3-25-34/27 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. juuni 2025, Tartu

Haldusasja number

3-25-34

Haldusasi

A kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27. detsembri 2024. a

otsuse nr 15.3-3.4/1506-3 tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – A, lepinguline esindaja vandeadvokaat Raivo Laus

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Ragne Õunap

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 20. mail 2025.

RESOLUTSIOON

1. A kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Tunnistada menetlus kinniseks kaebaja terviseseisundit kajastavate tõendite ja

nende tõlgete (dtl 23-34) osas.

4. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja, tema venna ja tütre nimed

tähemärkidega A, B ja C.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21. juulil 2025.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik A (kaebaja) omas alates 3. juulist 2000 Eestis alalist

elamisluba nr EL91L004773, mis seoses 1. juunil 2006 jõustunud välismaalaste seaduse (VMS)

muudatusega muutus automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks.

3-25-34

Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) algatas 1. detsembri 2024. a kirjaga nr 15.3-3.4/1506-1 A

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse VMS § 241 lg 2 p 2 alusel, mis

sätestab, et pikaajalise elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalane viibib

väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud. PPA andis sama kirjaga isikule

õiguse esitada omapoolne arvamus ja vastuväited.

2. PPA tunnistas 27. detsembri 2024. a otsusega nr 15.3-3.4/1506-3 A pikaajalise elaniku

elamisloa nr EL91L004773 alates 27. detsembrist 2024 kehtetuks VMS § 241 lg 2 p 2, § 16 ja §

243 alusel, esitades kokkuvõtvalt järgmised põhjendused:

1) PPA tuvastas, et isik viibis ajavahemikus 1. jaanuar 2015 kuni 15. juuli 2023 Eestis kokku 44

päeva. Ta sisenes Eestisse taas 1. detsembril 2024, selgitades, et elab Tuulas ning läheb

Tallinnasse vennale külla 10-ks päevaks. Ta lahkus Eestist 4. detsembril 2024, selgitades

piiriületusel, et suundub koju Tuulasse 10-ks päevaks. Seega oli ta viibinud väljaspool Euroopa

Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud;

2) registreeritud elukoha omamine ja töötamine Venemaal kinnitab, et isiku eemalviibimine ei

ole olnud ajutine. Viibimine ei ole seotud ainult tütre külastamisega Venemaal. Väljaselgitatud

asjaolud (sh ettevõtlus Venemaa Föderatsioonis) annab aluse kahelda isiku alalises elamises

Eestis ning talle antud pikaajalise elaniku elamisloa seaduspärases kasutamises. PPA ei kahtle A

seotuses Eestiga (sünnikoht, õppimine, sugulaste hauad, kinnisvara, siin elav vend), kuid

vähemalt viimase 9 aasta alaline elukoht on tal olnud Venemaal ning Eestit külastas ta ainult

perioodiliselt. Samuti töötas ta Venemaal. PPA-l on põhjendatud kahtlus, et elamisluba on vajalik

lihtsamaks piiriületuseks;

3) isik on viimase 9 aasta jooksul Eestis viibinud kokku 48 päeva, mistõttu saab järeldada, et

sidemed Eestiga ei ole tugevad, mis ei välista aga tugevat emotsionaalset sidet (Eestis elab tema

vend);

4) A puhul ei esine pereriivet. PPA andmetel on ta vallaline ning lähisuhtevõrgustiku

moodustavad tema Eestis elav vend (Venemaa Föderatsiooni kodanik) ning Moskvas elav tütar.

Tegemist ei ole perekonnaliikmetega VSS § 29 lg 4 ega Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

praktika tähenduses;

5) isiku emakeel on vene keel, ta elab ja töötab pikaaegselt Venemaal; kinnisvara omamine Eestis

ega Eestis ettevõtte (OÜ RML) juhtorgani liikmeks olek (alates 19. märtsist 1998) ei ole seni

takistanud elada ja töötada Venemaal; ettevõtet saab edasi juhtida vend B. Elamisloa kehtetuks

tunnistamisel, säilib tema lähedastel (vennal) võimalus teda Venemaal külastada - vend on

külastanud Venemaad 2024. aasta jooksul 6 korda ning viibib ka otsuse tegemise hetkel

Venemaal. Lähedaste, sõprade ja tuttavatega on võimalik suhtlust jätkata ka

telekommunikatsioonivahendeid kasutades;

6) välismaalasel ei ole absoluutset subjektiivset õigust elamisloa omamiseks. Isikul puudub

õiguspärane ootus sellise olulise hüve saamiseks või säilitamiseks. Rahvusvahelise õiguse

põhimõtete kohaselt on riigil õigus otsustada välismaalase riiki sisenemine, tema sealviibimine ja

riigist väljasaatmine. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei võta A-lt võimalust

esitada tulevikus uus elamisloa taotlus või taotleda pikaajalise elaniku elamisloa taastamist, kui

tingimused selleks on täidetud.

3. A esitas 6. jaanuaril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 27. detsembri 2024. a otsuse nr

15.3-3.4/1506-3 tühistamiseks.

4. Kohus võttis kaebuse 7. jaanuari 2025. a määrusega menetlusse. PPA vastas kaebusele 4.

veebruaril 2025.

5. Kohus määras esmalt 10. veebruari 2025. a määrusega asja läbivaatamise kohtuistungil 2.

aprillil 2025. Kaebajast tingitud asjaoludel lükkas kohus 31. märtsi 2025. a määrusega istungi

edasi ja määras uue istungi toimumise 20. mail 2025.

2(9)

3-25-34

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebaja väidab järgmist.

5.1. Kaebajale on antud elamisluba töötamiseks Eestis. Seega on kaebaja kasutanud elamisluba

eesmärgipäraselt ning tal on tekkinud õiguspärane ootus, et ta saab elamisloa alusel töötamist

äriühingu juhatuse liikmena jätkata.

5.2. Kaebajal on tihedad sidemed Eestiga ning ta peab Eestit oma kodumaaks. Ta on siin

sündinud ja koolis käinud (keskkoolis Tallinnas ning Tartu Riiklikus Ülikoolis). Tal on kodu

Tallinnas Sõpruse pst 209-12, kuhu ta on sisse kirjutatud. Tema eelneva kahe põlvkonna

lähisugulased on maetud Tallinnas ning ainult Eesti viibides saab ta külastada nende haudu.

Kaebajal on tihe side enda vennaga, kes elab koos oma perega Tallinnas.

5.3. Vastustaja on jätnud otsuse sisuliselt põhjendamata ja teostas ebaõigesti kaalutlusõigust, mis

on tinginud ebaõigete otsuste tegemise. Vastustaja on ka eiranud üldisi haldusmenetluse

printsiipe – õiguspärast ootust, ärakuulamisõigust ja hea halduse tava.

5.4. Eestist eemalviibimise põhjuseks olid ootamatult tekkinud terviserikked, kui kaebaja viibis

Venemaal enda tütart külastades, ning tekkis objektiivne takistus Eestisse naasmiseks. Õiglane ei

ole lugeda operatsiooni ja taastusravi aega eemalviibimise tähtaja hulka – sel perioodil oli

kaebajal objektiivselt võimatu Eestisse tulla ning see tähendanuks arstide soovituste eiramist.

5.5. Arusaamatu on piirivalveametnike järeldus kaebaja 1. ja 4. detsembril 2024 toimunud

liikumiste kohta (et ta läheb Tallinnasse vennale külla ning et Eestist lahkudes läheb koju).

Kaebaja lihtsalt teatas piirivalvuritele oma viibimispaiga Venemaal (Tuulas). Meelevaldne on ka

PPA järeldus, et registreeritud elukoha omamine kinnitab, et isiku eemalviibimine ei ole olnud

ajutine. Kaebaja tõendab, et elukoha registreering Venemaal Tuulas on ajutine (12.11.2024 –

12.11.2025) ning tema eemalviibimine tervislikel põhjustel oli ajutine. Talle tehti järjest mitu

rasket operatsiooni ning tal oli keelatud liikuda, misjärel toimus taastusravi ja rehabilitatsioon.

Vastustaja ei ole arvestanud kaebaja terviseseisundit.

5.6. VMS § 241 lg 4 järgi ei ole sama paragrahvi lõike 2 punktides 2–4 sätestatud asjaolud

elamisloa kehtetuks tunnistamise aluseks, kui PPA on välismaalase Eestist eemalviibimise

lugenud põhjendatuks. PPA ei ole täpsemalt kirjutanud, miks kaebaja tervislik seisund ei ole

küllaldane põhjus eemalviibimiseks. Sellega on haldusorgan rikkunud põhjendamiskohustust.

5.7. Tõele ei vasta PPA põhjendus, et kaebaja vajab elamisluba vaid hõlpsaks piiriületuseks.

Äriseadustikust tulenevalt on kaebajal Eesti äriühingu juhatuse liikmena kohustused, mida ei saa

täita eemal viibides.

5.8. Eestisse elama asumise juures ei ole vaja seda siduda konkreetsete päevadega, vaid

konkreetsete asjaoludega. PPA on valesti leidnud, et kaebaja ei ole Eestisse püsivalt elama

asunud. Asjakohatu on viide kaebaja tegevusele Tulskaja farmatsevticheskaja fabrika direktorina

ja seos mitme äriühingu asutamisega Venemaal. Tegemist pole keelatud äritegevusega. Kaebaja

pole enam selle vabriku direktor, mis tõendab püsiva seose puudumist Venemaaga.

5.9. Seadusandja on muutnud VMS §-s 6 püsivalt Eestis elamise tähendust ning sellest on välja

jäetud Eestis aastas vähemalt 183 päeva jooksul viibimise nõue. Seega pole olulised otsuses

toodud andmed Eestis viibitud päevade kohta. Ka kohtupraktika järgi tuleb hinnata konkreetseid

asjaolusid ning nende alusel järeldada, kas isiku tegevus vastab tähtajalise elamisloa andmise

tegelikule mõttele.

3(9)

3-25-34

5.10. Vastustaja otsus riivab ebaproportsionaalselt kaebaja eraelu. On ebahumaanne lahutada

kaebajat oma sünnimaast. Tema lähemad sugulased ja sõbrad on Eestis.

6. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, esitades järgmised seisukohad.

6.1. PPA on kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel lähtunud seadusest

tulenevatest nõuetest ega ole vääralt kohaldanud VMS norme. PPA on vaidlustatud haldusakti

andmisel piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega kaalunud kõiki huve ning

langetanud õiguspärase otsuse.

6.2. Kaebaja on viimase üheksa aasta jooksul Eestis viibinud vaid paar päeva aastas ning

suurema osa aastast Venemaal. Kaebaja põhiline elukoht on olnud Venemaal, mitte Eestis, ning

ta on elamisluba kasutanud vaid lihtsamaks piiriületuseks, mis ei ole aga elamisloa andmise

mõte. PPA hinnangul ei ole eemalviibimine põhjendatud ning esineb jätkuvalt pikaajalise

elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise alus.

6.3. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et operatsiooni ja taastusravi aega pole õiglane lugeda

eemalviibimise tähtaja arvestamise hulka. Kaebaja esitatud selgitused ja tõendid tema tervisliku

seisundi kohta ei ole niivõrd põhjendatud, et poleks võimaldanud kaebajal viimase üheksa aasta

jooksul Eestisse elama asuda. Kaebaja selgitused tervisliku seisundi kohta hõlmavad vaid 2023. a

lõppu, 2024. a keskpaika ja 2024. a lõppu.

6.4. Kaebaja elukoha registreering Tuulas ei tõenda, et kaebaja tegelik elukoht oleks Eestis või et

eemalviibimine oleks põhjendatud. Tunnistus elukoha registreerimise kohta on väljastatud alles

12. novembril 2024, kuigi kaebaja lahkus Eestist juba 15. juulil 2023. Tõendid ei kinnita kaebaja

väidet, et tal polnud võimalik enne detsembrit 2024 Eestisse naasta tervise tõttu. Kaebaja lahkus

viimati Venemaale 15. juulil 2023 ning varasemate aastate muster on näidanud, et ta viibib

Eestis vaid korra aastas paariks päevaks (juulis).

6.5. Kaebaja ettevõte RML OÜ on asutatud 1991. a ning kaebaja on saanud vähemalt viimased

üheksa aastata täita oma juhatuse liikme ülesandeid Eestist väljaspool viibides, olles Eestis vaid

lühiajaliselt. Eestist eemal viibimine ei takista kaebajal oma ettevõttega tegeleda.

6.6. Vastustaja on teavitanud kaebajat elamisloa kehtetuks tunnistamise alusest ning andnud talle

võimaluse selle kohta oma seisukoht esitada. Kaebaja on saanud enne otsuse tegemist kasutada

õigust olla ära kuulatud Hea halduse tava mittejärgimise etteheidet esitades ei ole kaebaja

selgitanud, mille vastu on vastustaja eksinud.

6.7. Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheitega põhjendamiskohustuse rikkumisest. Kaebaja

selgitused eemalviibimise kohta ei ole niivõrd põhjendatud, et ei oleks võimaldanud kaebajal

püsivalt Eestisse elama asuda ning tema varasem käitumine on kinnitanud, et ta ei ole Eestisse

elama asunud ega plaaninudki seda teha.

6.8. Kaebajal ei olnud tähtajalist elamisluba töötamiseks, vaid pikaajalise elaniku elamisuba koos

õigusega töötada Eestis. Tema elamisloakaart on antud kehtivusega kuni 24. maini 2028.

Tulenevalt VMS §-st 230 oli kaebaja elamisloa eesmärk võimaldada tähtajatult Eestis elada.

Pikaajalise elaniku elamisloaga Eestis elaval välismaalasel peab küll olema püsiv legaalne

sissetulek, kuid see ei pea ilmtingimata olema töötasu. Välismaalasel ei saa tekkida õiguspärast

ootust, et tema elamisluba, mida ta eesmärgipäraselt ei kasuta, jääb kehtima. Välismaalasel ei ole

põhiseaduslikku õigust viibida riigi territooriumil, mille kodanik ta ei ole ning rahvusvahelise

õiguse põhimõtete kohaselt on igal riigil suveräänne õigus otsustada välismaalase riiki saabumise,

riigis viibimise ja riigist lahkumise üle.

4(9)

3-25-34

6.9. PPA on hinnanud, kas kaebaja tegevus vastab elamisloa andmise tegelikule mõttele. Kuna

kaebaja ei ole Eestisse elama asunud, mis on pikaajalise elamisloa põhieesmärk, ei saa kaebaja

elamisloa omamist pidada põhjendatuks.

6.10. PPA ei ole otsuses ette heitnud keelatud äritegevust, vaid on kaebaja äritegevusele

Venemaal viidanud põhjusel, et ilmestada tema seost Venemaaga.

6.11. Kaebajal võib küll Eestis olla kinnisvara ja erahuvid seoses esivanemate haudadega, kuid ta

on juba pikemat aega sidunud oma elu Venemaaga ning külastanud Eestit lühiajaliselt paar päeva

aastas. Kaebaja Venemaal elamist ei ole varem takistanud Eestis asuv kinnisvara, esivanemate

hauad ega venna ning venna pere elamine Eestis. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kaebaja

on kasutanud talle antud elamisluba vaid lihtsamaks piiriületuseks,

KOHTU SEISUKOHT

7. Kaebaja on vaidlustanud PPA otsuse, millega tunnistati kehtetuks tema pikaajalise elaniku

elamisluba.

8. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja on sündinud ja õppinud Eestis. Ta on Venemaa

Föderatsiooni kodanik, kellele on antud alaline elamisluba 3. juulil 2000, mis seoses 1. juunil

2006 jõustunud välismaalaste seaduse muudatusega muutus automaatselt pikaajalise elaniku

elamisloaks.

Vastustaja on põhjendatult välja toonud, et Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks, sh ajutiselt

viibimiseks, peab välismaalasel olema seaduslik alus. Kaebaja jaoks on selliseks viibimisaluseks

kuni käesolevas asjas vaidlustatud otsuse tegemiseni olnud pikaajalise elaniku elamisluba.

Pikaajalise elaniku elamisluba on välismaalasele antav luba Eestisse saabumiseks ja tähtajatult

Eestis elamiseks vastavalt VMS-s sätestatud ja elamisloaga kindlaks määratud tingimustele

(VMS § 230). Pikaajalise elamisloa andmise tingimused on sätestatud VMS §-s 232 ning see

kehtib kuni elamisloa kehtivusaja lõppemiseni või elamisloa kehtetuks tunnistamiseni (VMS §

239).

9. Vastustaja on kaebaja elamisluba kehtetuks tunnistades tuginenud VMS § 241 lg 2 p-le 2, mille

kohaselt tunnistatakse pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks, kui välismaalane viibib

väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud. Kuigi see säte paikneb

pikaajalise elamisloa kohustuslike kehtetuks tunnistamise aluste loetelus, näeb VMS § 241 lg 4

ette, et VMS § 241 lg 2 p-des 2–4 sätestatud asjaolud ei ole elamisloa kehtetuks tunnistamise

aluseks, kui PPA on välismaalase Eestist eemalviibimise lugenud põhjendatuks. Seega võimaldab

VMS § 241 lg 2 p 2 koosmõjus sama paragrahvi neljanda lõikega vastustajale kaalumisruumi neis

sätetes nimetatud asjaolude piires.

10. Riigikohus on haldusasjas nr 3-19-92 (p 16) kohaldades VMS § 241 lg 2 punkti 2 koosmõjus

Direktiivi 2003/86/EÜ art 9 lg -ga 2 märkinud, et selleks, et mitte kaotada siin pikaajalise elaniku

staatust VMS § 241 lg 2 p 2 alusel, peaks isik naasma igal aastal korraks Eestisse, et

demonstreerida enda seotust Eestiga. Asjas on tõendatud, et kaebaja on tõepoolest viibinud

väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike rohkem kui 12 järjestikust kuud – ta saabus Eestisse

viimati 1. detsembril 2024, olles eelnevalt Eestist lahkunud 15. juulil 2023 (piiriületuste info, dtl

111-113). Kaebaja ei sea neid andmeid kahtluse alla.

11. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajal välismaalasena ei ole absoluutset õigust elamisloale

ega õigustatud ootust igal juhul selle hüve saamisele või säilitamisele. Üldtunnustatud põhimõtete

kohaselt on riigid suveräänsed otsustama välismaalase riiki sisenemise ja riigis viibimise üle.

5(9)

3-25-34

12. Vaidluse põhisisu on selles, kas kaebaja eemalviibimist Eestist eelnimetatud ajavahemikul

saab lugeda põhjendatuks VMS § 241 lg 2 p 2 ja lg 4 tähenduses nende normide koosmõjus ning

kas vastustaja on elamisluba kehtetuks tunnistades langetanud õiguspärase kaalutlusotsuse.

Elamisluba kehtetuks tunnistades langetatav PPA kaalutlusotsus peab olema kooskõlas HMS § 4

lg-s 2 sätestatuga, st kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse

eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud

huve.

13. Kohus märgib esmalt, et ei pea asjakohaseks kaebaja viidet VMS § 6 muudatusele, millega

muudeti püsivalt Eestis elamise tähendust – varasema kindlalt päevades väljendatud kriteeriumi

asemel mõistetakse alates 27. aprillist 2025 kehtiva redaktsiooni kohaselt püsivalt Eestis

elamisena VMS tähenduses välismaalase Eestis viibimist Eesti elamisloa või elamisõiguse

alusel, kui tema peamine elukoht on Eestis.

Kuna vastustaja on kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistades sõnaselgelt

tuginenud VMS § 214 lg 2 p-le 2 ning esitanud ka sellekohase motivatsiooni, on asja

lahendamisel määrava tähtsusega hinnata selle normi kohaldamist koostoimes sama paragrahvi

neljanda lõikega ning kontrollida nende aluste kohaldamise eeldusi, sh Euroopa Liidu

liikmesriikidest eemalviibimise sisulist põhjendatust või eemalviibimise sisulise põhjendatuse

puudumist (Riigikohtu 27. mai 2026. a otsus asjas nr 3-3-1-1-16, p 20).

14. Kaebaja väidab enda tihedat seotust Eestiga. Ei vastustajal ega kohtule pole tekkinud

iseenesest kahtlust, et kaebaja on oma elu jooksul varasemalt olnud küllalt tihedalt seotud

Eestiga. Sellised seosed on ka tõendatud: ta on sündinud Eestis (sünnitunnistus, dtl 82), õppinud

siin keskkoolis ning ülikoolis (diplom, dtl 90) ning oma edasises elus asutanud siin koos enda

vennaga äriühingu, mille juhatusse kuulub praeguseni (registrikaart, dtl 91-93). Ta on soetanud

siin kinnisvara (korter Tallinnas), mis on rahvastikuregistri järgi ka tema elukohaks. Eestis elab

ka kaebaja vend oma perekonnaga. Kaebaja perekonna asumist Eestis juba mitmeid põlvkondi

kinnitab muu hulgas ka asjaolu, et tema vanemad ja teised sugulased on maetud Eestis ( fotod

ning sünni- ja surmatunnistused dtl 83-89). Need Eestiga seotust kinnitavad asjaolud ei saa aga

kuidagi tõendada ega õigustada kaebaja eemalviibimist, vaid saavad olla asjakohased

vaidlustatud otsuse proportsionaalsuse hindamisel.

15. Samas on kaebaja nii haldusmenetluse kui ka kohtumenetluses esitatud selgitustes soovinud

rõhutada enda vähest seotust Venemaa Föderatsiooniga (registreeritud elukoht on ajutine;

lõppenud on töösuhe sealse ettevõtte direktorina; käib seal vaid tütrel külas) ning on selgelt välja

toonud, et tema pikemaajaline eemalolek Eestist ja Euroopa Liidu liikmesriikidest tervikuna

2023.-2024. a oli põhjendatud tema terviseseisundi ja pikemaajalise ravi ning taastusraviga

Venemaa Föderatsioonis (Tuulas ja Moskvas). Terviserike tekkis kaebaja väitel ootamatult ajal,

kui ta külastas Venemaa Föderatsioonis enda tütart.

16. VMS § 241 lg 2 p 2 ja lg 4 kohaldamisel on vastutajal tulnud hinnata eemalviibimise

põhjendatust. Kaebaja heidab vastustajale ette, et tema terviseprobleemide ja ravivajadusega, mis

takistas pikemaajaliselt reisimist Eestisse, pole kaalumisel arvestatud.

16.1. Kaebaja on esitanud enda ravil ning taastusravil viibimise kohta järgmised tõendid:

1) A. N. Rõžihi nimelise Riikliku meditsiinilise uurimistöö keskuse väljakirjutamise epikriisi

(tõlge dtl 26-28) kohaselt viibis kaebaja haiglaravil 19. kuni 26. novembrini 2023. Haiglaravi

lõppedes on antud soovitus piirata kehalist aktiivsust 2-3 kuud;

6(9)

3-25-34

2) Guta Kliiniku epikriis (tõlge dtl 31-32), millelt nähtub diagnoos „Traumajärgne vasaku

õlaliigese artropaatia (liigesehaigus). Vasakpoolse õlaliigese pealmise lihase rebend“. Epikriisilt

ilmneb, et kaebaja on viibinud statsionaarsel ravil 4.-6. augustil 2024 ning seejärel on haiguslehte

pikendatud kahe päeva võrra kuni 8. augustini 2024. Samas on märgitud , et patsient ei vajanud

edaspidist statsionaarset ravi ning kirjutati haiglast välja rahuldavas seisundis. Soovitusena on

märgitud: „Koormused peale 3 kuud, sportlikud koormused ja raske füüsiline töö – poole aasta

möödumisel operatsioonist.“;

3) Ortorehab kliiniku 6. detsembri 2024. a tõend (dtl 33; tõlge kohtute infosüsteemis kaebuse lisa

9), mille kohaselt on kaebajale osutatud alates 7. septembrist 2024 kolm korda nädalas

taastusravi, mis on ette nähtud kuni 28. veebruarini 2025.

16.2. Kaebaja esindaja andis kohtuistungil täiendavaid selgitusi kaebaja terviseseisundi kohta,

mis pole küll otsesõnu dokumentaalselt tõendatud, kuid mis väidetavalt takistasid tal ka

haiglaravi ja sellele järgnenud taastumisperioodide vahepeal või järel Eestit külastada (istungil

alates 00:09:00).

16.3. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja esitatud selgitused ja tõendid tema tervisliku seisundi

kohta ei ole niivõrd põhjendatud, et poleks võimaldanud kaebajal viimase üheksa aasta jooksul

Eestisse elama asuda ning märgib, et kaebaja selgitused tema tervisliku seisundi kohta hõlmavad

vaid 2023. a lõppu, 2024. a keskpaika ja 2024. a lõppu.

Kohus märgib esmalt, et vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks olnud normi (VMS § 241 lg 2 p

2) kohaldatakse juhul, kui välismaalane viibib kaksteist järjestikust kuud väljaspool Euroopa

Liidu liikmesriike. Kuigi tema Eestis ja välisriigis (Vene Föderatsioonis) viibimisega seonduvad

muud asjaolud (sh Eesti külastamise sagedus varasema üheksa aasta jooksul) võivad olla

lõppkokkuvõttes määravad kaalutlusotsuse tegemisel, tuleb eemalviibimise põhjendatust hinnata

ennekõike just otsustamisele eelneva kaheteist järjestikuse kuu vaates. Seega on asjakohane, et

kaebaja esitatud tõendid hõlmavad 2023. a lõppu ja 2024. aastat.

16.4. Kuigi kaebaja on rõhutanud enda olulist seost Eestiga (eelkõige Eestis asuv elukoht ja

tegevus siin asuva ettevõtte juhtimisel), on tema pikemaajaline ravi 2023. ja 2024. a toimunud

Venemaa Föderatsioonis. Kohus ei nõustu küll vastustaja esindaja seisukohaga (istungil alates

00:29:42), et eemalviibimise põhjendamiseks pole tõendatud, et vajalikku ravi poleks olnud

võimalik saada Eestis, kuid samas pole vastustaja sellele argumendile ka vaidlustatud otsuses

tuginenud.

Samas nõustub kohus vastustajaga selles, et veenvad pole kaebaja väited, et tal polnud võimalik

rohkem kui aasta vältel Eestisse tulla. Kaebaja esitatud tõendid kinnitavad küll tema lühiajalisi

viibimisi haiglaravil ja ambulatoorset taastusravi ning edaspidiseks antud soovitusi tõsisemat

füüsilist koormust piirata. Samas ei saa neist tõenditest teha järeldust, et reisimine (näiteks autos

kaasreisijana, mida ei pidanud võimatuks ka kaebaja esindaja kohtuistungil 00:31:58) polnuks

võimalik, kui kaebaja pidas oluliseks nii osalemist Eestis registreeritud ettevõtte juhtimisel kui ka

suhtlust perekonnaliikmete ja sõpradega. Esitatud kirjalikest tõenditest (vt käesoleva otsuse

põhjenduste p 15.1) ei saa teha järeldusi, et kaebaja terviseseisund oli kogu 12 kuu vältel selline,

mis välistas reisimise Eestisse täielikult. Kaebuses ning kohtuistungil esitatud selgitused ei

kummuta tõendites esitatut, et ravi ja töövõimetuse perioodide vahel oli ajavahemikke, mil otsest

tegelemist terviseprobleemidega ei nähtu ning soovituste kohaselt tuli vältida tõsisemaid

pingutusi, kuid mitte näiteks keeldu igapäevasteks tegevusteks (vt viidatud Guta Kliiniku epikriis

otsuse põhjenduste p-s 15.1). Tõendid ei kinnita kaebaja väidet, et tal polnud võimalik enne

detsembrit 2024 Eestisse naasta tervise tõttu.

7(9)

3-25-34

17. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et vastustaja ei ole teinud otsustamisel kaalumisviga.

Viitamine kaebaja varasemale käitumismustrile ei ole seejuures asjakohatu, vaid ilmestab kaebaja

suhestumist Eesti Vabariigiga üldisemalt.

Pikaajalise elaniku elamisluba on välismaalasele antav luba Eestisse saabumiseks ja tähtajatult

Eestis elamiseks vastavalt VMS-s sätestatud ja elamisloaga kindlaks määratud tingimustele

(VMS § 230).Vastustaja on seisukohal, et kaebaja pole talle antud pikaajalise elaniku elamisluba

kasutanud eesmärgipäraselt, st Eesti elamiseks. Piiriületuste info (dtl 11-113), millele kaebaja ei

ole vastu vaielnud, näitab, et kaebaja on külastanud varasemalt (2016.-2023. a) Eestit 1-2 korda

aastas väga lühiajaliselt.

Nii PPA poolt läbi viidud haldusmenetluses kui ka käesolevas kohtumenetluses on ilmnenud, et

kaebaja on märksa ulatuslikumalt tegutsenud samal ajal ettevõtlusega Vene Föderatsioonis, olles

Tuulas asuva farmaatsiaettevõtte asutaja ja varasemalt pikaajaline direktor ning seotud veel

mitme sealse ettevõttega. On ka ilmnenud, et Venemaa Föderatsioonis elab kaebaja tütar.

Kaebaja elukoha ajutine registreering Tuulas ei tõenda, et kaebaja tegelik elukoht oleks Eestis või

et eemalviibimine oleks põhjendatud. Tunnistus elukoha registreerimise kohta on väljastatud

alles 12. novembril 2024 (dtl 21-22), kuid piiriületuse andmetega on tõendatud, et kaebaja lahkus

Eestist juba 15. juulil 2023 (dtl 111).

18. Vastustaja on vaidlustatud otsuses analüüsinud asjakohaselt ka kaebaja pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks tunnistamise mõju ning kaebaja era- ja perekonnaelu riive intensiivsust.

Kohus nõustub vastustaja järeldusega, et elamisloa kehtetuks tunnistamisel perekonnaelu riivet ei

esine. Vastustaja on kindlaks teinud, et kaebaja on vallaline ning tema lähisuhtevõrgustiku

moodustavad tema Eestis elav vend B (sündinud 1954. a Ukrainas, Vene Föderatsiooni kodanik)

oma perega ning Moskvas elav tütar C (sündinud 2001. a Vene Föderatsioonis).

VSS (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse) § 29 lg 4 alusel loetakse välismaalase

perekonnaliikmeteks Eesti Vabariigis seaduslikult välismaalasega ühises perekonnas elavat

abikaasat, alaealist last ning vanemat, kui välismaalane on alaealine. Euroopa Inimõiguste kohtu

praktika (nt Slivenko vs. Läti, p 94) järgi ei ole täisealiste laste ja vanemate suhted käsitatavad

perekonnana Euroopa põhiõiguste ja vabaduste konventsiooni art 8 tähenduses, kui ei esine

erakorralist sõltuvussuhet. Praegusel juhul ei ole vaidlust, et kaebaja täiskasvanud tütar elab Vene

Föderatsioonis Kaebaja vend ei ole aga perekonnaliikmeks VSS § 29 lg 4 tähenduses. Ilmnenud

ei ole erilist sõltuvussuhet kaebaja ja tema lähedaste vahel.

19. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et vaidlustatud otsusega ei riivata kuigivõrd

intensiivselt kaebaja eraelu.

Vaidlust pole selles, et kaebaja on Vene Föderatsiooni kodanik ning tema emakeel on vene keel.

Kohtuistungi vaheajal peetud telefonikõnes täpsustas kaebaja esindajale, et pole kunagi taotlenud

Eesti kodakondsust, kuna on pidanud enda eesti keele oskust väga nõrgaks (istungil alates

00:31:58). Kohus nõustub vastustajaga, et Eestis asuva ettevõtte juhtimises saab kaebaja jätkuvalt

osaleda ka Venemaal elades ning ka seni on ta Eestit vaid harva ja lühiajaliselt külastades saanud

oma juhtimisülesandeid täita. Kinnisvara omamine Eestis ei tingi samuti kaebaja eraelu kuigi

suurt riivet – nagu eelnevalt tuvastatud, viibib kaebaja Eestis vähe ning kinnisvara eest

hoolitsemise saab korraldada ka kohapeal viibimata. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja

elukohariigiks ei ole põhjust pidada Eestit.

8(9)

3-25-34

Mõistetav on kaebaja soov külastada oma Eestisse maetud sugulaste haudu. Samas saab haudade

eest hoolitseda vajadusel kaebaja vend. Suhtlust sõprade ja tuttavatega saab kaebaja jätkata

erinevaid tänapäevaseid suhtluskanaleid kasutades Nagu vastustaja on põhjendatult välja toonud,

saab kaebaja vend teda jätkuvalt Venemaal külastada – ta on Venemaad külastanud näiteks 2024.

a 6 korda ning viibis seal ka vaidlustatud otsuse tegemise ajal.

20. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et vastustaja on läbi viinud haldusmenetluse seaduse ja

välismaalaste seaduse nõuetele vastava haldusmenetluse, teavitades seejuures kaebajat pikaajalise

elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamisest ning andnud kaebajale piisava

võimaluse esitada omalt poolt tõendeid ja selgitusi, st olla ära kuulatud (dtl 12-16). Vaidlustatud

otsus on piisavalt põhjendatud kooskõlas HMS §-s 56 sätestatuga. Vastustaja on teostanud

nõuetekohaselt kaalutlusõigust, pöörates seejuures tähelepanu ka sellest tulenevale kaebaja

õiguste riivele, eelkõige perekonna- ja eraelu aspektist. Kohus nõustub vastustaja järeldusega

riive olemuse kohta – praegusel juhul puudub kaebaja ülekaalukas huvi, mis õigustaks

vaidlustatud otsuse tühistamist.

21. Vastustaja on vaidlustatud otsuses ka asjakohaselt selgitanud, et otsus ei võta A-lt võimalust

esitada tulevikus uut elamisloa taotlust või taotleda pikaajalise elaniku elamisloa taastamist, kui

tingimused selleks on täidetud.

22. Eelnevat arvesse võttes leiab kohus, et puuduvad alused vaidlustatud otsuse tühistamiseks

ning kaebus tuleb jätta rahuldamata.

MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED

23. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja

kulud, kui need on tekkinud, jäävad samuti tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).

24. Asjas on tõenditena esitatud kaebaja terviseseisundit kajastavad raviasutuste dokumendid ja

nende tõlked (dtl 23-34).

Kohus tunnistab menetluse nende tõendite osas kinniseks. HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest

omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise,

tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks ning kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu

kaitse huvist suurem. Asja osaliselt kinniseks kuulutamine on praegusel juhul vajalik kaebaja

eraelu kaitseks ning puudub ülekaalukas huvi asja avaliku arutelu vastu. HKMS § 89 lg-st 2

tulenevalt ei või menetlusväline isik tutvuda haldusasja toimikuga kinniseks kuulutatud osas.

25. Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja, tema venna ja tütre nimed

tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

allkirjastatud digitaalselt

Sirje Kaljumäe

kohtunik

9(9)