3-25-1421/8 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

25.06.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-1421

Haldusasi

S.S-i kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 25.04.2025

otsuse nr 2-15/25/105 peale

Menetlusosalised

Kaebaja – S.S

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19.05.2025 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

S.S-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse S.S-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 19.05.2025 määruse

resolutsiooni punktide 1 ja 4 peale.

2. Jätta S.S-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19.05.2025

määruse resolutsiooni punktid 1 ja 4 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib kaebuse tagastamist puudutavas osas esitada määruskaebuse Riigikohtule

15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). Muus osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS

§ 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S.S (kaebaja) esitas Eesti Advokatuuri aukohtule kaebuse talle riigi õigusabi korras

määratud kaitsja, vandeadvokaadi abi X peale. Kaitsja ei olnud õigustatud esitama

kriminaalasjas nr X-XX-XXXX Riigikohtule kassatsioonkaebust, sest seadusest ei tulene

vandeadvokaadi abile sellist pädevust. See on raskendanud kaebaja olukorda.

2. Eesti Advokatuuri aukohus tegi 25.04.2025 otsuse nr 2-15/25/105 mitte algatada

aukohtumenetlust, sest X tegevuses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused.

Esitatud etteheidet saaks pidada võimalikuks Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 4 lg

1 rikkumiseks koostoimes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 344 lg-ga 3 ja § 8

lg-ga 1.

KrMS § 344 lg 3 kohaselt on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsjal. Seega

saab kassatsiooni esitada nii vandeadvokaat kui ka vandeadvokaadi abi. Praegusel

juhul jättis Riigikohus 23.10.2024 määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata,

3-25-1421

mitte seda läbi vaatamata kassatsiooni esitanud isiku pädevuse puudumise tõttu.

Tulenevalt riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 19 lg 1 esimesest lausest, KrMS § 45 lg-st 5

ning Eesti Advokatuuri juhatuse 25.11.2014 otsusega kinnitatud kriminaalmenetluses

kaitsjana riigi õigusabi osutamise juhendi § 25 lg-st 3 on määratud kaitsja kohustatud

kriminaalmenetluses osalema kuni asja lõpliku lahenduseni ning saab jätta

kohtulahendi vaidlustamata üksnes juhul, kui kaitsealune on andnud selleks kirjaliku

loa. Kaebaja ei ole esile toonud, et ta ei soovinud kassatsioonkaebuse esitamist. Seega

oli kassatsiooni esitamine vastavuses advokaadi riigi õigusabi korras õigusteenuse

osutamise kohustustega ning advokaat tegutses lähtudes kliendi (kaebaja) huvidest.

3. S.S esitas Tallinna Halduskohtule 13.05.2025 kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu

otsuse nr 2-15/25/105 peale.

Aukohtul tuleb välja tuua õiguslikud põhjendused. Pelgalt õigusnormidele viitamine ei

põhjenda arusaadavalt, kas ja kuidas see puudutab rikkumisi, millele kaebaja on

tähelepanu juhtinud. Kaebaja taotles ka esialgset õiguskaitset.

4. Kohus jättis 13.05.2025 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse käiguta ja andis

kaebajale tähtaja taotluse puuduste kõrvaldamiseks. Kaebajal tuli taotlust põhjendada ja tuua

välja soovitav esialgse õiguskaitse abinõu. Samuti tuli kaebajal tasuda riigilõivu 20 eurot või

esitada menetlusabi taotlus.

5. Kaebaja esitas 16.05.2025 menetlusabi taotluse. Tal puudub töökoht, raha ja vara

riigilõivu tasumiseks. Kaebaja täiendas 17.05.2025 esialgse õiguskaitse taotlust, paludes

algatada distsiplinaarmenetluse, et tagada kaebaja õiguste seaduslik kaitse.

6. Tallinna Halduskohus tagastas 19.05.2025 määrusega kaebuse (resolutsiooni p

1), võttis asja juurde kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõtte ajavahemiku 16.01.–

15.05.2025 kohta (resolutsiooni p 2), rahuldas kaebaja menetlusabi taotluse ja vabastas

ta esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu 20 eurot tasumise kohustusest

(resolutsiooni p 3) ning jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata

(resolutsiooni p 4).

HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel võib kohus tagastada määrusega kaebuse selle esitajale, kui

kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg 1 annab

huvitatud isikule õiguse pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks

ja AdvS § 18 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse esitada aukohtu otsuse peale kaebuse

halduskohtule. Viidatud sätetest tulenevalt võib halduskohtusse pöördumise õigust omavaks

huvitatud isikuks olla isik, kelle taotluse alusel aukohtumenetlus algatati. Samas eeldab sellise

kaebuse sisuline menetlemine, et vaidlustatud haldusakt või toiming saab rikkuda kaebaja

subjektiivseid õigusi või piirata tema vabadusi (HKMS § 44 lg 1). Tallinna Ringkonnakohus on

korduvalt selgitanud, et tulenevalt AdvS § 16 lg-st 1 ja § 18 lg-st 1 saab kaebeõiguse aluseks

olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (nt 27.12.2019 määrus nr 3-19-2050;

14.02.2019 määrus nr 3-19-93; 21.12.2016 määrus nr 3-16-1148; 24.09.2015 otsus nr 3-14-

50174; 03.12.2014 määrus nr 3-14-52251; 11.09.2014 määrus nr 3-14-51432; 31.12.2013

määrus nr 3-13-1538; 20.03.2013 otsus nr 3-12-1016). Kui kaebaja on saanud realiseerida oma

subjektiivse õiguse taotluse esitamiseks ja taotlus on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei

ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale. Asjaolu, kas aukohtumenetlus algatada ja milline

otsus menetluse käigus teha, on aukohtu kaalutlusõigus. Seadusest ega ühestki teisest

õigusaktist ei tulene kaebaja subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist.

Vaidlustatud otsusest ei nähtu menetlusnormide rikkumist, mis võinuks mõjutada asja

lahendust või rikkuda kaebaja õigusi. Aukohus on kaebaja taotluse sisuliselt läbi vaadanud ja

koostanud selle kohta põhjendatud otsuse (AdvS § 17 lg 5). Aukohus on andnud mõlemale

2(4)

3-25-1421

poolele võimaluse avaldada oma seisukohti ja esitada tõendeid, hinnanud menetlusosaliste

seisukohti ja faktilisi asjaolusid ning tuvastanud, et advokaadi tegevuses ei ilmne

distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Distsiplinaarsüüteo tunnuste ilmselge puudumise tõttu ei pidanud

aukohus aukohtumenetlust algatama. Asjaoludest ei nähtu, et aukohus oleks jätnud arvesse

võtmata väited või tõendid, mis võinuks mõjutada asja lahendust. Samuti ei saa nõustuda

kaebaja väitega, et aukohtu otsus sisaldab vaid õigusnorme, mitte põhjendusi menetluse

algatamata jätmise kohta. Sellised põhjendused on otsuses toodud. Halduskohtul ei ole

võimalik võtta seisukohta aukohtu otsuse sisulise õiguspärasuse osas (st kas aukohus on

põhjendatult järeldanud, et advokaadi tegevuses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused).

Aukohtu otsus ei riku kuidagi kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi. Aukohtu otsus saaks

rikkuda kaebaja menetluslikke õigusi juhul, kui aukohus on jätnud aukohtumenetluse

algatamata selliselt, et ei ole üldse hinnanud avalduse esitaja väiteid (nt Tallinna

Ringkonnakohtu 21.12.2016 määrus nr 3-16-1148) või on asja sisuliselt lahendanud, ent jätnud

põhjendamatult osa väiteid käsitlemata (Tartu Halduskohtu 21.08.2017 otsus nr 3-17-940;

Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2019 määrus nr 3-19-1105). Kaebaja ei ole välja toonud,

milliseid kaebaja rikkumisi ei ole aukohus käsitlenud. Olukorras, kus aukohus ei ole

menetlusnorme rikkunud, puudub aukohtu otsuse tühistamiseks alus. Aukohtumenetlus ei ole

ette nähtud huvitatud isiku subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid tegemist on kutseühingu

sisemise kontrolliga oma liikmete tegevuse üle (Tallinna Ringkonnakohtu 11.09.2014 määrus

nr 3-14-51432).

Aukohtumenetluse algatamata jätmisest ei tulene kaebajale ühtegi täiendavat õigust ega

kohustust, samuti ei jäänud sellest tulenevalt ükski õigus tekkimata ega vabadus realiseerimata.

Aukohtumenetluse algatamata jätmine ei takista kaebajal esitada nõudeid advokaadi vastu, kui

ta leiab, et advokaat on tema õigusi rikkunud. Sellise menetluse algatamine ei eelda eelnevalt

aukohtumenetluse läbimist. Aukohtu otsus ei ole kohtule siduv ja kohus saab vajadusel ise

tuvastada asja lahendamiseks vajalikud asjaolud. Seega ei ole aukohtu otsuse tühistamine

kaebaja õiguste kaitseks vajalik.

Kohus selgitas kaebajale, et tal tuleb oma esialgse õiguskaitse taotlust põhjendada ja selgitada

õiguskaitse vajadust. Kaebaja seda ei teinud. Kaebaja õigused ei jää esialgse õiguskaitse

kohaldamata jätmisel kaitseta. Kaebuse menetlusse võtmisel ja rahuldamisel tühistaks kohus

aukohtu otsuse ja aukohus peaks tegema uue otsuse. Kohus ei saa aga kohustada aukohut

distsiplinaarmenetlust algatama ega advokaati karistama. Õiguskaitse vajaduse puudumise tõttu

tuleb taotlus jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. S.S esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse halduskohtu 19.05.2025 määruse

resolutsiooni p-de 1 ja 4 peale.

Kaebaja nõuded on õigustatud ja põhjendatud. Kaebaja seab kahtluse alla järeldused, milleni

aukohus ja halduskohus on jõudnud. Kaebaja põhiseaduslikud õigused ja vabadused on

jäänud tagamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4, § 252 lg 7, § 203

lg 1), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab seda läbivaatamist

võimaldaval määral HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on

riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

3(4)

3-25-1421

9. Määruskaebuse väited ei anna alust halduskohtu 19.05.2025 määruse resolutsiooni p-de 1

ja 4 tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega korda

neid kõiki (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4).

10. Advokatuuri aukohtu otsuse peale esitatud kaebuse sisuline läbivaatamine halduskohtus

eeldab, et vaidlustatud haldusakt või toiming saab rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi või

piirata tema vabadusi (HKMS § 44 lg 1). AdvS § 16 lg-s 1 nimetatud huvitatud isikul ei ole

subjektiivset õigust nõuda aukohtumenetluse algatamist ning aukohtumenetluse tulemus ei

kaitse ka advokaadi karistamise korral huvitatud isiku subjektiivseid õigusi. Võimalus

pöörduda advokatuuri aukohtusse ei ole põhiseaduslikult nõutav õiguskaitsevahend, vaid selle

eesmärk on advokatuuri liikmete üle efektiivse distsiplinaarvõimu teostamiseks vajaliku teabe

saamine. Oma kohustusi rikkunud advokaadi klient saab oma subjektiivseid õigusi kaitsta

tsiviilkohtumenetluses (Riigikohtu 01.07.2022 otsus nr 3-20-1214, p 10). Huvitatud isikul on

aukohtumenetluses üksnes õigus korrakohasele menetlusele (Riigikohtu 06.02.2025 määrus nr

3-24-146, p 8). Sisuliselt saab aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada advokaat, kelle tegevuse

vastavust õigusaktidele on aukohus hinnanud (Tallinna Ringkonnakohtu 19.10.2023 otsus nr

3-21-1856, p 13 ja seal viidatud varasem praktika).

11. Halduskohus on kohtupraktikale tuginedes õigesti leidnud, et kaebajal puudub kaebeõigus

aukohtumenetluse algatamata jätmise otsuse vaidlustamiseks, sest aukohus ei ole tema

kaebuse läbivaatamisel rikkunud menetlusnorme.

12. Kaebaja väidab, et aukohtu otsuse p-des 3–6 pole arusaadavalt põhjendatud rikkumisi,

millele ta advokaadi tegevusega seoses tähelepanu juhtis. Samas nähtub vaidlustatud otsusest,

et aukohtu analüüsi aluseks oli kaebaja väide, et vandeadvokaadi abil puudus õigus esitada

Riigikohtule kassatsioonkaebust ning riigi õigusabi osutaja raskendas kaebaja olukorda (vt dtl

17). Aukohus hindas kaebaja esitatud väite põhjal advokaadi tegevust vaidlustatud otsuse p-

des 4–6. Kaebajale ei teki kaebeõigust aukohtu otsuse vaidlustamiseks selle tõttu, et ta pole

nõus aukohtu analüüsi ja seisukohtadega.

13. Halduskohus selgitas õigesti, et kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse

õiguse aukohtule taotluse esitamiseks ja taotlus on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei

ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale. Tsiviilõigusliku nõude esitamine

vandeadvokaadi abi vastu on kaebajal võimalik ka aukohtu otsuseta. Järelikult võis esitatud

kaebuse tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu.

14. Kuna kaebajal puudub kaebeõigus, siis puudub tal ka esialgse õiguskaitse vajadus,

mistõttu ei ole esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks alust. Seega jättis halduskohus

õigesti kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

15. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19.05.2025

määruse resolutsiooni p-d 1 ja 4 muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

4(4)