2-20-130635/39 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Liis Arrak ja Kairi Piirisild

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. juuni 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-130635

Kohtuasi

OÜ Tööskivi (endine ärinimi PAKRI KIVI 12 OÜ)

hagi K.N-i vastu võlgnevuse nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30. oktoobri 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

K.N-i apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

4541,16 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja OÜ Tööskivi (registrikood 11365294),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Saar

Kostja K.N (isikukood XXX), vandeadvokaat Epp

Landberg

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada K.N-i apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Harju Maakohtu 30. oktoobri 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-130635

osas, millega maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistis K.N-ilt OÜ Tööskivi

kasuks välja põhivõla 2270,58 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 2270,58

eurot, jättis menetluskulud maakohtus 39,56% ulatuses K.N-i kanda, rahuldas OÜ

Tööskivi menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt, mõistis K.N-ilt

OÜ Tööskivi kasuks välja menetluskulud 816,52 eurot ning määras, et kohtuotsuse

jõustumisest kuni täitmiseni tuleb K.N-il tasuda hüvitatavatelt menetluskuludelt

816,52 eurolt (km-ta) viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta OÜ Tööskivi

hagi K.N-i vastu rahuldamata ning jätta menetluskulud maakohtus OÜ Tööskivi

kanda. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus OÜ Tööskivi kanda.

4. Mõista OÜ-lt Tööskivi K.N-i kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude

hüvitis 2628,20 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni

2-20-130635

kohustuse kohase täitmiseni maksta VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

viivist.

5. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt

:

5.1. Jätta OÜ Tööskivi hagi K.N-i vastu rahuldamata.

5.2. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud OÜ Tööskivi kanda.

5.3. Mõista OÜ-lt Tööskivi K.N-i kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude

hüvitis 2628,20 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest

kuni kohustuse kohase täitmiseni tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivist. Maakohtumenetluses K.N-il rahaliselt kindlaks

määratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. OÜ Tööskivi (endine ärinimi PAKRI KIVI 12 OÜ; hageja) esitas Harju Maakohtule K.N-i

(kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 5738,82 eurot ja

viivised 5738,82 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja kui üürileandja ja Oolooshop OÜ (registrikood

12717855; kustutatud, endine ärinimi ZeroLiving OÜ; Oolooshop) kui üürnik 19. septembril

2014 äriruumi üürilepingu (19. septembri 2014. a üürileping). Hageja andis 19. septembri

2014. a üürilepingu alusel Oolooshopi kasutusse Paldiskis aadressil Kivi 12 asuvad lao- ja

tootmisruumid kasuliku pinnaga 150 m2 (Kivi 12 äriruumid). Oolooshop kohustus 19.

septembri 2014. a üürilepingu järgi tasuma Kivi 12 äriruumide kasutamise eest üüri 480 eurot

(km-ta) kuus. Lisaks üürile kohustus Oolooshop tasuma kõrvalkulud.

1.2. Oolooshopil tekkis 2015. a detsembris hageja ees üüri- ja kõrvalkulude võlgnevus.

Oolooshop jättis 15. detsembrist 2015 kuni 30. juunini 2016 täielikult tasumata 14 hageja 19.

septembri 2014. a üürilepingu alusel esitatud arvet (kokku 5738,82 eurot).

1.3. Hageja, Oolooshop ja ZeroLiving OÜ (registrikood 12936072; kustutatud; ZeroLiving;

põhivõlgnik) sõlmisid 4. juulil 2016 vaidlusaluse üürilepingu lisa nr 3, mille kohaselt võttis

ZeroLiving üle 19. septembri 2014. a üürilepingust tulenevad Oolooshopi õigused ja

kohustused (sh kohustus tasuda üüri- ja kõrvalkulude võlg 5738,82 eurot).

2 (12)

2-20-130635

1.4. ZeroLiving andis 4. juulil 2016 hagejale võlatunnistuse (4. juuli 2016. a võlatunnistus),

milles tunnistas, et tal on hageja ees 27. juuni 2016. a seisuga võlg 5738,82 eurot (sh

sissenõutav võlg 5162,82 eurot). ZeroLiving kohustus võla tasuma hiljemalt 30. septembril

2016. Võla tasumisega viivitamisel kohustus ZeroLiving maksma hagejale viivist 0,1%

päevas. ZeroLivingu allkirjastatud võlatunnistus oli deklaratiivne võlatunnistus, sellega

kinnitati üksnes olemasolevat võlga ja sooviti vastuväidetest loobumisega lihtsustada võla

sissenõudmist. Võlatunnistuse andmisega loobus ZeroLiving vastuväidetest võlatunnistuses

kirjeldatud nõudele.

1.5. Vaidlusalusest võlatunnistusest tulenevate ZeroLivingu kohustuste täitmise tagamiseks

andis kostja 4. juulil 2016 hagejale käenduse (4. juuli 2016. a käendusleping), mis vastab

seaduse nõuetele (mh VÕS § 143 lg-s 2 sätestatud nõuetele). Kostja vastutab 4. juuli 2016. a

käenduslepingu järgi ZeroLivinguga samas ulatuses (eelkõige põhivõla, intressi ja viivise

tasumise ning sissenõudmiskulude hüvitamise eest). See, et kostja käendab vaidlusalusest

võlatunnistusest tulenevate ZeroLivingu kohustuste täitmist, oli selgelt sätestatud 4. juuli

2016. a käenduslepingu p-s 1. Seega piiritleti 4. juuli 2016. a käenduslepingus võlasuhe,

millest tulenevaid kohustusi käendaja käendab. 4. juuli 2016. a võlatunnistuse p-s 1 loetleti

hageja poolt ZeroLivingule väljastatud arved, mille tasumata jätmisest tulenevat võlga

ZeroLiving kui põhivõlgnik tunnistas. Lisaks oli 4. juuli 2016. a võlatunnistuses kirjas

koguvõla suurus, millest oli 27. juuni 2016. a seisuga sissenõutav 5162,82 eurot. Kostja teadis

4. juuli 2016. a käenduslepingut sõlmides võlatunnistuse sisu ja käendatavate kohustuste

rahalist suurust. Kostja oli suhetes hagejaga ZeroLivingu täieõiguslik volitatud esindaja.

Lisaks kinnitas kostja 4. juuli 2016. a käenduslepingus, et ta on tutvunud võlatunnistusega

ning mõistab täielikult 4. juuli 2016. a käenduslepingu ja 4. juuli 2016. a võlatunnistusega

võetavate kohustuste sisu. Lisaks edastati 4. juuli 2016. a käendusleping ja 4. juuli 2016. a

võlatunnistus hagejale allkirjastatult kostja sama 4. juuli 2016. a e-kirjaga. Kostja oli

ZeroLivingu faktiline juht ning ZeroLivingu ja hageja suhtlus toimus tema kaudu.

1.6. ZeroLiving ei täitnud 4. juuli 2016. a võlatunnistusest tulenevaid kohustusi. Hagejale

laekus üürileandja pandiõiguse realiseerimisest 4. juuli 2016. a võlatunnistusest tuleneva

ZeroLivingu võla katteks 824,34 eurot 9. juulil 2019 ja 2067,9 eurot 15. jaanuaril 2020. Need

maksed vähendasid 4. juuli 2016. a võlatunnistusest tulenevat viivisenõuet, mitte põhivõlga.

Hagiavalduse esitamise seisuga oli ZeroLivingu 4. juuli 2016. a võlatunnistusest tulenev

tasumata põhivõlg 5738,82 eurot ja viivisevõlg 5738,82 eurot (kokku 11 477,64 eurot).

1.7. Kuna ZeroLiving jättis 4. juuli 2016. a võlatunnistusest tulenevad kohustused

nõuetekohaselt täitmata, nõudis hageja 4. juuli 2016. a käenduslepingu alusel võla tasumist

kostjalt. Kostja jättis vaidlusalusest käenduslepingust tulenevad kohustused täitmata.

Põhivõlgnik ja käendaja vastutavad praegu solidaarselt. Hageja 4. juuli 2016. a

käenduslepingust tulenev põhinõue on 5738,82 eurot, kuna 4. juuli 2016. a võlatunnistuse p-s

1 tunnistas ZeroLiving hageja ees nimetatud suuruses võlgnevust, millest 27. juuni 2016. a

seisuga oli sissenõutav 5162,82 eurot ning 576 eurot muutus sissenõutavaks 30. juunil 2016.

Hageja põhinõude 576 euro suuruse osa aluseks on samuti üürileping (üür perioodi 16. juuni

2016 kuni 16. juuli 2016 eest). Hageja arvestas hageja, kostja ja ZeroLivingu läbirääkimiste

ajal hageja vahepealsed laekumised põhinõude katteks, kuigi oleks pidanud arvestama need

kõrvalnõuete (sh viivisenõude) katteks. Kuna kompromissi ei sõlmitud, arvestas hageja hagis

laekumised kõrvalnõuete katteks ning läbirääkimiste käigus esitatud hageja avaldused ja

ettepanekud ei olnud tähtsad. Kostja ei toonud 12. märtsi 2021. a menetlusdokumendis esile

ega tõendanud, et hageja hagiavalduses esitatud nõudearvestus oli vale ning ZeroLivingu võlg

hageja ees hageja avaldatust väiksem.

3 (12)

2-20-130635

Kostja vastuväited hagiavaldusele

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

2.1. Vaidlusaluses käenduslepingus ei märgitud käenduse maksimaalset summat VÕS § 143

kohaselt.

2.2. Hageja volitatud esindaja (raamatupidaja J.Q) esitas ZeroLivingu võlajääkidest

teistsugused kokkuvõtted. Kostja ei tunnistanud hagis esitatud nõudeid.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

3. Maakohus rahuldas 30. oktoobri 2023. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 2270,58 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 2270,58 eurot.

Maakohus jättis hagi rahuldamata põhivõla 3468,24 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise

3468,24 euro osas. Maakohus jättis menetluskulud 39,56% ulatuses kostja ja 60,44% ulatuses

hageja kanda, rahuldas hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 816,52 eurot (km-ta). Maakohus määras, et

praeguse määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hüvitatavatelt

menetluskuludelt (816,52 eurot (km-ta)) viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses. Lisaks määras maakohus, et kohtuotsus tuleb toimetada menetlusosalistele kätte.

3.1. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

-

Oolooshop ja hageja sõlmisid 19. septembril 2014 Kivi 12 äriruumide üürilepingu;

-

ZeroLiving andis 27. juunil 2016 võlatunnistuse, milles tunnistas võlausaldaja ees 27.

juuni 2016. a seisuga 5162,82 euro suurust võlga (p 1) ning mille kohaselt rakendus

üürilepingu p 3.9 järgi viivis 0,1% päevas (p 2; dtl 73);

-

kostja andis 27. juunil 2016 isikliku käenduse, mille kohaselt kostja käendab

ZeroLivingu 27. juuni 2016. a võlatunnistusest tulenevate kohustuste täielikku

nõuetekohast täitmist (p 1);

-

käendaja vastutab 4. juuli 2016. a käenduslepingu p 2 järgi samas ulatuses kui võlgnik,

eelkõige põhivõla, intressi ja viiviste maksmise eest ning kahjude ja

sissenõudmiskulude hüvitamise eest (dtl 70);

-

kostja 27. juuni 2016. a käendus on tarbijakäendus;

-

ZeroLiving ja kostja ei tasunud hagejale hagis nõutud summat.

Pooled vaidlesid selle üle, kas kostjal oli 27. juuni 2016. a isikliku käenduse alusel kohustus

tasuda hagis nõutud summa ning kas 27. juuni 2016. a käenduslepingus määrati käendaja

vastutuse rahaline maksimumsumma.

3.2. Maakohus märkis 4. juuli 2016. a käenduslepingu kehtivuse kohta järgmist.

3.2.1. Maakohus viitas VÕS § 142 lg-le 1, § 143 lg-tele 1 ja 2 ja § 144 lg-le 2 ning selgitas, et

kehtiva tarbijakäenduslepingu sõlmimiseks peab käendaja olema võtnud käenduskohustuse

kirjaliku tahteavaldusega ja lepingus peab olema kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises

maksimumsummas (RKTKo 30.09.2014, 3-2-1-66-14, p 23). Õiguskirjanduse kohaselt ei

sisalda seadus nõudeid selle kohta, kuidas tuleb käendaja vastutuse rahaline

maksimumsumma lepingus kajastada. Ka kohtupraktikast ei tulene vastutuse

maksimumsumma kokkuleppe sõnastusele selgeid reegleid (VÕS I komm (2016), § 143, p

3.2). Seadusest ei tulene, et käendaja vastutuse maksimummäär peab olema numbriliselt kirjas

või et selleks saab olla üksnes teatud osa põhivõlgniku vastu suunatud nõudest või et käendaja

4 (12)

2-20-130635

ei saa vastutada samas ulatuses nagu põhivõlgnik. Oluline on, et käendaja saaks aru käenduse

ulatusest.

Praegu märgiti 4. juuli 2016. a käenduslepingus selgelt, et kostja vastutab samas ulatuses nagu

põhivõlgnik. Vaidlusaluses käenduslepingus on kokku lepitud, et kostja käendab

põhivõlgniku ja hageja vahel sõlmitud võlgnevuse tunnistamise kokkuleppest tulenevate

võlgniku kohustuste täielikku nõuetekohast täitmist, mh põhivõlgnevuse, intressi, viivise,

kahjude ning sissenõudmiskulude eest. Põhivõlgniku vastutuse täpne summa (5162,82 eurot)

nähtub 4. juuli 2016. a võlatunnistusest (p 1). Vaidlusaluses võlatunnistuses märgiti

konkreetsed arved koos summadega. Kostjal oli võimalik 4. juuli 2016. a võlatunnistusest aru

saada, kuidas 5162,82 euro suurune põhivõlgnevus kujuneb.

Vastutuse maksimummäära selliselt sätestamine 4. juuli 2016. a käenduslepingus ei olnud

vastusolus hea usu põhimõttega, kuna kostja oli üks ZeroLivingu täieõiguslikest volitatud

isikutest (oli juhatuse liige (dtl-d 90, 99); pidas põhivõlgniku võlgnevuse suuruse osas

läbirääkimisi (dtl-d 111–116); oli põhivõlgniku üks osanik ning sai mõjutada põhivõlgniku

käekäiku ja võlgnevuse kujunemist).

3.2.2. Kostja ja ZeroLiving olid solidaarvõlgnikud, sest 4. juuli 2016. a käenduslepinguga ei

nähtud ette, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku

vastu rahuldada (VÕS § 145 lg 1). Seega vastutab kostja hageja ees põhivõlgnevuse 5162,82

euro tasumise eest.

3.2.3. Poolte tahet tuleb tõlgendada lepingu tõlgendamise reeglite järgi. VÕS § 29 lg 1 järgi

tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist

tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu

lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu

tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 1–6 nimetatud asjaolusid, mh

lepingu sõlmimise asjaolusid, tõlgendust, mille pooled on samale lepingutingimusele varem

andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja

eesmärki ning tavasid ja poolte praktikat (RKTKo 30.09.2014, 3-2-1-66-14, p 24).

Maakohtu hinnangul vastutab kostja 5162,82 euro (mitte 5738,82 euro) ulatuses. Praegu ei

olnud alust tõlgendada 4. juuli 2016. a võlatunnistust laiendavalt ning tuvastada, et

põhivõlgnik tunnistas vaidlusaluses võlatunnistuses võlgnevust 5738,82 euro ulatuses.

Põhivõlgnik tunnistas 4. juuli 2016. a võlatunnistuses võlga konkreetses summas (5162,82

eurot). Vaidlusaluses võlatunnistuses arvete summas 5738,82 eurot esiletoomisest ega

muudest 4. juuli 2016. a võlatunnistuse punktidest ei järeldu, et poolte ühine tahe oli, et 4.

juuli 2016. a võlatunnistuse alusel vastutab põhivõlgnik 5738,82 euro ulatuses. Maakohus

lähtus sellest, kuidas lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi

mõistma. Vaidlusaluses võlatunnistuses on selgelt märgitud, et kostja tunnistab võlga 5162,82

euro ulatuses. Lisaks nähtus 4. juuli 2016. a võlatunnistusele lisatud võla tasumise

maksegraafikust, et 27. juuni 2017. a seisuga oli koguvõlg 5162,82 eurot ning tähtpäev kogu

võla tasumiseks 30. september 2016. Isegi juhul, kui põhivõlgniku võlg oli suurem, tuleneb

käendaja vastutuse määr 4. juuli 2016. a käenduslepingust ja võlatunnistusest, mitte muudest

hageja ja põhivõlgniku kokkulepetest. Seega oli oluline, kuidas mõistlik isik 4. juuli 2016. a

võlatunnistusest ja käenduslepingust aru sai.

3.2.4. Maakohus tuvastas, et hageja teostas pandiõigust ning pandiõiguse realiseerimisest

laekus 9. juulil 2019 hagejale 4. juuli 2016. a võlatunnistusest tuleneva ZeroLivingu võla

katteks 824,34 eurot ja 2067,90 eurot 15. jaanuaril 2020. Maakohus viitas VÕS § 88 lg-tele 1

5 (12)

2-20-130635

ja 4 ning tuvastas, et põhivõlgnik ja kostja ei määranud, millise kohustuse täitmiseks

pandiõiguse realiseerimisest saadud raha üle anti. Enne kohtumenetlust määras selle aga

hageja kui võlausaldaja. Hageja 19. oktoobri 2020. a kirja (dtl 111) ja hageja raamatupidaja

31. augusti 2020. a kirja (dtl 119) kohaselt oli põhivõlgnevus 2846,58 eurot. Viidatud e-

kirjadest ei tulenenud summa saamise arvutuskäiku. Maakohtu hinnangul oli aga lihtsa

arvutuse järgi mõistetav, et hageja arvestas kohtueelselt pandiõiguse realiseerimisest saadud

summad hagis nõutud põhivõlgnevuse katteks ning põhivõlgnevus oli 2846,58 eurot (5738,82

eurot - 824,34 eurot - 2067,9 eurot). Seega arvestas hageja pandiõigusest laekunud raha

põhivõlgnevuse, mitte viivise katteks.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 72 kohaselt ei saa teisele isikule tehtud

tahteavaldust enam tagasi võtta, kui see on jõudnud tahteavalduse saajani (RKTKo

08.05.2008, 3-2-1-37-08, p 20). Hageja ei saanud TsÜS § 72 alusel kohutuste täitmise

järjekorda muuta, kuna ta määras selle kohtueelselt kindlaks ning teatas võlgnikule.

Kohustuste täitmise järjekorra määramine ei pea olema sõnaselgelt öeldud, vaid võib toimuda

ka konkludentselt ehk kaudselt võlausaldaja tegudega (VÕS I komm (2016), § 88, p 4.3).

Praegu teatas võlausaldaja võlgnikule põhivõlgnevuse suuruse, nõuded, mille katteks ta

saadud raha arvestab, ning nõude osa, mille loeb täidetuks ja mille puhul ta enam täitmist ei

nõua. Täidetud olid VÕS § 88 lg-s 4 sätestatud tingimused, kuna hageja teatas pärast raha

saamist põhivõlgnevuse suuruse. Kohustuse täitmine ei olnud õigusvastane, kohustus oli

sissenõutav ning tsiviilasja materjalide järgi ei vaidlustatud kohustuse olemasolu.

Kuna 4. juuli 2016. a võlatunnistuse ja 4. juuli 2016. a käenduslepingu kohaselt vastutas

kostja põhivõlgniku põhivõlgnevuse tasumise kohustuse eest 5162,82 euro ulatuses, arvestas

maakohus pandiõiguse realiseerimisest laekunud summad nimetatud võlgnevusest maha.

Kostja kui käendaja vastutuse määra arvestamisel tuli aluseks võtta 4. juuli 2016. a

võlatunnistuses märgitud 5162,82 eurot. Tsiviilasja materjalidest ei nähtunud (mh kostja ei

väitnud), et põhivõlgnik või kostja tasus võlgnevuse katteks lisaks pandiõiguse

realiseerimisest saadud summadele muid summasid. Seega tuli kostjal hagejale hüvitada

2270,58 eurot (5162,82 eurot - 824,34 eurot - 2067,9 eurot).

3.2.5. Maakohus viitas VÕS § 113 lg-le 1 ning selgitas, et käendaja vastutab põhivõlgnikuga

samas ulatuses mh viivise tasumise kohustuse täitmise eest. Maakohus viitas, et 4. juuli 2016.

a võlatunnistuse p 2 kohaselt rakendub summadele üürilepingu p 3.9 järgi viivis 0,1% päevas.

Põhivõlgnevuse tasumise tähtaeg oli 4. juuli 2016. a võlatunnistuse järgi 30. september 2016.

Viivisekalkulaatori kohaselt oli 5162,82 euro suuruselt põhivõlalt perioodi 1. oktoober 2016

(sissenõutavaks muutumise aeg) kuni 9. juuli 2016 (pandiõigusest saadud 824,34 euro

laekumine) eest viivis 5224,77 eurot. Maakohtu hinnangul oli põhjendatud mõista viivis välja

põhinõudega võrdses suuruses (RKTKo 14.06.2005, 3-2-1-66-05, p 18). Ka hageja arvestas

hagis viivist kuni põhivõlgnevuse suuruseni (st vähendatud ulatuses).

3.2.6. Maakohus rahuldas hagiavalduse 4541,16 euro ehk 39,56% ulatuses (4541,16 eurot ÷

11 477,64 eurot) ning jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg

1 alusel hagi rahuldamise ulatuse tõttu 39,56% ulatuses kostja ja 60,44% ulatuses hageja

kanda.

Maakohus viitas TsMS § 174 lg-tele 1 ja 2 ning märkis, et hageja tasutud riigilõivud olid

põhjendatud ja vajalikud 650 euro ulatuses. Hageja tasus riigilõivu seaduses sätestatust 42

eurot rohkem ning tal oli õigus taotleda enam tasutud riigilõivu tagastamist. Hageja

lepingulise esindaja kulu oli põhjendatud ja vajalik 1414 euro ulatuses. Maakohus pidas

kliendiga 15. ja 18. märtsil 2021 ning 17. veebruaril 2023 suhtlemise põhjendatud ajakuluks

6 (12)

2-20-130635

kokku ühte tundi. Hageja lepingulise esindaja muud toimingud olid põhjendatud ja vajalikud

menetluskulude nimekirjas märgitud kujul. Maakohus pidas põhjendatud ja vajalikuks hageja

lepingulise esindaja õigusabiteenuse tunnihinda 140 eurot (km-ta). Hageja ei taotlenud

käibemaksu hüvitamist. Seega olid hageja menetluskulud põhjendatud ja vajalikud 2064 euro

ulatuses. Kuna maakohus jättis menetluskulud 39,56% ulatuses kostja kanda, mõistis

maakohus kostjalt hageja kasuks välja 816,52 eurot (km-ta; 2064 eurot × 39,56%).

Kostja ei esitanud menetluskulude nimekirja ning kostjal menetluskulude tekkimist ei

nähtunud ka tsiviilasja materjalidest.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega

maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 2270,58 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivise 2270,58 eurot, jättis menetluskulud 39,56% ulatuses kostja

kanda ja 60,44% ulatuses hageja kanda, rahuldas hageja menetluskulude kindlaksmääramise

avalduse osaliselt ning määras, et praeguse määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal

tasuda hüvitatavatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses. Kostja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi põhivõlgnevuse

2270,58 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 2270,58 euro väljamõistmise osas

rahuldamata. Kostja palub jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse järgi kohaldas maakohus vääralt VÕS § 143 lg-t 2, kui leidis, et 4.

juuli 2016. a käendusleping ei ole tühine. Vaidlusaluses käenduslepingus puudub käendaja

vastutuse maksimummäär. Kuigi 4. juuli 2016. a käenduslepingu kohaselt vastutab käendaja

samas ulatuses nagu põhivõlgnik, ei arvestanud maakohus vaidlusaluse käenduslepingu

sõlmimise asjaoludega. Riigikohtu praktikas on loetud vastutuse maksimumsumma

määratuks, kui käendaja kirjutas alla samale dokumendile, milles oli märgitud võlgnevuse

summa. Seeläbi pidi käendaja saama aru käenduskohustuse olemusest ning soovis sellega

seotud tagajärgi (RKTKo 30.09.2014, 3-2-1-66-14, p 25). Praegu ei allkirjastanud 4. juuli

2016. a võlatunnistust kostja, vaid ZeroLivingu juhatuse liige X.I. Lisaks ei ole 4. juuli 2016.

a käenduslepingus võlatunnistuse dokumenti, viidet konkreetsele summale ega

digiümbrikusse lisatud võlatunnistuse dokumenti. Kostja allkirjastatud äriruumi üürilepingu

lisa 3 ei käsitlenud 4. juuli 2016. a võlatunnistust ega käendust. Vaidlusaluses

käenduslepingus puudub numbriliselt vastutuse maksimummäär ning konkreetne viide 4. juuli

2016. a võlatunnistuses märgitud võlgnevuse kogusummale. Seega ei nähtu esitatud

tõenditest, et kostja sai aru käenduse (oma vastutuse) ulatusest. Üksnes sellest, et kostja oli

juriidilise isiku volitatud esindaja, ei järeldu, et ta teadis 4. juuli 2016. a võlatunnistuse sisu

olukorras, kus kostja 4. juuli 2016. a võlatunnistust ei allkirjastanud.

4.2. VÕS § 143 lg 2 mõte on nii tarbijast käendaja vastutuse piiramine kui ka

hoiatusfunktsiooni täitmine: vastutuse summaarse ülempiiri väljatoomine käenduslepingus

peab juba lepingu sõlmimisel käendaja jaoks selgeks tegema, et tema vastu esitatava nõude

tegelik suurus võib (eelkõige intresside, viiviste ja võimalike leppetrahvide tõttu) ületada

mitmekordselt käendatava põhikohustuse algse suuruse (VÕS I komm (2016, § 143, p 3.2)).

Vaidlusaluse käenduslepingu viide, et käendaja vastutab põhivõlgnikuga samas ulatuses, ei

täida vastutuse ülempiiri eesmärki. Ei saa eeldada, et käendaja saab aru käenduse ulatusest ja

võimalikust nõude suurusest, kui käenduslepingus puudub selge viide. Lisaks lepiti 4. juuli

2016. a võlatunnistuses kokku seadusjärgsest kõrgemas viivisemääras ning leppetrahvis ehk

võimalikes kuludes, mis võivad käendatavat põhikohustust veel suurendada. Kui

7 (12)

2-20-130635

käendusleping ei sisalda võlatunnistuses märgitud võla suurust ja muid lisakohustusi ega viita

neile, ei täida käendusleping vastutuse piiramise ega hoiatusfunktsiooni.

4.3. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme.

4.3.1. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus, et kohtu põhjendused

peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega (RKTKm 14.02.2018, 2-16-

3492/39, p 13.2). Kohtuotsusest peab olema jälgitav, kuidas ja milliste tõendite alusel kohus

järeldusteni jõudis (TsMS § 436 lg 1, § 441 lg 8; RKTKo 13.11.2017, 2-10-4395/107, p 16).

Maakohtu hinnangul ei olnud selliselt vastutuse maksimummäära sätestamine vastuolus hea

usu põhimõttega, kuna kostja oli üks ZeroLivingu juhatuse liikmetest, pidas põhivõlgniku

võlgnevuse suuruse osas läbirääkimisi, oli põhivõlgniku üks osanikest ning sai mõjutada

põhivõlgniku käekäiku ja võlgnevuse kujunemist. Maakohtu järeldus, et kostja oli

ZeroLivingu juhatuse liige, ei tugine ühelegi menetluses esitatud tõendile ega menetlusosalise

väitele.

Maakohtu lahend oli nimetatud osas üllatuslik. Üllatava lahendi tegemise keeld tähendab, et

kohus ei tohi rajada otsust asjaoludele, mille kohta ei ole menetlusosalistel olnud võimalust

seisukohta avaldada. Üllatamine saab olla alama astme kohtu lahendi tühistamise aluseks

juhul, kui menetlusosaline oleks käitunud teisiti, kui ta oleks vaidlusalusele asjaolule

tuginemisest teadnud ja kui tema menetluslik käitumine oleks toonud kaasa või võinud tuua

kaasa asja teistsuguse lahendamise (RKTKm 27.11.2019, 2-18-10073/22, p 17). Maakohus ei

selgitanud menetlusosalistele, et kostja positsioon põhivõlgnikus on tähtis käenduslepingu

kehtivuse hindamisel. Seetõttu ei esitanud kostja maakohtumenetluses vastavaid tõendeid.

4.3.2. Maakohus hindas tõendeid valesti. Äriruumi üürilepingu 4. juuli 2016. a lisa 3, mille

kohaselt vahetus üürnik, allkirjastas juhatuse liige X.I. Kostja ei ole kunagi olnud

ZeroLivingu juhatuse liige. Lisaks ei olnud kostja 4. juuli 2016. a võlatunnistuse sõlmimise

ajal endise üürniku (Oolooshopi) juhatuse liige. Seega ei saanud omistada kostjale juhatuse

liikme staatusest tulenevaid pädevusi ja kohustusi. Kostja määrati äriruumi üürilepingu lisa 3

kohaselt ZeroLivingu täieõiguslikuks volitatud isikuks, sest ta oli äriühingu töötaja ning

tegeles tootearenduse ja ehituste juhtimisega. Nimetatust ei järeldu, et ta sai mõjutada

põhivõlgniku käekäiku ja võlgnevuse kujunemist. Üksnes volitatud isikuks olemisest ei

järeldu, et kostja sai mõjutada üürivõlgnevuse kujunemist. Lisaks ei saanud võlgnevuse osas

läbirääkimiste pidamisest järeldada kostja osa võlgnevuse kujunemisel. Maakohus viitas

läbirääkimistele, mis toimusid pärast hageja maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist.

Läbirääkimiste eesmärk oli selgitada välja põhi- ja viivisevõlgnevuse kujunemine, mitte

mõjutada võlgnevuse kujunemist. Kostjal ei olnud 4. juuli 2016. a käenduslepingu sõlmimisel

ja läbirääkimiste pidamisel sellist pädevust. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, kui

leidis, et kostja sai mõjutada põhivõlgniku võlgnevuse kujunemist läbirääkimiste tõttu või

juhatuse liikme positsioonilt.

4.4. Kostja palub kohaldada hageja nõuete puhul aegumist (TsMS § 651 lg 2).

Käenduslepingule kohaldub TsÜS § 143 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. Kuna

käendusleping on iseseisev võlasuhe, võib käendaja esitada käenduslepingust tuleneva

aegumise vastuväite. Kuna käenduslepingust tulenev võlausaldaja nõue käendaja vastu

muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma samal ajal, kui muutub sissenõutavaks käendatud

kohustusele vastav võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu, aeguvad nõuded põhivõlgniku ja

käendaja vastu üldjuhul samal ajal (VÕS I komm (2016, § 149, p 3.2.1a)). Kohustuse täitmise

tähtpäevaks oli 4. juuli 2016. a võlatunnistuse kohaselt 30. september 2016. Kohustus muutus

sissenõutavaks 30. septembril 2016 (TsÜS § 147 lg 1; RKTKo 02.04.2014, 3-2-1-162-13, p-d

8 (12)

2-20-130635

29–30) ning aegumistähtaeg möödus kolme aasta möödudes ehk 30. septembril 2019. Kostja

keeldub kohustuse täitmisest, kuna hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 4. juuli

2016. a käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmise nõudes 17. augustil 2020, s.o enam kui

kümme kuud pärast aegumistähtaja möödumist.

Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda.

6. Ringkonnakohus täitis 8. oktoobril 2024 selgitamiskohustust ja määras menetlusosalistele

täiendava tähtaja seisukohtade esitamiseks.

7. Hageja esitas 31. oktoobril 2024 seisukoha ja uusi tõendeid.

8. Kostja esitas 11. novembril 2024 seisukoha.

9. Ringkonnakohus otsustas apellatsioonimenetluses esitatud uute tõendite vastuvõtmise 9.

juuni 2025 määrusega.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja

maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 2270,58 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 2270,58 eurot.

Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas asjas ise uue otsuse, millega jätab hageja nõuded

põhivõla ja viivise osas tervikuna rahuldamata. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu

tuleb TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust, samuti tühistada

maakohtu otsus osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude

hüvitise. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.

11. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus hagi rahuldas, jaotas menetluskulud ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise.

12. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus materiaal- ja menetlusõiguse normide

vastu, kui leidis, et 4. juuli 2016. a käendusleping on tarbijakäendusleping VÕS § 143 lg 1

mõttes. Tarbijakäenduslepinguks on igasugune käendusleping, milles käendajaks on füüsiline

isik ja seda sõltumata sellest, kas käenduslepingu sõlmimine on seotud käendaja iseseisva

majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega või mitte (VÕS I komm (2016), § 143, p 3.1.1).

Maakohus kohaldas aga vääralt materiaalõigust ja rikkus tõendite hindamisel oluliselt

menetlusõiguse norme (TsMS § 232 lg 1), kui leidis, et 4. juuli 2016. a tarbijakäendusleping

on kehtiv.

12.1. Tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises

maksimumsummas (VÕS § 143 lg 2). Õiguskirjanduses on rõhutatud, et käendaja vastutuse

rahaline maksimumsumma on absoluutne maksimumsumma, mida saab võlausaldaja nõuda

käendajalt käenduslepingu alusel põhivõlgniku poolt käendusega tagatud kohustuse rikkumise

korral, st seoses tagatava põhikohustusega seonduva põhinõude, intresside, viiviste,

sissenõudmiskuludega ning muude põhikohustusest tulenevate kohustustega, mille eest

9 (12)

2-20-130635

käendaja vastavalt seadusele ja lepingule vastutab. Sätte mõte on nii tarbijast käendaja

vastutuse piiramine kui ka hoiatusfunktsiooni täitmine: vastutuse summaarse ülempiiri

väljatoomine käenduslepingus peab juba lepingu sõlmimisel käendaja jaoks selgeks tegema,

et tema vastu esitatava nõude tegelik suurus võib (eelkõige intresside, viiviste ja võimalike

leppetrahvide tõttu) ületada mitmekordselt käendatava põhikohustuse algse suuruse.

Seadusest ja kohtupraktikast ei tulene nõudeid ja selgeid reegleid selle kohta, kuidas käendaja

vastutuse rahaline maksimumsumma lepingus kajastada tuleks (VÕS I komm (2016), § 143, p

3.2).

12.2. Vaidlusalust käenduslepingut tuleb tõlgendada VÕS §-s 29 sätestatud reeglitest

lähtudes. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja

kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi

tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi

mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 1–6 nimetatud

asjaolusid, mh lepingu sõlmimise asjaolusid, tõlgendust, mille pooled on samale

lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist,

lepingu olemust ja eesmärki ning tavasid ja pooltevahelist praktikat. Arvestada tuleb

vaidlusaluse käenduslepingu sisu ning mõlema poole väiteid käenduslepingu sõlmimise

asjaolude ja eesmärgi kohta (RKTKo 17.03.2021, 2-19-6362/57, p 15.4; RKTKo 30.09.2014,

3-2-1-66-14, p 24).

12.3. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus vääralt materiaalõigust ja rikkus

tõendite hindamisel oluliselt menetlusõiguse norme, kui leidis, et 4. juuli 2016. a (kuigi

dokumendis on kuupäevana märgitud 27. juuni 2016, nähtub asja materjalidest (dtl 68) ja

pooled ka ei vaidle, et dokument allkirjastati 4. juulil 2016) käenduslepingust ja 4. juuli 2016.

a (kuigi dokumendis on kuupäevana märgitud 27. juuni 2016, nähtub asja materjalidest (dtl

68) ja pooled ka ei vaidle, et dokument allkirjastati 4. juulil 2016) võlatunnistusest koosmõjus

nähtub käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma.

12.3.1. Kostja andis 4. juuli 2016. a käenduslepingu (dtl 70) järgi isikliku käenduse, mille

kohaselt kostja käendas põhivõlgniku 4. juuli 2016. a võlatunnistusest tulenevate kohustuste

täielikku nõuetekohast täitmist (p 1) ning vastutas samas ulatuses kui põhivõlgnik, eelkõige

põhivõla, intressi ja viiviste maksmise eest ning kahjude ja sissenõudmiskulude hüvitamise

eest (p 2). Lisaks kinnitas käendaja 4. juuli 2016. a käenduslepingu p 7 järgi 4. juuli

käenduslepingule alla kirjutamisega, et on tutvunud 4. juuli 2016. a võlatunnistusega ning

mõistab täielikult käenduslepingu ja võlatunnistusega võetavate kohustuste sisu ja nende

täitmise tagajärgi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et sarnaselt olukorraga, kus

käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat on kehtivalt võimalik määratleda käendaja

allkirjastatud võlatunnistuses (RKTKo 30.09.2014, 3-2-1-66-14, p 25; RKTKo 17.03.2021, 2-

19-6362/57, p 15.3), on käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma võimalik kehtivalt

määratleda võlatunnistuses, kui käendaja kinnitab, et on võlatunnistusega tutvunud ning

mõistab täielikult käenduslepingu ja kokkuleppega võetavate kohustuste sisu ja nende täitmise

tagajärgi.

12.3.2. Vaidlusaluse võlatunnistuse p 1 kohaselt tunnistas põhivõlgnik 27. juuni 2016. a

seisuga võlausaldaja ees oma võlga summas 5162,82 eurot. Lisaks tuleneb 4. juuli 2016. a

võlatunnistuse p-st 1, et summadele rakendub poolte vahel sõlmitud üürilepingu p 3.9 järgne

viivis 0,1% päevas ning et võlausaldaja määras ka õiguse küsida tasu võlgnikule

meeldetuletuste esitamise ja võlgniku lubaduste mittetäitmise eest 150 eurot. Samuti tuleneb

4. juuli 2016. a võlatunnistuse p-st 4 mh, et võlgniku poolt 4. juuli 2016. a võlatunnistusest

10 (12)

2-20-130635

tuleneva makse tasumisega viivitamisel on võlausaldajal õigus lisaks viivisele nõuda

leppetrahvi 0,2% tasumata koguvõlalt kalendripäevas.

Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus ekslikult, et 4. juuli 2016. a võlatunnistusest

nähtub põhivõlgniku vastutuse täpne summa. Vaidlusaluses võlatunnistuses määratleti

rahaliselt põhivõlgniku võlg (5162,82 eurot) 27. juuni 2016. a seisuga ning

sissenõudmiskulude suurus (150 eurot). Võimaliku viivise- ja leppetrahvi nõude puhul

määratleti aga üksnes protsentuaalne päevamäär, mitte aga põhivõlgniku vastutuse täpne või

maksimaalne ulatus.

12.3.3. Nagu eespool märgitud, vastutas kostja kui käendaja 4. juuli 2016. a käenduslepingu p

2 järgi samas ulatuses kui põhivõlgnik põhivõla, intressi ja viiviste maksmise eest ning

kahjude ja sissenõudmiskulude hüvitamise eest. Seega tuli käendaja vastutuse rahalise

maksimumsummana määratleda absoluutne maksimumsumma, mida hageja kui võlausaldaja

sai kostjalt kui käendajalt 4. juuli 2016. a käenduslepingu alusel põhivõlgniku poolt

käendusega tagatud kohustuse rikkumise korral nõuda seoses põhinõude, viiviste,

leppetrahvide ja sissenõudmiskuludega. Kuna 4. juuli 2016. a võlatunnistusest ei nähtu

põhivõlgniku vastutuse rahalist maksimumsummat viivise ja leppetrahvi nõuete puhul, on

ekslik maakohtu järeldus, et kostja kui käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma on

määratletav 4. juuli 2016. a võlatunnistuses märgitud põhivõlgniku vastutuse ulatuse kaudu.

Eelnevast tulenevalt ei lepitud 4. juuli 2016. a käenduslepingus kokku käendaja vastutuse

rahalises maksimumsummas.

12.4. VÕS § 143 lg 2 kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud

käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Arvestades käendaja vastutuse rahalises

maksimumsummas kokkuleppimise eesmärki (tarbijast käendaja vastutuse piiramine ja

hoiatusfunktsiooni täitmine), on käendusleping selle nõude rikkumise korral tervikuna tühine.

Seega on 4. juuli 2016. a käendusleping tühine.

Kuna tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1 esimene

lause), ei saa hageja poolt kostja vastu esitatud 4. juuli 2016. a käenduslepingust tulenevaid

nõudeid rahuldada. Ringkonnakohus jätab hageja hagi tervikuna rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

13. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas asjas uue

otsuse, millega jätab hagi rahuldamata, jäävad poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.

14. Kostja ei vaidlustanud, et tal ei tekkinud maakohtus rahaliselt kindlaks määratavaid

menetluskulusid. Seega määrab ringkonnakohus menetluskulude jaotuse alusel TsMS § 174

lg-te 1 ja 3 ning TsMS § 175 lg 1 järgi vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks hüvitatavate

menetluskulude suuruse ringkonnakohtus.

14.1. Ringkonnakohus loeb TsMS § 174 lg 1 esimese lause alusel vajalikuks ja põhjendatud

menetluskuluks apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 560 eurot.

14.2. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi

kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

11 (12)

2-20-130635

Kostja esitatud menetluskulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud

menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 2068,20 eurot (km-ga). Nimekirja kohaselt kulus

kostja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 9,5 tundi, sh

materjalidega tutvumine ja apellatsioonkaebuse koostamine viis tundi (1080 eurot); 11.

novembri 2024. a seisukoha koostamine 4,5 tundi (988,2 eurot).

Arvestades seda, et lepinguline esindaja hakkas kostjat esindama alles apellatsiooniastmes,

ning tsiviilasja materjalide mahtu (mh maakohtu otsuse sisu ja mahtu), on ringkonnakohtu

hinnangul kostja lepingulise esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg

apellatsioonkaebuse koostamisel olnud põhjendatud ja vajalik. Põhjendatud ja vajalikud olid

ka kostja lepingulise esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg 11. novembri

2024. a seisukoha koostamisel, arvestades ringkonnakohtu kohtunõude, hageja 31. oktoobri

2024. a menetlusdokumendi ja kostja 11. novembri 2024. a menetlusdokumendi sisu ja

mahtu.

Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindaja tunnitasu 216 eurot ja 219,6 eurot (km-ga),

mis ei ületa oluliselt vandeadvokaadi keskmist tasumäära sarnase keerukusega vaidluste

puhul.

Kostja kinnitas TsMS § 174 lg 10 tähenduses, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, sest ta

ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb menetluskulud hüvitada koos käibemaksuga.

Seega on kostja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 2068,20

eurot (5 tundi × 216 eurot + 4,5 tundi × 219,6 eurot).

14.3. Eelnevast tulenevalt on kostja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud kokku

2628,20 eurot, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.

15. Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.

16. Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab TsMS § 178 lg 1 järgi

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja

rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib TsMS § 178

lg 2 järgi edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma

kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

12 (12)