3-25-371/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. juuni 2025, Tallinn

Haldusasja number

Haldusasi

Menetlusosalised

3-25-371

X. X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 7.02.2025 ettekirjutuse

nr 1052285842 tühistamiseks

Kaebaja – X. X

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristiina-

Marita Alliksoo

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1. Jätta X. X kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on

28.07.2025. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS §

52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib

apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral

eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui

menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada

ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS §

116 lg 6).

ASJAOLUD

1. X. X sündis xx.xx.xxxx Usbekistanis ning on Usbekistani kodanik.

2. X. X saabus viimati Schengeni alale 16.09.2024 Läti Vabariigi (edaspidi Läti) kaudu kasutades

selleks Usbekistani kodaniku passi ja Läti D-liiki viisat nr LVA002872734, kehtivusega

13.09.2024 kuni 12.01.2025. Kaebaja saabus Lätti töötamise eesmärgil firmasse „SIA TOLUS“,

kus ta töötas umbes 4 kuud. 08.01.2025 saabus X. X Eestisse.

3. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi X. Xile 07.02.2025 ettekirjutuse nr 1052285842 Eesti

Vabariigist (edaspidi Eesti) lahkumiseks kümne päeva jooksul, aga mitte hiljem kui 17.02.2025.

Samas kohaldas PPA kaebajale sissesõidukeelu Schengeni alale pikkusega kaks aastat.

Kaebajal puudub seaduslik alus Eestis ja Schengeni alal viibimiseks. Kaebaja käitumisest ei saa

järeldada, et ta eirab kaasaaitamiskohustust ning ei ole alust arvata, et kaebaja soovib põgeneda

ning ta ei kavatse täita lahkumisettekirjutust. Kaebajal on võimalik tagasi pöörduda oma

kodakondsusjärgsesse riiki Usbekistani. Kaebaja on nõus vabatahtlikult lahkuma Eestist ning

Schengeni alalt. Kaebajal ei ole tugevaid perekondlikke, majanduslikke ega sotsiaalseid sidemeid

Eestiga. Kaebaja ei ela Eestis pereelu. Samuti ei ole kaebajal sugulasi, kelle eest peaks Schengeni

alal hoolt kandma. Kaebaja puhul ei esine humaanseid kaalutlusi, mille alusel oleks PPA-l võimalik

kaebajale sissesõidukeeldu mitte kohaldada

4. Tallinna Halduskohtule saabus 14.02.2025 X. Xi kaebus PPA 07.02.2025 ettekirjutuse nr

1052285842 tühistamiseks.

KAEBAJA SEISUKOHAD

5. Kaebaja on vastu võetud Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor (edaspidi kõrgkool Mainor), millest

tulenevalt on kaebajal õigus esitada taotlus viisa saamiseks õppimise eesmärgil. Kaebaja taotleb ka

Lätis viisat.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

6. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud ettekirjutus on õiguspärane. PPA on

lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) norme. PPA on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava

põhjalikkusega ja kooskõlas seadusega kaalunud kõiki huve ning langetanud õiguspärase otsuse.

Kohaldatud sissesõidukeeld ei riku kaebaja õiguseid.

7. Kaebaja ei lahkunud vabatahtliku lahkumistähtaja jooksul Eestist ja Schengeni alalt (sellekohane

märge andmebaasis puudub ja sissesõidukeeld ei ole kohaldunud). Kaebaja ei ole olnud PPA-le

kättesaadav ka selleks, et täita sundtäidetavaks muutunud lahkumisettekirjutust. PPA-l puudub

teadmine, kus kaebaja on ning PPA-l ei ole õnnestunud temaga kontakti saada.

8. PPA-l on seadusest tulenev kohustus teha välismaalasele, kes viibib Eestis ilmas seadusliku

aluseta, ettekirjutus Eestist lahkumiseks (VSS § 7 lg 1, kui välismaalane ei ole

seadustamisettekirjutuse subjektiks (VSS § 9 lg 1 p 3). Kuivõrd PPA tuvastas, et Läti ametivõimud

on tunnistanud 16.10.2024 kaebaja Läti väljastatud D-liiki viisa kehtetuks ning kaebaja ei oma

Leedus elamisluba, siis tuli kaebajale koostada ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kaebuses toodu, et

kaebaja on asunud Lätis taotlema viisat ja peaks lähiajal vastuse saama, ei vasta tuvastatud

asjaoludele ning ei ole kooskõlas kaebaja 07.02.2025 küsitluses tooduga. 07.02.2025 toimunud

küsitluses ei ole kaebaja väitnud, et tal on viisamenetlus Lätis pooleli. Väidetavalt sai kaebaja PPA-

lt teada sellest, et tema Läti viisa on kehtetuks tunnistatud. Lisaks mõistis kaebaja, et kuna tal ei ole

seaduslikku alust Eestis ja Schengeni viisaruumis viibimiseks, siis koostatakse talle ettekirjutus

Eestis lahkumiseks. Seega ei ole eluliselt usutav, et kaebaja ei oleks PPA-le maininud asjaolu, et tal

on Lätis pooleli viisamenetlus, kui ta oleks olnud arvamusel, et taotlemisest tulenevalt on tal õigus

viibida Eestis. Pigem on usutav, et 07.02.2025 ei olnud kaebaja kaebuses mainitud viisataotlust

Lätile esitanud. Vastustaja ei välista, et pärast lahkumisettekirjutuse koostamist ning enne kaebuse

esitamist kohtule võis kaebaja esitada vastava taotluse (kuigi sellekohaseid tõendeid ei ole

esitatud), kuid see ei anna alust vaidlustatud ettekirjutuse tühistamiseks. Isegi kui kaebaja on

taotluse esitanud, siis ei andnud see talle seaduslikku alust Eestis viibimiseks. Kaebaja viide

välismaalaste seaduse §-le 47 ei ole asjakohane, kuivõrd see ei reguleeri kaebaja olukorda. Kaebaja

ei ole taotlenud viibimisaja pikendamist ajutise viibimisaja jooksul. Ka kaebuses olevad viited

2(4)

VMS § 43 lg 1 p-le 2, § 43 lg 1 p-le 10, § 44 lg 32 ja § 622 ei ole kaebaja puhul asjakohased.

Kaebajal ei olnud kehtivat viisat ettekirjutuse tegemise hetkel.

9. PPA on otsuses õiguspäraselt tuvastanud kaebaja ebaseadusliku Eestis viibimise asjaolu ning on

kaebajaga viinud läbi küsitluse. Kaebaja soovil anti talle seitsme päeva asemel kümme päeva

vabatahtlikuks lahkumiseks ning kahe-aastase sissesõidukeelu osas ei omanud kaebaja

vastuväiteid. PPA-le ei olnud teada asjaolusid, mille tõttu jätta humaansetel kaalutlustel

sissesõidukeeld kohaldamata. Kaebaja ei toonud ka küsitlusel PPA-ga ühtegi asjaolu välja, millega

PPA pidi arvestama sissesõidukeelu kohaldamisel. Sissesõidukeelu kohaldamine kaheks aastaks ei

ole ebaproportsionaalne ning kaebaja ei ole ka kaebuses vaielnud sissesõidukeelu kohaldamisele

vastu mõne sisulise argumendiga.

10. Kaebajal puuduvad Eestiga igasugused sidemed ning ta ei ole ka tõendanud, et ta oleks vastu

võetud kõrgkooli Mainor, olgugi et kohus määras selleks täiendava tähtaja. Kooli õppima asumine

oli kaebaja põhiline argument, miks ta tuli Eestisse.

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt vabastati kaebaja PPA

kinnipidamiskeskusest 24.04.2025 kell 16.30 ning PPA-le teadaolevalt asub kaebaja Usbekistanis

(haldusasi nr 3-25-898).

12. PPA tegi kaebajale ettekirjutuse VSS § 7 lg 1 alusel, mis sätestab, et viibimisaluseta Eestis

viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kohtule ei nähtu, et vaidlustatud

ettekirjutuse väljaandmise seisuga oli kaebajal seaduslik alus Eestis viibimiseks. PPA tuvastas, et

Läti vastav amet tunnistas kaebaja Läti väljastatud D-liiki viisa kehtetuks 16.10.2024 (dtl 42).

Samuti ei oma kaebaja Leedus elamisluba või muud seaduslikku alust Leedus viibimiseks (dtl 43).

Kaebaja selgitas 07.02.2025 PPA-le, et tal ei ole Euroopa Liidus ajutise või pikaajalise viibimise

õigusi ning ta ei teadnud asjaolust, et tema Läti väljastatud viisa ei kehti (dtl 40). Kui ka arvestada,

et Läti vastav amet ei oleks kaebaja viisat tunnistanud kehtetuks, kehtis viisa kuni 12.01.2025 ning

07.02.2025 viibis kaebaja Schengeni alal ilma seadusliku aluseta. Menetluse jooksul ei esitanud

kaebaja ka kaebuses väidetud Läti viisat.

13. Kaebaja viitas kaebuses VMS § 43 lg 1 p-le 10, mille kohaselt Eestisse saabumiseks ja Eestis

ajutiseks viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus. Välismaalase Eestis ajutise

viibimise seaduslikud alused on Euroopa Liidu liikmesriigi pädeva asutuse poolt Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/801 kolmandate riikide kodanike teadustegevuse,

õpingute, praktika, vabatahtliku teenistuse, õpilasvahetusprogrammides või haridusprojektides

osalemise ja au pair’ina töötamise eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta

(ELT L 132, 21.05.2016, lk 21–57) alusel väljaantud pikaajaline viisa või elamisluba teadlasele

teadustöö tegemiseks või üliõpilasele õppimiseks. Käesoleva seaduse § 43 lõike 1 punktis 10

nimetatud Euroopa Liidu liikmesriigi pädeva asutuse antud pikaajalise viisa või elamisloaga on

lubatud viibida Eestis õppimise eesmärgil kuni 360 päeva, kui välismaalane on vastu võetud

rakenduskõrgharidus- või bakalaureuseõppesse, bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud

õppekavadel põhinevasse õppesse või magistri- või doktoriõppesse (VMS § 44 lg 32). Kaebaja

selgitas kaebuses, et teda on vastu võetud kõrgkooli Mainor. Kaebaja esitas ka tõendi, millelt

nähtuvalt on kõrgkool Mainor kaebajale 30.01.2025 vastanud. Kirjas tänatakse kõrgkooli Mainor

kandideerimise eest ning kooli vastuvõtukomisjon kontrollib kaebaja esitatud dokumente (dtl 19).

Kaebaja selgitas 07.02.2025 PPA-le, et ta teda võeti kõrgkooli Mainor vastu ning õpingud pidid

algama 21.02.2025 (dtl 40). Täiendavat tõendit, et kaebaja võeti kõrgkooli Mainor vastu, kaebaja

kohtumenetluse jooksul ei esitanud. Seega ei kohaldu praeguses asjas kaebaja viidatud VMS

sätted. Täiendavalt märgib kohus, et juhul, kui ka kaebaja väited tõesed on, tuli kaebajal

korraldada viisa saamine enne ülikoolis õpingute alustamist, mitte saabuma Eestisse ning siin

viibima ilma seadusliku aluseta.

3(4)

14. Eelnevat aluseks võttes, tuvastas PPA õigesti, et kaebaja viibis Eestis ilma seadusliku aluseta.

VSS § 74 lg 1 sätestab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu

kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Sissesõidukeelu võib humaansetel

kaalutlustel jätta kohaldamata (VSS § 74 lg 4). PPA kohaldas kaebajale kahe aastase

sissesõidukeelu, mis tähendab, et PPA ei kohaldanud seaduses sätestatud maksimaalset tähtaega.

Kaebaja märkis 07.02.2025 PPA-le, et tal ei ole vastuväiteid sissesõidukeelu osas (dtl 41). Ka

kohtule esitatud kaebuses ei vaidlustanud kaebaja sissesõidu kohaldamisega seonduvat. Seega

puudusid ka asjaolud, mille tõttu tuli PPA-l jätta kaebajale humaansetel kaalutlustel

sissesõidukeeld kohaldamata.

15. Vaidlustatud PPA ettekirjutus on õiguspärane. Kohus nõustub vastustajaga, et PPA on otsuses

õiguspäraselt tuvastanud kaebaja ebaseadusliku Eestis viibimise asjaolu. PPA on kaebajaga viinud

läbi küsitluse. PPA on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega ja kooskõlas

seadusega kaalunud kõiki huve ning langetanud õiguspärase otsuse.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks ega menetluskulusid tõendavaid

dokumente, mistõttu jäävad menetlusosalisete menetluskulud nende endi kanda .

(allkirjastatud digitaalselt)

4(4)