2-25-5979/7 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 20. juuni 2025

Tsiviilasja number

2-25-5979

Tsiviilasi

V.F-i hagi F.A vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 22. aprilli 2025 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V.F-i määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (hageja): V.F (ik: XXX), esindaja

vandeadvokaat Rene Hallemaa

Vastustaja (kostja): F.A (ik: XXX)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 22. aprilli 2025 määrus ja saata tsiviilasi maakohtule

menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Rahuldada määruskaebus.

3. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asja sisulisel lahendamisel.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. V.F (hageja) esitas 17.04.2025 maakohtule F.A (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus

mõista kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju 61 537,75 eurot ja mittevaralise kahju kohtu

äranägemisel ning seadusjärgse viivise alates hagi esitamisest.

Hagiavalduse kohaselt on poolte kooselust XXXXX sündinud Y V.F. Hageja võttis isaduse

omaks. Tsiviilasjas nr 2-22-6776 rahuldas Tartu Maakohus 17.06.2022 otsusega isaduse

vaidlustamise hagi ning tuvastas, et Y V.F ei põlvne hagejast ja sünniakti tehtud kanne, mille

kohaselt hageja on Y V.F-i isa, on ebaõige. Kostja on tekitanud kahju tahtliku heade kommete

vastase teoga, kuna kostja varjas teadlikult hageja eest võimalikku Y V.F-i eostamist

kolmanda isiku poolt ning lasi tahtlikult Y V.F-i üles kasvatada hagejal, kes ei olnud Y V.F-i

bioloogiline vanem. Hagejal on tekkinud kostja teadlikust amoraalsest käitumisest tulenevalt

seoses Y V.F-i ülalpidamisega kahju 58 628,15 eurot.

Lisaks on hagejal tekkinud põhjendamatud kulud Y V.F-iga seotud kohtuvaidlustest. Kui

hageja oleks teadnud tegelikke asjaolusid ja ei oleks isadust omaks võtnud, ei oleks hageja Y

V.F-iga seotud kohtuvaidlustes osalenud. Isaduse vaidlustamise menetluses on hageja

kandnud lepingulise esindaja kulu 900 eurot, ekspertiisikulu 228 eurot ja tasunud riigilõivu

380 eurot. Elatise väljamõistmise tsiviilasjas on hageja kandnud õigusabikulu 48 eurot, 144

eurot ja 792 eurot. Elatise vähendamise hagi esitamiseks on hageja kandnud õigusabikulu

417,60 eurot. Kokku on hagejal õigusabikulude ja menetluskuludena tekkinud kostja

amoraalse käitumise tõttu kahju 2909,60 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

2. Tartu Maakohus jättis 22.04.2025 määrusega V.F-i hagi F.A vastu varalise kahju 61

537,75 euro hüvitamiseks ja nimetatult summalt viivise väljamõistmiseks menetlusse võtmata

ning menetluskulud hageja kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Määruse kohaselt tulenevad PKS § 82 järgi vanemate ja laste vastastikused õigused ja

kohustused laste põlvnemisest, mis on kindlaks tehtud seaduses sätestatud korras. Hagejal

puudub alus Y V.F-i ülalpidamiseks tasutud elatise tagasinõudmiseks (Riigikohtu selgitused

lahendites nr 3-2-1-93-08 ja 3-2-2-2-07). Kuigi hageja nõuab lapse ülalpidamiseks tehtud

kulusid kahju hüvitisena lapse emalt, on sisuliselt tegemist elatise tagasinõudega, mis ei ole

lubatud. Hagi on varalise kahju 58 628,15 euro nõudes perspektiivitu.

Hageja nõutud kahju 2909,60 eurot osas on tegemist menetluskuludega TsMS § 138 lg 1

mõistes. Nii isaduse vaidlustamise menetluses nr 2-22-6776, elatise väljamõistmise

menetluses nr 2-18-132182 kui ka elatise vähendamise menetluses nr 2-22-2870 on sisulistes

lahendites jäetud menetluskulud poolte endi kanda. Jõustunud kohtuotsus on

menetlusosalistele kohustuslik, sama kehtib asja sisuliselt lahendanud kohtumääruse kohta.

Kohtulahendi siduvuse põhimõte tagab õigusrahu. Hagejal ei ole võimalik nõuda jõustunud

lahendiga lahendatud menetluskulude väljamõistmist teistkordselt.

Kohus oli seisukohal, et hagi ei ole esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset,

kuivõrd esitatud hagiga ei ole võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada. Eeltoodust

tulenevalt keeldus kohus hagi varalise kahju nõuete, s.o 58 628,15 euro ja 2909,60 euro ning

viivise osas TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmast.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

3. V.F esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 22.04.2025 määruse tühistamist

ja uue määruse tegemist, millega saata tsiviilasi Tartu Maakohtule varalise kahju nõude

menetlusse võtmise otsustamiseks.

Määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu palub V.F tagastada kontole, millelt riigilõiv on

tasutud.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, et hageja kahjuhüvitise nõue lapse ema vastu on

samastatav elatise tagasinõudega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-36-08 (p 12) asunud

seisukohale, et isast põlvnemise vaidlustamise tõttu lapse sünniakti kande ebaõigeks

tunnistamine on tagasiulatuv kuni lapse sünnini. Maakohus ei ole antud seisukohta arvestanud

ning on lähtunud üksnes sellest Riigikohtu seisukohast, et kostjal lõppeb kohustus maksta

lapsele elatist alates vanema kande ebaõigeks tunnistamisest, kuid tal ei ole õigust tagasi

nõuda makstud elatist. Hageja ei soovi elatist tagasi nõuda lapselt. Riigikohus ei ole

välistanud mitte ühtegi kahjuhüvitamise nõuet, mis võib tekkida ebaõigest kandest ja õiguste

tagasiulatuvast muutumistest. Kostja tahtliku õigusvastase käitumise tõttu esitas hageja

kahjuhüvitamise nõude kostja vastu. Kostja on tekitanud hagejale kahju, millest üks osa on

õigusliku aluseta kantud ülalpidamine;

2) ei nõua hageja samade menetluskulude teistkordset hüvitamist, vaid nõuab kostjalt

kulutuste kompenseerimist, mida hagejal ei oleks kostja õiguspärase käitumise korral

tekkinud. Kahjuna käsitletud menetluskulud on tekkinud menetlustest, kus kohus jättis

menetluskulud poolte endi kanda. Menetlused toimusid aga sellel hetkel teada olnud

asjaoludel, mis tänaseks on muutunud. Kostja õigusvastase tegevuse puudumisel ei oleks

hageja pidanud kohtumenetlustes nr 2-22-6776, 2-18-132182 ja 2-22-2870 osalema, sest ei

oleks eksisteerinud asjaolusid, millest tulenevalt oli hageja menetlusosaline, ning hagejal ei

oleks tekkinud õigusabikulusid. Maakohus ei ole esitanud materiaalõiguslikku alust, mis

välistab õigusvastase käitumisega tekitatud kahjuna põhjendamatu kohtumenetluse kulud.

Täidetud on kõik õigusvastase kahju hüvitamise eeldused (õigusvastane tegu, kahju, põhjuslik

seos, süü).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ning

tsiviilasi tuleb saata maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

Määruskaebus kuulub rahuldamisele.

5. Hageja esitas kostja vastu VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel kahju hüvitamise nõude. Hageja

leidis, et kostja tekitas talle kahju tahtliku heade kommete vastase teoga, kuna varjas

teadlikult hageja eest võimalikku Y V.F-i eostamist kolmanda isiku poolt ning lasi tahtlikult

Y V.F-i üles kasvatada hagejal, kes ei olnud Y V.F-i bioloogiline vanem.

VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati

heade kommete vastase tahtliku käitumisega. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase

tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel.

Nimetatud sätte kohaldamine eeldab seega hinnangut, kas kahju tekitaja tegu oli kooskõlas

heade kommetega või mitte ning kas kahju tekitaja tahtlus oli suunatud kannatanu

kahjustamisele. Nende asjaolude tuvastamiseks tuleb maakohtul eelduslikult hinnata tõendeid.

6. Maakohus jättis hagi varalise kahju hüvitamiseks TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse

võtmata, kuna hagiavavaldus ei ole esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset,

kuivõrd esitatud hagiga ei ole võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada.

Riigikohus on mitmetes lahendites (vt näiteks Riigikohtu lahend nr 2-17-8939) asunud

seisukohale, et TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid ning kui

hagiavalduses esitatud asjaoludel ei saa tõendeid hindamata otsustada selle üle, kas kostja

vastutab hageja nõude eest, tuleb see välja selgitada asja sisulisel läbivaatamisel.

Antud juhul ei saa ilma tõendeid hindamata otsustada selle üle, kas kostja tahtlus kahju

tekitamisel oli suunatud hageja kahjustamisele ning seetõttu ei saanud maakohus jätta

hagiavaldust menetlusse võtmata.

Lisaks märgib ringkonnakohus, et hagi saab jätta TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse

võtmata üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada

ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-177-16).

Hageja kahju hüvitamise nõuet on võimalik rahuldada VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel ning see,

kas nõue on tegelikult põhjendatud, selgitatakse välja asja sisulisel läbivaatamisel.

Maakohtu seisukoht, et tegemist on elatise tagasinõudega, mida ei ole võimalik rahuldada, on

põhjendamatu ning ei põhine hagiavalduses märgitul. Maakohtu viited Riigikohtu lahenditele

nr 3-2-1-93-08 ja nr 3-2-2-2-07 ei ole asjakohased, kuna nendes ei käsitletud kahju hüvitamise

nõuet, mis tulenes lapse ema tahtlikust heade kommete vastasest käitumisest.

7. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-18-15 asunud seisukohale, et TsMS § 174 lg 11 ei välista

teises asjas kantud menetluskulude kui õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude

esitamist VÕS § 127 lg 4 ja VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel.

Antud asjas nõudis hageja kostjalt menetluskulude väljamõistmist, mida ta kandis

tsiviilasjades nr 2-22-6776, 2-18-132182 ja 2-22-2870 (milles kostjaks oli laps) kostja

õigusvastase käitumise tagajärjel ning tulenevalt eelmärgitud Riigikohtu seisukohast on

sellise kahju nõude rahuldamine võimalik. Maakohtu vastupidine seisukoht ei ole õige.

8. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asja sisulisel läbivaatamisel (TsMS

§ 173 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)