinõuet 15 668 eurot, sest hageja ei ole tõendanud, et

Ivo Vooril tuli vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi. Hageja nõuet ei saa rahuldada

ka viivisenõudena, sest see nõue ei ole selge.

Hageja ei saa nõuda Ivo Voorilt 6391 euro suuruse sissemakse hüvitamist. Hageja ei ole

tõendanud, et tema ja Ivo Voori vahel oli kokkulepe, mille kohaselt pidi Ivo Voor tagastama

hagejale poole sissemaksest. Sissemakse tagastamist ei saa hageja nõuda ka käsundita

asjaajamise sätete alusel.

Hageja ei ole tõendanud oma väidet selle kohta, et ta tasus 2. veebruaril 2016 sõlmitud

korteriomandite müügilepingu alusel Ivo Voorile 8500 eurot. Isegi kui hageja oleks tasumist

tõendanud, oli nõudeavalduse esitamise ajaks lõppenud TMS § 195 lg-s 3 sätestatud tähtaeg

tagasinõude esitamiseks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, mis

puudutab nõude osalist tunnustamata jätmist, ning tunnustada hageja nõuet laenulepingu ja

graafiku alusel 12 495,84 eurot ning viivisenõuet 1791,07 eurot II järgu nõuetena. Samuti

vaidlustab hageja menetluskulude jaotust. Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb vaidlustatud

ulatuses jätta kostjate kanda.

Maakohus märkis, et hageja tasus laenumaksetena aastatel 2017–2019 kokku 6975 eurot ning

aastal 2020 lisaks 1116 eurot, kokku seega 8091 eurot. Seejärel leidis kohus, et VÕS § 69 lg

2 alusel on hagejal õigus Ivo Voorilt nõuda sellest summast pool ehk 4045 eurot 50 senti.

Kohus jagas ekslikult hageja nõutava poole summast omakorda kaheks, mistõttu on hageja

nõuet alusetult poole võrra vähendanud. Dtl 170 toodud tabel on võlajääk, mida hageja

arvestab kui nõuet, mis enam ei jagune. See puudutab ka nõudelt arvestatavat viivist. Kaheks

oleks tulnud jagada hageja esitatud laenulepingu lisaks olevas graafikus näidatud kogusumma.

Enne Ivo Voori pankroti väljakuulutamist alates 1. jaanuarist 2017 tehti 42 laenumakset

kokku 24 991,68 eurot, millest hageja nõue Ivo Voori vastu on pool ehk 12 495,84 eurot,

millele lisandub viivis.

Maakohus on eeltoodust tulenevalt jätnud alusetult arvestamata viivise 8% aastas, mis oleks

tulnud hageja nõuet osaliselt rahuldades proportsionaalselt välja arvutada. Seda maakohus ei

teinud. Hageja arvestab viivist poolelt iga kuu tasumisele kuuluvalt 297,52 eurolt alates 1.

jaanuarist 2017 kuni 3. juulini 2020. Kogu nimetatud aja eest on viivis kokku 1791,07 eurot.

6. Kostja I vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning sellega

seotud menetluskulud hageja kanda. Maakohus võttis otsuse tegemisel aluseks hageja esitatud

tabeli, millest tulenev nõue ei ole selge. Hageja arvestus ei ole tõend, vaid selgitus. Hageja

esitatud tõendite pinnalt ei ole võimalik tuvastada, kes, millises ulatuses ja mis kuupäevadel

täitis laenulepingust tulenevaid kohustusi. Seega ei olnud maakohtul võimalik hinnata mitte

üksnes viivisearvestuse, aga ka põhinõude ulatust ega kujunemise põhjendatust. Maakohus on

sellele vaatamata põhinõuet osaliselt tunnustanud, kuid on just tõendite puudumise tõttu

teinud seda ka hageja meelest ekslikus ulatuses.

7. Kostja II vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb hagi täielikult

rahuldamata jätmist. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, millal ja millises

ulatuses laenumakseid tasuti. Laenulepingule lisatud laenu tagastamise graafikust ja hageja

võlaarvestusest ei tulene laenumaksete tegelikku suurust. Laenu tagasimaksegraafik on

informatiivne, tegelikud laenumaksed muutusid vastavalt Euribori kõikumisele. Hageja

võlaarvestusest ei ole võimalik aru saada, millised on selles kajastatud summade allikad ja

milliseid põhimõtteid on arvestuse koostamisel kasutatud. Igal aastal ei saanud hageja kontolt

tasutud summa olla sama suur, sest makse suurust korrigeeriti kaks korda aastas. Hageja ei ole

tõendanud, et tema kontolt maha arvatud laenumaksed pärinesid tema enda vahenditest.

Viivisenõude on maakohus põhjendatult jätnud rahuldamata. Apellatsioonimenetluses esitatud

viivisarvestus on uus tõend, mida ei tohiks TsMS § 652 alusel vastu võtta, hagejal oli

võimalik see esitada juba maakohtus.

8. Kostja I esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 12. detsembri

2024 otsuse tühistamist osas, milles kohus hagi rahuldas, ning palub jätta hageja nõue

täielikult tunnustamata ja hagi rahuldamata.

Hageja ei ole tõendanud, et tasus laenumakseid oma vahenditest ega maksete tegemise aega ja

suurust. Kostjad ei nõustunud hageja väidetega. Maakohus on maksete tegemise lugenud

põhjendamatult tõendatuks.

Maakohus jõudis Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14 tehtud lahendi pinnalt ekslikule

järeldusele, et hageja saab osa laenumaksetest Ivo Voorilt tagasi nõuda. Hageja saab

solidaarkohustuse täitmisel tehtud kulutusi osaliselt tagasi nõuda üksnes juhul, kui ta tõendab,

et pooled olid hüvitamise kokku leppinud või et selline oli algusest peale poolte kavatsus.

Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta, et nõudeavalduse esitamisel ei kirjeldanud

hageja nõude aluseks oleva faktilise asjaoluna kokkulepet, vaid esitas nõude lepinguvälise

kohustuse sissenõudmiseks. Kuna hageja lepingut puudutavaid faktilisi asjaolusid

pankrotihaldurile ei esitanud, ei saa ta seda kohtumenetluses enam ka tagantjärele teha.

9. Hageja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu. Asjaolu, et hageja ainuisikuliselt tasus

laenumakseid enda kontolt, tõendavad nii laenuleping ja selle lisaks olev maksegraafik kui ka

panga kinnitus, mille hageja esitas koos hagiavaldusega. Kui kostja I väidab, et hageja ei ole

panga ees nii enda kui ka Ivo Voori eest kohustusi täitnud, peab ta seda tõendama. Maakohtu

järeldus Riigikohtu praktika pinnalt on loogiline ja jälgitav. Kostja II esitatud

kontoväljavõtetest, mille kohaselt on Ivo Voor teinud hagejale makseid selgitusega

„pangalaen“ ja „korteri laenumakse“, ei saa järeldada, et hagejal puudus soov Ivo Voorilt

viimase eest tehtud kulutusi tagasi nõuda. Kostja II esitatud tõendid kinnitavad, et Ivo Voor

tasus osa laenumaksest hagejale. Nõudeavalduse esitamisel pankrotimenetluses viitas hageja

sellele, et nõudel võib olla erinevaid õiguslikke aluseid ning maakohus leidis õigesti, et hageja

on nimetanud kõik asjaolud, mis on tema nõude aluseks.

10. Kostja II toetab vastuapellatsioonkaebust ja nõustub, et maakohus eksis hagi osalisel

rahuldamisel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel

menetlusõiguse normi rikkumise ja materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu tühistada

osas, milles maakohus hagi osaliselt rahuldas. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab

hagi rahuldamata ning maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata, vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse.

12. Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis osaliselt hagi

rahuldamata alates 1. jaanuarist 2017 sissenõutavaks muutunud laenulepingu osamaksete ja

neile lisanduva viivise nõude tunnustamiseks. Kostja I vaidlustab maakohtu otsust osas, milles

kohus hagi rahuldas ja laenulepingust tulenevat nõuet osaliselt tunnustas.

Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus jättis hagi osaliselt rahuldamata.

Vaidlustamata osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.

Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1

järgi apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebusega vaidlustatud osas ehk laenulepingust

tuleneva nõude tunnustamise osas.

13. Hageja esitas nõude, tuginedes alternatiivselt seltsingulepingule, solidaarkohustusele ja

käsundita asjaajamisele. Kostjate hinnangul tuli hagi läbivaatamisel lähtuda

pankrotimenetluse nõudeavalduses märgitud õiguslikust alusest.

Maakohus leidis õigesti, et kohtumenetluses peab võlausaldaja tuginema samadele asjaoludele

nagu nõudeavalduses, kuid kohus ei ole seotud õigusliku kvalifikatsiooniga, mille pool

õigussuhtele annab (vt ka RKTKo 23. jaanuar 2006 nr 3-2-1-146-05, p 25; RKTKo 27. märts

2008 nr 3-2-1-11-08, p 9–10; RKTKo 28. aprill 2009 nr 3-2-1-42-09, p 17). Maakohus ei

olnud seega seotud õigusliku alusega, mille hageja märkis nõudeavalduses.

14. Maakohus tuvastas, et hageja ja Ivo Voor olid laenulepingu kohaselt solidaarvõlgnikud,

kohaldas võlaõigusseaduse solidaarkohustuse sätteid ja järeldas VÕS § 69 lg 1 järgi, et

kohustuse täitmist eeldatakse sel juhul võrdsetes osades. Kostja I meelest ei ole hagejal Ivo

Voori vastu solidaarkohustusest tulenevat tagasinõudeõigust.

Vabaabielulise suhte puhul võib küll teatud asjaoludel jõuda järeldusele, et kohustuse

täitmisega seotud tagasinõudeid üksteise vastu ei esitata. Praeguses asjas on aga pooled

omavahelised suhted reguleerinud lepingutega, ostes kinnisasja kaasomandisse ja võttes

ühiselt laenu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et hagejal on

solidaarkohustusest tulenev tagasinõudeõigus. Ka maakohtu ja kostjate viidatud Riigikohtu

lahendis nr 13-2-1-109-14 on selgitatud, et seadusest tuleneb eeldus, et solidaarkohustuse

täitnud solidaarvõlgnik võib esitada tagasinõude või kulutuste hüvitamise nõude teise

solidaarvõlgniku vastu ning seda kahe solidaarvõlgniku puhul pooles osas. Nõude

rahuldamata jätmist õigustava kokkuleppe või muu asjaolu olemasolu peab tõendama teine

solidaarvõlgnik (p 28). Viidatud lahendis tuvastati kokkulepe, mis välistas tagasinõudeõiguse.

Maakohus tegi VÕS sätte ja viidatud lahendi pinnalt õige järelduse. Tõenditest tuleneb, et

laenu maksmises osalesid mõlemad laenusaajad, seega kuni ei ole tõendatud teistsugune

vastutuse jaotus, saab sisesuhtes vastutus jaguneda ainult võrdselt.

15. Hageja ei ole rahul, et maakohus jagas hageja nimetatud 8091 eurot kahega ja tunnustas

hageja nõuet 4045,50 euro ulatuses, kuid hageja nimetatud summa oli juba pool tasutud

laenumaksetest ehk solidaarvõlgniku osa. Seega vähendas maakohus summat pooleks jagades

alusetult hageja nõuet poole võrra.

Hageja koostatud tabeli juures (dtl 170) märgib hageja tõepoolest, kui palju ta on pangalaenu

tasunud Ivo Voori eest, mitte kokku. Aastatel 2017–2020 on tasutud 8091 eurot, mille kahega

jagamiseks maakohtu põhjendusi arvestades alust ei olnud.

16. Ringkonnakohus nõustub samas kostjaga I, et kostjad ei ole võtnud omaks hageja

nimetatud laenumaksete suurust ja nende tegemise aega ning et hageja ei ole neid asjaolusid

ka tõendanud.

Maakohus tugines otsuses hageja arvutustele (dtl 170), laenulepingu lisaks olnud

maksegraafikule (dtl 20–26) ja eelistungil antud kinnitusele, et maksed tehti hageja kontolt

(dtl 119). Hageja arvutused ei ole tõend, vaid menetlusosalise selgitus. Kostjad viitavad

õigesti, et kuna maksete suurus sõltus Euriborist, ei näita laenulepingule lisatud maksegraafik

tegelikku tasutud summat. Hageja esitatud maksegraafiku järgi ei ole laenu tagastamise

tähtpäev saabunud, seega ei saa lähtuda sellest, et makstud oleks kogu laenusumma. Maksete

tegemine hageja kontolt on tõendatud panga kinnitusega (dtl 28), kuid selles ei ole märgitud,

kui suured olid tegelikud laenumaksed küsitud ajavahemikul.

Maakohus sai seega hageja nimetatud summast lähtuda, kui kostjad võtsid selle omaks või kui

omaksvõttu sai eeldada.

Maakohtu otsuse põhjenduste p 7 kohaselt selgitas hageja eelistungil, et põhimaksed ja intress

tasuti laenulepingu järgi tema kontolt, ja kostjad ei ole seda vaidlustanud. Samas eelistungil

maakohus kostjatelt summa kohta kinnitust ei küsinud. Arutati selle üle, kui palju Ivo Voor

hagejale laenumaksete katteks tasus ja kas hageja suutis makseid üksi oma vahenditest teha,

kuid mitte seda, kui palju laenu mingi aja jooksul tagasi maksti (dtl 120–121).

Summa oli seega vaidluse all. Kostjad ei ole selgesõnaliselt ja TsMS § 231 lg-le 2 vastava

avaldusega hageja väidetud summat omaks võtnud, sellist avaldust ei ole ei istungi protokollis

ega üheski kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses.

TsMS § 231 lg 4 kohaselt eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu

kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest

avaldustest. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu

tuvastamine eeldab, et kohus küsiks TsMS § 392 lg 1 p 3 järgi poole seisukohta asjaolu kohta

ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on

alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt RKTKo 29. mai 2013 nr 3-2-1-42-13, p

11; RKTKm 14. oktoobri 2013 nr 3-2-1-107-13, p 15; RKTKo 29. novembri 2017 nr 2-14-

56641, p 15.2).

Kuigi kostja I nimetas summa suuruse kohta tõendite puudumist ja Euribori muutumist alles

maakohtus lõplikus seisukohas (dtl 288), on kostjad hageja nimetatud summale läbivalt vastu

vaielnud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ilmne kostjate avaldustest tahet hageja väidetud

laenumaksete summat omaks võtta. Kostjad ei ole jätnud vastamata maakohtu sellekohasele

küsimusele. Hageja ei ole summa suuruse kohta samas soovinud esitada täiendavaid tõendeid

ka ringkonnakohtu menetluses.

17. Mis puudutab tasutud laenumaksete suurust, siis ei ole hageja arvutuskäiku toimikus

olevate tõendite põhjal võimalik kontrollida. Hageja esitatud tabelite (dtl 170, 246–247)

kohaselt tasus ta Ivo Voori eest laenu iga aasta 2325 eurot, kuid ei ole selge, kust see summa

tuleb. Laenulepingule lisatud graafiku järgi oli ühe kuu makse 9310,2 krooni ehk 595,03 eurot

(dtl 20–26), mis teeb aastas 7140,36 eurot. Pool sellest summast ei ole mitte 2325 eurot, vaid

3570,18 eurot. Laenugraafikust nähtuvate summade järgi tehtud arvutused esitas hageja alles

koos apellatsioonkaebusega (dtl 297).

Kuna Ivo Voori eest tehtud laenumaksete suurus on tõendamata ja kostjad ei ole hageja

nimetatud summat omaks võtnud, ei ole alust hagi selles osas rahuldada.

18. Viivisenõude jättis maakohus õigesti rahuldamata. Hageja arvutustest ei ole selge, mis

kuupäevast mis kuupäevani on viivist arvutatud ja kuidas kajastuvad arvutustes Ivo Voori

tehtud ülekanded, mida hageja laenu tagasimaksetena aktsepteeris. Kostja II on õigesti

märkinud, et kuigi hageja nimetab, et arvutab viivist alates järgmise aasta saabumisest,

kajastub tabelis viivis juba esimesest aastast (dtl 246). Kuivõrd maakohtu menetluses arvutas

hageja nõude kokku väiksema summa alusel kui apellatsioonkaebusele lisatud

viivisearvutuses, on hageja kaebusele lisatud arvutusega nõuet sisuliselt ka suurendanud.

19. Seoses hagi osalise rahuldamisega tuleb muuta ka menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg

3).

Ringkonnakohus leiab, et menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus tuleb TsMS § 162

lg 1 alusel jätta hageja kanda.

Kuna maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei määra TsMS § 174

lg-st 4 tulenevalt ka ringkonnakohus kulude suurust kindlaks. Kulude suuruse määrab TsMS §

177 lg 2 järgi kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt)