2-22-5262/31 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Liis Arrak ja Kairi Piirisild

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. juuni 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-5262

Kohtuasi

F.P hagi V.B.F vastu töölepingu ülesütlemise

tühisuse tuvastamise, töölepingu lõppenuks lugemise

ning töötasu, päevaraha, puhkusehüvitise ja hüvitise

nõudes (töövaidluskomisjonis töövaidlusasi nr

4-1/111/22)

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15. novembri 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

V.B.F apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

2108,64 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) F.P (isikukood XXX), lepinguline

esindaja Vadim Vilde

Kostja (apellant) V.B.F (registrikood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta V.B.F apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Täpsustada Harju Maakohtu 15. novembri 2023. a otsuse tsiviilasjas nr 2-22-5262

resolutsiooni osas, milles maakohus jättis märkimata, et V.B.F F.P kasuks välja

mõistetav töötasu on brutotöötasu. Jätta Harju Maakohtu 15. novembri 2023. a

otsuse resolutsioon muus osas muutmata, kuid osaliselt muuta ja täiendada

kohtuotsuse põhjendusi.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus V.B.F kanda.

4. Mõista V.B.F F.P kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 910

eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase

täitmiseni tasuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras viivist.

5. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt

:

5.1. Rahuldada hagi osaliselt.

2-22-5262

5.2. Jätta rahuldamata F.P hagi V.B.F vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 p 2

alusel ning TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise 375 euro välja mõistmiseks.

5.3. Lugeda F.P ja V.B.F 2. novembri 2021. a tööleping lõppenuks alates 28.

detsembrist 2021.

5.4. Välja mõista V.B.F F.P kasuks 2021. a detsembri brutotöötasu 954,55 eurot,

2021. a novembri ja detsembri välislähetuse päevaraha 961,91 eurot ning

puhkusehüvitis 192,18 eurot.

5.5. Jätta F.P menetluskulud maakohtus 90% ulatuses V.B.F kanda ja V.B.F

menetluskulud maakohtus 10% ulatuses F.P kanda.

5.6. Välja mõista V.B.F F.P kasuks maakohtus kantud menetluskulud 885,60

eurot (km-ga).

5.7. Välja mõista F.P-lt V.B.F kasuks maakohtus kantud menetluskulud 92,80

eurot (km-ta).

5.8. Tasaarvestada F.P ja V.B.F vastastikused kohtuotsusega välja mõistetavad

maakohtu menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõista V.B.F F.P

kasuks välja maakohtu menetluskulude hüvitis 792,80 eurot.

5.9. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus V.B.F kanda.

5.10. Välja mõista V.B.F F.P kasuks apellatsiooniastme menetluskulud 910 eurot.

5.11. Resolutsiooni p-des 5.8 ja 5.10 nimetatud summalt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras viivist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Menetlus töövaidluskomisjonis

1. F.P (hageja, töötaja) esitas 24. jaanuaril 2022 töövaidluskomisjonile (TVK) V.B.F (kostja,

tööandja) vastu avalduse, milles palus tuvastada 2. novembril 2021 poolte sõlmitud

töölepingu nr 20211105-1 (2. novembri 2021. a tööleping) ülesütlemise tühisuse töölepingu

seaduse (TLS) § 85 lg 1 alusel, lugeda 2. novembri 2021. a tööleping 23. jaanuaril 2022

lõppenuks TLS § 91 lg 2 p 2 alusel, mõista kostjalt hageja kasuks välja perioodi 1. detsember

2021 kuni 23. jaanuar 2022 eest saamata jäänud töötasu 3000 eurot, perioodi 8. november

2021 kuni 22. detsember 2021 eest välislähetuse päevaraha 1710 eurot, perioodi 8. november

2021 kuni 23. jaanuar 2022 eest puhkusehüvitis 570,33 eurot ja TLS § 100 lg 4 alusel hüvitis

4500 eurot (bruto).

2 (12)

2-22-5262

2. TVK rahuldas 17. märtsil 2022 töövaidlusasjas nr 4-1/111/22 tehtud otsusega (17. märtsi

2022. a TVK otsus) avalduse osaliselt, tuvastas hageja ülesütlemisavalduse tühisuse TLS § 85

lg 1 alusel, luges 2. novembri 2021. a töölepingu alates 23. jaanuarist 2022 hageja poolt üles

öelduks TLS § 91 lg 2 p 2 alusel ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu 954,55

eurot, päevaraha 961,91 eurot, puhkusehüvitise 290,48 eurot ja TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise

375 eurot.

3. Tööandja esitas 9. aprillil 2022 Harju Maakohtule avalduse vaadata TVK-le esitatud

avaldus läbi hagimenetluses.

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

4. Hageja esitas Harju Maakohtule 25. mail 2022 kostja vastu hagi, milles palus tuvastada 2.

novembri 2021. a töölepingu ülesülemise tühisuse, lõpetada 2. novembri 2021. a tööleping

TLS § 91 lg 2 p 2 alusel, mõista välja 2021. a detsembri eest saamata jäänud töötasu 1500

eurot, 2022. a jaanuari eest saamata jäänud töötasu 1071,43 eurot, välislähetuse päevarahad

1710 eurot, puhkusehüvitis 516,01 eurot ja kolme kuu keskmine töötasu 4500 eurot. Hageja

palus jätta menetluskulud kostja kanda.

4.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2. novembril 2021 kirjaliku töölepingu, mille

alusel hageja asus tööle ventilatsiooni paigaldajana nii Eestis kui ka Saksamaal. Lisaks

sõlmisid pooled välislähetuse kokkuleppe. Hageja töötasu oli 1500 eurot kuus (2. novembri

2021. a töölepingu p 5.1).

4.2. Hageja töötas 8. novembrist 2021 kuni 21. detsembrini 2021 Saksamaal. Pärast seda, kui

hageja saabus tagasi Eestisse, palus kostja hagejal kirjutada avalduse 2. novembri 2021. a

töölepingu tagasiulatuvalt alates 30. novembrist 2021 lõpetamiseks. Hageja tegi seda 28.

detsembril 2021. Kuna TLS ei sätesta töölepingu tagasiulatuvalt lõpetamist, ei saanud hageja

2. novembri 2021. a töölepingut tagasiulatuvalt lõpetada.

4.3. Kostja tasus hagejale 2021. a novembri eest töötasu 28. detsembril 2021. Kostja ei

vormistanud hagejaga 2021. a detsembris uut töölepingut, ei andnud hagejale enam tööd ega

tasunud kokkulepitud töötasu.

4.4. Kuna TLS ei võimalda töölepingut lõpetada tagasiulatuvalt, esitas hageja 23. jaanuaril

2022 kostjale 2. novembri 2021. a töölepingu TLS § 91 lg 2 p 2 alusel erakorralise

ülesütlemise avalduse. Kostja ei tasunud lõpparvet. Kostja jättis hagejale tasumata 2021. a

detsembri ja 2022. a jaanuari (perioodi 1. detsember 2021 – 23. jaanuar 2022 eest) töötasu

2571,43 eurot, perioodi 8. november 2021 – 22. detsember 2021 välislähetuse tasu 1710 eurot

ning perioodi 8. november 2021 – 23. jaanuar 2022 eest kasutamata põhipuhkuse hüvitise

516,01 eurot. Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista töölepingu erakorralise

ülesütlemise hüvitis hageja kolme kuu keskmise brutotöötasu (4500 eurot) ulatuses.

Kostja vastuväited hagiavaldusele

5. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

5.1. Hageja ei vaidlustanud 17. märtsi 2022. a TVK otsust osas, milles TVK jättis tema

nõuded rahuldamata. Seega saab kohus praeguses tsiviilasjas lahendada vaid nõudeid, mille

TVK rahuldas. Hagi tuleb jätta rahuldamata osas, milles hageja esitas hagi suuremas ulatuses.

3 (12)

2-22-5262

5.2. Hageja töö ei vastanud nõuetele ning hageja tarbis alkoholi. Töödejuhataja viitas

nimetatule mitu korda, kuid olukord ei muutunud. Kostja hoiatas hagejat, et lõpetab 2.

novembri 2021. a töölepingu, ning oli valmis seda tegema, kuid hageja lõpetas ise töölepingu.

Seega lõpetasid pooled 2. novembri 2021. a töölepingu kokkuleppel 30. novembril 2021. See,

et hageja kui töötaja ootas kostjalt kui tööandjalt detsembris uue töölepingu vormistamist,

kinnitab, et pooled lugesid 2. novembri 2021. a töölepingu lõppenuks 30. novembril 2021.

5.3. Hageja viimane tööpäev oli novembris ning hageja ei töötanud detsembris. Pooled ei

sõlminud 2021. a detsembris uut töölepingut. Hageja ei tõendanud ega väitnud vastupidist.

5.4. Kostja ei võtnud hagejalt ära tehasesse ligipääsu kaarte ning hageja kasutas neid ka

detsembris. On väga tõenäoline, et hageja käis tehases n-ö haltuura korras, tegi kellelegi tööd,

sai tasu sularahas ja kasutas tööandja väljastatud kaarti. Hageja kinnitas, et kostja ei andnud

talle 2021. a detsembris tööd. Kuna hageja ei teinud kostja jaoks 2021. a detsembris tööd, ei

saa ta nõuda ka töötasu.

5.5. Päevaraha nõue on alusetu, kuna hageja ei töötanud lähetuses, vaid võeti tööle üksnes

Saksamaal töötamiseks. Kostja tagas hagejale majutuse. Kostja standardsesse töölepingusse

jäi lepingupunkt, et töö tegemise koht on Eesti. Lepingut tuleb tõlgendada poolte ühise tahte

kohaselt. Pooled ei vaidle, et poolte ühine tahe oli töötaja töötamine ainult Saksamaal.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

6. Maakohus rahuldas 15. novembri 2023. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus jättis

rahuldamata hageja nõude tuvastada 2. novembri 2021. a töölepingu ülesütlemise tühisus,

lõpetada 2. novembri 2021. a tööleping TLS § 91 lg 2 p 2 alusel ning mõista kostjalt välja

TLS § 100 lg 4 alusel hüvitis 375 eurot (p 3). Maakohus luges 2. novembri 2021. a töölepingu

lõppenuks alates 28. detsembrist 2021 (p 4), mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2021. a

detsembri töötasu 954,55 eurot, 2021. a novembri ja detsembri välislähetuse päevaraha kokku

961,91 eurot ning puhkusehüvitise 192,18 eurot (p 5). Maakohus jättis hageja menetluskulud

90% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 10% ulatuses hageja kanda (p 6), mõistis

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 885,60 eurot (km-ga; p 7), mõistis hagejalt kostja

kasuks välja menetluskulu 92,80 eurot (km-ta; p 8), tasaarvestas poolte vastastikused

kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulud ning mõistis pärast tasaarvestust kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulu 792,80 eurot (p 9). Maakohus mõistis kostjalt hüvitatavatelt

menetluskuludelt (792,80 eurot) hageja kasuks välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras viivise alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni

täitmiseni (p 10).

6.1. Pooled ei vaielnud, et nad sõlmisid 2. novembril 2021 tähtajalise töölepingu, mille p-de

1.1, 1.2, 2.1, 4.1 ja 5.1 kohaselt asus hageja kostja juures neljakuulise katseajaga tööle

ventilatsioonilukksepa ametikohal alates 8. novembrist 2021 kuni 8. märtsini 2022

täistööajaga (kaheksa tundi päevas ehk 40 tundi seitsmepäevases ajavahemikus) ja töötasuga

1500 eurot. Pooled vaidlesid 2. novembri 2021. a töölepingu lõppemise aja ja aluse üle ning

selle üle, kas kostjal tuli tasuda hagejale 2021. a detsembri ja 2022. a jaanuari töötasu,

välislähetuse päevaraha, puhkusehüvitis ja ülesütlemise hüvitis.

6.2. Kostja ei nõustunud 17. märtsi 2022. a TVK otsusega ning palus kohtul vaadata TVK-le

esitatud avaldus läbi hagimenetluse korras hagina. Hageja 17. märtsi 2022. a TVK otsuse osas

avaldust ei esitanud. Seega jõustus 17. märtsi 2022. a TVK otsus osas, millega TVK jättis

hageja nõuded rahuldamata. Maakohus oli asja lahendamisel seotud 17. märtsi 2022. a TVK

4 (12)

2-22-5262

otsusega selle vaidlustamata osas (töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 58 lg-d 1 ja 3;

RKTKo 04.03.2015, 3-2-1-176-14, p-d 10–12).

6.3. Maakohus märkis 2. novembri 2021. a töölepingu lõpetamise kohta järgmist.

6.3.1. Maakohus tuvastas, et TVK 3. märtsi 2022. a istungiprotokolli kohaselt töötas hageja

välismaal 8. novembrist 2021 kuni 21. detsembrini 2021, jõudis Eestisse tagasi 22. detsembril

2021 ning nõudis kostjalt töötasu. Kostja selgitas, et nad peavad töölepingu lõpetama

novembriga, siis maksavad töötasu ja vormistavad uue tööandja nimele alates detsembrist uue

töölepingu (dtl 104). Hageja omakäelisest avaldusest, milles paluti tööleping lõpetada alates

30. novembrist 2021, ei nähtunud selle kostjale esitamise kuupäeva. Samas ei vaielnud

pooled, et hageja viibis Saksamaal kuni 21. detsembrini 2021 ning jõudis tagasi Eestisse 22.

detsembril 2021, mil esitas kostjale töötasu nõude. Lisaks nähtus hageja pangakonto

väljavõtetelt (tehtud kaardimaksete kaudu), et hageja viibis 2021. a detsembris Saksamaal

(dtl-d 145–146). Tööajaregistri väljavõtte järgi täitis hageja tööülesandeid 1. detsembrist 2021

kuni 20. detsembrini 2021 (dtl-d 121–138). Samuti sisaldasid kostja esitatud tõendid

väidetavate rikkumiste kohta koostamise kuupäeva 16. detsember 2021 (dtl 92) ning hageja

väidetavaid rikkumisi 2021. a detsembris (viimane rikkumine 19. detsembril 2021; dtl-d 88–

89, 92). Seega ei saadud 2. novembri 2021. a töölepingut lõpetada 30. novembril 2021 ning

see ei lõppenud nimetatud kuupäeval.

6.3.2. Töölepingu ülesütlemise õigust teostatakse ühe poole tahteavaldusega. Tegemist on

töösuhet lõpetava kujundusõigusega ning töölepingu lõppemiseks piisab tahte väljendamisest.

Töölepingu ülesütlemise avaldus muutub kehtivaks, kui vastaspool selle kätte saab.

Töölepingu võib erakorraliselt üles öelda üksnes TLS-is sätestatud mõjuval põhjusel ning

järgides TLS-is ette nähtud etteteatamistähtaegasid (TLS § 87). TLS § 95 lg-te 1 ja 2 kohaselt

võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega

ning vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine. Tööandja peab

ülesütlemist põhjendama. Töötaja peab põhjendama erakorralist ülesütlemist. Ülesütlemist

peab põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

6.3.3. Pooled ei vaielnud, et hageja esitas 28. detsembril 2021 kostjale viimase juhendamisel

2. novembri 2021. a töölepingu ülesütlemise avalduse ning palus töölepingu lõpetada 30.

novembril 2021 (dtl-d 179–180). See, et hageja sai kostja töölepingu ülesütlemise avalduse

kui tahteavalduse kätte pärast avalduses märgitud töölepingu lõpetamise kuupäeva, ei

tähenda, et tööleping öeldi üles tagasiulatuvalt. Tahteavaldus muutub kehtivaks

kättesaamisega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg-d 1 ja 2).

Ülesütlemisavalduse kättesaamine mõjutab töölepingu lõppemise aega, kuid ei anna alust

lugeda ülesütlemist tagasiulatuvaks (RKTKo 02.05.2019, 2-17-6057/45, p 15.2). Seega ei

saanud 2. novembri 2021. a töölepingut üles öelda tagasiulatuvalt 30. novembril 2021.

6.3.4. Pooled ei vaielnud, et nii hageja kui ka kostja soovisid 2. novembri 2021. a töölepingu

lõpetada. Seega lõpetasid pooled 2. novembri 2021. a töölepingu kokkuleppel TLS § 79

alusel. Pooled ei vaielnud, et hageja esitas kostjale 2. novembri 2021. a töölepingu

ülesütlemise avalduse 28. detsembril 2021 ning kostja nõustus sellega.

Ei olnud tõendatud, et hageja täitis pärast 28. detsembrit 2021 kostjale tööülesandeid.

Hagiavalduse kohaselt ei andnud kostja hagejale kokkulepitud tööd ega tasunud kokkulepitud

töötasu (dtl 178) ning nimetatu tingis 2. novembri 2021. a töölepingu ülesütlemise. See, et

kostja ei vaidlustanud hageja 23. jaanuaril 2022 esitatud 2. novembri 2021. a töölepingu

erakorralise ülesütlemise avaldust, ei tähenda, et poolte töösuhe jätkus. Hageja viitas ise

5 (12)

2-22-5262

maakohtule, et esitas kostjale 28. detsembril 2021 töölepingu ülesütlemise avalduse (dtl-d

179–180) ning pärast seda poolte töösuhe lõppes. Eelnevast tulenevalt tuvastas maakohus, et

2. novembri 2021. a tööleping lõppes 28. detsembril 2021.

Lisaks leppisid pooled 2. novembri 2021. a töölepingu p-s 1.1 kokku neljakuulises katseajas.

Seega lõpetasid pooled 2. novembri 2021. a töölepingu katseajal, mil töösuhte ülesütlemine

on lihtsustatud (RKTKo 06.12.2021, 2-20-5834/36, p 14).

6.4. Töölepingu lõppemisega muutusid kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks

(TLS § 84 lg 1).

6.4.1. Maakohus tuvastas, et hageja tegi kostjale 2021. a detsembris tööd (dtl-d 51, 55–72).

Asjakohased ei olnud kostja väited, et tõenäoliselt käis hageja tehases n-ö haltuura korras ja

tegi kellelegi tööd, kasutades kostja väljastatud kaarti. Kostja ja hageja sõlmisid töölepingu,

mille järgi kohustus hageja tegema kostjale tööd ning töö andmise ja töö eest tasumise

kohustus oli kostjal. Kuna 2. novembri 2021. a tööleping lõppes 28. detsembril 2021, hageja

tegi 1. detsembril 2021 kuni 20. detsembril 2021 tööd ning kostja maksis hagejale töötasu

üksnes 2021. a novembri eest, oli põhjendatud hageja 2021. a detsembri töötasu nõue. Pooled

leppisid 2. novembri 2021. a töölepingu p-s 5.1 töötasuna kokku 1500 eurot ning 2. novembri

2021. a töölepingu p 5.3 järgi tuli töötasu maksta ülekandega töötamise kuule järgneva kuu

15. kuupäevaks (dtl 148). Kuna kostja ei tasunud hagejale 2021. a detsembri eest töötasu ega

vaidlustanud hagis nõutud töötasu suurust ja selle arvutuskäiku, rahuldas maakohus hageja

2021. a detsembri töötasu nõude 954,55 eurot.

6.4.2. Maakohus rahuldas hageja päevaraha nõude summas 961,91 eurot (43 päeva × 22,37

eurot).

6.4.2.1. Hageja töö tegemise koht oli Eesti Vabariik ning tööandjal oli õigus lähetada töötajat

täitma tööülesandeid ka väljaspoole töö tegemise kohta. Tööandja pidi hüvitama

töölähetusega kaasnevad kulud ja välislähetuse korral maksma päevaraha Eesti Vabariigi

kehtivate õigusaktide kohaselt (2. novembri 2021. a töölepingu p-d 3.1 ja 3.2; dtl 147). Pooled

ei vaielnud, et leppisid kokku töö tegemise väljaspool töö tegemise kohta (töölähetuse).

Maakohus tuvastas, et hageja tegi tööd Saksamaal ja viibis lähetuses 8. novembrist 2021 kuni

20. detsembrini 2021 ning hagejale ei tasutud päevaraha. Maakohus ei nõustunud kostja

käsitlusega, mille kohaselt hageja ei olnud lähetatud töötaja, töötas algusest peale Saksamaal

ja võeti tööle vaid Saksamaal töötamiseks. Asjakohane ei olnud väide, et kostja standardsesse

töölepingusse jäi lepingupunkt, mille järgi töö tegemise koht on Eesti. Kostja kui

majandustegevuses osalev professionaalne osapool pidi hoolitsema, et töötajate tööle

vormistamine, tööle lubamine ja muu asjaajamine on korrektselt ja arusaadavalt vormistatud.

Kostja jaoks ei olnud töötajatega töölepingute sõlmimine võõras.

6.4.2.2. Tööandja võib lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljaspool töölepinguga

ettenähtud töö tegemise kohta ning töötajat ei või töölähetusse saata kauemaks kui 30

järjestikuseks kalendripäevaks, kui tööandja ja töötaja ei ole kokku leppinud pikemat tähtaega

(TLS § 21 lg-d 1 ja 2). Töötasu ja päevaraha ei ole samastatavad. Töötasu makstakse töö eest,

päevaraha teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest (RKTKo 05.03.2014, 3-2-1-187-13, p

16). Maakohus rahuldas hageja päevaraha nõude 2. novembri 2021. a töölepingu p 3.2, TLS §

21 ja Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. a määruse nr 110 „Töölähetuse kulude hüvitiste

maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord“ § 3

alusel.

6 (12)

2-22-5262

6.4.3. Töötaja iga-aastane põhipuhkus oli 28 kalendripäeva (2. novembri 2021. a töölepingu p

6.1; dtl 148). Pooled ei vaidlustanud 17. märtsi 2022. a TVK otsuses märgitud

puhkusehüvitise aluseks olevat ühe puhkusepäeva tasu 49,15 eurot, seetõttu lähtus maakohus

nimetatud näitajast. Poolte töösuhe kestis 8. novembrist 2021 kuni 28. detsembrini 2021 ning

selle perioodi eest saadav puhkepäevade arv oli 3,91. Kuna kostja ei tasunud hagejale 2.

novembri 2021. a töölepingu lõppemisel puhkusehüvitist, rahuldas maakohus hageja

aegumata põhipuhkuse nõude TLS § 71 alusel 192,18 euro ulatuses (3,91 kalendripäeva ×

49,15 eurot).

6.4.4. Kuna 2. novembri 2021. a tööleping lõppes 28. detsembril 2021, ei olnud põhjendatud

hageja nõuded tuvastada 2. novembri 2021. a töölepingu ülesütlemise tühisus ja lõpetada

tööleping TLS § 91 lg 2 p 2 alusel 23. jaanuaril 2022 ning mõista kostjalt hageja kasuks TLS

§ 100 lg 4 alusel välja hüvitis hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Maakohus jättis

nimetatud nõuded rahuldamata.

6.5. Maakohus märkis, et kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja tõendid ei olnud

asja läbivaatamisel tähtsad, mistõttu maakohus ei käsitlenud neid lahendis. Praeguse asjaga ei

olnud puutumust mh Q 27. detsembri 2021. a töölepingu lõpetamise avaldusel, kuigi sellest

nähtus, et ka hagejaga samal ajal lähetuses viibinud teise kostja töötajaga lõpetati tööleping

pärast lähetusest naasmist (dtl-d 55–72, 90).

Apellatsioonkaebus

7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega

maakohus rahuldas hagi osaliselt (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2, 4–5), jättis hageja

menetluskulud 90% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 10% ulatuses hageja kanda

(p 6), mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 885,60 eurot (km-ga; p 7), mõistis

hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 92,80 eurot (km-ta; p 8), tasaarvestas poolte

vastastikused kohtuotsusega välja mõistetavad menetluskulud ja mõistis pärast tasaarvestust

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 792,80 eurot (p 9) ning hüvitatavatelt

menetluskuludelt (792,8 eurot) viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni (p 10). Kostja

palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hageja hagi tervikuna rahuldamata. Kostja

palub jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus täielikult hageja kanda ning kohustada

hagejat tasuma kostjale hüvitatavatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivist alates menetluskulude suurust kindlaks määrava lahendi jõustumisest

kuni täitmiseni.

7.1. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust (mh jättis ekslikult kohaldamata TsÜS § 116

lg 2). Lisaks rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme, kui hindas ekslikult kostja

seisukohti ja tõendeid ega analüüsinud kõiki tõendeid ning tuvastas nende alusel vääralt

asjaolusid (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 ja § 232 lg 1). Ühelgi tõendil

ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (TsMS § 232 lg 2). Maakohtu otsus ei põhine

asjas esitatud tõenditel ning maakohus jättis ekslikult kohaldamata asjaolud, mille üle pooled

ei vaielnud.

7.1.1. Maakohus jättis ekslikult arvestamata, et hageja esitas 2. novembri 2021. a töölepingu

lõpetamiseks avalduse ning tööleping lõpetati poolte kokkuleppel 30. novembril 2021. Ka

hageja märkis TVK-le esitatud avalduses, et tööleping lõppes 30. novembril 2021 (dtl 91),

kuid muutis hiljem seisukohta. Maakohus oleks pidanud lugema 2. novembri 2021. a

töölepingu lõppenuks alates 30. novembrist 2021. Kui 2. novembri 2021. a tööleping oleks

7 (12)

2-22-5262

kehtinud, ei oleks hageja märkinud hagis, et ootas 2021. a detsembri puhul uut lepingut.

Maakohtu lahendist ei nähtu, mille alusel maakohus tuvastas, et ülesütlemise avaldus esitati

28. detsembril 2021. Hageja viitas, et kostja tasus lõpparve alles 28. detsembril 2021. See, et

kostja hilines lõpparve tasumisega, ei määra töölepingu lõpetamise kuupäeva.

7.1.2. Olukorras, kus hageja kinnitas hagis, et probleemid kostjaga algasid 2021. a detsembris,

mil kostja ei andnud hagejale kokkulepitud tööd, luges maakohus ekslikult tõendatuks, et

hageja tegi kostjale 2021. a detsembris tööd. Tõendatud on üksnes see, et hageja kaarti

kasutati tehasesse sisenemisel ja sealt väljumisel (dtl-d 51, 55–72), mitte aga see, et hageja

viibis tehases. Isegi, kui hageja viibis tehases, ei tõenda see kostjale töö tegemist. Ka asjaolu,

et hageja oli endiselt Saksamaal, ei tõenda töö tegemist.

Töötasu makstakse töö tegemise, mitte objektil viibimise eest. Olukorras, kus töötaja kinnitas,

et talle 2021. a detsembris tööd ei antud, mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks ekslikult

välja töötasu. Maakohus ei tuginenud TLS §-le 35. Lisaks ei ole maakohtu otsus selge ja

täidetav osas, milles otsusest ei nähtu, kas maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

brutotöötasu või netotöötasu.

7.1.3. TLS § 40 kohaselt tuleb päevaraha tasuda lähetatud töötajale ning maakohus rikkus

oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas vääralt materiaalõigust, kui leidis, et hageja oli

lähetatud töötaja ja talle tuli tasuda päevaraha. Hageja võeti tööle Saksamaal töötamiseks ning

hageja töötas kogu perioodi üksnes Saksamaal. Ka hageja märkis TVK-le esitatud avalduses,

et töötas Saksamaal laevaremondi tehases 8. novembrist 2021 kuni 21. detsembrini 2021.

Kostja jättis 2. novembri 2021. a töölepingu p-s 3.1 ekslikult töö tegemise koha muutmata.

Euroopa parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. a direktiivi 96/71/EÜ töötajate

lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega (direktiiv 96/71/EÜ) kohaselt loetakse lähetatud

töötajaks töötajat, kelle tööandja saadab ajutiselt teise Euroopa Liidu liikmesriiki tööle kas

ettevõtte äritegevuse raames teenust osutama või renditöötajana tööjõudu vahendava ettevõtte

poolt.

7.1.4. Kuna kostja ja hageja vahel ei olnud 2021. a detsembris töölepingut ja hagejale tasuti

lõpparve, ei kogunenud hagejale puhkust ning talle ei saa puhkusehüvitist välja mõista.

Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik

8. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda.

9. Ringkonnakohus täitis 26. mail 2025 selgitamiskohustust. Lisaks palus ringkonnakohus

kostjal esile tuua ja tõendada, millal kostja hageja omakäelise avalduse, milles hageja palus

töölepingu lõpetada alates 30. novembrist 2021, kätte sai. Samuti palus ringkonnakohus

pooltel esile tuua ja tõendada, kas hageja oli lähetatud töötaja direktiivi 96/71/EÜ art 1 lg 3

(muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. juuni 2018 direktiivi (EL) 2018/957 (direktiiv

(EL) 2018/957) art 1 lg 1 p-ga c) tähenduses.

10. Hageja märkis 3. juuni 2025. a seisukohas, et jääb varasema seisukoha juurde, et hageja

oli lähetatud töötaja, kes tegi piiratud aja jooksul tööd muu liikmesriigi territooriumil kui riik,

kus ta tavaliselt töötas.

11. Kostja kohtunõudele ei vastanud.

8 (12)

2-22-5262

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel

rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja

täiendada kohtuotsuse põhjendusi ning täpsustada maakohtu otsuse resolutsiooni sõnastust.

13. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Praegu

vaidlustab kostja maakohtu otsust osas, millega maakohus hagi rahuldas, jättis poolte

menetluskulud 90% ulatuses kostja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulude hüvitise (pärast tasaarvestust 792,80 eurot) ja viivise hüvitatavatelt

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

14. Pooled ei vaidle, et nad sõlmisid 2. novembril 2021 tähtajalise töölepingu, mille p-de 1.1,

1.2, 2.1, 4.1 ja 5.1 kohaselt asus hageja kostja juures neljakuulise katseajaga tööle

ventilatsioonilukksepa ametikohal alates 8. novembrist 2021 kuni 8. märtsini 2022

täistööajaga (kaheksa tundi päevas ehk 40 tundi seitsmepäevases ajavahemikus) ja töötasuga

1500 eurot. Pooled vaidlevad ringkonnakohtus 2. novembri 2021. a töölepingu lõppemise aja

ja aluse üle ning selle üle, kas kostjal tuli tasuda hagejale 2021. a detsembri töötasu,

välislähetuse päevaraha ja puhkusehüvitis.

15. Maakohus tuvastas, et poolte kokkuleppe kohaselt oli hageja töö tegemise koht Eesti

Vabariik. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja neid TsMS

§ 654 lg 6 järgi ei korda. Kostja apellatsioonkaebuse väide, et ta jättis 2. novembri 2021. a

töölepingu p-s 3.1 ekslikult töö tegemise koha muutmata, ei ole õige olukorras, kus pooled

reguleerisid 2. novembri 2021. a töölepingu p-s 3.2 mh töölähetusega seonduvat ning sõlmisid

töölähetuse osas kokkuleppe (dtl 144). Ka hageja on leidnud, et tema töö tegemise koht oli

Eesti ning ta viibis Saksamaal üksnes lähetuses. Eelnevat arvestades on 2. novembri 2021. a

tööleping Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008, 17. juuni 2008,

lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) art 8 lg 2 kohaselt

reguleeritud Eesti kui riigi, kus töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd, õigusega.

Seejuures täpsustab nimetatud sätte teine lause, et riiki, kus töötaja harilikult töötab, ei loeta

muutunuks, kui töötaja asub ajutiselt tööle teise riiki. Kolleegium märgib, et asjaolust, et

pooled on siinses menetluses läbivalt tuginenud Eesti õigusele, saab järeldada ka nende

kokkulepet Eesti õiguse kohaldamise kohta vastavalt Rooma I määruse art 8 lg 1 esimesele

lausele ja art 3 lg-tele 1 ja 2. Seega lähtus maakohus asja lahendamisel õigesti Eesti õigusest.

16. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus materiaal- ja menetlusõiguse normide

vastu, kui leidis, et pooled lõpetasid 2. novembri 2021. a töölepingu kokkuleppel TLS § 79

alusel ning 2. novembri 2021. a tööleping lõppes 28. detsembril 2021. Ringkonnakohus

nõustub nimetatud osas maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6).

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

16.1. Töölepingut on võimalik üles öelda ainult edasiulatuvalt ning tagasiulatuv töölepingu

ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 järgi tühine (RKTKo 07.12.2011, 3-2-1-117-11, p 17). Seega

märkis maakohus põhjendatult, et hageja ei saanud 2. novembri 2021. a töölepingut üles öelda

tagasiulatuvalt.

9 (12)

2-22-5262

16.2. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses küll maakohtu tuvastatu, mille kohaselt esitas

hageja 2. novembri 2021. a töölepingu ülesütlemise avalduse 28. detsembril 2021, kuid ei too

apellatsioonkaebuses esile, mis kuupäeval hageja nimetatud ülesütlemise avalduse esitas. Mh

ei vastanud kostja ringkonnakohtu 26. mai 2025. a kohtunõudele, milles ringkonnakohus

palus kostjal esile tuua ja tõendada, millal kostja hageja omakäelise avalduse, milles hageja

palus töölepingu lõpetada alates 30. novembrist 2021, kätte sai.

Hageja omakäeliselt töölepingu ülesütlemise avalduselt ei nähtu selle esitamise kuupäev (dtl

90). Samas tuvastas maakohus menetlusõiguse normidega kooskõlas mh hageja pangakonto

väljavõtete (tehtud kaardimaksete kaudu; dtl-d 145–146), tööajaregistri väljavõtte (dtl-d 121–

138) ja hageja väidetavate rikkumiste kohta koostatud dokumentide (dtl-d 88–89, 92) alusel,

et hageja viibis 2021. a detsembris Saksamaal (tööajaregistri kohaselt kuni 20. detsembrini

2021). Eelnevast tulenevalt ei ole ringkonnakohtul alust järeldada, et hageja oleks esitanud

kostjale 2. novembri 2021. a töölepingu omakäelise ülesütlemise avalduse 2021. a novembris.

Kostja ei toonud esile ega tõendanud, et hageja oleks esitanud 2. novembri 2021. a töölepingu

ülesütlemise avalduse muul kuupäeval kui maakohtu tuvastatud 28. detsember 2021. Seega

lähtub ka ringkonnakohus maakohtu tuvastatust, et avaldus esitati 28. detsembril 2021.

16.3. Kuna hageja esitas 2. novembri 2021. a töölepingu ülesütlemise avalduse 28. detsembril

2021, ei saanud pooled lõpetada vaidlusalust töölepingut tagasiulatuvalt 30. novembrist 2021.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 2. novembri 2021. a tööleping lõppes hageja

ülesütlemise avalduse alusel 28. detsembril 2021. Nimetatud järeldust ei väära

ringkonnakohtu hinnangul mh see, et pooled arutasid 2021. a detsembris lisaks töölepingu

tagasiulatuvale ülesütlemisele ka uue töölepingu tagasiulatuvalt vormistamist.

17. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud hageja lähetatud töötaja direktiivi 96/71/EÜ art 1 lg 3

(muudetud direktiivi (EL) 2018/957 art 1 lg 1 p-ga c) tähenduses, vaid viibis töölähetuses. Ka

maakohus ei tuvastanud, et hageja oleks olnud direktiivi 96/71/EÜ tähenduses lähetatud

töötaja, kuigi otsuse põhjendustes viitas ekslikult hageja sellisele staatusele. Maakohus ei

eksinud materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu, kui mõistis kostjalt hageja kasuks välja

päevaraha 961,91 eurot.

17.1. Õiguskirjanduses on rõhutatud, et töölähetuses viibija TLS § 21 tähenduses ei ole alati

lähetatud töötaja direktiivi 96/71/EÜ (muudetud direktiiviga (EL) 2018/957) tähenduses.

Lähetatud töötaja direktiivi tähenduses viibib välisriigis juhul, kui ta on sinna saadetud nt

töötamaks tööandja tütarettevõttes, tööandja ja tema koostööpartneri vahel teenuse osutamise

lepingu täitmiseks või renditöötajana. Lähetatud töötajale kehtivad direktiivis loetletud

töötingimused sihtriigi õiguse kohaselt. Lähetatud töötajat eristab töölähetuses viibivast

töötajast eelkõige asjaolu, et lähetatud töötajal on alati konkreetne vastuvõtja ehk teenuse

saaja, kontserni kuuluv ema- või tütarettevõte või renditöö puhul kasutajaettevõte. Seega on

lähetatud töötajal vastuvõtvas riigis olemas tema tööd või töökeskkonda korraldav ettevõte

(TLS selgitused (2021) § 21, p 9). Lähetatud töötaja teeb piiratud aja jooksul tööd muu

liikmesriigi territooriumil kui riik, kus ta tavaliselt töötab (direktiivi 96/71/EÜ art 2 lg 1).

Ringkonnakohus palus 26. mai 2025. a kohtunõudes pooltel esile tuua ja tõendada, kas hageja

oli lähetatud töötaja direktiivi 96/71/EÜ art 1 lg 3 (muudetud direktiivi (EL) 2018/957 art 1 lg

1 p-ga c) tähenduses. Hageja märkis 3. juuni 2025. a seisukohas üldsõnaliselt, et jääb

varasema seisukoha juurde, et ta oli lähetatud töötaja, kes tegi piiratud aja jooksul tööd muu

liikmesriigi territooriumil kui riik, kus ta tavaliselt töötas. Kostja ringkonnakohtu 26. mai

2025. a kohtunõudele ei vastanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei toonud pooled siinsel juhul

esile ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et hageja oli lähetatud töötaja

10 (12)

2-22-5262

direktiivi 96/71/EÜ (muudetud direktiiviga (EL) 2018/957) tähenduses. Üksnes asjaoludest, et

hageja asus tööle Saksamaal asuvas laevaremondi tehases MV WERFTEN ning et kostja ja

hageja sõlmisid töölähetuse kohta kokkuleppe (dtl 144), ei saa järeldada, et hageja oli

lähetatud töötaja direktiivi 96/71/EÜ (muudetud direktiiviga (EL) 2018/957) tähenduses.

17.2. Maakohus ei eksinud materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu, kui leidis, et hageja

viibis töölähetuses, ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja päevaraha 961,91 eurot.

Ringkonnakohus nõustub nimetatud osas maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid

(TsMS § 654 lg 6).

18. Tööandja maksab töötajale töötasu üks kord kuus, kui tasu maksmiseks ei ole kokku

lepitud lühemat tähtaega (TLS § 33 lg 1). Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus

materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu, kui mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2021. a

detsembri töötasu 954,55 eurot. Ringkonnakohus täpsustab maakohtu otsuse resolutsiooni

üksnes osas, milles maakohus jättis märkimata, et 2. novembri 2021. a töölepingu p-de 5.1 ja

5.2 kohaselt on tegemist brutotöötasuga (dtl 148). Muus osas nõustub ringkonnakohus

maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks kostja

apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus üksnes järgmist.

Maakohus ei eksinud materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu, kui leidis, et hageja tegi

kostjale perioodil 1. detsember 2021 kuni 20. detsember 2021 tööd. Hageja märkis hagis, et

töötas kuni 21. detsembrini 2021. Hageja ei kinnitanud hagis oma väitega, et kostjaga algasid

probleemid 2021. detsembris, mil kostja ei andnud hagejale kokkulepitud tööd ega tasunud

kokkulepitud töötasu, et hageja kostjale 2021. a detsembris tööd ei teinud. Maakohus viitas

asjakohaselt, et tööajaregistri väljavõtte järgi täitis hageja tööülesandeid 1. detsembrist 2021

kuni 20. detsembrini 2021 (dtl-d 121–138). Lisaks sisaldasid hageja väidetavate rikkumiste

kohta koostatud tõendid mh hageja väidetavaid rikkumisi 2021. a detsembris (dtl-d 88–89,

92). Kostja väited, et hageja üksnes viibis tehases, olid paljasõnalised.

19. Nagu eespool märgitud, lõppes 2. novembri 2021. a tööleping 28. detsembril 2021. Seega

ei eksinud maakohus materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu, kui mõistis kostjalt hageja

kasuks välja puhkusehüvitise 192,18 eurot (TsMS § 654 lg 6).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

20. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS §

171 lg 1 alusel kostja kanda.

21. Ringkonnakohus määrab menetluskulude jaotuse alusel TsMS § 174 lg-te 1 ja 3 ning

TsMS § 175 lg 1 järgi vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude

rahalise suuruse ringkonnakohtus.

21.1. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi

kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hageja esitatud menetluskulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud

menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 1624 eurot (km-ga; hageja menetlusdokumendis

ekslikult märgitud 1628 eurot). Nimekirja kohaselt kulus hageja lepingulisel esindajal

apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 11,6 tundi, sh kostja apellatsioonkaebusega

tutvumine ja suhtlus kliendiga 3,8 tundi (532 eurot); apellatsioonkaebuse vastuse koostamine

11 (12)

2-22-5262

ja esitamine 1,5 tundi (210 eurot); kliendi nõustamine ning päringu koostamine ja esitamine

1,7 tundi (238 eurot); kohtunõudega tutvumine ja analüüs, EL õigusaktidega tutvumine ja

kohtunõudele vastuse koostamine ja esitamine 3,9 tundi (546 eurot); menetluskulude

nimekirja koostamine 0,7 tundi (98 eurot).

Arvestades apellatsioonkaebuse ja apellatsioonkaebuse vastuse sisu ja mahtu, on

ringkonnakohtu hinnangul hageja lepingulise esindaja apellatsioonkaebuse vastuse

koostamiseks tehtud toimingud (sh apellatsioonkaebusega tutvumine) ja toimingutele kulunud

aeg olnud põhjendatud ja vajalik nelja tunni ulatuses. Kliendi nõustamise ning päringu

koostamise ja esitamise ajakulu oli põhjendatud ja vajalik 0,5 tunni ulatuses, arvestades mh

päringu sisu ja mahtu. Kohtunõudele vastamisega seotud toimingute ajakulu oli põhjendatud

ja vajalik 1,5 tunni ulatuses, arvestades mh hageja menetlusdokumendi sisu ja mahtu.

Menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu oli põhjendatud ja vajalik 0,5 tunni ulatuses,

arvestades mh menetlusdokumendi sisu ja mahtu. Seega olid hageja lepingulise esindaja

toimingud ringkonnakohtus põhjendatud ja vajalikud 6,5 tunni ulatuses.

Menetluskulude nimekirja järgi on hageja esindaja tunnitasu 140 eurot (km-ga), mis ei ületa

oluliselt juristi keskmist tasumäära sarnase keerukusega vaidluste puhul.

Hageja kinnitas TsMS § 174 lg 10 tähenduses, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, sest ta

ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb menetluskulud hüvitada koos käibemaksuga.

Seega on hageja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 910

eurot (6,5 tundi × 140 eurot).

21.2. Eelnevast tulenevalt on kostja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud kokku

910 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

22. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.

23. Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab TsMS § 178 lg 1 järgi

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja

rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib TsMS § 178

lg 2 järgi edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma

kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

12 (12)