1-24-244/76 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. juuni 2025. a Tallinn

Kriminaalasja number

1-24-244

Kohtukoosseis

Kohtuistungi sekretär

Eesistuja Orvi Koik, liikmed Sten Lind ja Janika Kallin

Elina Huobolainen

Kriminaalasi

G.O süüdistuses KarS § 209 lg 1, § 299 lg 1-§ 22 lg 2

järgi, T.R-i süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2, 4-§ 22 lg 3,

§ 299 lg 1 järgi, L.T süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2, 4-§

22 lg 3, § 299 lg 1-§ 22 lg 3 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 31. märtsi 2025. a otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

riigiprokurör Jürgen Hüva

Prokurör

riigiprokurör Jürgen Hüva

Süüdistatavad

G.O, isikukood XXX, elukoht XXX, emakeel eesti keel,

Eesti Vabariigi kodanik, kõrgharidus, töökoht PPA Põhja

Prefektuur telefon XXX; e-post XXX, varem

kriminaalkorras karistamata

T.R, isikukood XXX, elukoht XXX-i , emakeel eesti

keel, Eesti Vabariigi kodanik, kõrgharidus, X OÜ ,

telefon XXX, e-post XXX, varem kriminaalkorras

karistamata

L.T, isikukood XXX, elukoht XXX, emakeel eesti keel,

Eesti Vabariigi kodanik, kõrgharidus, töökoht X AS,

telefon XXX, e-post XXX, varem kriminaalkorras

karistamata

Kaitsja

Margus Kurm

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 31. märtsi 2025. a otsus kriminaalasjas nr 1-24-244 muutmata.

Prokuratuuri apellatsioon jätta rahuldamata.

Mõista Eesti Vabariigilt G.O kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale

makstud tasu katteks 967,86 eurot.

Mõista Eesti Vabariigilt T.R-i kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale

makstud tasu katteks 967,86 eurot.

Mõista Eesti Vabariigilt L.T kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale

makstud tasu katteks 967,86 eurot.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. G.Ole oli esitatud süüdistus KarS § 209 lg 1, § 299 lg 1-§ 22 lg 2 järgi, T.R-ile oli esitatud

süüdistus KarS § 209 lg 2 p 2, 4-§ 22 lg 3, § 299 lg 1 järgi ja L.T-le oli esitatud süüdistus

KarS § 209 lg 2 p 2, 4-§ 22 lg 3, § 299 lg 1-§ 22 lg 3 järgi.

Kokkuvõttes pandi Sotsiaalkindlustusameti (SKA) suhtes toime kelmus,

kuna G.O taotles endale pensionit (VAPS alusel), mis põhines näilikul

staažil ning tegelikkuses G.Ol sellisele pensionile õigust tekkinud ei olnud.

Selline näilik staaž sai võimalikuks tänu T.R-i ja L.T kaasaaitamisele,

kuna nemad vormistasid G.O näiliselt tööle PPA-sse. Tööle vormistamise ja

pensionitaotluse esitamisega esitati sisult ebaõigeid dokumente ametiisiku

poolt, mistõttu toimus kelmusega koos ka ametialane võltsimine.

2. Harju Maakohtu 31. märtsi 2025. a otsusega mõisteti G.O süüdistuses KarS § 209 lg 1, §

299 lg 1-§ 22 lg 2 järgi õigeks. T.R mõisteti süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2, 4-§ 22 lg 3, §

299 lg 1 järgi õigeks ja L.T mõisteti süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2, 4-§ 22 lg 3, § 299 lg 1-§

22 lg 3 järgi õigeks.

2.1 Sama otsusega lahendati ka menetluskuludega, asitõenditega ja SKHS taotlustega

seonduv.

2.2 Maakohtu hinnangul ei leidnud tõendamist, et süüdistuses etteheidetud ATS § 33 lg 1

nõudeid oleks G.O PPA teenistusse võttes ja samal päeval LUK-i edasi roteerides rikutud.

Samuti ei ole leidnud tõendamist, et 2019 aasta aprillis ei olnud G.Ol plaanis mitte kunagi

tulevikus asuda PPA-s teenistusülesandeid täitma. Üksnes asjaolu, et G.O ei pidanud kohe

2019 aasta aprillis täitma teenistusülesandeid PPA-s vaid roteeriti LUK-i ja 2020 MTA-sse, ei

muuda G.O PPA teenistusse vormistamist 2019 aprillis ebaseaduslikuks ja näiliseks.

2.3 Maakohtu hinnangul ei sisalda PPA 9. aprilli 2019 käskkiri nr 1.9-2.3/71p valeandmeid ja

tegemist ei ole dokumendi võltsimisega ametiisiku poolt. Kuna T.R ei ole PPA 9. aprilli 2019

käskkirjaga nr 1.9-2.3/71p seoses pannud toime ametiisiku poolt dokumendi võltsimist, ei ole

G.O dokumendi võltsimisele ka kihutanud ja L.T osutanud füüsilist ega vaimset kaasabi.

Puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et T.R või L.T olid G.O poolt väljateenitud aastate pensioni

taotlemisest 2022 teadlik või sellega seotud. Kriminaalasjas ei ole uuritud ühtegi tõendit, mis

kinnitaks, et L.T kiitis M poolt SKA-le koostatud teatise heaks. Tõendamist ei ole leidnud, et

teatise nr 1.9-3/822-1 väljastamisel oleks olnud tegemist ametiisiku poolt dokumendi

võltsimisega T.R-i poolt või, et L.T osutas teatise võltsimisel vaimset kaasabi või, et G.O

dokumendi võltsimisele kihutas. Staažiteatise näol on tegemist kehtivate haldusaktide alusel

personaliarvestuses kajastatud andmete põhjal koostatava dokumendiga. Teatise koostamise

ajal olid ja on ka hetkel G.O staaži arvestamise aluseks olevad haldusaktid kehtivad.

Kõnealuse väljateenitud aastate pensioni teatise koostamise ajal ei saanud ega pidanud T.R

ega L.T tegema mistahes tegu või jätma midagi tegemata selleks, et selline teatis koostataks.

G.Ol, kes oli kehtiva haldusaktiga teenistusse võetud, oli õigus sellise tõendi koostamist

nõuda ja asjaomane personaliametnik ei oleks saanud selle koostamisest keelduda.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni riigiprokurör Jürgen Hüva.

3.1 Prokurör taotleb tühistada Harju Maakohtu 31. märtsi 2025 otsus osa, mis puudutab G.O,

T.R-i ja L.T õigeksmõistmist, AVÕN-i läbivaatamata jätmist, SKHS taotluste osalist

rahuldamist ja kaitsjatasu riigi kanda jätmist.

3.2 Riigiprokurör taotleb teha uus otsus, millega tunnistada G.O süüdi KarS § 209 lg 1 järgi

ning mõista karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust. Tunnistada G.O süüdi KarS § 299 lg 1 - §

22 lg 2 järgi ning mõista karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 63 lg 1 alusel mõista

üks karistus seadussätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse, s.o 2 aastat 6 kuud

vangistust. KarS § 73 lg 2, 3 alusel jätta mõistetud vangistus osaliselt täitmisele pööramata.

Ärakandmisele kuulub 1 kuu vangistust. Ülejäänud karistus s.o 2 aastat 5 kuud vangistust jätta

täitmisele pööramata, kui isik ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg s.o 2 päeva ning

lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 28 päeva vangistust.

3.3 Tunnistada T.R süüdi KarS § 209 lg 2 p 2 ja 4 - § 22 lg 3 järgi ning mõista karistuseks 2

aastat vangistust. Tunnistada T.R süüdi KarS § 299 lg 1 järgi ning mõista karistuseks 1 aasta

vangistust. KarS § 63 lg 1 alusel mõista üks karistus seadussätte alusel, mis näeb ette

raskeima karistuse, s.o 2 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata maha eelvangistuses

viibitud aeg s.o 1 päev ning lõplikuks karistuseks lugeda 1 aasta 11 kuud ja 29 päeva

vangistust. KarS § 73 lg 1, 3 alusel jätta mõistetud vangistus täielikult täitmisele pööramata,

kui isik ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

3.4 Tunnistada L.T süüdi KarS § 209 lg 2 p 2 ja 4 - § 22 lg 3 järgi ning mõista karistuseks 2

aastat vangistust. Tunnistada L.T süüdi KarS § 299 lg 1 – § 22 lg 3 järgi ning mõista

karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 63 lg 1 alusel mõista üks karistus seadussätte alusel,

mis näeb ette raskeima karistuse, s.o. 2 aastat vangistust. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jätta

mõistetud vangistus täielikult täitmisele pööramata, kui isik ei pane 3 aastase katseaja jooksul

toime uut tahtlikku kuritegu.

3.5 Riigiprokurör taotleb vaadata AVÕN läbi ning rahuldada täies ulatuses. Jätta SKHS

taotlused täies ulatuses rahuldama ning kaitsjatasu süüdistatavate endi kanda.

4. Prokuratuur ei nõustu maakohtu käsitlusega, et ATS § 33 lg 1 regulatsioon politseiametniku

rotatsioonidele ei kohaldu, ning kohaldub ainult PPVS § 63 lg 1. Kui maakohus pidas sellist

käsitlust korrektseks oleks pidanud maakohus sellega oma otsuse ka lõpetama. Selle asemel

käsitleb suurem osa maakohtu otsusest ATS § 33 lg 1 ning selle normi eelduste täidetavust

G.O tööle vormistamisel PPA-sse ning kohesel roteerimisel LUK-i ja hiljem MTA-sse. Kui

kaitsjale on selliste alternatiivide esitamine lubatud, siis kohtuotsus ei tohiks sellist

ebamäärasust sisaldada. Maakohtu selline arutlus on põhimõtteliselt võrdsustatav

situatsiooniga, mida kajastati Riigikohtu lahendis nr 1-20-8308.

4.1 Prokuratuur leiab, et politseiametniku rotatsioonile ei kohaldu ainuüksi PPVS ning teiseks

ei olnud G.O puhul ATS § 33 lg 1 eeldused täidetud. ATS § 33 lg 1 kohaldub rotatsioonile,

sest tervel vaadeldaval ajaperioodil on PPA ise lähtunud just nimelt viimati viidatud sättes

kajastatud põhimõtetest, kui on otsustatud rotatsioonide üle. Seda seisukohta kinnitavad

mitmed tõendid ning varasem praktika näitab üheselt, et politseiametnike rotatsioonidele tuleb

lisaks PPVS § 63 lg 1 kohaldada ka ATS § 33 lg 1. Kui jaatada, et rotatsioonidele PPA-s

kohaldub ainult PPVS jõuaksime absurdse tulemuseni. Nimelt tähendaks selline käsitlus seda,

et iga sooviavaldav isik võib roteerida vastuvõtvasse asutusse ükskõik mis ajenditel. Sellisel

juhul tõepoolest oleks aktsepteeritav roteerumine pelgalt pensionisaamise eesmärgil. Samas

selliselt praktikas ei toimitud ning T.R isiklikult keeldus rotatsiooni jaoks nõusolekut

andmast, kuna leidis, et tegemist võib olla palga küsimusega s.t ametnik soovis vastuvõtvas

asutuses saada paremat palka, kuid tagada endale samal ajal ka sotsiaalsed garantiid. Seega on

kohatu väita nagu ATS § 33 lg 1 regulatsioon ei kohaldu olukorras, kui kõik lähtusid nendest

põhimõtetest reaalses elus ning kõigile eelneva staažiga ametnikele ei pakutud sarnast

võimalust nagu seda tehti G.Ole ajal, kui oli muutumas seadus, mis välistas endistele PPA

ametnikele pensionisaamise, kui nad ei ole uuesti reaalselt tööle asunud PPA-sse.

4.2 Ka on professor Kalle Merusk normitehnika eeskirjas kirjutanud, et eriseadus tuleb

kohaldamisele ainult juhtudel, kui tekib vastuolu üldseadusega s.o. normikollisiooni korral.

Tegelikkuses viitab keeleliselt sellele ka PPVS § 1 lg 6, mis ütleb, et politseiteenistusele

laieneb avaliku teenistuse seadus käesolevast seadusest tulenevate erisustega. Seega sõna

„erisus“ peaks tõlgendama selliselt, et juhul kui tekib vastuolu kohaldub PPVS. Maakohtu

selgitus nagu PPVS kui eriseaduse regulatsioon on ilma otsese viidete puudumisel prevaleeriv

üldseaduse ATS kõrval on ekslik tõlgendus antud olukorrale. Selline olukord realiseerub

õigusteooria kohaselt ainult siis, kui tekib kahe seaduse vahel vastuolu. Praegusel juhul seda

vastuolu ei eksisteeri ning saab tõdeda fakti, et nimetatud kaks seadust täiendavad üksteist

rotatsioonide puhul.

4.3 Oluline on rõhutada, et mitte ühestki tõendist ei nähtu, et G.O oleks soovinud oma

pädevust tõsta eesmärgiga seda hiljem PPA ridades kasutada. Samuti kui rääkida

motivatsiooni tõstmisest, siis on selge, et selle eesmärk peaks antud juhul olema PPA

ametniku motivatsiooni tõstmine, mitte ametniku, kes juba töötab roteeritavas ametiasutuses.

Tõenditest nähtub üheselt, et G.O soov oli töötada juhtivatel ametikohtadel, mis ennekõike

haakusid tema enda isiklike huvidega s.t kui sellega kaasnes teatav prestiiž ning piisav

rahaline sissetulek ning PPA nimekirja saamine oli ainuüksi seotud pensioniõiguse saamisega.

Seega selline tööle vormistamine PPA-sse oli näiline, kuna ei olnud kantud soovist teostada

reaalseid tööülesandeid. Pigem võib pidada just raha liikuma panevaks jõuks, mitte isiku

soovi omandada pädevust, mida hiljem PPA-s kasutada. ATS § 33 lg 1 sätestatud eesmärke ei

realiseeritud, vaid tegemist oli süüdistatava isikliku huviga saada endale sotsiaalsed garantiid.

4.4 Mingit kasutegurit LUK-i jaoks G.O rotatsiooni korras tööle võtmisel ei olnud, sest sel

teemal ei suhelnud enne asutuse juhid ega avaldanud soovi ühe või teise ametniku endale

saamiseks. Rotatsiooni initsieeris endale G.O ning andis ka ise varjamatult mõista, et võidab

sellega pensioni mõttes 10 aastat ning LUK-i ega PPA jaoks midagi ei muutu (SA tõend nr

68, KT 44 , tl 95-121, 1. aprilli 2019 e-kiri MGle). Seda e-kirja maakohtu otsusest ei nähtu,

kuigi see on jällegi väga selge indikatsioon G.O tegelikust huvist PPA ridadesse saada ja

rotatsiooni korras jätkata töötamist seal, kus ta juba viibis. Lisaks nähtub tõenditest fakt, et

juba enne rotatsiooni vormistamist toimis G.Ol vägagi edukalt koostöö partnerasutustega nagu

nt PPA.

5. Maakohus on prokuratuuri hinnangul tõendeid valikuliselt hinnates jõudnud seisukohale, et

ühestki tõendist ei nähtu üheselt, et G.O tegelik tahe oli ainuüksi pensioni õiguse saamine

ning tal puudus algusest peale soov naasta PPA-sse mõnele reaalsele ametikohale.

Prokuratuuri arvates on kohus seda seisukohta kujundanud üksikuid fragmente eraldi hinnates

ning jätnud mitmel juhul olulised dokumentaalsed tõendid üldsegi arvestamata. Ka ei ole

maakohus põhistustes kasutanud kronoloogilist sündmuste esitlust ning erinevad sündmused

ja väljaütlemised on ajaliselt terve otsuse peale laiali paisatud, mis prokuratuuri hinnangul

moondab tõendist nähtuva mõtet ning viisid kohtu ekslikele järeldustele.

5.1 Prokuratuur on seisukohal, et tööle vormistamine oli näiline ja seetõttu sellest töösuhtest

tekkinud politseiametniku staaži tegelikkuses ei eksisteerinud. See tähendab, et G.Ol ei olnud

tegelikkuses õigust pensionit taotleda. Prokuratuuri hinnangul on tegemist analoogse

situatsiooniga nagu on praktikas olnud n-ö emapalga pettuse juhtumid – isik vormistatakse

mõnele kohale tööle eesmärgiga tekitada talle vajalik palgastaaž, et emapuhkuse ajal oleks

võimalik saada võimalikult suurt hüvitist (nt Tartu Ringkonnakohtu 12. jaanuar 2022 lahend

nr 1-20- 1041).

5.2 Tõenditest nähtub, et kogu roteerumise idee pärines G.Olt ning asutuse juhid antud

olukorda ei initsieerinud, mida võiks eeldada, kui arutlusel on asutuste vahelise koostöö

parendamine. Samuti on võimalik välja tuua, et ka esimese rotatsiooni vormistamise ajal ei

nähtu G.O soovi tegelikkuses PPA-sse reaalselt jõuda, vaid rotatsioon on vajalik tema

pensioni vaatest ning juba vaadeldava perioodi alguses väljendab G.O soovi rotatsiooni

võimalusel pikendada. Vaadates nimetatud e-kirja edastamise aega, s.t tegemist oli vahetult

enne kogu n-ö saaga algust, siis sellisel väljaütlemisel on äärmiselt oluline tähendus. G.O sai

südamerahuga väljendada oma tegelikke soove ja mõtteid, mida tema jaoks antud tööle

vormistamine ja rotatsioon tegelikkuses tähendab.

5.3 Üheselt on tõendatud, et G.O soov oli leida lahendus, kuidas politseiametniku staaži

kogumine ei katkeks ning ta saaks kätte oma politseipensioni. 2019. aasta kevadel, kui toimus

esimene rotatsiooni vormistamine on selgelt näha G.O initsiatiiv PPA-ga töösuhte loomisel ja

roteerumisel tagasi LUK-i s.o kohta, kus ta oli juba pea aasta aega töötanud. Tõenditest

nähtub üheselt, et G.O suunab aktiivselt kogu protsessi ning sama tendents on ka hiljem MTA

näitel. Maakohus ei ole hinnanud kõiki asjakohaseid tõendeid kogumis, mistõttu viidatud

vestlusele antud järeldus ei ole prokuratuuri hinnangul kohane. Samuti ei ole maakohus

jälginud tõendite käsitlemisel ühtset kronoloogiat, mis tähendab, et paljusid tõendeid on

käsitletud selliselt, et nendest nähtuv võib olla esitatud erinevatel ajahetkedel ning seetõttu

võib olla ka moonutatud nendest välja loetav tegelik tähendus. Tuginedes e-kirjades nähtuvale

ning T.R-i ja L.T enda sõnadele läbi KJ ütluste on G.O soov mitte kunagi PPA-sse tööle

jõuda leidnud prokuratuuri hinnangul tõsikindlalt tuvastamist.

5.4 Prokuratuur leiab, et oluline on välja tuua, et nii tuttava vestluse protokollid kui

dokumentaalsed tõendid ja KJ ütlused kui isikuline tõend on lubatavad. Tunnistaja ütlused

vastavad KrMS § 66 lg 21 p 3 kriteeriumitele. Nende sisuks on teiselt isikult kuuldu, mis oli

ilmselgelt vastuolus rääkija s.o. antud juhul süüdistatavate huvidega.

5.5 Olukorras, kus isik taotleb pensioni, milleks tal tegelikkuses õigust ei ole, siis on tegemist

kelmusega. Juba 2020. aasta augustis saab G.O aru, et tema tegevus võib vastata

kuriteokoosseisule s.o kelmusele ning L.T ja T.R said samast teoreetilisest võimalusest

teada 19. juuni 2020 KAPO märgukirjaga PPA-le, siis on selge, et ei saa rääkida

keelueksimusest ühegi süüdistatava poolt. Prokuratuur on seisukohal, et G.O meelemuutuse

asuda PPA-sse tööle tulenes MTA-s koostatud memost, kus on avaldatud arvamust, et G.O

PPA-sse tööle vormistamine ja rotatsioon ei pruugi olla kooskõlas kehtiva õigusega. Seega

mõjutas G.O pidevalt kasvav pinge seoses tema küsimusi tekitava töösuhtega, mitte tema

reaalne soov PPA-sse naasta. Selleks hetkeks oli rohkem kui kahe aasta jooksul ebaseadusliku

rotatsiooni vormis juba staaži kogutud, mistõttu hilisem püüe saada reaalselt mõnele

ametikohale PPA-s ei muuda eelnevat olematuks ega lükka ümber väidet, et algselt ei olnud

G.Ol reaalset soovi PPA-s tööülesandeid täita.

5.6 Prokuratuur on seisukohal, et on vajalik vaadata ka muid aspekte, mis G.O rotatsiooni

puhul aset leidsid. Nimelt isiku paigutamine ametikohale PPA-s, mis absoluutselt ei olnud

põhjendatav G.O isikust või ametikohast tulenevalt. See toetab prokuratuuri veendumust, et

süüdistatavad püüdsid hoida G.Ole pakutud rotatsiooni võimalikult väikese hulga inimeste

vahel. See aga omakorda viitab sellele, et süüdistatavad selgelt püüdsid loodud olukorda

varjata, kuna see ei pruukinud ka nende hinnangul olla päris korrektne. Oluline on toonitada,

et G.O ei ole ühelgi vaadeldaval perioodil töötanud reaalselt salajasel ametikohal, mis oleks

tinginud tema paigutamise PPA-s sellisele ametikohale, mille isikkoosseis on nii avalikkuse

kui ka PPA enda töötajate eest varjatud. Sellele on ta läbivalt ka ise oma e-kirjades viidanud

ehk siis tema ametikoht LUK-s ei olnud kunagi salajase iseloomuga. Teine lugu oli tõepoolest

nelja VLA ametnikuga, kuna kõik VLA-s töötavad isikud (v.a. peadirektor) on avalikkuse eest

varjatud ning seega nende kajastamine mh PPA töötajatele oleks võimalik julgeolekuoht,

arvestades nende isikute töö tundlikku iseloomu ja võõrriikide suurt huvi seal töötavate

isikute ja nende töö sisu vastu. Kuigi maakohtu järeldusega, et seda võidi teha mugavusest

võiks nõustuda, siis prokuratuuri käsitlus lükkab selle väite ümber, sest PPA enda praktikas

on vastupidiseid näiteid. Maakohus ei ole sellele oma otsuses aga piisavalt tähelepanu

pööranud. Tõenditest tulenevalt on võimalik veenvalt näidata, et tegelikkuses ei olnud G.O

puhul mitte mingisugust objektiivset vajadust, tulenevalt tema LUK-i ametikohast, paigutada

ta PPA-s salajasele ametikohale. Uuritud tõendite pinnalt võib väita, et just nimelt PPA soovis

G.O puhul hoida vägagi madalat profiili isiku tööle vormistamisel ja edasi roteerumisel. Kuna

ei ole tuvastatud ühtegi objektiivset põhjust sellise salatsemise jaoks, siis jääb prokuratuur

kindlalt oma seisukoha juurde, et see oli kantud ebaausatest kavatsustest.

6. KarS § 299 lg 1 sätestab vastutuse ametiisiku poolt dokumendi võltsimise või võltsitud

dokumendi välja andmise eest. Prokuratuur rõhutab, et kogu protsessi initsieeris G.O, kellel

oli huvi asuda enne 2020. aastat näiliselt PPA ridadesse, mis andis talle võimaluse koguda

pensioni määramise jaoks vajalikku teenistuslikku staaži. See aga tähendab seda, et kuigi G.O

ei täitnud ise ühtegi võltsimise etteheite koosseisu tunnust, siis oli tema isik, kes kallutas T.R-i

, kui teo toimepanija ja L.T , kui teole kaasaaitaja, õigusvastasele teole KarS § 22 lg 2 mõttes.

Kuivõrd G.Ol puudus tegelikult soov asuda PPA-s tööle ühelegi ametikohale, mis tähendab, et

tema tööle võtmine ei olnud õiguspärane ja seetõttu käskkiri, mis väljastati sisaldas

valeandmeid. Olukorras, kus sellise näilise teenistusliku suhte alusel kogus G.O alusetult

pensionistaaži, siis sellele järgnevalt väljastatud väljateenitud aastate pensioni teatis sisaldas

samuti ebaõigeid andmeid – G.Ol ei olnud tegelikkuses täidetud pensioni saamiseks vajalik

politseistaaž ning seda näidati SKA-le suuremana, kui see tegelikult oli. Sellele tegevusele

osutas L.T omakorda füüsilist ja vaimset kaasabi, kui kooskõlastas ning aktsepteeris viimati

nimetatud dokumentide väljaandmist ning ei esitanud ühelgi ajahetkel ühtegi vastuväidet

nende väljastamisele.

7. Prokuratuur on seisukohal, et kõigi kolme süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed osas,

mis puudutavad süüdistuse aluseks olevaid tõendamiseseme asjaolusid ja tuleb jätta nendes

osades tõendikogumist välja. Maakohus on ekslikult hinnanud kõigi kolme süüdistatavate

ütlused täies ulatuses usaldusväärseteks (v.a. G.O osas – maakohus leidis ühe väite osas, et

G.O ütlused ei ühti kogutud tõenditega seoses pensioni saamise olulisega süüdistatava vaates).

Vähemalt selline oli prokuratuuri arusaamine kohtu hinnangust ütluste usaldusväärsusele,

kuna maakohus seda asjaolu otsesõnu kajastanud ei ole. Olukorras, kus prokuratuur on välja

toonud niivõrd suure hulga vastuolusid või suisa valesid süüdistatavate ütlustes, siis kuidas sai

kohus lugeda ilma ühtegi selgitust lisamata mh T.R-i ütlused täies ulatuses usaldusväärseks

jääb otsusest välja lugemata.

7.1 Süüdistatava G.O ütlused ei olnud järjepidevad ning tema enda väited on omavahel

vastuolus. Täiendavalt pole G.O ütlused kooskõlas ka tunnistajate ütlustega. Veel pole G.O

ütlused kooskõlas kogutud tõenditega teemal, miks oli vaja teda paigutada salajasse

üksusesse. Maakohus sellele asjaolule tähelepanu ei pööranud ning jättis antud juhul jällegi

olulise tõendamiseseme asjaolu osas süüdistatava ütlustele hinnangu andmata.

7.2 Süüdistatava L.T ütlused pole samuti usaldusväärsed, sest ei ole kooskõlas tunnistajate

ütlustega. Neid vastuolusid maakohus ei kõrvaldanud ning luges nendest hoolimata L.T

ütlused usaldusväärseteks, mis olid kahtlemata kandvad teemad süüdistuse paikapidavuse

hindamisel.

7.3 T.R-i ütlused ei ole usaldusväärsed, sest need pole järjepidevad tema varasemate

ütlustega eeluurimisel kui ka ei ühti kohtus uuritud tõendite ja tunnistajatega. On oluline ka

esile tuua, et T.R on koguni nelja erinevat versiooni rääkinud seoses G.O rotatsiooniga. Miks

on sellised vastuolud tekkinud, sellele süüdistatav arusaadavat vastust ei andnud ning

maakohtu otsuse põhjal saab väita, et kohtule polnud see ka oluline, kuna lähtuti ainuüksi

sellest, mida süüdistatav kohtus rääkis. See on aga ilmselgelt menetlusõiguse oluline

rikkumine, kuna maakohus on lugenud usaldusväärseks ütlused, mis on selgelt prokuratuuri

poolt menetlusseaduse nõudeid järgides kahtluse alla seatud. Maakohus pidanuks süüdistatava

lausvalede väidete valguses hindama laiemalt T.R-i usaldusväärsust, kuid ei ole seda antud

juhul teinud.

8. KarS § 209 lg 1 näeb ette sanktsioonina rahalise karistuse või kuni 4 aastat vangistust.

Sama sätte lg 2 näeb ette karistusena 1 kuni 5 aastat vangistust. KarS § 299 lg 1 näeb

karistusena ette rahalise karistuse või kuni 3 aastat vangistust.

Prokuratuur nõustub, et kelmuse koosseisu realiseerumine eeldab seda, et näidatakse ära palju

on konkreetselt kannatanule kahju tekitatud, siis antud juhul on oluline välja tuua ka see,

milline oleks olnud riigi koormus sellise tegevuse jätkumisel tulevikus. Olukorras, kus isikud

on otsustanud ebaausalt luua endale eelised sellise hüve kättesaamiseks, millele neil tegelikult

õigust ei ole, siis see ilmselgelt koormab ebamõistlikult riigi kohustust ning suurendab seeläbi

süüdistatavate süü suurust.

8.1 Eesti meeste eeldatav eluiga 2023. aasta Statistikaameti andmetel on 74,5 eluaastat.

Olukorras, kus alates 50-aastaselt tekib õigus saada PPVS alusel makstavat pensionit ning

Eesti mehe keskmine eluiga on 74,5 aastat, siis teeb see eelduslikult elu jooksul makstava

pensioni suuruseks 629 527,5 eurot (2 141,25 * 12 * 24,5). Esitatud arvestus näitab ilmekalt,

milline oleks olnud kahju Eesti riigile, kui G.O tegude tagajärjel ei oleks reageeringut

toimunud. Samuti peab riik meeles pidama sellisel juhul ka kõiki teisi ametnikke, kes vastasid

G.O kriteeriumitele aastal 2019 ning soovivad saada sarnastel tingimustel eripensioni.

Tulenevalt võrdse kohtlemise põhimõttest, siis on riigil kohustus ka kõigile neile see pension

tagada.

8.2 Antud juhul on kahtlemata tegemist äärmiselt taunimisväärse käitumisega, kuna kõigi

süüdistatavate näol on tegemist isikutega, kes peaksid vägagi hästi aduma, milline tegevus on

antud juhul õiguslikult lubatav ja milline mitte. Samuti on nad ise aastaid võidelnud

kuritegevuse vastu, kuid kahetsusväärselt on nad asunud ise seadust rikkuma. Olukorras, kus

isik peaks olema oma alluvatele ja laiemalt ka teistele ühiskonna liikmetele eeskujuks,

mõjutab omakorda ka isikute süü suurust.

8.3 Eripreventiivsetest kaalutlustest tuleb arvestada asjaolu, et kõik süüdistatavad on

varasemalt karistamata. G.O puhul tuleb kaaluda ka võimalikku rahalise karistuse mõistmist,

kuna KarS § 209 lg 1 näeb ette võimaluse rahalise karistuse otsustamiseks. T.R-i ja L.T

puhul tuleb rääkida küll põhiteo s.o. kelmuse vaates osavõtmisest, kuid nende puhul tuleb

arvestada ka asjaolu, et oma tegudega täitsid nad kaks raskendavat tunnust s.o. teo

toimepanemine grupis ning ametiisikute poolt. Samal ajal on oluline toonitada, et kogu

tegevuse orkestreeris ja kasu sai G.O. Seega peaks isikute võrdluses saama raskeima karistuse

G.O.

9. Maakohus jättis õigeksmõistva otsuse tõttu AVÕN-i läbi vaatamata. Prokuratuur taotleb

AVÕNi läbi vaatamist ringkonnakohtult ning selle täies ulatuses rahuldamist.

10. Kõik kaitsjale makstud tasud tuleb jätta süüdistatavate endi kanda. Täiendavalt mõista

süüdimõistva otsuse korral kõigilt süüdistatavatelt välja sundraha, mis II astme kuriteo puhul

on 2025. aastal 1 329 eurot.

KAITSJA SEISUKOHT PROKURATUURI APELLATSIOONILE:

11. Kaitsja asub seisukohale, et Harju Maakohtu 31. märtsi 2025 otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.

11.1 KarS § 209 lg 1 sätestatud kelmuse objektiivse koosseisu keskne tunnus on pettus,

millega viiakse kannatanu eksitusse. Süüdistuse kohaselt viis G.O Sotsiaalkindlustusameti

eksitusse oma politseiteenistuse staaži osas. Pettus seisnes selles, et staaži hulka oli loetud ka

aeg, millal G.O töötas rotatsiooni korras LUK-is ja EMTA-s. Prokuratuur väidab, et

nimetatud ajavahemikul oli G.O teenistus PPA-s näilik. Teenistussuhe on õiguslik nähtus, mis

tekib seda loova haldusaktiga. Kui haldusakt on õiguspärane ja kehtiv, on olemas ka

teenistussuhe. Ehk teisiti, kuna teenistussuhe saab tekkida ainult õiguse kaudu, siis ei saa

õiguspäraselt tekkinud teenistussuhe põhimõtteliselt olla näiline. Näiline õigussuhe on alati

õigusvastane, ja vastupidi, õiguspärane teenistussuhe on alati tegelik. Seega, küsimus

teenistusse nimetamise näilisusest taandub küsimusele, kas teenistusse nimetamine toimus

kooskõlas kehtiva õigusega.

11.2 Vaidlust ei ole selles, et G.O nimetati 9. aprilli 2019 käskkirjaga KKP

tunnistajakaitseametniku ametikohale alates 15. aprillist 2019. Järelikult asus G.O 15. aprillil

2019 nimetatud ametikohale on seal tänase päevani. Asjaolu, et G.O viidi samal päeval PPVS

§ 63 lg 1 alusel LUK-i, ja hiljem EMTA-sse, ei muuda tema ametisse nimetamist ja ametisse

asumist KKP-s olematuks. PPVS-s ega üheski teises seaduses ei ole sätet, mis ütleks, et kui

inimene nimetatakse politseiteenistusse, siis peab ta hakkama tööle PPA-s ning et teda ei tohi

enne teatud aja möödumist roteerida. On oluline, et ka prokuratuur ei ole seda väitud.

Järelikult ei ole vaidlust selles, et G.O ametisse nimetamine oli õiguspärane.

11.3 Kuna G.O ametisse nimetamine ja üleviimine LUK-i, ja hiljem EMTA-sse, olid

õiguspärased, siis oli G.O politseiametnik ja tema teenistus politseiteenistus (PPVS § 671 lg

1). G.O asus PPA-s teenistusse ja on selles teenistuses olnud katkematult tänase päevani.

Järelikult ei ole G.O esitanud Sotsiaalkindlustusametile oma teenistusaja kohta valeandmeid,

mis tähendab, et puudub kelmuse objektiivse koosseisu asjaolu – pettus.

11.4 Valeandmete esitamine on kelmus ainult siis, kui andmete esitaja teab kindlalt, et need

on valed. Seega pidid süüdistatavad kindlalt teadma, et G.O teenistussuhe on õigustühine. See

teadmine pidi süüdistatavatel olema 2. mail 2022, kui kuritegu süüdistuse kohaselt lõpule

viidi. Süüdistatavad said kinnitust korduvalt ja erinevatest allikatest, sh KAPO-st (vt

kaitsekõne 6. peatükk). Seega, isegi kui asuda seisukohale, et G.O ametisse nimetamisel ja

roteerimisel rikuti seadust, ei saa asjaosalisi süüdi mõista. Maakohtus uuritud tõendite

valguses on selge, et nad tegid omalt poolt kõik, et asjas selgust saada ja käitusid neile antud

nõule vastavalt. Kui neile anti ebapädevat nõu ja nad objektiivselt võttes eksisid, siis oleks

tegemist koosseisueksimusega KarS § 17 lg 1 mõttes.

11.5 Kokku oli asjas 45 tunnistajat ning prokurör on viidanud 17 tunnistajale (umbes sama oli

arv süüdistuskõnes), kusjuures neist 11 on mainitud ühe korra. See, mida inimesed rääkisid,

on jäänud täielikult tähelepanuta. Prokurör isegi ei maini enamikku nendest inimestest, kes

olid G.O ametisse nimetamise ja roteerimise otsuste tegemise juures. Kui vaadata võrdlusena

maakohtu otsust, siis näeme, et kohus on viidanud peaaegu kõigile tunnistajatele. Välja on

jäänud ainult kolm, kelle ütlused avaldati (M, J ja K). Seejuures on kohus olulistele

tunnistajatele (sh prokuröri soosikud J ja S) viidanud korduvalt ja korduvalt. Sama kehtib e-

kirjade ja muude dokumentaalsete tõendite kohta. Kirjade ja dokumentide arv, mida kohus on

otsuses analüüsinud, on kordades suurem, kui see, mis on leidnud tee süüdistuskõnesse ja

apellatsiooni. Selles valguses maakohtule tõendite kõrvalejätmist ja ühekülgset uurimist ette

heita on autu ja kohut solvav.

11.6 Kriminaalasja keskne küsimus on see, kas G.O ametisse nimetamine ja roteerimine on

õiguspärased, ning kui ei ole, siis kas süüdistatavad said seda teada. Nende personaliotsuste

tegemise juures olnud või G.O juhtumit hiljem analüüsinud vastutavad juristid – PPA

personalibüroo juht ALlt, LUK-i juriidilise teenistuse juhataja PT, EMTA juriidilise osakonna

juhataja MM ja sama osakonna töötaja jurist KR – jäeti eeluurimisel üle kuulamata ja

kohtusse kutsumata. Seda, et need juristid olid G.O kaasust analüüsinud, seda kinnitasid

kohtus vastavalt JP, MK, RR ja TK (vt vastavalt istung 15. oktoober lk 20, istung 10.

oktoober lk 6, istung 14. oktoober lk 9 ja istung 11. oktoober lk 23). Samuti jäeti üle

kuulamata ja kohtusse kutsumata Sotsiaalkindlustusameti endine peadirektor, kes KJ sõnul oli

seisukohal, et G.Ole pensioni maksta ei tohiks.

11.7 Maakohus asus õigesti seisukohale, et süüdistuse aluseks olev ATS § 33 lg 1

politseiametnike rotatsiooni puhul ei kehti, kuna PPVS-i jaos 41 (§-d 63- 6711) on selle kohta

ammendav eriregulatsioon, mis tõrjub ATS §-i 33 lg 1 kõrvale. Sama seisukohta väljendas

Tallinna Halduskohus oma 6. detsembri 2023 otsuses. Kaitsja nõustub, et PPA

personalitöötajatel ja juristidel on tõepoolest olnud arusaamine, et politseiametnike rotatsiooni

puhul tuleb arvestada ka ATS § 33 lõikega 1. Selline teadmine oli ka Välisluureameti

töötajatel ja võimalik, et teistelgi. Samas, isiku süüküsimuse otsustamisel peab kohus

kujundama kõigi asjassepuutuvate õigusnormide osas oma seisukoha. See, et erinevad

ametnikud on mingit normi pika aja jooksul teatud viisil kohaldanud, ei tähenda, et see

tõlgendus on kohtule siduv ega vabasta kohut kohustusest veenduda õigusnormi

kohaldatavusest konkreetsele juhtumile.

11.8 Kahtlustuse keskne faktiväide oli see, et 2019. aasta aprillis, kui G.O politseiteenistusse

nimetati, siis „tegelikult ta politseiteenistusse ei asunud ega kavatsenudki asuda.“

Süüdistusaktis oli seda väidet kitsendatud. Nimelt ei räägi prokurör enam abstraktselt

politseiteenistusest, vaid „politseiteenistusse G.Ole loodud ametikohast“ ehk sellest

tunnistajakaitse üksuse ametikohast (vt p 1.1 lk 27). Maakohtu menetluse lõpus esitas

prokurör muudetud süüdistuse, kus eeltoodud fraasile oli lisatud „või ka muule ametikohale

PPA-s“. Seega pöördus prokurör tagasi väite juurde, mis oli kahtlustuses.

11.9 Kaitsja asub seisukohale, et süüdistuse keskmes olev G.O kavatsusi puudutav väide on

tegelikult tähtsusetu. Asjaolu, et inimesel puudub kindel plaan pärast rotatsiooni lõppu

koduasutusse naasta, ei muuda ametisse nimetamist ega rotatsiooni õigusvastaseks ei PPVS-i

ega ATS-i mõttes. Kehtiva õiguse kohaselt võib ühe ametniku kogu politseiteenistus (või mis

tahes avalik teenistus) kulgeda rotatsiooni vormis. Nagu ei ole PPVS-s (ega ka ATS-s) sätet,

mis keelaks esimesel päeval rotatsiooni saatmise, nii ei ole neis seadustes ka sätet, mis

kohustaks ametnikku koduasutusse kindlasti tagasi tulema. Kriminaalasjas ei ole mitte ühtegi

tõendit, milles ühemõtteliselt peegelduks väide, et G.O ei kavatse PPA-sse tagasi minna. E-

kirjades, millele prokurör viitab on sõnu ja fraase, millest võib G.O kavatsuste kohta midagi

järeldada. Need on siiski aga ainult järeldused, mitte aga tõendis otseselt kajastuv väide, sest

võimalusi nende tõlgendamiseks on mitmeid.

11.10 Prokuröri selgitus apellatsiooni punktis 64, nagu oleks KJ ütlustega tegemist KrMS §

66 lg 21 p 3 erandiga, ei ole asjakohane. Selles sättes tähendavad „teiselt isikult“ ja „rääkija“

ühte ja sama inimest. See on mõeldud juhtudeks, kus keegi tunnistab oma kuriteo üles, ning

tunnistusi annab see, kellele ülestunnistus tehti. Kui rääkida G.O kavatsustest seisuga 2020 ja

edasi, siis on tõendeid palju. Kriminaalasjas ei ole mitte ühtegi kirja, tunnistaja ütlust või

muud tõendit, millest nähtuks, et G.O püüd leida PPA-s sobiv ametikoht olnuks teeseldud.

Prokurör võib esitada igasuguseid mõttekäike, ent kui nende kinnituseks ei ole ühtegi tõendit,

siis on need oletused. Ilma tõenditeta jääb iga mõttearendus oletuseks ega ole piisav

süüdimõistmiseks.

11.11 MTA-le esitatud CV-s rotatsioonile viidet tõesti ei ole, kuid seda, et G.O sellest

algusest peale rääkis, seda kinnitasid G.O värvanud inimesed. G.O kutsus MTA-sse RR, kes

kohtuistungil kinnitas, et rotatsioonist rääkis G.O juba esimesel kohtumisel 2019. aastal. MTA

peadirektor VL kinnitas eeluurimisel samuti, et esimest korda mainis G.O, et tuleb rotatsiooni

korras 2019. aasta lõpus. Et see nii võis olla, kinnitas ka personalijuht PP, öeldes: „mul on

mälupilt, kus G.O ütles kuidagi muuseas, et tööle vormistamise osas saame nõu küsida PPA-

lt“. Nende ütluste valguses on ju absurdne öelda, et G.O oleks midagi varjanud.

11.12 Kohtus üle kuulatud tunnistajad SM, JP, KT, MM, RP jt selgitasid, et rotatsiooni

saadetav isik viiakse sageli ametikohale, kus ta pole kunagi töötanud ega hakkagi töötama,

ning et G.O vormistati koos nelja VLA-sse roteeritud ametnikuga. Kuna kõik lähetati

luureasutustesse, siis oli loomulik, et nad paigutati salajasse üksusesse. Kuidas oli G.O

vormistamisega, seda rääkisid tunnistajad JP, AM ja KP. On tähelepanuväärne, et prokurör ei

ütle, et need tunnistajad oleks ebausaldusväärsed, ta lihtsalt ignoreerib neid ja räägib

mingisugusest suuremast pildist (vt p 82, 83 ), mida maakohus oleks pidanud jälgima.

11.13 G.O puhul on prokurör noppinud pikast protokollist välja üksikud, teisejärgulised

asjaolud ning tõlgendanud neid viisil, et tekiks vastuolu tõenditega. Isegi kui need vastuolud

oleksid, on need sedavõrd tühised, et ei anna alust ütlusi tervikuna kõrvale jätta. L.T puhul on

toodud välja vastuolu riigiprokuröride Taavi Perni ja RK ütlustega ning KJ ütlustega. Miks

need ütlused erinevad, seda L.T kohtus selgitas. Selgituse saanud vastuolu ei ole ütluste

kõrvalejätmise alus. KJ kui G.O kaasuse menetleja ja kuriteoavalduse esitaja ei ole kindlasti

erapooletu ja objektiivne tunnistaja, kellele ütlused igal-juhul süüdistatava ütlused üles

kaaluvad. Mis puudutab riigiprokuröre, siis mõlemal oli kohtus selgeid raskusi L.T-ga peetud

kohtumiste meenutamisega. Samas on oluline aga see, et Taavi Pern möönis mitut olulist

asjaolu. Kõik need mööndused viitavad sellele, et tegu võis olla siiski tõsisest murest kantud

vägagi konkreetse aruteluga, mida väidab L.T.

T.R-i puhul on viidatud vastuoludele julgeolekukontrolli vestlusega ning lisaks vastuoludele

kohtueelses menetluses antud ütlustega. Esimeste kohta, mis jällegi põhinevad KJ ütlustel,

andis T.R arusaadavad selgitused kohtus. Samas tuleb möönda seda, et T.R-i poolt kohtus ja

kohtueelses menetluses antud ütlused sisaldavad kaasuse seisukohalt olulistes asjaoludes

vastuolusid. Osaliselt on need tingitud sellest, et kahtlustatavana ülekuulamine ajaks ei olnud

T.R-il olnud võimalust juhtumi üksikasju meenutada ja ta rääkis nii, nagu ta sel hetkel

mäletas. Kohtumenetluse käigus kuulis aga T.R teiste asjaosaliste (sh PPA personalitöötajate)

tunnistusi ja nägi erinevaid dokumente, mis kindlasti tema mälu värskendasid. Tõendite vaba

hindamise põhimõttest tulenevalt peaks kohtul olema õigus lähtuda tõenditest, mis kohtu

arvates kajastavad tegelikkust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

12. Ringkonnakohtu istungil jäi riigiprokurör apellatsioonis toodu juurde. Kaitsja ja

süüdistatavad taotlesid jätta apellatsioon rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

13. Kolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega,

kaitsja kirjalike vastuväidetega ja kuulanud ära kohtumenetluse pooled, asub alljärgnevale

seisukohale.

14. Riigiprokurör märkis istungil, et ta ei nõustu ringkonnakohtu 6. mai 2025 määruses

märgitud seisukohaga, et süüdistusakti tõend nr 27 on lubamatu.

Ringkonnakohus jättis rahuldamata 6. mai 2025 kriminaalasja apellatsiooni korras arutamisele

määramise määruses prokuratuuri taotluse võtta vastu ja uurida süüdistusakti tõend nr 27, sest

maakohus ei rikkunud menetlusõigust, kui jättis vastu võtmata süüdistusakti tõendi nr 27 kui

lubamatu tõendi.

14.1 Ringkonnakohtu istungil ei pidanud riigiprokurör vajalikuks nimetatud taotlust korrata

ega esitada põhjendusi, mis kummutaksid ringkonnakohtu 6. mai 2025 määruses toodu.

Ringkonnakohus nõustus 6. mai 2025 määruses maakohtu järeldusega, et tegemist on

lubamatu tõendiga, kuid seda maakohtust erinevatel põhjendustel. Kolleegium jääb nimetatud

määruses toodud põhjenduste juurde, kuid kuna prokuratuur sellest väitest apellatsioonis ei

loobunud, siis märgib kolleegium täiendavalt järgmist.

Ringkonnakohus märkis juba varasemalt, et HMS § 17 lg 1 kohaselt on haldusorganil õigus

kutsuda isik välja menetlusosalise, tunnistaja, eksperdi või tõlgina. See, et tuttava vestlusele

kutsumine toimub HMS sätete alusel on tõendamist leidnud tunnistaja KJ enda ütlustega, et

kohalduvad haldusmenetluse seaduse sätted (I kd protokollid, tl 35), ning ka KJ poolt

saadetud e-kirjaga T.R-ile, milles on üheselt viide HMS § 17 sättele (IV/II kd, tl 77). Samas

puuduvad e-kirjas HMS § 17 lg 2 p 4 sätestatud andmed, kellena T.R HMS § 17 lg 1 mõttes

välja kutsuti.

14.2 Viidatud e-kiri kinnitab üheselt, et T.R ja L.T olid kaasatud haldusmenetlusse ning nende

kutsumisel tuttava vestlusele ning vestlusel kohaldati HMS-i sätteid. Kolleegium jääb

jätkuvalt seisukoha juurde, et tegemist oli tunnistajatega HMS § 39 lg 1 kohaselt ning

tunnistaja kaasamine eeldab tunnistaja nõusolekut. Seda, et isik saaks nõusoleku anda, peab

olema talle teada, kellena isik välja kutsutakse. HMS § 39 lg 3 kohaselt kuulatakse tunnistaja

üle tsiviilkohtumenetluse seadustikuga sätestatud korras ning TsMS § 257 lg 2 näeb ette

tunnistaja õiguse keelduda ütluste andmisest, kui ütlused võivad süüstada teda ennast.

14.3 Tõendist ei tulene, et tuttava vestlusele kutsustud isikutele oli selgitatud HMS § 17

ettenähtud korda ning küsitud nõusolekut nende kaasamise kohta tunnistajana, sh ei nähtu, et

vestlusele ilmunud isikutele oli selgitatud õigust loobuda selgituste andmisest, kui see võib

süüstada neid ennast. See ei tulene ka tunnistaja KJ ristküsitlusel antud ütlustest. Kohane ei

ole ka prokuratuuri väide, et T.R ja L.T ilmusid vestlusele vabatahtlikult ja nad sai protokolli

teha parandusi, sest see ei väära isikute õiguste rikkumist ning õiguspärase haldusmenetluse

eest vastutab haldusorgan. Kui vaadata T.R-i vastust (IV/II kd, tl 76), siis ei ole kahtlust, et

T.R ei mõistnud seda, et kutse on vabatahtlik ja tal on õigus keelduda vestlusele minemast

ning selgitusi andmast.

14.4 Seletused, mis T.R ja L.T andsid tuttavate vestlusel ja mis protokolliti olukorras, kus

seadus kohustas neid seda tegema, on saadud lubamatul teel. Tegemist oli vestlustega, mille

kasutamine tõendina kriminaalmenetluses T.R-i ja L.T vastu on selges vastuolus PS § 22 lg-st

3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tuleneva süüdistatava õigusega mitte olla sunnitud aitama kaasa

enda poolt toime pandud kuriteo tõendamisele ning tegemist oli lubamatu tõendiga.

Kokkuvõtvalt ei ole maakohus rikkunud menetlusõigust, kui jättis vastu võtmata süüdistusakti

tõendi nr 27 kui lubamatu tõendi.

15. Prokuratuuriga ei saa nõustuda, et maakohtu otsustus jätta vastu võtmata tuttavate

vestluste protokollid läks vastuollu maakohtu enda, otsustusega, lubada küsitleda nende

samade asjaolude kohta tunnistajat KJ. Maakohtus andis tunnistaja KJ ütlusi 25. juunil 2024

(vt I kd protokollid, tl 34p), kuid taotlus võtta vastu süüdistusakti tõend nr 27 esitati

maakohtule 28. juunil 2024, st peale tunnistaja ristküsitlust (I kd protokollid, tl 74-75p). Seega

ei saanud maakohtul olla 25. juunil 2024 mingit teadmist süüdistusakti tõendi nr 27 kohta,

veel vähem aga otsustust selle tõendi lubatavuse kohta.

15.1 Maakohtu otsusest on võimalik aru saada, et maakohus luges tunnistaja KJ ütlused

lubatavaks, mis puudutavad tuttava vestlusel protokollitud T.R-i ja L.T seletusi (XI kd

protokollid, tl 184p). Maakohus kasutas tunnistaja KJ ütluseid tuttava vestlusel väidetu kohta

väga kitsalt ning analüüsis, kas need on vastuolus L.T ja T.R-i ütlustega selle kohta, kas G.O

plaanis esialgu PPA-sse koheselt tööle asuda või mitte, kuid mingit vastuolu maakohus ei

tuvastanud. Maakohus ei ole kasutanud tunnistaja KJ ütlusi selle kohta, mida konkreetselt T.R

ja L.T vestlusel avaldasid. Kuivõrd tõendi lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang,

siis tuleb kolleegiumil selguse mõttes võtta seisukoht, kas tunnistaja KJ ütlused on lubatavad

tõendid selle kohta, mida L.T ja T.R tuttava vestlusel avaldasid.

15.2 Kolleegiumil tuleb sellele vastata eitavalt ning nõustub prokuratuuriga, et kui sellist

olukorda lubada, siis võib asuda seisukohale, et kui dokumentaalne tõend on lubamatu, siis on

võimalik seda olukorda korrigeerida menetleja ülekuulamise kaudu. Kuid see ei too kaasa

süüdistusakti tõendi nr 27 lubatavust, nagu prokuratuur järeldab, vaid kaaluda tuleb hoopis

seda, kas tunnistaja KJ ütlused on osaliselt lubamatud. Juhul, kui kohus lubaks menetleja

ülekuulamist ja selgituste andmist tõendi sisu kohta, mis on tunnistatud lubamatuks, siis

muudab see sisutühjaks tõendi lubamatuse, sest tõendi teine vorm ei kaota ära rikkumist, miks

see tõend oli lubamatuks tunnistatud. Näiteks olukorras, kus kohtueelsel uurimisel ei ole

kannatanule ülekuulamisel selgitatud ütluste andmisest keeldumist isiklikel põhjustel, st

õigust keelduda ütluste andmisest oma vanema vastu ning selline protokoll esitataks

kohtumenetluses tõendina KrMS § 2901 alusel, siis oleks tegemist lubamatu tõendiga. Kui

kohtulikul uurimisel ei ole võimalik nimetatud rikkumist kõrvaldada (kohtus kannatanut üle

kuulata), ei ole võimalik saada kannatanu ütlusi menetleja ülekuulamise kaudu, et viimane

selgitaks, mida kannatanu kohtueelsel uurimisel ülekuulamisel rääkis.

15.3 Kuigi tunnistaja KJ ei olnud menetleja KrMS-i mõttes, kui viis läbi tuttvava vestlust L.T-

ga ja T.R-iga, oli tegemist isikuga, kellele avaldatu oli saadud haldusmenetluses L.T ja T.R-i

õigusi rikkudes. Sama olukorraga oleks tegemist juhul, kui julgeolekuasutuste seaduse alusel

kogutud teave esitatakse tõendina kriminaalmenetluses KrMS § 63 lg 11 alusel, kuid

tunnistatakse lubamatuks tõendiks, kuid siis tuleks julgeolekuasutuse töötaja ja annaks ütlusi

asjaolude kohta, mida teave kajastas. Lubamatu oleks ka olukord, kus varjatud jälgimine

tunnistataks lubamatuks tõendiks, sest tõend oli saadud isiku õigusi rikkudes, kuid siis tuleks

jälitusametnik ja annaks ütlusi, kes ja mida varjatud jälgimisel tegi. Kolleegium asub

seisukohale, et tunnistaja KJ ütluste kasutamine ei ole lubatav, mis puudutab tuttava vestlusel

protokollitud T.R-i ja L.T seletusi ja need tulnuks tõendikogumist välja jätta. Küll on aga

tunnistaja KJ ütlused lubatavad muude asjaolude, sh julgeolekukontrolli olemuse, selle käigu

jms kohta. Kokkuvõtvalt ei ole võimalik prokuratuuril viidata apellatsioonis nendele ütlusete

kui süüstavale tõendile ja selle tõendi alusel ei saa kontrollida süüdistatavate ütluste

usaldusväärsust.

16. Prokuratuur on seisukohal, et kõigi süüdistatavate ütlused, mis puudutavad süüdistuse

aluseks olevaid tõendamiseseme asjaolusid, on ebausaldusväärsed, ja need tuleks jätta

osaliselt tõendikogumist välja. Maakohus on ekslikult hinnanud kõigi süüdistatava ütlused

usaldusväärseteks, v.a G.O ütluse ühe väite kohta.

16.1 Kolleegium möönab, et maakohus ei ole otsesõnu andnud hinnangut süüdistatavate

ütluste usaldusväärsusele, millest võib esmapilgul järeldada, et süüdistatavate ütlused on täies

ulatuses usaldusväärsed. Maakohtu otsusest nähtub aga see, et kohus ei ole süüdistatavate

ütlusi täies mahus tõendamiseseme asjaolude kohta kasutatud. Seega ei ole välistatud, et

maakohus luges ütlused, mida ta ei kajastanud, osaliselt ebausaldusväärseks ja jättis

tõendikogumist välja. Maakohus on kasutanud tõendina süüdistatavate ütlusi selle kohta, et

G.O ja KAPO ametnike suhted olid halvad ja G.O ütlusi, et LUK-is oli T tegevuse tõttu

keskkond halb ning parem oli minna MTA-sse. (XI kd protokollid, tl 171 pöördel). Maakohus

viitas G.O ütlustele, et kuna 2020 seadus muutus, siis tahtis tagada politseipensioni ja seetõttu

helistas T.R-ile ja uuris võimalusi (XI kd, protokollid, tl 173). T.R-i ütlusi on tsiteeritud

seoses nn tagaotsitava kampaaniaga (XI kd protokollid, tl 173p) ja T.R-i ütlused kinnitavad ka

seda, et rotatsiooni ideega pöördus tema poole 2018. aastal MM (XI kd protokollid, tl 174p).

T.R-i ütlusi on maakohus arvestanud tõendina, et juba varasemalt oli otsustatud, et VLA

ametnikud vormistatakse OB-sse (XI kd protokollid, tl 175). G.O ütlusi on arvestatud osas,

mis puudutab tema soovi LUK-is lõpetada mitu olulist projekti (XI kd protokollid, tl 177p).

G.O ja T.R-i ütlusi on maakohus arvestanud ka selle kohta, et G.O otsis võimalust naasta

PPA-sse teenistusülesandeid täitma, ning neid ütlusi kinnitavad ka tunnistajate ütlused (XI kd

protokollid, tl 178p). T.R-i ütlusi arvestas maakohus ka selle kohta, mida ta pidas silmas kui

võttis G.O politseiteenistusse (XI kd protokollid, tl 179p). L.T ütlusi on maakohus

refereerinud osas, mis puudutab isiklikke suhteid G.Oga (XI kd protokollid, tl 180). G.O ja

T.R-i ütlusi arvestab maakohus ka selle kohta, mis puudutab politseiametniku kandideerimist

üldises korras peale rotatsiooni. Selle kohta antud G.O ütlusi on maakohus ka arvestanud (XI

kd protokollid, tl 181, 185). L.T ütlusi kajastab maakohus RKga kohtumisse puutuvalt (XI kd

protokollid, tl 183). Maakohus tsiteeris ka G.O ütlusi selle kohta, millal sai süüdistatav teada

KAPO märgukirjast (XI kd protokollid, tl 184p). Viimasena on maakohus käsitelnud G.O

ütlusi seoses VAPS pensioni taotlemisega (XI kd protokollid, tl 187p).

16.2 Riigiprokurör toob välja tõendid, millega on vastuolus süüdistatava G.O ütlused, kuid

jätab tähelepanuta selle, et neid süüdistatava G.O ütlusi ei olegi maakohus tõendina

arvestanud. Kuivõrd maakohus neid apellatsioonis tsiteeritud ütlusi tõendina kasutanud ei ole,

siis ei oma tähtsust see, kas maakohus luges need ütlused vaikimisi usaldusväärseks või mitte.

16.3 Kolleegium ei nõustu riigiprokuröriga selles, et süüdistatava L.T ütlused pole

usaldusväärsed, sest seda ei kinnita tunnistajate RK ja Taavi Perni ütlused. Riigiprokurör ei

arvesta seda, et maakohtus ristküsitlusel ütlusi andnud tunnistajad RK ja Taavi Pern ei

mäletanud kõiki asjaolusid toimunud kohtumistest ja seal peetud vestlustest. Kui tunnistajad

ei mäleta täpselt asjaolusid, siis ei saa ka prokuratuur asuda seisukohale, et mingeid vestlusi

teatud asjaolude kohta ei ole toimunud. See, et tunnistajad ei mäleta, ei kinnita seda, et sellist

konkreetset vestlust ei ole olnud ega dokumente ei näidatud. Kui tunnistaja ei mäleta, siis see

ei kinnita ega lükka ka ümber süüdistatava ütlusi, kuid seda ei saa tõlgendada ka vaikimisi

süüdistatava kahjuks.

16.4 Prokuratuur jätab tähelepanuta ka selle, et tegelikkuses kinnitas tunnistaja Taavi Pern, et

nad arutasid väga erinevaid variante seoses selle rotatsiooniga, sh ei saanud tunnistaja

välistada, et G.O nime ka nimetati. Ka tunnistaja RK ei mäletanud, mis koosseise arutati ja

mis näiteid toodi, kuid kinnitas, et näiteid toodi. Seega ei ole need ütlused vastuolus

süüdistatava L.T ütlusega, vaid pigem kinnitavad tema ütlusi. Ka asjaolu, et tunnistaja AH ei

mäleta detailselt, mida kohtumisel räägiti, ning ei olnud mingites asjades päris kindel, ei

tähenda seda, et süüdistatava L.T väited ei vasta tõele.

16.5 Ebaõige on ka riigiprokuröri seisukoht, et kuna tunnistajad ei kinnita süüdistatava ütlusi

(tegelikkuses ei mäleta) ja süüdistatava neid väiteid mingid muud tõendid ei kinnita, siis ei ole

süüdistatava L.T ütlused usaldusväärsed. Sellise seisukohaga nõustudes peaks näiteks ka

kannatanu ütlusi alati kinnitama n-ö muud tõendid ning nende puudumisel ei oleks sõna-sõna-

vastu-olukorras võimalik süüdistatavat süüdi mõista, kuid ometi on selline olukord

kohtupraktikas aktsepteeritud. Kolleegium märgib, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks

süüdistatava ütlus. Seega paljude teiste otseste või kaudsete tõendite puudumine iseenesest ja

vahetult ei tähenda veel seda, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed. Kohtupraktikas on

märgitud, et mingi tõendi usaldusväärsust on põhjendatud ka selle kaudu, kuidas see tõend n-ö

riimub teiste tõenditega. Riimuvate tõendite kogum suurendab kindlasti selle kogumiga

kajastatava asjaolu tõenäosust, kuid riimumine ise ei ole siiski ühtegi tõendit iseloomustav

tunnus, mis tõstaks selle usaldusväärsust. Ka ei pruugi n-ö riimumata tõend olla

ebausaldusväärne (vt RKKKo nr 3-1-1-89-12, p 14).

16.6 L.T ütluste kohta märgib kolleegium täiendavalt järgmist. Lisaks sellele, et neid ei lükka

ümber mitte ükski asjas uuritud tõend, on tegelikult süüdistatava versioon ka usutav. L.T

leidis ennast olukorrast, kus tema varasema tegevuse osas olid tõusetunud kahtlused, et ta võis

teha midagi valesti. Sellises olukorras on kaheldav, et inimene otsustab küll pöörduda

situatsiooni selgitamiseks prokuratuuri poole, kuid varjab sealjuures olulisi detaile, rääkides

kaasusest üksnes väga möödaminnes ja hüpoteetiliselt. Seda enam, et sellised kohtumised

toimusid kahel korral, kus sooviti tõusetunud küsimustele vastuseid saada ning konkreetse

asjaolu üle vaidlus puudub (vt otsuse p 23.8).

16.7 Kolleegiumil on raske mõista ka riigiprokuröri mõttekäiku selle kohta, et L.T sõnum

KAle ei kinnita seda, et süüdistatav konsulteeris riigiprokuröriga just sellise detailsusastmega,

nagu süüdistatav väidab, sest sellise meili saatmine võis olla kaalutletud eesmärgiga anda

endale teatav õigustus. Riigiprokurör teeb sellise etteheite olukorras, kus just eelnevalt on

teinud etteheite, et mingeid muid tõendeid peale süüdistatava enda ütluste ei ole. Siinkohal

hindab riigiprokurör tõendeid eraldi, kuid tõendeid tuleb hinnata kogumis. Maakohus on

kõrvutanud ütlusi ja analüüsinud neid koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega ning

kolleegium ei näe siin õiguslikke minetusi. Riigiprokuröri versioon, et sellise meili saatis

süüdistatav teadlikult, et anda endale hiljem teatav õigustus, on teoreetiline, mille vastu saab

püstitada vastupidise sisuga teoreetilisi väiteid. Näiteks võib omakorda väita, et kui

kriminaalmenetlus tuli avalikuks, siis vihastas süüdistatav korralikult ja valas viha välja või

oli vastupidi nördinud, kuna eelnevalt oli talle kinnitatud, et kõik, mida prokuratuuris

kohtumisel arutati, on karistusõiguslikult korrektne. Eluliselt on täiesti usutav, et selline

tegevus on tavapärane, kui eelnevalt on midagi inimesele kinnitatud, et see on korrektne, kuid

mõne aja möödudes selgub, et tegelikkuses ikkagi selline käitumine prokuratuuri seisukohast

vaadates korrektne ei ole. Riigiprokuröri selline põhjendus ja tehtud järeldus ei toetu

tõenditele, vaid enda versioonile (arvamusele), mistõttu ei välista selline seisukoht

süüdistatava kaitseversiooni. Neil toodud põhjustel süüdistatava L.T ütluste

ebausaldusväärseks tunnistamiseks alust ei ole. Kuivõrd muudes asjaoludes ei ole maakohus

süüdistatava L.T ütlusi tõendina kasutanud, siis ei oma tähtsust muud apellatsioonis toodud

argumendid, miks on süüdistatava ütlused ebausaldusväärsed.

16.8 Süüdistatava T.R-i ütlusi on maakohus arvestanud tõendina ainult selle kohta, mida

kinnitavad ka muud tõendid peale süüdistatava ütluste. Ka nn tagaotsitava kampaania kohta

on maakohus kasutanud süüdistatava ütlusi ainult kampaania üldise mõtte kohta, mitte seoses

G.O rotatsiooniga. G.O politseiteenistusse võtmise kohta on maakohus kasutanud tõendina

süüdistatava ütlusi väga kitsalt ning ainult seda, mida kinnitab ka kirjalik tõend. Kuivõrd

maakohus ei kasutanud tõendina ütlusi, mida riigiprokurör apellatsioonis refereerib kui

ebausaldusväärseid, siis ei oma taaskord tähtsust see, kas maakohus luges need ütlused

vaikimisi usaldusväärseks või mitte.

Kokkuvõtvalt ei tuvastanud kolleegium, et maakohus oleks tuginenud süüdistatavate

ebausaldusväärsetele ütlustele, millele prokuratuur tähelepanu pöörab ning mis oleks toonud

kaasa kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes.

17. Prokuratuur jätab tähelepanuta selle, et kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte. Seega

on ainetu prokuratuuri seisukoht, et maakohus pole hinnanud tõendeid nii nagu prokuratuuri

arusaam ja nägemus oli. KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende

kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite

alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Asjaolu, et

riigiprokurör ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega, ei anna alust

tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Prokuratuur taotleb maakohtu poolt

hinnatud tõendite ümberhindamist ning süüdimõistva otsuse tegemist.

17.1 Kohtupraktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud

seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud

tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on

Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud

hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab

ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu

poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või

puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused

mittevastavusse faktiliste asjaoludega.

17.2 Järgnevalt analüüsib kolleegium, kas maakohus on teinud tõendite hindamisel vigu, mis

kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikust ja mis viisid maakohtu järeldused

mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Ühtlasi hindab kolleegium seda, kas maakohus on

pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele

järeldusele tõendeid kogumis hinnates.

18. Süüdistusakti kohaselt on 9. aprilli 2019 käskkiri nr 1.9-2.3/71p, millega G.O nimetati

alates 15. aprillist 2019 PPA teabehaldus- ja menetlusosakonna KKP operatiivbüroo II talituse

tunnistajakaitse grupi tunnistajakaitseametniku ametikohale, näiline. Käskkiri on näiline, sest

vormistamise eesmärk oli üksnes pensioni määramise õiguse näilik loomine, kuid G.O

tegelikult politseiteenistusse talle loodud ametikohale või ka muule ametikohale PPA-s ei

asunud ega kavatsenud asuda.

Ringkonnakohtu istungil sisustas riigiprokurör käskkirja näilikust TsÜS § 89 lg 1 sätestatuga,

st näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud

tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad

jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad.

Riigiprokurör mainis, et näilik tehing on tühine (TsÜS § 89 lg 2).

18.1 Kolleegium asub seisukohale, et ei ole õige sisustada käskkirja näilikust läbi TsÜS-i § 89

lg-e 1, sest prokuratuur on jätnud tähelepanuta, et antud juhul ei ole tegemist tehinguga TsÜS

mõttes, vaid haldusaktiga, mille puhul võiks kõne alla tulla, kas haldusakti tühisus või selle

õigusvastasus. HMS § 63 sätestab väga kitsalt juhud, mil haldusakt on tühine. Käsiloleval

juhul ei ole tuvastatavad HMS § 63 lg 2 p 1-5 sätestatud alused, et sedastada haldusakti ehk 9.

aprilli 2019 käskkirja nr 1.9-2.3/71p tühisus ning süüdistus ühtegi tühisuse eeldust ja alust ka

välja ei too.

18.2 Kolleegiumil tuleb tuvastada, mis oli 9. aprilli 2019 käskkirja nr 1.9-2.3/71p tegelik

eesmärk ja kas see vormistati üksnes pensioni saamiseks. Seda faktilist asjaolu, et see

vormistati üksnes pensioni saamiseks, näitab süüdistusversiooni kohaselt see, et süüdistatav

G.O ei asunud ega plaaninud ka hiljem asuda teenistusse PPA-sse. Maakohtuga tuleb

nõustuda, et ühtegi otsest ega ka kaudset tõendit, millest nähtuks selgelt ja üheselt

arusaadavalt, et 9. aprilli 2019 käskkirja nr 1.9-2.3/71p vormistamise eesmärk oli ainult

pensioni saamine ja selline asi oli süüdistatavatel kokkulepitud ja üheselt teada, et G.O

tegelikult kunagi PPA teenistusse ei asu, kogutud ei ole. Maakohtuga tuleb nõustuda ka selles,

et süüdistatavate tegelikud motiivid ja eesmärgid G.O politseiteenistusse võtmisel 9. aprillil

2019 tuleb tuvastata tunnistajate ütluste ning muude kogutud tõendite alusel.

18.3 PPVS § 33, § 34 ja § 35 sätestavad, mida loetakse politseiteenistuseks, kes on

politseiametnik ja mis on politseiametniku ametikoht. PPVS § 43 lg 1 kohaselt võetakse

politseiametnik teenistusse ametikohale nimetamisega. PPVS § 47 näeb ette nõuded

haldusaktile, millega politseiametnik ametikohale nimetatakse. Käskkiri kui haldusakt on

HMS § 54 kohaselt õiguspärane vaid siis, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise

hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning

vastab vorminõuetele. Haldusakti ehk käskkirja õiguspärasust tuleb hinnata haldusakti

andmise hetkel olemasolevate faktide põhjal. Õigusvastane on reeglina haldusakt, kui on

jäetud välja selgitamata mõni oluline faktiline asjaolu või ei ole kaalutud erinevaid huve.

Selge on see, et kaalutlusotsust tehes peab lähtuma seaduse eesmärgist ja mõttest ega tohi

lähtuda kaalutlustest, mis on seaduse eesmärgiga vastuolus.

18.4 Kolleegium ei nõustu prokuratuuri seisukohaga, et maakohus jõudis ekslikult järeldusele,

et ühestki tõendist ei nähtu üheselt, et G.O tegelik tahe 9. aprillil 2019 oli ainuüksi pensioni

õiguse saamine ning tal puudus algusest peale soov asuda tegelikult politseiteenistusse loodud

ametikohale või naasta PPA-sse mõnele muule ametikohale. Kohtupraktika kohaselt põhineb

kaalutlusotsuse legitiimsus eeldusel, et kaalutlusõigust on kasutatud ausameelselt, mitte aga

(varjatult) keelatud kaalutlusi silmas pidades. Pole välistatud, et olukorras, kus ametiisik teeks

otsustuse üksnes ja ainult seetõttu, et tagada G.Ole tulevikus pension, oleks see ebaõige.

Samas ei saa kolleegium jaatada kaalutlusviga üksnes selle pinnalt, et kaalutlusotsustust tegev

ametiisik teadis G.O huvist saada tulevikus eripensioni. Nii võiks kaalutlusveana käsitada ka

olukorda, kus väga hea teenistustaustaga, kuid silmnähtavalt lapseootel naine vormistatakse

ametisse, kuigi ta läheb koheselt rasedus-ja sünnituspuhkusele, olles eelnevalt avaldanud

sedagi, et tulevikus soovib ta veel lapsi.

18.5 HMS § 4 lg 1 sätestab, et kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega

antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Sama

paragrahvi lõige 2 näeb ette, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride,

kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning

põhjendatud huve. Teadmine pensioni soovist pigem kinnitab seda, et on välja selgitatud

erinevad faktilised asjaolud ja kaalutud erinevaid huve, sh nii teenistuja kui ka PPA huve ning

teenistusse nimetamine ei toimunud läbimõtlematult. Eeldatav positiivne mõju PPA-le G.O

teenistusse võtmisel nähtub selgelt G.O CV-st, mille kohaselt on tegemist isikuga, kes on

olnud pikaajaliselt riigiteenistuses ja seda väga märkimisväärsetel ametikohtadel (vt nt VIII

kd, tl 11-25, 31-34, 42-61). Sellise taustaga isik on kindlasti kasulik riigiasutusele ning selline

taust toetab ka isiku rotatsiooni teistesse riigiasutustesse. G.O teenistuskäigust nähtub seegi, et

tegemist on isikuga, kellel on soov töötada riigiasutustes, mitte eraettevõttes. Selge on ka see,

et käskkirja vormistamine ei toonud G.Ole kaasa ainult õigusi, nagu prokuratuur on ekslikult

leidnud, vaid tõi kaasa kohustused, kuid seda asjaolu prokuratuur arvesse võtnud ei ole.

Ühtlasi ei saanud G.O olla kuidagi kindel, et tema rotatsiooni ei tühistata ning tal tuleb naasta

PPA-sse politseiteenistusse. Vähetähtis ei ole seegi, et rotatsioon oli määratud kindlaks

tähtajaks, mida võis küll kokkuleppel pikendada, kuid kas see ka realiseerub, ei saanud G.O

tõsikindlat prognoosida. Käskkiri ei saa aga ilmselgelt olla õigusvastane lähtuvalt

hüpoteetilisest olukorrast tulevikus.

18.6 Üheselt on tõendamist leidnud, et ka teistel roteeritud isikutel on olnud üheks

motivaatoriks politseipension, kui on toimunud ametisse võtmine ja samal päeval roteerimine

ning on neidki, kes tulid rotatsioonist lühiajaliselt tagasi lähetavasse asutusse, et vormistada

pension ja minna tagasi täitma teenistusülesandeid asutusse, kuhu oli ka varasemalt lähetatud.

Tõendatud on ka see, et roteeritud isikuid nimetati rotatsiooni perioodil teisele ametikohale

võrreldes sellega, millistel nad varem töötasid (vt XI kd protokollid, tl 186-187). Nii on PPA-

st roteeritud isikuid Siseministeeriumisse ja Kaitseväkke. Kaitsepolitseiametist roteeriti isik

Siseministeeriumisse, vabastati Siseministeeriumist ja isik naases Kaitsepolitseiametisse, et

vormistada ära pension ja asus uuesti Siseministeeriumi teenistusse. VLA ja

Kaitsepolitseiameti vahel on toimud rotatsioon, vormistamine osakoormusega ametisse ja

hiljem vabastamine ametist. Siinkohal on paslik märkida, et kõik maakohtu välja toodud

roteerumised erinevates asutustes on tegelikkuses samastatavad G.O rotatsiooniga. See, et

nende vormistamise praktika on olnud asutustes erinev, näitab seda, et ühtne praktika puudus

ning lähtuti seadusest ja juhtide diskretsioonist. Seda, et see küsimus oli 2019 reguleerimata,

nõustus ka riigiprokurör ringkonnakohtu istungil, vastates kohtu küsimustele. Kolleegiumi

arvates ei ole tegelikkuses vahet, kas isikud vormistati enne rotatsiooni teisele ametikohale

või võeti asutusse tööle ja jäeti sinna tööle koormusega 0,1 või 0,2 ja roteeriti tagasi asutusse,

kus isik juba oli, sest sellest võiks justkui järeldada, et kui G.O oleks enne vabastatud või

teenistussuhe peatatud LUK-is ja töötanud ühe päeva või nädala vms aja PPA-s, siis oleks

prokuratuuri arvates olnud kõik korrektne. Pigem näitab sellise n-ö skeemi tegemata jätmine

seda, et asju tehti nii, nagu need päriselt olid ja mingeid n-ö JOKK skeeme ei kasutatud ega

välja mõeldud.

18.7 Süüdistusaktis on küll tehtud etteheide selle kohta, et G.O oli juba LUK-is ametis ning

tema teenistussuhet LUK-is ei peatatud ning puudus eesmärk tema roteerumiseks ning

selliselt rikuti ATS § 33 lg 1. Kuid prokuratuur ei ole eraldi etteheitnud ega ole süüdistusaktis

ära näidanud, et ametisse vormistamine PPA-sse ajal, mil G.O oli teenistuses LUK-is, ei

olnud võimalik ja oleks olnud vastuolus mõne seaduse või muu õigusaktiga.

18.8 See, et G.O ei asunud politseiteenistusse loodud ametikohale 15. aprillil 2019, oli

tingitud sellest, et 9. aprilli 2019 käskkirjaga nr 1.9-5.3/22t peatati G.O kui PPA ametniku

avaliku võimu teostamise õigus seoses tema tähtajalise üleviimisega LUK-i ajavahemikul 15.

aprillist 2019 kuni 15. aprillini 2023. Kolleegiumil tuleb märkida, et viidatud käskkiri, millega

G.O roteeriti LUK-i, ei ole õigusvastane, sest seadust, mis keelaks isiku rotatsiooni samal

päeval, ei ole. Sellega, et see oli täpsemalt reguleerimata, nõustus ka riigiprokurör

ringkonnakohtu istungil. Seda, kas selliselt toimides rikuti ATS § 33 lg-t 1, annab kolleegium

vastuse allpool.

18.9 See, kuidas Siseministeerium defineeris oma 2023. aasta teenistuslikus järelevalves

töösuhte näilisust, ei ole asjakohane 2019 aasta toimunu kontekstis. Kolleegium märkis juba

eelnevalt, et käskkirja õiguspärasust tuleb hinnata haldusakti andmise hetkel olemasolevate

faktide põhjal ja kehtiva õiguse alusel. Seega on väär prokuratuuri seisukoht, et

süüdistusperioodist hiljem vastu võetud eeskirjad ei ole küll tagasiulatuvalt kohalduvad, kuid

neid saab võtta abiks situatsiooni õiguspärasuse kontrollimisel. Ühtlasi väärib märkimist

seegi, et jaatades teenistuslikus järelevalves töösuhte näilisust, st sisuliselt käskkirja

õigusvastasust, pidanuks järelevalvet teostav asutus haldusakti kehtetuks tunnistama või

tegema ettekirjutuse puuduste kõrvaldamiseks. Järelevalves antud hinnang (VI kd, tl 12-21) ei

ole kooskõlas selle lõpptulemusega (VI kd, tl 31-32), sest personaliosakonnale on tehtud

ülesandeks töötada välja ametnike tähtajalise üleviimise põhimõtted ning esitada asjakohased

ettepanekud õigusaktide muutmiseks ja tehtud ettepanek kahe isiku suhtes, kelle tähtaegne

üleviimine pole lõppenud, kaks ametikohta kaotada või tähtajaline üleviimine lõpetada. Seega

ei saa teenistuslikus järelevalves märgitu pinnalt teha järeldust, et G.O teenistusse võtmine oli

näiline. Teenistusliku järelevalve tulemus näitab ainult seda, et varem kehtinud regulatsioonis

nähti ilmselgeid puuduseid, mida peeti võimalikuks likvideerida üksnes seadusandlikul

tasandil, õigusakte ümber sõnastades ja täiendades.

18.10 Prokuratuur viitab küll kohtulahendile nr 1-20-1041, kuid ei seosta ega too välja

argumente käsiloleva kriminaalasjaga, mainides vaid, et käsiloleval juhul on tegemist

analoogse situatsiooniga nagu on olnud eelnevas praktikas n-ö emapalga pettuse juhtumid.

Kolleegium seda seisukohta ei jaga. Kohtuasjas nr 1-20-1041 oli küsimus selles, et näidati

ära, et isik oleks justkui töötanud firmas ja talle oleks makstud kõrget töötasu, tegelikkuses

aga isik üldse firmas ei töötanud. Analoogne oleks situatsioon siis, kui tehakse lihtsalt

käskkiri isiku tööle vormistamise kohta, kuid tegelikkuses isik reaalselt tööl ei käiks ja tööd ei

teeks. Käsilolevas asjas saaks analoogset situatsiooni jaatada, kui asi oleks välja näinud nii, et

tehtud oleks käskkiri G.O tööle vormistamise kohta PPA-s ja ka rotatsiooni kohta LUK-is,

kuid tegelikkuses G.O LUK-i tööle poleks läinud ega oleks seal ka tööd teinud. Nii see aga ei

olenud: G.O roteeriti LUK-i tööle ja seal ta ka reaalset tööd tegi.

19. Kolleegiumil tuleb nõustuda, et maakohus ei ole andnud hinnangut 1. aprilli 2019 e-

kirjale, mis puudutab suhtlust MGga ja milles puudutatakse G.O lähetamist PPA-st LUK-i

(IV/IV kd, tl 98). Seega võtab kolleegium seisukoha, kas see e-kiri on selline, mis kummutab

maakohtu järeldused selle kohta, et G.O ei kavatsenud ka hiljem naasta PPA-sse. Kolleegium

asub seisukohale, et sellele tuleb vastata eitavalt. Selles, et G.O oli huvitatud saama tööle PPA

ridadesse, puudub vaidlus ja seda on maakohus ka jaatanud, maakohus on jaatanud ka seda, et

G.O soov oli jätkata rotatsiooni LUK-is. Rotatsiooni kestuse kohta on G.O e-kirjas märkinud,

et see kehtiks kuni 16. aprillini 2023, ja jätkamise kohta tulevikus on märkinud, et kui see

mõlemale poolele sobib, siis saab pikendada. See kiri ei näita aga seda, et G.Ol oli ainuüksi

pensioniõiguse saamise soov ning tal puudus soov naasta PPA ridadesse tulevikus. Üksnes

arutelu selle üle, et rotatsiooni on võimalik poolte kokkuleppel pikendada, ei näita seda, et ta

ei kavatse PPA-sse kunagi naasta. Sellest kirjast järeldub, et G.O saab ka ise aru, et rotatsiooni

pikendamine on võimalik ainult poolte kokkuleppel. On üheselt mõistetav ka see, et G.O pidi

aru saama, et kui kokkulepet ei saavutata, siis tuleks tal PPA-sse tööle naasta, sest kirjast ei

nähtu, et G.O selle variandi välistaks.

19.1 See, et tunnistaja KR, kes töötas LUK-i ülemana ei mäleta mingit vestlust G.Oga, ei

tähenda seda, et mingit vestlust või teemat ei ole olnud. Sel põhjusel ei saa nõustuda

prokuratuuriga, et kuna KR ei mäletanud, et tal oleks olnud G.Oga vestlus, kus G.O märkis

juba 2018 LUK-i tööle asudes, et soovib PPA-sse kunagi reaalselt naasta, ei ole sellist

jutuajamist olnud. Tegemist on ütlusega, mis ei kinnita ega lükka ka sellist G.O esitatud

väidet ümber.

19.2 Ka AS ütlustest ei tulene, et G.Ol ei olnud kavatsust kunagi PPA-sse teenistusülesandeid

täitma asuda. Prokuratuur viitab tunnistaja AS ütlustele valikuliselt ning jätab tähelepanuta

selle, et tunnistaja kinnitas, et G.O soov oli leida lahendus, kuidas staaž ei katkeks ja saaks

pensioni kätte. Ta soovis, et teda vormistatakse variisikuks. Selline võimalus isik variisikuks

vormistada on olemas, kuid tollel hetkel, kui G.O sellise ettepaneku tegi, milleski kokku ei

lepitud ja jäi jutt, et vaadatakse, kuidas tulevikus elu kulgeb. Reaalse vormistamiseni ei

jõutud, sest G.O ei töötanud kuskil sellises kohas, kus KAPO-l oleks olnud mingi loogiline

põhjus teda jälle tööle võtta (vt I kd protokollid, tl 217p). Maakohtuga tuleb nõustuda, et see

vestlus ei kinnita, et G.O sõlmis T.R-i ja L.T-ga 2019 kevadel kokkuleppe, mille kohaselt ta

vormistatakse PPA teenistusse ja G.O mitte kunagi PPA-s tegelikult teenistusülesandeid

täitma ei asu.

19.3 Midagi kuritegelikku ei ole selles, kui isik ilmutab initsiatiivi töösuhte loomisel ja on

selles aktiivne. Riigiprokuröri välja toodud 5. aprilli 2019 e-kirjadest nr 37 ja 42 nähtub küll

suhtlus erinevate isikutega, kuid nende sisust ei nähtu midagi tavapäratut. E-kirjaga nr 37

edastab G.O allkirjastatud dokumendid ja annab teada, et LUK-i personal saadab ka

suunamise taotluse ning märgib ära ka, millal peaks see hakkama kehtima (IV/I kd, tl 61). E-

kirjas nr 42 on toodud sama sisu ja vastus sellele, sh juhis, mida G.O peaks tegema ja kuhu

mingid dokumendid tuleb saata. Kuid nendest e-kirjadest ei nähtu, et G.O korraldaks jõuliselt

kellegi tööd või suunaks protsessi. Samas, kui ka oleks tuvastatud konkreetsetes e-kirjades, et

G.O protsessi suunab, ei ole siin midagi kummastavat. Maakohus on üheselt tuvastanud, et

oma iseloomult on G.O isik, kes tahab omada kontrolli kõige temasse puutuva üle ja kui tema

hinnangul asjad ei suju, siis hakkab ta kirju saatma (IX kd protokollid, tl 177p). Viidatud

kirjadest aga ei nähtu seda, et G.O vormistatakse ametisse üksnes pensioni saamiseks ja ta ei

kavatse kunagi PPA-sse naasta.

19.4 Süüdistusversiooni, et G.O mitte kunagi PPA-s teenistusülesandeid täitma ei asu, ei

kinnita ka prokuratuuri viidatud 24. jaanuari 2020 e-kiri (II kd, tl 1-4). See, et G.O ei kinnita

seda kindlas kõneviisis, ei välista tema tagasiminekut. Selline e-kiri ei tõenda PPA-sse tööle

vormistamise ja roteerumise näilisust, sest sellest saab teha järelduse, et G.O arusaama

kohaselt on tal võimalik minna tagasi ametikohale, kust teda roteeriti. Seejuures peab G.O

ilmselgelt silmas just konkreetset ametikohta (Loomulikult, ka sellel kohal, kust ma PPA-st

olen suunatud LUK-i on RS loa olemasolu vajalik, kuid seda siiski vaid siis, kui peaksin sinna

tagasi suunduma), kust ta roteeriti, kuid mitte seda, et ta üldse ka muule ametikohale PPA-s ei

asu, nagu süüdistuses on leitud. Seost parkimiskohaga on maakohus käsitlenud VLA vaates,

mitte PPA-s (XI kd protokollid, tl 174-176), seega sellises seose märkimine apellatsioonis

PPA kontekstis jääb arusaamatuks.

19.5 Maakohus on 27. jaanuari 2020 e-kirjale viidanud ja ka selle sisu analüüsinud (XI kd

protokollid, tl 179) ning mingeid ebaõigete järelduste tegemist kolleegium ei tuvastanud.

Esiteks ei nähtu siit mingit soovi mõjutada AM, sest G.O küsib, mis järjekorras peaks see

kõik käima, ja toob ära selle, kuid tema seda lihtsustatult mõistab ja aru saab (III kd, tl 86).

Teiseks on maakohus küll e-kirja tsiteerides jätnud välja sõna „kas“, kuid see ei muuda

maakohtu järeldust, sest sõna „kas“ näitab valikut, mitte ei välista mingit asja tulevikus.

Riigiprokurör viitab küll e-kirjadele nr 9, 12, 14 jne (VIII kd, tl 135-136, 140, 143-145) ning

teeb järelduse, et G.O edastab personaliinimestele e-kirju eesmärgiga tagada kiire ja sujuv

dokumentide vormistamine, mis omakorda tagaks talle näilise pensionistaaži tekkimise ja

sellega vajalikud eeldused pensioni vormistamiseks. Kolleegium sellega ei nõustu, sest G.Ole

tehakse tööpakkumine MTA poolt 27. jaanuaril 2020 ning alates sellest e-kirjast suheldakse

MTA-sse roteerumise küsimustes ning sellest ei saa teha järeldust, et G.O juhiks mingeid

personaliküsimusi, sest ka temale esitatakse küsimusi, millele ta peab vastama (vt nt VIII kd,

tl 143-145).

19.6 Kolleegium nõustub siinkohal maakohtu järeldusega, et algusest peale oli T.R-i jaoks

G.O rotatsiooni üheks tingimuseks, et G.O tuleb 2023. aastal tagasi politseiteenistusse. Seda

kinnitab asjaolu, et kui G.O soovis oma rotatsiooni pikendada, siis T.R ei olnud sellega nõus,

sest 29. jaanuaril 2020 kirjutas T.R, et otsustas, et suunamine toimub samadel põhimõtetel

nagu see oli KV-sse. Siis vaadatakse otsus taaskord üle. See ei näita aga seda, et T.R ei

oodanud G.Ot tingimata PPA-sse tagasi, nagu leiab riigiprokurör. Seejuures jätab

riigiprokurör tähelepanuta tunnistaja AS ütlused, millele maakohus on viidanud ja mis

kinnitavad, et T.R ütles, et võttis G.O ametisse selleks, et G.O tuleks tulevikus teenistusse

tagasi. Selge on ka see, et rotatsiooni lõppedes vaadatakse rotatsioon uuesti üle ning

otsustatakse, kas rotatsioon jätkub või ei. Seega e-kirjas (vt IV/I kd, tl 167) olev märge, et

tähtaja möödumisel vaadatakse pikendamise küsimus uuesti läbi on eluliselt täiesti

asjakohane, kuid ei näita seda, et juba algusest peale oli plaan, et G.O PPA-sse ei naase.

19.7 Riigiprokurör viitab e-kirjale (VIII kd, tl 141-143), millest peaks prokuratuuri väitel

üheselt tulenema G.O huvi ja tegelik soov ning millest ei nähtu veendumust, et G.O sooviks

ühel hetkel naasta PPA-sse. Riigiprokurör jätab tähelepanuta selle, et märgitud e-kirjas vastab

G.O HK eelnevale e-kirjale, kus on märgitud, et nad tegelikult lootsid, et G.O tuleb

tolliosakonna juhataja ametikohale määramata tähtajaks, ja G.Ole esitatakse konkreetsed

küsimused, millele ta vastab (VIII kd, tl 142). G.O selgitab e-kirjas, et tegelikkuses ei ole

MTA-l vahet, kas on tähtajaline või tähtajatu rotatsioon. PPA saab lähetada tähtajaliselt ja siis

saab pikendada, tegemist on puhtalt vormistusliku küsimusega. Ühtlasi arvab G.O, et PPA-ga

on võimalik rääkida, et lähetus jätkub ka peale praegust määratud tähtaega. Selles kirjas ei ole

midagi kategoorilist väidetud, et ei asu, ei lähe jne, vaid avaldatakse üksnes arvamust mingite

võimaluste üle pikendada rotatsiooni. Olukorras, kus asutus on lootnud saada inimese tööle

määramata tähtajaks, on täiesti inimlik, et sellele vastatakse selliselt, et põhimõtteliselt on

võimalik seda pikendada ja siis ei peaks olema mingit vahet MTA-l, kas on tähtajatu või

tähtajaline tööle asumine. Märkimisväärne on seegi, et G.O ei märgi e-kirjas, et kui vajalik

staaž on täis, siis saab ta vabalt otsustada, kellega esmast teenistussuhet omada, kuigi selline

küsimus oli HK poolt e-kirjas esitatud. Prokuratuur jätab tähelepanuta ka selle, et PP ütlustest

tuleneb üheselt, et sel ajal, kui tema MTA-s töötas, pakuti G.Ole vähemalt kahel korral

võimalust tulla ametisse tööle põhikohaga, kuid G.O vastas, et kui teisiti ei saa, siis ta läheb

PPA-sse tagasi (IX kd, tl 19). 13. septembri 2021 e-kirjast nähtub samuti, et G.O arutleb, kas

peaks MTA juhiks kandideerima, siis ta ei naaseks PPA-sse mitte 2023, vaid 2027 (X kd, tl

51). See e-kiri viitab üheselt, et G.O soov on naasta peale rotatsiooni PPA-sse.

19.8 Kolleegiumil jäävad arusaamatuks riigiprokuröri viited ja oletused, miks ei olnud MTA-

le esitatud CV-s märgitud PPA ametikohta, sest e-kirjast, mida kolleegium eelnevalt käsitles

on ära märgitud nii PPA kui ka rotatsioon KV luurekeskuse ülema asetäitjana. Tunnistaja VL

on andnud ütlusi, et rotatsiooni korras tööle tulekut MTA-sse mainis G.O 2019. aasta lõpus

(IX kd, tl 24). See, et tunnistaja sellele tähelepanu ei pööranud, ei ole etteheidetav G.Ole.

Seega ei saa järeldada, et G.O oleks seda varajanud, nagu prokuratuur on leidnud. See, et

tunnistaja ei mäleta, et oleks juttu olnud, et G.O sooviks PPA-sse tagasi minna, ei tähenda taas

seda, et sellist jutuajamist ei võinud olla ja isegi kui sellist jutuajamist ei olnud, ei saa seda

tõlgendada süüstava asjaoluna.

19.9 G.O 14. veebruari 2020 e-kiri MKle ei näita seda, et G.O ainuke ja tegelik soov oli

pensioni saamine, ega seda, et T.R ja L.T olid sellest teadlikud. Prokurör jätab tähelepanuta

selle, et tunnistaja MK on andnud ütlusi, et G.O soov oli jätkata politseis ja seda märkis G.O

juba värbamise hetkel (vt I kd protokollid, tl 109). Ühtlasi märkis kolleegium juba eelnevalt,

et G.O ei ole kunagi varjanud, et PPA-sse tööle vormistamise üheks ajendiks oli soov saada

pensioni, selline soov on täiesti arusaadav ja inimlik. Nii võiks vastutusele võtta kõik isikud,

kes on asunud tööle ametitesse, kus on võimalik saada hiljem eripensioni ja see on olnud n-ö

ainsaks või oluliseks liikumapanevaks jõuks ja hiljem on nendelt ametikohtadelt ametnikud

roteeritud edasi teistesse asutustesse ja kui ei nähtuks kuskilt tõenditest soovi naasta.

Maakohus on kajastanud ka prokuratuuri poolt viidatud G.O 15. aprilli 2020 kirja G.Ole ning

kolleegium nõustub, et ka sealt nähtub G.O soov saada pensioni, kuid ei nähtu fakti, et G.Ol

oli 2019 aprillis või hiljem plaan mitte kunagi tulevikus asuda PPA-s teenistusülesandeid

täitma (X kd, tl 67). Samas jätab riigiprokurör tähelepanuta 16. aprilli 2021 e-kirja, millest

nähtub üheselt G.O soov olla politseiteenistuses (vt X kd, tl 68).

19.10 Tõepoolest ka 30. augusti 2020 e-kirjast KRle (VII kd, tl 25) ei nähtu ühemõttelist

väljendust soovi kohta reaalselt PPA-sse jõuda, kuid ei nähtu ka seda, et G.O selle välistaks.

Seejuures jääb G.Ole arusaamatuks, kuidas suudeti tähtajalise teenistuslepingu puhul teha

järeldus, et ta ei soovi minna hiljem politseiteenistusse. Seega nähtub sellest, et G.O ei saa

aru, millest selline järeldus on tehtud. Edasi väljendab küll G.O seda, et soovib, ei soovi, kuid

mis see siia puutub. Kuid selle kirja kontekstist nähtuvalt on mõte see, et G.O ei saa aru,

kuidas puudutavad need küsimused riigisaladuse hoidmist ehk julgeolekukontrolli. Oluline on

kogu kirja mõte, mitte üksikud kontekstist välja rebitud laused, mida prokuratuur on

tsiteerinud. Sellest e-kirjast ei nähtu see, et G.O jaatab kelmuse toimepanemist, vaid ta

analüüsib hüpoteetiliselt käsitlust ja ironiseerib olukorra üle, kui oleks tegemist teatud

asjaoludega. See, et G.O peab end teistest paremaks võib olla egoistlik, kuid tegemist on

konkreetse enesehinnanguga endale ja iseenda väärtustamine teatud viisil.

19.11 Seoses prokuratuuri viitega e-kirjadele, millest ei nähtu G.O soovi reaalselt naasta PPA

ridadesse (VII kd, tl 43-47), tuleb kolleegiumil taaskord märkida, et nendest e-kirjadest ei

nähtu ka selget väljaütlemist, et G.O ei naase mitte kunagi PPA-sse ega see, et tal ei ole olnud

ka algusest peale sellist kavatsust. Prokuratuur on kajastanud e-kirja üksikut lauset, kuid

sellest nähtub üksnes see, et G.Ol puudub teadmine, kas rotatsioon pikeneb või ei ja kas ja

millist RS luba tal siis vaja oleks.

19.12 Prokuratuuri käsitlus, miks ei vastanud L.T G.O 1. juulil 2021 e-kirjale (IV/II kd, tl

139), on pelgalt oletus. Tegemist on puhtteoreetiliste väidetega, mille vastu saab püstitada

vastupidise sisuga teoreetilisi väiteid. Näiteks võib omakorda väita, et igale e-kirjale L.T ei

vastagi. Sellised teooriaid võib püstitada lõputult ning see ei kinnita mingit ühist arusaama

kolme isiku vahel, sest sellega nõustudes ei oleks ilmselt G.O e-kirja saatnud ja pealkirja

lõppu lisanud punktiirjoont, mis näitab üheselt küsitavust märgitu osas. Seejuures ei tulene

sellest väljavõttest, et 2019 oli kindel arusaam, et G.O PPA-sse kunagi tööle ei naase.

19.13 G.O 11. augusti 2021 e-kirjast teeb prokuratuur taaskord valed järeldused, sest selle

kirja kirjutamist ei tinginud memo, kus on avaldatud arvamust, et G.O PPA-sse tööle

vormistamine ja rotatsioon ei pruugi olla kooskõlas kehtiva õiguses, vaid see, et selle memo

alusel sooviti rotatsiooni lõpetada (VII kd, tl 94). See on kirja esimeses lauses kohe kirjas,

miks soovib G.O nn koju naasta ja selleks on memo, mida tema eest varjatult tehti, leidmaks

aluseid rotatsiooni lõpetamiseks. Selge on see, et kui ühe asutuse poolt soovitakse rotatsioon

lõpetada ja tööõhkkond ei ole enam hea, siis naaseb ametnik oma ametikohale ehk asutusse

kust ta rotatsioon alguse sai.

19.14 Asjaolu, et 15. veebruari 2022 e-kirjast (IV/II, tl 152) nähtub ka võimalus, et G.O on

nõus rotatsiooni pikendamisega, kui see on PPA nägemus, ei näita taaskord seda, et

tagasiminek ei olnud G.O tegelik soov ega tahe. Selline sõnakasutus ei näita G.O soovi, et

äkki ta ikka ei peaks PPA-sse naasma. Samas jätab riigiprokurör tähelepanuta selle, et G.O

mainib kirjas ka seda, et ta on nõus kõigega, kui T.R-il tekivad mingid muud mõtted tema

rakendamise kohta.

19.15 Prokuratuuri seisukoht, et 2. septembril 2022 e-kirjas (X kd, tl 94) G.O poolt

väljendatud sõnakasutus, et viisakas oleks näitab G.O suhtumist, mis on ajas muutunud.

Samas ei kinnita märgitu, et G.Ol enne 2022. aastat PPA-sse tagasipöördumise soovi ei olnud.

See, mis aga G.O teadvusesse jõudis või mitte, ei ole ilmselt kellelegi teada, sh ei saa sellist

järeldust ka riigiprokurör teha, sest seda konkreetset e-kirja sisu ei ole G.O ristküsitluse

käigus avaldatud ega teda selle sisu kohta küsitletud. Seega on tegemist taas oletustega.

19.16 See, et G.O kibeles ametikohtadele, mis oleks olnud edasiminek tema karjääris, ei ole

etteheidetav ega näita seda, et G.O ei plaaninud kunagi PPA-sse tööle naasta. Prokuratuur ei

ole viidanud ühelegi ametikohale PPA-s, mis oleks tekkinud ajal, mil G.O oli rotatsioonis ja

mis oleks olnud talle ambitsioonikas, kuid ta sinna ei kandideerinud. Pelgalt see, et

prokuratuuri kirjelduse järgi saaks G.Ot pidada karjeristiks ja konfliktseks ning keerulisema

iseloomuga isikuks, ei ole kuritegelik. Prokuratuuri viited sõnumitele näitavad seda, et

tõepoolest otsis G.O mingit väljundit juunis 2020, kuid sõnumist nähtub seegi, et G.O väidab,

et on miskipärast päris katki (X kd, tl 16, sõnum 25). Seega pidi sel kandideerimisel mingi

põhjus olema. See, et see kandideerimine ei olnud seotud PPA-ga ei näita tegelikkuses

midagi, sest lähetuse tähtaeg TOLL juhataja kohale ei olnud iseenesest läbi. Ka see, et G.O

kandideeris justiitsatašee ametikohale ning MTA peadirektoriks ei näita seda, et puudus

igasugune soov hiljem PPA-sse naasta. Üksnes T.R-i nõusolek olla soovitaja ei näita ka

seda, et ta oleks aktsepteerinud sellise töötamise korraldust, sest see otsustus tulnuks teha

hiljem. Millise pakutud ametikohaga oli tegemist 5. novembri 2021 märgitud sõnumis, siis

seda sõnumist ei selgu (X kd, tl 23, sõnum 165-169). Samas ei oma see ka tähtsust, sest see

oli lihtsalt mingi ebamäärane pakkumine, mille pinnalt tuleks taas teha ainult oletusi. Samas ei

ole prokuratuur viidanud mitte ühelegi tõenditele, mis kummutaksid maakohtu järelduse,

millest nähtub, et G.O otsis võimalust naasta PPA-sse teenistusülesandeid täitma (XI kd

protokollid, tl 178p-179p).

19.17 Apellatsioonist ei selgu, kuidas on viidatud e-kirjadega kummutatud maakohtu

järeldused ja loetud tuvastatuks kõik süüdistuses kajastatud tõendamiseseme asjaolud, s.o et

G.Ol oli kokkulepe T.R-iga, et G.O vormistatakse PPA teenistusse politseiametnikuna, kuid

tegelikkuses ei plaaninud G.O PPA-s teenistusülesandeid täitma asuda ning selline teenistusse

vormistamine lepiti kokku üksnes eesmärgil luua G.Ole õiguslik alus eluaegsele väljateenitud

aastate pensionile (VAPS alusel) ja õigus jääda 50-aastaselt (alates 29.09.2027) pensionile

(PPVS) alusel. G.O aga tegelikult politseiteenistusse talle loodud ametikohale või ka muule

ametikohale PPA-s ei asu ega kavatse asuda.

20. Kolleegiumil tuleb kokkuvõtvalt märkida, et prokuratuur on esitanud faktiväite, et G.Ol ei

olnud kavaski politseisse tagasi pöörduda. Selle väite tõendamiskoormis lasub prokuratuuril.

Seda väidet toetavatena on aga riigiprokurör viidanud e-kirjadele, milles G.O pole otseselt ei

kinnitanud ega eitanud politseisse tagasi pöördumise võimalust. Prokuröri seisukohtadest

tuleneb sisuliselt, et kuna G.O kirjades ei kajastu tema kinnitust, et ta plaanib PPA-sse tagasi

pöörduda, siis tal sellist plaani polnud. Kolleegiumi hinnangul on prokurör sellega sisuliselt

pööranud tõendamiskoormise ümber, pannes selle süüdistatavale. Süütuse presumptsiooni

üheks oluliseks põhimõtteks on, et keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust

tõendama. Olukorras, kus prokuratuuri poolt viidatud tõendid kogumis ei kinnita, et G.Ol ei

olnud algusest peale ega ka hiljem kavaski politseisse tagasi pöörduda, ei ole kolleegiumil

võimalik lugeda see faktiväide tõendatuks sel põhjusel, et süüdistatav ei suutnud veenvalt

tõendada, et tal oli juba alates 2019. aastast soov mingi aeg hiljem politseisse tagasi pöörduda.

Selliselt toimides läheks kolleegium vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikuks

oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

21. Kolleegium ei nõustu prokuratuuriga, et G.O vormistamine PPA teabehaldus- ja

menetlusosakonna KKP operatiivbüroo II talituse tunnistajakaitse grupi

tunnistajakaitseametniku ametikohale ei olnud põhjendatud ja see oli tehtud selleks, et hoida

rotatsioon võimalikult väikese hulga inimeste vahel.

21.1 Prokuratuuri väide, et G.O tuntud isikuna ei oleks saanud tunnistajakaitseametnikuna

töötadagi, ei arvesta sellega, et mitte isik ei ole salajane, kes mingile ametikohale

paigutatakse, vaid ametikoht on salajane. See tähendab seda, et tavainimene võib tunda ja

teada isikut, kes võib olla ka üldsusele tuntud, kuid üldsus ega ka näiteks lähedane ei tea,

millisel ametikohal isik tegelikult töötab. Nii võib näiteks ka avaliku elu tegelane töötada

paralleelselt jälitusametnikuna, lihtsalt avalikkus viimast fakti ei tea. Ka kuriteo matkija võib

olla avaliku elu tegelane, kuid avalikkus seda ei tea. Seega ei välista G.O isik iseenesest

töötamist salajasel ametikohal, kuid miks peaks seda seostama just LUK-i ametikohaga, kas

see oli salajane või mitte jääb apellatsioonist selgusetuks, seda enam olukorras, kus

prokuratuur on leidnud, et süüdistatavate L.T ja T.R-i ütlused ei ole usaldusväärsed.

21.2 Arusaamatuks jääb prokuratuuri seisukoht, et T.R ja L.T olid teadlikud, et G.O

vormistati enne roteerumist teenistusse KKP OB tunnistajakaitse üksusesse, mille ametikohad

on salajased. Puudub igasugune vajadus apellatsioonis viidata, millised tõendid seda asjaolu

tõendavad, sest selles puudub vaidlus ja selle on maakohus ka tuvastanud (XI kd protokollid,

tl 175p). Prokuratuuri arvamuse kohta, kas mõne isiku paigutamine salajasele ametikohale oli

õigustatud või hoopis, kas paigutamata jätmine oli õige, ei võta kolleegium seisukohta, sest

tagantjärele ei ole võimalik tuvastada PPA personalipoliitikat mingite teiste juhtumite kohta

ning nende konkreetsete otsustuste tagamaad ei ole teada, sest neid ei ole välja selgitatud.

Ebaõige on ka riigiprokuröri seisukoht, et maakohus ei ole käsitlenud teemat, mis puudutab

n-ö avalduste sahtlisse kirjutamist. Maakohus on sellele ammendava vastuse andnud (XI kd

protokollid, tl 188) ning sellist olukorda tauninud.

21.3 Prokuratuur kordab küll üle tõendid, millest nähtub justkui G.O rotatsiooni varjamise

soov seoses salajase ametikohale vormistamisega, kuid prokuratuur ei näita ära tõendeid, mis

lükkaksid ümber maakohtu järeldused VLA ametnike ja G.O rotatsiooni vormistamise

algidee, ametikohtade arvu suurendamise põhjendused kohta KKP OB tunnistajakaitse

üksusesse, miks vormistati isikuid KKP OB tunnistajakaitse üksusesse, miks isikute andmed

ei liikunud dokumendid läbi dokumendihaldussüsteemi ja tunnistaja KP ütlused selle kohta,

miks see nii oli (vt XI kd protokollid, tl 174p-176). Asjaolu, miks liikus MTA rotatsiooni

puhul dokumentatsioon läbi dokumendihaldussüsteemi, kuid 2019 mitte, siis pidanuks

prokuratuur tunnistajaid AM ja KP selle kohta ristküsitlema, mitte andma kohtule üle nende

ütlusi KrMS § 2911 korras. See, et dokumendid LUK-i dokumendihaldussüsteemis kajastusid

võis olla personalipoliitika erinevus erinevates asutustes, kuid pelgalt see, et asutuste vahel on

mingid erinevused ei ole alust järeldada, et midagi kuskil varjati. Seda, et tegemist oli

ebaausate kavatsustega tulnud prokuratuuril tõendada ja tunnistajaid AM ja KP erinevuste

kohta ristküsitleda, mitte teha erinevuste põhjal oletusi, et kuna need esinesid, siis järelikult

salatseti.

21.4 Prokuratuur jätab tähelepanuta ka selle, et PPA peadirektor on ka 26. mail 2023 olnud

veendunud, et varasemete rotatsioonide puhul lähtuti kehtivast õigusest ja SiM

(Siseministeeriumi) haldusalas seni aktsepteeritud roteerimise üldisest tavast. Roteerimise

tava oli välja kujunenud igapäevase praktika käigus ning üldine praktika lubas nii roteeritute

jaoks uue ametikoha loomist, nende inimeste üleviimist kui ka esimesest päevast roteerimist

(vt VI kd, tl 9-10). Rotatsiooniga seonduvad puudused 2019 aastal, mis tuvastati aastaid

hiljem teenistusliku järelevalve käigus ei muuda õigusvastaseks rotatsioone ning täpsema

regulatsiooni puudumine roteerumiste ja selle vormistamise kohta ei muuda käskkirju

õigusvastaseks.

21.5 Kolleegium ei tuvastanud kokkuvõtvalt, et maakohus oleks hinnanud tõendeid kallutatult

ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud tõendeid nende kogumis oma

siseveendumuse järgi. Kolleegium jagab maakohtu seisukohale, et G.O ametisse nimetamine

oli õiguspärane ning ei ole leidnud tõendamist, et 2019. aasta aprillis ei olnud G.Ol plaanis

mitte kunagi tulevikus asuda PPA-s teenistusülesandeid täitma ehk tal puudus algusest peale

valmisolek ja eesmärk PPA-sse naasta. Maakohus on küll kasutanud sõnastust, et

vastuvaidlematult ja ümberlükkamatult ei ole leidnud tõendamist, et 2019. aasta aprillis ei

olnud G.Ol plaanis mitte kunagi tulevikus asuda PPA-s teenistusülesandeid täitma, kuid see ei

tähenda, et maakohus on isiku süüküsimuse lahendamisel esitanud tõendatusele ülemäära

rangeid nõudeid. Tegemist on pelgalt ebaõnnestunud sõnakasutusega. Maakohtu esitatud

seisukohtadest nähtub tegelikkuses üheselt, et olemasolevate tõendite põhjal ei olnud võimalik

väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega just

nii, nagu süüdistuses kirjas. Samas tuleb silmas pidada seda, et kohtuotsus saab KrMS § 60 lg

1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks.

Kohtupraktika kohaselt ja tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus võtta endale süüdistaja

rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda

siseveendumusega. Seega ei saanud maakohus rajada otsust üksnes oletustele.

22. PPVS § 1 lg 6 kohaselt laieneb ATS politseiteenistusele PPVS-ist tulenevate erisustega.

Kolleegiumil tuleb võtta seisukoht, kas ATS § 33 lg 1 kohaldub ka politseiametnike

rotatsioonile. Kolleegiumil tuleb vastata sellele eitavalt ning nõustub maakohtuga, et

politseiametniku rotatsioonile kohaldub ainult PPVS § 63. Politseiametniku roteerumist

reguleerib PPVS § 63 ning tegemist on eriseadusega ATS-i suhtes. Seega, kui eriseadus

reguleerib roteerumist teisiti, kui teeb seda ATS, tuleb kohaldada eriseadust.

22.1 Maakohtu järeldus, et politseiametniku teise asutusse roteerimise lubatavuse alused on

täielikult reguleeritud PPVS §-s 63, on õige. Roteerumine PPVS § 63 alusel ei ole seotud

mingisuguste konkreetsete eesmärkidega, vaid nõutav on politseiametniku nõusolek ja see, et

teine ametikoht eeldab politseiametniku erialast ettevalmistust. PPVS § 63 sätestab võrreldes

ATS § 33 erisuse roteerimise lubatavuse kohta (roteeritav peab olema politseiametnik ja teine

ametikoht eeldab politseiametniku erialast ettevalmistust), seega märgib maakohus õigesti, et

PPVS § 63 kujutab endast erisust, millele PPVS § 1 lg 6 kohaselt ATS-i sätted ei laiene.

Nendel põhjustel järeldab prokuratuur ekslikult, nagu tuleks tuvastada, kas süüdistatava

roteerumine vastas ATS § 33 lg 1 nõuete või on neid nõudeid rikutud.

22.2 Käsilolevas asjas ei ole relevantsed ATS § 33 lg 1 sätestatud põhimõtted, siis ei käsitle

kolleegium prokuratuuri apellatsioonis toodud argumente, miks ei ole täidetud ATS § 33 lg-st

1 tulenevad nõuded.

22.3 Asjaolu, et maakohus analüüsis täiendavalt ka ATS § 33 lg 1 eelduste täidetavust, ei ole

maakohtule etteheidetav ning tegemist ei ole olukorraga, mida kajastati Riigikohtu lahendis nr

1-20-8308. Õigusnormi tõlgendamine on kohtu pädevuses ning midagi kummastavat ei ole

selles, kui maakohus analüüsis ka olukorda, kui oleks nõustunud prokuratuuri käsitlusega, et

ATS § 33 lg 1 kohaldub politseiametniku rotatsioonile. Selliseid näiteid, kus kohus on

kaalunud mingit normi alternatiivselt, esineb kohtupraktikas korduvalt (vt nt RKKKo nr 4-20-

1259, p 30, RKKKm nr 3-1-1-108-16, p 12, 3-1-1-18-15, p 26).

22.4 Kolleegiumil tuleb selguse huvides märkida, et ATS § 2 lg 3 p 5 ei kohaldu kohtunikule,

siis on ainetud kohtumenetluse poolte seisukohad, kas kohtuniku roteerumisel kohaldatakse

ATS § 33 lg 1 sätteid või mitte. Küll aga oleks prokuratuur saanud vajadusel hõlpsasti

tõendada seda, kas prokuratuur ise kohaldab lisaks prokuratuuriseaduse (ProkS) §-dele 52-522

ATS § 33 lg 1 sätteid, kui roteeritakse prokurör teise asutusse. Kuid PPVS ja ProkS sarnast

kohaldamist läbi ATS-i ei pidanud prokuratuur vajalikus tõendada. Asjaolu, et PPA on

mingitel juhtudel kasutanud rotatsiooni korral ATS § 33 sõnastust, ei tähenda seda, et ATS §

33 lg 1 kohalduks, kui roteerumine toimub PPVS § 63 alusel. Seega on PPA kohaldanud sätet,

mis ei olnud tegelikkuses vajalik.

23. Arvestades kõike eeltoodut tuleb kolleegiumil tõdeda, et G.O ei esitanud

Sotsiaalkindlustusametile oma teenistusaja kohta valeandmeid, mis tähendab, et puudub

kelmuse objektiivse koosseisu asjaolu – pettus.

23.1 Isegi, kui asuda seisukohale, et G.O ametisse nimetamisel ja roteerimisel rikuti seadust

ning G.O esitas Sotsiaalkindlustusametile enda teenistussuhte kohta objektiivselt

valeandmeid, ei saa teda süüdi mõista, sest täidetud ei ole kelmuse subjektiivne koosseis. See,

et kolleegium kaalub seda alternatiivselt, st isegi-kui-argumendina, ei ole vastuolus

kohtupraktikaga (vt nt RKKKo nr 1-15-2666, p 14). Kelmuse subjektiivne koosseis eeldab

seda, et valeandmete esitaja teab kindlalt, et ta loob varakäsutajas tegelikest asjaoludest

ebaõige ettekujutuse (otsene tahtlus). Süüdistatav G.O pidi seega teadma, et ta esitab

Sotsiaalkindlustusametile oma teenistussuhte kohta ebaõigeid andmeid. Üksnes kaudsest

tahtlusest ei piisa. Kolleegium märgib täiendavalt, et kuigi käsilolevas kriminaalasjas on

järjepidevalt räägitud sellest, kas süüdistatavad arvasid, et nende tegu on karistatav, ei ole

siiski tegemist keelueksimuse küsimusega. Vaatamata sellisele sõnakasutusele, on tegelikult

vaidluse all olnud küsimus sellest, kas rotatsioon oli õiguspärane, kas G.O esitas

Sotsiaalkindlustusametile valeandmeid ning kas ta tegi seda teadlikult. Tegelikest asjaoludest

ebaõige ettekujutuse loomine on kelmuse objektiivse koosseisu tunnus. Eksimus

süüteokoosseisule vastavas asjaolus on aga koosseisu-, mitte keelueksimus. Keelueksimus

võiks kõne alla tulla alles siis, kui tuvastada koosseisupärase ja õigusvastase teo

toimepanemine, ent leida, et G.O arvas, et varalise kasu saamise eesmärgil

Sotsiaalkindlustusametile teadvalt ebaõigete andmete esitamise teel riigile varalise kahju

tekitamine ei ole karistatav. Sellisest eksimusest käsilolevas asjas kõnelda ei saa.

23.2 G.O arusaama kohaselt olid tema ametisse nimetamine ja roteerumine õiguspärased ning

seadusega kooskõlas. Lisaks kontrollis L.T koos jurist AHga 2022 aasta alguses, kas käskkiri,

millega G.O nimetati ametisse, on seadusega kooskõlas. Kontrolliti ka, kas G.O rotatsioon

vastab seadusele. Kui G.O kujutas ekslikult ette, et andmed tema teenistusaja kohta on õiged,

ei saa rääkida tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomisest.

23.3 CV-des märgitu kohta on maakohus andnud ammendava vastuse (XI kd protokollid, tl

177p-178), millega kolleegium nõustub. Ühtlasi on maakohus viidanud ka tunnistaja AS

ütlustele, et G.O rääkis rotatsioonist Olümpia hotellis toimunud KAPO aastapäeva üritusel,

mis kinnitab seda, et G.O ei hoidnud PPA-sse teenistusse astumist ja rotatsiooni saladuses.

See, et G.O kasutab asjaajamisel tutvusi, pole keelatud ja on praktikas levinud, selle asjaolu

tuvastas maakohus ning sellele viitavad ka arvukad sõnumid Sle (vt nt X kd, tl 16-17).

Nendest sõnumitest nähtub seegi, et ka hilisemalt on G.O jaganud ASle oma uue töökoha

numbrit (X kd, tl 15). Seega saab nõustuda maakohtuga ka selles, et avaldades ASle enda

töösuhte PPA-ga, oli G.O kindel, et KAPO-le on need asjaolud teada. Ka

julgeolekukontrolliga seonduvat on G.O arutanud ASga ja saanud sel teemal ka kokku (X kd,

tl 15). Arvestades sõnumite sisu, saab üheselt järeldada, et AS oli väga hästi kursis G.O

tegemistega ja seisukohtadega, sest suheldud on omavahel avatult ja see andis G.Ole aluse

asuda seisukohale, et KAPO on n-ö kõige kõrgemal tasemel tema tegemistega kursis. Seda, et

G.Ole meeldib asju ajada n-ö kõige kõrgemal tasemel, kinnitavad ka sõnumid

riigiprokuröridele (X kd, tl 26-27). Arvestades seda, et sellised kõrgemal tasemel suhtlused,

millele ka prokuratuur on apellatsioonis viidanud osutusid võimalikuks, siis saab kahtlusteta

väita, et teatud G.O asjadega olidki inimesed kõige kõrgemal tasemel teadlikud. See ei näita

aga seda, et 2019 toimus G.O PPA-sse vormistamine ja seejärel kohe tagasi roteerimine nn

G.O taktikepi järgi, sest selline võimalus oli pandud paika juba 2018 aastal (vt otsuse p 23.5).

23.4 Maakohus on ammendavat vastanud ka etteheitele, mida arvata sellest, et G.O n-ö luges

pensionistaaži täitumist (vt XI kd protokollid, tl 187p), ning kolleegium nõustub maakohtu

järeldusega, et see kinnitab seda, et pension oli G.O jaoks oluline. Kuid see ei kinnita seda, et

maakohus oleks nõustunud, et G.O tegutses alates 2019 aprillist varalise kasu saamise

eesmärgil. Seda on maakohus sõnaselgelt eitanud.

23.5 Prokuratuur ei ole kummutanud maakohtu seisukohta selle kohta, et tunnistajate MM,

KT, JL, MM, AM, I.V, A.T, R.K ja R.P ütlused kinnitavad, et PPA teenistusse vormistamine

ja seejärel kohe tagasi roteerumine, oli pandud paika juba 2018 aastal seoses VLA ametnike

sooviga politseiteenistusse tagasi pöörduda ning PPA ja VLA personalitöötajate ja juristide

seisukoht oli, et selline rotatsioon on võimalik (vt XI kd protokollid, tl 174-175). Ka

maakohtu poolt viidatud tunnistaja MG ütlused kinnitavad, et selline rotatsioon oli võimalik

ning nad rääkis eelnevalt personali inimestega ja juristidega (vt XI kd protokollid, tl 176p).

Tunnistaja MK kinnitas samuti, et G.O vormistamine PPA-sse ja tagasi roteerimine LUK-i

arutati läbi personaliga ja juriidilise teenistusega (vt I kd, protokollid, tl 110). Seega tuleneb

üheselt tunnistajate ütlustest, et sellist teenistusse vormistamist ja rotatsiooni peeti tol ajal

seaduslikuks, sest seda oli arutatud, kaalutud ning kooskõlastatud juristidega.

23.6 Tõepoolest saatis KAPO 19. juunil 2020 märgukirja, mis oli väljavõte G.O

julgeolekukontrollis selgunud asjaoludest ning milles viidati PPA 9. aprilli 2019 käskkirja

1.9-2.3/71p võimalikule õigusvastasusele. Nõustuda tuleb maakohtuga, et märgukirjas ei ole

märgitud, milliseid ATS-i või PPVS sätteid on rikutud. Märkida tuleb sedagi, et tegemist on

KAPO tõlgendusega, mis põhines julgeolekukontrollis tuvastatud asjaoludele ning palutakse

kontrollida märgikirjas viidatud käskkirjade õiguspärasust (II kd, tl 221-223). G.O arusaam, et

PPA lähetuse küsimus on ammendatud ehk leidnud lahenduse, nähtub 13. juuli 2020 saadetud

sõnumist ASle. Ka see, et G.Ol on olnud arusaam, et teema seoses teenistusega ja lähetusega

PPA-st on maas, nähtub 28. augusti 2020 sõnumist ASle (X kd, tl 16-17).

23.7 Märgukirjale on PPA poolt vastatud 24. juulil 2020 ning mingeid rikkumisi ei tuvastatud,

ühtlasi paluti anda teada asjaoludest, mis välistaksid G.O politseiteenistuse jätkamise (II kd, t

lk 219-220). Samas ei nähtu, et mingeid palutud andmeid oleks KAPO poolt edastatud.

Vastuskirjast nähtub seegi, et peale rotatsiooni peaks G.O naasma PPA-sse.

23.8 Kolleegium ei nõustu riigiprokuröriga, et L.T ei rääkinud riigiprokuröridele asjadest

nende õigete nimedega ja vajaliku detailsusastmega, mis vastaksid käsiloleva kaasuse

tehioludele. Sellised riigiprokuröri väited on vastuolulised, sest prokuratuur on asunud üheselt

seisukohale, et MM poolt edastatud meil AHle (IV/III kd, tl 205-207) tõendab, et

süüdistatavad olid teadlikud probleemidest nii G.O kui VLA ametnike rotatsiooniga.

Tunnistaja MM kinnitas, et selle e-kirja saatis AHle seetõttu, et selle materjalidega pidi AH

minema prokuratuuri (I kd protokollid, tl 180p). Tunnistaja Taavi Pern kinnitas, et kohtumisel

L.T-ga oli arutelu keskmeks üks dokument ning selle tutvustamisel kinnitas tunnistaja, et

tegemist on just selle dokumendiga (MM poolt edastatud meiliga AHle) (I kd, tl 193).

Kuivõrd tunnistajale näidatud dokument puudutas üldjoontes käsiloleva kaasuse tehiolusid,

siis jäävad sellised riigiprokuröri väited tagajärjetuks.

23.9 Ebaõige on riigiprokuröri seisukoht, et G.O edastas L.T-le ja T.R-ile KAPO 31. augusti

2020 otsuse. E-kirjades küll G.O tsiteerib mingeid seisukohti ja ironiseerib nende üle ning

edastas enda ärakuulamise protokolli L.T-le ja T.R-ile (vt IV/II kd, tl 92-107), otsuse edastas

G.O ainult T.R-ile (IV/II kd, tl 108-114). Seega ei saa riigiprokurör üheselt tõdeda, et kõikide

süüdistatavate jaoks oli otsuses märgitu üheselt mõistetav. Riigiprokurör jätab tähelepanuta, et

märgitud otsuse näol ei ole tegemist iseseisva teadmise allikaga, vaid KAPO hinnanguga

julgeolekukontrollis käigus kogutud teabele ja nende tõendite põhjal on tehtud otsustus,

millise tasemega riigisaladuse juurdepääsuluba isikule anda. KAPO subjektiivne hinnang ei

saa olla tõendiks faktilise asjaolu kohta. Selline seisukoht on kooskõlas kohtupraktikaga (vt

mõnevõrra teistel asjaoludel RKKKo nr 3-1-1-96-11, p 7.2). Seetõttu ei saa prokuratuur

tugineda KAPO 31. augusti 2020 otsuses toodule ega saanud ka maakohus, et lugeda

tõendatuks mingid süüdistuses toodud faktilised asjaolud. Ühtlasi ei pidanud ega saanud ka

süüdistatavad teha mingeid tõsikindlaid järeldusi sellest otsusest.

23.10 Maakohus on viidanud, et VLA poolt tellitud õiguslik hinnang 2022. aasta jaanuaris

(IV/III kd, tl 202-204) ei käsitle ATS § 33 lg 1 sätte analüüsi ega PPVS § 63 sätteid, kuid selle

jätab prokuratuur tähelepanuta. Hinnangus on vaid püstitatud küsimus, kui rotatsiooniga ei

seondu ühtegi sisulist projekti, siis millised on võimalikud tagajärjed. Mida selle all silmas on

peetud, seda aga õiguslikust hinnangust ei selgu. Seejuures ei ole analüüsitud olukorda, kus

peale rotatsiooni lõppedes naaseks isik teenistusse. Ühtlasi on märgitud hinnangus sedagi, et

kui rotatsioonil on mõistlikud ja eluliselt usutavad sisulised põhjendused, siis KarS ja KVS

kontekstis probleeme ei ole, kuid selle jätab prokuratuur taaskord tähelepanuta. Seega jääb

prokuratuuri seisukoht, et hinnangus on viidatud otsesõnu sellele, et kui rotatsioon ei vasta

ATS § 33 lg 1 sätestatud nõuetele, siis võib tegemist olla mh kelmusega, tagajärjetuks.

Kolleegiumil tuleb nõustuda maakohtu järeldusega, et ei ole leidnud tõendamist, et õiguslik

hinnang oli sellise õigusliku kvaliteediga, mille põhjalt oli võimalik T.R-il või L.T-l mõista, et

G.O PPA teenistusse vormistamisel ja edasi lähetamisel rikuti seadust.

23.11 See, et AH kasutas 14. jaanuaril 2022 mingil määral VLA poolt tellitud õiguslikku

hinnangut ja lisas sinna viite ATS § 33 lg 1 sättele (IV/II kd, tl 149-151), ei tõenda seda, et

2019 G.O PPA teenistusse vormistamisel ja teda edasi lähetades rikuti seadust. Seejuures

jätab riigiprokurör tähelepanuta e-kirjas märgitu, et miks ei ole näha süütegude koosseise ehk

see e-kiri näitab seda, et AH ja L.T on veendunud, et süütegude koosseise ei esine. Seda, et

selline oli isikute veendumus nähtub ka manusest, millest tuleneb üheselt, miks ei ole tegemist

süütegudega. Tunnistaja MM kinnitas samuti, et peale AHda e-kirja rohkem selle teemaga ei

tegeletud ning see teema oli maas (I kd protokollid, tl 180p, vt ka IV/III kd, tl 239-241). See

näitab üheselt, et ka VLA arusaam oli selline, et kõik on õiguslikult korrektne.

23.12 Prokuratuur ei arvesta asjaolu, et enne 14. jaanuari 2022 e-kirja kohtus L.T tunnistaja

RKga, kellega arutati politseist roteerumist, st millistel juhtudel võiks olla aktsepteeritav

politseist roteerumine. Arutati karistusõiguse kontekstis seda küsimust, mitte puhtalt

haldusõiguse kontekstis. Suure tõenäosusega puudutas arutelu omastamist, usalduse

kuritarvitamist ja kelmust. Probleemkoht oli see, et millisel juhtudel võib roteerida ja millistel

mitte, aga ei mäleta millised need konkreetseid näited olid, mille pinnalt arutasid. Tunnistaja

kinnitas, et arutati näiteid, et à la isik tuleb samal päeval ja juba roteeritakse järgmisesse

kohta, aga ei meenu, et oleks selgitatud miks seda tehti või milliseid asjaolusid võimalikud

asjaosalised seda tehes teadsid või millistest eeldustest nad lähtusid. Kindlasti käisid läbi jah

erinevad näited, et à la mis siis, kui nii (vt I kd protokollid, tl 188-191p).

Tunnistaja AH andis ütlusi, et koos L.T-ga kohtusid Kga. Nemad andsid Kle spetsiifiliselt

ülevaate toimunud rotatsioonist. Küsisid, kas see on õiguslikult lubatud ja kas on kuritegu.

Koosseisud käidi läbi ja kirjeldus oli üsna täpne, sest huvitas ju konkreetne kaasus. K ütles, et

tema ei näe, et siin võib mingi kuriteo koosseisu olla. Ka VLA-ga jõudsid tulemuseni, et keegi

ei ole kuritegu toime pannud. Tema õiguslikke probleeme G.O rotatsioonis ei näe, sest oluline

oli siduda isik organisatsiooniga (I kd protokollid, tl 153-156p).

Tunnistaja Taavi Pern kinnitas, et L.T-ga toimus kohtumine Riigiprokuratuuris, kus L.T

küsis hinnangut rotatsiooniga seotud personaliotsustele ning arutelu keskmes oli siis üks

dokument, mis oli L.T-l kaasas. Arutelu keskendus peamiselt sellele õiguslikule arvamusele

või siis sellele dokumendile. Tunnistaja Taavi Pern ei saanud välistada, et L.T mainis G.Ot.

Tunnistaja mäletab seda, et arutasid L.T-ga väga erinevaid variante seoses selle rotatsiooniga.

Rääkisid sellest, et kui inimene on võetud rotatsiooniga tööle sel eesmärgil, et tagada lihtsalt

mingeid ametialaseid hüvesid, näiteks eripensionit ja sellel inimesel ei ole plaani tööle tulla

mitte kunagi, siis võib olla see vähemalt eetiliselt etteheidetav L.T-le , sõltuvalt sellest kui

teadlik tema nendest asjaoludest on. Ei välista ka seda, et rääkisid mitmest inimesest, kuid kas

asutust mainiti, ei mäleta (I kd protokollid, tl 192-201p).

23.13 Tunnistajate AH, RK ja Taavi Perni ütlustest kogumis võib teha järelduse, et mingeid

probleeme seoses rotatsiooniga ei tuvastatud ning töölevõtmine ja kohe roteerumine on

õiguspärased. Vestluste tulemusel puudus igasugune arusaam, et tegemist võib olla kuriteoga.

Maakohus on üksikasjalikult analüüsinud tõendite kogumit (XI kd protokollid, tl 182p-184)

läbi aja, mil tekkis küsimus, kas selline ametisse vormistamine ja roteerimine nagu tehti G.O

puhul on õiguspärane ning jõudis põhjendatult järeldusele, et T.R-il või L.T-l ei olnud alust

arvata, et nende poolt vormistatud või kooskõlastatud käskkirjad oleks ebaseaduslikud.

23.14 Seda ei väära ka riigiprokuröri viidatu, et T.R hakkas augustis 2022 ja jaanuaris 2023

leidma võimalusi G.O PPA ridadesse saamiseks, mis näitab justkui seda, et olukord oli

ebaseaduslik. Arvestades seda, et G.O esitas 2. mail 2022 avalduse SKA-le väljateenitud

aastate pensioni määramiseks alates 5. maist 2022, siis prokuratuuri seisukohast oli kelmus

toimepandud. Sel põhjusel jäävad arusaamatuks prokuratuuri arutlused, kuidas T.R-i tegevus

augustis 2022 oleks seadustanud olukorra. Sellised väited, ei lükka ümber maakohtu

seisukoha, et pigem näitab see seda, et juba algusest peale oli G.O soovinud PPA-sse naasta.

On eluliselt usutav, et kui T.R oleks seisukohal, et olukord on jätkuvalt ebaseaduslik, siis

oleks leitud võimalus vormistada G.O enne avalduse esitamist SKA-le PPA-sse kasvõi 0,1 või

0,25 koormusega.

23.15 Kolleegium asub kokkuvõtvalt seisukohale, et analüüsitud tõendid kogumis ei kinnita

seda, et süüdistatav G.O lähtus andmete esitamisel Sotsiaalkindlustusametile teadmisest, et

tegemist on andmetega, mille esitamine ametile oleks keelatud. Kogutud tõendite põhjal on

alus väita, et G.Ol oli selge ettekujutus, et tema staaž politseiametnikuna on õige ja põhineb

õiguslikel alusetel. Selline infovahetuse ja hinnangute küsimine juristidelt ning juriidiliste

arvamuste küsimine ja arutelud ametkondade vahel, sh kaasuste arutamine Riigiprokuratuuris

erinevate isikute vahel, võimaldavad väita, et G.O ei pidanud ebaõigete andmete olemasolu

oma teenistusaja kohta isegi mitte võimalikuks. KarS § 209 lg 1 järgi on aga karistatav üksnes

tahtlik tegu, seejuures on tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise osas nõutav

otsene tahtlus, mistõttu on süüdistatava vastutus ka subjektiivse koosseisu tasandil välistatud.

Kuivõrd kolleegiumi ei ole võimalik G.Ot süüdi mõista temale esitatud süüdistuses KarS §

209 lg 1 järgi, siis ei ole võimalik ka T.R-i ja L.T süüdi mõista KarS § 209 lg 2 p 2, 4-§ 22 lg

3 järgi.

24. Kuivõrd kolleegium tuvastas, et käskkirjad, millega G.O politseiteenistusse nimetati ja

edasi roteeriti ei olnud õigusvastased ehk käskkirjad ei sisaldanud valeandmeid, siis ei ole

võimalik G.Ot tunnistada süüdi KarS § 299 lg 1-§ 22 lg 2 järgi, T.R-i tunnistada süüdi KarS §

299 lg 1 järgi, ja L.T tunnistada süüdi KarS § 299 lg 1-§ 22 lg 3 järgi.

25. Kolleegiumil tuleb märkida, et kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et

apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus,

vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires.

Arusaamatuks jäävad riigiprokuröri apellatsioonis toodud vastuväited kaitsjale, sh kaitseaktis

märgitule. Vastuväited kaitsjale tulnuks esitada maakohtus kohtuvaidluste käigus repliigina.

Apellatsioonimenetluses saab prokuratuur esitada repliigi pärast kaitsja vastuväidete esitamist,

mitte aga etteruttavalt juba apellatsioonis, sest prokuratuurile ei ole teada, mida kaitsja

apellatsioonile vastab.

25.1 Kolleegium selgitab sedagi, et prokuratuuril on küll õigus viidata ja toetuda

süüdistuskõnes esitatud argumentidele, kuid need tuleb seostada maakohtu seisukohtadega ja

järeldustega, mida apellant soovib kummutada süüdistuskõnes märgitud tõenditega. Korrates

pelgalt süüdistuskõnes esitatud seisukohti, ei ole apellant võtnud arvesse, et vahepeal on

maakohus teinud otsuse. Apellatsiooni esitamise mõte on vaidlustada maakohtu seisukohti ja

järeldusi, kuid süüdistuskõne eesmärk on esitada seisukohad süü tõendatuse kohta.

Apellatsioonimenetluses saab kolleegium vastata vaid neile argumentidele, mis prokuratuur

on konkreetselt esitanud ja hinnata neid tõendeid, millele prokuratuur on viidanud.

26. Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.

Vastavalt KrMS § 185 lg-st 2 ls 2, kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab

menetluskulud riik. Kaitsja Margus Kurm esitas taotluse hüvitada G.Ole, T.R-ile ja L.T-le

apellatsioonimenetluses osutatud kaitsetoimingute eest kõigile süüdistatavatele 967,86 eurot.

26.1 Kohtupraktika kohaselt selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu

mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu

hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on

tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi

osutamisega kaasnenud (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 1067). Kaitsja esitatud arvetelt nähtub

üksnes lakooniline selgitus, et arve on esitatud õigusteenuse eest. Kolleegiumil ei ole alust

kahelda, et kaitsja Margus Kurm osutas kõigile süüdistatavatele apellatsioonimenetluses

õigusabi. Nii koostas kaitsja kirjaliku vastuse prokuratuuri apellatsioonile ja osales ka

kohtuistungil. Arvestades vastuse mahtu, kohtuistungil kulunud aega, ei saa taotluses

märgitud summat pidada KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses ebamõistlikuks. Ringkonnakohus

loeb valitud kaitsja KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega tasuks

apellatsioonimenetluses taotletud kõigile süüdistatavatele 967,86 eurot.

27. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium

Harju Maakohtu 31. märtsi 2025. a otsuse muutmata. Prokuratuuri apellatsioon jääb

rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)