3-25-1108/38 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadri Sullin

Määruse tegemise aeg ja koht

20. juuni 2025. a, Tallinn

Haldusasja number

3-25-1108

Haldusasi

X. Xi kaebus Välisministeeriumi 20.03.2025 otsuse nr 13.2-5/1

tühistamiseks ja kahju hüvitamiseks

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebaja vastuväited rahuldamata.

2. Tagastada kaebus.

3. Jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest

arvates.

1. X. X esitas 17.04.2025 halduskohtule kaebuse, kuna Eesti Vabariik ei arvesta alates 31.03.2025

riigipiiri ületamisel Venemaa kodanike mittebiomeetrilisi passe.

-

Kaebajal on ainult mittebiomeetriline pass. Kaebajal on Euroopa Liiduga majandussidemed ja tal

on plaanis sõita juunis Rootsi läbi Eesti, kuna see on kõige mugavam ja kuluefektiivsem.

Kaebaja passi mitte tunnustamine riivab kaebaja õiguseid, vabadusi ja õigustatud huve, toob

kaasa lisakulutusi ning loob ületamatuid takistusi. Sanktsioonide ja otselendude sulgemise tõttu

on Rootsi pääsemine problemaatiline. Üle Eesti piiri on kiireim, odavaim ja lihtsaim tee.

-

Kaebaja on praegu puhkusel ja tsivilisatsiooni hüvedest kaugel. Passi vahetamiseks peab kaebaja

katkestama puhkuse ja kulutama palju aega ja energiat. Uue passi saamine on kulukas ja passide

väljastamise ajad on ebamõistlikult pikad. Eesti tunnustas kaebaja passi kehtivust 2024. aastal,

kui kaebaja piiri ületas. Kaebaja pass kehtib kuni 2028. aastani. Kaebajal on vaja ka hiljem

Rootsist Venemaale tagasi pöörduda, mis ei ole aga piirangu tõttu võimalik.

-

Julgeolekuohu korral tuleb karistada konkreetset süüdlast. Kollektiivsed karistused on keelatud.

Kaebajalt võeti ära tema õigused, vabadused ja õigustatud huvid, kuigi kaebaja ei ole pannud

toime Eestit negatiivselt mõjutanud tegusid. Kollektiivse karistamise keeld sisaldub Haagi

määrustes ja Genfi konventsioonis. Ka Eesti põhiseadus kaitseb võrdsuspõhiõigust. Kui Eesti

keeldub tunnustamast Venemaa kodanike mittebiomeetrilisi passe, on tegemist

diskrimineerimisega. Välisministeerium ei ole tõendanud mittebiomeetrilistest passidest

tulenevat ohtu Eesti julgeolekule. Kaebajale on arusaamatu, miks tugineb Välisministeerium

Euroopa Komisjoni 31.05.2023 rakendusotsusele nr 2023/1061 alles nüüd. Kaebaja ei ole

rakendusotsuses loetletud territooriumide elanik. Kaebajal on küsimus, kas koheldes kõiki

Venemaa mittebiomeetrilisi passe samaväärselt, tunnustab Eesti Vabariik Venemaa vastutust

okupeeritud territooriumi üle. Kaebaja ei saa aru, mis on tavalistel Venemaa kodanikel pistmist

Venemaa juhtkonna tegevusega.

-

Kaebaja taotleb haldusakti tühistamist ja kahjude hüvitamist, mis tekivad kaebajale juhul, kui ta

ei saa passiga üle Eesti piiri reisida.

-

Kaebaja taotleb, et kohus arvestaks venekeelset kaebust, kuna kaebaja ei oska muid keeli ning

tema elukohas ei ole eesti keele tõlki.

1(7)

-

Kaebaja taotleb samuti, et kohus ei nõuaks kaebajalt riigilõivu, kuna ta viibib Venemaal, mis on

SWIFT-süsteemist lahti ühendatud. Kaebajal puuduvad tehnilised oskused ja tal on

tänapäevastest tehnoloogiatest vähe arusaamist. Kaebaja on praegu puhkusel ja tsivilisatsiooni

hüvedest kaugel. Kaebaja peab Venemaale kohaldatud sanktsioonide tõttu rakendama

täiendavaid meetmeid ning ette ei ole nähtud mehhanisme, mis takistusi arvestaksid. Kaebaja on

valmis tasuma riigilõivu sularahas, kui ta saabub Eestisse; samuti on ta nõus tasuma riigilõivu

saatkonnas. Eesti võib avada ka konto Venemaal sanktsioneeritud pangas. Tekkinud olukord ei

ole kaebaja süü.

-

Kaebaja taotleb esialgset õiguskaitset, kuna ta läheb juunis läbi Eesti Rootsi.

Kaebaja esitas 03.06.2025 Tallinna Halduskohtu esimehele adresseeritud avalduse, mis on pealkirja

kohaselt ka vastus 19.05.2025 käiguta jätmise määrusele (dtl 175jj):

-

Kaebaja taotles tõlki, kuid kohus keeldus. Kohus ignoreeris pretsedendiõigust.

-

Kohus on seadnud kaebajale ebamõistlikud, täiendavad, ebatõenäolised ja liigsed takistused.

Kohus on teadlik Venemaalt raha ülekandmisele seatud piirangutest. Kaebaja varasem riigilõivu

maksmisest on pretsedent.

-

Kohus on varasemas kohtuasjas nr 3-22-2505 aktsepteerinud menetlusdokumente elektrooniliselt

kujul, s.o sissepildistatuna. E-posti aadressilt saatmine identifitseerib kaebajat samuti.

-

Kohus nõuab, et kui kaebaja muudab elukohta, teavitaks ta sellest viivitamatult kohut. Kaebajal

on vabadus kolida ja ta reisib palju. Kaebaja märkis e-posti aadressi, kust kaebaja saab

dokumente vastu võtta. Kohus ignoreeris pretsedendiõigust.

-

Kohus on kohustanud kaebajat esitama täiendusi kaebuse menetlusse võtmata jätmise

ähvardusel.

-

Kaebus sisaldab ka klauslit hüvitise kohta, kui kohus keeldub otsuse tühistamisest.

-

Euroopa inimõiguste konventsiooni protokoll 4 art 2 ja kodaniku- ja poliitiliste õiguste

rahvusvahelise pakti art 12 tagavad kaebajale õiguse vabalt liikuda.

-

Kaebajal on kehtiv elamisluba, mis kehtib 2025. aasta detsembrini. Vaidlustatud otsuse tõttu ei

saa ta ilma passi uuendamata Euroopa Liidust lahkuda. Kaebaja pass kehtib kuni 2028. aastani,

kuid passi vahetamine nõuab aega, raha ja närve.

-

Vastustaja ei suuda selgitada, miks see otsus üldse tehti. Passi omavoliline kehtetuks

tunnistamine rikub era- ja perekonnaelu ning liikumisvabadust. Passi kehtetuks tunnistamine

võtab kaebajalt õiguse liikuda mööda parimat, mugavaimat ja odavaimat marsruuti. Eestis ei ole

avalikku hädaolukorda. Piirang ei ole kehtestatud seaduse alusel.

-

Kaebajat koheldakse ebavõrdselt. Venemaa kodanike karistamine õppetunnina Venemaa

juhtkonnale on kollektiivne karistamine. Kohtunik on teinud halvustavaid märkuseid Venemaa ja

Venemaa kodanike kohta. Rahvusliku vihkamise õhutamine peab olema seadusega keelatud.

2. Välisministeerium esitas vastusena kohtunõudele 20.03.2025 otsuse nr 13.2-5/1, millega otsustati

mitte tunnustada Venemaa Föderatsiooni mittebiomeetrilisi passe, välja arvatud Eesti ja teiste EL

liikmesriikide elamisloa omanikud, kelle suhtes kohaldatakse üleminekuaega kuni 30.09.2025

biomeetrilise passi taotlemiseks. Vastustaja esitas 24.04.2025 seisukoha esialgse õiguskaitse

taotlusele (dtl 112 jj) ning 11.06.2025 täiendava selgituse vaidlustatud otsuse kohta (dtl 208 jj).

KOHTU PÕHJENDUSED

3. Kohus jättis kaebuse 19.05.2025 määrusega käiguta ja kaebajal tuli puuduste kõrvaldamiseks

allkirjastada kaebus, tasuda kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõiv, esitada enda aadress

ja selgitada endale tekkivat riivet. Kaebajal tuli endale tekkiva riive osas selgitada, kas tal on

Euroopa Liidus viibimiseks õiguslik alus, miks tal ei ole võimalik biomeetrilist passi taotleda,

millised raskused talle tekivad, kui ta ei saa transiitriigina nimelt Eesti Vabariiki kasutad,a ja milles

seisneb täpsemalt tema esialgse õiguskaitse vajadus.

2(7)

4. Kohus lahendab esmalt kaebaja vastuväited kohtu tegevusele menetluse juhtimisele ja jätab need

rahuldamata (HKMS § 90 lg 1). Kohus selgitab esmalt, et Eestis ei ole pretsedendiõigust, vaid

kohus lähtub seadusest.

-

Kohus nõuab menetlusosaliselt dokumendi tõlget eesti keelde siis, kui kohtule esitatud avaldus

on võõrkeelne. Kohus ei või tõlkimist nõuda, kui kui tõlkimise korraldamine on menetlusosalise

jaoks võimatu või ebamõistlikult keeruline (HKMS § 81 lg-d 1 ja 2). Kuivõrd kaebaja on

esitanud oma avaldused eesti keeles, puudub vajadus nii tõlke nõudmiseks kui ka kohtu poolt

korraldamiseks. Arvestades seda, et kaebaja on väitnud, et ta viibib puhkusel (dtl 104), ta reisib

sageli ja külastab erinevaid kohti (dtl 179) ning ta on korraldanud Eestis riiglõivu tasumise ja

tähitud kirja saatmise (dtl 164 ja 190), ei saa järeldada, et kaebajal on ebamõistlikult keeruline

jätkata kohtuga suhtlust eesti keeles.

-

Kaebajale käiguta jätmise määruses toodud nõuded tulenevad halduskohtumenetluse

seadustikust (HKMS), mitte kaebaja viidatud haldusmenetluse seadusest (HMS). Riigilõivu

tasumise kohustuse näeb ette HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg-d 1 ja 6.

Riigilõivu tasumisest vabastamise eeldused on toodud HKMS §-des 111 ja 112 ning ükski neist

eeldustest ei võimalda kaebajat käesoleval juhul vabastada riigilõivu tasumisest. Samadel

põhjustel ei ole võimalik vabastada riigilõivu tasumise kohustusest näiteks ka Eesti kodanikku.

Kaebaja on ka praeguseks kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõivu tasunud.

-

Kohtuasjas nr 3-22-2505 oli kaebaja esmane kaebus esitatud kohtule käsipostiga, s.o

paberkandjal allkirjastatuna. HKMS § 54 p 7 ja TsMS § 336 lg 4 koosmõjus võib kohus

menetlusosalise elektronpostiga esitatud avalduse või muu menetlusdokumendi lugeda piisavaks

ka juhul, kui see ei vasta sama paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud nõuetele, eelkõige

digitaalallkirjaga varustamise nõudele, kui kohtul ei ole kahtlust saatja isikus ja dokumendi

saatmises, eriti kui samalt elektronposti aadressilt on kohtule sama asja menetluses sama

menetlusosalise poolt varem esitatud digitaalallkirjaga dokumente või kui kohus on nõustunud,

et talle võib avaldusi või muid dokumente esitada ka sellisel viisil. Käesolevas kohtuasjas nr 3-

25-1108 ei ole kaebaja esitanud varem samalt elektronposti aadressilt digitaalallkirjaga

dokumente. Ka juhul, kui kohus võib lubada hilisema menetluse jooksul esitada dokumente ilma

allkirjata, peab vähemalt kohtumenetluse algatamise alusdokumendil olema isiku enda allkiri,

vältimaks olukorda, kus hiljem tekib kohtule kaebuse esitanud isikus kahtlus, ja võimaldamaks

järelkontrolli.

-

HKMS § 28 lg 3 sätestab, et menetlusosaline ja tema esindaja peavad kohtule ja teisele

menetlusosalisele viivitamata teatama oma aadressi ja sidevahendi andmete muutumisest,

sealhulgas andmete ajutisest muutumisest, kohtumenetluse kestel. Seega tuleneb vastav kohustus

seadusest.

-

Kohtul on selgitamiskohustus, et kaebajal ei jääks asjakohased selgitused ja avaldused esitamata

(HKMS § 2 lg-d 3 ja 4, § 120 lg 1). Kohus saab tagastada kaebuse ainult nende puuduste korral,

mis takistavad kaebuse edasist menetlemist (HKMS § 121 lg 1 p 2). Algses kaebuses oli

ebaselge, kas kaebajal võib olla üldse Euroopa Liidus viibimise alus (elamisluba vms) ehk kas

kaebaja õiguste riive on üldse võimalik. Samuti küsis kohus kaebajalt, milline rahaline kulu tal

seetõttu tekib. Nimetatud küsimus on seotud ka kaebaja nõudega kahju hüvitamiseks.

Täiendavalt on kohtu küsimused suunatud sellele, et saada aru, kas kaebajal on esialgse

õiguskaitse vajadus, et lahendada kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus.

-

Kohus selgitas 19.05.2025 määruse punktis 2, et kui kaebaja taotleb kahju hüvitamist, tuleb

kohtule esitada sellekohane selge taotlus koos tõenditega ja tasuda ka vajadusel täiendav

3(7)

riigilõiv. Kaebaja ei ole vaatamata kohtu küsimustele (vt 19.05.2025 määruse p 6) selgitanud, kui

suured kulutused talle tekivad.

5. Kaebaja on kõrvaldanud puudused, mis vältimatult takistavad kaebuse menetlemist, st kaebaja on

esitanud allkirjastatud kaebuse ja tasunud riigilõivu. Küll aga leiab kohus, et kaebus tuleb tagastada

HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning

asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

6. Välisministeeriumi 20.03.2025 otsuse nr 13.2-5/1 kohaselt on otsustatud Venemaa Föderatsiooni

tavapasse tunnustada märkusega. Otsusega ei tunnustata mittebiomeetrilisi passe, välja arvatud

Eesti ja teiste EL liikmesriikide elamisloa omanikud, kelle suhtes kohaldatakse üleminekuaega kuni

30.09.2025 biomeetrilise passi taotlemiseks (dtl 63). Samuti ei tunnustata reisidokumente, mis on

väljastatud okupeeritud piirkondades või seal elavatele isikutele, kuid asjas ei ole vaidluse all

kaebajale okupeeritud piirkonnas passi väljastamine.

Vaidlustatud otsuse aluseks on välisministri 10.06.2008 määruse1 nr 6 „Välisriigi ja rahvusvahelise

organisatsiooni reisidokumendi tunnustamise kord“ § 9 lg 1 p 4, mille kohaselt tunnistab

Välisministeeriumi konsulaarosakonna peadirektor reisidokumendi tunnustamise otsuse kehtetuks,

kui reisidokumendi tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamine tuleneb Eesti Vabariigi

rahvusvahelistest kohustustest ja huvidest.

Vastava määruse volitusnormiks on ITDS § 15 lg 3 ehk valdkonna eest vastutav minister kehtestab

määrusega diplomaatilise isikutunnistuse, tagasipöördumistunnistuse, tagasipöördumise loa ja

Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistuse väljaandmise taotluste vormid ning välisriigi ja

rahvusvahelise organisatsiooni reisidokumendi tunnustamise korra. Määrus on kehtestatud

kooskõlas ITDS § 3 lg 1 p-ga 2, mis sätestab, et reisidokument on seaduses riigipiiri ületamiseks

ettenähtud reisidokument.

7. Kaebaja väidab, et tal on mittebiomeetriline pass. Kuna kaebajal on kehtiv elamisluba (dtl 171),

ei tunnustata kaebaja mittebiomeetrilist passi alates 01.10.2025.

8. Välismaalasel puudub reeglina subjektiivne õigus Eestisse saabumiseks ja siin viibimiseks. Eesti

Vabariigil on suveräänne õigus otsustamaks, kes siin viibivad, v.a kui isikule Eestisse saabumise

keelamine riivab intensiivselt isiku mõnda põhiõigust. Eesti Vabariik on teatud ulatuses piiranud ka

enda otsustusõigust Euroopa Liidu õigusest tulenevalt.

Samas on reisidokumentide tunnustamine jätkuvalt liikmesriikide pädevuses. Euroopa Parlamendi

ja Nõukogu 25.10.2011 otsuse2 nr 1105/2011/EL preambuli punkti 7 kohaselt on liikmesriigid

pädevad tunnustama reisidokumente ja säilitavad selle pädevuse ka edaspidi. Küll aga peavad

liikmesriigid teavitama teisi kõikidest reisidokumentide tunnustamisega seotud otsustest (p 8). Ka

otsuse art 1 lg 3 rõhutab, et otsus ei mõjuta liikmesriikide pädevust reisidokumentide tunnustamisel.

9. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 14.12.2022 otsusega3 nr 2022/2512 Ukrainas ja Gruusias välja

antud Venemaa Föderatsiooni reisidokumentide mitteaktsepteerimise kohta on otsustatud, et

Venemaa Föderatsiooni poolt okupeeritud aladel väljastatud reisidokumente ei aktsepteerita viisa

andmisel ega riigipiiri ületamisel (art 1). Otsuse preambulis on selgitatud:

-

Vastusena Krimmi Autonoomse Vabariigi ja Sevastopoli linna ebaseaduslikule annekteerimisele

Venemaa Föderatsiooni (Venemaa) poolt 2014. aastal ning Venemaa poolsele jätkuvale olukorra

destabiliseerimisele Ida-Ukrainas, on liit juba kehtestanud sanktsioonid seoses Ukraina territoriaalset

1 https://www.riigiteataja.ee/akt/107042015003

2 https://eur-lex.europa.eu/eli/dec/2011/1105/oj?eliuri=eli:dec:2011:1105:oj&locale=et

3 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/ALL/?uri=CELEX:32022D2512

4(7)

terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega ning sanktsioonid

vastusena Krimmi Autonoomse Vabariigi ja Sevastopoli linna ebaseaduslikule annekteerimisele Venemaa

poolt (p 1).

-

Minski kokkulepetele allakirjutanud poolena on Venemaal selge ja otsene kohustus püüda leida

konfliktile rahumeelne lahendus vastavalt Minski kokkulepetes sätestatud põhimõtetele. Otsusega

tunnustada Ida-Ukrainas valitsuse kontrolli alt väljas olevaid piirkondi sõltumatute üksustena on

Venemaa selgelt rikkunud Minski kokkuleppeid, mis näevad ette, et kontroll nende piirkondade üle läheb

täielikult tagasi Ukraina valitsusele. See otsus ning sellest tulenev otsus saata nendesse piirkondadesse

Venemaa väed kahjustavad veelgi Ukraina suveräänsust ja sõltumatust ning kujutavad endast

rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste lepingute, sealhulgas ÜRO põhikirja, Helsingi lõppakti, Pariisi

harta ja Budapesti memorandumi rasket rikkumist (p 2).

-

24. veebruaril 2022 mõistis Euroopa Ülemkogu koos oma rahvusvaheliste partneritega kõige karmimalt

hukka Venemaa provotseerimata ja põhjendamatu sõjalise agressiooni Ukraina vastu ning väljendas

täielikku solidaarsust Ukrainaga ja ukraina rahvaga. Peale selle nõudis Euroopa Ülemkogu oma 24.

veebruari 2022. aasta järeldustes, et Venemaa lõpetaks viivitamata sõjalise tegevuse, viiks tervelt Ukraina

territooriumilt tingimusteta välja kõik väed ja sõjalise varustuse ning austaks täielikult Ukraina

territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust Ukraina rahvusvaheliselt tunnustatud piirides.

Seda seisukohta kordas Euroopa Ülemkogu oma järeldustes 25. märtsil 2022, 31. mail 2022 ja 24. juunil

2022 (p 3).

-

Liit ja selle liikmesriigid ning Island, Norra, Šveits ja Liechtenstein ei ole tunnustanud ebaseaduslikku

annekteerimist ning on mõistnud hukka Ukraina piirkondade ja territooriumide ebaseadusliku

okupeerimise Venemaa poolt (p 7). Liiduga piirnevas riigis aset leidev sõjaline agressioon, nagu see on

toimunud Ukrainas ja mille tõttu on kehtestatud piiravad meetmed, õigustab abinõusid, mille eesmärk on

kaitsta liidu ja selle liikmesriikide olulisi julgeolekuhuve (p 5).

-

Venemaa passide süstemaatiline väljaandmine neis okupeeritud piirkondades kujutab endast täiendavat

rahvusvahelise õiguse ning Ukraina territoriaalse terviklikkuse, suveräänsuse ja sõltumatuse rikkumist (p

6). Selleks et tagada ühine viisapoliitika ja ühine lähenemisviis välispiire ületavate isikute kontrollimisele,

ei tohiks ühtegi Venemaa poolt okupeeritud Ukraina piirkondades või territooriumitel välja antud või seal

elavatele isikutele välja antud Venemaa reisidokumenti aktsepteerida viisade väljaandmisel ja välispiiride

ületamisel kehtiva reisidokumendina (p 8).

Euroopa Komisjoni 31.05.2023 rakendusotsusega4 (EL) 2023/1061 sätestati nimekiri Venemaa

Föderatsiooni reisidokumentidest, mida ei tohiks kehtiva reisidokumendina aktsepteerida. Otsuse

preambulis on selgitatud, et riigi või üksuse selles nimekirjas olemine ei tähenda, et üks või mitu

liikmesriiki seda rahvusvahelise õiguse kohaselt tunnustab (p 7). Arvestades Venemaa poolt

okupeeritud Ukraina piirkondades ja territooriumitel ja Gruusia separatistlikel territooriumitel

valitsevat hädaolukorda, peab käesolev otsus oma kiireloomulisuse tõttu jõustuma järgmisel päeval

pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas (p 14).

10. Välisministeerium on kohtumenetluses selgitanud, et mittebiomeetrilistel passidel puudub

elektrooniline andmekandja ja seetõttu ei ole võimalik nii lihtsalt kindlaks määrata, kas dokument

on väljastatud okupeeritud piirkondades. Eestis ja Euroopa Liidu liikmesriikides elamisluba

omavatel Venemaa Föderatsiooni kodanikel on võimlik enam kui poole aasta jooksul saada

Venemaa Föderatsiooni biomeetriline pass, mida Eesti Vabariik tunnustab. Kohtule vastamise

seisuga ei tunnusta Venemaa Föderatsiooni mittebiomeetrilisi passe ka Island, Leedu, Prantsusmaa,

Taani ja Tšehhi.

11. Kaebajale tekkiv riive on väheintensiivne. Kaebajal on Rootsi elamisluba ja seega on tal

võimalik Eestisse siseneda ja siit lahkuda senise passi alusel kuni 30.09.2025. Eesti Vabariik ei

tunnista kaebaja passi kehtetuks, vaid ei tunnusta seda. See tähendab, et tegemist ei ole Eesti

Vabariigi riigipiiri ületamiseks sobiliku dokumendiga, kuid Eesti Vabariik ei tunnista passi kaebaja

õigussuhetes teiste isikute ja riikidega kehtetuks. Kaebajal on võimalik jätkuvalt passi kasutada

muudel juhtudel kui Eesti Vabariigi piiriületus ja siia viisa taotlemisel.

4 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32023D1061&qid=1720056778542

5(7)

Kaebajal on võimalik taotleda ka Venemaa Föderatsioonilt biomeetrilist passi. Kaebaja ei ole

esitanud vastust, kuivõrd kulukas uue passi taotlemine on, sh sisustamaks ka esialgse õiguskaitse

vajadust. Venemaa Föderatsiooni suursaatkonna Ühendkuningriigis veebilehel on selgitanud

biomeetrilise passi taotlemise kohta, et selle passi taotlemine maksab 80 naela (ca 94 eurot) ning

passi saamine võtab aega kuni 3 kuud5. Kaebaja on olnud muudatusest teadlik juba hiljemalt

17.04.2025 (s.o kaebuse esitamise aeg), mistõttu on kaebajal piisavalt aega toimingutega

alustamiseks. Viidatud veebilehel on ka viide passi elektroonilise taotlemise võimalusele. Juhul, kui

kaebaja viibib Rootsis, asub suursaatkond ka Stockholmis (https://sweden.mid.ru/). Arvestades

passi taotlemise kulu, jääb see alla lihtmenetluse määra (HKMS § 133 lg 1), mille korral tuleb

eeldada, et riive on väheintensiivne.

Kaebaja ei ole ka põhjendanud, millised olulised ebameeldivused või rahalised raskused talle

tekivad, kui ta peab Venemaalt Rootsi jõudmiseks reisima läbi mõne muu riigi. Kaebaja on viimati

reisinud passi templite kohaselt ka läbi Läti ning kohtuasja nr 3-22-2505 kohaselt on ta varem

kasutanud Rootsi jõudmiseks ka Soome Vabariiki.

Kohus leiab täiendavalt, et tegemist on olulises osas (välis)poliitilise otsustusega, mille õigsust

kohus ei kontrolli. Riigil on väga lai otsustusõigus rahvusvaheliste suhete kujundamisel. Sarnaselt ei

ole isikul õigus nõuda viisa nõudmise asemel viisavaba reisimise võimalust või konkreetse riigiga

kindlat tollipoliitikat või tollide puudumist.

Biomeetrilise passi nõudmisega ei rikuta ka kaebaja liikumisvabadust. Ainuüksi asjaolust, et isik

viibib riigi territooriumil või soovib sinna siseneda, ei tulene riigile kohustust lubada iga isikut

mistahes dokumendiga või dokumendi puudumisel piiri ületama. Piiri ületusel nõutavad

dokumendid on sätestatud seaduse alusel (vt määruse p 6). Demokraatlikus ühiskonnas mõõdukaks

ja vajalikuks piiranguks on see, et piiri ületataks dokumentide alusel, mille osas on usaldus, et

dokumendi väljastanud riik on väljastanud dokumendi oma territooriumi piire järgides.

Kaebaja viited kollektiivsele karistamisele seonduvad rahvusvahelise humanitaarõiguse kontekstis

okupatsioonivõimude kohustustega tsiviilelanikkonna kaitsel (Haagi neljas konventsioon,

18.10.1907 art 50) ja sõjavangide kohtlemisega (Genfi kolmas konventsioon, 12.08.1949 art 87).

Käesoleval juhul ei ole sellise olukorraga tegemist. Mistahes tunnuste alusel inimgruppide erinev

kohtlemine ei ole ebavõrdne kohtlemine, kui gruppide vahel on erinevused ning erinevaks

kohtlemiseks on mõistlik põhjus. Ka riigid kohtlevad erinevalt riike, kellega ollakse rahumeelsetes

suhetes, neist riikidest, kes tungivad relvastatult kallale teistele maadele eesmärgiga anastada nende

territoorium, alistada nende rahvastik, muuta nende poliitilist või ühiskondlikku korda vms6.

12. Kaebusel puuduvad ka eduväljavaated. Ka kaebajale enam kui väheintensiivse riive tekkimise

möönmisel saaks kohtulik kontroll (välis)poliitiliste otsuste ja nende otstarbekuse üle olla

minimaalne. Kohtul oleks sellises olukorras sekkumisruum eelduslikult üksnes juhul, kui piiranguga

riivatakse elu, tervist või inimväärikuse olemuse tuuma. Teistsuguse reisidokumendi nõudmisega,

sh nii, et kaebajal on soovitud sihtriiki võimalik jõuda läbi teiste riikide, sellise intensiivsusega

riivet tekitada ei saa.

Vaidlustatud otsuse eesmärgiks on täita Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 14.12.2022 otsust nr

2022/2512, s.o reageerida ebaseaduslikule annekteerimisele ja okupeerimisele, kaitsta Euroopa

Liidu liikmesriikide julgeolekut ning reageerida rahvusvahelise õiguse rikkumisele, s.o okupeeritud

piirkondades Venemaa passide süstemaatilisele väljaandmisele. Välisministeerium on selgitanud, et

biomeetriline pass koos sellel oleva elektroonilise andmekandjaga võimaldab paremini kontrollida

5 https://london.mid.ru/ru/consular-services/consulate_q/international-passport/making/

6 https://arhiiv.eki.ee/dict/vsl/index.cgi?Q=agressioon

6(7)

otsusega nr 2022/2512 seatud kohustust, et Venemaa Föderatsiooni poolt okupeeritud aladel

väljastatud reisidokumente ei aktsepteerita viisa andmisel ega riigipiiri ületamisel.

Mittebiomeetrilised välispassid ei sisalda elektroonilist andmekandjat, mistõttu puudub võimalus

võrrelda passi omaniku isikuandmeid kiibile kantud andmetega. Erinevalt Venemaa biomeetrilisest

passist ei ole mittebiomeetrilise passi väljastanud asutust võimalik nii lihtsalt kindlaks määrata,

mistõttu on raskem tuvastada mittetunnustatud (st okupeeritud piirkondades väljastatud) dokumente

(dtl 115).

Täiendavate andmete, sh biomeetriliste andmete kontrollimine on selle eesmärgi saavutamiseks

sobiv meede. Kohtule ei nähtu, et leiduks mõni muu meede, mis võimaldaks Venemaa

Föderatsiooni passi väljastamise kohta sama hästi kontrollida, kuid riivaks isiku õiguseid vähem

(vajalikkuse kriteerium). Arvestades kohtu poolt eelnevalt kirjeldatud vähest riivet kaebaja

õigustele ja teiselt poolt otsuses nr 2022/2512 kirjeldatud kaalukat avalikku ja Euroopa Liidu

kodanike huve, on meede ka mõõdukas.

13. Kohus tagastab kokkuvõttes nii tühistamisnõude kui ka hüvitamisnõude. Kuna

Välisministeeriumi otsuse tühistamine on ebatõenäoline, on sarnaselt ebatõenäoline ka

hüvitamisnõude rahuldamine RVastS § 7 lg 1 alusel. Kaebaja ei ole esitanud ka kahjunõude

arvestust. Kaebajale ei ole kahju tekitatud ka Eesti Vabariigi õigustloova aktiga (RVastS § 14) ning

kaebaja ei ole ka isikuks, kelle põhiõiguseid või -vabadusi õiguspärase haldusaktiga erakordselt

piirataks (RVastS § 16).

14. Kohus jätab esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kaebajal puudub, erinevalt algses

kaebuses märgitust 2025. aasta suvekuudel õiguskaitse vajadus, kuna kaebaja mittebiomeetrilist

passi tunnustatakse piiriületustel kuni 01.10.2025.

Kaebajale võib tekkida riive alates 01.10.2025, kuivõrd kaebajal tuleb valida kas teine reisiteekond

või taotleda biomeetrilist passi. Biomeetrilise passi taotlemist saab pidada üksnes vähese

intensiivsusega riiveks. Kaebaja ei ole kohtule esitanud andmeid, kas ja milline riive talle tekib teise

reisiteekonna valimisel ja millised raskesti kõrvaldatavad tagajärjed talle seetõttu tekivad.

Kohus selgitas ka eelnevalt, et kaebusel puuduvad eduväljavaated, sealjuures kuna tegemist on

valdkonnaga, kus riigil on lai kujundusõigus. Kaebaja soovile reisida läbi Eesti mugavalt ja lihtsalt

vastandub ka oluline avalik huvi Euroopa julgeoleku tagamisel.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Sullin

7(7)