3-22-2638/13 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-22-2638

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

20.06.2025, Tartu

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 03.11.2022. a

otsuse nr 15.3-3.4/247-5 ja 05.12.2022. a vaideotsuse nr

15.3-3.6/159 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X , esindaja Olga Väina-Kesler

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja

Kristiina-Marita Alliksoo

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X-i kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Asendada käesoleva otsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.07.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181, § 67 lg 4).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-22-2638

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (edaspidi ka kaebaja) sündis 1990. aastal Eestis, on rahvuselt venelane ning alates

2021. aastast Venemaa Föderatsiooni kodanik. Kaebajale oli Eestis väljastatud Eesti Vabariigi

tähtajaline elamisluba alates 1995. aastast ja elamisloa kehtivusaega on korduvalt pikendatud.

Viimati väljastas PPA kaebajale 12.02.2018 esmase tähtajalise elamisloa uuel alusel

(välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p 9 – püsivalt Eestisse elamiseks viieks aastaks,

kehtivusega kuni 12.02.2023 (nr 1040906680/TE)).

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 03.11.2022. a otsusega nr 15.3-3.4/247-5

(digitaalse toimiku (dtl) 19–34) VMS § 135 lg 2 p 3 alusel kaebaja tähtajalise elamisloa alates

03.11.2022 kehtetuks. Sama otsusega tegi PPA kaebajale väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) §72 lg 2 p 4 alusel koheselt sundtäidetava ettekirjutuse Eestist

lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni ning kohaldas talle VSS § 74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu

5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Otsuse põhjendused on kokkuvõtlikult

järgmised.

2.1. PPA on kaebaja elamislubade menetluste käigus korduvalt (4 korral) juhtinud tema

tähelepanu õiguskuuleka käitumise vajadusele ja teda korduvalt hoiatanud, et kui ta paneb

toime uue süüteo, siis on PPA-l õigus algatada tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise

menetlus, keelduda elamisloa pikendamisest või keelduda uue elamisloa andmisest.

2.2. VMS § 135 lg 2 p 3 kohaselt tunnistatakse tähtajaline elamisluba kehtetuks, kui

välismaalase tegevus kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. PPA algatas

22.04.2022. a teatisega VMS § 135 lg 2 p 3 alusel tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise

menetluse. X palus 07.09.2022. a vastuväidetes teda elamisloast mitte ilma jätta, kuna ta elab

perega ja plaanib abielluda ning töötab ametlikult Rootsis. Tal on karistatus, kuid kahetseb

oma rikkumisi ja lubab rohkem mitte seadust rikkuda.

2.3. PPA hinnangul kujutab kaebaja endast ohtu avalikule korrale, sest teda on korduvalt

karistatud nii kriminaalkorras (kokku 6 korda, sh 2 karistust kehtivad) kui ka väärteokorras

(kokku 20 korda, sh 5 karistust kehtivad). Kuigi väärteokaristused on väiksema kaaluga,

näitavad need siiski kaebaja meelestatust ja ükskõikset suhtumist õiguskorda. PPA arvestab

väärteokaristusi kriminaalse käitumismustri ja isikust tuleneva ohu analüüsimisel. Esimese

kuriteo pani isik toime 2007. a-l, olles 16-aastane. Kaebaja on pannud toime vara- ja

isikuvastaseid ning liiklusalaseid kuritegusid, samuti rikkunud korduvalt avalikku korda.

Kaebajast tuleneb avalikule korrale jätkuv ja reaalne oht. Viimati karistati teda Viru

Maakohtu 11.12.2019. a otsusega nr 1-19-8161 joobes juhtimise (09.11.2018) eest tingimisi

vangistusega 7 kuud (katseajaga 5 aastat). Korduvatele hoiatustele ja lubadustele vaatamata ei

ole kaebaja oma käitumist muutnud ega suutnud hoiduda alkoholi kuritarvitamisest, mis on

olnud üheks olulisemaks faktoriks kõigi tema süütegude puhul. Kaebaja puhul ei ole alust

uskuda, et ta ei pane enam toime uusi süütegusid, sest alates 2019. a-st on teda 12 korral

toimetatud kainenema.

2.4. Kaebaja kujutab endast ohtu ka riigi julgeolekule, sest pärast Venemaa kallaletungi

Ukrainale väitis ta 28.02.2022 kella 2.00 paiku Narva Haigla ooteruumis viibides, et

sõjategevus võib jõuda ka Eestisse ning sel juhul on ta kindlasti Venemaa poolel ja Eesti riigi

vastu. Lisaks väitis kaebaja, et tal on selleks võimalus hankida relvi. Kaebaja käitus ka

09.03.2022 kella 9.21 paiku Jõhvi bussijaamas agressiivselt ning halvustas ukrainlasi.

Venemaa kodanike puhul tuleb alates 24.02.2022 arvestada oluliselt suurema tõenäosusega

tekkida võivaid ohte Eesti julgeolekule (sh on Venemaa Föderatsiooni konstitutsiooni § 59 lg

1 kohaselt isamaa kaitse iga Venemaa Föderatsiooni kodaniku kohus ja kohustus). Arvestades

kaebaja tausta, tema süstemaatilisi õigusrikkumisi ja Venemaa agressiooni toetamist, ei saa

3-22-2638

välistada, et ta jätkab sellist tegevust ning muutub reaalselt ohtlikuks piirkonda saabunud

Ukraina pagulastele või neid toetavatele isikutele. Samuti esineb oht, et kaebaja võib

koondada enda ümber sama mõttelaadiga isikuid ning korraldada avaliku korra vastaseid

tegevusi. Kaebaja võib lisaks Venemaa mõjutustegevuse huvides jätkata rahvusliku ja

poliitilise vaenu õhutamist ning viia ellu propagandaaktsioone, mille eesmärk on olukorda

eskaleerida. Ohu ennetamisel tuleb eeldada, et asjaolu saabumine on tõenäoline, kui selle

saabumine ei ole ilmselgelt välistatud (VMS § 14 lg 2, § 15 lg 1).

2.5. Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine ei riiva ülemääraselt ja ebaproportsionaalselt

kaebaja õigusi. Perekonnaelu riivet ei esine, sest kaebaja on vallaline, tal ei ole lapsi, tema

ema on 20.11.2008 surnud ja isa kohta andmed puuduvad. Kaebaja on Eestis sündinud ja

elanud siin terve oma elu, kuid ei ole teinud erilisi püüdlusi Eesti ühiskonda lõimuda, sh ei ole

soovinud taotleda Eesti kodakondsust, vaid võttis 2021. a-l hoopis Venemaa kodakondsuse.

See näitab, millisena näeb kaebaja enda identiteeti. Kaebajal on head eeldused Venemaal

hakkama saamiseks, sest vene keel on tema emakeel ja Venemaa loodud riikliku kaasmaalaste

ümberasumise programmi raames on Venemaale juba asunud elama ligi miljon kaasmaalast.

Takistusi ümberasumiseks ei tulene ka kaebaja vanusest ja tervislikust seisundist. Kuigi

kaebajal on Eestis eraelulisi sidemeid ja kinnisvara (korter Narvas), ei kaalu mõningane eraelu

riive üles temast lähtuvat ohtu Eesti riigi julgeolekule. PPA on kaebajat korduvalt hoiatanud,

et kui ta jätkab süütegude toimepanemist, siis tema võimalused Eestis elamiseks ükskord

ammenduvad, mistõttu ei ole elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluses antud lubadused

varasematest usutavamad.

2.6. Kuna kaebaja puhul on tegemist välismaalasega, kes kujutab endast jätkuvat ja reaalset

ohtu Eesti avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tuleb teha koheselt sundtäidetav

lahkumisettekirjutus, et vältida edasiste süütegude toimepanemist. VSS § 14 lg 1 järgi

saadetakse isik välja Venemaale.

2.7. Arvestades kaebajast tulenevat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tuleb tema

suhtes kohaldada sissesõidukeeldu Schengeni alale. PPA-le ei ole teada ja ka kaebaja ei ole

toonud esile põhjuseid, mis tingiksid sissesõidukeelu kohaldamise VSS § 74 lg-s 2 märgitud 5

aastast lühemaks ajaks. Kaebajal on võimalus Eestisse tagasi pöörduda ja taotleda uut

elamisluba, kui ta on näidanud reaalset ja tõsist soovi muutuda ning temast tulenev oht on

vähenenud.

3. Kaebaja esitas 13.11.2022 PPA otsusele hiljem täiendatud vaide (dtl 163–165).

4. PPA jättis 05.12.2022. a vaideotsusega nr 15.3-3.6/159 (dtl 12–18) kaebaja vaide

järgmistel põhjendustel rahuldamata.

4.1. Kaebajat ei ole tema kodakondsuse alusel diskrimineeritud, sest elamisloa kehtetuks

tunnistamise eest hoiatati teda korduvalt just süütegude toimepanemise tõttu. Kaebaja 2022. a

veebruari–märtsi sõnavõtud olid üksnes täiendavaks ajendiks hinnata veelkord n-ö kriitilise

pilguga temast lähtuvat ohtu avalikule korrale ja ka riigi julgeolekule. Kaebaja väited pereelu

elamise kohta on jätkuvalt üldsõnalised, mistõttu ei saa pidada oluliseks veaks, et PPA

03.11.2022. a otsuses ei ole eraldi käsitletud väiteid perega elamisest ja abiellumise

kavatsusest. VMS tähenduses moodustavad perekonna abikaasad ja alaealised lapsed ning

teatud olukordades võetakse arvesse ka faktilist kooselu. Praegusel juhul ei ole kaebaja

väidetavat elukaaslast isegi nimetanud ja kuna teda ei olnud välja toodud 2018. a-l tähtajalist

elamisluba taotledes, siis ei saa kooselu olla kestnud väga pikalt. Kaebaja on küll Eestis pikka

aega elanud, kuid tal puudub pikaajalise elaniku elamisluba. Vaidlustatud otsuses on

arvestatud mh asjaoluga, et kaebaja on elanud terve elu Eestis.

3-22-2638

5. X esitas Tallinna Halduskohtule 15.12.2022 kaebuse PPA 03.11.2022. a otsuse nr 15.3-

3.4/247-5 ja 05.12.2022. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/159 tühistamiseks.

6. Tallinna Halduskohus

andis 27.12.2022. a

määrusega

kaebuse vastavalt

kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule. Sama määrusega jättis Tallinna Halduskohus

rahuldamata kaebuses esitatud esialgse õiguskaitse taotluse.

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 23.03.2023. a määrusega osaliselt kaebaja

määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 27.12.2022. a määrusele ning peatas PPA 03.11.2022.a

otsuses nr 15.3-3.4/247-5 sisalduva lahkumisettekirjutuse sundtäitmise ja keelas kaebaja

Eestist väljasaatmise.

8. Tartu Halduskohus võttis 04.07.2023. a määrusega kaebuse menetlusse.

9. PPA esitas kaebusele 21.08.2023 vastuse, paludes jätta see rahuldamata.

10. Tartu Halduskohus otsustas 14.05.2025. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus

menetluses ning andis pooltele tähtajad asjas täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks.

Sama määrusega teavitas kohus pooli asjas lahendi teatavaks tegemise ajast.

11. PPA esitas 21.05.2025 kohtule täiendavad seisukohad ning taotluse asjas kohaldatud

esialgse õiguskaitse tühistamiseks.

12. Ka kaebaja esitas 21.05.2025 kohtule enda täiendavad seisukohad.

13. Kohus muutis 30.05.2025. a määrusega asjas kohtulahendi teatavaks tegemise aega ning

andis kaebajale täiendava tähtaja vastuväidete esitamiseks vastustaja taotlusele esialgse

õiguskaitse tühistamiseks.

14. Kaebaja esitas 06.06.2025 enda seisukohad vastustaja taotlusele esialgse õiguskaitse

tühistamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

15. Kaebaja leiab, et kaebus tuleb järgmistel põhjustel rahuldada.

15.1.

PPA otsus diskrimineerib kaebajat kui Venemaa kodakondsusega isikut. Kaebaja oli

varem määratlemata kodakondsusega ja võttis Narva elanikuna endale Venemaa

kodakondsuse lihtsama piiriületuse huvides pärast seda, kui ta tutvus Venemaalt pärit

tüdrukuga.

15.2.

Kaebaja ei kujuta endast ohtu avalikule korrale, sest ta on karistused ära kandnud ning

tema suhtes ei ole alates 11.12.2019 algatatud ühtegi kriminaalasja. Tuleb arvestada, et

kaebaja on lastekodu kasvandik ja igaüks võib teha vigu. Kaebaja ei ole pannud toime

esimese astme kuritegusid, tal on Eestis kinnisvara ning elukaaslane, kellega ta kavatseb

abielluda.

15.3.

Süüdistused seoses kaebaja sõnavõttudega 2022. a kevadel on ebaselged ja

tõendamata. Kaebaja ei ole kunagi osalenud vägivallakõnedes ega esitanud üleskutseid, mis

oleks ohuks Eesti julgeolekule. PPA ei ole esitanud eksperthinnangut, politsei protokolle ega

muid sõltumatuid tõendeid, mis kinnitaksid, et kaebaja seisukohtadest tulenevalt oleks olnud

tegemist tõsise ja vahetu ohuga. Eelduslik oht ei saa asendada tõendatud ja individuaalselt

hinnatud riski. Kui PPA hinnangul rikuvad kaebaja väljaütlemised Ukraina sõja ja ukrainlaste

kohta rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise õhutamise keeldu, jääb

arusaamatuks, miks on PPA seda aktsepteerinud Eesti poliitikute puhul.

15.4.

Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld ei ole õiguspärane. PPA ei arvestanud kaebaja

Eestis elamise kestust ning sissesõidukeelu tagajärgi kaebajale ja tema pereliikmetele.

3-22-2638

Kaebajal on ainult Venemaa pass, aga tal puudub seal elukoht, tugivõrgustik ja isiklik ajalugu.

Kaebaja on faktiliselt juurdunud Eesti ühiskonda.

16. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades järgmised põhjendused.

16.1.

PPA ei ole diskrimineerinud kaebajat kui Venemaa kodakondsusega inimest, vaid on

lähtunud VMS-s sätestatust. PPA on otsust tehes arvestanud ka Venemaa agressiooni Ukraina

vastu ning sellega seonduvat kaebaja sõnavõttu, millest saab järeldada kaebaja valmisolekut

asuda sõja Eestisse jõudes Venemaa poolele sõdima. Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene,

et tähtajalise elamisloa saab tunnistada kehtetuks üksnes siis, kui välismaalane on toime

pannud I astme kuriteo või kuritegusid. Ka hoolimata sellest, et kaebaja on tema toimepandud

tegude eest karistused ära kandnud, sai PPA prognoosida kaebajast lähtuvat ohtu tema

varasemate tegude pinnalt. Kaebaja on jätkanud süütegude toimepanemist ka pärast

vaidlustatud PPA otsuse tegemist (kehalised väärkohtlemised ja varguse katse). Kaebaja ei

oma pikaajalise elaniku elamisloaga kaasnevat staatust ning kõrgendatud kaitset.

16.2.

Võttes 2018. aastal täisealisena Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse, pidi kaebaja

mõistma, et sellega kaasnevad riigi ees teatud õigused ja kohustused. Enda 28.02.2022. a

sõnavõtuga kinnitas kaebaja, et on valmis oma kodakondsusjärgse riigi eest ja nimel vajadusel

relva haarama ehk oma kodanikukohustust täitma.

16.3.

Kaebajal ei olnud otsuse tegemise hetkel ega ole ka vastuse koostamise ajal Eestis

abikaasat ega lapsi, mistõttu ei riiva PPA otsus kaebaja õigust perekonnaelule. Isegi, kui

kaebajal on elukaaslane (mis on tõendamata), ei ole tegemist intensiivse perekonnaelu riivega,

mis kaaluks üle kaebajast lähtuva võimaliku ohu avalikule korrale ja julgeolekule.

16.4.

Puudub igasugune põhjus, miks kaebaja ei peaks eluga Venemaa Föderatsioonis

hakkama saama. Kaebaja emakeel on vene keel, ta on vabatahtlikult võtnud Eestis elades

Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse ning peab seega ilmselgelt oma sidet Venemaa

Föderatsiooniga tugevamaks kui Eesti Vabariigiga. Arvestades, et kaebaja võttis enda sõnul

Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse tüdruku pärast, et piiriületus oleks lihtsam, ei ole

Venemaa kaebajale võõras riik. Kuivõrd kaebaja on korduvalt rikkunud erinevate

süütegudega avalikku korda ja teiste isikute õigusi (nt õigust omandi puutumatusele), peab

seadma kaebaja huvist jätkata elamist Eesti Vabariigis ettepoole teiste Eestis elavate isikute

huvid avaliku korra püsimise osas.

16.5.

Kuna kaebaja kujutab endast ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja julgeolekule,

soovib Eesti Vabariik vältida tema Eestis viibimist ja Eestisse saabumist 5 aasta jooksul alates

lahkumiskohustuse täitmisest. 5-aastane sissesõidukeeld Schengeni õigusruumi, tagamaks

Eesti Vabariigis elavate ja viibivate inimeste kaitse, on kaebajaga seotud asjaolusid arvestades

proportsionaalne ning õiguspärane. Eestis kinnisvara omamine ei anna põhjust jätta

sissesõidukeeld kohaldamata või kohaldada seda lühemaks ajaks. Kaebajal ei ole PPA-le

teadaolevalt Eestis perekonda ning kaebaja vastav väide on tõendamata.

KOHTU SEISUKOHT

17. Kaebaja on vaidlustanud PPA 03.11.2022. a otsuse ja 05.12.2022. a vaideotsuse. PPA

03.11.2022. a otsusega tunnistati alates 03.11.2022 kehtetuks kaebajale 12.02.2018

väljastatud tähtajaline elamisluba. Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel on PPA

tuginenud VMS § 135 lg 2 p-le 3. Sama otsusega tegi PPA kaebajale VSS § 72 lg 2 p 4 alusel

ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni ja kohaldas VSS § 74 lg 2

alusel kaebaja suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.

3-22-2638

18. Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise üldalused on sätestatud VMS §-s 135. VMS

§ 135 lg 2 p-st 3 tulenevalt tunnistatakse tähtajaline elamisluba kehtetuks, kui välismaalase

tegevus kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Tegemist on alusega, mille

esinemisel puudub PPA-l elamisloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel kaalutlusõigus

(vrd VMS § 241 lg 1 p 2 pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise kohta).

Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise aluseid käsitleva VMS § 124 kolmas lõige annab

suunised, milliseid asjaolusid käsitletakse ohuna riigi julgeolekule. Viimati nimetatud sätte

kohaselt käsitletakse ohuna riigi julgeolekule muu hulgas järgmist: välismaalane on rikkunud

VMS §-s 11 kehtestatud kohustust järgida Eesti põhiseaduslikku korda ja Eesti õigusakte,

austada põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe, vabadusel, õiglusel ja õigusel tuginevat riiki

ning Eesti ühiskonna korraldust, eesti keelt ja kultuuri (VMS § 124 lg 2 p 2); välismaalase

tegevus on olnud suunatud või on suunatud või on põhjendatud alus arvata, et see on olnud

või on suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu (VMS § 124 lg 2 p 3); välismaalane on

õhutanud või õhutab või on põhjendatud alus arvata, et ta on õhutanud või õhutab või võib

õhutada rahvuslikku, rassilist, usulist või poliitilist vihkamist või vägivalda (VMS § 124 lg 2

p 4); välismaalast on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest (VMS §

124 lg 2 p 9). Vastavalt VMS § 116 lg-le 2 peavad kogu tähtajalise elamisloa kehtivusaja

jooksul olema tähtajalise elamisloa andmise nõuded jätkuvalt täidetud, s.t muu hulgas, et

esineda ei tohi tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise aluseid.

19. Kaebaja leiab, et ta ei kujuta endast ohtu avalikule korrale ega riigi julgeolekule. Kohus

kaebajaga ei nõustu ning leiab, et PPA 03.11.2022. a otsusest nähtuvad piisavad põhjendused

selle kohta, milles seisneb kaebajast lähtuv oht nii avalikule korrale kui ka riigi julgeolekule.

PPA tugineb kaebajast lähtuva ohu sisustamisel ennekõike kaebaja toime pandud kuri- ja

väärtegudele; kaebaja suutmatusele hoiduda alkoholi kuritarvitamisest, mis on olnud oluliseks

faktoriks kõigi tema süütegude puhul; ning kaebaja väljaütlemistele seoses Venemaa alustatud

sõjaga Ukraina vastu ja ukrainlaste tulekuga Eestisse.

20. Vaidlustatud PPA otsusest nähtuvalt oli kaebajal sel ajal 2 kehtivat ja 4 arhiveeritud

kriminaalkaristust ning 5 kehtivat ja 15 arhiveeritud väärteokaristust Kohtule on esitatud

karistusregistri väljavõte kaebaja karistatuse kohta 21.08.2023. a seisuga (dtl 126–131).

20.1.

Karistusregistri väljavõtte kohaselt on kaebaja arhiveeritud kriminaalkaristused

järgmised.

-

Viru Maakohtu 30.01.2006. a otsusega nr 1-05-1547 on karistatud kaebajat

karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 ning § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 alusel tingimisi

vangistusega 1 aasta ja 4 kuud (grupi või kuritegeliku ühenduse poolt ja sissetungimisega

toime pandud vargus ning grupis või kuritegelikus ühenduses toime pandud asja omavoliline

kasutamine isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse, omastamise või asja omavolilise

kasutamise).

-

Viru Maakohtu 01.03.2012. a otsusega nr 1-11-13151 on karistatud kaebajat KarS § 200

lg 2 p 7 alusel tingimisi vangistusega 2 aastat (grupi või kuritegeliku ühenduse poolt toime

pandud röövimine).

-

Harju Maakohtu 27.10.2016. a otsusega nr 1-16-8771 on karistatud kaebajat KarS § 199

lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 alusel vangistusega 3 kuud (süstemaatiliselt toime pandud varguse katse).

-

Harju Maakohtu 31.10.2016. a otsusega nr 1-16-9511 on karistatud kaebajat KarS § 199

lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 alusel üldkasuliku tööga 207 tundi (süstemaatiliselt toime pandud varguse

katse).

Kehtivate kriminaalkaristustena on kaebajat karistatud järgmiselt:

3-22-2638

-

Harju Maakohtu 02.06.2014. a otsusega nr 1-14-4882 KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 25 lg 2

alusel rahalise karistusega 76,80 eurot (süstemaatiliselt toime pandud varguse katse)

-

ning Viru Maakohtu 11.12.2019. a otsusega nr 1-19-8161 KarS § 424 lg 1 alusel tingimisi

vangistusega 7 kuud (mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis).

Eelnevalt väljatoodust ei nähtu, et kaebaja oleks pannud toime isikuvastaseid kuritegusid.

Küll aga on PPA kohtule esitanud Prokuratuuri 31.08.2021. a määruse (dtl 124–125) kaebaja

suhtes KarS § 121 lg 1 alusel (teise inimese kehaline väärkohtlemine) algatatud

kriminaalmenetluse lõpetamise kohta leppimise tõttu. Määrusega on küll kriminaalmenetlus

lõpetatud, kuid kaebajale on sama määrusega määratud kohustused mitte kasutada konkreetse

isiku suhtes vägivalda ja mitte tarvitada alkoholi. Samuti on kaebajat hoiatatud, et kui ta ei

täida talle pandud kohustusi või paneb kuue kuu jooksul pärast menetluse lõpetamist sama

kannatanu suhtes toime uue tahtliku kuriteo, uuendab prokurör kriminaalmenetluse (sel ajal

kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku § 2032 lg 5).

20.2.

21.08.2023 koostatud karistusregistri väljavõttest nähtub PPA 03.11.2022. a otsuses

viidatud kaebaja 20 väärteokaristustest 12 (kõik arhiveeritud)1.

Väljavõttes kajastatud kaebaja väärteokaristused seisnevad karistamistes järgmiste tegude

eest:

-

varavastased süüteod väheväärtusliku asja ja varalise õiguse vastu (KarS § 218 lg 1),

-

alkohoolse joogi tarbimised avalikus kohas või avalikku kohta joobnud olekus ilmumised

(alkoholiseaduse § 70),

-

avaliku korra rikkumine (KarS § 262),

-

piletita sõit või taksosõidu eest tasu maksmisest keeldumine (ühistranspordiseaduse § 85

lg 1).

Ülejäänud kaebaja väärteokaristuste kohta kohtul täpsemad andmed puuduvad.

21. Kohus leiab, et kaebaja toime pandud süütegude ja käitumise pinnalt saab piisava

selgusega järeldada temast tulenevat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Puudub

vaidlus, et kaebaja ei ole süütegusid toime pannes järginud Eesti põhiseaduslikku korda ja

Eesti õigusakte (VMS § 11). Kohtupraktikas on lähtutud avaliku korra mõiste sisustamisel

korrakaitseseadusest (KorS). KorS § 4 lg 1 järgi on avalik kord ühiskonna seisund, milles on

tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus (vt

nt Tartu Ringkonnakohtu 10.10.2023. a otsus asjas nr 3-21-440, p 14). Ohtu avalikule korrale

ei saa seega siduda üksnes esimese astme kuritegudega, nagu on viidanud kaebaja.

Vastustajaga tuleb nõustuda, et kaebajast tulenev oht avalikule korrale on realiseerunud

korduvates vargustes, röövimises, mootorsõiduki joobeseisundis juhtimises, aga samuti

avalikus kohas joobes viibimises ja seal alkohoolsete jookide tarbimises ning avaliku korra

rikkumises. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et isiku poolt kuritegude toimepanemine ja

selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega temast lähtuva

jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel (vt Riigikohtu 13.04.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-2-16,

p 14; 27.02.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 17). Seejuures on lubatud arvestada isikust

lähtuva ohu hindamisel talle määratud arhiveeritud karistusi (vt karistusregistri seaduse § 5 lg

2 p 1 ja § 20 lg 1 p 4, Riigikohtu 26.01.2022. a otsus asjas nr 3-20-915, p 18). Karistuste

1 Karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 1 järgi kustutatakse karistusandmed registrist ja kantakse üle arhiivi, kui

väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi tasumisest, aresti kandmisest, üldkasuliku töö sooritamisest või

põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisest on möödunud aasta. Väärteo eest mõistetud karistuse andmeid

säilitatakse arhiveerituna kümme aastat (karistusregistri seaduse § 24 lg 6).

3-22-2638

ärakandmine nende arvesse võtmist ei välista. Kuigi kohtupraktikas on leitud, et isiku

ohtlikkus on olemuselt omadus, mis võib olla ajas muutuv, võib teatav käitumine minevikus

anda siiski piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ohtlikuks ka tulevikus

(Riigikohtu 04.04.2003. a otsus asjas nr 3-3-1-14-03, p 51; Tartu Ringkonnakohtu

10.10.2023. a otsus asjas nr 3-21-440, p 15). Kaebaja puhul ei saa jätkuvat kuritegude

toimepanemise ohtu alahinnata ka põhjusel, et paljud tema toimepandud süüteod on seotud

alkoholi tarvitamisega ning teda on korduvalt toimetatud avalikust kohast kainenema.

Alkoholisõltuvuse puhul tuleb pidada korduvate kuritegude toimepanemise ohtu suureks (vt

nt Tartu Ringkonnakohtu 06.06.2023. a otsus asjas nr 3-21-2178, p 15; 10.10.2023. a otsus

asjas nr 3-21-440, p 15).

22. Kohtu hinnangul olid PPA-l praegusel juhul ka piisavad alused, tuginemaks kaebaja

tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel tema väljaütlemistele 28.02.2022 ja 09.03.2022.

Kaebaja ütlused nendel päevadel on jäädvustatud politseinike rinnakaameratega (salvestised

dtl 99–101). Kui esimesel korral väljendas kaebaja politseiametnikele enda valmisolekut

osaleda sõjas, kui see peaks jõudma Eestisse, ja hankida sõjavarustust (ütluste tõlge dtl 121–

122), siis teisel korral oli ta rahulolematu ukrainlaste Eestisse tulemisega ja sellega, et

venelaste õigusi Eestis kitsendatakse (ütluste tõlge dtl 120). Kuigi kohtu hinnangul ei saa

nendest kaebaja väljaütlemistest selgelt järeldada seda, et kaebaja võiks enda ümber koondada

isikuid ja viia ellu näiteks propagandaaktsioone, näitavad need avaldused siiski kaebaja

meelestatust Venemaa ja Ukraina vahelise sõja ning eestlaste ja ukrainlaste suhtes. Arvestades

2022. a veebruaris alanud Venemaa laiaulatuslikku kallaletungi Ukrainale ning Venemaa

mõjutustegevust ka Eesti suunal, tuleb nõustada PPA-ga, et Venemaa kodanikust isiku selline

meelestatus ja sellest võimalikult lähtuvad teod, seejuures isiku puhul, keda iseloomustab

muu hulgas alkoholi kuritarvitamine, on ohuks Eesti riigi julgeolekule.

23. Kohtul puuduvad alused arvamaks, et kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks

tunnistamisel oleks ebaproportsionaalselt riivatud tema õigust perekonna- ja eraelu

puutumatusele. Kaebaja on küll PPA-le esitatud arvamuses viidanud sellele, et ta elab perega

ja soovib abielluda (vene keeles dtl 118, eesti keeles 03.11.2022. a otsuse p 9), kuid ei ole

hiljem seda väidet millegagi täpsustanud ega abiellumist väitnud. Kohtule ei ole seega teada,

et kaebajal oleks Eestis perekonnaliikmeid VSS § 29 lg 4 tähenduses, kelle olemasoluga oleks

pidanud PPA kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel tingimata arvestama. Ka

ebamugavused, mis kaasnevad kaebaja kolimisega Venemaale, ei anna alust pidada PPA

otsust kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt riivavaks. Kohus nõustub selles osas PPA

03.11.2022. a otsuses toodud põhjendustega (vt käesoleva otsuse p 2.5).

24. Eelneva põhjal leiab kohus, et kaebaja õigusi tema tähtajalise elamisloa kehtetuks

tunnistamisel on riivatud proportsionaalselt, mistõttu ei saa olla tegemist ka kaebaja kui

Venemaa kodaniku ebavõrdse kohtlemisega tema kodakondsuse alusel.

25. Viibimisaluseta Eesti Vabariigis viibivale välismaalasele tuleb vastavalt VSS § 7 lg-le 1

teha ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks. VSS § 72 lg 2 p 4 annab PPA-le õiguse teha

välismaalasele lahkumisettekirjutus ilma lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks

tähtaega määramata, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.

VSS § 74 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse välismaalasele, kellele ei anta tähtaega riigist

vabatahtlikult lahkumiseks, lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu 5 aastaks.

26. Kaebaja on küll elanud kogu elu Eestis, kuid talle ei ole kordagi väljastatud pikaajalise

elaniku elamisluba. Seetõttu ei kohaldu tema suhtes Euroopa Liidu Nõukogu 25.11.2003. a

direktiivi 2003/109/EÜ (pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta)

art-st 12 tulenev tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu. PPA on seega vaidlustatud otsuses

3-22-2638

asjakohaselt märkinud, et PPA-l ei tulnud kontrollida, kas kaebajast lähtuv oht avalikule

korrale või julgeolekule oli tegelik ja piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ art 12

tähenduses, mis õigustaks pikaajalise elaniku väljasaatmist. Kuna kohus leiab, et PPA

tunnistas kaebaja elamisloa VMS § 135 lg 2 p 3 alusel õiguspäraselt kehtetuks, oli

õiguspärane ka kaebajale koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemine vastavalt

VSS § 7 lg-le 1 ja § 72 lg 2 p-le 4.

27. Kohus leiab, et vastustaja ei ole eksinud kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel. Kuna

humaanseid asjaolusid ei esine, tuli lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu kohaldada.

Samuti ei ole kaebaja ei vaide- ega kohtumenetluses viidanud asjaoludele, millega oleks PPA

jätnud sissesõidukeelu tähtaja üle otsustamisel arvestamata ja mis võinuks tuua kaasa tähtaja

lühendamise. Kaebaja väited sissesõidukeeluga kaasnevatest tagajärgedest temale ja tema

perele jäävad paljasõnalisteks ega veena kohut PPA otsuse ebaproportsionaalsuses. Kaebaja

on rahvuselt venelane, räägib vene keelt ning tal on võimalus taotleda Venemaal

kohanemisabi. Pelgalt asjaolud, et kaebaja on terve elu elanud Eestis ja siinsesse ühiskonda

juurdunud ning kaebaja omab Eestis kinnisvara, ei saanud anda PPA-le alust sissesõidukeelu

tähtaja lühendamiseks.

28. PPA ei ole kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel, lahkumisettekirjutuse

tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel rikkunud menetlusnõudeid määral, mis oleksid

saanud tuua kaasa teistsuguse lõppjärelduse tegemise. Kuigi kaebajal ei olnud võimalust

haldusmenetluse käigus selgitada lähemalt konkreetselt 28.02.2022. a ja 09.03.2022. a

juhtumite asjaolusid (kuigi PPA viitas menetlust alustades VMS § 124 lg 2 punktidele 3 ja 4)

ega ka tema võimaliku perega seonduvat, ei nähtu hiljem vaide- ja kohtumenetluses esitatust,

et see oleks saanud mõjutada menetluse lõpptulemust (vt riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1,

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58). Muus osas on kaebajale olnud nõuetekohaselt tagatud

õigus olla haldusmenetluses ära kuulatud (HMS § 40). Kaebajale anti võimalus esitada

haldusmenetluses oma selgitusi 22.04.2022. a kirjaga (dtl 113–114) ja 18.06.2022. a kirjaga

(dtl 116–117). Mõlemas kirjas on kaebajale selgitatud, et tähtajalise elamisloa kehtetuks

tunnistamisega võib kaasneda lahkumisettekirjutuse tegemine ning sissesõidukeelu

kohaldamine. Kaebaja esitas menetluse käigus enda selgitused ja vastuväited 07.09.2022

(vene keeles dtl 118, eesti keeles 03.11.2022. a otsuse p 9).

29. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et PPA on järginud 03.11.2022. a otsuse tegemisel

õigusaktides sätestatut, analüüsinud piisava põhjalikkusega kaebajast lähtuvat ohtu ning

hinnanud õigesti kaebajaga seotud asjaolusid. Seega on nii vaidlustatud PPA otsus kui ka

vaideotsus õiguspärased ning kaebus nende tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata.

30. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

31. Kaebaja on tasunud kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu kokku 40

eurot (kviitung dtl 35). Need menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda

kanda. Kaebaja muud võimalikud menetluskulud ja ka vastustaja võimalikud menetluskulud

jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1 neljas lause).

32. Kohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel käesolevas otsuses kaebaja eraeluliste andmete

kaitse eesmärgil kaebaja nime tähemärgiga.

33. Kuivõrd PPA on esitanud kohtule 21.05.2025 taotluse asjas kohaldatud esialgse

õiguskaitse tühistamiseks, lahendab kohus PPA taotluse ja küsimuse asjas jätkuva esialgse

õiguskaitse kohaldamise põhjendatusest käesolevast otsusest eraldiseisva määrusega.

3-22-2638

(allkirjastatud digitaalselt)