3-24-2447/17 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Määruse tegemise aeg ja koht

20.06.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2447

Haldusasi

Q.F kaebus Tallinna Vanglalt kahjuhüvitise 52 584

eurot väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 16.04.2025 määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – Q.F

Vastustaja – Tallinna Vangla

Menetluse alus ringkonnakohtus

Q.F määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta

menetlusse

Q.F

määruskaebus

Tallinna

Halduskohtu

16.04.2025 määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale.

2. Jätta Q.F riigi õigusabi taotlus rahuldamata.

3. Jätta Q.F määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16.04.2025

määruse resolutsiooni punktid 1 ja 2 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p-i 2 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 119 lg 1, § 235 lg-d 1 ja 3; RÕS § 15 lg 8).

Määruse resolutsiooni p-de 1 ja 3 peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 119 lg 1, 235 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Q.F (kaebaja) esitas Tallinna Vangale 30.06.2024 pöördumise seoses kahju hüvitamise

nõudega.

2. Q.F esitas Tallinna Halduskohtule 29.08.2024 kaebuse Tallinna Vanglalt mittevaralise

kahju hüvitise 40 891,42 eurot väljamõistmiseks (algne nõue 15 480 eurot, mida on

hiljem suurendatud, sh seoses intresside ja inflatsiooniga). Kohustuslik kohtueelne

menetlus on läbitud ning samad nõuded on halduskohus varem tagastanud (vt haldusasi

nr 3-24-1248). Kaebuse faktiline põhjendus nähtub 30.06.2024 vaidest nr 5-15/24/156-

1. Samuti palus kaebaja tühistada Tallinna Vangla 04.04.2024, 10.05.2024, 10.06.2024,

10.07.2024 ja 13.08.2024 käskkirjad, keelata kaebaja suhtes julgeolekumeetmete

3-24-2447

rakendamine, paigutada kaebaja ümber vangla III üksusesse, määrata kaebajale vanglas

lisatoit ja võimaldada tal igapäevased kõned kodustele. Ühtlasi palus kaebaja kuulutada

haldusasi kinniseks ning anda talle menetlusabi ja riigi õigusabi.

3. Kaebaja selgitas 04.09.2024 avalduses, et kaebus hõlmab eeskätt 40 891,42 euro

suuruse kahju hüvitamise ja käskkirjade tühistamise nõudeid. Kahjunõude alused palus

kaebaja võtta haldusasjast nr 3-24-1248. Kaebaja palus 06.09.2024 avalduses

lahendada praeguse asja raames tema kahjunõue.

4. Tallinna Vangla koostas 18.09.2024 vastuse nr 5-37/24/84-6 kaebaja 30.06.2024

taotlusele.

Tallinna Vangla direktor on kaebaja nõuded seoses lukustatud kambris hoidmisega

ajavahemikul 01.12.2023–11.01.2024, 12.01.–30.01.2024, 31.01–29.02.2024, 01.03.–

30.03.2024, 01.04.–07.04.2024 ja 08.04.–09.07.2024 juba varem läbi vaadanud ning selles

osas taotlust ei lahendata. Kaebajale ei ole põhjustatud mittevaralist kahju, mis tuleks talle

riigivastutuse seaduse alusel hüvitada.

Tallinna Vangla direktor otsustas: 1) tagastada Q.F 30.06.2024 taotlus nr 5-37/24/84-1 ja selle

järjed mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses suletud ruumis kinni hoidmisega

ajavahemike 01.12.2023–11.01.2024, 12.01.–30.01.2024, 31.01.–29.02.2024, 01.03.–

30.03.2024 ja 01.04.–07.04.2024 ja 08.04–09.07.2024 osas ning julgeolekumeetmete

pikendamise osas kahe kuu võrra märkimata ajavahemikul ja meditsiinilise abi andmata

jätmisega; 2) jätta muus osas taotlus rahuldamata.

5. Tallinna Vangla edastas 23.09.2024 vastusega kaebaja pöördumised ajavahemikust

10.01.2024–07.09.2024 koos vangla vastustega kaebaja kahju hüvitamise nõuetele. Tallinna

Vangla selgitas, et kaebaja ei ole vanglale esitanud ühtegi kahjunõuet, milles ta oleks nõudnud

40 891,42 euro suurust hüvitist. Vangla ei ole veel lahendanud kaebaja 30.06.2024 vaiet

10.06.2024 käskkirja peale, mis puudutab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist (kehtis

10.06.2024–10.07.2024).

6. Kaebaja kordas 07.10.2024 avalduses soovi menetleda praeguses asjas 40 891,42 suurust

kahjunõuet ning palus vanglat asjakohatute dokumentide esitamise eest trahvida. 7. Tallinna

Halduskohus jättis 25.10.2024 määrusega kaebuse käiguta ning palus täpsustada mittevaralise

kahju hüvitamise nõuet. Ühtlasi jättis halduskohus rahuldamata kaebaja taotlused menetluse

kinniseks kuulutamiseks ja riigi õigusabi andmiseks.

8. Kaebaja märkis 26.10.2024 avalduses, et kahjunõude uus suurus on 52 584 eurot ning ta

soovib täiendavalt Tallinna Vangla 24.09.2024 vastuse, 15.04.2024 vastuse ja

23.05.2024 vastuse tühistamist.

9. Kaebaja palus 02.11.2024 taotluses anda talle riigi õigusabi ja kuulutada haldusasi

kinniseks.

10. Kaebaja palus 08.11.2024 taotluses menetlusabi riigilõivu tasumiseks.

11. Tallinna Halduskohus tagastas 13.11.2024 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 2

alusel, jättis läbi vaatamata kaebaja korduvad taotlused anda riigi õigusabi ja kuulutada

menetlus kinniseks ning jättis rahuldamata taotluse Tallinna Vangla trahvimiseks.

12. Kaebaja esitas halduskohtu 13.11.2024 määruse peale määruskaebuse.

13. Tallinna Ringkonnakohus jättis 21.02.2025 määrusega kaebaja riigi õigusabi taotluse

rahuldamata, rahuldas kaebaja määruskaebuse osaliselt ning tühistas halduskohtu

2(6)

3-24-2447

13.11.2024 määruse resolutsiooni p-i 1 osas, milles kaebaja hüvitamiskaebus tagastati

osas, mis puudutas Tallinna Vangla 18.09.2024 vastusega nr 5-37/24/84-6 rahuldamata

jäetud kahjunõuet.

Ringkonnakohus saatis kaebuse selle nõude osas halduskohtule ettevalmistava menetluse

jätkamiseks ja jättis muus osas määruskaebuse rahuldamata.

Tallinna Vangla 18.09.2024 vastusega nr 5-37/24/84-6 rahuldamata jäetud kaebaja kahjunõude

osas pidanuks hüvitamiskaebuse alus olema kohtule arusaadav, sest 29.08.2024 kaebuses oli

alapealkirja „Kaebuse faktiline põhjendus“ all tehtud selge viide kaebaja 30.06.2024 vaidele

nr 5-15/24/156-1, mis sisaldas mh kahju hüvitamise taotlust. Kuigi kaebaja ei olnud kohtusse

pöördumise ajaks (29.08.2024) veel läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust, oli see

menetlustakistus siiski kõrvaldatud juba enne kaebuse tagastamist. Eeltoodust lähtudes tuleb

kaebaja kaebus saata Tallinna Vangla 18.09.2024 vastusega nr 5-37/24/84-6 rahuldamata

jäetud kahjunõude osas halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks (sh riigilõivu

tasumiseks menetlusabi andmise taotluse lahendamiseks).

14. Kaebaja esitas 25.03.2025 menetlusabi taotluse riigi õigusabi saamiseks ja riigilõivu

tasumisest vabastamiseks.

15. Kaebaja esitas 26.03.2025 Riigikohtule teistmisavalduse.

16. Riigikohus jättis 09.04.2025 määrusega kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks

rahuldamata, vabastas kaebaja riigilõivu tasumisest teistmisavalduse esitamisel ja jättis

kaebaja teistmisavalduse menetlusse võtmata.

17. Tallinna Halduskohus jättis 16.04.2025 määrusega kaebaja menetlusabi taotluse

riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 1), jättis kaebaja riigi

õigusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2), jättis kaebuse käiguta ja andis

puuduste kõrvaldamiseks 15-päevase tähtaja. Puuduste kõrvaldamiseks tuleb tasuda

riigilõiv 350,78 eurot ja täpsustada kahju hüvitamise nõuet (resolutsiooni p 3).

Kohus saab kaebaja väidetest aru selliselt, et kogu hüvitise summast nõuab kaebaja

tervisekahju tekitamise eest hüvitist 40 891,42 eurot ja väärikuse alandamise eest 7 000 eurot,

millele lisas intressid. Lõplik kahju hüvitamise summa on 52 584 eurot.

Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 12 alusel ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu

terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi või kaebuse

läbivaatamisel. RLS § 60 lg 2 kohaselt tuleb halduskohtule kahju hüvitamiseks kaebuse

esitamisel tasuda riigilõivu 3% summast, mille väljamõistmist taotletakse, kuid mitte alla 20

eurot ja mitte üle 1050 euro. Kuivõrd kaebaja taotleb väärikuse alandamise eest hüvitise 7 000

eurot väljamõistmist, ja kaebaja lisas eelnevatele 40 891,42 ja 7 000 eurole arvutused intressi

ja inflatsiooni osas, siis tuleb tal tasuda riigilõivu 350,78 eurot. Kaebaja esitas kohtule

08.11.2024 menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks. HKMS § 110 lg 1 p 1

kohaselt võib kohus isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja vabastatakse täielikult või

osaliselt riigilõivu tasumisest. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale

menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu

menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on

piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas.

HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei

ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on

arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest

on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate

3(6)

3-24-2447

ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja

transpordile ning muud vältimatud kulutused, kusjuures muud vältimatud kulutused võib

maha arvata igakuiselt kuni 75% ulatuses töölepingu seaduse § 29 lg 5 alusel kehtestatud

kuutasu alammäärast. Riigikohtu 12.04.2016 otsuse nr 3-3-1-35-15 ja 15.06.2016 määruse nr

3-3-1-36-16 kohaselt tuleb kinnipeetavate puhul lugeda vältimatuteks kulutusi, mis ulatuvad

ligi 5%-ni töötasu alammäärast ühes kuus (2024. a 41 eurot kuus ja 2025. a 44,30 eurot kuus).

Isik peab olema lisakulutusi reaalselt kandnud.

Kaebaja sissetulekuid ja väljaminekuid tuleb arvestada taotluse esitamisele eelneval neljal

kuul, s.o 08.07–08.11.2024. Kaebaja vabakasutuskonto väljavõtete alusel on HKMS § 112 lg

1 p 1 alusel arvutatud kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 488 eurot [(1140 –

164 (kinnipidamised, elekter, koopiad, ostud kauplusest)) ÷ 4 × 2 = 488]. Seega ei ole kaebaja

08.11.2024 taotluse esitamisel maksejõuetu 350,78 euro suuruse riigilõivu tasumisel.

Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks

rahuldamata ja kohustab kaebajat tasuma riigilõivu 350,78 eurot.

Kaebaja esitas kohtule 25.03.2025 korduva menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest

vabastamiseks. Kohus jätab kaebaja korduva taotluse tähelepanuta (HKMS § 55 lg 3).

Kohus loeb praeguses asjas HKMS § 2 lg 4 ls 2 alusel kaebaja nõudeks mittevaralise kahju

hüvitamise, mille puhul RÕS § 7 lg 1 p 6 järgi riigi õigusabi ei anta, välja arvatud juhul, kui

asja suhtes on suur avalik huvi. Kohus ei näe asjas tungivat avalikku huvi. Väide, et kaebaja

hinnangul jättis vangla kaebaja ilma asjakohase tähelepanuta ega kutsunud talle meedikut, on

vangla 26.08.2024 vastuses ümber lükatud. Kohtul ei ole põhjust kahelda vangla väidete

õigsuses sedavõrd, et hinnata kaebaja kahju hüvitamise nõude eduväljavaateid headeks.

Sellise nõude menetlemine ei ole oluline avalike huvide seisukohalt. Eeltoodud põhjendustel

jätab kohus kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata.

18. Q.F esitas Tallinna Ringkonnakohtule 16.04.2025 määruskaebuse (täiendatud

19.04.2025).

Kaebajal on õigus saada advokaat ja menetlusabi. Kaebaja kontod on ca 14 067,56 euro

ulatuses miinuses seoses inkassonõuetega. Taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu

kohe õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest. Seetõttu on põhjendatud

riigi õigusabi andmine. Kaebaja võimalust oma õiguse kaitseks ei saa lugeda väheseks ning

asjast tulenevat võimalikku kasu kaebaja jaoks ebamõistlikult väikseks. Riigi õigusabi

andmine on kaebaja õiguste kaitseks vältimatult vajalik. Ta taotleb riigilõivu tasumisest

täielikku vabastamist ja juba tasutud riigilõivude ja ekspertiisikulude tagasimaksmist enda

vangla vabakasutuskontole. Kaebajale on laekunud vangla kontole kahe kuu jooksul ca 300

eurot, see kõik on võetud võlgu. Seda on kasutatud elektri, toidu pesuvahendite ja suure

koopiate tegemise võla kustutamiseks. Laekunud 300 eurost saab kaebaja enda kasutusse

30%, s.o 90 eurot. Kaebaja kontojääk on 4,65 eurot ja see on broneeritud 7 euro ulatuses

koopiate tegemiseks. Kaebaja on kolmandatele isikutele võlgu 4250 eurot, kuna nad on

toetanud teda rahaliselt vanglas olemise ajal ja tasunud tema võlgnevusi, et kaebaja ei jääks

ilma oma korterist. Kaebajal endal puuduvad vahendid, et millegi eest tasuda. Kaebaja palub

osutada riigi õigusabi ja menetlusabi, kuna tal puuduvad rahalised vahendid ja juriidiline

haridus enda esindamiseks. Kaebaja palub vabastada end täielikult riigilõivu tasumisest.

Kaebaja ei saa nii suurt summat riigilõivu söögi, elektri ja koopiate tegemise arvelt tasuda

ning peaks selleks kelleltki raha laenama, kuid kelleltki laenata ka ei ole.

Kaebaja taotleb riigi õigusabi määruskaebemenetluses. Samuti palub kaebaja osutada riigi

õigusabi ja menetlusabi, kuna tal puuduvad rahalised vahendid ja juriidiline haridus enda

4(6)

3-24-2447

esindamiseks Riigikohtus. Ta ei tunne kassatsioonimenetlusega seotud õigusnorme. Kaebaja

vajab advokaati, kes aitaks valdavalt koostada määruskaebust praeguses vaidluses ja/või

kassatsioonkaebust, sest kaebajal puudub hetkel võimalus üksi hallata nii suurt hulka infot ja

kohtuasjade sisu. Kaebaja palub tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 23-30 alusel

kohtuniku taandada, kuna kohus on erapoolik, sest ei ole kaebajale määranud advokaati tema

õigushüvede kaitseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

9. Määruskaebuse võib HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse võtta. Määruskaebuse

esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1), määruskaebus on tähtaegne

(HKMS § 204 lg 1) ning vastab minimaalsel määral HKMS §-des 52–54 ja 205

sätestatud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja

riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

10. Määruskaebus ei ole põhjendatud ning jääb rahuldamata.

11. Halduskohus jättis kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Seejuures ei ole riigi

õigusabi taotlust jäetud rahuldamata kaebaja maksevõime põhjal, vaid halduskohus

üksnes leidis, et siinses asjas vaidluse all oleva nõude menetlemiseks ei ole riigi kulul

advokaadi määramine vajalik ega põhjendatud (RÕS § 7 lg 1 p 6).

12. Kaebaja võimet sarnastes mittevaralise kahju hüvitamise asjades iseseisvalt oma õigusi

kaitsta on varem korduvalt hinnatud (sh siinses asjas) ning leitud, et riigi õigusabi korras

temale esindaja määramine ei ole vajalik (nt Riigikohtu 09.04.2025 määrus nr 3-24-

2447, 09.04.2025 määrus nr 3-23-1023, 09.04.2025 määrus nr 3-23-2751, 09.04.2025

määrus nr 324-3130; Tallinna Ringkonnakohtu 21.02.2025 määrus nr 3-24-2447,

15.05.2025 määrus nr 3-24-3130, 26.03.2025 määrus nr 3-25-2, 30.08.2024 ja

18.11.2024 määrused nr 3-24-2099). Ringkonnakohus jääb oma varasemate

seisukohtade juurde. Isegi kui asja menetlemise vastu võiks esineda teatav avalik huvi,

sest kaebaja väidab ka temale vangla poolt tervisekahju tekitamist, ei ole vaidlus

olemuselt keerukas ja puudub alus arvata, et kaebaja ei oleks kohtu selgitusi järgides

iseseivalt suuteline tooma välja kahjunõudega seonduvaid asjaolusid ja põhjendusi.

Seega tuleks riigi õigusabi taotlus jätta rahuldamata ka RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel.

13. Ringkonnakohus leiab, et sõltumata kaebaja majanduslikust seisundist ja asja tähtsusest

kaebaja jaoks, tuleb tema riigilõivust vabastamise taotlus rahuldamata jätta kaebuse

kasinate eduväljavaadete tõttu.

14. Tallinna Vangla 18.09.2024 vastusest nr 5-37/24/84-6 (dtl 172–176) nähtub, et

vaidlusalusel perioodil, s.o 10.07.2024–01.09.2024, on kaebaja kohta koostatud arvukalt

ettekandeid. Vangla on viidanud kaheksale ettekandele ajavahemikul 19.07.2024–

28.08.2024. Vangla on 18.09.2024 vastuses välja toonud, et kaebaja on sel ajal mh

karjunud ametniku peale, kui talle tahvelarvutit kambrisse ei väljastatud; ähvardanud

vanglaametnikku tapmisega; tagunud tualeti ust vastu seina ja vigastanud end; ei ole

allunud valvuri korraldusele tulla trellukse juurde talle määratud käeraudade

paigaldamiseks ja ütles „kui kambrisse tulete löön teid peaga maha“; üritanud läbi

kinnise trellukse valvurit korduvalt haarata ja visanud vedelikuga pudeli valvuri poole;

vigastanud end, kui talle täiendavat telefonikõnet ei võimaldatud. Ringkonnakohtu

esialgsel hinnangul ei saa sellistel asjaoludel pidada julgeolekuabinõude rakendamist

kaebaja suhtes ebaproportsionaalseks. Kaebaja ei ole senises menetluses välja toonud

5(6)

3-24-2447

asjaolusid, mille tõttu saaks tema suhtes julgeolekuabinõude kohaldamist pidada

väärikust alandavaks selliselt, et seda tuleks rahaliselt hüvitada. Eeltoodut arvestades

peab ringkonnakohus kaebaja väärikuse alandamisega seotud kahjunõude

eduväljavaateid vähesteks.

15. Seega leidis halduskohus õigesti, et kaebaja vabastamine riigilõivu tasumisest ei ole

põhjendatud.

II

16. Kaebaja taotlus anda talle halduskohtu 16.04.2025 määruse vaidlustamiseks riigi

õigusabi jääb RÕS § 7 lg 1 p-st 1 tulenevalt rahuldamata. Määruskaebuses taotleb

kaebaja riigi õigusabi ja menetlusabi ka Riigikohtusse pöördumiseks. HKMS § 114 lg 1

sätestab, et menetlusabi taotlus esitatakse kohtule, kus toimub või peaks toimuma

menetlus, mille kulude kandmiseks menetlusabi taotletakse. Seega juhul, kui kaebaja

taotleb riigi õigusabi Riigikohtusse pöördumiseks, tuleb tal esitada menetlusabi taotlus

Riigikohtule.

17. Määruskaebuses esitatud taotlus ekspertiisikulude riigi kanda jätmiseks tuleb kaebajal

esitada halduskohtule, kes tema kaebust menetleb.

18. Määruskaebuses on esitatud taotlus asja menetleva kohtuniku taandamiseks. Kui

kaebaja leiab, et asja menetlev kohtunik ei ole erapooletu, on kaebajal võimalik esitada

Tallinna Halduskohtule põhistatud avaldus kohtuniku taandamiseks vastavalt HKMS §

13 lgle 1 ja TsMS §-dele 23–30.

19. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 16.04.2025

määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)